KOLM TUNDI

MEES, KES MU KÕRVAL lamab, suri paari päeva eest. Kui ma teda puudutan, kui ma sirutan käe nii kaugele vasakule, kui saan, ja tema põseni küünitan, on see nii külm ja liikumatu, nagu surm minu arvates seestpoolt ongi.

Mees teisel pool mind on seevastu juba ammu surnud. Peaaegu reisi algusest saadik. Ühena esimestest, kõige vanematel on alati kõige vähem aega jäänud. Ja mees mu all, see tähendab vahetult minu all ülevalt teises kihis, hingas aeglaselt ja raskelt veel paar tundi tagasi, mil katkes see kiikumine, millel ma lamasin ja mis meenutas mere­laineid.

Nii vaikne.

Vaid üks kraapiv heli kaugema seina äärest, nagu tõmmataks mõne terava esemega vastu metallpinda.

Ma tahaks hõigata, küsida.

Kuid küllap jääb hapnikust vajaka.

Ma ju ikka loodan veel – võib-olla on veel keegi, kes pole alla andnud.

NII ILUS. Allpool eemal libises tossu popsutav valge skääristikupaat sujuvalt mööda tasast Läänemerd. Sabas aeg-ajalt sukelduvad kajakad ja tiirud, kes jahtisid vahutavaid laineviirge ja lendasid siis edasi, rabelev saak noka vahel. Sedasi, ühel juunihommikul õrnas päikese­ paistes, mis soojendas pisut kortsulist palet – ega elu enam kuigi paremaks lähe.

Ewert Grens istus kivil, kus ta ikka igal laupäeva varahommikul istumas käis.

9

Parasjagu kõrge ja parajalt lame kaljurahn, mille aeg oli välja voolinud ja just siia asetanud, ning nüüd passis üks suurt kasvu pisut vananev keha siia nagu valatult.

Päris oma istumiskoht üsna lähedal hooldushaiglale ja sellele, mis oli nii kaua olnud just tema aken. Kust naine peaaegu kolm­ kümmend aastat päev päeva järel oli välja vaadanud, otsides elu, milles ta ise osaleda ei saanud. Nende ühist elu. Nüüd elas tema toas teine inimene ja mees isegi ei teadnud, kes. „Komissar Grens.”

Ta võpatas. See hääl? Möödunu. „Üks hetk, komissar, ma tulen teie juurde.”

Susanni-nimeline naisterahvas, hooldusõde, kes oli juba ammusest ajast Anni eest nii hästi hoolt kandnud, oli õppinud üld­arstiks, siis spetsialiseerunud ning saanud geriaatriaspetsialistiks. Nüüd väljus ta haigemaja uuest välisuksest maja lühemal küljel, lähenes pikkade jõuliste sammudega ja jäi mehe ees seisma, varjates vaate. „Kui me möödunud korral rääkisime, olite tema akna all istunud kaksteist laupäevahommikut järjest. Toona ma otsustasin teid rahule jätta. Aga sellest on läinud … kas võib olla neli aastat? Ja te istute ikka siin.” „Ma olen vahel püsti ka tõusnud.” „Mäletate, mis ma teile toona ütlesin? Et te teete endale liiga. Et te olete leinale graafiku teinud, elate selle nimel, mitte sellega. Et see, mida te kardate, on juba juhtunud.” „Mäletan. Igat sõna.” „Aga tundub, et te ei pea neid eriti millekski.”

Ewert Grens tegi nagu ikka – kõõritas akna ja toa poole, kus põles valgus. Anni ei olnud kunagi sellisel kellaajal ärkvel. Talle meeldis kaua magada, hoolimata oma argipäevast, mis ei koosnenudki muust kui puhkusest. „Ma tean, et teda ei ole enam.” „Komissar, toona ütlesin ma ka, et ei taha teid enam kunagi siin näha.”

Mees tõusis istmeks olnud kivilt. „Ja ma mõistan, et seda öeldes soovisite te ainult head.”

10

Ja naeratas. „Aga ma jätkan siin istumisega. Iga laupäeva koidikul, isegi kui sellele peaks minema veel neli aastat.”

Ta lahkus sellest noorest naisterahvast, kes oli nii palju arukam kui ta eales ise oli olnud või võiks olla, jalutas auto juurde, mis seisis omaette väikesel parkimisplatsil seal kõrval ja pööras enne autoukse avamist ümber. „Sest see on ainus, mis mul mingilgi moel aru peas hoiab.”

Ta hüüdis naisele. „Kas te saate aru?”

Naine vaatas teda, käsi haigemaja peasissekäiguni viiva trepi käsipuul, tundus, et ta mõtleb järele. Kuniks noogutas, mitte küll tugevalt, kuid siiski, ning sisenes.

Grens sõitis seejärel üle saare, mis asus Stockholmile nii lähedal ning oli endiselt alles ärkamas, jõudis Lidingö sillale, millel tal oli alati kombeks poolel teel peatuda, et veel viimast korda ahmida endasse vaatepilti sillerdavast veest. Ta oli just akna alla lasknud, kust puhus sisse hommikuselt loid tuul, mis tundus tahtvat lihtsalt tervitada, kui sideraadiost armatuurlaual pahvatas välja kutsung. „Ewert?”

Wilsonil, ta ülemusel, peaks olema rohkem oidu, et teda mitte praegu segada. „Ewert, halloo?”

Ta lasi mehel hüüda. Praegu oli tema isiklik aeg. „Ewert, ma olen sind telefonitsi taga ajanud, aga tundub, et sul on telefon väljas. Kui sa seda kuuled, helista mulle. Saabus häire ja ma tahan, et sellega tegeleksid ainult sina.”

Raadiotelefonist paremale jäi kassettmakk, mida ta oli sellest hetkest, kui eelmine oli otsustanud oma viimased helid mängida, nädalaid taga ajanud. Turg ei kubisenud just sõiduautodele mõeldud töötavatest kassettmakkidest, mõned müüjad ei saanud isegi aru, millest ta üldse räägib. Üks varuosade firma Strängnäsi lähedal oli ta päästnud. Kaks lugu. Nende ajal ta istub siin. Nende ajal istus ta alati siin. Häirekõnedega või ilma.

11

du sänder mig de vackraste tulpaner, och ber mig glömma allt ifrån igår*

Siw Malmkvist. Kokku lindistatud kassetid ainult tema repertuaariga. Esiteks „Tunna skivor”, see oli alati kuulunud ta absoluutsete lemmikute hulka, siis „För sent skall syndarn vakna”, unustusse vajunud pärl. när du svek mig första gången gick jag hem, grät en skvätt på schäslongen**

Naise ilus kuuekümnendatesse kuuluv rahustav hääl, ja tekstid, mille üle Ewerti ümberkaudsed naersid, kuid mis kuulusid asja juurde, ning totakad riimid, millest ta ammugi mõhkugi ei taibanud, kuid millele ta lihtsalt toetus. „Ewert? Vasta …”

Jälle raadiotelefon, jälle Wilson. „… kurat küll!”

Siw Malmkvist oli laulmise lõpetanud, Ewerti paus keset Lidingö silda oli – nagu ka hommik kivil, kohas, mis oli kord olnud Anni maailm – andnud jõudu, millest pidi jätkuma ülejäänud päevaks, ülejäänud nädalaks.

