Elukargus

* Pärnu maakonna Vana-Vändra valla Piistaoja külas asus Arjaka suurtalu, mille põllumaad olid hästi haritud. Siin kasvatati eelkõige lina, mis andis talule väga korraliku tulu. Loomulikult ei jõudnud oma pere üksinda kõikide töödega ise toime tulla ja seepärast olid sinna sulased palgatud.

Linatöö oli väga mahukas: käsitsi kitkumine, kuparde raatsimine, varte leotamine, rehetoa partel kuivatamine, käsimasinaga varte murdmine, puumõõgaga ropsimine ja lõpuks terasharjadega sugemine. Mõnus ja mehine Puiatu küla Mulgimaa noormees Johannes sattus Arjaka suurtallu linatöötlejaks, sest oma kodutalu lähistel ei leidnud ta endale sobilikku tööd. Tal polnud mingit lootust isatalu pärida, sest oli kolmest vennast noorim. Ta oli tugeva kehaehitusega ja kena näolapiga noormees, kelle vastu ei saanud naljalt mitte keegi. Ta torkas oma viiulimängu ja lauluga Arjaka suurtalu mehelemineku eas kõige vanemale peretütrele Leenile silma, sest teised sulased olid võrreldes temaga vaiksed nohikud. Neiu oli rõõmsameelne ja ilus kui roosinupp.

Juba lina kitkumise ajal hakkasid Johannes ja Leeni teineteisega suhtlema. Esialgu piirdus see pilkudega. Muidugi oli aktiivsem pool Johannes.

Kui nad kohtusid juhuslikult pärast tööd õuel, tegi noormees jutuga algust. „Ma olen märganud, et sa oled mind üsna teraselt kuulanud, kui olen töö vaheaegadel viiulit mänginud ja laulnud. Kas oled tulemusega rahule jäänud või mitte?”

Leeni punastas.

7

„Mulle on meeldinud sind kuulata. Tore vaheldus argiellu.

Peletab hästi väsimust eemale.” „Su vanemad võiksid sind säästa. Nad peaksid sulle mingit kergemat tööd leidma. Linakitkumine on küllaltki tülikas tegevus. Mis sina arvad?” „Mina saan kitkumisega suurepäraselt hakkama. Pealegi ei pelga ma mingit tööd. Vanemad ei anna aga kellelegi armu, ka endale mitte,” poetas Leeni moka otsast. „Ma peaksin neid karmilt noomima, et nad teevad sulle liiga.

See ei kõlba tõesti kuhugi, kuidas nad sinu suhtes käituvad,” naljatas Johannes.

Leeni muigas. „Sel juhul oled tööst ilma ja võid minna, kuhu jalad viivad.

Minule ei too selline jutt aga mingit kasu.” „Ma mõistan seda ka ise ja loomulikult pole mul mõtteski su vanemaid noomida. Tahaksin sinu elu siiski natuke kergendada. Sa ütlesid, et mu laul ja pillimäng peletab hästi väsimust.

Ma võin sind ka pühapäeviti laulu ja pillimänguga lõbustada, kui me tööst puhkame. Loomulikult teen seda vaid põgusalt, sest muid asju on ka vaja teha. Ma rõõmustan sind heal meelel, sest kui ma pühapäeval laulan ja mängin viiulit, siis on mul esmaspäeval kergem tööle asuda. Sa võid kindel olla, et mulle ei meeldi vaid iseendale viiulit mängida ja laulda. Ma vajan kuulajat ja sina sobid selleks suurepäraselt. Sa oled mulle kuulajana hädavajalik,” rääkis Johannes hoogsalt.

Leeni kohmetus. „Ma ei tea, kas see on hea mõte. Ma olen kimbatuses. Mina ei taha sulle tüli teha, sest saan ka ilma sinu laulu ja viiuli­ mänguta hakkama.” „Kui sa oled mu laulu ja pillimängu vastu, siis jätame selle loomulikult ära. Ma ju ütlesin, et oled mulle kuulajana vajalik, tülist pole mõtet küll rääkida.”

8

„Ma pole vastu, aga ma ei tihka sulle küll tüli teha. Aitab sellestki, kui sa laulad ja mängid viiulit töö vaheaegadel.” „Ei aita – kindel see! Mina tunnen ju ennast paremini, kui sina kuulad mind. Pealegi ütlesid selge sõnaga, et sa pole vastu, kui ma laulan ja mängin viiulit,” otsustas Johannes ennast kehtestada.

