Betty julgeks saamise lood
Janno Paju
Betty julgeks saamise lood
Tekst: Janno Paju
Illustratsioonid: Viktoria Halus
Kujundus: Margit Toovere
Väljaandja: MadLiTerature, 2026
ISBN 978-9916-9212-4-1
Sisukord
5 Tavaline rahulik päev metsatukas
11 Betty esimene avastusretk
17 Bettyl tuleb vihmasajus hea mõte
20 Ujumine on tore
24 Pipp ja Betty jõuavad kaugele
32 Tim on veidi solvunud
34 Suured metsavõistlused
41 Sportides leiab sõpru
48 Lõbus retk mere äärde
54 Betty ja Beni julge ettevõtmine
60 Koos üles tippu välja
Tavaline rahulik päev metsatukas
Betty oli juba tükk aega veidi õnnetu olnud. Hommikuti, kui ta oli
alles virgunud ja just oma hommikusööki alustamas, olid teised juba minema tormamas, nii et Betty neile vaevalt järele jõudis lehvitada. „Jah, magasin täna ikkagi jälle sisse,“ mõtles Betty ja sai aru, et tuleb järjekordne päev, kus pole kellegagi rääkida. Bettyl olid mõned toredad kaaslased, aga mitte ühtegi päris sõpra. Sellist, kellega koos oleks olnud vahva midagi teha. No kasvõi niisama päeval hängida.
Tema kaaslased olid kõik väga kärsitu loomuga ja sagisid muudkui ringi, Bettyl läks vahel pea täitsa sassi, kui neid eemalt vaatas. „Oh, kui oleks ainult aega veidi rohkem sättida,“ mõtles Betty, „küll ma
siis läheks ka nendega.“ Ta vaatas nii kaua teistele järele, kui veel nägi, ja jäi siis pikalt mõttesse.
Bettyl oli oma pesa, kõrgel puu otsas. See oli kahe suure oksa vahel ja lopsakate lehtede varjus. Ta oli elanud seal nii kaua, kui üldse mäletas. Bettyle oli räägitud, et kunagi oli välk hirmsa suure tormi ajal puusse nii tugevasti sisse raksatanud, et selle peaaegu juurteni pooleks löönud. Puu oli saanud päris kõvasti kannatada, kuid jäi püsti ja kasvas edasi. Bettyle meeldis väga seal elada.
Ta punus omale ise liaanidest ja kuivanud rohu kõrtest igal aastal uue aseme ning sättis katusele uusi lehti ja oksi, et vihm sisse ei sajaks. Mõnikord võis täiesti ootamatult keset ööd paduvihma sadada ja siis oli ikka hubane kuivas olla.
Hommikuti, alati samal ajal, hakkasid linnud laulma ja omi häälitsusi tegema. Need tundusid teinekord päris veidrad ja Betty mõtles tihti, mida need linnud hommikul nii vara üksteisega räägivad? Ta kuulas neid hääli läbi hommikuse une ja see tegi alati südame soojaks. Mõnikord virgudes oli Bettyl selline tunne, nagu ta oleks ka ise neid hääli unes järele ümisenud.
Aga kõige rohkem meeldis talle vaade oma pesa ukselt. Sealt oli hommikuti mõnus uudistada, mis metsas parasjagu toimus. Mõned olid ärganud juba enne päikesetõusu ja ümberringi käis vilgas sigin-sagin. Nii puude latvades kui ka maa peal, põõsaste all. Bettyle aga meeldis hommikuti veidi kauem magada ja tema ärkamise ajal käis metsas elu juba täie hooga. Aga ega tal ju väga kiiret kuhugi ei olnud ka.
Päev mõõdus aeglaselt. Ilm oli päris kuum, tuult polnud ollagi ja keskpäevaks jäi kogu mets väga vaikseks. Mõned linnud siiski sahistasid puude latvades, aga tundus, et ka neil oli liiga palav. Metsas algas elu uuesti alles siis, kui keskpäevane päike oli juba madalamale vajunud ja enam nii hirmsasti ei kõrvetanud.