Nii et ta vastas. „Jah, Grens kuuleb.” „Ewert, kus põrgus sa oled …” „Nagu öeldud, Grens kuuleb.” * Need read pärinevad rootsikeelse pealkirjaga laulust „Tunna skivor” („Õhukesed viilud”), originaaltekstis: „sa saadad mulle kõige ilusamad tulbid ja palud, et unustaksin eilse”, mille laulis Rootsis 1960ndatel kuulsaks Siw Malmkvist. Sellest loost sai ­laulja esimene hitt Rootsis, püsides seitse nädalat edetabelite tipus, seda ­müüdi 97 000 ­eksemplari. Laulu originaalversiooni autoriteks on Jack ­Keller ja Howard Greenfield, loo originaalpealkiri oli „Everybody’s Somebody’s Fool”, mille omakorda laulis 1960ndate keskel kuulsaks lauljatar Connie Francies. (Siin ja edaspidi tõlkija kommentaarid.) ** Tõlkes: „kui mind esmakordselt alt vedasid, läksin koju, nutsin peatäie diivanil”.

Laulu pealkiri „För sent skall syndarn vakna” tähendab eesti keeles „Patustaja ärkab liig hilja”.

12

Erik Wilson jäi vakka, Grens kuulis, kuidas ülemus hääle puhtaks köhatab, uuesti köhatab, et end koguda, hääletooni muuta. „Ewert, ma tahan, et sa sõidaksid otsekohe Södersjukhuseti haiglasse. Kronobergist läbi minemata. Pigem – otse Södersjukhuseti surnukuuri.”

Ewert Grens oli üle Lidingö silla Norra Länkeni poole sõitnud ja püsis sellel. Kesklinnast ümbersõit võtab niivõrd palju vähem aega kui läbisõit. „Surnukuuri?” „Sealne lahkaja leidis poole tunni eest laiba. Ühe surnud mehe.” „Kõlab usutavalt. Sest seda nad seal ju on. Surnud. Oli see kõik?” „Üks surnud mees ülearu.” „Sa kõneled mõistatuslikult, Wilson.” „Üks ülearune laip.” „Ja sellega ei muutunud asi kuigi palju selgemaks.” „Kui lahkaja – ta alustas tööd kohe peale kuut hommikul – esimest korda külmkambris käis, siis miski ei klappinud. Kui tal oli teisel korral sinna minnes sama tunne, luges ta surnukehad üle.

Eile, kui ta koju läks, oli neid seitseteist. Õhtul ja öö jooksul suri viis. Kokku pidi olema seega kakskümmend kaks surnukeha.” „Nii?” „Kakskümmend kolm. Kakskümmend kolm surnukeha, mitu korda ta ka üle ei lugenud.”

Kriminaalkomissar Grens tõmbas auto möödasõiduritta ja lisas kiirust. „Ühesõnaga ei tohiks ühte seal olla, Ewert. Üks laip, keda pole kunagi vastu võetud, kunagi registreeritud. Surnud mees, kellel pole isikut tõendavaid dokumente ega ajalugu, keda pole olemas.”

VEEL ÜKS HINGETÕMME. Kui ma aeglaselt sisse hingan, kui ma hinge nii kaua kinni hoian kui jaksan, kui ma ainult vähehaaval välja lasen, ei lõpe õhk ehk nii ruttu otsa.

13

Minu arust oleme me siin sedasi kolm, neli, isegi viis ööpäeva lamanud. Ma päris täpselt ei tea. Mu ümber valitseb täielik pimedus, väike auk, millest nad meid alguses uurisid, on kadunud, ja ma olen mattunud sekunditesse, millest said tunnid, millest said päevad – samasugune pimedus nii hommikul kui õhtul.

Sellest on tükk aega, kui ma liigutusi tajusin.

Viimati ilmselt siis, kui see kast, milles me lebame, üles tõsteti, siis tundus, nagu hõljuks see hetke niisama õhus, nagu lihtsalt ripuks, kiikudes edasi-tagasi, enne kui raske mürtsuga, mille summutasid kehadekihid mu all, maha kukkus.

Tohutu suur surnukirst, mis lasti oma viimsele teekonnale valmiskaevatud hauda, selline tunne oli.

INIMESED SEISID SÖDERSJUKHUSETI traumapunktis seinte ääres, kuna ooteruumide toolid olid juba ammuilma otsa saanud ja koridore ääristasid kanderaamid kannatanute ja vigastatutega, kelle jaoks läbivaatuspalatites ruumi ei jagunud. Oli selline hommik. Tulistamised, kallaletungid ja ahelavarii Södra Länkenil.

Ewert Grens oleks pidanud tulema peasissepääsu kaudu, kuid ta oli harjunud parkima kiirabisissepääsu ette kahe kiirabiauto vahele.

Möödunud korral oli ta ju seadnud ühte siinsetest operatsioonisaalidest sisse ajutise juhtimiskeskuse, kui väljakutse keskmesse jäi surnukuur ise – üks prostituut, kes oli meeleheitesse sattununa kaunistanud kogu paiga lõhkeainega ning võtnud arstid ja meditsiinitudengid pantvangiks. Nüüd kiirustas Ewert läbi samade koridoride, kuigi teise tundega. Toona valitses vahetu oht surma saada.

Täna oli surm juba tõsiasi, see oli ise kohale tulnud. Üks ülearune laip. Üks ülearune surnud mees. „Tere hommikust.”

Lahkaja, viiekümnendates aastates naisterahvas, ootas surnukuuri raske raudukse ees, nagu oli lubanud. Silmist kiirgamas keskendatus ja uudishimu, suu puhkamas leebes naeratuses. Grensile 14

jäi arusaamatuks, kuidas võis õhkuda naisest, kelle tööks on inimesi lahti lõikuda, nii palju elu. „Laura – mina helistasingi häirekeskusesse.”

Valge kittel koos mingi kilepõllega, otsekui täiendav nahakiht, samamoodi kaelas rippuv suukaitse, ja käsi, mis tervituseks tema poole sirutus, kui oli topeltpaari kummikindaid ära võtnud. „Pole lugu, ma olen ikkagi üsna puhas, esimene lahkamine peab täna ootama.”

Grens võttis vastu käe, mis viipas ta seejärel järgnema kitsasse koridori, ühest kabinetist ja akvaariumist mööda lahkamisruumi. „Hommik nagu iga teinegi. Tass kohvi – või paar tassi, kui päris aus olla – seejärel uute saatekirjade läbivaatamine, siis siia, et öised patsiendid säilituskappide sektsioonidesse ümber tõsta. Ma nimetan neid ikkagi patsientideks. Surnud või surnukehad või lihtsalt laibad, ma ei tea, minu arust pole see väärikas.”

Ta avas ukse märgatavalt suuremasse ruumi lahkamisruumi taga.

Külmkambrisse. Vihane laevalgus ja kaheksa kraadi, nagu teatas ühel tööpingil asetsev kraadiklaas. Sektsioonid, millest ta rääkis, olid terasest, igaühel kaksteist luuki kolmel korrusel, ja rattad, mis muutis hõlpsamaks nende sõidutamise kahhelkividest valge seina äärde. „Kolm vanemat meesterahvast, üks noor naine ja üks kuue­ aastane laps. Need on saatekirjade järgi uued. Ma tõstsin nad ükshaaval ümber. Selleks on väike masin, umbes nagu kraana, et me oma selgasid ära ei tõstaks.”

Veider hais.

Mis oli olnud veelgi tajutavam lahkamisruumis.

Liha. Nii see haisebki. „Hommik nagu iga teinegi – umbes tolle hetkeni. Kui nad ümber said tõstetud. Ja mulle tundus, et … noh, et neid on liiga palju. Patsiente ühesõnaga.”

