ATH MÕISTMINE
Kõik, mida pead teadma aktiivsus- ja tähelepanuhäirest
Hajameelne vs. impulsiivne
Mõista alaliikide erinevusi ja kuidas need avalduvad
Miks paljud ATH-ga lapsed saavad „pahareti“ sildi?
*Petise sündroom ehk impostor syndrome on psühholoogiline seisund, kus inimene kahtleb oma pädevuses ja kogemustes, olles veendunud, et ta ei ole oma saavutuste jaoks piisavalt pädev või et need on saavutatud vaid õnne või eksituse kaudu, mitte tegeliku oskuse või teadmistega.
Hea lugeja!
Kuna ATH diagnooside arv kasvab ja suunamiste ootejärjekorrad võivad pikad olla, võib toe ja selgituse leidmine – miks sa oled just selline, nagu oled – muutuda üha keerulisemaks. Selles eriväljaandes uurime, mis täpselt on ATH ja kuidas see võib sinu elu mõjutada, alates imikueast kuni täiskasvanueani.
Olenemata sellest, kas sind nimetati koolis püsimatuks, sest sa ei suutnud tunnis keskenduda, või oled täiskasvanuna märganud, et kipud krooniliselt suhteid üle analüüsima või koged täidesaatvate funktsioonide häireid, võib olla lohutav teada, et sa ei ole üksi. Näiteks on hinnatud, et 2–8 protsendil inimestest võib olla ATH. Eesti puhul võiks olla sel juhul suurusjärk 60 000 inimest.
Me räägime, mis on ATH ja kuidas see võib sind mõjutada, ning jagame ekspertide heakskiidetud viise sümptomite leevendamiseks – alates petise sündroomist* ülesaamisest ja tööl edukalt hakkama saamisest kuni lapse toetamiseni, kui kahtlustad, et tal on ATH.
06 ATH mõistmine
Keerukas, kuid levinud – ATH annab inimestele ainulaadsed tugevused ja väljakutsed
12 Naised ja hormoonid
Kuidas menstruaaltsükkel ja menopaus mõjutavad ATH-ga naisi
16 Diagnoosi otsimine
Tutvustame diagnoosini jõudmise protsessi
20 ATH täiskasvanueas
Oleme rääkinud kahe inimesega, kes said ATH diagnoosi täiskasvanuna
28 Ravi ja toimetulekumehhanismid
ATH-ga toimetulekuks on palju viise – ravimitest teraapia ja eneseabini
32 Kaasuvad häired
Kuidas muud seisundid avalduvad koos ATH-ga, sh teised neuroerinevused, ärevus ja depressioon
36 Vaimse tervise meistriklass
Erinev olemine võib olla raske ning vaimne heaolu võib kannatada
Sisukord
40 Maandamistehnikad Eneserahustavad rutiinid, mida kasutada, et peatada ärevuse kontrolli alt väljumine
44 Mis on maskeerimine?
Selgitame „maskeerimise“ mõistet ja selle võimalikke mõjusid
48 Kas mu lapsel on ATH?
Kuidas ATH lastel avaldub ja kas see on põhjus muretsemiseks?
54 Oma lapse toetamine
ATH mittemärkamise korral võivad lapsed kogeda raskusi nii õppetöös kui ka sotsiaalselt
60 Sõnad ja teod
Teame, millist mõju kiusamine lastele avaldab, kuid see võib jätta armid ka täiskasvanuikka
66 Emotsionaalsed Ameerika mäed
Emotsionaalne regulatsioonihäire on ATH-ga inimeste seas levinud
74 Alaväärsustunne
Neuroerinevad inimesed võivad võidelda madala enesehinnanguga. Miks see nii on ja kuidas paraneda?
78 Täidesaatvate funktsioonide häire
Uurime, mis on täidesaatvad funktsioonid ja kuidas need võivad ATH korral olla mõjutatud
84 Ülekoormatuse tunne
Miks kogevad ATH-ga inimesed ülekoormatust ja kuidas sellega toime tulla?
