Rufuse rahn
aprill 2000
Kõrgel Sarumi kohal tiirutas väike lennuk. All paistis avaral rohelisel muruplatsil kõrge torniga kaunis katedraal nagu hiiglaslik makett. Katedraalist kaugemal puhkas päikesepaistel rahulikult iidne Salisbury linn. Hommikul oli varem sabistanud kerget aprillivihma, nüüd aga oli taevas selge ja kahvatusinine. Ideaalne päev väikeseks luurelennuks, arutles Dottie Pride. Täna polnud esimene kord, kui ta oli tänulik selle eest, et töötas televisioonis.
Tema ülemuse kohta võis mõndagi öelda – leidus neidki, kes pidasid John Grockletoni jõhkardiks –, aga näiteks lennukeid tellima oli ta küll varmas. „Ta tahab lihtsalt sulle meeldida,” oli keegi kaameramees kord öelnud. Dottie ei saanud sinna midagi parata. Peatähtis oli ju see, et nüüd istub ta Cessnas ja ilm on imeilus.
Sarumi juurest jätkus kaunis Avoni org lopsakate roheliste rohumaadena lõunasse veel üle kahekümne miili,* kuni jõudis varjulisse Christchurchi sadamasse. Oru lääneküljele jäävad Dorseti lainjad künkad, ida pool laiub hiiglaslik Hampshire’i krahvkond oma iidse pealinna Winchesteri ja suure Southamptoni sadamaga. Dottie heitis pilgu kaardile. Siit mereni oli Avoni ääres ainult kaks väikest turulinna. Kaheksa miili kaugusel lõunas oli Fordingbridge ja viis miili edasi Ringwood. Mõni miil Ringwoodist veel kaugemal, nagu Dottie näha võis, oli koht nimega Tyrrell’s Ford.
* Raamatu lõpus on tabel Inglismaal kasutusel olevate pikkus- ja muude mõõtude ümberarvestamiseks meil kasutusel olevatesse ühikutesse. Tõlkija
Nad polnud jõudnud veel Fordingbridge’i kohale, kui lennuk tegi pöörde ja võttis suuna kagusse. Mööduti madalast tammedega kaetud seljandikust.
Ja juba laiuski see nende all: üüratu, imeline ja salapärane. New Forest.
Teha Forestist saade oli Grockletoni mõte. Elu sealkandis oli hiljuti läinud rahutuks: korraldati vihaseid koosolekuid, kohalikud elanikud protestisid. Televisiooni kaamerad olid käinud seal juba mitme kuu eest.
Aga oli teinegi uudis, mis oli äratanud Grockletoni huvi. Üllatus ajaloost. Killuke kunagisest hiilgeajast.
„Teeme sellest vähemalt juttu,” oli tema otsus. „Aga seal võib olla hoopis midagi suuremat – siis teeme terve saate, läheme süvitsi. Viska sinna pilk peale, Dottie. Võta paar päeva. See on imekaunis paik.”
Ta tahab vist tõepoolest mulle meeldida, mõtiskles Dottie.
„Kas sinul on Forestiga mingeid kokkupuuteid?” oli mees veel küsinud.
„Minu teada ei ole, John,” vastas Dottie. „Milles asi, kas sinul on?”
„Naljakas küll, aga ongi. Minu suguvõsa oli möödunud sajandil seal päris suur. Minu meelest kannab koguni üks mets meie nime.” Mees naeratas. „Sulle ehk meeldib seda asja uurida. Kui sulle muidugi sobib.”
„Olgu, John,” nõustus Dottie. „Vaatan, mida annab teha.”
Kümmekond miili lennati põldude ja pruunika kanarbikunõmme kohal. Maastik oli metsikum ja lagedam, kui Dottie oli oodanud, aga kui läheneti Foresti keskel olevale Lyndhurstile, ümbrus muutus. Tammesalud, rohelised lagendikud, jässakate New Foresti ponide pügatud karjamaad, nägusad õlgkatusega ja tellistest või valgeks võõbatud seintega maamajad. Niisugust New Forestit teadis ta piltpostkaartidelt. Lennati edasi piki läbi Foresti lõunasse viivat vana teed. All paistev tammik oli üsna tihe. Ühel lagendikul märkas Dottie paari hirve.
Nüüd jõuti suurel lagendikul laiuva küla kohale, mille rohumaadel võis näha ponisid. Brockenhurst. Nähtavale tuli läbi oru lõunasse voolav väike järskude kallastega jõgi. Siin-seal oli näha nägusaid majakesi
vaheldumisi koplite ja viljapuuaedadega. Jõukas elujärg. Oru metsaga kaetud kõrgel idapoolsel nõlval kükitas väike, ilmselt vanaaegne kirik. Boldre kirik. Seal peaks ära käima.
Minuti pärast oli all juba Lymingtoni linn oma tihedasti laevu täis sadamaga. Paremal, soo serval suure paadikuuri katusel kuulutas kiri:
SEAGULLI JAHISADAM.
Inglise kanal jäi paari miili kaugusele läände. Otse nende all loksusid Solenti väina rahulikud veed ja selle taga paistsid Wighti saare rohelised nõlvad. Nüüd lennati ida poole ja Dottie võrdles rannajoont kaardiga.