Neile kõige lähemal asuval terassektsioonil oli kaheksa hõivatud ja neli vaba luuki. Elutud kehad valgetes linades, kõikidel keskele kinnitatud väike punane nimesilt. „Ma lugesin kolm korda üle. Aga kuidas ma oma märkmeid ka arvutiga ei võrrelnud, see ei klappinud. Üks on ülearu. Nii et ma 15

tirisin nad välja, sedasi, ja kontrollisin nimesilte, seejärel nägusid ja – kui paari puhul sellest ka ei piisanud – erilisi tundemärke.”

Ta naeratas uuesti ning naeratus sellises keskkonnas ja nendel asjaoludel oleks kelle puhul tahes olnud märk morbiidsusest või ehk koguni hullumeelsusest. Kuid selle naise naeratus mitte. Ewert Grens seisis inimese kõrval, kes tahtis sisendada rahu, kes mõistis, et ükski liigutus selles ruumis ei tundu mugav, ja tal läks see õnneks, ta naeratus oli soe ja otsekohene, lubades mehel end vabamalt tunda.

Ewertil oli ju oma surnukuurikülastuste puhul – suurlinna kriminaalkomissar pidi tihtipeale surnute ruumi külastama – kombeks peita oma vastumeelsust ülereageerimise taha, võttes näiteks kinni väljaulatuvast jalalabast või öeldes midagi vaimukat või sarkastilist.

Nüüd ei olnud selleks vajadust. Kui naine tõmbas terassektsioonist välja kõige parempoolsema alumise raami, valge tavalise mehe mõõtu pambu, levis naise rahu mehessegi. „Siin on need, keda ei ole veel lahatud. Need, kelle ma pean ette valmistama, organid välja noppima, nii et patoloog tuvastaks surma põhjuse.”

Grens oli lahkamisruumist läbi tulles märganud roostevabasid kausse, nendes hoitigi kehaosi enne tagasipanemist – eraldiseisvad osad, millest kokku moodustub inimene. „Näete. Patsient, kes pole meie patsient. Kadunuke, kelle tõttu on üks ülearu.”

Ta tõmbas valge lina kõrvale. Ja seal see mees lebaski. Tõmmu jume selge pigmendierinevusega kaelal, seda oli näha, kuigi sealt oli kadunud jõud ja elu, lühikeste juustega ja üsna kõhn, kolme­ kümnendates. Vähemalt Grens oletas nii, vahel viskab surm ajale vempe. „Riidest lahti võetud nagu teisedki. Mähitud valgesse linasse nagu teisedki. Isegi punane nimesilt, millele on midagi lugematut peale soditud. Samas ei ole ei mina ega keegi teine siin teda vastu võtnud.

Registreerinud. Ja eile õhtul teda sellel raamil ei olnud. Siis ma neid üle ei lugenud, aga ma lihtsalt tean. See on mu töö. Ma hoolin nendest patsientidest sama palju ja kohtlen neid samaväärse tõsidusega kui õed ja arstid oma elavaid patsiente ülal osakondades.”

16

Laura, lahkaja, asetas oma käe Ewert Grensi käsivarrele. Võibolla selleks, et rõhutada, kuivõrd ta patsientidest hoolib. Võib-olla murest selle üle, et ei saa aru, mida ta tegelikult näeb. Või jätkas ta lihtsalt külastajas rahu tekitava tunde jagamist. Hoolimata põhjusest lasi Grens käel seal olla, tema, kes muul juhul nägi vaeva, et kehalisi kontakte vältida.

Omavahel, surnute ruumis. Ja see tunne oli vaat et hea. „Kas seda on ka varem juhtunud?” „Mida, komissar?” „Tuvastamata isiku surnukeha?” „Mitte kunagi.”

Ewert kummardus näo kohale, mis teda enam näha ei võinud, sikutas ettevaatlikult lahti ülejäänud valge surilina, paljastades alasti keha.

Vigastusteta. Väliselt.

Väljanägemiselt terve inimene, kes pole langenud välise vägivalla ohvriks.

Ewert Grensi otsiv pilk liikus üle ruumi, mis oli sama külm kui välja paistis.

Kes sa oled?

Miks sa surid?

Ja kuidas sa, pagana päralt, siia said?

MA HÜÜDSIN JUST ta nime.

Alyson. Alyson.

Ma tean, et me ei tohi rääkida. Et nad ütlesid seda. Kuid viimastel päevadel, kui hingetõmbed on lakanud ja isegi seda metalset kraapimis­häält enam pole, selles lõhnas, mis on muutunud roiskumis­haisuks, olin ma sunnitud.

Alyson.

Ta ei vastanud.

Seega hüüdsin ma uuesti, ükskõik keda, ja mu hääl vaibus kitsas ruumis. Vastust saamata.

17

Äkki nad ei julge.

Võib-olla olen ma täiesti üksi, kuigi meid on nii palju.

Võib-olla olen ainult mina elus.

MILLINE VEIDER HOMMIK. Sellest, mis oli alanud nii kenasti tema tavalises kohas Anni endise akna all kivil, oli saanud ühe tundmatu surnud mehe saatmine ühest surnukuurist teise. Varahommikune häire oli muutunud politseijuurdluseks ning pidi seetõttu jätkuma Solna kohtumeditsiini osakonnas.

Mõni tund hiljem seisis Ewert Grens eredas lambivalguses, mis oli suunatud läikivast metallist lavatsile ja noorele mehekehale, kellel polnud endiselt nime. „Üle keha levinud koolnulaigud. Täielik koolnukangestus. Kuid silma ringlihas reageerib selgelt voolule. Ja siin, Ewert …”

Ludvig Errfors, kohtuarst, keda Grens oli aastate jooksul usaldama hakanud, liigutas kanüüli nimetu mehe silmani, pupillist läbi, täitis süstla ja lasi selle katseklaasi. „… kui ma mõõdan kaaliumisisaldust silma klaaskehas, võin näha, et see on kasvanud. Ma ütleks … oma ööpäev. Kakskümmend viis, võib-olla kolmkümmend tundi. Siis täitis viimane hinge­tõmme ta kopsud.”

Nii kiiresti ongi siis võimalik vahetada muretus rahutuse vastu.

Südantsoojendava meelerahu, milles Ewert Grens oli kümmelnud lahkaja sooja naeratuse paistel, põrmustas nüüd ärevus, millest oli saanud ta elu ainus kaaslane. „Millal ta suri, ei anna mulle vähimalgi määral selgust selle kohta, kes ta on.” „Mõlemal silmavalgel, nagu ka laugude sisekülgedel on tillukesed verevalumid.” „Ja siis?” „Ta lämbus, Ewert.” „Kuidas ta suri, ei anna mulle samuti vähimalgi määral selgust selles, kes ta on.”

18

Ja kui rahutus ja ärevus läksid üle vihaks, mis alati oma võimalust ootas, lahkus ta lavatsi juurest tugeva lambivalguse käest, hakkas kõndima edasi-tagasi mööda ruumi, mis haises liha järele veel vängemalt kui eelmine ning virutas käega tugevasti vastu ratastega lauda, mis oli sama läikiv kui kõik muu, tuues kuuldavale metalse kõla, mis ruumis kajas. „Aga kurat küll, Errfors – anna mulle miskit, mis ütleks midagi tema isiku kohta! Selle kohta, kust ta pärit on. Kes ta on.”

Kohtuarst seisis endiselt kummargil üle elutu näo, sama lõõgastunult kui ennegi, ei mingit üllatust ega hirmu. Nad olid koos uurinud paarisadat surnukeha ja kriminaalkomissari hirm omaenda surma ees muutus siin nagu paljude teistegi jaoks agressiivsuseks, ühe tunde kaks erinevat poolt. „Aafrikast.” „Aafrika on üsna suur.” „Kaugelt läänest, Ewert, ja kaugelt põhjast. Kuid mitte nendest riikidest, mis piirnevad otse Atlandi või Vahemerega.”

