tema pühadus by Rahva Raamat

XIV DALAI-LAAMA AVASTAMINE

tsekohe pärast Suure Kolmeteistkümnenda surma puhkes nelja vaenutseva aristokraadi äge võimuvõitlus, kuigi ainuski neist

poleks pälvinud Tiibeti rahvusassamblee piisavat toetust. Lõpuks otsiti regendi määramiseks ennustamisest abi, nõnda valiti välja 24-aastane karismaatiline Reting Rinpotše. Temast sai tähtis, ehkki vastuoluline isik Tiibeti ajaloos. Üks tema esimesi ülesandeid oli tuvastada mitmesuguseid märke, mis aitaksid leida Suure Kolmeteistkümnenda järglase. Aprillis 1935 külastasid Reting Rinpotše ja valitsuskabineti (kašag) mõjukas liige Trimon dalai-laama inkarnatsiooni otsimise iidset talitusviisi järgides Chokhorgyali kloostrit ja siirdusid selle lähedal asuva Lhamo Lhatso järve äärde. Teise dalai-laama Gedun Gyatso asutatud klooster asub järvest umbes 15 kilomeetri kaugusel. Järve kaitsejumalanna Palden Lhamo kaitseb ka Tiibetit, dalai-laamat ja pantšen-laamat kui „võidukas kuninganna, kes tõrjub vaenlased tagasi“. Järve äärde siirdunud otsimisrühma kuulus ka rahandusministeeriumi 23-aastane ametnik W. D. Shakabpa. Ta meenutas, et sihtkohas läksid kõik täielikus vaikuses laiali. Reting Rinpotše ja teda saatvad ametiisikud süvenesid nägemuse lootuses mediteerimisse. Ehkki Shakabpa ei näinud midagi, ilmusid regendi silme ette kolm Tiibeti silpi ah, ka ja ma ning külastseen. Ta nägi muidki märke: türkiissiniste ja kuldsete katusekividega kolmekorruselist kloostrit, looklevat rada kloostrist künkale ja majakest kingu vastas. Nende silpide tõlgendamisel leiti, et ah viitab Amdo provintsile ja ka Kumbumi kloostrile. Enne „JA TEINE MINU LEMMIKTEGEVUS LAPSENA OLI ASJADE

neid nägemusi oli talle ilmunud muidki märke. Palsameeritud XIII

KOTTIPAKKIMINE, NAGU OOTAKS EES PIKK TEEKOND. „MA LÄHEN

dalai-laama pea oli pöördunud Norbulingkast – lõunakagust (kus asus

LHASASSE, MA LÄHEN LHASASSE,“ NÕNDA MA RÄÄKISIN. JA MINU

Amdo) – sinnapoole, kus leitakse inkarnatsioon.

NÕUDMIST, ET MUL ALATI LUBATAKS LAUAS OTSMISEL KOHAL ISTUDA, PEETI HILJEM OSUTUSEKS, NAGU OLEKSIN JUBA SIIS TEADNUD, ET MIND ON SUURTEKS TEGUDEKS ETTE MÄÄRATUD.“

TEMA PÜHADUS XIV DALAI-LAAMA

Lhasasse naasnud, tegi regent ettekande. Peagi moodustati veel kolm otsimismeeskonda, kes saadeti Ida-Tiibeti eri paikadesse. Basil Gould viibis sel ajal Lhasas, mistõttu ta sai hiljem neid sündmusi kirjeldada. Kewtsang Rinpotše Sera kloostrist juhatas otsijaid, kes

LUMEDE MAA ÜLIHINNALINE KAITSJA

lõpuks identifitseerisid XIV dalai-laama. Talle oli kaasa antud mitmesuguseid esemeid, millega reinkarnatsioonikandidaatide sobivus tuli proovile panna. Nechungi oraakel (Tiibeti riigioraakel) oli andnud Kewtsang Rinpotšele rituaalse peegli, peale selle kolm XIII dalai-laamale kuulunud eset: palvehelmed, rituaalse vandlist käsitrummi (damaru) ja käimist toetava tugikepi. Otsimisrühm jõudis lõpuks hiinlaste okupeeritud Jyekundo linna. Sedaaegu oli Tiibeti budismi teine kõrge vaimne juht, vabatahtlikult pagulusse siirdunud IX pantšen-laama, Hiina sõjaväelise eskordi saatel samuti Jyekundosse saabunud. Ehkki pantšen-laamal ja XIII dalai-laamal oli olnud hiinlaste sekkumisest ajendatud poliitilisi erimeelsusi, püsis nende vahel endist viisi sügav spirituaalne side. Kewtsang Rinpotše rühm esitas pantšen-laamale volikirjad,

