Talv 1940
Nad jätsid maha kodu, perekonna ja kodumaa. Hommikul alanud talve esimene lumesadu oli õhtuks muutunud lörtsiks. Koos merelt puhuva tuulega muutis see lobjakaga kaetud tänavad ohtlikult libedaks. Nad asusid teele saaniga, auto oleks kallakutel hätta jäänud. Hobune vedas ree sadamaväravast sisse. Metallist jalased libisesid lumistel munakividel. Punaarmee mundris sõdur pööras tulijate poole vintpüssitoru. „Seis.” Kutsar tõmbas ohjadest ja hobune jäi kapjadega munakive kraapsates seisma. Sõdur silmitses saanis istuvaid tekkidesse mähitud reisijaid: naine ja kaks last. „Dokumendid.” Leena asus käekotis ringi kobama. „Ei. Tulge maha. Teie kõik.” Leena andis lastele märku saanist välja ronida. Sõdur silmitses neid. Palitutesse, sallidesse ja mütsidesse mässitud laste vanust või sugu oli raske hinnata. Kohmakad palitud jätsid mulje, et nad olid prisked ja hästi toidetud. Järjekordsed rikkad riigist pageda üritavad eesti sead, mõtles sõdur. Leena ei pööranud pilku kõrvale. Kui vana see sõdur õigupoolest olla võis, seitsmeteistkümne- või kaheksateistkümneaastane? Sinel rippus ta seljas nagu telk. Müts oli silmini vajunud. Suur vabastaja. Leena tundis soovi ta endale põlvele heita ja tagumik tuliseks kütta. Aga nolgil oli vintpüss. Tema selja taga oli Puna armee. Naine võttis dokumendid ja ulatas sõdurile. „Palun,” ütles naine. Ta rääkis ladusat vene keel. Leena oli sündinud Peterburis, revolutsioonijärgselt Leningradi nime kandva linna Eesti kogukonnas. 13