TÄNA ON hea päev. Mõnikord lihtsalt tead seda. Kuum nagu eile ja nagu tuleb hommegi. Aga hingata on kerge, äsja sadas ja ta tõmbab pikkade sõõmudega õhku kopsudesse ning hoiab hinge kinni, laseb õhul kurgus settida ja hingab siis aegamisi välja. Ta astub maha kord punast värvi olnud linnaliinibussist, mis väljus tunni aja eest Comuna 13 linnaosas San Javieri bussipeatusest: mõned kõrghooned, siis hulganisti madalamaid ja siis need osaliselt seinteta majad kõige kaugemal eemal. Leidub neid, kes ütlevad, et see linnaosa on kole, aga tema nii ei arva, ta ju elab seal ja on elanud kõik üheksa eluaastat. Ja seal lõhnab teistmoodi. Mitte nagu siin, kesklinnas. Siinne lõhn pole tuttav – see on põnev. Suur turuplats, mis on siin tõenäoliselt alati olnud. Täpselt nii nagu kalalett ja lihalett ja juurviljalett ja puuviljalett ja need väikesed, väikesed restoranid, kus on ruumi kolmele või ehk neljale. Aga inimesed, kes trügivad, kes ähivad ja puhivad – nemad ei ole ju küll alati olemas olnud? Inimesed ju sünnivad ja surevad ning vahetuvad. Praegu on olemas küll just need, keda ta näeb, aga kui ta suureks kasvab, on nii mõnedki neist juba lahkunud ja teised asemele tulnud. Nii need asjad käivad. Camilo kõnnib risti üle väljaku ja läbi kitsaste käikude edasi La Galeríasse. Siin on veel rohkem inimesi. Ja natuke räpane. Aga õunad ja pirnid ja banaanid ja virsikud on värvide vaheldudes nii toredasti kuhjades. Ta komistab otsa ühele vanamehele, kes ta peale ropendama hakkab, ja nihkub siis suurtele tumesinistele viinamarjakobaratele liiga lähedale, nii et need maha kukuvad, ta korjab need ruttu kokku ja sööb nii palju, kui jõuab, sest siis hakkab naine, kes on ema moodi, samamoodi roppusi karjuma nagu enne vanameeski, aga ta ei kuule neid, ta on juba järgmise leti ääres ja siis juba järgmise ja järgmise. Kui ta on möödunud viimastest kalakastidest, milles on jää juba ammu ära sulanud – ja selles kohas ei lõhna põnevalt, surnud kaladele ei meeldi soojus ja need, keda enne lõunat maha ei müüda, annavad sellest haisedes märku –, teab ta, et on kohe kohal. Veel mõned sammud ja seal nad istuvadki. Puupinkidel ja toolidel raskete laudade ääres, mis 7