Loomulikult ta siis mängis ja lauliski. Sellega oli ka Leeni päri, sest nii möödus aeg palju lõbusamalt.

Nii linatöödel kui pühapäeviti koos veedetud aja jooksul arenes Johannese ja Leeni vahekord sõpruseks. Sellest kujunes peagi ka kirglik armastus. Loomulikult püüdsid noored vastastikuseid sooje tundeid teiste eest varjata, mis õnnestus esialgu üsna hästi.

Kui aga peretütar hakkas tasahaaval tüsenema, polnud tal peatselt võimalik salata, et ta on sedapsi.

Peremees päris tütrelt aru. „Leeni, kas sa oled lapseootel ja seepärast endisest tüsedam?”

Peretütar ohkas. „Nii see on.”

Isa nägu moondus inetuks grimassiks. „Kes on süüdi?” „Siin pole mõtet süüst rääkida, kui mina ja Johannes armastame teineteist.” „Ah et sulane on süüdi! No ütle nüüd! Ma ei mõista, kuidas sai see juhtuda! Kuidas ma ometi midagi ei märganud? See võllaroog tuleks mu talust minema ajada! Ma oleksin pidanud seda ette nägema. Kõik toimus mu enda silmade all, kuid ma olin pime!

Ma kihutan selle linaharjuski nelja tuule poole! Mida varem, seda parem!” röögatas isa ja põrutas rusikaga vastu lauda. „Kui nii, siis läheme siit mõlemad minema. Mina ei jää temast maha – selles olen ma täiesti kindel,” poetas Leeni sõnad ettevaatlikult üle huulte.

9

Isa räuskas edasi: „Sa saatana silmamuna! Ma ei tulnud selle pealegi, et see pealtnäha igati tubli mees narrib mu tütre ära! Ma oleksin pidanud mõistma, et viiulimänguga saab tüdrukutel pea segi ajada.

Aga mina, vana lollpea, ei tulnud selle pealegi. Laulujoru ta ju ajas ja sina, tobuke, langesid lõksu! Kuidas sa olid ometi rumal, et lasid tal end ära võrgutada! Ma poleks seda sinust ilmaski uskunud! Mitte ilmaski!” „Me armastame teineteist ja laps, kes sünnib, on meie armastuse vili,” tähendas Leeni. „Teada puha teie armastus! Sulane tahab minu suurtalus ennast sisse seada – see on tema armastus!” Peremees näitas tütre suunas trääsa. „Nii palju see tal õnnestub! See ei õnnestu tal kunagi. Sina oled häbistatud ja sellest on kahju, aga rohkem ei lõika sulane kasu! Praegu kao mu silmist! Ma ei taha sind näha. Sa oled raisku läinud tütar ja sul pole siin enam kohta.

Kao jalamaid!” „Ma siis lähen,” ütles Leeni ja astus pikkamisi, silmad maas, isa silma alt minema.

Loomulikult otsis Leeni nüüd oma kallima üles. „Isa oli väga vihane. Ta mõistis, et olen sedapsi ja mul polnud mõtet seda tagasi ka ajada.” „Mis ta ütles meie tuleviku kohta tema talus?” uuris Johannes ettevaatlikult ja embas kallimat.

Leeni ohkas ja vangutas pead. „Mulle tundus, et siin ei saa me elada. Ta ütles otse välja, et meil tema talus kohta pole.” „Kui ei saa, siis peame otsima paiga, kus saame ennast sisse seada, sest muud meil üle ei jää. Kumbki meist ei karda tööd ja saame igal pool hakkama – selles olen ma täitsa veendunud,” ütles Johannes enesekindlalt.

10

„Täna kupatas isa minu oma silma alt ära. Ilmselt võttis ta mõtlemiseks aega. Tahab talle osaks saanud ebameeldiva olukorraga rohkem harjuda. Ma pole selles sugugi kindel, et ta meid oma talust minema ajab.” „Küllap on selgus üsna pea majas, aga mulle tundub, et midagi head pole temalt loota, kui ta on minu peale vihane.” „Mul pole samuti eriti suurt lootust, et isa võtab sinu väimehena oma tallu elama. Tuleb mis tuleb, aga kindel on see, et mina sinust ei loobu.”

Johannes kaisutas Leenit. „Ma ütlen sama. Ma peaksin täitsa jabur olema, kui selline mõte tuleks mulle pähe.”

