juss55

JÄNKU-JUSSI LOOD viies osa

KIRJUTANUD JAANUS LEOSTE, JANIKA LEOSTE * ILLUSTREERINUD MAIGI MAGNUS * KEELETOIMETAJA KADRI PAJO WWW.LASTEKAS.EE AUTORIÕIGUSED © LASTEVEEB OÜ, 2012

ISBN 978-9949-9204-5-7 (trükis) ISBN 978-9949-9204-8-8 (värviraamat) ISBN 978-9949-9204-6-4 (epub) ISBN 978-9949-9204-7-1 (epub, audio)

TAEVALATERNAD Kevad on aeg, mil päevasoojus asendub päikese loojumisel tihti jäise külmaga. Sellisel õhtupoolikul õue minnes tuleb suust auru ja maapind krudiseb jalgade all. Juss ja Jass jooksid siis mõnikord pealampidega õues ringi ja mängisid draakoneid. Ühel õhtul aga tuli isa poiste juurde, käes mõned paberid ja kutsus: “Lähme lennutame taevalaternaid!”

“Jaa!” hüüdis Jass ja küsis siis: “Aga kus need laternad siis on?”

“Kohe näed,” vastas isa ning sammus lõkkeplatsi poole.

Siin, majast tükk maad eemal, andis isa osa pabereid Jussile hoida ja harutas ühe neist lahti. See oli suur, imeõhukesest paberist õhupall, mille alumises osas rippus süütetablett. Isa pani selle tableti põlema.

2

“Põlemise õhk on kuum ja kerge ning tõuseb ülesse poole. Kui õhupall saab kuuma õhku täis, siis tõusebki see laternana taevasse,” seletas ema sellal, kui isa laternat sättis.

Otse poiste silmade all muutus suur paberkott ilusaks helendavaks taevalaternaks, mis ennast aeglaselt ülesse poole nügis.

“Pange nüüd käsi laternale ja soovige midagi ilusat,” soovitas isa. Ettevaatlikult puudutasid Juss ja Jass laterna õrna paberpinda, kuid see ei olnud üldsegi kõrvetav! Oli hoopis mõnusalt soe. Juss pani silmad kinni ja soovis oma soovi. Jass tegi samamoodi. Ema ja isa samuti. Ja nüüd võiski laterna vabaks lasta.

Taevalatern kõhkles ühe pisikese hetke ja tõusis siis kiiresti kõrgele.

“Juss, vaata, see ongi meie soovitäht,” hõiskas Jass pisikeseks tähetäpiks muutuvale laternale järele vaadates.

3

VÕILILLEPÄRG Lumi ei sula kõikjalt samal ajal. Kõigepealt tekivad mururibad majade, puude, kraavide ja aedade päikesepoolsetele külgedele ja alles hiljem vabaneb muru üleni talvisest lumevaibast.

Igal aprillikuu nädalavahetusel, mil maakodus käidi, uuris Juss majaesist murutriipu suure hoolega. Juss tahtis kindlasti ise leida selle kevade esimese võilille ja ta oli päris kindel, et just siin pidi see õitsema hakkama.

Aga Jass ei mõistnud Jussi. Kogu kiigeplats oli ju paiselehtede ilusaid kollaseid õisi täis ning kraavikaldal õitsesid sinililledki! Miks see esimene võilill siis nii oluline on?

4

“Jass, saa aru, siis kui võililled õitsema hakkavad, ongi talv täiesti läbi! Pealegi saab siis võilillepärgasid teha,” seletas Juss kannatlikult.

Võililleaeg jõudis kätte väga ootamatult. Kõigepealt avanes üks kollane õis otse trepi kõrval ja järgmisel hetkel oli kogu muru neid täis. Jass jooksis siis õues ringi ja üritas Jussi nina võililleõiega kollaseks värvida, Juss aga proovis pärga punuda. Miskipärast ei tahtnud pärg aga kuidagi välja tulla ning Juss läks oma muret emale kurtma.

“Ohh, see on sellepärast, et muru sees jäävad võililled madalaks,” arvas ema ja kutsus poisid põlluäärele. Siin olid võililled hästi kõrged ja jämedad. Ema aitas Jussil pärja valmis punuda, tegi Jassile väikese võilillesõrmuse ja näitas siis, kuidas võilille varre abil sai parmu häält teha. See oli väga naljakas!

5