Üks kord oli Sunniva Eestit unes näinud. See juhtus enne Jaaguga kohtumist, tal oli toona Baltimaadest väga ähmane ettekujutus.
Unes oli ta teel maale mingisse kõrtsi. Oli sügis, ja kui voorimees kõrtsi ees peatus, oli pimedas näha üksnes halli seina ja märga treppi, mille astmetel kõikus tuule meelevallas üles ja alla üksiku laterna kuma.
Aasta oli 1867 ja ta oli toodud Eestisse kusagile kolkasse seetõttu, et kõrtsis oli laps, kellele oli pandud needus. Talle oli öeldud, et ainult tema suudab seda last päästa, ja ta oli nõus proovima. Unenägu oli pikk ja väga keeruline, aga selge sisemise loogikaga. Kui Sunniva aastaid hiljem märkmed selle unenäo kohta üles leidis, oli ta Eestis mitu korda käinud ja tema esmakohtumine Jaaguga oli juba ammu seljataga.
Oli hilissuvi ja äkitselt oli läinud väga soojaks, oli vaat et palavamgi kui juulis. Sunniva liikus pooljoostes mööda Norr Mälarstrandi tänavat, muretsedes hiljaksjäämise pärast, sest tööintervjuule pole arukas hilineda. See teda ju tegelikult ees ootaski, tööintervjuu.
Ta polnud kindel, kuidas ta välja peaks nägema – kuidas näeb välja asendusõpetaja –, ta oli pannud selga puhta särgi ja pestud juuksed korralikult hobusesabasse kamminud. Puhas särk oli turvameede: kui puhas valge pluus on seljas, näed alati korralik välja.
Paberilipik aadressiga oli püksitaskus käkras, ja kuigi ta teadis, kus korter umbkaudu asub, muretses ta ikkagi, et jääb hiljaks. Mõne aja pärast lisas ta veelgi sammu, varsti ta higistas kõrvetavas päikesepaistes ning puhas särk ei tundunud enam eriti valge ja puhas.
Nad olid leppinud kokku, et kohtuvad niipea, kui Sunniva tagasi Stockholmi tuleb, ometigi oli ta viivitanud endast märku andmisega, sest pidi keskenduma järeleksamiks õppimisele, mis oli varjutanud kogu ta suve. Tal olid süümepiinad, et ta kontaktivõtmisega ootas, aga kui ta eelmisel päeval helistas,
oli mehe hääl nii entusiastlik, nagu oleks ta juba veendunud, et see naine sobib asendusõpetajaks küll. Mees oli küsinud, kas Oslos oli samuti kuumalaine, ja kui nad vestlesid, tekkis
Sunnival sama tundmus kui mõni nädal varem esimest korda mehe häält kuuldes, kui ta oli just jõudnud koju Oslosse ema sünnipäeva tähistama. Toimus suur rahvarohke pidu ja tema oli just õunapuude alla pika laua taha istunud, kui majast hüüdis keegi, et talle on telefon, ja ta ruttas sisse, ise hämmingus selle üle, et keegi teda siit otsida teab.
Hääl torus kuulus rootslasele, see oli sügav ja pisut nasaalne
Stockholmi hääl. Sunnivale tekkis silme ette pilt, et rootsi häälega mees istus kusagil toas kõrgel linna kohal, vaatega sädelevale veele ja tornikestega majadele, otsekui oleks Stockholm läbi telefonitoru tema poole voolanud, laperdavate lipukeste ja kogu oma veega tükkis.
Mees selgitas, et oli saanud Sunniva nime tuttava käest, lugu oli nii, et tal oli järgmiseks kooliaastaks vaja asendusõpetajat, ta ise pidi nimelt raamatu kirjutamiseks aasta vabaks võtma. Ta oli aru saanud, et Sunnival on samad ained kui temal, kas ta võiks end asendajana ette kujutada?
Sunniva ei saanud ta sõnadest täpselt aru, vastas lihtsalt kõigele jah, ise segaduses ja samas vaimustuses sellest, et temalt küsitakse.
Ta peatus ja võttis välja aadressiga paberilipiku, et kontrollida, kas tegu on õige majaga, see oli nägus vana juugendmaja, mis asus väikesel põiktänaval. Paar korrust kõrgemal rõdul istus keegi naine ja luges, ühest lahtisest aknast kostis laulmist, kõlas nagu Leonard Cohen. Trepikoja nimetahvli järgi asus korter neljandal korrusel, ikka veel hilinemise pärast muret tundes võttis ta kaks trepiastet korraga.
