R. F. Kuang KATABAAS
Inglise keelest tõlkinud Hana Arras
e S imene pe AT ü KK
On nimelt vägagi tõenäoline, et need, kes ennast filosoofiaga õigesti seovad, ei tegele millegi muuga, kui suremise või surnud olemisega –ehkki teiste eest on see varjule jäänud. Kui see nüüd tõesti nii on, siis oleks ju ometi veider, kui kogu elu püüeldaks ainult selle ja mitte millegi muu poole, kui see aga käes, ärritutaks sellest, mille poole on ammu püüeldud ja millega tegeldud.
„phaidon“, platon (M. Lepajõe tõlge)
Cambridge, sügissemester, oktoober. Tuul näpistas, päike oli peidus ja õpingute esimesel päeval, kui ta pidanuks andma tudengitele loengut kartesiaanliku eraldusloitsu kasutamise ohtudest õppematerjali ilma pissipausita kordamisel, alustas Alice Law oma juhendaja hinge päästmist põrgu kaheksast kohtust.
Professor Jacob Grimesi tappis kohutavalt jõhker õnnetus, mis oli mingis mõttes Alice’i süü, ning lähtudes seega nii moraalsest kohusest kui ka omakasust – sest ilma professor Grimesita
puudus tal komisjoni esimees ja ilma komisjoni esimeheta ei saanud ta oma väitekirja kaitsta, ülikooli lõpetada ega edukalt kandideerida tenuuri analüütilise maagia vallas –, pidas Alice hädavajalikuks tema elu allilma valitsejalt kuningas Yama Armuliselt tagasi paluda.
Tegu polnud mingi lihtsa ettevõtmisega. Möödunud kuu kestel oli temast saanud iseõppinud asjatundja tartaroloogias, mis ei kuulunud tema kõrvalerialade hulka. Praegusel ajal polnud see enam kellegi kõrvaleriala, sest tartaroloogid jäid haruharva ellu, et oma töid avaldada. Professor Grimesi surmast alates oli ta veetnud kõik oma ärkvel hetked, lugedes iga monograafiat, uurimistööd ja kirjavahetusekribalat, mille rännakust põrgusse ja tagasi oli leidnud. Vähemalt tosinkond õpetlast oli reisi ette võtnud ja eluga pääsenud, et oma lugu usutavalt pajatada, ent väga vähesed neist viimase saja aasta jooksul. Kõik olemasolevad allikad olid eri tasandil ebausaldusväärsed ja pealegi saatanlikult keerulised tõlkida. Dante kirjeldus kubises sel määral õelatest kriitikanooltest, et reportaaž vajus nende varju. T. S. Eliot oli hankinud teadaolevate kirjalike allikate mõningad kõige värskemad ja üksikasjalikumad maastikukirjeldused, kuid „Ahermaa“ mõjus nõnda enesekeskselt, et selle kui kohalkäinu aruande staatus püsis tõsise kahtluse all. Orpheuse märkmed, iseenesest juba vanakreeka keeles, olid suuresti räbalates nagu ülejäänu temast endastki. Ja Aeneas – noh, kõik see oli Rooma propaganda. Võimalik, et vähemtuntud keeltes leidus muidki kirjeldusi – Alice võinuks arhiive läbi kammides aastakümneid veeta –, kuid tema rahastuskell ei mallanud oodata. Arenguvestlus terendas semestri lõpus ning ilma elusa ja hingava juhendajata võis Alice parimal juhul loota stipendiumi pikendamisele piisavalt kauaks, et ta saaks mujale üle minna ja uue juhendaja leida.
Kuid ta ei tahtnud mujale üle minna, ta tahtis Cambridge’i kraadi. Ja ta ei tahtnud ükskõik missugust juhendajat, ta tahtis professor Jacob Grimesi, õppetooli juhatajat, Nobeli preemia laureaati ja Kuningliku Maagiaakadeemia kahekordset presidenti. Ta tahtis kuldset soovituskirja, mis avas kõik uksed. Ta tahtis olla iga virna pealmine. See tähendas, et Alice peab minema põrgusse ja ta peab minema täna.
Ta kontrollis korra ja teistki korda oma kriidikirjutust. Ta jättis ringi sulgemise alati kõige lõpuks, kui oli täiesti kindel, et lausumine ja sellega pentagrammi aktiveerimine teda ei tapa. Alati oli tarvis kindel olla. Maagia nõudis täpsust. Ta põrnitses korralikke valgeid jooni, kuni need hakkasid silme ees ujuma. Ta järeldas, et see on nii hea kui vähegi võimalik. Inimmõistus eksis, ent tema oma enamikust vähem ja tema mõistus oli nüüd ainus, mida sai usaldada.