Leeni naeratas. „Sina oled mulle kõige kallim inimene maailmas. Kui ma poleks raskejalgne, siis võiks isegi seda karta, et mind sunnitakse sind maha jätma, ent praegu seda ei juhtu. Kõige hullem oleks mu vanemate jaoks see, kui ma jääksin õnnistatud olekus nende kaela peale elama. Häbi missugune!” „Seda arvan minagi ja seepärast on isegi hästi, et su isa ei saa sundida mind sinust loobuma.” „Loomulikult. Sina oled mulle kindlasti kõige kallim inimene maailmas, nagu ma juba ütlesin,” lausus Leeni vaikselt ja vaatas Johannesele pikalt otsa. „Koos sinuga olen nõus kõik kannatused läbi tegema, mis saatus meile toob.”

Johannes silitas kallima pead. „Ma olen salamisi sellest unistanud, mida räägid, kuigi mõistad ju isegi, et kerge su elu minuga ei tule. Sa oleksid saanud rikka peretütrena hoopis rõõmsama saatuse osaliseks, kui oleksid enda kõrvale rikka perepoja leidnud. Olen õnnelik, et valisid minu eluteel oma kaaslaseks ega jäänud isale sobilikku peigmeest ootama.”

11

„Tegelikult valisid sina minu, aga mina olen sellega päri. Teadsin väga hästi, et sellega teen oma elu raskemaks. Tunnen oma vanemaid ja teadsin juba ette, et nendele ei sobi minu valik, kuid mina kuulan oma südame häält, mis ütleb, et just sina oled see inimene, kellega ma tahan ennast eluks ajaks siduda.”

Johannes muheles. „Sa ei kujuta ette, kui hea on seda sinu suust kuulda. Juhtub mis juhtub, aga kindel on see, et sinu vanemad ei löö meid maha.

Küllap me saame varsti teada, mis otsuse nad vastu võtavad.

Ma tundsin ennast väga halvasti, kui selgus, et sa ootad last.

Mul oli suur hirm su vanemate ees. Mõistsin küll, et ükskord tuleb avalikuks, missuguses seisundis sa oled. Oli selge, et langen nii peremehe kui ka perenaise viha alla, sest nad ei soovi mind koduväina näha. Nende jaoks on kõige tähtsam, et väimees oleks rikas. Ta peab nende varandust suurendama, mitte vähendama.

Muud inimese väärtused ei maksa sinu vanemate silmis midagi.

Mina pole ju rikas ja seetõttu pole ma nende silmis sinu vääriline.

Ootame, millise otsuse nad vastu võtavad. Mul on hea meel, et sa oled nõus koos minuga isatalust lahkuma.”

Leeni noogutas. „Selles võid kindel olla, et olen sinuga. Kui me ei saa siia jääda, siis tulen sinuga ja kanname koos kõik raskused, mis saatus meie ette veeretab. Teisiti ei kujuta ma küll oma elu enam ette.”

Peremees tahtis tütart juba paari päeva pärast näha. Ta ei soovinud Johannesega kohtuda, aga see sobis viimasele, sest temagi üritas pererahvast vältida nii palju kui võimalik.

Perenaine tuli samuti tuppa, et ka oma sõna kindlasti mehe ja tütre kõnelusse öelda. „Leeni, sa tõid meie majja kurbust, aga selle kurbusega lähed sa siit ka minema. Kuigi sa tõid südamevalu meie tallu, ei aja 12

me sind ja su tulevast meest siit päris tühjade kätega minema.

Ehkki meie ei soovi sinu ja sulase abiellumist, siis tuleb meil sellega leppida, sest sinu seisund nõuab seda. Eluasemeks saate meie sauna ja selle juurde ka väikse maatüki, kus on võimalik lambaid, lehma ja hobust pidada. Maa eest peate meile muidugi renti tasuma. Seda ärge lootkegi, et saate seal tasuta elada.” „Ema, tänan sind. Pereelu alustamiseks on see hädavajalik, mis mulle kaasavaraks annad, ja loomulikult maksame renti.