90 Huvi küsimus
Huvipõhine närvisüsteem aitab mõista tähelepanu ja motivatsiooni
96 Mälu ja keskendumise parandamine
Nipid ja trikid töömälu ning keskendumisvõime tugevdamiseks
100 „Sõprusest“
Kui sõpru tundub olevat vähe, võib ATH mõjutada sinu sotsiaalset elu
106 Nartsissistid ja neuroerinevad inimesed
Uurime, miks ATH-ga inimesed võivad olla väärkoheldud ja sattuda toksiliste suhete mustrisse
110 ATH töökohal
ATH omaksvõtt ja kontrollimine võib viia rahuldust pakkuva tööeluni
Diagnoosi otsimine
Kas arvad, et sinul või sinu lapsel võib olla ATH, kuid ei tea, mida edasi teha? Diagnoosi saamine on oluline esimene samm, kuid ära tunne hirmu – juhendame sind siin kogu protsessi vältel.
Viimastel aastatel on teadlikkus ATH tunnustest ja sümptomitest kasvanud, kuid diagnoosi saamise protsess võib mõnikord olla pikk, segadust tekitav ja isegi kulukas.
Tervishoiusüsteemis orienteerumine ei pea siiski olema keeruline ning see artikkel selgitab, kuidas saada vajalikku tuge endale või oma lähedastele.
Uurimistöö tegemine
On mitmesuguseid võimalusi ning sellest väljaandest leiab teavet erinevate seisundite kohta. Abi võib otsida ka heategevusorganisatsioonidelt ja riiklikelt terviseorganisatsioonidelt, näiteks ATH UK lt.
Palju veebisaite on internetis kergesti leitavad ning infot võib saada ka kohalikust raamatukogust. Mõned raamatud ja veebilehed pakuvad sõeltesti (küsimustikke), mis aitavad hinnata, kas sinul või sinu lähedasel võib olla ATH.
Kuigi diagnoosi ei saa panna üksnes küsimustike põhjal, võivad need olla kasulik lähtepunkt, eriti teekonna
alguses. Tasub siiski meeles pidada, et need testid ei ole lõplikud ning sõltumata tulemusest on mõistlik pöörduda tervishoiutöötaja poole, kui tunned, et midagi pole päris korras.
Kui sul on sümptomitest parem arusaam, võib olla kasulik pidada päevikut oma kogemuste kohta –märkida üles, mis juhtub, millal see juhtub ja kuidas see sind mõjutab. Proovi seda teha mõne nädala jooksul ning vaata, milline pilt lõpuks kujuneb. Samuti võib aidata, kui mõelda sellele, kuidas sümptomid mõjutavad sinu elu tervikuna ja kuidas diagnoos võiks aidata.
Lapsele diagnoosi otsimine võib olla veidi teistsugune protsess ning see võib hõlmata ka kooli (kui laps käib koolis). Kuna laste aju alles areneb, võivad sümptomid avalduda veidi erinevalt kui täiskasvanutel, seega tasub seda uurimist tehes arvesse võtta.
Jällegi võib olla kasulik teha märkmeid lapse sümptomite kohta ja selle kohta, millal need esmakordselt ilmnesid, et saaksid selle info kaasa võtta arsti vastuvõtule. See võib olla teave, millega ka lapse klassijuhataja või erivajaduste koordinaator saab aidata, eriti kui sümptomid avalduvad koolis.
Vanemad lapsed või teismelised võivad protsessis aktiivsemalt osaleda, aidates selgitada, kuidas nad end tunnevad.
TEKST: Julia Mitchell
Pöördumine perearsti poole
Kui tunned, et oled valmis, on aeg broneerida aeg oma perearsti juurde. See võib olla närvesööv samm, kuid ettevalmistus aitab sul vastuvõtule minna enesekindlamalt.