Ta pigistas kriidi pihku. Üks sujuv joon ja pentagramm sai lõpetatud.
Ta tõmbas sügavalt hinge ja astus sisse.
Asjal oli muidugi hind. Keegi ei rännanud põrgusse puutumatult. Kuid ta oli algusest peale soostunud seda maksma, sest see tundus suures plaanis nii tühine. Ta üksnes lootis, et see pole valus.
„Mida sa teed?“
Ta teadis seda häält. Ta teadis juba enne ringipööramist, kelle ukselt leiab.
Peter Murdoch: pintsakunööbid valla, särgisaba väljas, paberid ranitsast lipendamas, ähvardades tuulega minema lennata. Alice’ile oli alati viha teinud, kuidas Peteril, kes nägi iga päev välja, justkui oleks hädavaevu suutnud end voodist välja vedada, oli ometigi õnnestunud teaduskonna lemmikuks saada. Ehkki see polnud üllatav: akadeemia pidas lugu distsipliinist ja tasustas püüdlikkust, ent veelgi enam jumaldas geeniust, kes ei pidanud
pingutamagi. Peter Murdoch oma harakapesasoenguga, hernehirmutislikud käedjalad kipakal jalgrattal tasakaalu hoidmas, nägi välja, nagu poleks ta pidanud elus millegi pärast vaeva nägema. Ta oli lihtsalt andekaks sündinud, kogu teadmistepagas jumalate poolt piiskagi maha läigatamata ta ajju kallatud.
Alice ei seedinud teda silmaotsaski.
„Jäta mind rahule,“ sõnas ta.
Peter kõmpis tema ringi sisse, mis oli väga ebaviisakas. Enne teise maagi pentagrammi sisenemist tuleb alati luba küsida. „Ma tean, mis sul plaanis on.“
„Ei, sa ei tea.“
„Tsu peamine transpordipentagramm Setiya teisendustega,“ lausus ta, mis avaldas Alice’ile muljet, sest Peter oli heitnud põrandale vaid põgusa pilgu, tagatipuks veel toa teisest otsast. „Ramanujani summeerimine Casimiri efekti implikatsioonidega, et sihtmärgiga vaimne ühendus luua. Kaheksa kriipsu kaheksa kohtu jaoks.“ Tema näole kerkis muie. „Alice Law, sa ulakas tüdruk. Sa proovid põrgusse minna.“
„No kui sa juba nii palju tead,“ nähvas Alice, „siis tead sedagi, et ruumi on ainult ühele.“
Peter põlvitas, lükkas prillid ninal kõrgemale ja sirgeldas kähku oma kriiditükiga pentagrammi mõne muudatuse. See oli samuti väga ebaviisakas – teise õpetlase töö muutmiseks tuleb alati luba küsida. Kuid Peter Murdochile etiketireeglid ei kehtinud. Peter liikus läbi elu hajameelsusega, mida taas kord vabandas välja üksnes tema geniaalsus. Alice oli oma silmaga näinud Peterit poodiumil laua ääres šokolaadisiirupit magistrirüüle ajamas ning noomituseks kõigest õlalepatsutust ja naeru teenimas. Kui Peter eksis, oli see nunnu. Alice ise veetis kord terve õhtusöögiaja tualettruumis läbi sõrmede hingeldades, sest oli leivakorvi põrandale ajanud.
„Ühest saab kaks.“ Peter vingerdas sõrmedega. „Abrakadabra. Nüüd on ruumi.“
Alice kontrollis tema kirjutuse kaks korda üle ja taipas oma meelehärmiks, et teise töö on täiuslik. Ta oleks eelistanud, et Peter oleks teinud apsu, mis ta ilma jäsemeteta jätnuks. Ja ta oleks tõepoolest eelistanud, et too poleks nüüd kuulutanud: „Ma tulen sinuga kaasa.“
„Ei tule.“
Kõikidest Cambridge’i analüütilise maagia teaduskonna inimestest oli Peter Murdoch viimane, kellega ta soovinuks allilma rännata. Täiuslik, andekas, vihaleajav Peter, kes võitis igal verstapostil teaduskonna tippauhindu: parim esimese kursuse lõputöö, parim teise kursuse lõputöö, dekaani medalid loogikas ja matemaatikas (mis olid tõele au andes Alice’i kõige kehvemad kõrvalained, ent enne Cambridge’i tulekut ei olnud ta harjunud kaotama). Peter oli üks neist akadeemikute perest põlvnevatest akadeemikutest, füüsikule ja bioloogile sündinud maag, mistõttu oli ta elevandiluutorni vaikivatest reeglitest läbi imbunud veel enne, kui kõndidagi oskas. Peteril olid juba kõik maailma hüved. Tema ei vajanud töö leidmiseks professor Grimesi soovituskirja.