Murelikult ringitatsuv kriminaalkomissar oli jõudnud tõsta käe teiseks hoobiks, seekord hunniku kilepõllede vastu, liigutus, mis jäi õhku pidama, kui Ludvig Errfors tõmbas jõuga laiali nimetu mehe lõuad ja osutas ülemiste hammaste valgele reale. „Kas sa näed? Plekke emailil? Fluoroos. Ta on üles kasvanud piirkonnas, kus on äärmiselt kõrge fluorisisaldusega põhjavesi.”

Ewert Grens astus lähemale. Valged laigud valgetel hammastel.

Suured laigud. Igal pool. „Fluor, mis on põhimõtteliselt hammastele hea, tugevdab hambaid – kuid selles ulatuses kahjustab hambaemaili.” „Kõrget fluorisisaldust on ju pisut igal pool.” „Mitte nii kõrget. Kui me veel muud vaatame, siis on tegemist …”

Kohtuarst koputas hambaid üksteise järel kergelt metall­ vardaga. „… tugevate tervete hammastega. Kuni jõuad siiamaani.”

Kaks lõikehammast. Värvitoonis, mis on kõike muud kui valge. „Me ütleme ikka, et need on täiesti hävinud. Nii raskelt kaariesega kahjustunud, et neid pole võimalik päästa. Kui ta oleks 19

hambaarstile läinud, oleks need välja tõmmatud. Aga ta pole seda teinud. Pole hambaarstil käinud. Mitte kunagi.”

Ta lükkas lõualuud jälle kinni, ka selleks näis vaja minevat kogu ta jõudu. „Ma oled seda näinud mitmete inimeste lahkamisel, kes on pärit erinevatest Aafrika paigust. Fantastilised hambad hoolimata olematust hambaravist. Ja samas mõnel neist tõelised kahjustused.

See kombinatsioonis fluoroosidega – need valged plekid hamba­ emailil – ja muidugi üldine välimus, viitavad Lääne-Aafrikale, võimalik et Kesk-Aafrikale.”

Ewert Grens jäi kohtuarsti juurde kauemaks kui oleks ühe inimkeha järk-järgult osadeks lammutamisel sünnis. Siit ei olnud võimalik tegelikult kuigi palju rohkem infot saada. Ta oli juba saanud tõenäolise surmapõhjuse – lämbumine. Tõenäolise surmaaja – kaks­ kümmend viis tundi tagasi. Ja tõenäolise päritolu – Lääne-Aafrika.

Ent surnu näost lahkumine oli vastumeelne. Uurijatöös oli ette tulnud, et ta tundis, kuidas surnud teda jälgivad, kui tema neid uuris. Nüüd see nii ei olnud. Nüüd tundnuks ta nagu teatud vastutust selle noore mehe ees, kes oli vale nimesildiga surnukuuri sokutatud. Ja kuniks Ewerti pilk püsis näol, mis ei saanud anda vastust ei sellele, kellele see kuulub või kuidas sinna sattus, mõistis ta, et on olemas karistusi inimese tapmise eest, kuid üsna riskivaba on seejärel inimeselt röövida ta surm. Et see ei peaks nõnda olema.

Ja et kriminaal­komissari vastutus on mehele ta surm tagasi anda.

Solna kohtumeditsiini osakond asus vaid paari kilomeetri kaugusel Põhjakalmistust* ning teel Stockholmi kesklinna ja politseimajja peatus ta selles suures surnuaias, mis oli kord olnud kõige hirmsam asi üldse. Lisaks sellele, mida ta kartis, hoolimata sellest, et see oli juba juhtunud. Siia ei olnud tal julgust tulla. Nüüd julges ta siia tulla. Hauaplatsile, mis oli üks kolmekümnest tuhandest ning asus kohas, mis oli ristitud kvartaliks nr. 19B ja mille number oli * Norra begravningsplatsen ehk Põhjakalmistu asub Solnas ja on üks Rootsi suuremaid surnuaedu. See maa-ala eraldati stockholmlaste matmispaikadeks 1815. aastal. Peale riigikiriku alla kuuluvate matmisplatside asuvad siin ka katoliku- ja juudi surnuaiad.

20

603. Lihtne valge rist ja messingist silt, kuhu oli graveeritud naise nimi. anni grens. Ta korjas üles hauale eksinud lehed, mille tuul oli sinna puhunud, täitis veekannu, niisutas roosipõõsast ja kanarbikku ning mõlemat verevat kukeharja, mis pidid kasvama roosadeks lille­ puhmasteks. Ta istus pargipingil ja silmitses murulappi, mõeldes näole, mis lebas külmal lahkamisraamil, ja mõtles, kas on olemas keegi, kes sellest noorest mehest puudust tunneb, nagu Grens oma naisest puudust tunneb, ja kas see noor mees omakorda kellestki puudust tundis, nagu Anni võib-olla oma abikaasast.

Hommikuse liikluse ootamatu stress oli suubunud ennelõunase liikluse ajutisse rahusse – vaid loetud minutid Solna kirikuteelt Kungsholmenile ja vabale parkimiskohale otse Kronobergis asuva politseimaja ees.

Ewert Grensi sammud juurdlusosakonna koridoris võtsid esiotsa suuna joogiautomaadi ja klahv number 38 juurde – must, kaks korralikku topsitäit. Ühe jõi ta kohe tühjaks, täitis uuesti ning jätkas teed järgmise peatuskohani, Mariana Hermanssoni kabineti ukselävele. „Tere hommikust.”

Ta läks harva kaugemale. Nii oli lihtsalt kujunenud. See temast nii palju noorem naisterahvas, kelle kunagise töölevõtmise üle ta uhkust tundis ja kellel tuli ilma enda teadmata vahel asendada ka tütart, keda mehel ei olnud, oli loonud oma isikliku puutumatu ruumi ja umbes sealt selle piir läks, ukselävelt. „Rootsi tagaotsitavate registris tema tunnusmärkidega isikut ei ole, Ewert. Ma uurisin ka Kopenhaagenist, Helsingist ja Oslost.

Tulutult.”

Ta oli kahe surnukuuri vahelise transpordi ajal helistanud mõlemale, nii Marianale, kes oli juba olnud kohal oma paberivirnade vahel, mis kuulusid kokku nii umbes kahekümne paralleelse eel­uurimisega, kui ka Svenile, kes tõusis just oma ridamajas hommiku­söögilauast, Anita ühel pool ja Jonas teisel pool, ja väljus majast.

Just tema uksele Grens liikuski. „Sven?”

21

Ainsad talutavad kolleegid.

Ja ainsad kolleegid, kes teda välja kannatasid. „Ma käisin enne tulekut C-korpusest ja Interpolist läbi, Ewert, nagu sa palusid.” „Nii?” „Seal pole ka midagi. Ei hambajäljendeid ega sõrmejälgi. Ükski teine politseiamet maailmas ei tunne temast puudust.”

Kolm ust Grensi enda kabinetini ja ta asetas mõlemad kohvitopsid kitsale diivanilauale velvetriidest diivani ees, mis oli olnud kunagi pruun ja eristatavate triipudega. Kassettmakk seisis riiulil lõpetatud juurdluste kaustade ja politseieetikat käsitlevate raamatute vahel, mis muudkui saabusid, hoolimata sellest, et ta neid kunagi ei lugenud. Ta oli just Siwani ja „Tweedle Dee” käima ­pannud ning heitnud diivanile, mis oli raske inimkeha jaoks nüüdseks liiga pehme, kui uksele ilmus üks nägu. Vagudega palgeil, mis tõid Grensile meelde vannitoapeegli, kuhu ta igal hommikul vaatas. Nils Krantz, kriminalist, kes oli majas töötanud sama kaua kui ta isegi. „On sul aega, Ewert?” „Veel mitte.” „Kaks minutit ja …?” „Kaks minutit ja nelikümmend viis sekundit.”