„Seal see ongi,” lausus ta rahulolevalt. „Seal see peab olema.”
Lendur heitis pilgu tema poole. „Mis nimelt?”
„Througham.”
„Pole sellest kunagi midagi kuulnud.”
„Ega keegi olegi. Sina siiski nüüd kuuled.”
„Kas tahad minna edasi Beaulieusse?”
„Muidugi.” Sealt saaks teha avalõigu. Kaugel all peesitas rahulikult päikese käes vana kirik. Veel kaugemal puude varjus oli kuulus mootorispordi muuseum. Selle ümber tehti üks tiir, siis võeti suund põhja Lyndhursti poole.
Nad olid juba Lyndhurstist möödas ja lendasid loodesse Sarumi suunas, kui Dottie palus lendurit jälle tagasi pöörduda. Alla vaadates kulus tal küll mõni hetk, et leida otsitav, aga seal see kahtlemata oli.
Üksik suur kivimürakas metsalagendiku serval. Väikeses kruusatatud parklas seisis paar autot ja Dottie nägi väikese monumendi juures ka nendega sõitjaid.
„Rufuse rahn,” ütles Dottie.
„Ah soo. Olen sellest midagi kuulnud,” lausus lendur.
Vähesed nendest sadadest tuhandetest külastajatest, kes igal aastal käisid New Forestis matkamas või laagerdamas, sattusid selle haruldase mälestusmärgi juurde. Kivi tähistas kohta, kus hirvejahile läinud normannide kuningas William Rufus – hüüdnime Rufus sai ta tänu punastele juustele – olevat üheksasada aastat vana pärimuse kohaselt salapärastel asjaoludel nooletabamusest elu kaotanud. Stonehenge’i järel oli see arvatavasti kõige kuulsam kivimonument Lõuna-Inglismaal.
„Kas sealsamas polnud kunagi mitte puu?” küsis lendur. „Nool olevat puuoksa vastu põrgates suunda muutnud ja tabanud kuningat.”
„Nii pärimus räägib.” Dottie nägi veel üht autot parklale lähenemas. „Ainult tundub,” jätkas ta kohe, „et tegelikult ei ole tema surmakoht üldse siin.”
Jahiretk
Hirv võpatas. Ta seisatas hetkeks värisedes ja kuulatas.
Tumehall kevadine öö varjas veel taevalaotust otsekui tekk. Metsaserva niiskes õhus segunes nõmme turbalõhn mullu langenud kõdunevate lehtede lõhnaga. Kõik oli vaikne, otsekui ootaks kogu Britannia saar, et koidueelses vaikuses midagi juhtuks.
Siis lõi aga lõoke pimeduses laulu lahti. Ainult tema võis aimamisi näha kaugel silmapiiril heledamat valgusviirgu.
Hirv pööras häiritult pead. Midagi vist läheneb.
Puckle rühkis läbi metsa edasi minna. Polnud põhjust püüda vaikselt liikuda. Kui jalg sahistaski lehti või murdis mõne oksakese, oleks teda võinud samahästi pidada ka mägraks, metsseaks või mõneks muuks Foresti metsa asukaks.
Kusagilt vasakult ulatus läbi tammepuudest moodustunud pimedate tunnelite ja kõrgete võlvide temani öökulli kiljatus.
Puckle: kas oli see tema isa, vanaisa või veel keegi kaugem esivanem, keda hüüti juba selle nimega? Puck oli üks neid kummalisi põliseid nimesid, mida salapärasel kombel sünnitas Inglismaa loodus. Puck Hilli küngas: lõunarannikul leidus neid mitu. Võib-olla pärines tema nimi sealt. Aga see võis tähendada ka lihtsalt Väike Puck. Keegi seda täpselt ei teadnud. Aga saanud kord endale nime, ei hakanud suguvõsas enam keegi end selle päritolu selgitamisega vaevama. Vana Puckle, noor Puckle või veel mõni Puckle – alati jäi pisut ebamääraseks, kes on
kes. Kui uue normannide kuninga teenrid tema ja ta pere oma külast minema kihutasid, rändasid nad esialgu veidi ringi ning lõid viimaks laagri üles Foresti lääneservas ühe Avonisse suubuva jõe ääres. Üsna hiljaaegu olid nad liikunud paar miili lõunasse teise jõe äärde. Puckle. Nimi sobis talle. Jässakas ja jändrik nagu tamm, vägevad õlad kergelt ettepoole kaldu, nagu veaks ta mingit suurt raskust, töötas ta sageli söepõletajate juures. Isegi teistele Foresti elanikele jäid tema tulekud ja minekud salapäraseks. Mõnikord, kui tuleleegid heitsid tema tõmmule näole punaka kuma, sarnanes ta tõelise paharetiga. Ometi kogunesid lapsed ikka tema ümber, kui ta tuli kuhugi külla ehitama väravat või tegema vitstest punutud aeda, mida ta oskas paremini kui keegi teine. Tema rahulik olek meeldis lastele. Naisi näis tema poole tõmbavat mingi sisemine soojus, mida nad selles metsamehes tundsid. Tema laagripaigas vee ääres oli alati vardas mõni tuvi, tahenes korralikult vaiadele venitatud jänese- või mõne muu väikeuluki nahk või kuivas siia väikesse pruuni veega jõkke ujunud forell. Ometi ei tundunud metsaloomad teda vältivat, justkui peaks nad teda üheks enda hulgast.