Mees, kes ukse avas, oli pikk ja kõhn, esimese asjana mõtles Sunniva, et tema elegantselt kõver nina oli veel suurem kui Sunnival endal. Ta silmitses meest huvitatult, mees oli kena, seljas oli tal helepunane särk ja jalas õhukesed pruunid velvetpüksid ning heledast nahast Itaalia toakingad. Tumedad juuksed olid läikivad ja sirged, ja kui ta käega läbi tuka tõmbas, üritades tulutult seda korrastada, märkas Sunniva, et ta küüned olid nii hästi hoolitsetud nagu tüdrukul. Ta ei suutnud mehe vanust hinnata, kogu tema olemuse juures oli midagi ajatult peent, ja kui mees palus tal sisse astuda, sai ta otsekohe piinlikult teadlikuks oma hoolitsemata küüntest ja määrdunud tennistest.
„Mina olen Sunniva,” ütles ta.
„Ja mina olen Jaak,” vastas mees, kutsudes käeviipega korterisse edasi.
Korter ei asunudki nii kõrgel, nagu ta oli juulis telefoniga rääkides ette kujutanud, kuid tuba, kus nad istet võtsid, oli täpselt nii suur ja valgusküllane, kui ta oli ette kujutanud, ja korter tundus üüratu. Üks tuba teise järel, seal võis vabalt ära eksida.
Jaak selgitas, et tal on vaja asendajat terveks kooliaastaks, ja pani lauale kausta, kus oli ülevaade kõikidest tundidest. Filosoofia ainult viimases klassis, aga matemaatika ja füüsika kõikidel tasemetel.
Kui Jaak rääkis neljast arvutusviisist, küsis Sunniva ärevalt, mida ta silmas peab.
Tähendab, integraalid, tuletised ja mis veel? Jaak naeris:
„Rootsi väljend liitmise, lahutamise, korrutamise ja jagamise kohta.”
Rootsi – miks ta ütles, et need neli arvutusviisi on Rootsi omad? Jaak ütles, et ka tema meelest oli see imelik väljend,
aga põhjuseks võis olla see, et rootsi keel ei olnud tema jaoks enesestmõistetav. Ta nimelt polnud rootslane, sellepärast ta ütleski ümbriku kohta „kuvert” ja mitte „kuväär”, nagu rootslastel kombeks, selgitas ta ümbrikku üleval hoides.
„Ma olen eestlane,” ütles ta naeratades.
Sunniva noogutas. Ta oli Eestist kuulnud küll. Kusagil teispool Läänemerd, rohkem ta ei teadnud, aga ta oli kursis, et Rootsis elab väga palju eestlasi, teise maailmasõja põgenikke.
Jaak rääkis, et õpilasi on kogu linnast, paljud on koolist tüdinenud noored, kes soovivad siiski gümnaasiumi ära lõpetada. Ta lisas, et sügisene kursuste plaan pole veel päris paigas, aga ilmselt jääb see umbes samasugune kui esialgne, ta ulatas paberi. Sunniva heitis plaanile pilgu ja ütles, et tundub kena, ainus probleem on see, et tal pole õpetamiskogemust.
„Üks kord peab ju esimene kord olema,” ütles Jaak ergutavalt, „ja see kool on tõeliselt meeldiv, õpilased on viisakad ja õpetajaskond päris huvitav.”
„Huvitav?”
„Eks sa ise näed,” vastas mees põgusa naeratuse saatel.
Nad vestlesid veel hetke, naine rääkis, et tal on Stockholmis sugulased, seetõttu otsustaski ta siin õppida, ning Jaak rääkis veel koolist. Nad istusid suures valges toas kulunud diivanil. Lahtisest aknast kostis linna unist müra, hõikuvaid lapsi, kusagilt kaugel undas midagi udupasuna sarnast. Sunnival tekkis tunne, et ta hõljub kõigi nende helide kohal, otsekui istuksid nad õhusõidukis linna kohal, ja võpatas, kui mees küsis, kas ta soovib midagi juua.
„Ei, aitäh, ma pean kahjuks minema hakkama,” vastas ta vabandavalt ja tõusis püsti, „mul on homme eksam.”
Ta peaaegu jooksis trepist alla, alles järve äärde jõudes samm rahunes ja ta hakkas väga aeglaselt mööda Norr
Mälarstrandi tagasi minema. Aeg-ajalt ta peatus, justkui ei teaks täpselt, kuhu ta teel on, ja ühtäkki märkas ta valimisplakateid. Ainsana teadis ta Ola Ullsteni ja Thorbjörn Fälldini nägusid, aga kuna ta polnud Rootsi kodanik, ei saanud ta niikuinii järgmise aasta parlamendivalimistest osa võtta.
Palavus oli endiselt lämmatav, ja kuigi ta liikus aeglaselt, peaaegu kobamisi, tundis ta, et on ülekuumenenud. Raekoja pargini jõudes otsis ta varjulise pingi ja vajus istuma. Õrn pärastlõunane briis muutis Riddarfjärdeni lahe tumesinise pinna säbruliseks ja samal ajal kui ta jälgis hajameelselt pilguga lõbusalt hulpivaid aurulaevu, üritas ta aimu saada, mis õieti juhtunud oli. Sest midagi oli juhtunud, ja asi polnud uues töös, vaid milleski hoopis muus.