Hea mõte on kirjutada üles sümptomite loetelu või põhjused, miks arvad, et sul võib olla ATH, et teaksid täpselt, millest vastuvõtul rääkida. See tähendab ka seda, et kui tunned, nagu unustaksid midagi, on sul midagi, millele toetuda.
Samuti ära karda küsida teist arvamust, kui vastuvõtt ei lähe nii, nagu lootsid.
Täpsed sammud võivad erineda sõltuvalt sinu riigi tervishoiusüsteemist, kuid üldjuhul peaks perearst suunama sind vaimse tervise spetsialisti juurde. See võib olla näiteks psühhiaater, psühholoog või lastearst.
Tõenäoliselt pead sina või sinu pereliikmed vastama küsimustele oma sümptomite ja nende avaldumise kohta. Mõnikord palutakse need küsimustikud täita kodus enne vastuvõttu, et arst saaks need üle vaadata. See aitab spetsialistil saada tervikliku ülevaate sellest, kuidas oled sümptomeid kogu elu jooksul kogenud – see on oluline paljude seisundite, sh ATH puhul, mis algavad sageli lapsepõlves.
Oote
järjekordadega toimetulek
Eestis on riiklikule psühhiaatrilisele vastuvõtule ja hindamisele sageli pikad ootejärjekorrad.
Kuid on olemas erinevad eravastuvõtu võimalused, kui eelistad seda teed.
Oluline on teada, millised vaimse tervise spetsialistid tohivad ATH d diagnoosida, eriti kui plaanid kasutada erateenust. Arstikeskus Confido on välja toonud järgmist.
Diagnoosi otsimine
Diagnoosi
taotlemise
plussid ja miinused
Otsus, kas taotleda ametlikku diagnoosi, on isiklik ning ainult sina saad otsustada, kas see on sinu ja sinu pere jaoks õige samm.
Diagnoosil võib olla mitmeid eeliseid, sealhulgas võimalus paremini mõista iseennast või oma last. Diagnoos võib anda õiguse taotleda mõistlikke kohandusi töökohal, et tagada vajalik tugi oma töö tegemiseks sobival viisil. Kui diagnoosi saab laps või noor, peaks tal olema võimalik saada tuge ka koolist.
Kuigi diagnoos võib olla väga kasulik, võib see olla ka emotsionaalselt koormav. Protsess võib olla pikk ning nõuda isikliku teabe jagamist, mis võib tekitada ebamugavust.
Mõned inimesed muretsevad, et teised kohtlevad neid pärast diagnoosi saamist teisiti või et nad võivad kogeda diskrimineerimist tööl.
Kahjuks on ATH-ga seotud endiselt stigmatiseerimine ning kõik ei pruugi mõista diagnoosi tähendust. Samuti on oluline mõelda sellele, kuidas sa ise võid end pärast hindamist tunda.
Lõppkokkuvõttes on sinu otsustada, kas soovid diagnoosi taotleda või mitte. Ükskõik, milline on otsus, räägi sellest kellegagi, keda usaldad, ning pea meeles, et sa ei pea sellega üksi toime tulema.
Kuidas ATHd diagnoositakse?