Vasakul: Tiibeti erruläinud regent Reting Rinpotše (Jamphal Yeshe) 1940. aastal. Tema hakkas õpetama noort dalai-laamat, kes mäletab teda kui „rahuliku vaimulaadiga meest, kes võttis kõike lihtsalt“.

laamale kuulunud esemeid nähes neist eemale. Mitu kuud hiljem jõuti

Paremal: Sera kloostri vanemmunk Kewtsang Rinpotše (oktoober 1936). Tema juhtis otsimismeeskonda, kes leidis XIV dalailaama ja aitas tal 1939. aastal turvaliselt Lhasasse jõuda.

tema kaaslased kõhklematult ära. Kewtsang Rinpotše jälgis pidevalt

Taktseri külla, kus pantšen-laama nimekirja viimane kandidaat oma perekonna hulgas elas. Nad võeti soojalt vastu. Noor poiss rõõmustas, nähes Kewtsang Rinpotšet, kes oli teenriks maskeeritud, ning tahtis tema sülle istuda. Teda huvitasid laama kaelas rippuvad palvehelmed. Kui küsiti, kas poiss teab, kes laama on, siis ütles ta Kewtsang Rinpotšele, et too olevat „Aka (vanem) Serast“. Munga üllatuseks tundis poiss ka poissi, kes näis olevat palvehelmestest kangesti huvitatud. Rühma ülejäänud liikmed olid teisigi võimalikke kandidaate otsinud. Ükski neist ei paistnud sobivat. Valitsusele teatati kõikide kandidaatide üksikasjalikud andmed, mispeale vastati, et Taktseris elav noor poiss Lhamo Dondrup näib sobivat ning et talle võib XIII dalai-

too omakorda andis kolme võimaliku kandidaadi nimekirja. Otsijad

laama isiklikke asju näidata. Mõni päev hiljem suunduti Taktseri poole

suundusid Kumbumi kloostri poole. See sobis nägemusega, mis oli

ja teel ilmus neile palju heaendelisi märke. Kohale jõuti õhtuse tee-

regendile järve ääres heiastunud. Pärast ettenähtud formaalsusi ja

joomise ajaks. Maja ja selle ümbruskond sarnanesid regendile järve-

kohtumisi jätkas otsimisrühm teed. Varjatult liikudes saadi teada, et

ääres ilmunud nägemusega. Palunud poisi proovilepanekuks luba,

nimekirja esimene kandidaat oli surnud, teine aga tõmbus XIII dalai-

asetasid nad dalai-laama isiklikud esemed tema ette. Kui lapsele näi-

68 • 1935–1959 •

Üleval: Freskol Norbulingka palees on kujutatud, kuidas noor Lhamo Dondrup (kes hiljem tuvastati XIV dalai-laamana) tunneb ära XIII dalailaamale kuulunud esemed. Samal freskol all saadetakse teda kuldses palankiinis Lhasasse.

LUMEDE MAA ÜLIHINNALINE KAITSJA 69

dati kahtesid palvehelmeid, üks neist ehtne, teine võlts, siis haaras ta otsekohe õige ja riputas selle endale kaela. Seejärel tundis poiss teisedki esemed üksteise järel ära. Sonam Wangdu, üks rühma neljast liikmest, meenutas, et kui poisile pakuti kahte asja – üks neist kulunud, lihtne damaru, mida oli kasutanud lahkunud dalai-laama, ja teist, mis oli ilusam, mustriline damaru –, siis võttis ta esimese ja hakkas sellega rõõmsalt mängima. Kui otsimisrühm järgmisel

hommikul

ennast

lahkumisele seadis, tahtis poiss nendega kaasa minna. Vanemad pidil teda tagasi hoidma. Rühm saatis Lhasasse kodeeritud sõnumi ning jäi vastust ootama. Mitu kuud hiljem saadi käsk poiss Lhasasse tuua. Kätte oli jõudnud 1936. aasta sügis, aga pealtnäha päris tavaline poisi Lhasasse toimetamise ülesanne polnudki nii lihtne.

70 • 1935–1959 •

Dalai-laama vanemad tema venna Gyalo Thondupi ja veel ühe lapsega, kes suri 1939. aastal maimukesena Kumbumi kloostris. Kõrval: Tema Pühaduse üks esimesi Kumbumi kloostris tehtud ülesvõtteid, ta on siis neljaaastane (1939). Süles hoiab ta Johannese evangeeliumi tekstiga kaarti, mille keegi sealseid paiku külastanud misjonär oli kinkinud. Need ülesvõtted tegi Ameerika Ühendriikide väliskorrespondent Archibald Steele (lisafoto), kes elas Hiinas. Ta reisis Kumbumi, et näha nelja-aastast last, kes olevat ilmutanud tunnusmärke, et tema ongi XIII dalai-laama uus inkarnatsioon. Hiljem kirjutas ta, et kõikidest tema retkedest ja ülesannetest olid Tiibeti reis ja kohtumine dalailaamaga kõige köitvamad.