Kui ta järgmine kord sinna korterisse jõudis, oli Jaagu sõbratar samuti seal. Tora oli ilus ja mõjus pisut ligipääsmatult, seljas olid tal tumepunast, pruuni ja safranitooni voogavad riided. Ta tervitas Sunnivat viisakalt, enne kui korterisse kadus, ning Sunniva istus koos Jaaguga maha, et lõplik kursuste plaan läbi arutada. Ta oli just kausta koolipaberitega kotti pannud ja asutas end välja minema, kui kuulis Tora häält.
„Tule reedel siia,” hõikas Tora, „siis on meil Salong.”
„Salong?”
„Jah,” sekkus Jaak, „ma olen nimelt salongianarhist ja seega peab mul ometi Salong olema!”
„Nii ta ennast nimetab jah,” naeris Tora esikusse tulles, „kuigi ta peab tegelikult silmas anarhosündikalisti. Ma ise olen sotsialist.”
„Salongianarhist,” katsetas Sunniva uut sõna. „Sa mõtled nagu salongikommunist?”
Ja talle meenusid isa ja ema, kes olid üht oma vana sõpra muiates just sedasi nimetanud.
Jaak noogutas ja selgitas, et tema seisukohad on pigem vasakpoolsed, kuid eestlasena ei saa ta kommunist olla, oli ta ju ise kommunistliku vägivallaaparaadi tunnistajaks olnud. Nooruses oli ta kuulunud Rahvaparteisse, mis oli Rootsi liberaalne partei, kuid see ei sobinud täielikult ta seisukohtadega.
Nii sattuski ta hiljem kontakti sündikalistidega ning hakkas kirjutama Arbetarenis ja Frihetlig Socialistisk Tidskriftis.
Salongiõhtutel olid uksed valla kõikidele, kes tahtsid tulla kokku saama ja arutama või niisama koos olema. Söögi ja joogi pidi ise kaasa võtma, kui tundus hädavajalik kokkusaamisel ka süüa ja juua, ütles Jaak.
„Ja me ei pea enne koristama,” lisas ta, „piisab, kui paneme hunniku küünlaid põlema ja viskame diivanitele mõned ilusad padjad.”
„Jajah,” ütles Tora silmi pööritades.
„Nii kena võimalus teie ilusat korterit ära kasutada,” ütles Sunniva.
„Eks ole,” noogutas Jaak. „Ja kogu mööbel on heategevuspoest,” lisas ta, „nii et sellest pole midagi, kui keegi diivani peale oksendab näiteks.”
„Ütleb Jaak, jah,” lisas Tora pead vangutades.
„Ma tulen Salongi hea meelega,” ütles Sunniva naeratades, „ja luban, et ei oksenda diivani peale!”
„Kui sul endal jooki kaasas pole, võid saada mu koduõlut,” ütles Jaak, „no muidugi kui sulle õlu maitseb.”
Reedel läks ta kohale, ta oli uudishimulik ja veidi närvis. Juba trepikojas kuulis ta ülalt korterist summutatud häältekõminat, ja kui ta ukse avas, võttis teda vastu häälte virvarr. Suurtes
tubades istus kõikjal vestlevaid inimesi, mõnel olid söögiga taldrikud käes, kuid enamik näis rahulduvat veini ja sigarettidega. Ta märkas Jaaku, kes istus ühel diivanil ja rääkis kahe vanema mehega.
„Terekest!” hõikas Jaak. „Tore, et tulid. Tule siia ja maitse mu õlut!”
Häbelikkusest silmi peites läks Sunniva nende juurde ja tervitas, ning Jaak selgitas, et nad arutavad parajasti uut telesarja nimega „Holokaust”. Filmis olevat nimelt mõned stseenid, mis pole ajalooliselt korrektsed, aga nad ei suuda kokkuleppele jõuda, kuidas asjad tegelikult olid.
„Neid ei lastud ju maha, nad poodi üles,” ütles üks meestest aktsendiga rootsi keeles.
„Just täpselt,” urises teine mees ja kratsis ärritunult oma puhmas kulmu, „aga eks see olegi tüüpiline Hollywood, ameeriklased käivad ajalooliste faktidega alati hooletult ringi.”