Kui ta nüüd läbi pimeduse sammus, üll rohmakas nahkvammus, jalas tugevad nahksaapad, meenutas Puckle rohkem mõnd aegade algusest tulnud tegelast.
Hirv seisis ikka veel, pea püsti. Ta oli läinud metsaserval rahulikult värsket kevadist rohtu söövast karjast veidi kaugemale.
Kuigi hirvel on hea nägemine ja äärmiselt arenenud haistmismeel, on just kuulmine – nende väliskõrvad on koljuga võrreldes väga suured – see, millele ohu määratlemisel sageli loodetakse, iseäranis kui see oht on allatuult. Hirv võib kuulda oksakese murdumist isegi väga kaugelt. Ta teadis juba, et Puckle’i sammud eemalduvad temast.
See siin oli kabehirv. Foresti metsades elas kolm hirveliiki. Suur punahirv oma punakaspruuni kasukaga oli siinsete paikade ammune valitseja. Siin-seal leidus aga uudishimulikke metskitsi – väikesi, vaevalt koerast suuremaid loomakesi. Üsna hiljaaegu olid aga normannidest vallutajad toonud siia uue ja kauni liigi: elegantse kabehirve.
See isend oli peaaegu kaheaastane. Tema kasukas oli laiguline, kuna talvist tumepunast värvust oli välja vahetamas valgete laikudega kreemjalt helepruun suvine maskeering. Nagu peaaegu kõikidel
hirvedel olid temalgi valge tagumik ja musta-valgekirju saba. Mingil põhjusel oli aga loodus andnud selle looma kasukale kergelt heledama värvuse kui harilikult.
Teised hirved oleks ka selle iseärasuseta ta peaaegu kindlasti ära tundnud: tagakeha värvilaigud on igal isendil mõnevõrra erinevad.
Igaühel on niiviisi teda iseloomustav märgistus nagu inimesel sõrmejäljed, aga tunduvalt paremini märgatavad. See hirv oli seetõttu niigi ainulaadne. Aga loodus oli talle andnud, võib-olla inimese rõõmuks, veel selle kahvatu värvitooni. Ta oli kaunis loom. Tänavu, sügisesel innaajal leiab ta endale paarilise. Kui kütid teda enne ei tapa.
Instinkt hoiatas siiski, et tuleb olla ettevaatlik. Hirv pööras pead vasakule ja paremale ning kuulatas muid hääli. Ja jäi ümbrust uurima. Tumedad puud näisid pimeduses lihtsalt varjudena. Veidi eemal maha langenud oks, millelt koor oli maha rebitud, helendas nagu sarvepaar. Kaugemal kasvav sarapuupõõsas võinuks olla ka mõni loom.
Kõik ei olnud Forestis alati nii, nagu see tundus. Möödusid veel pikad sekundid, enne kui hirv viimaks rahunenult pea aeglaselt langetas.
Ning nüüd lõi koidueelne linnukoor laulu lahti. Eemalt kanarbike keskelt, pimeduses vaevumärgatava kollase kukerpuupõõsa oksaraolt kuuldus kaelustäksi vilistavat lobisemist. Taeva idakaar lõi helendama. Kohe lõi sekka lehelind, kelle helisevad trillerid täitsid õhku, siis pani musträstas lehispuul helisema oma flöödi. Kusagilt musträsta tagant lisandus rähni terav tärin, kaks lühikest valangut puukoorest trummile, ja mõni hetk hiljem turteltuvi vaikne kudrutus. Ning siis, ikka veel pimeduses, hakkas kostma käo kukkumist, mis metsalagendiku teisest servast vastu kajas. Nii kuulutas igaüks enne kevadist paarilise otsingu algust oma väikest kuningriiki.
Nõmme kohal, ikka kõrgemale ja kõrgemale tõustes laulis aga lõoke veelgi valjemini, üle nende kõikide. Sest tema nägi juba tõusvat päikest.
Hobused korskasid. Mehed tammusid ringi. Koerad lõõtsutasid kannatamatult. Õues hõljus hobuste ja puusuitsu lõhn.
Oli aeg minna jahile.
Adela jälgis neid kõiki. Üle kümne mehe oli juba kohal: rohelises riietuses jahimehed, sulg kübaral, mitu ümbruskonna rüütlit ja mõisnikku. Adela oli härdasti palunud, et teda lubataks meestega kaasa
ratsutada, aga nõbu Walter oli torisedes nõustunud alles siis, kui Adela talle meelde tuletas: „Mind peab ju keegi vähemalt nägema. Sa tead ju küll, et pead leidma mulle abikaasa.”