Kumbumi klooster Kirde-Amdo ajaloolises Tsongkha regioonis Kukunori järve lähedal asuv Kumbumi klooster on Tiibeti budismi kuulsa 14. sajandi reformija ja geluki (voorusliku) koolkonna rajaja Tsongkhapa sünnipaik, sellesse koolkonda kuuluvad kõik dalai-laamad. Kloostri asutas 1583. aastal III dalai-laama Sonam Gyatso (1543–1588), selles on väitlemise, tantra, meditsiini ja kaalatšakra õppimiseks neli kolledžit, mis mitme sajandi jooksul üksteise järel ehitati. Kumbum tähendab ‘sada tuhat püha kujutist’ või ‘virgunud kehad’, mis viitab Buddha Simhananda kujutiste maagilisele arvule; kõik need olevat jäädvustatud Tsongkhapa sünnikohale istutatud legendaarse sandlipuu lehtedele.

Ajaloos on Kumbum sageli olnud dalai-laamade ja pantšenlaamade residents. Tema Pühadus XIII dalai-laama leidis sealt varju mitu kuud; selle aja jooksul külastas ta lähedal asuvat eraklat, kust ta nägi Taktseri küla, oma tulevase inkarnatsiooni kodu. Tema järeltulija elas Kumbumis kaitstuna kaks aastat, kuni peeti tema Lhasasse pääsemise lunarahaläbirääkimisi. Ühtaegu on Kumbum paik, kus XIV dalailaama vanem vend Thubten Jigme Norbu (Taktser Rinpotše) alustas mungaõpinguid, misjärel ta 1949. aastal 27-aastasena kloostriülemaks tõusis. Paljude väärtuslike artefaktidega klooster oli üks esimesi, mida hiinlased ründasid ja laastasid.

Kumbumi klooster Amdos. Lisaillustratsioon: Maalingul kujutatud 1357. aastal sündinud Tsongkhapa rajas budismi geluki koolkonna, kuhu kuuluvad kõik dalailaamad.

LUNARAHA

ewtsang Rinpotše teadis, et noort dalai-laamat ohustab hui moslemite sõjapealik Ma Bufang. 1932. aastal oli Ma Bufang

Kuomintangi valitsuse toetusel edukalt Tiibeti vägede vastu võidelnud ning tõusnud nõnda Qinghai provintsi (ja koos sellega Amdo) kuberneriks, kelle pealinn asus Siningis. Kewstang Rinpotše püüdis

Äsja leitud XIV dalailaama koos hiinlastest ametiisikutega veidi aega enne Amdost Lhasasse siirdunud karavaniretke, mis kestis kolm kuud.

väljavalitud poisi identiteeti saladuses hoida, kuid Ma Bufang sai tema kohalolekust otsekohe teada. Valitsuse regionaalkeskuste ametlikul inspekteerimisel küsitles ta isiklikult kõiki kandidaate, sealhulgas ka tulevast dalai-laamat, kes tollal viibis Kumbumi kloostris koos oma kahe vennaga, Lobsang Samteni ja 16-aastase Taktser Rinpotšega, kes juba kloostris õppisid. Noore dalai-laamaga kohtunud Ma Bufang veendus, et too on tõepoolest reinkarnatsioon. Ta nõudis 100 000 dayang’i (tollal 15 000–20 000 USA dollarit) suurust lunaraha. Kahjuks polnud see kõik.

XIII dalai-laama isiklike esemete eest tasu). Vapustatud otsimismeeskond

Siningi ametnikud kasutasid võimalust, et kohalike võimude, Kumbumi

ei osanud seda arvatagi. Nad püüdsid summat väiksemaks kaubelda,

kloostri ja selle regiooni teistegi kloostrite kantud kulutused suureks

kuid kuberner jäi kõigutamatuks – poiss saab teele asuda alles pärast

puhuda, ja nõudsid veel 300 000 dayang’i. (Kumbumi klooster soovis ka

võimukandja nõudmiste täitmist. Selleks ajaks oli tulevane noor (nüüd peaaegu nelja-aastane) dalai-laama viibinud Kumbumis ligi poolteist aastat. Lõpuks ometi avanes võimalus. Grupp sealseid jõukaid moslemeid valmistus palverännakuks Mekasse India kaudu, niisiis nõustusid nad poissi koos vanematega Lhasasse saatma. Kätte oli jõudnud 1939. aasta suvi. Endist viisi jultunud kuberner nõudis poisi turvalise eskortimise

