Page 1

Sisukord Eessõna 7 Sissejuhatus 9 ESIMENE OSA TEADLIKUKS SAAMINE 1. peatükk Sisemine jõud 15 2. peatükk Järgneda sisemisele häälele 22 3. peatükk Väljaöeldud sõna jõud 30 4. peatükk Vanade salvestuste ümberprogrammeerimine 40 TEINE OSA BARJÄÄRIDE KAOTAMINE 5. peatükk Siduvate blokeeringute mõistmine 55 6. peatükk Tunnete vallapäästmine 66 7. peatükk Minek teisele poole valu 83 KOLMAS OSA ARMASTADA ISEENNAST 8. peatükk Kuidas ennast armastada 95 9. peatükk Armastada last endas 115 10. peatükk Suureks kasvamine ja vanaks saamine 125 NELJAS OSA SISEMISE TARKUSE KASUTAMINE 11. peatükk Hüvede vastuvõtmine 139


12. peatükk Loovuse väljendamine 153 13. peatükk Võimaluste täius 165 VIIES OSA MINEVIKU VABAKSLASKMINE 14. peatükk Muutus ja areng 179 15. peatükk Maailm, kus on turvaline armastada 186 Järelsõna 199 Lisa A Meditatsioonid enda ja planeedi tervendamiseks 203 Kirjandus 217

Eessõna Selles raamatus on palju informatsiooni. Ära arva, et sa pead selle kõik korraga omandama. Sinu juurde tulevad teatud kindlad mõtted. Tegele kõigepealt nendega. Kui ma ütlen midagi, millega sa nõus ei ole, siis lihtsalt ignoreeri seda. Kui leiad sellest raamatust kas või üheainsa hea mõtte ja muudad selle abil oma elu paremaks, siis tunnen, et raamatu kirjutamine on oma eesmärgi täitnud. Raamatut lugedes märkad, et ma kasutan palju niisuguseid mõisteid nagu jõud, mõistus, lõpmatu meel, kõrgem jõud, jumal, universaalne jõud, sisemine tarkus ... ja nii edasi. Tahan sellega sulle näidata, et on ükskõik, kuidas me nimetame seda jõudu, mis toimib universumis ja on olemas ka sinus. Kui mõni nimetus sind häirib, siis vali teine, mis tundub õigemana. Kunagi ma isegi tõmbasin raamatut lugedes maha sõnu ja nimesid, mis mulle ei meeldinud, ja kirjutasin asemele sõnad, mis minu meelest paremini sobisid. Sina võid ju sama teha. Samuti märkad, et ma kirjutan kaht sõna teisiti kui tavaliselt. Sõna disease (haigus) kirjutan ma dis-ease (ebakõla – tõlk), tähistades sellega kõike, mis pole harmoonilistes suhetes sinu või sinu keskkonnaga. AIDS kirjutan ma väikeste tähtedega – aids –, et kahandada selle sõna mõjujõudu ja seega ka haigust. See idee on algselt pärit reverend Stephan Pietersilt. Meie Hay House’is oleme selle kontseptsiooni rõõmuga heaks kiitnud ja soovitame


lugejatel sama teha. Käesolev raamat on kirjutatud jätkuna raamatule “Sa suudad oma elu parandada” (You Can Heal Your Life). Selle raamatu kirjutamisest on juba palju aega möödas ja mul on hulk uusi mõtteid. Tahan neid jagada kõigiga, kes on mulle aastate jooksul kirjutanud ja palunud rohkem informatsiooni. Tunnen, kui oluline on endale teadvustada, et see jõud, mida me kõik otsime “sealt teiselt poolt”, on olemas meis endis ja meile hõlpsasti kättesaadav, et võiksime seda positiivsetel eesmärkidel rakendada. Ilmutagu see raamat sulle, kui palju jõudu sinus tegelikult on.


