10.
Rohkem Texast...
„Rock And Roll All Night Long” ilmus sobivalt sügissemestri ja koolipidude algul. Koolipeod olid tollal ühed märkimisväärsemad keikakohad linnades ja seal käisid teismelised, potentsiaalseimad plaadiostjad. Kui koolide teadetetahvlile ilmusid Hurriganesi keikareklaamid, teadis noorsugu täpselt, mida nädalalõppu plaanida. Soome helitööstus elas võimsas tõusuajas. Kui veel kuuekümnendate lõpus müüdi aastas plaate alla miljoni eksemplari, siis 1973. aastal kasvas see arv neljakordselt. Elati Soome roki tõusulainel nii kvaliteedi kui ka kaubanduslikus mõttes. Hurriganesi publik oli algusest peale üsna kirju – oli koolihipidest teismelisi, oli tantsulavade ja kõrtsude noori täiskasvanuid, kuid rahvalikkusest ja lihtsusest hoolimata meeldis bändi personaalne rock’n’roll ka muusikute ringkonnale ning tõsisema roki harrastajatelegi. Kõik tahtsid kasvõi korraks midagi muud – ja „selles bändis oli ka üle mõistuse kõva kitarrist”! Üha suureneval rahva poolehoiul oli ka negatiivseid mõjusid. Tüüpiline „see on küll raudne live-bänd, kuid... kas-siis-kohe-plaati-vaja-teha?” suhtumine paistis selgelt läbi. Isegi noortelehtede plaadiarvustustes oli märgata nihkeid. Üldine kaeblemisteema oli visuaalse kontakti puudumine plaati kuulates. Hurriganest ei tahetud mõista muusikalise nähtusena. „Rock And Roll All Night Longi” ilmudes sai see omajagu kriitikatki. „Hurriganes on kindlalt riigi kõige higisem ja maitsvam lavabänd,” alustas Intro oma kommentaari, „kuid siis läheb rong kraavi. Hurriganes on bandiit, kes tunnistab ausalt, et mängib valesti. Laval selline asi toimib ja on isegi mõnus kuulata, kuid kui istud üksi kambris, siis on asi mõnususest kaugel.” Midagi head leidus selles „üsna ühtlaselt” kokkupandus siiski kah. „Cisse lauldud ja live’is tehtud „Sweet Sue”, mis muuseas on Hurriganesi üks leivanumbritest. Edasi „Say Mama”, kus Hurriganes tõuseb Sha Na Na-likult hiilgava originaalrokini. Ja siis veel see „Tiger”, mida peab teadma igaüks, kes üleüldse Hurriganest on näinud ja kuulnud.” 77