I Esimene peatükk KUI KEEGI ON näinud, kuidas maastik muutub, kui paat nähtavale
tuleb, siis ei saa ta ealeski nõustuda sellega, et inimese elul ei olegi tähtsust. Vett ja maad katab eriline rahu. Inimesed lasevad pilgul libiseda üle sadamalahe, puhkavad silmi ja vahivad kaugusse. Kõik on nii nagu alati. Igaühe rinnas on igatsus millegi muu järele, ja kõik, mida igatsetakse, saabub paadiga. Piisab sellest, kui tulija olen mina, Anton, kes saabub postiga. Ruhvis võib mul olla ükskõik kes, ja ootus täidab taeva ja maa, kui esimene silmapaar mind tabab. Maastiku rahu on kadunud, kõik on läinud liikvele, kui sõnum levib. Mõned juba jooksevad ja hüüavad: nüüd nad tulevad! Nõndamoodi on ka nendega, kes on nähtamatud ja igivanad ning keda silm ei seleta. Kui inimene läheneb, siis õhk tiheneb, sa tunned, kuidas nad muutuvad pealetükkivaks ja tahavad sust rohkem teada, kuigi sa kahtled, kas nad enam teavadki, mida tähendab inimene olla. Kuigi sa kahtled, et nad ei olegi enam inimesed ja sinu tajutavad kogud meiega enam ei sarnane. Ja ometi saad sa aru, missuguse innuga püüavad nad sinus selgusele jõuda. Kuigi mootor töötab täisvõimsusel, liigub paat edasi aeglaselt. Kõik on rahutud, näen, kuidas nad nihelevad. Tean, et nad ootavad, ja püüavad oodates vagusi püsida, ja mina liigun, nagu ma liigun, kindlal kursil, jätan mootori õigel hetkel seisma ja lähenen aeglaselt paadisillale. Kallel on köis ja jalg valmis, kui me liiga kõvasti vastu paadisilda peaksime põrutama, kuid enamasti me ainult riivame silla 5