Kivitok

SAAR Lennukimootorite möire valjenes ootamatult, see täitis kogu pilvepealse ruumi ja äratas mu üles suiketaolisest seisundist, kuhu olin vahepeal vajunud. Ma nagu hakkasin taas kuulma seda muu maailma müra, mille juurest olin tegelikult põgene­ nud. Muidugi pääsesid mu kõrvad lihtsalt lukust lahti, mis võis olla omakorda märk, et me hakkame maanduma. Umbes seda­ sama andis teada ka pilk käekellale. Kaks tundi ülemerelendu olid tõepoolest mööda saamas. Kuigi seal Bodø lennuväljal oli mulle hoiatavalt öeldud, et pooltel kordadel pöördub lennuk „meteoroloogiliselt sobimatute ilmaolude” tõttu tagasi, et olgu ma selleks ikkagi valmis. Ja siis, justkui tolle teate kinnituseks oligi meie hommikust väljalendu edasi lükatud, nii et see oli nihkunud varasele ennelõunale. Mõtlesin vist seepeale, et nad seal Saarel ei suuda isegi endi jaoks sobivat ilma välja võluda.

Aga see oli rohkem nalja korras, ma olin ju neile ilmaasjadele tavainimesest tunduvalt lähemal.

Ja veel sain niipalju teada, et Saarel pole mingit lennuvälja­ teenistust, et lennuühendus Saarega ongi suhteliselt uuema aja nähtus, et varem toimus see ainult laevadega, mis olnud sama ebakindel, sest mingit sadamatki Saarel polevat. Nõnda siis pidid tublid piloodid iga kord lennuki maandama täielikult oma oskustele ja nähtavatele maamärkidele toetudes. Mis ole­ vat isegi hea ilma korral seotud mõnesuguse riskiga.

– 5–

Jah, kõike seda oli mulle räägitud ja seepärast olin kõiki­ deks asjaoludeks justkui valmis. Seejuures ei olnud ma mingi vilunud lendaja, pigem lennupelglik inimene, ja pealegi pol­ nud Hercules 340 mingi reisilennuk, vaid kõhukas nelja­ mootorine transpordilennuk, ning mina paraku selle ainus reisija, nii-öelda Saarele vajaliku kaubasaadetise tasuta kaasa­ anne. Üksi minu pärast poleks keegi seda reisi ette võtnudki.

Seda lasti, mida Saar ehk isegi rohkem ootas, oli mul vahe­ peal võimalik silmata läbi paksuklaasise akna, mida võis vist selle ümmarguse kuju tõttu kutsuda ka illuminaatoriks. Seal, avara lastiruumi mõlema seina ääres oli ridamisi kogukaid kaste, aga lastiruumi keskel, paljude trossidega põranda külge kinnitatult, paistis üks tömbi olekuga ookerkollane masin, midagi buldooseri ja roomikauto vahepealset.

Olin kogu reisi aja istunud ja tukkunud kitsukeses taga­ ruumis, kus viieliikmeline meeskond käis üksteise alla ennast sirutamas ja ka kohvi rüüpamas. Kohvimasin seisis sisselüli­ tatult minu ees kitsal lauakesel. Ma olin niisiis selle aparaadi valvur. Mina, see tähendab ülikooli kolmanda kursuse järel teatud põhjusel stuudiumi pooleli jätnud meteoroloogiatudeng Sverre. Sverre Hansen. Ja ma olin, nagu öeldud, teel Saarele, kus oli hiljaaegu üks ametikoht ootamatult tühjaks jäänud.

Täpsemalt meteojaama vaatleja oma.

Kuid kohe, justkui selle mõttekäigu peale avanes pilootide ruumi uks ja üks neist univormis härradest kutsus mind käe­ viipega lennukikabiini, sellesse erilisse kohta, kuhu reisijad tavalises lennukis kunagi ei satu. Teine piloot, kõrvaklapid peas, osutas ettepoole ja lausus valjusti: „Imetlege, noormees, niisugust pilti ei näe meiegi kuigi sageli!”

Ma arvasin kohe, et Saar juba paistab. Kuid päriselt nii see siiski polnud.

– 6–

Mu pilgule avanes sealt kokpiti akendest suurepärane pil­ vepealne panoraam, mis oli täis loojuva päikese nõrka pais­ tet. Kusjuures meist madalamal lebas üsna ühtlane helehall pilvekiht. Ent just sellest massist ja üsna meie kursil tõusis tollest pilvekihist kõrgemale Mäe suursugune valge koonus.

Mulle oli küll räägitud Saarest, kuid ei sõnagi sellest Mäest, mis tundus nii võimukas ja suveräänne, esialgu siis kogu Saart kehastav. Võimalik siiski, et Mäe nimi ja iseloom oli ka Saare tutvustajal korraks jutust läbi lipsanud, aga ma pol­ nud sellele absoluutselt tähelepanu pööranud. (Nii oli see mu esimene kohtumine temaga.) Igal juhul jättis roosakas päevalõpu­paistuses Mägi mulle unustamatu mulje ja seda vist oligi esimene piloot silmas pidanud, kui mind kabiini kut­ sus. Saar ise ja maandumine kusagil seal all oli hetkel justkui teisejärguline asi. Olin vaatest nii lummatud, et unustasin piloote isegi tänamast.

Kuid kohe kaldus Hercules ühele tiivale, senine horisont vajus kuhugi olematusse ja ka Mägi oli järsku vaateväljalt kadunud. Sain aru, et me oleme sooritamas kohustuslikku maandumiseelset viraaži. Edasi polnud enam kellelgi minu jaoks mahti. Aga ma jäin paika ja leidsin endale koha väike­ sel klapptoolil lennukimeeskonna selja taga. Minuti või paari pärast sisenesime haruldaselt julgelt tollesse pilvekihti, millest olime kogu aeg kõrgemal lennanud. See osutus tõeliselt halliks vatiks, kabiinis läks ootamatult hämaraks ning minu meelest ka tükk maad jahedamaks. Tundsin nüüd selgesti maandumis­ eelset ärevust või pinget kogu kabiini täitmas. Või oli see vaid minu kujutlus!?