Krantz astus lävelt edasi ning võttis istet külastajatoolil teisel pool diivanilauda. Ja ootas. Need minutid, mis kulusid Siw Malmkvistil lõpuni laulmisele. Minevikus oli ette tulnud, et ta tüdines ja hakkas komissariga vaidlema totruse üle jätta kiireloomuline politseitöö ootama, kuni kuuekümnendate muusika vaibub, kuid praegusel ajal lasi ta sel jääda, sedasi läks kiiremini.

Tweedle-deedeli-dee.

Ewert Grens sirutas ennast diivanil, keeras külili, et külalist paremini näha. „Tema kõige esimene lindistus. Üldse. Kas sa teadsid seda?” „Ma tahan, et sa istuksid, Ewert. Siis on kergem lugeda.”

Kriminalistil oli tuppa sisenedes käes üks paber.

Nüüd pani ta selle diivanilauale, nihutas Grensi poole.

22

„Tegin Errforsi juures surnukeha kiire esmase ülevaatuse. Et aega võita. DNA vastused saad sa parimal juhul täna õhtul, tõenäoliselt homme. Aga ma nägin midagi muud. Midagi, mis … ei klapi.”

Krantz võttis lugemisprillid pintsaku rinnataskust välja ja ulatas need Grensile. „Loe seda. Viies rida. Ma leidsin mitmest kohast selgeid, et mitte öelda ulatuslikus koguses just selle aine osakesi. Surnu juustest.

Näonahalt. Kätelt. Alaseljalt ja isegi alt säärte pealt. See tähendab kõikidelt pindadelt, mida ei katnud seljas olevad riided, enne kui keegi talt elu võttis, lahti riietas, linasse mässis.”

Kriminalisti nimetissõrm oli pisut kronksus, aga täiesti jälgitav, kui see musta tušiga allatõmmatud sõna näitas.

Ammooniumfosfaat.

Grens kehitas õlgu. „Ja mida see tähendab?” „Pulberkustuti.” „Pulber… kustuti?” „Ammooniumfosfaat on ilmselt kõige tõhusam põhikoostisosa – seega üks tavalisemaid – sedasorti kustutites, mis kustutavad tuld mahajahutamise teel.” „Nüüd saan ma veel vähem aru. Põletusvigastustega? Sellised näevad ikka tükk maad jubedamad välja.”

Kriminalist sirutas käe ette, ootas, kuni Grens lugemisprillid eest võtab ja need sinna paneb. „See ongi see, mis ei klapi – mehe kehal ei ole kõige vähemaidki tundemärke, mis viitaksid, et ta oleks üldse lahtise tule läheduses viibinud.”

Kui Krantz siis kohe ära läks, et jätkata tööd järgmise juurdluse kallal, millega oli samamoodi kiire, neid oli alati, pikutas Ewert Grens velvetdiivanil edasi ja kuulas teisest ajast pärit muusikat.

Kuulas ja mõtles. Surnukuuridele – ja kuidas alates kõige esimesest mõrvajuhtumist, kui ta oli äsja tööle asunud politseiaspirant, oli nendest saanud tema töö loomulik osa. Kuid mitte kunagi varem ei olnud ta pidanud uurima laipa, mida poleks pidanud seal olema.

23

Kes oli sinna jõudnud omal käel.

Kellel ei olnud nime ega lugu.

Kes ei olnud mitte keegi.

ALYSON. Ma ju mäletan, et ta sosistas.

Me ei olnud veel kuigi kaugele jõudnud, enamus oli veel elus, tema ettevaatlik hääl eksles pimeduses hingetõmmete vahel, otsis mind, ja ma sosistasin vastu.

Alyson.

Ma ei saanud vastust.

Ma ei ole ikka veel vastust saanud.

„EWERT GRENS?” „Kellega ma räägin?” „Kas kriminaalkomissar Ewert Grens?” „See sõltub ilmselt sellest, kes helistab.”

Grens oli olnud telefoni vastuvõtmise hetkel pikali. Kolmveerand viis. Ta vaatas aknast välja, koidikupäike. „Milles asi? Kes helistab?” „Laura. See olin mina, kes …” „Laurat ma tean.”

Ta tõusis võidunud velvetdiivanil istuli. Ta oli teinud seda, mida ta nooremad kolleegid nimetasid tööle ööbima jäämise klišeeks.

Neil pole udust aimugi. Ewert Grensi ei saa kunagi süüdistada tööle ööbima jäämise klišees, kui mõni juurdlus ahvatles teda jääma – pagan võtaks, selle oli ta ise leiutanud! Just kõik teised, kes tulid pärast teda ja teda järele tegid, olid klišee-ööbimajääjad. Originaal ei saa kunagi olla klišee. „Ma tean, kes te olete, kuna teie olete see, kes naeratas.” „Misasja?”

24

„Teie … nojah, te naeratasite. Ilusat naeratust ühesõnaga. Sedasorti naeratust, mis pani mu unustama, et viibin surnukehade juures, mida hakatakse lõhki lõikama.” „Sellisel juhul – äkki kaaluksite siiasõitmist? Ajahetkele vaatamata.” „Siia?” „Södersjukhuseti surnukuuri. See juhtus uuesti. Mul on üks surnud patsient ülearu.”

Läbi Stockholmi sõitmine, kui kirikukellad nii siin kui seal viiendat hommikutundi löövad, võib osutuda enneolematult kauniks. Oli just selline hommik. Ewert Grens nautis Västerbro sillalt avanevat vaadet, ei pidanud Hornsgatanil ega Ringvägenil kordagi pidurdama, isegi Södersjukhuset, mille kunstiline ja arhitektuuriline väärtus pole tõtt-öelda teab kui kõrge, tundus kutsuv, kui päike ülemisi korruseid üle kuldas. Ta parkis traumapunkti vastuvõtuplatvormi juurde kiirabiautode vahele nagu eelmiselgi korral, kiirustas sealt edasi läbi väsinud koridoride nagu siis, kuigi polnud kannatanuid, kes oleks igal pool lamanud või oodanud – sel ööl oli autoavariide ja tulistamiste arv olnud väiksem.

Laura seisis surnukuuri raudukse ees ja ootas teda, huulil sama­ sugune soe naeratus, mis pani mehe selga sirutama, ennast kergemini tundma. Pealegi teadis Grens nüüd, et see naeratus ei olnud välja arvestatud ega näkku kleebitud – naisel ei olnud aimugi, millele ta äsja telefonis viitas. „Tere hommikust, komissar. Kui on üldse hommik? Hilisöö ehk?” „Hommik. Ma arvan. Vaatamata kõigele alustasite te täna varakult.” „Mul ei olnud und. Ja ma arvasin, et see tuleb kindlasti sellest, et ma olen graafikust maas ja see tuleb tänasega tasa teha, ettevalmistusi teha ja avada mõni patsient rohkem kui tavaliselt. Eile tuli üht-teist ju vahele, mis segas – see ülearune surnukeha ja teie külastus ja kõik need küsimused haigla juhtkonnalt.”

Naine noogutas talle, soovides, et mees talle järgneks, ja nad kõndisid läbi kitsa koridori, mis lõppes lahkamisruumi ja külmkambriga.