Sissejuhatus Ma ei ole tervendaja. Ma ei ravi kedagi. Pean ennast vaheastmeks eneseavastamise teerajal. Õpetades inimesi ennast armastama, annan neile võimaluse tundma õppida, kui imelised nad on. See ongi kõik, mida teen. Olen inimene, kes on teistele toeks. Aitan inimestel elu hoida. Aitan neil avastada oma jõudu, sisemist tarkust ja tugevust. Aitan neil kõrvaldada oma teelt blokeeringuid ja takistusi, et nad võiksid iseennast armastada, ükskõik millistes oludes parajasti ei viibiks. See ei tähenda, et meil pole enam probleeme, muutunud on see, kuidas me probleemidele reageerime. Olen aastaid tegelnud nõustamisega, viinud läbi sadu seminare ja intensiivõppeprogramme kogu maal ja kaugemalgi ning jõudnud arusaamisele, et on ainult üks asi, mis kõik probleemid lahendab – enese armastamine. On üllatav, kuidas inimese elu paremaks muutub, kui ta hakkab end iga päevaga rohkem armastama. Enesetunne paraneb. Ta leiab töö, mis talle meeldib. Ta saab raha, mida tal on vaja. Suhted paranevad, negatiivsed suhted katkevad ja tekivad uued. Eeltingimus selleks on lihtne – ennast armastada. Mind on kritiseeritud liigse lihtsustamise pärast, kuid olen aru saanud, et lihtsad asjad on sageli kõige sügavamõttelisemad. Hiljuti ütles mulle üks inimene: “Sain sinult imelise kingituse – sa kinkisid mulle minu enda.” Paljud meist poevad iseenda eest peitu, me isegi ei tea, kes me oleme. Me ei tea, mida tunneme, me ei tea, mida tahame. Elu on enese avastamise retk. Minu jaoks tähendab valgustatus minemist enda sisse, teadmist, kes ja mis me tegelikult oleme, teadmist, et oleme ennast armastades ja enda eest hoolitsedes suutelised muutma asju paremaks. Ennast armastada pole sugugi isekas. See teeb meid nii puhtaks, et me suudame armastada ennast sedavõrd, et sellest jätkub ka teiste jaoks. Me saame aidata kogu planeeti, kui lähtume isiklikust suurest armastusest ja rõõmust. Sellesse jõusse, mis lõi imelise universumi, suhtutakse sageli kui armastusse. Jumal on armastus. Oleme sageli kuulnud väidet, et armastus paneb maailma liikuma. See on täiesti õige. Armastus on siduv tegur, mis hoiab kogu universumit koos. Minu jaoks on armastus sügav tänulikkus. Kui ma räägin, et me armastame ennast, siis mõtlen sellega, et me oleme sügavalt tänulikud selle eest, kes oleme. Me tunnustame kõiki erinevaid osi endas – oma väikesi eripärasid, raskusi, asju, mida me võibolla ei tee päris hästi, ja samuti kõiki häid omadusi endas. Me võtame armastusega omaks kogu komplekti. Tingimusteta.


Paljud meist kahjuks ei hakka ennast armastama enne, kui on kaalust alla võtnud, tööd leidnud, palgakõrgendust saanud, kavaleri leidnud või muud taolist. Sageli seame oma armastusele tingimusi. Kuid me võime muutuda. Me võime kohe praegu armastada ennast sellistena nagu oleme! Ka planeedil tervikuna on armastusest puudu. Ma leian, et kogu meie planeet põeb aidsi, iga päevaga sureb järjest rohkem inimesi. See füüsiline väljakutse on andnud meile võimaluse takistustest üle saada, minna oma moraalinormidest, religioossetest ja poliitilistest erinevustest kaugemale ning avada südamed. Mida rohkem inimesi on selleks suutelised, seda kiiremini leiame vastused. Oleme keset tohutuid isiklikke ja globaalseid muutusi. Usun, et me kõik, kes elame praegu siin, tahame olla osa nendest muutustest, põhjustada neid muutusi ja muuta maailma, nii et vana eluviisi asemele astuks armastust täis rahumeelne elu. Kalade ajastus otsisime lunastajat “väljastpoolt”: “Päästa mind. Päästa mind. Ole armuline minu vastu.” Nüüd astume Veevalaja ajastusse ja õpime lunastaja leidmiseks minema enda sisse. Me ise oleme jõud, mida otsime. Me vastutame oma elu eest. Kui sa ei taha täna ennast armastada, siis ei hakka sa ennast armastama ka homme, sest kui sul on täna vabandus olemas, leiad selle ka homme. Võib-olla on sul seesama vabandus varuks veel kakskümmend aastat ja võib-olla lahkud sa sellest elust sama vabandusega. Täna on see päev, mil sa võid armastada ennast tervikuna ilma midagi ootamata. Ma tahan aidata luua maailma, kus meil on turvaline üksteist armastada, kus saame väljendada end sellistena nagu oleme, kus ligimesed armastavad ja tunnustavad meid ilma hukkamõistu, kriitika ja eelarvamusteta. Armastus saab alguse kodus. Piibel ütleb: “Armasta oma ligimest nagu iseennast.” Liiga sageli unustame me viimase sõnapaari – nagu iseennast. Me ei saa armastada kedagi endast väljaspool, kui armastus ei alga meist endast. Enesearmastus on kõige suurem kingitus, mis me saame endale teha, sest kui armastame end sellistena nagu oleme, ei tee me endale ega kellelegi teisele haiget. Kui meis endas oleks rahu, ei oleks olemas sõdu, kuritegelikke kampasid, terroriste, kodutuid. Ei oleks haigust, aidsi, vähki, vaesust, nälga suremist. Minu jaoks on see ülemaailmse rahu retsept – saavutada rahu endas. Rahu, mõistmine, kaastunne, andestamine ja eelkõige armastus. Meis on jõud, et need muutused teoks teha. Võime valida armastuse, nagu valime viha, vihkamise või kurbuse. Me võime valida armastuse. Ta on valikuvõimalusena kogu aeg meis olemas. Valime armastuse nüüd, kohe praegu. See on kõige võimsam tervendav jõud. Selles raamatus sisalduv informatsioon, mis on osaliselt minu viimase viie aasta loengute materjal, on teine astmelaud meie eneseavastamise teerajal – võimalus enda kohta veidi rohkem teada saada ja mõista potentsiaali, mis on meile sünniõigusega


antud. Sul on v천imalus ennast rohkem armastada, nii et v천iksid olla osa erakordsest armastuseuniversumist. Armastus saab alguse meie s체dametes, see algab meist. Lase oma armastusel anda panus planeedi tervendamiseks. Louise L. Hay Jaanuar 1991


Esimene osa

Teadlikuks saamine Kui avardame oma m천tlemist ja t천ekspidamisi, voogab meie armastus vabana. Kui kitsendame, l체litame end v채lja.