ATH diagnoosimise kõige olulisem lüli on info kogumine patsiendi vaevuste ja sümptomite kohta, seda nii nüüd kui ka lapsepõlves. ATH le omased sümptomid kattuvad paljuski teiste psüühikahäirete sümptomitega, mistõttu on oluline neid eristada. ATH kahtlusel võiks esmalt pöörduda kas psühhiaatri, kliinilise psühholoogi või vaimse tervise õe vastuvõtule, kus saab konsultatsiooni käigus otsustada, kas edasised uuringud ATH suhtes on vajalikud. Vajadusel suunatakse patsient ATH diagnostilisele intervjuule. Intervjuu käigus täpsustatakse vaevuste ja sümptomite algusaega, intensiivsust ning seda, kui palju need on häirinud igapäevast toimetulekut ja mõjutanud patsiendi elukäiku. Võimalusel kogutakse infot patsiendi lähedastelt, eelistatult pereliikmelt, kes oskab anda infot lapsepõlve kohta, või tuleks kaasata elukaaslane või lähedane sõber. Lisaks diagnostilisele intervjuule tehakse vajadusel arvutipõhine QbTest, mis on objektiivne viis ATH kolme põhitunnuse – hüperaktiivsuse, tähelepanu puudulikkuse ja impulsiivsuse –mõõtmiseks. Lisaks abistavale rollile ATH diagnoosimise protsessis on QbTestist kasu ka hilisemal ATH ravi efekti hindamisel. Kui eelmainitud uuringud on tehtud, tuleks uuesti minna psühhiaatri vastuvõtule, kes kogutud info põhjal otsustab ATH olemasolu üle, teeb edasise raviplaani vajalike sekkumistega ning määrab vajadusel vastava ravi. ATH diagnoosimine ning ravimite esmakordne määramine on ainult psühhiaatri pädevuses.
„Võib olla kasulik teha märkmeid lapse sümptomite kohta ja selle kohta, millal need hakkasid avalduma.“
Sõnad ja teod
Kuigi me võime olla teadlikud kiusamise mõjust lastele, jätame liiga sageli tähelepanuta armistunud täiskasvanud, kelle kiusamine endast maha jätab.
TEKST: Emma Green
Kiusamist nähakse sageli kui lapsepõlve „läbimisriitust“, midagi, mida enamik meist kogeb mingil arenguetapil, kuid millest tavaliselt väljutakse suuremate vigastusteta – või vähemalt veidi tugevama ja alandlikumana. Aga mis saab siis, kui see nii ei ole?
Mõne jaoks võib koolikiusamine tunduda põgus mälestus, kuid teise jaoks on see sügavate psühholoogiliste haavade vallandaja, mis ei parane isegi aastakümnete möödudes.
Kiusamise uurimine algas 1970. aastatel ning kuigi koolikiusamise levimuse kohta puudub ametlik statistika, on uuringud viidanud, et üle poole noortest kogeb elu jooksul mingil moel eakaaslaste ohvriks langemist.
Ühendkuningriigi
haridusministeerium määratleb kiusamist kui käitumist, mida üksikisik või rühm kordab aja jooksul ja mis tahtlikult teeb haiget teisele inimesele või rühmale – kas füüsiliselt või emotsionaalselt.
Kuigi kiusamisel on mitmeid vorme, erinevad kogemused sageli sooti. Paljud uuringud on näidanud, et poisid on sagedamini seotud füüsiliste rünnakutega, samas kui tüdrukud kogevad rohkem emotsionaalseid kiusamisvorme, nagu verbaalne solvamine ja sotsiaalne tõrjumine.
Kuigi igaüks võib langeda kiusamise ohvriks, on teatud rühmadel suurem risk. Eriti neuroerinevad inimesed kogevad suurema tõenäosusega eakaaslastepoolset kiusamist. Neuroerinevad õpilased on kaks korda tõenäolisemalt kiusatud kui nende neurotüüpilised eakaaslased ning autismiga lapsed on kõigist kõige suuremas ohus.
Miks inimesed kiusavad?
Peamine põhjus, miks kedagi kiusatakse, on sageli lihtsalt see, et ta on „erinev“.
Dr Ellen deLara, Syracuse’i Ülikooli sotsiaaltöö dotsent ja raamatu „Bullying Scars: The Impact on Adult Life and Relationships“ autor, selgitab, et „mis tahes erinevus on peamine põhjus, miks laps sihikule võetakse“. Noorukid hindavad vastavust normidele ning kiusavad neid, kes näevad välja või käituvad normist erinevalt.
Ta viitab, et kiusamine toimib mehhanismina, mille abil „karjast“ erinevaid inimesi paika panna. Ka näiliselt tühised erinevused – näiteks pikkus, kaal, välimus, juuksevärv, iseloom, sotsiaalne taust või intelligentsus – võivad saada ajendiks eakaaslaste väärkohtlemisele.
