1 FREDRIK Kui Nina magamistuppa astub, seisan mina garderoobi ees. „Kas ma näen selles paks välja?“ küsib ta. Vaatan kiiresti oma naise poole. „Sa oled väga ilus.“ Pööran pilgu tagasi garderoobi ja seal rippuva kolme lipsu poole. Koolilõpu mündiroheline ei tule muidugi kõne allagi. Matuselips annab täpselt edasi mu meeleolu, aga ei sobi kuigi hästi mu särgiga. Ohates võtan hõbedaste triipudega helesinise, ämma kingituse, mis tundus vanamoodne juba siis, kui ma selle viie-kuue aasta eest sain. „Sa ju ei vaadanudki õieti.“ Nina on liikunud suure peegli ette. Ta keerab ülakeha, uurib ennast, kulm kortsus. „Väga hästi istub,“ ütlen mina. Nina sikutab rohelist kleidiriiet. Lähen tema juurde peegli ette, tunnen tuttavat lõhna. Mu naine on juba mitu aastat kasutanud sama parfüümi, nii kaua, et mul on isegi selle nimi meelde jäänud: Acqua di Giò. Ta sikutab uuesti kleidiriiet, kirtsutab nina ja pobiseb midagi kuuldamatut. Ma püüan lipsusõlme korda seada, aga see ei tule kuigi hästi välja. „Paned sel aastal jälle selle?“ Nina seisab endiselt näoga peegli poole, kuid on nihutanud fookuse oma kleidilt minu lipsule. „Mul pole muud.“ Ta teeb pika sammu garderoobi suunas, ent annab alla, kui näeb, mis nagis alles on. „Päriselt, sa pead järgmiseks aastaks uue hankima.“ Noogutan ja kuulen samal ajal uksekella helinat. „Küllap Jennifer.“ Nina pöördub avatud toaukse poole. „Smilla! Teed lahti?“ H E A D
U U T
A A S T A T
9