1. peatükk

Sisemine jõud Mida tugevam on su side oma sisemise jõuga, seda vabam saad olla kõigis eluvaldkondades.

Kes sa oled? Miks sa oled siin? Millised on sinu tõekspidamised elust? Tuhandeid aastaid on vastuste leidmine neile küsimustele tähendanud minemist enda sisse. Aga mida see tähendab? Usun, et meis kõigis peitub jõud, mis võib meid armastusega suunata täiusliku tervise, täiuslike suhete ja täiusliku töökoha juurde ning tuua meile kõikvõimalikke hüvesid. Et seda kõike saada, peame esmalt uskuma, et see on võimalik. Edasi peame olema valmis lahti laskma elumudelitest, mis loovad soovimatuid olusid. Selleks läheme endasse ja võtame kontakti sisemise jõuga, kes juba teab, mis on meie jaoks kõige parem. Kui oleme valmis suunama oma elu selle suurema jõu poole endas, jõu poole, mis meid armastab ja toetab, võime muuta oma elu armastusküllaseks ja õnnelikuks. Usun, et meie mõistusel on juba side üheainsa lõpmatu mõistusega ja seetõttu on meile kõik teadmised ja tarkused igal ajal kättesaadavad. Meil on side selle lõpmatu mõistusega, meid loonud universaalse jõuga, meis peituva valgusesädeme, meie kõrgema mina ehk sisemise jõu kaudu. Universaalne jõud armastab kõike loodut. See on headuse jõud, mis suunab kõike meie elus. See jõud ei oska vihata, valetada ega karistada. See on puhas armastus, vabadus, mõistmine ja kaastunne. On tähtis, et võtaksime oma elus suuna kõrgema mina poole, sest tema kaudu tuleb meile kõik hea. Peame aru saama, et valiku selle jõu kasutamiseks teeme meie ise. Kui valime elu minevikus ja kordame kõiki kunagisi negatiivseid situatsioone ja olusid, jääme kinni samasse kohta, kus oleme. Kui võtame vastu otsuse mitte olla enam mineviku ohvrid ja hakkame looma endale uut elu, on meile toeks sisemine jõud ning me saame uusi, õnnelikumaid kogemusi. Ma ei usu kahe jõu olemasolusse, vaid arvan, et on ainult üks lõpmatu vaim. Liiga lihtne on öelda: “See on saatan,” või nemad. Tegelikult oleme ainult meie ise ja me kas kasutame enese käsutuses olevat jõudu targalt või kuritarvitame seda. Kas saatan on meie


südametes? Kas me mõistame teisi hukka selle pärast, et nad on teistsugused kui meie? Milline on meie valik?

Vastutus versus etteheited Ma usun sedagi, et me anname ise oma mõttemallide ja tunnetega hea või halva panuse iga elusituatsiooni loomisse. Mõtted loovad tunded ning me hakkame oma elu elama vastavalt neile tunnetele ja tõekspidamistele. Seega ei maksa teha endale etteheiteid selle eest, et meil elus midagi viltu läheb. Üks asi on teha endale või teistele etteheiteid, teine asi on vastutada. Kui ma räägin vastutusest, pean tegelikult silmas jõu omamist. Etteheidete tegemine on oma jõu äraandmine. Vastutus annab meile jõudu oma elu muuta. Kui mängime ohvrit, kasutame isiklikku jõudu selleks, et olla abitu. Kui otsustame vastutuse enda peale võtta, siis ei raiska me aega, tehes etteheiteid kellelegi millegi pärast seal väljaspool. Osa inimesi tunneb süüd, et on haigust, vaesust või probleeme põhjustanud. Nende valik on tõlgendada vastutust süütundena. (Mõned meediategelased viitavad sellele kui New Age’i süüle.) Nad tunnevad end süüdi, sest neil on mingil moel viltu vedanud. Tavaliselt näevad nad ühel või teisel viisil kõiges süüd, sest ka see on üks võimalus ennast süüdlaseks teha. Aga sellest ma siin ei räägi. Kui suhtume oma hädadesse ja probleemidesse kui võimalusse mõelda, mismoodi elu muuta, siis oleme tugevad. Paljud inimesed, kes on üle saanud raskest haigusest, ütlevad, et see oli nende kõige imelisem kogemus, sest andis võimaluse vaadata oma elule teise nurga alt. Paljud inimesed seevastu käivad ringi ja kaeblevad: “Olen haige, mul on valud, palun, doktor, tehke mind terveks.” Ma arvan, et niisugustel inimestel on raske haigusest paraneda või oma probleemidega hakkama saada. Vastutus on meie võime toimida olukorrale vastavalt. Meil on alati valikuvõimalus. See ei tähenda, et me eitame seda, kes me oleme ja mis meil selles elus on. See tähendab, et me suudame tunnustada oma panust sellesse, kes me oleme. Vastutust enda peale võttes saame jõu muutuda. Võime küsida: “Mida ma saan teha, et asjad oleksid teisiti?” On vaja mõista, et isiklik jõud on meil kõigil kogu aeg olemas. Kõik sõltub sellest, kuidas me seda kasutame. * * * Paljud meist saavad nüüd aru, et nad on pärit eba-tervest kodust. Meiega on kaasas hulk negatiivseid tundeid, mis puudutavad meid ennast ja meie ellusuhtumist. Minu lapsepõlv oli täis vägivalda, kaasa arvatud seksuaalne kuritarvitamine. Janunesin armastuse ja poolehoiu järele ning enesest lugupidamine puudus mul täielikult. Isegi siis, kui