See kõik vältas õnneks lühikest aega, siis olime sellest pilve­ kihist läbi, samas mingis värvitus ja hoopis teistsuguses maa­ ilmas ning meile kihutas imekiiresti vastu midagi hästi tume­ dat. Ning kohe läbis õhuhiiglast tugev põntsak, mis teatas, et lennuki rattad olidki juba maas ja lend ise on õnnelikult – 7–

möödas, kõigi kartuste kiuste, ning et kogu see last, mida Saarel oli oodatud, ning ühtlasi ka mina, keda küllap samuti omamoodi oodati, oli õnnelikult kohal. Istusin kannatlikult edasi, oodates nelja mootori vaibumist, ja vaatasin külgaknast välja. Nüüd siis nägin esimest korda merd, mille kohal olime kaks tundi lennanud, seda kordagi nägemata. Meri, tegelikult ookean peksles vahujoomsena vastu rannajärsakut, vaid mõni­ sada meetrit lennurajast eemal. Kaks stiihiat vahetult teineteise vastas.

Toosama teine piloot, kes oli mind kabiini kutsunud, pöö­ ras alles nüüd ümber ja pilgutas mulle silma. See oli nagu julgustus mulle ja tunnustus neile endile, et nad said järje­ kordselt ettevõetuga hakkama. Ühtlasi oli see pilk mulle hüvastijätuks, et mul läheks Saarel hästi. Nii hästi kui vaid võimalik. Tänasin alles nüüd neid kõiki ja hakkasin liikuma väljapääsu suunas.

Esimene mulje, kui trapile astusin, oli tunne millestki met­ sikust ja senikogematust. Kõikjal mu ümber valitses lumega kaetud suursugune kaljustik, õigemini oli tegu justkui hiig­ lasliku kaljuse amfiteatriga, mis jättis enda ja mere vahele selle üsnagi kitsa tasase riba, mida suures osas kasutaski ära lennurada, kust oli lumi vaaludena kõrvale lükatud, nii et paljastus tumepruun aluspind. See pruun oli, nagu ma hiljem korduvalt veendusin, Saare põhitoon. Aga esmane kogumulje Saarest oli – justkui Maa mingil oma algsel sünnietapil, äsja ürgkaosest väljunud.

Kõik oli kuidagi hämar, ja ma ju saingi aru, et Saare päev pole nüüd novembri algul kuigi pikk, nii nagu see polnud olnud kuigi pikk ka mandril. Aga linna ja Saare olusid ei olnud mul praegu sobiv võrrelda. Igatahes oli too imeline roosakas järelvalgus jäänud sinna pilvemere kohale ja ilmselt oli päike vajunud sedapuhku tollest pilvehorisondistki madalamale ning Mägi oli kaotanud oma lummalise hõõguse. Ja polnud teada, – 8–

millal seda siit alt üldse näen. Mägi oli peitunud kuhugi sellesse pilvehämusse ja samas ka tihenevasse hämarusse. Samas peaks ta mõjuma siit alt palju kõrgemana, kui oli paistnud mulle seal üleval, pilvekihist poolekslõigatuna.

Need olid mu esimesed mõtted Saarest ja Mäest.

Paistis, et Herculest oli tõesti oodatud. Lennukil oli vastas laadur ja lühikese kastiga veoauto, veidi kaugemal seisis džiip, uks kutsuvalt valla, lähituled justkui tervituseks süüdatud. See oli ilmselt minule vastu saadetud transport. Seadsin sammud sinnapoole, kohver käes ja seljakott seljas. Pikka kasvu juht, kelle nime Einar sain alles mõni aeg hiljem teada, tervitas mind napi noogutusega, aga kätt ei ulatanud. Ka kogu sõidu kestel ei lausunud ta sõnagi, nii et ma mõtlesin tahtmatult – kui nad kõik siin Saarel on sama sõnavaesed, siis saab mul küll raske olema. Ja korraks tekkis tunne, et ma polegi nii soovitu-oodatu, nagu seal instituudis oli kinnitatud.

Kohe sõidu algul möödusime mingist madalast rohelisest majast, milles tundsin tuttavate atribuutidega vaatlusväljaku järgi ära meteojaama. Autojuht vist korra viipaski ebamääraselt sinnapoole või see üksnes tundus mulle nii. Sõita ei tulnudki kaua. Umbes kahe-kolme kilomeetri pärast, ehkki tavalised kaugusemõisted ei näinud Saare puhul sobivat, hakkas läbi hämaruse paistma madal ja hele hoonestik, millele oli isegi raske nime anda. See oli justkui üksainus haraline hoone ja samas nagu erinevatest osadest, justkui mänguklotsidest kokku pandud, milline mulje sai tekkida vaid kauguse tõttu. (Hiljem sain selgeks, et see üsnagi maalähedane hoonestik moodustas justkui suure E-tähe ja et see kõik oli samas väga funktsionaalne ja looduslikke olusid arvestav suletud süsteem.) Peahoone ümb­ ruses paistsid veel mõned väiksemad ehitised ja eemal künkal oli näha kaht helehalli maokat hiigeltsisterni. Nõnda võikski edasi anda mu esimest muljet Olonkinbyenist, mida kutsuti hellitavalt linnakeseks. Muid elulaid Saarel polnudki.

– 9–

Auto peatus ühe ees kahest sissekäigust, mõlema kohal põlesid juba piimjad tuled. Aga veel enne kui džiibist trepile jõudsin astuda, avanes gofreeritud metalluks ja mind tervitas selle kompleksi hetkel kõige olulisem mees, jaamaülem isik­ likult. Tema temperamenti ei andnud küll autojuhi omaga võrreldagi. „Ole,” tutvustas ta end joviaalselt naerma puhkedes ja ula­ tas käe. See sundimatu naer oligi mehe natuuri kõige silma­ paistvam tunnus. (Millalgi hiljem taipasin, et ta nimi Ole ja Olonkinbyen kõlavad lausa kokku.) Tal olid seljas oranžid tun­ ked ja tema habemes nägu oli täis teesklematut heatahtlikkust.

Ta võis olla nii kolmekümne viiene. „Sverre,” vastasin talle, hääl lennust kähe ja ebamäärane tunne ikka veel kehas. „Tore, tore,” jätkas trolli moodi Ole, aga ei küsinud tradit­ sioonilist küsimust, kuidas lend kulges, sest see oli enam-vähem selge, vaid asus kohe asja kallale: „Me oleme teid terve nädala oodanud. Nojah, vahepeal polnud lennuilma. Ilmselt teate, et meil kukkus üks valve­ meteoroloog ära. Tavaliselt toimub meil sügisene personali­ vahetus oktoobri alguspäevil. Nii et teie olete igas mõttes ekstrajuhus. Mis siis ikka, tuleb kohe ametisse asuda. Küllap ametiga harjumine võtab ka pisut aega. Õnneks olete seda ala õppinud. Oot-oot, kui kaua?” „Kolm kursust.” „Ahah, Bergeni Ülikoolis. Ja viimati olite Tromsø Metis bakalaureusetöö asjus.” „Täpselt nii.”

