Meie kirjanikkond on nagu suur talupere või punt külarahvast talgutel või külapeol. On neid, kes võtavad laulu üles ja valavad mõdu, on tantsukeerutajaid, on epistlilugejaid. Mõni ajab kasuka tagurpidi selga ja teeb mökitades jõulusokku, teine istub sel ajal mornilt ahju ees ja voolib rehapulki. Aga üks vahmiil ollakse ikka. Vanad külavahelaulud räägivad tihti loomadest, kes teevad inimeste tempe, ja minu meelest ongi need tuttavate inimeste kujud. Sest loomadki kuulusid suurperre ja sõid pererahvaga üsna sama rokka. Vanade lastelaulude pinnalt püüdsin leida, mis elukas mina taluperes olen. Töökas hobune? – noo ei, vagur lammas – pole nagu õige. Kriimusilmaline kiisu, kes piipu popsutab ja lapsi kepiga nuhtleb? Ei! Taluperemees las olla Juss oma liivaaugus, nagu vanas salmis, aga mihandne roll mulle jääb? Saunikuks vast kõlbaksin, aga kummitab too ülespoonud saunamees ja ausa Antsu kuju ei vea ma jälle välja. Hiir, kes hüppab, tahaksin ehk olla, sauter ongi prantsuse keeli hüppama, aga kuna Jürgenil on juba raamat „Vana hiire laulud“, siis jääb see roll talle. Figuure vaadates on sobilikum, kui hiir pole üleliia paks.
• 5 •