Dr Sheri Bauman, kiusamise ennetamise valdkonna juhtiv teadlane ja Arizona Ülikooli nõustamisprofessor, usub, et sotsiaalne staatus on enamiku kiusamiste keskmes. „Kiusajad püüavad saada või säilitada staatust,“ selgitab ta. „Kui neil see juba on, tahavad nad seda hoida; kui ei ole, tahavad nad selle saavutada.“
Dr Bauman ütleb, et kiusamine saavutab haripunkti varases noorukieas, just siis, kui lapsed
liiguvad edasi põhikoolist gümnaasiumiastmesse.
„Kiusamine suureneb sel ajal märgatavalt, sest uus kool on suurem ja konkurents tihedam,“ selgitab ta. „See on loogiline, kui mõelda, et kiusaja vajab imetlust, võimu ja staatust. Kiusamine on viis seda saada.“
Hoolimata koolide nulltolerantsi poliitikast ja karistuste ohust võib kiusamine õpetajatele tunduda raskesti ohjatav.
„Kiusajale on see väga tasuv,“ ütleb dr Bauman. „Nad saavad halva käitumise eest hulgaliselt hüvesid, mistõttu on neid väga raske motiveerida oma käitumist muutma.“
Vesteldes endiste kiusajatega, märkas dr deLara veel üht mustrit. „Enamik neist ütles, et nad ei arvanud,
et nad kiusasid,“ ütleb ta. „Nende arvates nad lihtsalt naljatasid või tegid lolli nalja ega uskunud, et teine inimene oli sellest häiritud. See pole isegi õigustus – nad tõesti mõtlesid nii.“
Pikaajalised mõjud ohvritele
Ohvrite jaoks võib lapsepõlves kogetud kiusamise järelmõju ulatuda kooliajast palju kaugemale. Warwicki Ülikooli uuringud näitavad, et lapsepõlve kiusamine võib heita varju kogu elukaarele, viies tõsiste haiguste, kehvade sotsiaalsete suhete ja raskusteni püsiva töökoha hoidmisel. Edasised uuringud on samuti näidanud, et kiusamise ohvriks olemine
on seotud suurenenud vaimse ja füüsilise tervise probleemide riskiga, samuti madalama haridustaseme ja sissetulekuga – isegi siis, kui arvesse võetakse muid tegureid, nagu perekondlikud raskused.
Korduv väärkohtlemine lapsepõlves võib muuta ka aju arengut. Eriti varases noorukieas kogetud verbaalne kiusamine võib kahjustada või takistada aju oluliste struktuuride arengut – sealhulgas piirkondi, mis tegelevad emotsioonide töötlemise ja käitumise kontrolliga.
See võib osaliselt selgitada, miks lapsepõlves kiusatud inimestel on suurem risk kogeda pikaajalisi psühholoogilisi probleeme, nagu ärevus, depressioon ja traumajärgne stressihäire (PTSD).
Laste kaitsmine kiusamise eest
Vanemal võib olla äärmiselt raske näha oma last kiusatuna, kuid veelgi raskem võib olla välja mõelda, mida tuleks teha, et teda aidata. Õnneks on olemas kaitsetegureid, mida rakendades väheneb risk, et lapsest kujuneks hilisemas elus kahjustatud täiskasvanu.
Eelkõige on oluline toetava perekeskkonna loomine, kus julgustatakse avatud suhtlust ja laps tunneb end piisavalt turvaliselt, et rääkida sellest, mis temaga toimub.
Lisaks võib teraapias või kiusamise tugigrupis osalemine aidata lastel turvalises keskkonnas oma sotsiaalseid oskusi harjutada.
Oluline on ka positiivsete sõprussuhete toetamine, sest eakaaslaste tugi võib olla võimas kaitsetegur kiusamise negatiivsete mõjude vastu.