Minu kohta oli siin siis kõik teada. Peaaegu kõik. Lausa ime oleks muidugi olnud, kui Ole teadnuks ka Astridi lugu, ehk teisi­sõnu seda, miks ma tegelikult siia sattusin. Õnneks, aga võimalik et delikaatsusest ei küsinud Ole, miks ma oma õpin­ gud pooleli olin jätnud. Mul oli selleks muidugi valvevastus – 10 –

valmis pandud. Et perekondlikel põhjustel. Selge – ei suutnud õpingute jätkamiseks raha leida, oleks ilmselt olnud tema­ poolne vastus. Mu öeldu olnuks osalt õigegi – vanemaid ja muidki aitajaid mul ju polnud. Aga paistis, et Ole oli prag­ maatik. Peaasi et mees kohal ja tema saab oma probleemist lahti.

Ja ta asus kohe järgmise teema juurde, sest tema puhul, nagu hiljem veendusin, oli elu optimistlikum pool alati esi­ kohal. „Ärge arvake, meil on siin küllaltki komfortne elu. Soe ja mõnus sisekliima. Kaheksateist persooni kokku. Nüüd siis koos teiega. Neist neli, kui ka mind arvestada, on meteoroloogid.

See on ju meie põhiala. Aga muu rahvas on ka igapidi asjalik ja tubli, nii-öelda põhjaliku valiku läbi teinud. Hehee...!”

Tema kannul ma siis sellesse naljakasse majja sisenesingi.

Väljastpoolt jättis see kummaline ehitis igatahes metalse ja madala mulje. Kuid väline mulje osutus petlikuks, oli nagu loo­ duse karmi näo ärapetmiseks. Seestpoolt oli hoone, nagu Ole ennustas, üllatavalt värvuserohke, vaheldusrikas ja tõe­poolest hubane. Või lausa kodune esimestest sammudest peale. Nii et mul oli kuidagi ebamugav välisjalanõudes mööda selle rohe­ list vaipkatet astuda. Kõige „selle soojuse ja hubasuse taga”, ei jätnud Ole mainimata, oli muidugi elekter, jaama „väsimatud diislid”, mille tüminat ma tõesti ise ka kuulda võisin ja mida jaamaülem lubas mulle esimesel võimalusel tutvustada. Nii nagu paljut muudki eluolusse puutuvat.

Me kõndisime tõesti üsna tükk aega mööda pikka kori­ dori, ilma et oleks kohanud ühtki selle suure maja asukat. Ühel järje­kordsel koridorikäänakul silmasin avatud suuremat ruumi, mille kaugemas seinas paistis hiiglaslik akvaarium, kust vilksatas kalade hõbedat. Sealsamas kõrval paistis pirakas tele­ viisoriekraan. Ja kolmandana jäi sellest esimesest korrast meelde roheline piljardilaud.

– 11 –

„Meie messiruum, nagu me seda kutsume. See on küll roh­ kem laevakeeles, aga eks me asumegi justkui uppumatul lae­ val...” kommenteeris Ole, märganud mu kõrvalpilku ja imes­ tust.

Siis korraga seisime ühe ukse taga, millel seisis number 22, justkui minu vanust teatav. Ole avas ukse ja lasi mul esimesena sisse astuda. Kajut, laususin ma mõttes, ja parajalt ruumikas, igal juhul mitte taoline askeetlik kong nagu minu eelmine, see tähendab ülikooli kampuse tuba, mida mul oli tulnud pealegi kamraadiga jagada. Aga see siin oli ilmselt mõeldud üheleain­ sale inimesele.

Ole seisis mu selja taga ja jälgis minu reageerimist, siis pidas vajalikuks lisada: „See oli tegelikult teie eelkäija tuba. Ta oli väga tubli noor spetsialist, kahju, et tervis teda nii hullusti alt vedas.” Ja vaikis seejärel. Nii ma siis kuulsin esimest korda Odd Johanssonist, ehkki tema nime sain teada tükk maad hiljem.

Hoidsin end tagasi. Mul tegelikult polegi väga arenenud uudishimumeelt. Ja ma tõesti ei tahtnud teada saada, mis temaga täpsemalt juhtus. Küll see edaspidi selgub. Tema oli tema ja mina olen mina. „Olgu, puhake nüüd ja seadke end sisse,” järgnes soovitus ja siis korraga olingi üksi. Kõik pinged olid korraga möödas, ainult kõrvus kumises kergelt. Räntsatasin voodile, mis oli nii mugav, et uinusin peaaegu silmapilkselt. Unes nägin taas Valget Mäge. Ja et lennuk pääses sellest vaevu-vaevu mööda, seda pea­ aegu tiivaga riivates...

Mõni tund hiljem virgusin. Toas oli nüüd täiesti pime.

Mõtlesin, et ehk peaksin ikkagi tõusma ja ajamõiste paika saama. Kellaajast polnud mul mingit kujutlust. Kuid mõnus roidumus kehas vaidles raugelt vastu. Korraga kandus üle hoone lennukimöire. Võisin vaid kujutleda, et Hercules oli oma lasti, sealhulgas tolle uue masina maha saanud ja mulle tuttav – 12 –

lennukimeeskond oli juba tagasiteel. Niisiis kestis veel eelmine päev... ja kõik oli korras.

Head lendu neile ses pikas õhtus, sosistasin vaid ja uinusin juba järgmisel hetkel. Ei, enne siiski nägin veel kord toda suurepärast pilvedetagust maailma ja Mäe hõõguvat koonust.

Nõnda lõppeski mu esimene päev Saarel, tegelikult siiski vaid poolik päev.

MINU UUS MAAILM Uuel hommikul ärkasin hilja. Hommik Saarel oli üsna suhte­ line mõiste, seda võis rohkem öelda kella kui valguse põhjal.

Kusjuures valgust ulatus mu elamisse vägagi napilt, sest mu aken avanes, nagu kindlaks tegin, siseõue ja nõnda oli pigem tegemist lumepaistega. Ka seal õues, kui nii võis öelda, põle­ sid mingid tuhmid lambid ja õue keskel kerkis peenike lipu­ varras, mille tippu oli keegi juba heisanud meie punasinise ristilipu, mida valgustas alt üles suunatud prožektorivihk. See vaade tegi muidugi südame soojaks – iga norralane armastab oma lippu ja mina polnud mingi erand. Mu vastas asuva järgmise hoone­ploki akendes põlesid üksikud tuled, muu osa hooneplokist oli pime. Ja sellest vaatest sai mulle korraga selgeks, et olin jõudnud justkui maailma äärele, omamoodi üksinduse piirile. See oli niisugune hetkeline mälusähvatus, kohe see tunne taandus. Meid oli siin ikkagi kaheksateist, ehkki esialgu ei teadnud ma, millised just on need inimesed, kes saavad mu vägagi ligidasteks kaaslasteks, ja ka seda mitte, kuidas nad mind vastu võtavad, mis laadi seltsi või sõprust nad mulle suudavad pakkuda. Ja mida mina neile. Olin koha­ nud esialgu vaid kahte neist.