Sunniva võttis vaikides istet vanas tugitoolis, mille Jaak talle lähemale tõmbas, ja jõi aegamisi koduõlut, mille mees talle välja oli kallanud. Hägusal pruunil vedelikul oli pärmi maik, ta jõi väikeste lonksude haaval ja lootis mitte välja näidata, et ta pole harjunud õlut jooma. Inimesed tulid ikka ja jälle Jaagu juurde tervitama ja juttu ajama ning Jaak tutvustas teda oma norralannast asendajana. Paljud külalised olid eestlased, kuid nad olid täpselt samasugused nagu tavalised rootslased, sugugi mitte sama kõneosavad ja kärme reaktsiooniga nagu Jaak. Ise nimetas Jaak seda jutukuseks, sulle tundub vist meeldivat jutukate vanemate härrasmeestega vestelda, ütles ta narritades ja Sunniva otsis tulutult vaimukat vastust.
Ta märkas Torat, kes seisis prantsuse akna all ja rääkis heledapäise naisega, kes muudkui naeris. Toral oli seljas sügavpunane samethõlst ja selle juurde sobivad siidpüksid, ta
erines märgatavalt teiste külaliste triiksärkidest ja Mah-Jongi firma riietest. Ta seisis seal nagu sotsialistlik kuninganna, keerutas oma plastist veiniklaasi ja vestles rõõmsa heledapäise naisega, Sunniva pilku kohates tervitas ta rõõmsalt ja viipas teda enda juurde.
„Me arutame Agnetaga poliitilist strateegiat,” selgitas ta, „me tahaks luua keskkonnapartei. Mõtle, autovabad tänavad südalinnas, ühesõnaga linn inimestele, mitte autodele!”
„Kõlab imeliselt küll. Aga kuidas parteid õieti luuakse?”
„Tuleb sõnastada eesmärgid ja siis tegudele asuda,” vastas Tora ja sõbranna noogutas entusiastlikult.
Tora näis tundvat enamikku kohale tulnutest ja kõik pärisid uue partei kohta. Kuid Salongis ei arutatud üksnes poliitikat, kuigi Tora tegi nalja, et üüratu hulk mustas ülikonnas, üle pea kammitud juuste ja tõsise ilmega noori mehi tuli siia just sellepärast, et Jaaguga poliitikat arutada. Tora arvates polnud midagi imestada, et kõik tahtsid rääkida Jaaguga, kes on laia silmaringiga ja hea vestleja, lisaks õnnestus tal oma vaatenurki esitada agressiivseks muutumata. Kuigi vahel kõlas küll sedamoodi, nagu oleks ta vestluskaaslast sõbralikult solvanud.
Sunniva avastas, et Jaak oli ühel diivanitest istet võtnud, ja ta nihkus pisut lähemale, et kuulda, mida too ühe tõsise, traksidega pükste ja Schuberti-prillidega noormehega arutab. Nad rääkisid üksikisiku ühiskondlikust vastutusest, Jaak oli seisukohal, et pole sugugi hea, kui ühiskond pakub liiga palju teenuseid. Näiteks prügivedu.
„Kas sa mõtled mõnikord sellele, et kogu su prügi lihtsalt kaob kusagile,” ütles ta. „Keegi teine viib selle ära. Aga see teine on samasugune inimene kui sina ise, väärt samasugust lugupidamist. Kas me ei peaks hakkama ise oma prügi eest hoolt kandma?”
„Aga kuidas see välja nägema peaks?” väitis noor mees vastu. „Ma mõtlen puhtpraktiliselt.”
„See on teine küsimus, praegu räägin ma ainult põhimõttest.”
Sunniva eemaldus diskreetselt ja läks kööki, kus oli rahvas kogunenud ühe paari ümber, kes näis arutavat seksi teemadel. Kas nad arutasid tõesti omaenda seksuaalelu või rääkisid ka nemad vaid põhimõttest? Ta läks uudishimulikult lähemale ja seisis kuulajate sekka.
„Seks on täielik jama,” ütles mees, „liiga keeruline. Kui oled naine, siis kardad kas seda, et antibeebipillid on ohtlikud, või et jääd rasedaks.”
Naine noogutas.
„Mees on vist parem olla,” lisas ta, „kuigi siis võib-olla muretsed potentsi pärast näiteks.”
Nüüd sekkus üks teine naine ja ütles, et loomulikult on alati parem olla mees, absoluutselt kõikides olukordades, sest ühiskond on loodud meestelt meestele. Otsekohe puhkes elav arutelu ja noor paksu lokilise juuksepahmakaga naine hüüdis, et kõik peaksid lugema Erica Jongi „Lennuhirmu”. Sunniva vaatas küsivalt enda kõrval seisva vanema mehe otsa ja too raputas pead.
„See diskussioon ei lõpe mitte kunagi,” ütles mees vaiksel nukravõitu häälel ja Sunniva noogutas nõusolevalt. „Ma ise läksin just elukaaslasest lahku,” jätkas mees. „See on väga kurb, sest meil oli üks suur ühine huvi.”
„Ah nii, ja mis see oli?”
„See oli kes,” vastas mees. „Me olime mõlemad samast naisest sisse võetud.”