viieteistaastasena kodust lahkusin, kogesin mitmeti halba kohtlemist. Ma ei olnud veel aru saanud, et sellist kohtlemist põhjustasid varases nooruses omandatud mõttemallid ja tunded. Lapsed reageerivad sageli neid ümbritsevate täiskasvanute loodud vaimsele õhkkonnale. Mina õppisin varakult tundma hirmu ja halba kohtlemist ning kutsusin neid kogemusi esile ka siis, kui suuremaks kasvasin. Muidugi ei saanud ma aru, et mul on jõud seda kõike muuta. Olin enda vastu halastamatult karm, sest armastuse ja poolehoiu puudumist seletasin sellega, et olen ilmselt halb inimene. Kõik, mida oled oma elu jooksul kuni praeguse hetkeni kogenud, on loonud sinu minevikust pärit mõtteviis ja tõekspidamised. Ärme vaatame elule tagasi häbi tundes. Vaata minevikule kui osale oma elu rikkusest ja täiusest. Ilma selle rikkuse ja täiuseta ei oleks me praegu siin. See, et sa paremini hakkama ei saanud, pole veel põhjus enda hurjutamiseks. Tegid parima, mida oskasid. Lase minevik armastusega vabaks ja ole tänulik, et see on toonud sind selle uue teadmise juurde. Minevik eksisteerib ainult meie meeles ja viisis, kuidas me sellesse suhtume. Me elame praegusel hetkel. Meil on tunded praegusel hetkel. Me kogeme praegusel hetkel. See, mida me just praegu teeme, paneb aluse homsele. Praegu on see hetk, mil me otsustame. Me ei saa teha midagi homme ja me ei saa teha midagi ka eile. Me saame seda teha ainult täna. Oluline on meie otsus mõelda, uskuda ja öelda just praegu. Kui hakkame teadlikult vastutama oma mõtete ja sõnade eest, on meil vahendid, mida saame kasutada. Ma tean, et see kõlab lihtsalt, kuid pea meeles, et jõumoment on alati käesolevas hetkes. * * * On oluline aru saada, et sinu mõistus ei kontrolli sind. Sina kontrollid mõistust. Kõrgem mina kontrollib. Sa võid lõpetada vanade mõtete mõtlemise. Kui sinu vanad mõtted tahavad tagasi tulla ja ütlevad: “Nii raske on muutuda,” võta vaimne juhtimine enda kätte. “Nüüd otsustan ma uskuda, et mul on lihtne muutusi läbi viia.” Sa võid seda vestlust oma mõistusega pidada mitu korda, enne kui mõistus tunnistab, et sina vastutad ja et sa tõepoolest mõtled seda, mida ütled. Kujuta ette, et sinu mõtted on veetilgad. Üks mõte ehk üks veetilk ei loe kuigi palju, aga neid mõtteid aina korrates märkad kõigepealt vaibal märga laiku, seejärel tekib loik, siis tiik. Kui sa nende mõtete mõtlemist jätkad, võivad need muutuda järveks ja lõpuks ookeaniks. Millise ookeani sa tekitad? Kas see on saastatud ja mürgine ning suplemiseks kõlbmatu või on see kristallpuhas ja sinine ning lausa kutsub sind ennast värskendama? Inimesed ütlevad mulle sageli: “Ma ei suuda lõpetada sellele