Temasugusel noorel naisel polnud kerge mehele saada. Kõigest aasta oli möödas sellest külmast ja kõledast ajast, kui suri Adela isa. Tema kahvatu ja järsku justkui kokku kuivanud ema läks kloostrisse. „Nii jääb mulle vähemalt väärikus,” oli ta öelnud Adelale, kui usaldas ta sugulaste hoolde, jättes neiule kaasavaraks samahästi kui mitte midagi peale hea nime ja paarikümne aakri maa Normandias. Sugulased olid andnud endast parima ja üsna hiljuti olid nende mõtted pöördunud Inglismaale, kus palju normannide perepoegi – kes meelsasti oleks tahtnud endale oma kodumaalt pärit ja prantsuse keelt oskavat naist –oli pärast seda, kui normannist hertsog William selle vallutas, saanud endale mõisa. „Kõikidest sinu hõimlastest,” räägiti Adelale, „saab nõbu Walter Tyrrell sind kõige paremini aidata. Ta abiellus ise väga hästi.”
Walter oli nimelt abiellunud naisega mõjuvõimsast Clare’i suguvõsast, millel oli Inglismaal mitu suurt mõisat. „Walter leiab sulle mehe,” oli talle öeldud. Aga seni polnud ta seda teinud. Adela polnud kindel, kas ta üldse Walterit usaldab.
Õu oli selle piirkonna saksi mõisate tüüpiline õu. Kolmest küljest ümbritsesid seda suured, aita meenutavad õlgkatusega puumajad. Seinad olid jämedatest tumedaks tõmbunud palkidest. Keskel tähistasid suuremat saali uhkete nikerdistega ukseava ja ülemisele korrusele viiv välimine trepp. Mõisamajad polnud kuigi kaugel selgeveelisest ja rahulikust Avoni jõest, mis jõudis siia põhja poolt viieteistkümne miili kauguselt Sarumi lossi ümbritsevate kriidiseljandike vahelt. Paar miili ülesvoolu oli Fordingbridge’i küla, allavoolu väike Ringwoodi linn ja sealt veel kaheksa miili edasi jõudiski Avon madalasse neemega kaitstud abajasse ja edasi juba avamerre.
„Kohe tulevad!” hüüdis keegi ja sagimine tuulekoja ukse juures andis märku, et jahiseltskonna juhid ilmuvad peagi välja. Heatujulise moega Walter tuli esimesena, seejärel keegi mõisahärra ja nende järel mees, keda oli oodatud: Cola.
Jääger Cola, mõisa peremees ja Foresti isand: nüüd juba hõbedaste juustega, hallid olid ka tema pikalt alla rippuvad vuntsid. Aga ta oli endiselt silmapaistev kuju. Tema pikk, laiaõlgne ja lihaseline keha polnud ehk enam eriti nõtke, aga ta liikus ikka veel vana lõvi graatsiaga.
Viimsegi tollini tõeline saksi ülik. Ja ehkki miski tema juures näis vihjavat normannide tulekust kannatada saanud väärikusele, arvas Adela nägevat mehe silmades ikkagi mingit tulukest.
Siiski tabas ta end pingsalt jälgimas mitte Colat. Hoopis isale järgnevad pojad köitsid neiu tähelepanu. Neid oli kaks, mõlemad üle kahekümne, üks aga kolm-neli aastat teisest vanem. Pikka kasvu ja nägusad, pikkade blondide juuste, lühikese habeme ja säravate siniste silmadega olid nad Adela meelest nagu täpsed koopiad mehest, kes nende isa oli kord olnud. Mõlemad astusid kergel ja kindlal sammul ning nii väärikalt, mis sisendas alateadliku tunde, et erinevalt paljudest teistest, kes olid sunnitud Adela kaasmaalaste ees taganema, olid vähemalt need saksid suutnud oma mõisad säilitada. Kuni pilk noormeestel puhkas, jõudis Adela enda üle mõttes koguni muiata. Armas Jumal, ta teadvustas nüüd endale, mida oli äsja mõelnud: oma loomulikus olekus peaks need noored mehed ju olema … täiuslikult kaunid.
Mõni hetk hiljem, just siis, kui päike tõusis silmapiiri moodustavate tammede kohale, läks kogu seltskond, umbes paarkümmend meest, liikvele.
Avoni jõe org, mille nad kohe seljataha jätavad, oli üks ütlemata meeldiv koht. Sarumi paljaste kriidiseljandike ja mere vahele jäävale rannikutasandikule oli aegade jooksul ladestunud vaaludena palju kruusa. Sinna oli jõgi uuristanud oma laia, lameda põhjaga oru, mille servale tekkinud madalatel kruusaseljandikel kasvasid puud ja kuhu sajandite jooksul kogunes rikkalikult jõesetteid. Fordingbridge’i ja Ring woodi vahel oli org umbes kaks miili lai, ja ehkki siinsete lopsakate rohumaade vahel vaikselt lõunasse voolav jõgi oli kunagisega võrreldes pigem väike nireke, võis see vahel, eriti pärast kevadisi vihmahooge tõusta üle kallaste ja katta kogu ümbruskonna sätendava veevaibaga justkui meeldetuletuseks maailmale, et tema on selle koha iidne peremees.
Adela polnud kunagi jahil kaasas käinud ja oli põnevil. Samas ka uudishimulik. Nende eesmärk, nagu ta teadis, oli teisel pool Avoni oru idapoolset seljandikku ja üks põhjus, miks ta täna tahtis kaasa tulla, oli võimalus teha tutvust selle metsiku piirkonnaga, millest ta oli sageli kuulnud räägitavat. Ei kulunud kuigi palju aega, kui jõuti seljandiku jalamile, mindi üle väikese oja ja jõuti üksildase suure iidse tamme juurde. Edasi läksid hobused mööda tammede, astelpõõsaste ja muu
võsa vahel looklevat rada. Adela pani tähele, et kui jõuti kõrgemale, oli rajal kohati täiesti palja kruusa lõike.
