3. Rebane, hunt ja karu

3

REBANE, HUNT JA KARU

Rebane kõndis kord metsateed ja nägi eemalt ühe mehe tulevat, kellel võipütt koorma otsas seisis. Rebane oleks heal meelel võid süüa tahtnud, aga mees oli valvas, ei lasknud ligi – kavalus pidi aitama. Ta langes tee ääre maha ja tegi ennast surnuks.

Kui mees sinna jõudis, mõtles ta rebast nähes: „Mädanud veel! Siit saan mina hea kasukakrae!“ Ta võttis rebase maast ülesse ja viskas tema koorma otsa. Saivad nemad umbes pool versta1 sõitnud, viskas rebane võipüti koorma otsast maha ja natukese aja pärast oli tema ka ise sealt kus seda ja teist läinud. Mees aga ei märkanud esiotsa sellest midagi.

Kui rebane võipütiga metsa poole lippas, tulivad temale hunt ja karu vastu ja ütlesivad: „See on ju väga hea, et sa selle suutäiega oled kokku juhtunud, nüüd paneme ta pühadeks paigale!“

Sellega oli rebane üsna rahul. Vaheajal oli aga rebase-emandal noortsugu ja kui rebane oma last ristimisele viia tahtis, läks ta karu käest oma pojukesele mütsi saama.

Karu küsis: „Mis lapsele nimeks saab pandud?“ „Ikka Koonik!“ kostis reinuvader.

Teine kord läks rebane karu käest oma lapsele kuube saama. Karu küsis teist korda lapse nime. „Ikka Poolik!“ vastas rebane.

Kolmandamat korda läks ta karu käest oma lapsele saapaid saama ja kui karu siis uueste lapse nime küsis, vastas rebane: „Ikka Põhjuke!“

Kui nüüd pühad kätte jõudsivad, läksivad nemad kolmekesi võid ära tooma. Aga võipütt oli tühi! Nad hakkasivad üksteise peale ajama, aga üks ei võinud selgeste süüd teise peale tunnistada.

Rebane ütles: „Eks paneme tagumised pooled vastu päeva2! Kellel või välja sulab, see on süüalune.“ „Õige!“ hüüdsivad kõik ja see nõu sai silmapilk täidetud.

Nõnda vastu päeva ennast paistes jäivad hunt ja karu magama, aga kaval rebane korjas püti seest võiraasukesi ja määris neid hundi tagumise poole peale, mis päeva käes seal ära sulasivad. Kui nemad nüüd kõik ülesse ärkasivad, oli hundil tagast sulavõine. „Näete nüüd, kus kuritegija on!“ hüüdis rebane täis rõõmu, „käes ta ongi!“

Hunt tehti süüaluseks ja sai karu ning rebase käest hea nahatäie nuhtlust. H II 19, 13/4 (3) < Tõstamaa khk ja v – Mihkel Kampmann (1889) [ATU 1 + 15]

1 verst – pikkusmõõt, ~ 1 km; 2 päikest

40