Kui sa poleks seda võimalust pakkunud, oleksin Johannesega siit lahkunud,” ütles Leeni vaikselt. „Seda oleksin ma kindlasti teinud, sest muud võimalust mul polnudki.” „Saate lehma ja hobuse. Manni on juba küllalt vana, aga elab loodetavasti veel mitu aastat ning lihtsustab teie elu. Annan teile sauna sisustuseks voodi, laua, pingid, kapi ja riiulid. Võid isegi toidunõusid kaasa võtta, sest neid läheb kohe vaja. Rohkem ei kavatse ma teile midagi kinkida, sest vanker ja regi kuluvad mulle endale ära. Need las muretseb või valmistab su tulevane mees,” lisas peremees. „Isa, tänan ka sind, et ma ei pea pereelu päris tühjalt kohalt alustama.” Leeni vaatas emale ja isale otsa. „Kas ma võin minna? Mu tulevane abikaasa ootab mind.” „Loomulikult. Las Johannes tuleb palga järele, sest ma ei soovi talle võlgu jääda. Minge ja seadke ennast saunas sisse,” ütles isa lahkuvale tütrele kaasa. * Elu läks tasapisi edasi. Noorpaaril sündis veelgi lapsi. Kahjuks lõppes kahe esimese inimmaimu maine teekond kiiresti, sest nad haigestusid väikeste lastena raskelt rõugetesse. Milvil, 13

Kustil ja minul, Voldemaril, jäi hing sisse ning me asusime oma eluteed nii viletsuses kui ka külluses tallama, nagu saatus oli määranud.

Olukord oli kahjuks selline, et sauniku ja suurtalu pere elasid teineteisele liiga lähedal, sest nende maade piirid puutusid ju kokku. Omavahelised nääklemised ja riidlemised olid perede vahel tavalised. Põhjust leidis Arjaka suurtalu rahvas küllaga.

Kord kobistas selle talu perenaine sauniku ukse taga ja mõned hetked hiljem oli ta juba majas. „Kas te teate ka, miks ma siin olen? Muidugi mitte! Ma tulin teid noomima!” „Mis on juhtunud?” uuris Leeni. „Su pere mullikas on meie viljapõllul tallamas. Olete väga lohakad, et lasete seda sündida.”

Leeni pöördus Johannese poole. „Ole nii kena ja too Lilleke viljast ära! Ju ta lükkas aia kuskil maha, et pääses paha peale.” „Loomulikult,” sõnas Johannes rahulikult ja tegi minekut. „Teie peate sellise aia tegema, mis hoiab loomad kinni, et nad ei pääseks meie maa peale!” „Johannes parandab aia ära ja teeb lähiajal korraliku aia. Meil oli sellest juba juttu. Mul on kahju, et nii juhtus.” „Kus su lapsed on?” „Väljas. Nad on su lapselapsed. Sina hoiad nendest eemale, ei tunnista omadeks.” „Et sa sidusid ennast linaharjuskiga, siis mina ja isa ei suhtu enam sinusse kui oma tütresse ja sinu lastesse kui meie järglastesse. Sina käitusid ju väga isemeelselt, meiega ei arvestanud üldse, kuigi teadsid suurepäraselt, et meile ei sobi linaharjusk väimeheks. Sa teadsid väga hästi, milline oleks pidanud su abikaasa olema. Sa ei arvestanud sellega üldse. Ole rahul, et 14

andsime sulle võimaluse oma pereelu meie läheduses alustada.

Kahjuks tekitate sellega meile probleeme nagu tänagi,” kurjustas suurtalu perenaine tütrega. „Armastus ei arvesta raskustega, mis tema ette veeretatakse.

Teadsin väga hästi, et sina ja isa ei kiida mu abielu Johannesega heaks. Ma lootsin, et te pole nii julmad, et hülgate minu ja mu pere,” tõi Leeni vaikselt oma arvamuse esile. „Sa süüdista ennast, mitte meid! Sina valisid linaharjuski endale meheks, mitte meie! Sina sünnitasid talle lapsi. Meie aitasime teid järje peale, aga meie ei saa leppida sinu valikuga.

Elage rahus ja hoolitsege selle eest, et meie ei peaks teie pärast kannatama nagu täna.”

Leeni ohkas. „Linaharjusk ja linaharjusk! Mu mees pole enam ammu see, kelleks sina teda nimetad. Kahjuks olen mina praegu võimetu midagi meie ning sinu ja isa vahekorra muutmiseks tegema.

Mul on perekond, millega ma pean arvestama.”