Siiski mõjus see ootamatult ja sundis sügavalt hinge tõmbama, kui seljandiku harjal mets järsku lõppes ja ühtäkki olid nii silmapiir kui ka taevas ümberringi nii kaugel, nagu oleks ta jõudnud hoopis teise maailma.
Midagi niisugust ei olnud Adela osanud oodata. Otse tema ees, nii kaugele, kui silm ulatus vaatama, laius ääretu pruun nõmm. Päike, ikka veel madalal silmapiiri kohal, oli juba asunud oma kollaka pilguga hajutama hommikusi uduviirge, mis katsid ümbrust nagu ämblikuvõrk. Sõnajalgade ja kanarbikuga kaetud seljandik, kuhu nad olid jõudnud, alanes mõlemalt poolt pika sujuva nõlvana laiale tasandikule: vasakule jäi raba, paremale kruusase põhja ja rohtu kasvanud kaldaga jõgi. Igal pool ümberringi oli kanarbiku vahel näha kollaste õitega kukerpuupõõsaid. Miili kaugusel teisel seljandikul pürgisid kõrgusse astelpõõsad. Ja selle taga järgmisel seljandikul seisis juba müürina tammemets.
Siinses looduses leidus veel muudki. Kui Adela pööras pilgu alla oma ratsu kapjade all olevale turbapinnasele, nägi ta seal ka kruusakive, mis olid peaaegu säravvalged, ning kui ta siis üles vaatas ja õhku kopsu tõmbas, haaras teda kummaline tunne, et ehkki ta seda ei näe, on meri siin kusagil päris lähedal.
Kas sellel suurel kõnnumaal leidub ka inimasustust? Kas leidub siin külasid, üksikuid talukohti või majugi? Neid peab ju ometi olema, oletas Adela, aga silma ei hakanud küll midagi. Kõik oli tühi, vaikne, ürgne.
Niisiis see ongi kuningas William Vallutaja New Forest.
Forest: prantsuskeelne sõna. See ei tähenda metsa, ehkki hõlmab ka suuri metsi, vaid pigem eraldatud maad – kaitseala –, et kuningas saaks seal jahil käia. Iseäranis olid karmi metsaseadusega kaitstud hirved. Tapa üksainus kuninga hirv ja kaotad käe või koguni elu. Ning kuna normannist vallutaja oli alles äsja kuulutanud selle ala enda omandiks, siis kandis see nüüd nime New Forest – ladinakeelsetes ametlikes dokumentides Nova Foresta.
Ei saa küll öelda, et midagi oleks keskaegses maailmas saanud nimetada uueks. Igale uuendusele otsiti tingimata iidset eelkäijat. Kindlasti
käisid ka sakside kuningad siin jahil hallidest aegadest saati. Nii olevat normannist vallutaja sõnul juba kaks põlvkonda varem, õndsa kuningas Knudi ajal kehtinud siin range metsaseadus ning selle tõestuseks esitas ta koguni mingi üriku.
Ala, mille ta oma New Forestiks kuulutas, oli suure kiilu kujuline: läänest itta laius see Avoni orust peaaegu kakskümmend miili kuni merest maasse lõikuva suure laheni. Põhjast lõunasse kujutas see enesest üle kahekümne miili ebatasast lauskmaad Sarumi kriidiseljandikest kuni Inglise kanali äärsete soodeni. Maastik oli vaheldusrikas, segiläbi nõmm ja metsad, rohumaad ja rabad, kuhu vahel eksisid ka mõned inimesed, kes jäid sinna elama, raadasid metsa ja läksid jälle minema ning seda niiviisi tuhandeid aastaid, nii et enam ei olnud võimalik aru saada, missugust osa siinsest loodusest on kujundanud Jumala tahe ja missugust inimese hoolimatu käsi. Suurem osa pinnasest oli turbane ja happeline ning seetõttu väheviljakas, aga siin-seal leidus rammusamat mulda, mida oli võimalik harida. Kõige suuremad tammikud jäid lõunapoolsele, sageli rabatasandikule ja said nähtavasti häirimatult kasvada üle viie tuhande aasta.
Ja oli teinegi New Forestit iseloomustav asjaolu, mida Adela oli õigesti märganud: mere lähedus. Soojad edelakaare tuuled tõid kerget soolase õhu hõngu sageli isegi Foresti põhjaossa. Meri ise jäi aga peaaegu alati peitu, kuni polnud jõutud tammikust läbi rannikusoodeni. Üks silmaga nähtav märk siiski oli. Nimelt kerkis Foresti ranniku idaosa vastas sellest kolme miili laiuse Solenti väinaga eraldatud kriidine Wighti saarekühm. Nii oligi arvukatest vaatluskohtadest, seda isegi Sarumi kõrgetelt küngastelt, näha üle kogu Foresti tasandiku eemal mere taga läbi udu terendav punakas saar.
„Aitab unistamisest! Sa jääd teistest maha.”