25

„Aga see polnud sellepärast. See oli … noh, mingi tunne.” „Tunne?” „Jah, ma ei teagi, seda pole õieti võimalik selgitada, aga oli nagu tunne, et see, mis eile juhtus, võib uuesti juhtuda.”

Enam Laura ei naeratanud, ta ilme oli ühtäkki kurb. „Või pigem, komissar, oli uuesti juhtunud.”

Ta läks edasi sama terassektsiooni juurde, kuhu oli varjule pandud see noor mees, kaksteist ühesuurust suurt luuki kaheteistkümne surnukeha jaoks. „Ma lugesin üle – need, kes siin on ja need, kes selles teises ­sektsioonis on. Kuigi poleks vaat et vajagi olnud.”

Ta tõmbas välja hoopis ühe metallraami keskmises reas alt vasakult. „Ma lihtsalt teadsin, et üks on ülearu.”

Linasse mähitud, täpselt nagu see noor meesterahvaski, ja täpselt nagu teised.

Ja punane nimesilt kõhul sama segase kritseldusega nagu eelmisel hommikul. „Ja nii näeb see naine välja.”

Jätkuvalt kaheksa kraadi.

Külmkambri kraadiklaas rippus lihtsalt seal ja Grens lihtsalt ei suutnud hoiduda selle vaatamisest. „Ka teda pole keegi registreerinud. Ei mina ega mu kolleegid haiglas. Aga on siin nagu … noh, nagu tahaks keegi, et tema eest hoolitsetaks, õigesti – saate aru? Ka temal pole nime ega tausta. Ja lisaks on ta uskumatult noor. Olgugi et surm on talt röövinud jume ja eluvaimu – ikka veel on näha, kui ilus ta oli.”

Ewert Grens vaatas nähtavale ilmunud alasti keha, kui lahkaja lina lahti harutas ja pealt tõstis. Need kuulusid kokku. See noor naisterahvas ta ees täna ja see noor mees tema ees eile hommikul.

Nahavärv, juuste värv, näokuju, mõlemad väliselt täiesti vigastusteta, mõlemad ilma jäetud nii elust kui surmast.

Keegi on sinust ka lahti saanud.

Keegi on su läbi rauast ukse lohistanud või kandnud, kontoritest ja arhiivitubadest ja lahkamisruumist mööda, et jõuda siia, külmkambrisse.

26

Keegi on võtnud sealt hunnikust lina ja su sisse mähkinud, et sind poleks näha, võtnud plastmassist karbist seinal nimesildi ja kinnitanud selle sinu külge, kirjutamata su nime.

Keegi peitis su sinna, kuhu sa kuulud, mingi veidra hoolitsusega, tegi endale tüli, et sinust surnuna õigel moel hoolt kantaks – ja heitis su samal ajal minema nagu mis iganes prügi, lootes, et sa kaod. „Laura – ma tahan, et te kirjutaksite nimekirja kõikidest, kellel on siia võti.” „Eile juba saite ühe.” „Jah. Ja täna tahan ma saada nimekirja, mis on veel pikem. Mina ja mu lähemad kolleegid kuulame siis igaühe neist üle. Hoolimata sellest, kas me oleme juba kohtunud. Ja kui te oma nimekirja esitate, sooviksin ma, et istuksite minuga hetke kabinetis ja räägiksite veel kord, kuidas teie päev siin välja näeb, kuidas te teete lõikuse kõrvast kõrvani ja kuidas te vabastate ribid, kuidas te kohvi joote ja millised on protseduurid siiajõudmiseks, kui tihti heliseb telefon ja kui kiiresti see heli siis erinevatesse ruumidesse jõuab. Igast üksikasjast, mis teie arvates on ebaoluline või argine või minu jaoks ebahuvitav. Sest kui teie, olles siin kakskümmend aastat töötanud, ei ole millegi sellisega enne kokku puutunud ja kuna mina, olles nelikümmend aastat töötanud mõrvauurijana, pole samuti millegi sellisega kokku puutunud, peame me esitama küsimusi ja mõtlema mõtteid ning rääkima sellest, millest me kunagi rääkinud ei ole. Kui me tahame, et üks noor mees ja noor naine saaksid oma surma tagasi.”

Laura kattis elutu keha ja liigutas raami tagasi neljakandilisse terasest luuki, kus seda tuli hoida, kuniks sellest saab – nagu ka eilsest surnukehast – ametlik juurdlus ja tuleb seetõttu minema viia, seda tuleb uurida ja käsitseda tõendusmaterjalina.

Grens seisis samal ajal seal, lähedal, otsides lahkaja pilku.

Jõudis selle ära oodata.

Ja kui Laura ümber pööras, nägi ta, et naise naeratus on endiselt kadunud – seletamatute asjade hulk kasvas veelgi.

27

MA EI TAHA. Aga aeglaselt sisse hingamisest ja korraga vähe välja laskmisest ei piisa. Õhk saab otsa. Hapnik saab otsa.

Ma ei teadnud, et ma sedasi hirmu tundma hakkan. Et see tunne läheb tugevamaks, mida lähemale ma jõuan. Enam ei piisa vasaku käe sirutamisest põseni, millest on kadunud kogu elu, või parema käe sirutamisest vastu seda meest, kes kohe alguses suri, tema kangete sõrmede kinnihoidmisest.

Ma ei taha surra.

Ma ei taha teada, kas surm on seest sama külm ja liikumatu.

JALGADEL OLI PISUT KÜLM. Ewert Grens istus maja ülemisel korrusel oma rõdul vaatega Sveavägenile. Kesköö, pimedusele vaatamata valge, varasuvi, mis leevendas mööduvaid tunde. Ta oli tulnud rõdule paljajalu, klaas vett käes, teistmoodi õhku hingama ja jäänud sinna, vajunud kokkupandavale puutoolile.

Nüüdsel ajal veetis ta õhtud ja ööd kodus, ei kartnud enam voodisse heita ega musta auku vajuda. Kuid sellel ööl ei olnud võimalik magada. Justnagu lahkaja Lauralgi, oli tal tunne, mida polnud õieti võimalik sõnadesse panna. Naise tunne oli juhatanud ta ühe ülearuse surnukeha juurde. Grensi tunne puudutas sissepääse. Välja­ pääse. Kuidas, põrgu päralt, saab keegi surnukuuri koos laibaga sisse, ilma et teda märgataks. Ja teha seda üks kord veel.

Koos Sveni ja Marianaga olid nad kõik haigla valvekaamerad läbi vaadanud. Viimane oli kinnitatud koridori, mis viis raudukseni.

Mitte ükski filmilõik ega filmikaader üheski kaameras ei näidanud inimesi, kes kannaks kaasas asjasse mittepuutuvaid laipu. Seejärel olid nad jaganud Laura uuest nimekirjast lähtudes ära kõik, kellel olid võtmed – kohtuarstid, valvurid, koristajad, kohvimasinatäitjad, remondimehed, turvamehed – ja need ükshaaval üle kuulanud.

Kellelgi ei olnud ilmset motiivi. Kõigil oli alibi.

28

Ta sirutas end üle rõdupiirde. All tänaval jalutas nooremapoolne paarike, käed üksteise ümber kokku põimunud nagu armunud inimesed muiste.

Tema ajal. Anni ajal.

Nende ajal.

Hilisel pärastlõunal – pärast tulutuid valvekaameraid ja sama tulutuid ülekuulamisi – jõudis kulleriga kohale lahkamisprotokoll Errforsilt.