Laste kaasamine tegevustesse, mis annavad neile eesmärgitunde ja võimaluse kohtuda sarnaste huvidega lastega, võib aidata tasakaalustada koolis kogetavat tõrjutust ja kõrvalejätmist.
Täiskasvanuea kiusamisjärgne sündroom
Oma uurimistöö käigus intervjueeris dr deLara enam kui 800 inimest nende nooruspõlve kiusamiskogemuste kohta. Ta märkas mustrit nende seas, keda lapsepõlves tõsiselt kiusati, ning nimetas selle „täiskasvanuea kiusamisjärgseks sündroomiks“ ( Adult Post-Bullying Syndrome , APBS).
Kuigi mõned sümptomid sarnanevad kompleksse traumajärgse stressihäire (PTSD) nähtudega, hõlmab täiskasvanuea kiusamisjärgne sündroom unikaalset psühholoogiliste, emotsionaalsete ja sotsiaalsete raskuste kogumit, millega endised kiusamisohvrid võivad võidelda ka täiskasvanueas.
Kuigi kõik lapsepõlves kiusatud ei koge traumat, ilmnevad paljudel ohvritel mõningad – kui mitte kõik – APBS-i tunnused. Üks neist on enesehinnangu ja häbitundega seotud probleemid.
„Lapsed, kes on kiusamise ja ahistamise ohvrid, pannakse tundma häbi selle pärast, kes nad on,“
kirjutab dr deLara. „Nad tunnevad häbi, valu ja segadust, kui eakaaslased neid tõrjuvad. Nad tunnevad häbi, et neid pilgatakse, ning tunnevad häbi ja viha, sest nad ei suuda aru saada, kuidas seda peatada.“
Kiusamine võib sügavalt mõjutada inimese eneseväärikust ja identiteeditunnet, viies negatiivsete
„Kiusamine võib sügavalt mõjutada inimese eneseväärikust ja identiteeditunnet, viies negatiivsete enesetõlgendusteni.“
enesetõlgenduste ja vähenenud enesekindluseni.
Mõned inimesed võivad püüda häbitunnet kompenseerida, muutudes meele järele olijateks – see on samuti üks APBS-i (täiskasvanuea kiusamisjärgne sündroom) tunnuseid. Dr deLara usub, et selle käitumise taga on mõtteviis: „Kui sa suudad olla kõiges täiuslik ja teha kõike õigesti, siis ei saa sinuga midagi halba juhtuda – mis on muidugi võimatu.“
Heakskiidu otsimine ja täiuslikkuse poole püüdlemine muutub kaitsemehhanismiks tulevase kriitika ja ahistamise vastu, kuid samal ajal õõnestab see inimese enesehinnangut ning muudab ta suhetes passiivseks osapooleks.
Teiste puhul väljendub sisemine häbi viha, raevu ja kättemaksusoovi kaudu – see on samuti APBS-i tunnus. Nad võivad suunata selle agressiooni kättemaksufantaasiatesse. See võib avalduda järeleandmatus soovis ületada neid, kes kiusasid, või pidevas sotsiaalmeedia jälgimises, et näha, kas neil „läheb paremini“ kui endistel kiusajatel. Äärmuslikel juhtudel võib selline kättemaksuiha viia vägivallategudeni, näiteks koolitulistamisteni.
Hiljem elus esinevad emotsionaalsed probleemid ja psühhiaatrilised häired on APBS-i oluline tunnus, eriti depressioon ja ärevus. Teine iseloomulik joon on kalduvus ainete kuritarvitamisele – see võib väljenduda liigsöömises, alkoholi või narkootikumide tarvitamises. See toimib ebatervisliku toimetulekumehhanismina emotsionaalse valu ja stressi leevendamiseks, kuid võib süvendada vaimse tervise probleeme ning kahjustada suhteid ja tööalast toimetulekut.