Kuna toas oli veel üsna pime, siis süütasin laetule. Ma mui­ dugi aimasin, et eriti valgemaks nüüd ei lähegi, et pimetunne edaspidi aina süveneb. Laelambi kollakas valgus ujutas mu uue – 14 –

eluruumi üle ja laskis avastada siseukse, mis märkis vist, et minu kasutada on ka väike duširuum või vannituba. Ning kohe meenus mulle Ole lause siinsest komfordist. Jah, oligi nii.

Nõnda siis lasin sissejuhatuseks dušiveel üsna põhjalikult oma keha rõõmustada. Milline mõnu! Poleks oodanud, poleks oodanud! (Ütlen siinkohal, et neid vee-asju ma kohe ära ei mõistata­ nudki. Need selgusid aegamööda. Detailid osutusid üsna huvi­ tavaks. Saarel olevat nimelt kaks või kolm mageveekogu, mida kutsuti inertsist laguunideks – küllap nad olidki kord olnud mere osa, aga siis eraldunud ja aegamööda magestunud. Jaamas vahetult kasutatav vesi pärinevat siiski ühest neist, Sørlagunast, mille mõõtmed olevat kümme korda poolteist kilomeetrit, siis niisugune pikk soolikas. See laguun, nagu nimigi ütleb, asuvat lennuraja taga, üsna Mäe jalamil. Teine, Nordlaguna asuvat pisut kaugemal, vana jaamaaseme vahetus naabruses.

Olonkinbyenisse sattuvat vesi kahe pumbajaama kaudu ning tegevat seejärel läbi soojenemisprotsessi. Hea küll, vesi veeks, aga sellele pidi järgnema kolmas tsükkel – kuhu see vesi satub pärast ärakulutamist, pärast seda, kui see minu jalge all resti­ auku kaob? Ei olnud mõeldav, et see voolab niisama puhasta­ mata merre. Ja duširuumide oma polnud ilmselt ainuke jaama reovesi? Põhiallikaks oli, nagu varsti mõistsin, köök ehk kam­ büüs. Järelikult pidi meil olema oma puhastussüsteem. Muus olukorras poleks sarnased küsimused mind üldse vaevanud, aga ma olin ju ikkagi hiljaaegne loodusteaduskonna tudeng, kes oli läbi teinud täiemahulise keskkonnakaitse kursuse ja selles aines isegi eksami sooritanud. Mul oli põhjust kõike seda küsida ja vastuseid saada.

Selgus, et me olime Saarel tõesti vägagi edumeelne mikro­ ühiskond. Me võtsime maksimumi sellest, mida võiks nimetada tsivilisatsioonihüvedeks ja mida niisuguses karmis looduslikus – 15 –

olukorras sai üldse võtta. Ning samas ka tasandasime oma või­ malikku negatiivset mõju. Ütlen siinkohal, et lisakoormust lisas ka meie masinapark, kokku pool tosinat üksust.)

Kui tol esimesel hommikul pärast mõnusat värskendust messiruumi saabusin, polnud seal kedagi peale kahe köögi­ personali kuuluva naisisiku, kes tervitasid mind („teretulemast, teretulemast!”) kui vana tuttavat ja panid istuma valgelinalise laua äärde. Ja esimest korda sain maitsta jaama tugevat kohvi, mida mul soovitati kondenspiimaga heledamaks muuta, kui ma „pole just musta kohvi sõber”. Mida ma tegingi. Olin esi­ mese kursuse aegu musta kohviga endale gastriidi hankinud ja ei tahtnud seda vaeva veel kord kogeda.

Siis olin oma toas tagasi, et alustada eluolulist sisseelamist, milleks mul jäi eelmisel õhtul lihtsalt energiast puudu. Lisaks voodile ja öökapile oli toa vastasseinas pruun riidekapp ja toa kaugemas nurgas miniatuurne külmik, nõnda seinaga ühte tooni, et olin sellest siiani lihtsalt mööda vaadanud. Huvitav, mida ma seal hakkan hoidma? Avasin riidekapi, seal kõlku­ sid vaid tühjad riidepuud, mida ma kohe kohvrist täitma asusin. Alumises kapisahtlis oli imekerge, ilmselt hahasulge­ dega täidetud lisatekk, küllap ekstraolude puhuks, kui juhtub soojakatkestus. Praegu oli küll toas mõnusalt soe, seda soo­ just levitas aknaalune kerge lehtradiaator. Seinal, otse voodi kohal oli raamaturiiul, mis polnud kuigivõrd tühi. Sinna oli mitut liiki raamatuid maha jäänud. Polnud võimalik öelda, kas need olid sinna jäänud lahkumisega kiirustavast eelkäijast või olid need aja jooksul sinna kogunenud, sest jaama kontin­ gent vahetus ju igal aastal. Leidsin sealt ühe Jon Fosse õhel­ dase romaani „Pelgupaik” ja selle naabrusest „Peer Gynti”, nende kahe naabruses lebas lapiti mahukas pilveatlas, mis oli kasutamisest kulunud lehenurkadega. Veel oli riiulil Jungi „Unenägude seletaja”, mis andis märku kellegi irratsionaal­ setest huvidest. Viimasena leidsin riiulilt albumi Amazonase – 16 –

kohta, kus fotosid mõlemast, hiigeljõest ja selvast. Kuid saate­ tekst polnud mitte norra-, vaid ingliskeelne, mis vihjas, et üle-eelmine meteoroloog võis olla hoopis võõramaine. Algul ma ei taibanud selle albumi mõtet, alles hiljem leidsin üsna lihtsa seletuse – Saare mustvalges keskkonnas kannatasid ini­ mesed selgelt rohelisevaeguse all. Sestap ka need rohelised koridoriseinad ja mitmed toataimed siin-seal. Oma tavalises elus me ju ei taipagi, et roheline on eksistentsi ja elu põhi­ värv. Muide, sedasama ülesannet näisid täitvat ka minu toa rohekas­kollased kardinad ning pisut intensiivsemat tooni ruloo. Ja lõpuks aknalaual pruunis potis kasvav silmapaist­ matu kaktus, mille eest hoolitsemine pidi nüüdsest olema üks mu lisakohustusi.