Patsiendil on mitmed nahaalused hematoomid mõlema käe sõrmenukkidel, küünarnukkidel ja põlvedel ning silmavalgetel ja laugudel on kergekujuline petehhiaalne hemorraagia*.

Ilma nime ja ajaloota naine oli võidelnud – ennast millegi vastu löönud, võimalik, et keegi oli teda löönud – täpselt nagu ka see nimetu mees.

Arvestades kehatemperatuuri ja koolnukangestust, on hinnanguline surmahetk umbes kolmkümmend kuus tundi enne lahkamist.

Ja kohene lämbumine, nagu ka mehel.

Suuõõne läbivaatusel leitud arvestatavas koguses hüübinud verd ja ploomisuurune tükk keele eesmisest otsast. Keele servad ebaühtlased, tundub, et hambajälgede tõttu. Kokkuvõttes viitab leid sellele, et patsient on surnud asfüksia läbi ja kasvavas paanikas võidelnud, et saada õhku.

Ewert Grens hingas sisse õhku, mida ta nii enesestmõistetavaks pidas.

Paanika.

Naisterahva ängistus oli viinud selleni, et ta hammustas tüki oma * Petehhiaalne hemorraagia – punktikujuline nahaalune verejooks, hemorraagiline lööve.

29

keelest, ta viimane hetk elus oli keerelnud üheainsa asja ümber – veel kord sisse hingata.

Grens hingas alateadlikult mitu korda sügavalt sisse, hoides linnaõhku pikalt kopsudes, otsekui püüaks tunda midagi, mis vähemalt meenutaks seda, mida see naine oli läbi elanud. Sel ajal, kui ta hinge kinni hoidis, möödus tänaval ta all terve rida jalgrattureid, seejärel kaks musta sõiduautot, mis oli läikivad ja kallid ning kihutasid ülearu, paistis, et mingis meestevahelises mõttetus mõõduvõtmises, seejärel jäi kõik hetkeks täiesti tühjaks – vähestes kohtades ja hetkedes võis mahajäetus end ilmutada sel moel kui ühtäkki vaikseks jäänud suurlinnas.

Seegi Nils Krantzi aruanne oli vaat et eelmise päeva raporti koopia. Kriminalist oli saatnud nii vere kui sülje DNA-analüüsiks riiklikku kriminalistikalaborisse. Ta oli võtnud hambajäljendid ja sõrmejäljed, millele ei leidunud vastet ei Rootsi ega rahvusvahelises politseiregistris. Ja – just need viimased read olid sundinud Ewert Grensi minema paljajalu rõdule – ta oli surnu juustes ja nahal jälle leidnud arvestatava koguse ammooniumfosfaati. Peamine koostisosa sedasorti pulberkustutites, mis kustutasid tuld seda jahutades.

Kuigi ka naise juures ei olnud muidu märkigi sellest, et ta oleks tulekahju läheduses viibinud.

Te surite vähem kui ühepäevase vahega, sina enne meest.

Te surite samal põhjusel, hapnikuvaegusesse.

Te surite samas kohas, olles paanikas.

Ewert Grens ei suutnud kuigi kaua liikumatult püsida ning hakkas mööda kitsukest rõdu ringi käima, ikka ringiratast. Rahutus. Ärevus. Kuid ka mingi teine tunne, mis peale pressis ja segas, see tunne sissepääsust või väljapääsust. Sellest, et kedagi pole nähtud laipa ringi tassimas. Miski oli talle ju pärast esimese surnukeha järgset häiret tuttav tundunud. Teadmata, mis.

Ehk teadis ta seda nüüd?

Sel juhul teadmine, mis on aastaid vana ja mis ka toona viis ta ühe surnud naise juurde.

Esimese kõne tegi ta inimesele, kes kaotas oma naeratuse. „Kas ma ajasin teid üles?”

30

Lahkaja oli maganud, Grens kuulis seda tema vastamisest selgesti, hääl, mille esimesed sõnad veel õieti ei kandnud. „Teie võisite seda teha. Sest mina helistasin ja segasin teid täna hommikul enne kella viit.” „Kas teil on pikk tee tööle?” „Mitte kuigi pikk. Sellisel kellaajal võtab see autoga minnes kõigest pool tundi.” „Sel juhul ma tahan, et te sinna sõidaksite. Ma tahaksin ringi vaadata, veel üks kord.”

Laura ei küsinud, millepärast, ütles vaid „näeme seal” häälega, mis kandis juba paremini ja lõpetas kõne.

Mehele meeldis see väga. Inimene, kes on nagu ta ise.

Teise telefonikõne tegi ta koertepatrullide juhatajale, kolmanda ja neljanda Svenile ja Marianale. Mõlemad olid harjunud, et ta võis helistada millal tahes ja paluda neil kuhugi ilmuda, tihtipeale just siis, kui nad olid just magama heitnud.

Kui ta paar minutit hiljem ise Södersjukhuseti haigla poole sõitis, otsustas Grens teha kõrvalepõike Kronobergis asuvasse arhiivi­ruumi, kus hoiti vanu lõpetatud juhtumeid, mis täitsid ruumi maast laeni – see asus veidi kaugemal keldrikorrusel, mis oli mahajäetud ja pime nagu ülejäänud politseimaja. Tal oli vaja kaarti. Seda, mis oli ühel teisel korral ühe teise juurdluse ajal talle uue maailma avanud.

Ta oli ju valesti mõelnud.

Ta oli eeldanud, et transport käis haigla peasissepääsude kaudu, edasi läbi lõputute koridoride ja läbi nende raskete rauduste, millega piirnes surnukuur.

Kuid surnukehad olid mõlemal korral tulnud teiselt poolt.

Seestpoolt.

SÖDERSJUKHUSETI SURNUKUUR oli nendest, kus Ewert Grens oli käinud, kõige suurem ja samas kõige paremini korras hoitud. Peale nelja aastakümmet politseinikuna oli ta paotanud külmkambrite uksi üle terve Rootsi – oli neid, mis olid 31

pigem meenutanud garderoobe, kuhu olid tihedalt kokku pressitud üksikud laibad, ja teisi, mis olid liiga täis ning tulvil kehva hügieeni ja sellest tulenevaid nähtavaid lagunemisprotsesse. Kui ta nüüd, Sven ja Mariana ühel ning Laura teisel pool, meeter meetri ­haaval kliiniliselt puhastatud põrandaid, seinu ja lagesid uuris, oli tunne, nagu kõnniks ta ühes otsas ringi läbini roostevaba terase ja ­kahheliga sisustatud suurköögis, teises otsas läbi süngete ruumide, mis kümblesid tugevas päevavalguslambi valguses. Kuid ei esimesest terassektsioonidega osast, kus oli ruumi kahekümne neljale, keda Laura patsiendiks nimetas, ega teisest, veel kolmekümne kuue luugiga osast, kus elutud kehad võisid puhata, ega ringikujuliselt pinnalt, mis oma pruunide puitkastidega oli organite hoiustamise koht, ei leidnud Grens seda, millest lootis lahendust.

Ega ka lahkamisruumist, kus viidi läbi tegelik töö.

Ega hüvastijäturuumist, kus lahkunu viimast korda oma lähedastega kohtub.

Ega mähkimisruumist, arhiivitoast, kohvitoast, riietusruumist ega kontoriruumist.

