7 HUNT JA REBANE KÜLAS Muiste olnud ühes peres pulmad. Pulmalised võtnud vaevaks ilusa ilmaga väljale vilja vaatama minna ja jätnud pulmapere üksi, kui tulivad kontvõerad hunt ja rebane kua pulmapaigast osa saama. Nad nuusisivad kõik tuad ja nurgad läbi, maitsesivad pulmapätsisi ja maiusemaukasi1 ja olivad ise seäljuures rõõmsad. Heäkene küll! Hunti vennikene läinud kua viinaankru kallale ja rüipanud õige hoolega ja lausus pulmamehe moodi oma seltsilisele: „Kuule, va vader, hakkame ette õige laulma pulmameeste moodi!“ „Ää laula, va vader, me saame peksa!“ keelis seltsimees. Hunt hüppas veel tükki aega mööda pulmakoda, hakkas siis omas rõõmsas tujus jälle laululuba nõudma. Rebane keelis ja hunt jäi veel vagusi. „Ei, va vader, ma laulan ikka vähe!“ ajas hunt tungivalt peäle. „Kui sul nii suur lauluhimu oo, eks sa laula peäle! Küll sa näed, mis sa saad,“ ütles rebane pahaselt. Hunt hüppas kohe laua peäle ja laskis mõne õige tugeva joru. Kõla kostis pulmaliste kõrvu, need ehmatasivad ja hakkasivad kodu jooksma, karjudes: „Oi kurja looma! Või hunt, häbemata, tulnud pulma! Kus koerad, kus magusad malgad!“ Võeti siis vaene kontvõeras armetumalt käsile, pekseti ja pargiti teda seäl hullupööra, aga ometi peäsis veel elusalt metsa. Kui hunti hõõrutati, puges rebane rahuga perenaese piimakambri, pistis peä koorekirnu ja lakkus paksu koort. Siis puges ta vaikselt külast välja ja sai hundiga metsas kokku. Vaene hundi-isand hakkas oma häda kaebama, aga rebane rääkis vahele: „Oh, va vader, sul võis kua valu olla, aga mu käsi oo veel halvemini käinud! Nad peksid mind hirmsaste. Vaata, kui mädale ja löma löödud mu pea oo!“ Hunt jooksis edasi. „Va vader, võta mind selga, ma ei jõua isi kuhugile!“ karjus rebane järele. See sündis, ja nüüd hakkas rebane laulma: „Tõbine kannab tervet!“ jne. Hunt kuulis ja küsis: „Mis laul see oo?“ „Pea on peksmisest hulluks jäänud. Ei tea isegi, mis laul see oo!“ H II 19, 775/6 (1) < Tõstamaa khk, Pootsi v – Jakob Weltmann (1890) [ATU 100 + 3 + 4]
1
maitsvaid vorste
44