mõtlemist.” Ja mina vastan alati: “Suudad küll.” Tuleta meelde, kui sageli oled sa positiivse mõtte tagasi tõrjunud. Sa pead oma mõistusele ütlema, et niiviisi toimid sa ka praegu. Sa pead viima oma mõistuse nii kaugele, et ta lõpetaks negatiivse mõtlemise. Ma ei ütle, et sa pead mõtetega võitlema, kui tahad midagi muuta. Kui sul on negatiivne mõte, ütle lihtsalt: “Aitäh, et tulid.” Sel moel sa ei lükka tagasi seda, mis on, aga ei anna ka negatiivsusele jõudu juurde. Ütle endale, et sa ei investeeri enam negatiivsusse. Sa tahad luua teistsugused mõttemallid. Sa ei pea oma mõtetega võitlema. Tunnusta neid ja mine edasi. Ära upu negatiivsuse merre, kui sul on võimalus ujuda elu ookeanis. * * * Sulle on määratud olla elu imeliseks, armastust täis väljenduseks. Elu ootab, et sa avaksid end talle – tunneksid, et oled väärt kõike head, mis tal sinu jaoks varuks on. Universumi tarkus ja mõistus on selleks, et sa seda kasutaksid. Elu on selleks, et sulle toeks olla. Usalda jõudu enda sees, ta on sinu jaoks olemas. Kui oled hirmunud, aitab teadvustamine, kuidas hingeõhk voolab kehasse ja jälle välja. Hingeõhku, kõige väärtuslikumat ainet sinu elus, on sulle antud piiramatult. Seda jätkub senikauaks, kuni elad. Sa võtad selle väärtusliku aine ilma mõtlemata omaks ja ometi kahtled, kas elu annab sulle ka muud vajalikku. Nüüd on sul aeg tundma õppida oma jõudu ja seda, milleks sa võimeline oled. Mine enda sisse ja uuri välja, kes sa oled. * * * Meil kõigil on erinevad arvamused. Sul on õigus oma arvamusele ja minul enda omale. Ükskõik, mis maailmas toimub, sina saad teha seda, mis on sinu jaoks õige. Sa pead saavutama kontakti oma sisemise juhiga, sest tal on teadmised, mis annavad sinu jaoks õige vastuse. Pole kerge kuulata iseennast, kui su sõbrad ja pereliikmed kogu aeg räägivad, mida sa pead tegema. Vastused kõikidele küsimustele, mis sul iganes võivad tekkida, on sinus endas. Iga kord, kui sa ütled: “Ma ei tea,” suled ukse oma sisemise tarkuse juurde. Sõnumid, mis sa saad oma kõrgemalt minalt, on positiivsed ja toetavad sind. Kui hakkad saama negatiivseid sõnumeid, siis oled sa ego ja inimliku mõistuse, võib-olla ka kujutlusvõime tasandil, kuigi sageli saame kujutlusvõime ja unenägude kaudu ka positiivseid sõnumeid. Ole ise endale toeks, tehes enda jaoks õigeid otsuseid. Kui kahtled, küsi endalt: “Kas see on otsus, mis mulle meeldib? Kas see on praegu minu jaoks õige?” Kunagi hiljem, järgmisel päeval, nädala või kuu aja pärast, võid sa otsustada teisiti. Kuid esita need küsimused endale iga kord.


* * * Kui õpime ennast armastama ja oma kõrgemat jõudu usaldama, saavad meist koos lõpmatu vaimuga armastava maailma kaasloojad. Meie armastus iseenda vastu muudab meid ohvritest võitjateks. Meie armastus iseenda vastu toob meile imelisi kogemusi. Kas oled märganud, et inimesed, kellel on hea olla, on ligitõmbavad? Tavaliselt on nad suurepärases seisundis. Nad on eluga rahul. Nad saavutavad kõik kergelt ja ilma pingutuseta. Mulle sai ammu selgeks, et ma olen Jumala kohaloleku ja jõuga üks. Tean, et minus asub vaimu tarkus ja mõistmine ning seetõttu saan ma jumalikku juhatust suhtlemisest teistega sellel planeedil. Justnagu kõik tähed ja planeedid tiirlevad oma täiuslikul orbiidil, olen ka mina Jumala poolt ette nähtud õigel kohal. Ma ei pruugi kõike oma piiratud inimmõistusega mõista, kuid tean, et kosmilisel tasandil olen õigel ajal õiges kohas ja toimin õigesti. Minu praegused kogemused on trepiastmed uue teadvuse ja uute võimaluste juurde. Kes sa oled? Mida sa tulid siia õppima? Mida sa tulid siia õpetama? Meil kõigil on oma eesmärk. Me oleme midagi enamat kui isiksus, probleemid, hirmud ja haigused. Me oleme midagi enamat kui keha. Me kõik oleme sellel planeedil omavahel ühenduses ja samuti oleme ühenduses elu kui tervikuga. Me kõik oleme vaim, valgus, energia, vibratsioon ja armastus ning meil kõigil on jõud, et elada oma elu nii, et sellel on eesmärk ja tähendus.


2. peatükk

Järgneda sisemisele häälele Mõtted, mida me mõtleme, on töövahendid, millega maalime oma elu lõuendile.