Kõik need mulle päranduseks jäetud raamatud, kui need ikka olid valdavalt mu eelkäija omad, tekitasid minus kerge ebaselguse. Miks ta polnud neid kaasa võtnud, kas ta lahku­ mine oli olnud siis nii kiire? Või olid need meelega maha jäe­ tud, mingiks märgiks endast? Ja millal täpselt ta oli Saarelt lahkunud? Nojah, enne minu saabumist, Ole tooni põhjal mõni nädal tagasi, küllap siis sellesama Herculese eelmise rei­ siga, sest muud ühendust ju väidetavalt Saarel suure maaga polnud. Nagu öeldud, jätsin ma ju targu küsimata, mis haigus või õnnetus teda ikkagi tabas.

Nõnda ei jäänud mul muud üle, kui tõstsin oma vähesed kaasatoodud raamatud, mida ei hakka siinkohal nimetama, sinna olemasolevate kõrvale. Need mõned raamatud olin kaasa võtnud pärast pikka valimist, nagu suunduksin asustamata saa­ rele. (Kui ma vaid teadnuks tol hetkel, kui suurepärane raama­ tukogu on Saarel...)

Kui olin oma põgusate ümberkorraldustega enam-vähem ühel pool, kõlas koputus ja mulle tuli esimene külaline.

Tegelikult oli ta mu vahetu töökaaslane, valvemeteoroloog Arne Holmberg, silma järgi jaamaülem Ole aastates mees, seega – 17 –

vilunud ja kogemusega spets, mida tema järgnev jutt ka igapidi tõestas. Ta tuli nii-öelda tutvuma. „Sest meil tuleb tulevikus palju ninapidi koos olla,” nagu ta sissejuhatuseks teatas. Aga selles Arnes polnud jaamaülema joviaalsust ega suhtluskergust.

Ta oli hoopis teist masti mees. Rääkida talle küll meeldis.

Kõigepealt sain teada, et ehkki minu poolt täidetava töö­ koha ootus ja vajadus on olnud suur, kuid ühe vaba päeva, sellesama, mis juba kestis, olid nad mulle siiski jätkutanud.

Kuid järgmisel hommikul, täpipealt kell kuus on meil Metis, nii ta nimetas lühidalt toda paar kilomeetrit eemal asuvat madalat hoonet, mida ma olin juba näinud, jah, meil on seal esimene ühine valvekord, kusjuures kell üksteist viisteist tuleb meil üles lasta sondpall, mille puhul „ongi vaja kaht inimest”.

Ta ei öelnud „meest”, sest selgus – meie kolmas kolleeg on naissoost, Anette nimi. Muud iseloomustavat ta Anette kohta ei lisanudki, muu pidi tulema edaspidise töö käigus. See pol­ nud siiski esimene kord, kui ma sain teada, et jaamas töötab ka naisi. Kahte neist olin kohanud juba hommikusöögi aegu, üks pidi olema too Helen, keda ta mulle mõnevõrra hiljem mainis.

Kogu see vestlus oli toimunud püstijalu, nagu olnuks Arnel kiire. Aga ei, tal paistis aega olevat. Ja seejärel istuski ta voodi­ veerele, ehkki mul oli toas ka tool, mille olin inventari loetelu aegu unustanud mainimata, ja hakkas kõigepealt kõnelema iseendast. Et on saarel juba teist perioodi, mis lõpeb tal april­ lis. Ja et ta ei kujuta ettegi, et peaks siia jääma veel kauemaks.

Sest et... Aga ta ei lõpetanud oma fraasi, millest mul oli hiljem kahju. Ma oleksin tahtnud teada temagi tõrgetest, nii nagu ma neid edaspidi nii-öelda koguma asusin. Kuid öeldu ei väl­ jendanud üldsegi ta tüdimust või midagi seesugust oma eriala suhtes, oh ei. Selgus, et ta oli juba tosin aastat töötanud valve­ meteoroloogina nii mandril kui ka Svalbardil ning pidas seda igati soliidseks ametiks.

– 18 –

Seejärel tegi ta mulle selgeks veel ühe olulise asja, mida ma juba olin ka ise taipamas – et olen Saarele sattunud üsnagi eba­ meeldival ajal, vastu „pikka ja rõhuvat talve”. Kõige soovitum vahetus olevat kevadel, aprillis. Aga praegu oli pimeaeg ukse ees ja... (Kolm punkti, kui seda jutuajamist kirja paneksin, tea­ tud ohe, kui Arne seda mulle lausus.) Nõnda ei jäävat võima­ lust kohanemiseks. Ta rõhutas seda sõna – ko-ha-ne-mi-seks! Ühtlasi sain ma teada siin töötamise põhireegli. Erakordsete olude tõttu ei lasta siin kellelgi teenida üle kahe järjestikuse aja, see tähendab üle ühe aasta. Isegi siis mitte, kui keegi seda sooviks ja suudaks.

Muide, Svalbardil olevat kõik, ka töörütm, kuidagi lahe­ dam, peaaegu nagu mandril, inimesigi su ümber palju enam.

Muuhulgas polevat seal ka seda kahe perioodi nõuet, kuigi saarestik asub palju kaugemal põhjas kui meie Saar. Asi olevat ikkagi „siinsetes erilistes oludes”.

Tema olevat Saarel ühteaegu missioonist ja teenimisvõima­ lusest. Sest elu käimapanev jõud on ikkagi ju raha. (Hiljem, ühiste valvekordade aegu tilkus välja ka Arne ebamäärane pere­ konnaseis – ta oli justkui abielus ja polnud ka, nii et suurem osa ta teenistusest minevat kahe naisterahva arvele. Nõnda ma siis ei saanudki tast lõpuni aru...)

Hea, et ta ise ei nõudnud minult mu kohta mingeid muid selgitusi. Nii nagu Olegi. Oli vaid rahul, et olin lõpuks kohal.

Ja rõhutas, et me saame kindlasti hästi koos töötama. Aga ma ise olin selles asjas üsna kõhkleval seisukohal ja kartsin, et mul võtab sisseelamine hulk aega ning muidugi ka energiat. Milles oligi mul õigus, nagu aja jooksul selgus. Aga tolle vestluse aegu ma seda kõhklust Arnele välja ei näidanud.

Korraga muutus Arne kamraadlik ja kogemusi jagav toon mõnevõrra teiseks. Ta ju oli otsustanud rääkida mulle siinse elu tumedatest külgedest. Küllap see oligi ta põhiline eesmärk, – 19 –

nii-öelda külma duši korras. Ma ei tea, miks ta seda tegi.