Kõige hullem oli aga Peteri lakkamatu lahkus. Alati koperdas ta ringi niisuguse rõõmsa naeratusega näol, alati pakkus kolleegidele abi uurimistöö kitsaskohtadest läbi murdmisel, alati küsis seminaril kõikidelt, kuidas nende nädalavahetus möödus, kuigi teadis väga hästi, et nood veetsid selle nuuksudes tõestuste kohal, mille tema oleks une pealt ära teinud. Peter ei kelkinud kunagi ega käitunud üleolevalt, ta oli lihtsalt siiralt teistest parem, ja see tekitas kõikides vaid veelgi hullema enesetunde.
Ei, Alice tahtis selle probleemi ise lahendada. Ta ei tahtnud Peter Murdochit suurest abistamissoovist kogu aeg üle oma õla vatrama ja pentagrammide kallal norima. Ja kui ta peaks naasma,
professor Grimesi hing turvaliselt kannul, siis eelkõige ei tahtnud ta seda au Peteriga jagada.
„Põrgu on üksildane paik,“ mainis Peter. „Kaaslane kulub sulle ära.“
„Põrgu on teised inimesed, olen ma kuulnud.“
„Väga naljakas. Ära jama! Vähemalt varude tassimisel läheb sul ikka abi tarvis.“
Alice oli pakkinud kotti uhiuue Põhjatu Plasku (võlutud veepudeli, millest jagus mitmeks nädalaks) ja Lembasleiba (kolkunud papjaid toiteribasid, mis olid kraadiõppurite hulgas populaarsed, sest nende söömiseks kulus vaid mõni sekund ja need täitsid kõhtu mitmeks tunniks. Lembasleiva juures polnud midagi võlulist, selle toime tulenes vaid tohutust hulgast maapähklitest saadud proteiinist ja jumalavallatult suurest suhkrukogusest). Tal olid taskulambid, jood, tikud, köis, sidemed ja termotekk. Tal oli uus sädelev pakk Barklesi kriite ja iga viimane kui usaldusväärne põrgukaart, mille ta oli ülikooli raamatukogust leidnud, hoolikalt paljundatuna lamineeritult kaustas. (Kahjuks pretendeerisid kõik eri topograafiale – ta kavatses kohale jõudes kuhugi kõrgele ronida ja siis kaardi valida.) Tal oli vedrunuga ja kaks vahedat jahipussi. Ja tal oli köide Prousti, juhuks kui mingil hetkel peaks igav hakkama. (Tõttöelda polnud ta kunagi Prousti lugemiseni jõudnud, kuid Cambridge oli teinud temast inimese, kes tahtis olla Prousti lugenud, ja ta otsustas, et põrgu on alustamiseks hea koht.) „Ma olen igati valmis.“
„Sa vajad sellegipoolest abi kohtutest läbipääsu leidmisel,“ lausus Peter. „Põrgu on metafüüsiliselt vägagi keeruline, kas tead. Anscombe’i väitel ükspäinis lakkamatu ruumiline ümberorienteerumine...“
Alice pööritas silmi. „Palun ära anna mõista, nagu poleks ma põrgusse minekuks küllalt arukas.“
„Alice Law, sa ulakas tüdruk. Sa proovid põrgusse minna.“
Kraadiõppur Alice Law’l on olnud elus üksainus eesmärk: saada analüütilise maagia kõige säravamaks õpetlaseks.
Kuid ainus isik, kes saab aidata tema unistuse teoks teha, on surnud ja – tülikal kombel – põrgus. Ja Alice koos oma suurima rivaali Peter Murdochiga läheb talle järele.
Aga põrgu pole säärane, nagu losoo d väidavad, selle reeglid on pahupidi pööratud, ja kui Alice soovib sealt eluga pääseda, siis peab ta Peteriga koostööd tegema.
Juhul kui nad suudavad üldse milleski ühel nõul olla.
Kas nende ettevõtmist kroonib edu või tapavad nad ürituse käigus teineteise?
