Armastuse gravitatsioon

VIIMANE PATSIENT (OLOF) Spånga raudteejaama raadiomast 1995. aasta kevadtalvel. Ta ronib jäise tuule käes masti otsa ja tema ees laiub inimtühi tardunud talvemaastik. Tema keha on vana ja habras, ent sisimas on ta noor ja väge täis. Ta hoiab pilgu kätel, et pea ei hakkaks ringi käima, ning öö tema ümber on selge, tähed kui nõelatorke suurused augud, millest tungib läbi ühe teise maailma valgus. Tugev helendus musta taeva taga on nagu lubadus millestki muust, selle sära valgustab ja valvab teda märja ja külma pimeduse asemel, mis on teda alati endasse mähkinud: hall päike, hall krobeline päikesepaiste. Silmapiiril on esimene nõrk võbelev valgus, kitsas roosa-kuldne atmosfääririba. Mõne kilomeetri kaugusel Beckombergas seisab tema voodi tühjana ja korralikult ülestehtuna teiste voodite kõrval, kus pehmete magavate kaitsetute kehade varjud kord linade vahel puhkasid.

Nüüd on kõik läinud.

Ta seisab tükk aega kõige kõrgemal mademel ja vaatab pimedat linna, üksikuid valgeid öötulesid. Seejärel võtab ta ära pintsaku ja paksu kampsuni, musta haiglamütsi ja prillid ning asetab kõik korralikult enda kõrvale hunnikusse. Maailm tema all on nagu laiali laotatud vaip, mis koosneb majadest, tänavatest ja inimestest, kes hingavad nagu üks terve, puhas ja korras inimkops, aga tema jaoks ei ole siin tulevikku, pole kunagi olnud. Tema on alati rännanud üksi, haiguse märk nagu pimetempel naha all, nähtav kõigile peale tema enda. Kui ta mõnele tüdrukule lähenes, kohkus too ära ja iga kord, kui ta käe kellegi poole sirutas, tõlgendati seda vaenulikkusena ja ta toimetati haiglasse tagasi. Tema ja maailma vahel olid 7

nähtamatud trellid, tummad näod pöördusid temast ära, kuni ta hakkas inimesi pelgama ning üha enam eemale ja endasse tõmbuma. Mitte keegi maailmas ei jää teda ega tema kohmakat hallust taga igatsema. Temas pole midagi erilist, mis seoks teda kellegi erilisega, ta pole kunagi kellegagi alasti olnud, kunagi kedagi puudutanud, ta oleks nagu liikunud pimeduskatte all, ei süü­tegusid ega sidemeid inimestega, ainult need trellid, nähtamatud ahelad, mis hoiavad teda vangistuses ja üksinduses.

Samal ajal, kui medõde läheb Meeste Maja viimases osakonnas läbi suurte tühjade magamistubade ja paneb päevalambid põlema, viskub ta öösse ainsa sooviga, et lõpuks ometi miski teda kannaks, käsi või tuul, et miski hoiaks teda siin maa­ilmas alles, ent ta on kõigest üks ülepeakaela langev pamp, mis pöörleb mõned korrad õhus, enne kui veereb üle maailma ääre, prantsatab vastu maad ja puruneb.

Viimastel kuudel on antud talle luba Beckombergast üksi väljas käia, aga ta ei kasuta seda luba kordagi, muudkui istub päevad läbi akna all ja vaatab puid, mitte üks kord ei lähe ta teistega koos õuele jalutama. Ta ei pane enam põlema gloobust, mis on aastaid tema voodi juures seisnud, ja päev enne haiglast lahkumist, pärast väljakirjutamisvestlust doktor Janowskiga seisab ta osakonnaõdede toa ukse ees, müts peas ja pintsak pidžaama peal ning teatab, et ta läheb mõneks tunniks lilli korjama.

(Veebruaris lilli korjama?) Ta läheb ega naase ei õhtul ega ka järgmisel päeval. Mõne päeva pärast leitakse tema surnukeha raadiomasti alt, üks läheduses koeraga jalutav naine leiab ta seal mulluses kolletanud rohus lamamas, käed-jalad laiali, triibuline pidžaama seljas, pea lõhki ja riided härmatanud.

I

ESIMENE VESTLUS „Ma nägin ajalehest, et Edvard Winterson on surnud,” ütleb Jim, istudes minu lugemislambi väikeses valgussõõris Jungfrugatanil, surmakuulutusega ajaleheväljalõige näpu vahel. „Minu osakonna peaarst Beckombergas. Kas sa mäletad teda, Jackie?”

Meie vestluse ajal süttivad akna taga taevas üksteise järel tähed, heledate pärlite kee sügavsinisel, õhtutähtede tuhm peadpööritav valgus. Muidugi mäletan ma Edvardit, kuidas ta tavaliselt videvikus Meeste Maja sissepääsu juures seisis ja sigaretti suitsetas, mäletan üksikut suitsuviirgu hallis õhtu­ valguses, laia naeratust, mis ilmus tema näole Jimi nähes, ja seda, kuidas ma ükskord tema auto päikesest pleekinud tagaistmel tukkuma jäin, kui ta mind haiglast koju sõidutas.

