SAATEKS Eesti loomamuinasjuttude tüübiantoloogia jätkab teaduslike väljaannete sarja „Monumenta Estoniae Antiquae“ muinasjuttude seeriat. Seeria ettevalmistustöid ning muinasjuttude töörühma tegevust on tutvustatud väljaande I osa esimese köite eessõnas (EMj I:1 2009: 14–24). Muinasjututüüp on tekstivariantide põhjal konstrueeritud samasüžeeliste tekstide koondkuju. Antti Aarne 1910. a koostatud saksakeelne tüübikataloog (Aa) kujunes esimeseks rahvusvaheliselt tunnustatud registriks, mille tüübisüsteemi Stith Thompson rahvuslike kataloogide põhjal täiendas (1928, uus versioon 1961, AT). Aarne ja Thompsoni loodud muinasjuttude liigitust täiendas ja parandas 2004. a ilmunud uues kataloogis Hans-Jörg Uther (ATU). Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi on kogutud üle 3000 käsikirjalise loomamuinasjutu. Antoloogia annab ülevaate kõigist arhiivis leiduvatest loomamuinasjututüüpidest. Eesti muinasjuttude tüpologiseerimisel on arvestatud nii eespool mainitud kataloogidega kui ka naabermaade (Läti, Leedu, Vene, Soome) rahvajuttude baasil loodud tüübijaotusega. Loomamuinasjuttude antoloogia koostamisel toetuti Pille Kippari tüübiregistrile „Estnische Tiermärchen. Typen- und Variantenverzeichnis“ (FFC 237), milles leidub 334 jututüüpi. Kippari koostatud tüpoloogia on kõiki eesti loomajutte koondav kataloog, loomamuinasjuttude kõrval on kataloogis registreeritud ka eri žanride piirialale jäävaid narratiive. Nii hõlmab tüübiregister üsna eriilmelist ainest, muuhulgas reaalsele kogemusele tuginevaid pajatusi, milles kujutatakse inimese ja looma vahelisi suhteid ning konfliktsituatsioone (vt Kippar 1986: 8–10). Antoloogia koostamise käigus on Eesti loomamuinasjuttude tüpoloogiat korrastatud. Kippari tüübiregistriga võrreldes on välja jäetud: a) žanriliselt hägusad ja teise jutuliiki (nt pajatus, muistend, loodushäälend) paigutuvad süžeed; b) ühe jutuvariandi põhjal loodud Eesti omatüübid, millel puudub rahvusvaheline traditsioon; c) trükiversioonile toetuvad jututüübid, millest Eestis arhiivitekstid puuduvad. Loomamuinasjuttude piiritlemisel lähedaste lühižanride (loodushäälendid ja -kõnelused, vanasõnad) suhtes on lähtutud Pille Kippari (1985: 94) eritlusest,
26