Siis aga, kui ta külmkambrit ja lahkamisruumi eraldavast kitsamat ja hämaramat sorti käigust avastas millegi, mis võinuks olla just see, mida ta otsib, muutus kõik. Ala, kust külastaja tavapäraselt ainult läbi kõnnib, vahelekiilutud pesuruumi pesulauaga, millel pesti enne surnukehasid ja hiljem suuremaid tööriistu, ning pesumasinaga nugade ning väiksemate tööriistade pesemiseks. Kõige kaugemas otsas, autoklaavi taga, mis nägi välja kui hiigelsuur survekeedupott ja steriliseerija, mis see tegelikult oligi, paistis miski, mis meenutas ust. Seinaga täpselt ühte tooni. Ja alles päris lähedale minnes ilmusid selle servad selgelt nähtavale, alles siis, kui ta sellele koputas ja raske raua tuhm heli tema ümber kumises. „Mis see on?”

Grens pöördus Laura poole, kes seisatas tööpinna juures, kasutades juhust üks tilkuv kraan kinni keerata. „Varjend.” „Varjend? Surnukuuris? Et siinsetel poleks ohtu sõja korral surma saada – uuesti?”

32

Lahkaja vaatas järgemööda ust ja Grensi.

Ja kehitas seejärel õlgu. „Ma olen alati arvanud, et see on varjendiuks. Sest see näeb sedamoodi välja. Aga seal sees ei ole ma kunagi käinud. Ma pole nende aastate jooksul isegi kunagi näinud, et see lahti oleks.”

Ewert Grens tundis, kuidas põsed ja kael punaseks värvuvad.

Enamasti lihtsalt juhtus nii, kui süda kiiremini lööma hakkas.

Nagu ikka, kui juurdlus uue suuna võttis ja ta teadis täpselt, kuhu see viima hakkab.

ROHMAKAL RAUDUKSEL oli kaks erinevat lukku. Haigla öövahil oli, hoolimata tõsistest otsingutest, võti ainult ühe, ülemise luku jaoks. Kuid selle asemel, et ärrituda, suud maigutada, asjade vastu taguma hakata või nii üht kui ka teist teha, oli Ewert Grens ümberkaudseid üllatanud vaikselt ja rahulolevalt naeratades. „Hästi.” „Hästi, Ewert?”

Sven Sundkvist oli juba piisavalt kaua selle suurt kasvu ja ette­ arvamatu kriminaalkomissariga koos töötanud, et teada kõiki viise, kuidas too pettumusele reageeris.

Vaikne rahulolu nende hulka ei kuulunud. „Sven, kas sa ei mäleta? Sedasorti uksed just nii töötavadki.

Ainult kaitsejõududel ja päästeametil on juurdepääs teisele võtmele.

See ainult kinnitab, et tegemist on taolise uksega. Et me lahendasime äsja esimese müsteeriumi – kuidas surnukehad siia said.”

Mariana Hermansson oli umbes samal ajal kiire otsuse vastu võtnud. Kuna linna kõik valves olevad lukksepad olid ilmselt hõivatud või viibisid kaugel eemal, oli ta äratanud ja kohale kutsunud ühe kesklinna politsei pommitehniku, kelle tööks oli tavaliselt ennetada lõhkeaine plahvatamist. Nüüd tuli tal teha vastupidist – hoolitseda selle eest, et vabaneks täpne kogus lõhkeainet.

Ja see oli ilus plahvatus. Kui üks plahvatus üldse saab ilus olla.

Uksepiit eraldus seinast, nagu see oleks olnud õhukesest papist, mis 33

on sirgelt ja kenasti paberinoaga lahti lõigatud, ei tolmu ega puru, ja kukkus seejärel tahapoole, sissepoole, eest ära.

Alles jäi neljakandiline ava.

Nad kõik vaatasid pimedusse.

Ja tundsid lõhna, mis meenutas niiskeid riideid ja põlenud lehti.

TUNNEL. Sellesse nad sisenesidki.

Tõenäoline liikumistee sellele mehele või naisele, kes surnu­ kehasid maha poetas.

Niimoodi oli kogu Stockholm kunagi ehitatud. Riiklikud hooned, mis olid ühendatud taoliste ustega. Sissepääs-väljapääs pealinna tunnelisüsteemi. Kilomeeter kilomeetri järel betoontorusid, mis olid piisavalt suured, et inimesed võiksid nende kaudu liikuda, enamasti püstijalu, mõnikord roomates. Erinevat sorti tunnelid, mis olid kõik omavahel ühendatud. Kanalisatsioonisüsteem, mis oli teatud kohtades ühenduses militaarsüsteemiga, mis omakorda ühendati elektri-, tele- ja keskküttesüsteemiga. Terved maailmad, mille vastavad haldajad olid kaardistanud, kuid sellest, kuidas need omavahel seotud olid, teadsid vaid need vähesed eluheidikud, kes ise nendes tunnelites elasid – kriminaalid, vaimselt haiged või pagejad. Teine Stockholm, mis oli maa all sama suur kui maa peal. Üksainus süsteem, näiteks kanalisatsioon – kaart, mille Grens oli teel politseimaja arhiivist kaasa võtnud – võis sisaldada kuni sada kilomeetrit tunneleid. „Keegi on palganud endale teejuhi, ühe neist isehakanud giididest, kes siin all valitsevad. Kellegi, kes võis tulla ükskõik millisest nendest sadadest sissepääsudest, mida on täis terve linn. Kellegi, kes ronis alla tavalisest kanalisatsioonikaevust tänaval või läks metroo ühenduskäike pidi või avalike hoonete muudest ustest või …”

Ewert Grens pöördus Mariana poole. „… muide, aga koerad? Mis nendest sai?”

34

„Kolm minutit. Siis on kohal.”

Mariana Hermansson pöördus omakorda lahkaja poole, kes oli seni vaikselt istunud. Inimene, kes ei lasknud end mõjutada sellest, et kõnnib üksipäini surnute seas. Kuid kes polnud sugugi samavõrra harjunud nägema, kuidas seinad tema töökohas õhku lendavad ja kokku varisevad. „Laura oli vist teie nimi, eks ole?”

Lahkaja noogutas ettevaatlikult ja ilmutas vähemalt kübekese oma sooja otsekohest naeratust. „Jah. Laura.” „Mul on tunne, et teid vaadates aiman, mille peale te mõtlete.

Aga pole hullu. Jutt on spetsiaalväljaõppega koertest. Spetsiaalse väljaõppega koertejuhtidest. Neid surnud ei huvita.” „Patsiendid.” „Kuidas palun?” „Ma nimetan neid sedasi. Ma hoolitsen nende eest vastavalt.”

Mariana silmitses lahkajat, mõistes, et on hakanud professionaalsel tasandil imetlust tundma naise vastu, kes jaksab teha kõige vastikumatest töödest võib-olla vastikumat. „Laura – koerad patsiente ei tülita. Ausõna. Nad on praegu kohe siinsamas, haiglakoridoris, ja nuusutavad esiteks neid linu, millesse noor mees ja naine olid mähitud, teiseks nende juustest lõigatud salke, kolmandaks ammooniumfosfaadi fragmente, mida nende nahal leidus.”

Täpselt nii oligi. Üleni must, peaaegu läikiva karvaga tugev innukas saksa lamba­ koer ja pruunikas, hallide laikudega belgia lambakoer möödusid nii lahkamisruumist kui ka organikastidest nende poole isegi vaatamata. Traksid juba peal, pikad jäljerihmad veel kokku keritud.

Täiesti keskendunud oma juhtide järgmistele käskudele.

Ja otsekohe oli näha, kuidas nad juba seinaava kõrval, kahe ja poole meetri laiuse tunneli sissepääsu juures tuvastasid lõhna, mis nad kiunuma ja saba liputama pani.

Ewert Grensil oli olnud õigus.

Inimene, kes kehad siia tassis, oli tulnud siit.

35