Suurtalu perenaine vangutas pead. „Õigesti mõistad, sest on võimatu midagi muuta ja me peame olukorraga leppima. Praegu on oluline, et teie loomad ei pääseks meie maa peale.” „Selles suhtes võid täitsa rahulik olla. Johannes teeb loomulikult kõik, et seda enam ei juhtuks. Ma rääkisin juba sellest ja seda pole mõtet korrutada. Mine rahulikult koju. Juba olnut ei saa aga keegi muuta. Pole mõtet rohkem suud pruukida.”

Suurtalu perenaine vibutas sõrme. „Vaadake ette! Meie ei taha, et te tekitate meile lohakuse tõttu kahju. Me võime teid ka kohtukulli ette kutsuda!”

Endamisi torisedes asutas ta ennast minekule ja küllap oli veel õueski rahulolematu, kui astus jalgu lohistades kodu poole.

Korraks heitis ta ka pilgu selja taha ja pärast seda hakkas nobedamini edasi liikuma.

15

Vahetevahel ronisid sauniku lapsed omavoliliselt suurtalu õunapuuaeda. Nii olidki tavaliselt pahandusetekitajad kas ­sauniku loomad või lapsed.

Leeni ema tuli kohe tütart noomima. „Lapsi tuleb karistada, et nad poleks üleannetud! Küllap on vanemad inimesehakatised agaramad ja meelitavad nooremad kaasa. Suurele tüdrukule tuleb väiksemate ees vitsa anda, et kõik mõistaksid, mis on lubatud ja mis mitte. Muidu ei saa lastest asja!” „Ma olen kindel, et saan ka selgitusega hakkama. Mina pole pealegi sugugi kindel, et Milvi tegi pahandust.” „Igatahes oli ta poistega kaasas. Ise nägin. Isegi pisike põngerjas oli meie aias.” „Kas sa märkasid ka kedagi õunapuud raputamas või puu otsas istumas? Ehk süüdistad lapsi vaid selle põhjal, et silmasid neid aias, aga tegelikult on nad süütud?” „Sina ära pea mind lolliks! Tean väga hästi, miks lapsed tegutsevad võõras õunapuuaias. Nad ei tule sinna vahtima, kuidas õunad puude otsas valmivad. Mina olen palju targem, kui sa arvad, aga imestan, et sina oled nii suur tobu. Kui aga meenutada möödanikku, siis pole mul siiski mõtet midagi imestada.” „Ma klaarin selle asja ära, mis puudutab laste omavolitsemist sinu õunapuuaias. Mine rahulikult koju. Vabandust, aga nüüd on mul tegemist.” „Mind on ka kodus tööd ootamas ja palju rohkem kui sul, sest mul on päratu suur majapidamine, millel tuleb silm peal hoida. Sina peaksid seda suurepäraselt teadma. Hüvasti!” põrutas suurtalu perenaine Leena ja lahkus, ust enda järel mürtsuga kinni lüües.

Kui lapsed tuppa tulid, ei jäänud Leenil muud üle, kui nende käest aru nõuda.

16

„Kas te vanaema nägite, kui ta meil käis?” „Ta tuiskas meist tõesti mööda, aga ei märganud meid üldse.

Oli kuidagi tusane,” seletas Milvi. „Vanaema kaebas teie peale. Teie olite käinud omavoliliselt tema õunapuuaias. Ta kahtlustas, et näppasite õunu.”

Milvi näitas sõrmega Kusti suunas. „Tema tahtis minna. Mina läksin kaasa, et ta ei teeks seal pahandust. Me ei teinud paha.” „Nagu ma saan aru, siis te ei roninud õunapuude otsa ega raputanud neid,” uuris ema edasi. „Ma ei jaksa puid peaaegu üldse raputada,” ütles Kusti vaikselt. „Õunapuu otsa suudan küll ronida, aga ma ei teinud seda.” „Mina läksin just seepärast suurtalu õunapuuaeda, et olla kindel selles, mida sa kartsid,” puterdas Milvi. „Räägin vist väga segaselt. Enne ütlesin selgemalt. Pelgasin, et Kusti võtab sealt õunu kaasa, aga seegi on ju keelatud.”

Ema pöördus suure poja poole. „Miks sa läksid võõrasse aeda?” „Mulle tundus, et midagi on väga valesti, kui ma ei tohi vanaema ja vanaisa aias käia. Arvasin, et kui ma ei võta sealt õunu kaasa, siis pole mul keelatud seal olla, kuigi sina ei luba.” „Meil on ka mõned õunapuud. Siin võite alati mahakukkunud õunad ära korjata ja neid ka loomulikult süüa. Võõrasse aeda ei tohi te aga kindlasti minna, ka mitte vanaisa ja vanaema aeda. Vanaema kaebas teie peale ja kahtlustas teid õunavarguses. Kas saite aru?” jätkas ema. „Mina ei mõista, miks ma ei tohi vanavanemate aias käia!