Võinuks ju hiljem ja aegamööda. „Ma arvan, et sa peaksid mõnda asja teadma, mida jaama­ ülem Ole sulle kindlasti rääkima ei hakka. Sest tema on teist­ suguse suhtumisega. Tema jaoks on meil kõik all right. Ja peabki olema,” alustas ta ja läks siis üle konkreetsele: „Jah, ütlen sulle kohe ja keerutamata, et ilmastik on siin rämps.

Talv otsa on pidevalt külmaudu ja tugevad tuuled. Pakane just eriti liiga ei tee, selle eest hoolitseb kuulus hoovus, nagu sa hästi peaksid teadma, aga tuul, jah, see on vahel ebahari­ likult tugev. Ma loen vanadest vaatlusandmetest välja, et nii on olnud ka varem. Pole näiteks harvad juhtumid, kus tormi­ hoog viis anemomeetri minema ja lammutas Meti katust...

Nojah, nii et pole midagi imelikku, kui siin on juhtunud lausa õnnetusi. Ütlen ainult sulle, et olen need juhtumid hoolikalt üles tähendanud. Mul on üks säärane märkmik taoliste juh­ tumuste jaoks. Need on omamoodi saare mustad leheküljed.

Mõned juhtumid on muidugi aastakümnete tagused. Algul tegutsesid siin vaalakütid ja vaalarasva sulatajad, hiljem talvi­ tusid trapperid. Sellest ajast mingeid ilmaandmeid muidugi pole. Küll on teada, et trapperite suremus oli suur, põhjuseks ikka skorbuut. Küll sa kohtad edaspidi siin-seal puuriste, mis neid õnnetuid meenutavad. Puuristid ongi nagu selle saare põhilised märgid. Jah, vana jaama, mille varemed jäävad siit loodesse, sellega on seotud üks meid otseselt puudutav õnne­ tus. Seal külmus viiekümnendal jaamaülem surnuks. Aksel Liberg oli ta nimi. Ta hukkus vaatluste aegu. Kujuta ette, vaid kolmkümmend meetrit jäi jaamaukseni komberdada.

Aga tuul oli tol ööl jäle, nii kaheksakümmend sõlme, ning nähtavus lumetormi tõttu vaid paar meetrit. Kohutav! On veel teisi näiteid ka...Nii, sõbrake, on need lood. Me peame kogu aeg ettevaatlikud ja valvel olema... Seepärast siis...” (See viimane oli tema lemmikfraas. Seepärast siis...)

– 20 –

Pärast mõningast vaikimist läks ta oma missiooniga üle hoopis kolmandale teemale, sest ta tahtis nähtavasti ka sel alal olla esimene, kes mind, rohelisekest, asjaoludega kurssi viib.

Teema oli delikaatne, midagi sellest oligi juba minus vilksata­ nud. Muidugi mõista Agnese loo tõttu. „Mida sa veel peaksid teadma, on meie jaama naised. Neid on praegu kuus. Kunagi varem pole neid siin nii palju olnud.

Varem olevat olnud vaid kolm, kõik köögipoolel. Sa oled noor mees, veri vemmeldab. Aga vaata ette – naised on siin, kuidas ma sulle ütlen, igapidi ära jaotatud. Ja üks neist kuulub mui­ dugi personaalselt jaamaülemale. Enamasti on nad vallalised.

Või kes neid täpselt teab. Ma pole kõigi osas kindel... Meeste hulgas on mõned veidrikud, kes nagu ei vajagi naist ja ei vaatagi nende poole. Mina küll selliste hulka ei kuulu. Arvan hoopis, et see on silmakirjalik hoiak. Kahtlustan, et need paar meest on just naiste eest siia põgenenud. Nii et sinul soovitan ettevaatlik olla...”

See eelviimane lause puudutas omamoodi mindki, aga Arne seda muidugi ei aimanud. Loodan, et ma ei andnud ennast näoilmega ära, vaid noogutasin innukalt. Et tõesti, kasulik kuulda. Kõige kõnesolnu – karmi ilmastiku, õnnetusjuhtumite kui ka naiste kohta.

Aga Arnel oli hinge peal veel üks teema, et olla oma missioo­ nis võimalikult täielik: „...meil siin pole kuiva seadust. Olen kuulnud, et mõnes nii­ suguses jaamas on see siiski sisse seatud. Asjata, ütleksin mina.

Meil on siin koguni puhvet, mida re-e-gulaarselt täiendatakse.

Puhvetit peab Helen. Ta on ametilt meie põhikokk. Vast juba nägid teda. Temaga on kasulik häid suhteid omada. Puhvetist saab igal ajal nii õlut kui ka kangemat kraami. Mõned mehed hoiavad väikest varu oma vigvamis lausa käepärast. Mina tar­ vitan iga valvekorra järel klaasikese brändit. Lööb vere käima.

Nii et see on meiesugustele, kes pidevalt väljas peavad töötama, – 21 –

igati vajalik kraam. Ja närvide maandamiseks kah. Kuid nagu iga asjaga... Jah, meil oli siin hiljaaegu juhus, kus...”

Sel kohal heitis Arne pilgu seinal olevale kellale. (Selle olin ma samuti esialgsest toakirjeldusest kogemata välja jätnud.)

Selgus, et tegemist on omamoodi meteoroloogide kellaga, kus punasega olid märgitud need numbrid, mis tähistasid valve­ korra algust. Ja neid valvekordi oli ööpäevas kokku kuus. Pilk sellele kellale viiski valvemeteoroloog Arne mu toast lausa poole sõna pealt minema. Aga ta jõudis veel üle õla heita, et oleksin järgmisel hommikul kolmveerand kuus välistrepil, kust džiip viib meid Meti. Mõistsin, et Arne teeb seekord kaks valvekorda järjest, ta oli tegelikult ju lõunaajaks ja minuga kohtumiseks Meteost Olonkinbyenisse saabunud.

Mulle näis pärast tema lahkumist, et ta jõudis oma mis­ siooni minu puhul igati täita. Või jäi ikkagi midagi selgita­ mata? Ei tea.

Kuid tema lahkumise järel jäi tuppa mingi ärevus rippuma.

Kas ta ei rääkinud ehk liiga palju? Vist jah. Tundsin end kor­ raga ebakindlalt. Kõik see meeldivam pool jaama eluolust, mille olin jõudnud endasse koguda, hajus mitmes suunas. Ehkki ma mõistsin ka, et Arne kui tulevane kolleeg polnud tahtnud mind ära kohutada. Samas aimasin tas mingis mõttes vastaspoolust, kellega saab mul raske olema koos töötada. Temas oli midagi fatalistlikku.