Lisaks esineb APBS-iga täiskasvanutel sageli probleeme kehakuvandiga, eriti neil, kes olid lapsena ülekaalulised –see on seotud varasema mõnitamise ja välimuse tõttu alandamisega. Ohvritele osaks saanud julm kohtlemine eakaaslaste poolt võib muuta teiste usaldamise väga raskeks – eriti nende puhul, kes meenutavad mingil moel endisi kiusajaid.
Traumast edasi liikumine
Kuigi lapsepõlve kiusamise mõju võib olla laastav, ei ole see vältimatu. Õige toe korral on kiusamise ohvritel võimalik traumast paraneda ja luua täisväärtuslik elu.
Teraapia võib aidata taastada enesehinnangut, kujundada positiivset identiteeditunnet, arendada tervislikke toimetulekumehhanisme ja luua paremaid suhteid. See hõlmab kiusamisest internaliseeritud negatiivsete uskumuste vaidlustamist ning andestamise harjutamist, enese
„Paljudel inimestel tekivad eelarvamused selle tüübi suhtes, kes neid kiusas,“ ütleb dr deLara. „Näiteks võib keegi öelda: „Ma vihkan sportlasi“, samas kui teised ütlevad, et kiusamine pani neid üldiselt inimesi vihkama.“
See usalduse puudumine võib mõjutada ohvri võimet luua ja hoida tervislikke suhteid hilisemas elus. Lapsepõlves õpitud hirm tagasilükkamise, reetmise või hülgamise ees võib takistada autentset ühendust teistega, viies sotsiaalse taandumise ja isolatsioonini.
Isegi kui suhted tekivad, võivad kiusamise mõjud kanduda täiskasvanuea suhetesse, põhjustades raskusi suhtlemisel, intiimsuses ja piiride seadmisel romantiliste partnerite, sõprade, pereliikmete ja kolleegidega. Suhete ja usaldusega seotud probleemid on veel kaks klassikalist APBS-i tunnust.
Traumajärgne kasv
Oma uurimistöö käigus avastas dr deLara veel ühe üllatava APBS-i (täiskasvanuea
eest seismist ja tervislike piiride kehtestamist.
Kognitiiv-käitumuslik teraapia (CBT), traumateadlik teraapia ning silmaliigutuste desensibiliseerimine ja ümbertöötlemine (EMDR) on tõhusad meetodid kiusamiskogemuste uurimiseks ja läbitöötamiseks.
Professionaalse abi otsimine võib samuti aidata ravida kaasnevaid psühhiaatrilisi häireid, mis on kujunenud kiusamise tagajärjel, samal ajal tegeledes trauma algpõhjusega.
kiusamisjärgne sündroom) tunnuse.
„Ma ei oodanud, et keegi ütleb mulle, et kiusamisest tuli midagi positiivset,“ ütleb ta. „Kui küsisin noorukitelt, vastasid nad „mitte mingil juhul“. Kuid kui rääkisin täiskasvanutega, ütles 47% neist, et kiusamisel oli neile positiivne mõju.“
Need positiivsed mõjud võivad avalduda mitmel viisil – suurema empaatiavõime ja tugevama moraalse teadlikkusena, suurema iseseisvusena ning väiksema sõltuvusena teistest. See võib viia ka suurema sihikindluseni eesmärkide saavutamisel ja eduni, justkui soovina end tõestada.
Selline „traumajärgne kasv“ tuleneb sellest, kuidas inimesed otsustavad oma traumale reageerida ja sellega toime tulla – midagi, mis ei pruukinud kunagi esile tulla, kui nad poleks kogenud kiusamist.
Siiski rõhutab dr deLara, et kuigi mõnel võivad esineda positiivsed tulemused, kaaluvad eakaaslastepoolse väärkohtlemise negatiivsed mõjud kaugelt üle
võimalikud positiivsed ning neid ei tohiks kunagi kasutada kiusamise õigustamiseks.
Pikaajalised mõjud kiusajatele
Üllatuslikult ei kannata kiusamise tõttu ainult ohvrid. Uuringud on näidanud, et ka koolikiusajal endal on suurem risk eluaegsete probleemide tekkeks.