Walter oli otse tema ees ja pahase moega ning Adela taipas, et avanevat vaadet imetledes oli ta alateadlikult peatunud ja lasknud ülejäänud jahiseltskonna kaugele ette.
„Vabandust,” ütles Adela ja mõlemad liikusid edasi, Walter nüüd ametliku ilmega otse tema kõrval.
Adela uuris meest kriitilise pilguga. Kuidas läks Walteril küll oma väikeste rippuvate vuntside ja rumalavõitu helesiniste silmade kiuste ennast igale poole sokutada? Nähtavasti seetõttu, et ehkki tal polnud erilisi andeid, oskas ta teha end võimumeestele kasulikuks. Koguni
tema naise mõjuvõimsad sugulased näisid olevat rahul, et kui ta hoidub nende poole, siis küllap peab ta neid võidumeesteks. Praegusel ebakindlal ajal pole paha, kui peres on niisugune mees.
Normannide maailmas ajas üks poliitiline intriig teist alati taga. Kui kuningas William üle kümne aasta tagasi suri, jagati ta pärand tema poegade vahel: punapäine William, keda hüüti Rufuseks, sai Inglismaa, Normandia läks Robertile ja kolmas poeg Henry sai üksnes püsiva sissetuleku. Aga nagu isegi Adela teadis, oli olukord alati keeruline. Paljudel tähtsatel ülikutel olid mõisad nii Inglismaal kui ka Normandias, aga kui Rufus oli asjalik valitseja, siis Robert seda küll polnud, ning sageli räägiti, et eks Rufus ühel päeval ka Normandia üle võtab. Siiski olid Robertilgi oma poolehoidjad. Üks mõjukas normanni suguvõsa, millel oli maavaldusi ka New Foresti rannikul, olevat samuti tema poolt. Ning mida arvab nooruke Henry? Tema näis küll olevat rahul oma osaga, aga kas see on ikka nii? Olukorra tegi keerulisemaks seegi, et seni polnud ei Rufus ega Robert abiellunud ja neil polnud veel troonipärijat. Aga kui Adela oli Walteri käest täiesti pahaaimamatult küsinud, millal Inglise kuningas abiellub, oli Walter üksnes õlgu kehitanud. „Kes seda teab?” kõlas vastus. „Tema eelistab noori mehi.”
Adela ohkas endamisi. Ükskõik missuguseks asjade käik tulevikus ka kujuneb, lootis ta, et Walter oskab valida võitja poole.
Jahiseltskond liikus mööda nõmme kiiresti edasi. Siin-seal märkas Adela jässakate ponide rühmi rohtu või kukerpuulehti nosimas. „Neid leidub igal pool üle kogu Foresti,” tähendas Walter. „Nad tunduvad olevat metsikud, aga palju neist kuulub siiski külades elavatele talumeestele.” Tegu oli nägusate väikeste loomadega, ja otsustades selle üle, kui palju neid silma jäi, oli neid Forestis vist küll tuhandeid.
Cola oma poegadega näitas teed. Kui kuningas määras New Foresti oma hirvede kaitsealaks, ei teinud ta seda ainuüksi lõbu pärast. Muidugi oli jahisport suurepärane meelelahutus. Küttida ei võinud mitte üksnes hirvi, vaid ka metssigu. Kui kuningas läks koos sõpradega jahile, kasutati harilikult vibusid. Forestit aga oli tegelikult vaja tunduvalt praktilisemal põhjusel. Kuningas ja tema õukond, tema sõdurid ja mõnikord koguni tema meremehed tuli kuidagi ära toita. Neile oli vaja liha. Hirved paljunesid ja kasvasid kiiresti. Hirveliha on maitsev ja väga lahja. Seda sai sisse soolata – rannikul olid
soolaväljad – ja saata igale poole üle kogu kuningriigi. New Forest oli hirvekasvandus.
Kõik oli korraldatud väga asjatundlikult. Mitme metsniku – osa neist olid saksid nagu Cola ja jäeti ametisse, kuna nad tundsid seda ala põhjalikult – juhtimisel majandatavas Forestis oli umbes seitse tuhat hirve. Kui mõni kuninga metsnikest, nagu täna Cola, läks jahimeestega kuningale hirve laskma, ei kasutatud vibu, vaid tunduvalt tõhusamat vahendit. Täna oli ette nähtud ajujaht, mille käigus nii see kui ka teisedki jahiseltskonnad hajutati ahelikku üle suure maa-ala ja nii ulukeid enda ees ajades suunati nad suurde lõksu. Lõks, mis oli rajatud kuninga Lyndhursti mõisa lähistele päris Foresti keskel, kujutas enesest pikka kaardus aeda, mis juhtis hirved kitsasse koplisse, kus neid sai lasta vibudega või võrkudega kinni püüda. „See on justkui suur spiraalne merikarp keset Forestit,” oli Walter Adelale seletanud. „Sellest pääsu ei ole.”
Lõks oli küll halastamatult tõhus, aga äratas Adelas mõtteid millestki maagilisest ja kummaliselt salapärasest.
Nüüd laskuti mööda nõlvakut metsa poole. Kusagil paremal kuulis Adela lõokese laulu ja tõstis pilgu helesinise taeva poole, et lindu otsida. Samas jõudis Adelani teadmine, et Walter räägib temaga. „Sinuga on üks igavene häda,” kuulis neiu meest alustavat, enne kui lülitas oma mõtted viimase jutult mujale.