Nad oleksid nagu võõrad inimesed. Mulle ei mahu pähe, et ma ei tohi teha seda, mis pole mingi üleannetus!” nõudis poisike selgitust.

Ema ohkas.

17

„Nemad on selle ära keelanud. Nii lihtne ongi olukord.

Nende tahet tuleb arvestada. Sa tead ju küll, et ma olen oma vanematele võõraks jäänud, kuigi selles pole meie kõigi jaoks midagi head.” „Miks nad on ära keelanud, et ma ei tohi vanavanemate aeda minna?” ei jätnud Kusti ema rahule. „Sul on lihtne küsida, ent minul raske vastata. Põhjus on selles, et vanemad ei kiitnud mu abielu isaga heaks. Isa tegi talus linatöid, aga nemad leidsid, et lihtsa sulasega ei kõlba mul abielluda, sest ta pole rikas mees.” Ema vaatas lastele otsa. „Ma ei saanud aga kuidagi isaga abiellumisest loobuda, sest siis poleks teid ju maailma sündinud.” „See on hea, et sa seletasid meile, miks vanavanemad kõnnivad meist kui võõrastest mööda,” sekkus Milvi kõnelusse.

Ema vaatas tütrele rõõmsa pilguga otsa. „Sa oled väga arukas. Pärast minu abiellumist ei võtnud vanemad isegi mu lapsi omaks, nagu nad ei võtnud teie isa juba algusest peale. Isegi mina pole enam neile oma, sest pidasin ennast selliselt üleval, nagu nendele ei meeldinud. Nad olid kõigest hingest selle vastu, et seon ennast teie isaga. Aga nad ei saanud meie abielu takistada. See vihastas neid hirmsasti.

Nendel on elust niisugune arvamus, et kui keegi käitub nende tahte vastaselt, siis kriipsutavad nad tema ja ta lähedastega omainimeste suhted läbi.”

Mina tatsasin ema juurde. „Issi on pai!”

Ema sasis mu juukseid. „Tarkpea, sa räägid õigust.”

18

* Eriti kiuslik oli suurtalu perenaine Leena, kes laimas kogu külas oma tütart: „Näe, Leeni läks linaharjuskile mehele. Mis õnne ta oma abielust lootis leida! Nüüd on tal lastekari järel, muret on tal kuhjaga. Ta ei oska põngerjaid kasvatada. Kaks esimest titakest läksid juba looja karja, sest ta ei tulnud nende hooldamisega toime. Küsitav on, kas praegustestki lastest asja saab. Loodetavasti jäävad nad küll ellu, kuid kehvades tingimustes kasvanud inimese elu on tihti rist ja viletsus, millest tal on raske rõõmu tunda.”

Kui kaua suudan ma seda kiusu ja laimu kannatada, mille põhjustavad oma isa ja ema. Ükskord saab mu kannatlikkus otsa ja mul tuleb koos oma perekonnaga hakata uut elukohta otsima. Kas see on aga üldse meil võimalik? Me oleme ju vaesed, oli Leeni kimbatuses, kuid oma mõtetes soovis ta vanemate käest renditud sauna maha jätta.

Iseäranis solvunud oli Johannes, kes oli küllalt tugev ja elujõuline mees, et elus hakkama saada. Ta oli lapsest saadik õppinud rasket tööd tegema, et ennast ja oma peret elatada.

Sellest ussipesast on vaja võimalikult kaugele rännata, et ei kuuleks enam seda nääklemist, mida on vaja siin kannatada.

Ma tahaksin nii väga rahulikult omaette elada ja ehitada perele maja hoopis mujale kui ussipesa läheduses, unistas Johannes.

Tegelikkus kujunes aga selliseks, et Leeni ja Johannes ei kolinud perega kuhugi. Saunikutel polnud seda raha kuskilt võtta, et osta endale mõnda maja. Nendel jätkus krabisevat vaid nii palju, et pere hädapärased tarvidused katta. Unistada ju võis, ent vahendeid polnud, mis oleks võimaldanud ilusatel plaanidel teostuda.

19

Et oma lapsi toita, tuli Johannesel leida töö, et raha saada.