Kui olin mõnda aega mõttetühjalt voodiserval istunud, kuu­ lates maja hääli, mis ulatusid minu tuppa üsnagi summutatult, sain aegamööda tagasi mõnesuguse tasakaalu. Tõusin püsti, et lõpetada oma asjade-riiete kohvrist väljatõstmine. Viimase lii­ gutusena panin öökapikesele Astridi väikeses raamis foto. Ma olin teda ise pildistanud ühel meie vähestest linnaskäikudest. Ta seisis Tromsø kuulsa kaarsilla taustal, barett peas, pikad heledad juuksed selle alt väljas. Ma ei saanud ilmselt esialgu temata läbi.

See tähendab ilma selle fotota. Vast aja jooksul kahaneb kõik – 22 –

see kurbus ja segadus millekski muuks. Jah, ma väga lootsin seda.

Selles fotos oli kõik lihtne... ja samas teisiti. Tegelikkuses nii ju polnud, oh ei. Teadsin ka seda, et see foto sunnib mind meenutama kogu meie lugu. Kuigi olin endale lubaduse and­ nud, et kui olen siin, Saarel, et siis ma neid asju enam ei puutu, ei kratsi neid vermeid, ei tee etteheiteid endale ega temalegi...

Nõnda jõudsin selle teise päevaga õhtusse ja ühel hetkel veeti une pehmeraske tekk üle minu ja üle kogu mu endise elu...

ASTRID Aga ikkagi, ma peaksin rääkima Sinust, Astrid. Sest Sina oled kõige selle taga. Sinu pärast olen siin Saarel, selles unustuse kohas. Nagu ma väga loodan.

Kõik see algas meie kohtumisest. Ma justkui soovin ja ka ei soovi seda meenutada...

See oli augusti algul, ma olin just Bergenist laeval „Alexander Kielland” koju jõudnud, käisin korraks ema tühjas korte­ ris, kus mul seisis ees üksi ennast sisse seada, ja läksin oma praktika­kohaga tutvuma. Selsamal päeval saingi Sinu olemas­ olust siin maailmas teada. Sa ju töötasid sealsamas, Tromsø meteoroloogia­instituudis, selles vaikses ja madalas ja harul­ daselt toredas majas Kirkegårdsvegeni tänavas. Sinuga mitte kokku puutuda polnud lihtsalt võimalik, Sind märgata samuti mitte. Sa olid ju instituudi kaunimaid nägusid.

Kui ma Sind selles taevasinises kitlis seal akna all arvuti taga nägin, läbis mind midagi valusa vapustuse taolist. Ja ma teadsin hetke pärast, et ei saa Sind enam oma mõtetest lahti, et hak­ kan Sind nägema koguni unes. Ja samas mõistsin vaistlikult, et hästi see kõik ei lõpe. Aga ma kõnetasin Sind kohe, nagu kartes, et teist võimalust ei tulegi, ehkki mulle oli selge, et näen Sind edaspidi iga jumala päev. See, mida laususin, oli mingi triviaalsus, nagu need ikka pähe kargavad, kui oled erutunud, – 24 –

ootamatu kohtumise lummuses, aga Sina mõistsid kohe, mis selle lause taga peitus. Sa vaid naeratasid napilt ja jäid reser­ veerituks. Või peaksin ütlema, et Sa olid ikkagi uue inimese vastu viisakas, ei jätkanud kohe tööd, vaatasid arvuti kohalt veel kord üles – ja see tähelepanu pettis mu ära ning lisas mõnesugust julgust.

Minu praktikaaeg instituudis pidi päädima bakalaureuse­ tööga pikaajaliste ilmaprognooside teemal ja osakond, kus Sina töötasid, tegeles just selle teemaga. Sa olid selle osakonna noorem teaduslik töötaja, vaid aasta tagasi Oslo Ülikooli lõpe­ tanud, ning sobitusid igati selle osakonna töörütmi. Ütlen siinkohal, et sinnasamasse osakonda võinuks pärast ülikooli tööle saada minagi ja siis oleksime olnud juba vahetud kol­ leegid.

Tromsø oli niisiis minu kodulinn. Nii nagu ta oli ka Sinu kodulinn. Me olime mõlemad sündinud ja kasvanud selles lin­ nas. Olime küll õpingute aegu sealt ära olnud, aga jälle tagasi tulnud. Ja alles nüüd kohtunud, mitte näiteks lapsepõlves või kooliaegadel. Mida oli nii lihtne ette kujutada, aga mida polnud tegelikkuses toimunud, sest Tromsøs oli mitu kooli.

Sellisel puhul oleks kõik võinud teisiti minna. Nõnda siis oli mul parajalt mõtteainet, kui imelik on elu ja inimeste teed ning et tihti kulgevad need kaarekujuliselt ja jõuavad tagasi esialgsesse punkti...

Edaspidi ma lausa otsisin ettekäändeid, et Sinuga kokku saada. Nii näiteks pidid Sa mulle paar päeva hiljem leidma vaja­ likke andmeid, konkreetsemalt ilmavaatluste aasta­raamatuid.

Mäletan, Sa tõusid madalale lahtikäivale trepikesele ja küünita­ sid, et neid kaustu ja köiteid kapi ülemiselt riiulilt kätte saada.

Ja Su jalasääred pinguldusid ning kitliserv kerkis ja Sa mui­ dugi teadsid, et ma Sind vaatan. (Milline mees ütleks säärasest vaate­pildist ära!) See oli esimene kord, kui Sind endale tahtsin.

– 25 –

Kehaliselt, aga muidugi ka hingeliselt. Jah, mina, tudengi­ hakatis, midagi teadmata neist teistest meestest ja nende pil­ kudest, kes Sind samamoodi olid juba ihaldama hakanud.

Kusjuures ma ikkagi ju aimasin, et Sa käid elukoolis minust tunduvalt eespool, ehkki me vanusevahe polnud kuigi suur.

Kõik mu senised meeldimised ja flirdid ülikooli peal olid olnud pindmised ja mööduvad, mu kergete kiindumuste objektid olid olnud ju ikkagi tüdrukud, aga Sina... Sina olid kahtlemata naine.

Muidugi pidanuks ma jäämagi sinna punkti, Su imetlemise seisundisse, oleksin pidanud vaid seirama Sind kõrvalt, mööda­ minnes, nagu mõnedki Su vanemad meeskolleegid. Aga ma olin juba oma kainuse ja mõistuse kaotanud.

