1
„Võeh! Tüdruk!“ Mees lükkab ukse, mida oli vaid paotanud, tagasi kinni. „Kuidas, palun? Vabandage! Halloo?“ Ma annan uuesti kella, ei mõtlegi järele jätta, närvi ajav rütm, terav torkimine kuulme käigus. „Mine minema, tüdruk!“ hüüab ta toast. „Ma tulin teie kuulutuse peale.“ „Ei taha tüdrukuid!“ „Aga seda polnud kuulutuses kirjas.“ Ei mingit reaktsiooni. Ainult sammud, mis eemalduvad uksest. Mis ajast palun see tüüp pärit on? Poiss või tüdruk – mis tähtsust sel on, kui asi on selles, et tuleb ühe neetud koeraga jalutama minna? Pealegi olen ma nüüd kohal, kulutanud 2 eurot 10 senti bussipiletile, ja mul on jõhkralt vähe tahtmist ajalehti laiali kanda. Kui ma poleks rühkinud jalgsi sajandale korrusele, oleksin võib-olla isegi ära läinud. Hea küll, ta ei võinud teada, et mul on probleem liftidega, aga see on põhjus, miks kleepub mu näpp juba jälle uksekella külge. Uksesilma ava läheb korraks tumedaks. Mees vahib läbi selle. „Härraa ...“ ma heidan pilgu sildile, „Klinge, ee ... mina olen Lucie Schmurrer ja ma ...“ Kellavajutamine muutub kuidagi lihtsamaks. Uks nüüd siiski avaneb. „Mis see?“ „Ee ... mis?“ „See! Mis see?“ „Smuuti. Nii-öelda to go, ma teen endale mõnikord tee peale kaasa, ja siiatulek võtab ju tõesti veidi aega. Minu juurest bussiga viisteist peatust. Te ei ela just kesklinnas, härra Klinge.“ Ma naeran. Miks ma naeran? See pole ju lõbus. Peale minu ei naera keegi. 5