Talvel polnud tal võimalik mujalt teenistust saada kui Viluvere metskonnast, kus asusid suured riigimetsad, mis kuulusid suurelt jaolt Pärnu linnale.

Metsatööl olles sai Johannes teada, et Arjaka suurtalust antakse kolmekümne hektari suurune maatükk inimesele, kes seda soovib. Kuigi sellel maatükil oli väike osa lepiku all ja rohkete kividega kaetud, aga suurem osa üksnes soo ja raba, rentis Johannes selle maatüki Pärnu linnalt. Ta otsustas sinna oma kodu ja eluaseme rajada, kuigi unistustes soovis ta abikaasa isakodust võimalikult kaugel elada. Ta mõistis, et unistada on küll tore, aga elu tahab päev päeva kõrval elamist ja selle tõttu tuleb kahe jalaga maa peal seista. Leeni oli abikaasa otsusega päri, sest mujale ei võimaldanud nende rahalised võimalused ju minna.

Küll pidi Johannesel ja Leenil palju julgust ja visadust olema, et asuda elama soo servale, kus peale vee, kivide ja võsa polnud peaaegu midagi, sinna kodu rajada ning kolme alaealist last kasvatada. Nende käsutuses oli maatükk Arjaka suurtalust, aga polnud ainsatki tasast põldu ega lagedat heinamaad.

Kuid see, mis näib lausa uskumatuna, võib inimese visaduse ja tahtekindluse tõttu tõeks saada. Juba otsisid Johannes ja Leeni sobiva koha maja püstitamiseks. Nad juurisid tulevaselt ehitusplatsilt lepad, raiusid võsa, koristasid kivid ja rajasid juurdepääsutee. Tee tegemine ei läinud sugugi libedasti, sest maa oli vesine ja oli vaja kraavid kaevata. Pinnast pidi tasandama, augud ja konarused oli vaja ühtlaseks siluda.

Rassijatest möödus üksik külataat, kelle elu polnud samuti kerge olnud. Tema oli oma pika ea jooksul nii mõndagi näinud ja läbi elanud. Ta vangutas kahtlevalt pead ja pobises midagi vaevukuuldavalt oma pulstunud habemesse. Vanamees ei 20

soovinud ettevõtlikele inimestele, oma koju rajajatele „jõudu tööle”, vaid astus jalgu vedades vaikides edasi, toetudes kadakapuust kepile. Ta ei uskunud, et need inimesed, kes tegid tema silme all pingsalt tööd, suudavad enda soovi ellu viia. Töötas oma pere, keegi teine polnud neid abistamas.

Siin ei olnud kerge ühelgi pereliikmel, kes kandis vähegi juba kaela. Neljateistkümnesel Milvil ja temast viis aastat nooremal Kustil polnud aega lulli lüüa, vaid nad pidid jõukohast tööd tegema. Nende töö oli võsa raiumine ja põletamine. Suurte leppade juurimine, saagimine ja lõhkumine, aga ka kivide maast väljakangutamine oli isa ja ema amet. Esimesed põllulapid tehti võimalikult rohkelt kobedaks maakirve ja labidaga, et nendel saaks kartulit ja juurvilja kasvatada.

Ainult mina, kolme ja poole aastane Volli, kes ei osanud oma lapsemõistusega olukorra raskust hinnata, istusin suurel kivimürakal nagu väike kubjas, jälgides uudishimulikult teiste töid ja tegemisi. Aeg-ajalt ma naeratasin, sest on ju imetlusväärne, kuidas kollakad tulekeeled keerlevad ümber kase- ja lepaokste.

Oi, kui toredasti särises ja ragises kadakapõõsas, kui see tulle visati. Sealsamas lendas väike kollane liblikas, lehvitades oma tiibu. Mulle tundus, et ta kutsub mind endaga kaasa.

Ma oleksin nagu kuulnud kutset: „Volli, tule minuga! Väga tore on lennata!”

Minul ei olnud paraku tiibu ja ma ei saanud lennata, kuigi oleksin väga tahtnud. Mu maailm hõlmas praegu seda suurt kivi, millel ma istusin, ja kõike, mis toimus mu ümber. Isa oli valmistanud mulle mängimiseks sobiliku jämedusega lepast palju lehmi, vasikaid, lambaid, sigu, koeri, kasse ja teisi loomi. Ühest kõverast kadakast oli meisterdatud tore viltuse kaelaga hobune. Temale oli isa ka jalad alla teinud, kinnitanud saba ja laka. Teistel puidust loomadel polnud jalgu.