Mäletan, mil kuulsin esimest korda, et võin muuta oma elu, kui olen valmis muutma mõtlemist. See oli minu jaoks pöördeline idee. Elasin tookord New Yorgis ja olin avastanud enda jaoks Religioosse Tarkuse kiriku. (Inimesed ajavad sageli omavahel segi Ernest Holmes’i asutatud Religioosse Tarkuse kiriku ehk Mõistuse Tarkuse (Church of Religious Science or Science of Mind) ja Mary Baker Eddy’ asutatud Kristliku Tarkuse kiriku (Christian Science Church). Mõlemad kajastavad uut mõtlemist, ometi on tegemist erinevate filosoofiatega.) Meele Tarkuse kiriku kirikuõpetajad ja kogudus kannavad edasi Religioosse Tarkuse kiriku (Kiriku) õpetusi. Nemad olid esimesed inimesed, kes rääkisid mulle, et mõtted kujundavad tulevikku. Kuigi ma ei saanud selle tähendusest aru, puudutas see idee minu sisemist kellukest, seda intuitsiooni asupaika, mida nimetatakse sisemiseks hääleks. Aastatega olen õppinud seda järgima, sest kui kelluke ütleb “jah”, siis tean, et asi on minu jaoks õige, isegi kui see otsus näib täiesti hullumeelsena. Need ideed puudutasid ühte keelt minus. Miski ütles: “Jah, nad räägivad õigust.” Ja siis algas seiklus, mille käigus õppisin oma mõtlemist muutma. Kui olin idee omaks võtnud ja öelnud sellele “jaa”, tekkis mul palju küsimusi. Lugesin läbi suure hulga raamatuid, minu kodu muutus samasuguseks nagu on paljudel teist – täis igasuguseid vaimseid ja eneseabiraamatuid. Käisin aastaid kursustel ja uurisin kõike, mis oli selle teemaga seotud. Sukeldusin sõna-sõnalt uue mõtte filosoofiasse. Esimest korda elus õppisin tõepoolest. Seni polnud ma millessegi uskunud. Minu ema oli kunagi olnud katoliiklane ja kasuisa oli ateist. Mul oli veider ettekujutus, et kristlased kas kandsid narmendavaid särke või sõid lõvid nad ära ja kumbki variant polnud minu jaoks eriti ligitõmbav. Süvenesin Mõistuse Tarkusesse, sest see tee oli tol korral minu jaoks lahti ning see tundus mulle imelisena. Algul oli see mulle kergenduseks. Sain aru mõnedest põhimõtetest ning hakkasin mõtlema ja rääkima senisest erinevalt. Noil päevil


kaeblesin pidevalt ja olin täis enesehaletsust. Armastasin püherdada mülgastes. Ma ei teadnud, et tekitan pidevalt juurde kogemusi, mille pärast ennast haletseda. Ometi olid need päevad minu parimad. Vähehaaval märkasin, et ma ei kaeblegi enam nii palju. * * * Ma hakkasin jälgima, mida räägin. Teadvustasin endale, kuidas ennast kritiseerin, ja püüdsin sellest lahti saada. Hakkasin korrutama afirmatsioone, teadmata õieti, mida need tähendavad. Muidugi alustasin lihtsate jaatustega ning seepeale toimusid väikesed muutused. Kui valgusfooris põles roheline tuli ja ma sain autole parkimiskoha, siis mõtlesin, et oh sa poiss, ma olen päris vinge tegelane. Ohoo! Ma arvasin, et tean kõike, ja läksin peagi ennast täis ning uhkeks, minu tõekspidamised muutusid dogmaatilisteks. Mulle tundus, et ma tean kõiki vastuseid. Tagantjärele mõeldes oli see minu viis tunda end uues olukorras turvaliselt. Kui hakkame eemalduma mõnedest oma vanadest jäikadest tõekspidamistest, eriti nendest, mis on meid täielikult valitsenud, võib see olla päris kohutav. Minu jaoks oli see vägagi hirmutav, ma haarasin kinni kõigest, mis võis vähegi turvatunnet pakkuda. See oli alles algus ja mul oli veel pikk tee minna. On praegugi. Nagu enamikule meist, nii ei olnud ka mulle teeraja leidmine alati kerge ja sujuv protsess, sest jaatuste kordamine ei toiminud alati. Ma ei saanud aru, miks, ja küsisin endalt: “Mida ma valesti teen?” Hakkasin kohe ennast häbistama. Kas see oli veel üks tõend, et ma pole küllalt tubli inimene? See oli minu vana lemmikarvamus. Niisugusel puhul vaatas minu õpetaja Eric Pace mulle otsa ja viitas mõistele vimm. Mul polnud aimugi, millest ta rääkis. Vimm? Minul? Loomulikult ei ole minus mingit vimma. Lõppude lõpuks käisin ju oma teerada, olin vaimselt täiuslik. Kui vähe suutsin ma tookord ennast näha! * * * Tegin ka edaspidi oma elus kõik, mis suutsin. Uurisin metafüüsikat ja vaimseid õpetusi, õppisin ennast tundma nii hästi kui võimalik. Haarasin kinni kõigest, millest sain, ning vahel suutsin üht-teist ka rakendada. Sageli on nii, et me kuuleme palju ja saame mõnikord isegi kuuldust aru, kuid ei rakenda seda. Aeg näis kaduvat kiiresti, olin umbes kolm aastat õppinud Mõistuse Tarkust ja hakanud neid teadmisi kirikus praktiseerima. Ma asusin filosoofiat õpetama ja imestasin, miks minu õpilased näivad siplevat paigal. Ma ei saanud aru, miks nad on oma probleemides kinni. Nad said minult nii palju häid nõuandeid. Miks nad neid ei rakendanud, miks neil parem ei hakanud? Mulle