Noor dalai-laama koos ametiisikutega Kumbumi kloostris 1939. aastal. Dalai-laama viibis Kumbumbis ligi poolteist aastat, enne kui tal oli võimalik ohutult Lhasasse reisida. Tema mungaks õppivad vennad Taktser Rinpotše ja Lobsang Samten olid sel ajal samuti Kumbumis.

eest veel 5000 dayang’i. Kui Ma Bufangi ülekohtused nõudmised olid täidetud, tohtis poisike lõpuks Lhasa poole teele asuda. Ligi 50 aastat hiljem tutvustati California ülikoolis visiidil viibinud Tema Pühadusele teevaheajal hiinlannast üliõpilast, kes osutus Ma Bufangi pojatütreks. Osalesin ka ise sellel reisil ja mäletan Tema Pühaduse sooja, sõbralikku vestlust temaga.

• 1935–1959 •

LUMEDE MAA ÜLIHINNALINE KAITSJA

TEEKOND LHASASSE

uulis 1939 asus suur karavan Lhasa poole teele „... kaunil suvepäeval, kui taevas ujuvad valged pilved moodustasid mitmesuguseid

heaendelisi kujutisi, millest vahetevahel langes vihmasabin“, nagu otsimismeeskonna liige Sonam Wandu meenutas. Astroloogid olid lahkumispäeva juba varem kindlaks määranud. Poisi ülikuteks tõstetud vanematel lubati lapse lohutuseks koos temaga reisida. Poisikese kaaskond koosnes vanematest, onust ja kahest vanemast vennast Gyalo Thondupist ja Lobsang Samtenist. Teel liitusid karavaniga tiibetlastest kaupmehed ning Meka poole rändavad moslemitest palverändurid. Aeg-ajalt tuli peatuda Tiibeti ja Mongoolia nomaadide palvel, kes palusid õnnistust. Maastik oli pahatihti karm, mis raskendas kõikide,

Lõpuks lausa rongkäiguks kasvanud karavan peatus nädal enne Lhasasse jõudmist ajalooliselt tähtsas Retingi kloostris. Sealt pärit regent selgitas dalai-laama perele, mis neid Lhasas ees ootab. Just seal juurdus dalai-laama isa ja regendi ühisest hobustehuvist sündinud sõprus.

Kumbumi kloostriõu siis, kui nelja-aastase dalai-laama karavan valmistus asuma kolm kuud kestvale Lhasa retkele. Suures karavanis liikusid ka dalailaama pereliikmed, palverändurid, valitsusametnikud, otsimismeeskond ja teejuhid, kelle põhjalike teadmisteta poleks saanud nii karmi teekonda ette võtta.

eriti loomade liikumist. Üks peatuspaik kandis kõnekat nime Ei Rohtu Ega Vett. Nagu Tema Pühadus oma autobiograafias kirjutas, ei jäänud talle retkest kuigi palju meelde, ta meenutas ainult „suurt imestust“, mida temas äratasid metsjakkide ja metseeslite karjad tasandikel ning väikesed hirved. Kaks venda, Lobsang Samten ja Lhamo Dondrup, nääklesid sageli ja rüselesid, nii et palankiin kippus kaarduma ning ema pidi korra jalule seadma. Puhuti tulid poisile pisarad silma.

Teekonnal tuli ületada mitu jõge. Sonam Wangdu kirjutas, et dalailaamale meeldis sõit traditsioonilises paadis, mille vitstest punutud raamistikku kattis jakinahk. Sageli kandis mõni meeskonnaliige teda õlgadel üle keeriselise vee ja mööda karmi maastikku. Rändurid tundsid suurt kergendust, jõudnud Ü-Tsangi provintsi piirile, sest just selles piirkonnas asus Lhasa. Otsimismeeskond oli saabunud Tiibeti valdustesse, mis võimaldas Lhasa valitsusel ametlikult teada anda, et reinkarnatsioon on leitud. Sel puhul korraldati keerukas õnnistamistseremoonia. Seejärel paigutati noor dalai-laama kollasesse telki. Et kõik heaendeliselt laabuks, paluti ränduritel katkestada teekond Nagchus, kus uut inkarnatsiooni ootas tervitustseremoonia. Sinna kogunenud rõõmsad inimesed hõiskasid: „Tiibetis särab nüüd uus päike!“

LUMEDE MAA ÜLIHINNALINE KAITSJA