21

Hobune seisis nüüd uhkelt jalgadeta karja keskel kivil nagu kukk keset kanu. Mina valitsen teie üle ning ma ei karda kedagi, tundus ta teistele loomadele teatavat.

Teda ei häirinud põrmugi, et see maailm koosnes vaid laiast sammaldunud kivist, mille peal asusid kõik isa valmistatud loomad ja mina.

Lesisin päikese käes ja tundsin elust rõõmu. Päike paistis seekord tõesti nii soojalt, nagu paitaks ema mu põski. Linnud laulsid eriti ilusasti, aga samas rammestasid ning uinutasid päike ja linnulaul mind. Kollane liblikas oli lennanud tagasi minu juurde, ent see ei takistanud mind silmi sulgemast.

Ema tuli mõne aja pärast kivi kõrvale, et mulle süüa anda. Ta nägi, et ma olin uinunud ja otsustas mind mitte üles äratada, vaid toita mind hiljem, kui olen juba ärkvel. Ema tuli uuesti minu juurde pool tundi hiljem, kui olin jälle toimetamas isa valmistatud loomadega.

Läbi suurte raskuste valmis lapike lagedat maad kartuli ja köögivilja kasvatamiseks. Pärast seda hakkas isa kohe elumaja ehitama. Selle tarbeks võeti palgid Pärnu linnale kuuluvast Oja vahtkonnast võlgu. Isa pidi need oma hobusega kohale vedama.

Võttis aega mis võttis, aga pooled palgid said toodud ja maja ehitamist võis alustada. Selle töö kõrvalt tuli ka loomadele talveks sööta varuda. Isa pidi veel käima taludes raha teenimas, et peret toita. Selle kõigega tuli ta toime.

Suvine päev on pikk ja kui uneajast lisa võtta, võib töötada peaaegu kogu ööpäeva, kuigi selge on ka see, et peab kasvõi natuke magama. Ööselgi ei lähe ju nii pimedaks, et ei näe midagi teha. Vundamendikraavi saab ikka kaevata. Samuti on võimalik palke tahuda, leppi maast välja juurida ja oksi põletada. Sellel suvel puhati ja magati vähe, sest rajati ju enda tarbeks põldu ja ehitati oma maja. Kui suvel teenis isa raha taludes päevatöölisena, siis talvel oli ta ametis puuraidurina.

22

Vaatamata raskustele kerkisid maja seinad järjepidevalt.

Mõne aja pärast tõmmati üles talad ja sarikad. Seda poleks külarahvas uskunud, et lepikusse kerkib valge sindlikatusega maja. Tõsi, see oli küll poolik, sest kavandatud laudaosa ja rehealune jäid esialgu ehitamata. Maja otsa püstitati talveks loomadele hädavajalik püstpalkidest osmik, kus said kaks lehma ja hobune ulualuse.

Nüüd polnud elul enam viga midagi, sest oma majal oli katus peal. Kõikide perekonnaliikmete ühine rõõm oli näha peatselt valmivat elumaja, milles saab elada. Majja tehti pae­ kividest ahi ja pliit. Tuppa akna alla paigutati pingid istumiseks ja laud, millel tuli täita mitmeid ülesandeid.

Saabus sügis oma vihmade ja tormidega ning seejärel talv karmi pakasega. Kogu pere oli külmade eest kaitstud, asudes mõnusas soojas toas. Mõnikord peletasid nad muremõtteid laulu­joru ümisedes eemale. Pereisa sai isegi mahti mõne viiuliloo mängida, mis rõõmustas kõiki majalisi väga. Pereema soovil laulis ta isegi neid laule, millega ta võlus ammustel aegadel oma tulevase abikaasa ära. * 1925. aasta kevad tuli küllalt varakult. Juba märtsi lõpus kadus lumi, tasapisi kuivas maa, mai algul õitsesid sirelid ja kannikesed. Mets oli juba varakult roheline, kuldnokad ruttasid pesa tegema kasti, mille isa oli valmistanud ja maja räästa alla pannud. Linnud olid rõõmsad, nende siristamine kostis hästi Kullilaane talu elanikeni, sest mets oli siinsamas maja taga. Metsast võis kuulda ka käo kukkumist. Küllap lootis ta endale elukaaslast leida. Küll lõhnasid magusalt lehte läinud kased maja ees!

23