Mitte ainult Sinu füüsis, Su näos oli mingi peenus, isegi mingi mõistatuslikkus, mis ongi tihti see ainus põhjus, miks me mõnesse naisesse nõnda lootusetult kinni jääme. (Ehk see on looduse osav pettus, tahaksin nüüd, hiljem arvata.

Niipalju olen küll vahepeal targemaks saanud.) Selle lummuse teistmoodi seletus – nagu oleksime sinusugust naist juba varem, mingis teises kehastuses, mingis eelmises elus koha­ nud. Mida on pisut keeruline mõista, lihtsam oleks öelda, et Sa olid mõne mu kooliaja sümpaatia või siis teismeliseeas, sel elu haruldaselt tundlikul perioodil, kui kõik sügavalt jääd­ vustub, kohatud ja kuhugi sinna ajakaugusse hajunud ilusa naise kehastus. Või hoopis mõne filmitähe moodi? Või justkui maha astunud mõnelt pildilt, tundmatult maalilt? Kuigi igal taolisel juhul oleme me tolle juba nimetatud pettuse, elu­ pettuse ohvrid. Nii et...

Kui püüaksin nüüd olla pisut elutargem, milleks ma vaevalt kunagi suudan päriselt muutuda, siis peaksin hoopis uskuma elu poolt ülesseatavatesse lõksudesse või peibutustesse, mida meessoole ette seatakse, aga millest me peaksime julmalt ära ütlema. Me peaksime kuulma mingit häält endas, mis justkui – 26 –

sosistab – ei, ei, mitte see! Mina seda ei suutnud. Ma ei teadnud ju midagi säärastest asjadest, ma polnud kuulnud ütlust, et on üks liik naisi, kellega peaaegu kõik mehed end kõrvetavad. Nii ma siis armusin Sinusse lausa kõrvuni. Ja Sina mõistsid seda kohe – noh, veel üks narr! Kuid Sa ei tõrjunud mind päri­ selt eemale, Sulle see mingil kombel isegi meeldis. See tõstis Sind naisena kõrgemale. Jah, teistest naistest Sinu ümber. Seda nüanssi ei saa kunagi arvestamata jätta. Kas tõesti midagi mu juttudest huvitas Sind päriselt, midagi mu naiivses olekus, mida ma ise tahaksin kangesti nimetada enda siiraks väljenduseks?

Ei tea, ei tea. Üks asi pidanuks mulle küll selge olema ka ilma erilise koge­ museta. Kas ma siis tõesti arvasin, et Sul pole hetkel kedagi teist? See oleks olnud lausa loomuvastane. Ja see sai üsna varsti selgeks – Sul oli tõepoolest oma kavaler, väljaspool instituuti, nagu Sa millalgi mulle tunnistasid, küll möödaminnes ja kui­ dagi väheolulisena. Kuid Sa ei seadnud teda esialgu kilbina meie vahele. Ju Sa ei pidanud toda pikka kõrendit, keda mul vaid üks kord õnnestus (mis küll rumal sõna) Sinu kõrval näha.

Ainult ühe korra, Polaarmuuseumi esisel ja üsna eemalt, ilma et Sa mind oleks märganud. Jah, niipalju eemalt, et ei tunneks teda ära, kui ta üksi mulle vastu tulnuks. Aga sellised hetked, niisugused kõrvaltvaated annavad inimsuhetest kõige selgema pildi. Ma ei kadestanud seda meest siis ega kadesta ka praegu, nüüd, kui Sul temaga arvatavasti kõik juba möödas on. (Ma olen selles millegipärast üsna kindel, ja see on minu jaoks tõe­ line kahjurõõm!) Jah, lausa kindel, et ta oli Sulle vaid mingi vaheetapp. Enne kui... Sest te ei näinud välja harmoonilise paarina, oh ei. Kuid mida on väärt ühe konkurendi arvamus...?

Samas ei suuda ma ennastki Sinu kõrvale paigutada. Siin või­ nuks keegi erapooletu sõnakese öelda. Mõni kolleeg, kes võis meid linna peal näha, sest mõned korrad me siiski koos kõn­ disime.

– 27 –

Ma ei tea muidugi, kas meie üsnagi habras suhe jäi kel­ lelegi instituudi peal silma. Ilmselt ikka jäi, sest eriti naistel on sääraste asjade peale silma. Küllap mõnigi neist, kes Sind paremini teadis, tundis mulle kaasa. Ma loodan, et tundis, aga ütlema seda küll keegi ei kippunud. Tahan siinkohal rõhutada, et instituudis valitses naiste ülekaal; seal oli teisigi meeldivaid olevusi. Aga mina nägin vaid Sind, algusest peale, ja ei kedagi teist.

Ja siis toimus too lühiajaline kummaline pööre – Sa hakka­ sid mu tähelepanule justkui vastama. Sa said, nagu vist juba mainisin, minuga ka väljaspool instituudiseinu kokku. Me käisime isegi restoranis, jah, Mathallenis, ja seal olid Sa vägagi meeleolukas, naersid kergelt minu kohmetuse üle tellimisel; need tunnid seal Gronnegatal on mu mälus ühed meeldiva­ mad, mis Sinu seltsis veetsin. Ma ei tea siiani selle meeleolu­ pöörde põhjust. Justkui poleks Sa olnud tolles oma noor­ mehes, tolles kõrendis päriselt kindel. Või teda ehk lihtsalt polnud neil päevil üldse linnas? Kust ma võisin seda teada.

Ma ju ei hakanud seda Sinult küsima. Eeldasin asjade uut pööret. Ent võib-olla oli Sul lihtsalt igav. Te naised olete nii suhtelised, teid juhivad mingid muud jõud, mõnikord üksnes tujud ja intuitsioon, nagu targemad ja paremad arvajad on öelnud ja kirja pannud.

Mäletan, et sellest restoranikäigust nagu julgust saades kut­ susin sind Fjellheiseniga, see tähendab köisraudteega tõusma meie Tromsø kohal kõrguvale Storsteineni mäele, kus oli suure­pärane vaateplatvorm ja restoran. Seda istumist oleks mul olnud lihtne korraldada, sest sealsamas töötas mu kadu­ nud ema kauge sugulane Sibel P., kes oleks igal ajal meile laua reserveerinud. Aga selle ettepaneku peale teatasid Sa, et kardad kõrgust, sealhulgas köisraudteed ja pole seepärast seal mäel kor­ dagi käinud. Mis pani mind kergelt imestama, kuidas siis nii.

Nõnda jäi see ilus üritus ainult mõtteks.

– 28 –