Walteri meelest oli Adelaga ju kogu aeg üks igavene häda. „Sa peaks püüdma kõndida elegantsemalt,” võis ta näiteks öelda. Või siis rohkem naeratada. Või kanda teist kleiti. „Sa ei näe üldsegi halb välja,” oli ta suvatsenud möödunud nädalal armulikult mainida. „Ehkki mõnigi ütleks, et võiksid olla saledam.”
See oli midagi uut. „Kas keegi ongi nii öelnud?” oli Adela rahulikult küsinud.
„Ei,” oli Walter pärast mõttepausi vastanud. „Aga ma arvan, et seda võidakse öelda.”
Kogu selle kriitika nagu ka Adela siinviibimisest põhjustatud mõningase hämmelduse põhjuseks oli üks suur puudus, mida Adela kuidagi ei saanud parandada. Olen täiesti kindel, mõtles ta kibedustundega, et kui mul oleks suur kaasavara, peaks ta mind imeilusaks.
Ta nägi nüüd lõokest: väike täpike kõrgel seljandiku kohal, kelle laul jõudis alla valjusti ja helisevana nagu kelluke. Adela naeratas, pööras pilgu mujale ja märkas midagi muud.
Üle nõmme lähenes neile kiiresti ratsanik. Ta oli üksi. Tal olid peas jahimehemüts ja seljas tumerohelised rõivad, aga veel enne, kui Adela jõudis midagi rohkem näha, oli juba tema uhkest kõrvist, kellega mees ratsutas, ilmselge, et tegu pole tavalise ülikuga. Vägev hobune lähenes kerge, aga jõulise kapakuga. Juba see pani südame kiiremini põksuma. Ja mingil tabamatul viisil jättis ratsanik sama mõjuka mulje kui tema ratsugi. Kui ta ligemale jõudis, nägi Adela pikka tumedate juustega meest. Neiu arvates võis too olla kolmekümneaastane ja ilmselt sündinud võimukandjaks. Möödudes andis mees kergelt mütsi puudutades viisakalt märku, et nägi neid, aga kuna ta pead ei pööranud, oli võimatu arvata, kas ta Adelat tegelikult märkas. Neiu nägi, kuidas mees kappas jahiliste rea etteotsa ja tervitas Colat, kes vastas ilmselge lugupidamisega. Adela murdis pead, kes see hiline saabuja võiks olla, ja pöördus pigem vastu tahtmist Walteri poole, kes juba oligi pilgu temale tõstnud.
„See on Hugh de Martell,” lausus Walter. „Tal on Foresti lääneosas suured mõisad.” Ja just siis, kui Adela tahtis tähendada, et mees tundub üsna külm ja ebameeldiv tüüp, ütles Walter ärritavalt itsitades: „Sina teda küll kätte ei saa.” Ja muigas. „Ta on juba ära võetud. Martell on abielus.”
Hommikupäike oli juba üsna kõrgel taevavõlvil, ja ehkki kõik oli vaikne ja rahulik, tundus Godwin Pride’i naisele, et mees kipub liialt riskima. Harilikult lõpetas ta ikka peagi pärast koiduaega. „Sa tead ju seadust,” tuletas naine mehele meelde.
Pride aga ei kostnud midagi ja jätkas oma tegevust. „Siitkaudu nad alla ei tule,” sõnas ta viimaks. „Mitte täna.”
Õhus oli tunda värske heina lõhna. Kärbes oleks peaaegu Pride’i kaelale maandunud, aga siis tuli talle ilmselt parem mõte. Minuti või paari pärast ilmus sinna väike poiss ja jäi ema kõrval seistes isa jälgima. „Ma kuulen midagi,” kinnitas naine.
Pride vaikis, kuulatas ja heitis naisele rahuliku pilgu. „Ei sa kuule midagi,” ütles ta viimaks.
Oakley küla rohelise rabaheinaga kaetud lagendiku ääres koosnes mõnest õlgkatusega osmikust ja talust. Lagendiku teises servas oli madal tiik, mille pind oli praegu kaetud väikeste valgete õite korrapäratu vaibaga. Kahe väikese tamme, ühe saare, aga ka mitme
kibuvitsa- ja kukerpuupõõsa oksad kaardusid siin-seal vee kohale. Kuigi rohi oli lühike ja karm, lasid kolm lehma ja paar poni sellel hea maitsta. Küla taga viis kruusane tee metsa, kus jõudis peagi kõrgete kallaste vahel voolava väikese jõe äärde. Küla idapoolses otsas, teistest veidi eemal oli Godwin Pride’i talu.
Godwin Pride: vaevalt leidub veel saksipärasemat nime, aga ometi kinnitas juba üksainus pilk selle omanikule tema teistsugust päritolu. Mees oli nüüd jälle kummardunud oma töö kohale, aga kui ta ajas end sirgu, et naisele vastata, oli näha, kui esinduslik kuju ta tegelikult on. Pikka kasvu, sirge seljaga, tihedad kastanpruunid juuksekiharad õlgadeni, samasugune habe ja vuntsid, kotkanina, säravad pruunid silmad – kõik see viitas, et nii nagu palju teisigi Foresti asukaid oli temagi vähemalt osaliselt keldi päritolu.