2019. aastal avaldas Šoti
Noorte- ja Kriminaalõiguse Keskus raporti kiusamiskäitumise kohta. Seal märgitakse, et lapsed, kes olid 7–12-aastaselt kiusajad, olid märkimisväärselt tõenäolisemalt 30. eluaastaks vahistatud. Lisaks oli tõenäosus, et sagedased kiusajad olid
26. eluaastaks toime pannud rohkem kui viis kuritegu, peaaegu seitse korda suurem kui neil, kes ei kiusanud.
Teine NHS Scotlandi tellitud uuring koolivägivalla ja kiusamise kohta leidis, et noortel, kes ilmutasid kiusamiskäitumist, oli suurem risk
„Kiusamise mõjud võivad kanduda edasi ka suhetesse.“
depressiooni ja enesetapumõtete tekkeks, samuti koolist väljalangemiseks ja kuritegelikku tegevusse sattumiseks.
„Lihtsalt saa üle!“
Kui me teame, et kiusamisel on nii tõsised ja laialdased tagajärjed kõigile osapooltele, siis miks jääb see uurimisvaldkond sageli tähelepanuta?
„See on väga keeruline uurimisvaldkond,“ selgitab dr Bauman. „Kuldstandard oleks jälgida laste rühma ja seejärel neid täiskasvanueani jälgida. Kuid see on väga keeruline, sest inimesed kolivad, surevad või otsustavad enam mitte osaleda. See on ka väga kulukas ning selliste pikaajaliste uuringute jaoks on raske rahastust saada.“
Dr deLara usub samuti, et teadusuuringute vähesus tuleneb ühiskonna teadmatusest selle kohta, kui püsivad võivad lapsepõlve kiusamise mõjud olla.
„Kultuuriliselt ütleme me: „See oli lapsepõlv, see on läbi, nüüd oled sa täiskasvanu,““ ütleb ta. „Niipea kui sa koolist lahkud, arvatakse, et see peatükk on suletud ja sa peaksid sellest üle saama.“
On lihtne näha, kuidas see mõtteviis on juurdunud meie kollektiivsesse teadvusse. Vanasõnu, nagu „Kepid ja kivid võivad mu luid murda, aga sõnad ei tee haiget“ või „Mis ei tapa, teeb tugevamaks“, sisendatakse meile juba varases eas, et suurendada meie vastupidavust inimestevahelisele julmusele.
Kuigi need ütlused võivad tunduda suhteliselt kahjutud, aitavad need samal ajal vähendada ja pisendada sõnade ja negatiivse kohtlemise mõju, mida eakaaslased võivad meile avaldada.
Kuni me ühiskonnana ei hakka lapsepõlve kiusamise mõjusid tõsisemalt võtma, näeme jätkuvalt nende tagajärgi traumaatilistes täiskasvanutes kaua pärast seda, kui koolikella kaja on vaibunud.
Kellelegi rääkimine sellest, et sind kiusatakse, võib tunduda peaaegu sama raske kui kiusamise endaga toimetulek – kuid see on hädavajalik.
Isegi kui tunned, et see võib olla piinlik või häiriv, ära lase sellel või ähvardustel sind vaikima sundida.
See, kellele sa räägid, sõltub sellest, kellega sa end kõige mugavamalt tunned. Täiskasvanuna võib see olla sõber, kolleeg või partner.
Kui kahtlustad või tead, et sinu last kiusatakse, julgusta teda rääkima –kas sinuga, õpetaja või mõne teise usaldusväärse täiskasvanuga. Kui sa ei saa oodatud reaktsiooni või abi, vali keegi teine ja jätka abi otsimist, kuni sa selle saad.
Lisaks nõuannetele kiusamisega toimetulekuks on olemas mitmeid organisatsioone, mis pakuvad abi –mõned neist ka kriisiabi telefonide või tekstisõnumite kaudu.