ei tulnud pähegi, et ma rohkem rääkisin tõest kui elasin tões. Olin nagu lapsevanem, kes ütleb lapsele, mida teha, kuid talitab ise risti vastupidi. Ühel päeval – see näis tulevat nagu välk selgest taevast – diagnoositi mul emakakaelavähk. Kõigepealt sattusin paanikasse. Seejärel hakkasin kahtlema, kas kõik see värk, mida ma õpin, üldse kehtib. See oli täiesti normaalne loomulik reaktsioon. Mõtlesin endamisi: “Kui oleksin olnud puhas ja keskendunud, poleks mul olnud vaja endale haigust tekitada.” Tagantjärele arvan, et selleks ajaks, kui mul see haigus diagnoositi, tundsin end juba nii kindlalt, et võisin lasta oma haigusel pinnale tõusta, sest olin suuteline midagi ette võtma; ma ei jätnud enam haigust kuni surmani varjatud saladuseks. Teadsin tol ajal juba väga palju ega saanud seda enam kauem enda eest varjata. Teadsin, et vähk on vimmast tingitud haigus, mis kestab kaua ja sööb lõpuks keha ära. Kui me lämmatame emotsioonid endas, peavad need leidma koha kusagil kehas. Kui me kogu elu vältel surume kõike maha, avaldub see lõpuks kusagil kehas. Teadvustasin endale, et see vimm (millele mu õpetaja oli nii palju kordi vihjanud) oli seotud füüsilise, emotsionaalse ja seksuaalse väärkohtlemisega minu lapsepõlves. Loomulikult tekkis minus vimm. Olin kibestunud ega suutnud minevikku andestada. Ma polnud kunagi teinud midagi, et oma kibestumust muuta või vabaks anda, sel minna lasta. Kui kodust lahkusin, unustasin, mis minuga oli juhtunud; see oli kõik, mida tegin. Arvasin, et jätsin selle seljataha, kuid tegelikult olin selle maha matnud. Kui asusin metafüüsilisele teele, katsin oma tunded kinni kena vaimsusekihiga ja peitsin endasse suure hulga rämpsu. Ehitasin enda ümber müüri, mis ei lasknud mul oma tunnetega kokku puutuda. Ma ei teadnud, kes ma olen ja kus olen. Pärast diagnoosi kuulmist algas enese tundmaõppimise tõeline sisemine töö. Tänu Jumalale, mul olid abivahendid olemas. Ma teadsin, et kui tahan püsivaid muutusi saavutada, pean minema enda sisse. Jah, arst võib mind opereerida ja mõnda aega minu haiguse eest hoolt kanda, aga kui ma ei muuda oma mõtteid ja sõnu, loon tõenäoliselt sama haiguse uuesti. Mind on alati huvitanud, kuhu me oma kehas vähi paigutame – millises kehapooles on meie kasvajad –, kas vasakule või paremale. Parem pool väljendab mehelikku külge, millega me endast anname. Vasak pool on naiselik külg, vastuvõtlik osa, mille kaudu me endasse võtame. Kogu minu elu jooksul olid mul peaaegu kõik hädad alati keha paremas pooles. Seal hoidsin ma vimma kasuisa vastu. * * * Ma ei jäänud enam rahule sellega, et valgusfooris põleb


roheline tuli ja et ma leian auto parkimiseks koha. Teadsin, et pean minema palju sügavamale. Taipasin, et minu elus ei ole tegelikult toimunud niisugust arengut nagu ma tahtsin, sest ma polnud minema heitnud lapsepõlvest pärit vana rämpsu, ma ei elanud oma õpetuse järgi. Pidin ära tundma lapse endas ja temaga tegelema. Minu sisemine laps vajas abi, sest ta kannatas ikka veel. Alustasin kiiresti tõsise enesetervendamis-programmiga. Keskendusin täielikult iseendale ja muuga peaaegu ei tegelnudki. Võtsin endale kohustuse paraneda. Mõned selle programmi osad olid kaunis kummalised, kuid ma sooritasin ka neid. Kaalul oli ju minu elu. Järgmised kuus kuud olin enam-vähem kakskümmend neli tundi ööpäevast tegevuses. Lugesin ja uurisin kõike, mida suutsin leida vähi ravimise alternatiivsete võimaluste kohta, sest uskusin tõepoolest selle võimalikkust. Tegin läbi puhastava toitumise programmi, mis vabastas keha kõigest sellest rämpstoidust, mida olin aastaid söönud. Tundus, et elasin kuude kaupa idanditest ja asparaagusepüreest. Kindlasti sõin ka muud, aga need on kõige eredamalt meelde jäänud. Tegin koostööd Mõistuse Tarkuse praktiku ja õpetaja Eric Pace’iga puhastamaks oma mõttemustreid, et vähk tagasi ei tuleks. Laususin afirmatsioone, tegelesin visualiseerimise ja meele vaimse ravimisega. Tegin läbi igapäevase ravikuuri peegli ees. Kõige raskem oli öelda sõnu: “Ma armastan sind, armastan sind väga.” Et sellega hakkama saada, kulus palju pisaraid ja hingamisharjutusi. Kui see viimaks õnnestus, tundus mulle, nagu oleksin teinud tohutu hüppe. Läksin hea psühhoterapeudi juurde, kelle spetsialiteediks oli aidata inimestel oma viha väljendada ja vabaks anda. Pikka aega peksin patju ja röökisin. See oli võrratu. Tundsin end suurepäraselt, sest mitte kunagi elus ei olnud mul lubatud seda teha. Ma ei tea, milline neist meetoditest toimis, võib-olla aitas iga meetod natuke kaasa. Olin oma tegemistes väga järjekindel. Harjutasin kogu ärkvelolekuaja. Tänasin ennast enne magamaminekut selle eest, mida päeva jooksul olin teinud. Kinnitasin endale, et une ajal toimub minu kehas tervenemisprotsess, et hommikul ärkan reipa ja värskena ning hea enesetundega. Hommikul ärgates tänasin ennast ja oma keha öösel tehtud töö eest. Kinnitasin endale, et tahan iga päev areneda ja õppida ning muutuda ega pea ennast halvaks inimeseks. Tegelesin ka mõistmise ja andestamisega. Üks viis oli uurida vanemate lapsepõlve, kuivõrd see võimalik oli. Hakkasin aru saama, kuidas neid lapseeas koheldi, ja mõistsin, et oma kasvatuse tõttu ei olekski nad saanud teisiti toimida. Minu kasuisa koheldi kodus halvasti ja ta kohtles halvasti ka oma lapsi. Minu ema oli kasvatatud usus, et mehel on alati õigus ja naine peab laskma mehel teha seda, mida too tahab. Keegi polnud õpetanud neile teistsugust suhtumist. See oli nende eluviis. Vähehaaval, arusaamise kasvades, suutsin hakata neile