Roomlased olid siia tulnud; saksid olid siia tulnud. Üks sakside hõim, keda teati kui jüüte, oli asunud elama Wighti saarele ja Foresti idaossa, mida kutsutigi Ytene’iks – jüütide maaks. Selles eraldatud piirkonnas, mille sügavad metsad, viljatud nõmmed ja sood ei pakkunud teistele huvi, elaski vana keldi jäänuk vaikselt edasi. Koguni nende igapäevaelu kodutaludes, mis olid küll tagasihoidlikud, aga hästi kohanenud metsakeskkonnaga, polnud nähtavasti iidsest ja rahulikust pronksiajast saadik kuigi palju muutunud.
Rufuse valitsemisajal polnud kuigi tavaline, et kellelgi, iseäranis aga talupojal, oli perekonnanimi. Forestis elas aga mitu nõbu, kelle nimi oli Pride – vanainglise keeles Pryde –, mis ei tähenda küll mitte niivõrd upsakust, ehkki mõnevõrra oli sedagi, kuivõrd eneseväärikust ja sõltumatut meelelaadi, teadmist, et iidne Forest on nende kodu, kus elatakse nii, nagu neile meeldib. Mistõttu andiski saksist ülik Cola siin käivatele normannidele hüva nõu: „Siinseid inimesi on kergem meelitada kui neile käske jagada. Neid ei saa käsutada.”
Võib-olla just sellepärast leppiski vägev Vallutaja New Forestit moodustades mõningate kompromissidega. Mis puudutab maavaldusi, siis kuulus palju Foresti mõisaid juba niigi kuningale, seega polnud vajadust kedagi minema kihutada. Mõned mõisad võttis ta siiski ära, aga palju mõisaid Foresti äärealadel jäi ilma üksnes oma metsast ja nõmmest, et kuningas saaks jahil käia. Mis puudutab kohalikke, siis mõnigi saksi ülik, nagu Cola, jäeti rahule vähemalt seniks, kuni nad oskasid end kasulikuks teha: ükskõik mida see võis maksta tema hingerahule,
oli Cola osanud riske vältida. Teised ülikud jäid oma maast ilma nagu saksid kõikjal Inglismaal; sama juhtus ka mõnegi talunikuga, nagu Puckle, kes kas kolisid uutesse küladesse või läksid Forestist kaugemale. Siiski oli kõigile neile, kes siia jäid, ette nähtud hüvitis.
Tegelikult olid normannide metsaseadused karmid. Nende rikkumised olid jagatud kahte kategooriasse: ühed vert ja teised venison.* Vert puudutas taimestikku – keelas puid maha raiuda, ehitada tarasid, teha üldse midagi, mis kahjustab kuninga hirvede elukeskkonda.
Seda puudutavad üleastumised olid kergemad. Venison’i kategooria kuritööd olid ulukite ja iseäranis hirvede salaküttimine. William Vallutaja karistused hirve tapmise eest olid rängad. Rufus läks veelgi kaugemale: hirve tapnud talumees pidi surema. Metsaseadused olid vihatud seadused.
Aga peale selle olid ikka veel jõus metsarahva iidsed õigused ja need jättis Vallutaja üldjoontes puutumata ning kohati isegi laiendas neid. Ehkki näiteks Pride’i külas tema kodutalu taga olevale maale kehtisid nüüd metsaseadused – mida Pride pidas ülekohtuseks –, oli tal, välja arvatud lühike keeluaeg, lubatud kuninga maadel karjatada nii palju hobuseid ja lehmi, kui ta soovis, sügisel võisid tema sead süüa värskeid tammetõrusid, samuti oli tal õigus lõigata turvast tule tegemiseks, koguda maha langenud puumaterjali, mida alati leidus rikkalikult, ja tuua koju sõnajalgu loomadele allapanuks.
Sisuliselt loeti Godwin Pride’i põlisasukaks. Kohalik ülik, kellele Oakley küla nüüd kuulus, oli tema feodaalisand. Kas see tähendab, et ta pidi kolm päeva nädalas käima isanda põldu kündmas ja kummardama, kui isand mööda läks? Sugugi mitte. Siin ei olnud suuri mõisamaid, kõik oli üks Forest. Tõsi küll, ta pidi laotama isanda väikesele põllule väetist, maksma mõningaid väikesi feodaalmakse, näiteks mõne penni sigade pidamise eest, ja aitas vedada küttepuid. Kõik see oli aga pigem nagu rent väiketalu eest. Tegelikult elas ta nii, nagu olid elanud tema esivanemadki, hoolitses oma majapidamise eest ja teenis vajalikku lisaraha juhutöödel kuninga jahiretkede ajal ning metsa hooldades. Sisuliselt oli ta vaba mees.
Väiketalunikud ei elanud kuigi halvasti. Olid nad tänulikud? Muidugi mitte. Silmitsi välise sissetungijaga oli Godwin Pride teinud seda, mida inimesed niisuguses olukorras on aegade jooksul ikka teinud.
* Vert tähendab inglise keeles „roheline”, venison aga „hirveliha”. Tõlkija