andestama. Mida rohkem ma andestasin oma vanematele, seda rohkem olin valmis andestama iseendale. Iseendale andestamine on äärmiselt oluline. Paljud meist teevad oma sisemisele lapsele samamoodi haiget nagu tegid meie vanemad meile. Jätkame sama halba kohtlemist ja see on väga kurb. Kui olime lapsed ja inimesed kohtlesid meid halvasti, polnud meil kuigi palju valikuvõimalusi, aga kui kasvame suureks ja kohtleme ikka oma sisemist last halvasti, on see kohutav. Endale andestades hakkasin ennast usaldama. Avastasin, et me ei usalda teisi sellepärast, et me ei usalda iseennast. Me ei usu, et meie kõrgem mina hoiab meid igas olukorras, ja nii ütlemegi: “Ma ei armu enam kunagi, sest ma ei taha haiget saada,” või “Ma ei lase sel enam juhtuda.” Tegelikult ütleme endale hoopis: “Ma ei usu, et sa minu eest hoolitsed, seepärast jään parem kõigest kõrvale.” Lõpuks hakkasin ennast nii palju usaldama, et suutsin enda eest hoolt kanda, ja kui ma ennast kord usaldasin, oli üha kergem ennast armastada. Mu keha paranes ja mu süda paranes. Minu vaimne kasv toimus nii ootamatul viisil. Boonusena hakkasin noorem välja nägema. Kliendid, kes nüüd minu juurde tulid, olid enamasti inimesed, kes olid valmis endaga tööd tegema. Nad tegid suuri edusamme, kusjuures mina ei öelnudki midagi erilist. Nad tajusid, et elan ise nende põhimõtete järgi, mida õpetan, ja neil oli lihtne mu ideid omaks võtta. Loomulikult olid tulemused positiivsed. Nende elukvaliteet paranes. Kui sõlmime sisemisel tasandil iseendaga rahu, muutub elu palju meeldivamaks. * * * Mida see kogemus mulle isiklikult õpetas? Ma sain aru, et minus on olemas jõud muuta oma elu, kui olen valmis muutma oma mõtlemist ja lahti laskma mõttemallidest, mis hoiavad mind kinni minevikus. See kogemus andis mulle sisemise teadmise, et kui oleme tõepoolest valmis vaeva nägema, võime oma meeles, kehas ja elus läbi viia lausa uskumatuid muutusi. Pole tähtis, kus sa oma elus oled, pole oluline sinu panus loomisse, pole oluline, mis toimub, sa annad endast alati parima selle arusaamise, teadvuse ja teadmistega, mis sul parajasti on. Ja kui sul on rohkem teadmisi, toimid sa teisiti kui mina. Ära riidle endaga selle pärast, kui kaugele sa just jõudnud oled. Ära häbista ennast selle pärast, et sa pole kiirem ja parem. Ütle endale: “Ma teen nii hästi kui suudan ja isegi kui olen praegu pigis, tulen ma sellest kuidagi välja, nii et leiame nüüd parima viisi, kuidas seda teha.” Kui ütled endale, et oled loll ja pole küllalt tubli, jäädki samasse paika. Kui tahad muutuda, on sul vaja omaenda armastavat toetust. * * *


Meetodid, mida ma kasutan, pole minu meetodid. Enamikku neist õppisin Mõistuse Tarkuse kirikus ja neid ma peamiselt õpetangi. Need põhimõtted on iidsed. Kui loed muistseid vaimseid õpetusi, leiad sealt samu sõnumeid. Olen õppinud Religioosse Tarkuse kiriku õpetajaks, kuid mul pole kirikut. Olen vaba vaim. Avaldan oma õpetusi lihtsas keeles, et nad jõuaksid paljude inimesteni. See tee pakub suurepärast võimalust keskenduda ja mõista oma elu ning seda, kuidas kasutada mõistust elu eest vastutamiseks. Kui ma sellega umbes kakskümmend aastat tagasi algust tegin, polnud mul aimugi, et olen võimeline andma lootust nii paljudele ja aitama nii paljusid, nagu nüüd teen.

Joudsinu  

8. peatükk Kuidas ennast armastada 95 9. peatükk Armastada last endas 115 10. peatükk Suureks kasvamine ja vanaks saamine 125 TEINE OSA BARJ...

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you