Mahedas lambivalguses räägib Jim mulle, et sel ajal, kui ta Beckombergas sees oli, sõitis ta tihtipeale Edvard Wintersoni hõbedases Mercedeses Östermalmi ööpidudele. Päikese­loojangu ajal tuldi talle osakonda järele ja viidi pimenevasse linna, mis kunagi oli olnud tema elu. Edvard Wintersonil olid tema jaoks tsiviilriided kaasas, puhas särk, teksad ja pintsak ootasid korralikult kokkulapituna auto kapotil ning juba haigla­väravatest välja sõites oli tal sigaret ühes ja joogiklaas teises käes. „Edvard oli fantastiline mees,” ütleb Jim naerdes, „ja täiesti hull ise ka. Me olime ühte ja samasse naisesse armunud. Sabinasse. Kas mäletad teda? Ta oli pöörane ja kuna Edvard oli rikas Östermalmi poiss, ei olnud tal aimugi, kuidas temaga ümber käia.”

11

* Mõned teistest mahajäänud pilved liiguvad üle laialijooksnud tušijoonistuse, milleks on taevas sel esimesel talvisel pärastlõunal, kui Jim on mul külas ja räägib Beckombergast. Ta on korraks Stockholmi tulnud, mõne päeva pärast sõidab ta tagasi Cariño saarele oma Atlandi ookeani äärsesse majja. Päikese viimased punased pulseerivad veresooned ja Jimi suust koos sõnadega väljuvad suitsujoad viivad mu mõtted udule, majade vahel hõljuvale lumetolmule, mis meid Lonega ümbritses, kui me Jimi esimest korda vaatama läksime.

Meie ümber oli kõik külmunud, kui mööda asfalteeritud teeradasid läksime ja hoolega silte lugesime. Märgadelt puutüvedelt oleks keegi nagu koore ära lõiganud ja mu kõrvus kõlab siiani harakate kisa, mis kaikus kasarmut meenutavate majade vahelises hoovis, kui me kiirel sammul Meeste Maja poole läksime. Lone punases mantlis ja saabastes, kergelt ettepoole kaldu, mantlihõlmad kõvasti peos. Nagu kõnniks tormis. Jimi nägu oli kahvatu ja ilma naeratuseta, pilk kustunud, ja tema käed värisesid sigaretti süüdates nii, et ta oli sunnitud loobuma ja sigareti käest panema. Lone, kes oli õigupoolest suitsetamise maha jätnud, võttis suitsupaki ning süütas ühe sigareti Jimile ja teise endale, tõmbas mõned korrad kiiresti alla ja surmas siis sigareti saapakontsaga.

Jim: Ma olin enne ka mitu korda proovinud, aga mitte eriti tõsiselt. Mitu korda passisin, pea Lone gaasiahjus, kui ta töölt koju tuli. Roosikimp köögilauale, gaasikraan lahti. See oli eksperiment. Seekord oli nagu vabalangemine. Ma langesin ja jäingi langema.

12

* Haiglas panid sõbrad talle nimeks Jimmie Darling ja peagi hakkasin ka mina teda Jimmie Darlingiks kutsuma, kui me koos teiste patsientidega noortest kaskedest ümbritsetud lagendikul istusime. Sigarettidest taeva poole tõusvad suitsujoad olid kui suitsusignaalid neile seal teiselpool tara, meiepoolne tervitus välismaailmale. Ma kogusin konisid ja andsin neid Jimile, Sabinale ja hiljem ka Paulile. „Jimmie Darling?” „Jah.” „Kas sa saad jälle terveks?” „Ma ei tea, Jackie.” „Kas sa ei taha terveks saada?” „Ma ei tea enam, mida ma tahan, ma ei tea enam, mida terve olemine tähendab. Ja ma tunnen end siin rohkem kodus kui iial kusagil mujal. Inimesed on siin teistsugused, neil ei ole midagi ja ma olen siin aru saanud, et see, mida inimene omab või kus ta elab, ei mängi üldse mingit rolli. Tegelikult oleme kõik ühesugused, võimatu on ennast kaitsta.” „Kaitsta, mille eest?” „Ma ei tea. Üksinduse eest, enda sees oleva kuristiku eest.” „Nii et sa ei tule tagasi?” „Ma ei tea veel, Jackie. Ära mind oota.”

Sabina lamab kõhuli kabeli ees mustas rohus, raamat ees lahti. „Kõik, mida ma palun, on vabadus,” ütleb ta ja vaatab mulle otsa, tema pupillid laienevad hoolimata eredast päikesevalgusest, kuni silmast jääb järele ainult must tušš ja ehe valu. „Ja kui mulle vabadust keelatakse, mida tehakse alati, siis ma võtan ise.”

Ma ei unusta kunagi tema silmi, kuidas need Beckomberga puude all eredas valguses laienesid ja ahenesid. Suured, 13

tumedad ja liikumatud, ravimitest ja alkoholist jäigastunud.

Pikka aega nägin temas oma tulevikku, nüüd ma enam ei tea. Ühel õhtul kuuendas osakonnas akna all seistes näen teda Meeste Maja taga kaskede juures nõlvakust alla jooksmas, Edvard kannul. Suure tamme juures saab Edvard ta kätte ja tõmbab murule pikali, rebib tema kaelakee ära ja pärlid lendavad veejoana läbi õhu nagu sinised vihmapiisad.

Veel mitu kuud leian tamme alt muru seest pärleid. Rukkilill, india, asuur, taevas, need muutuvad aja jooksul tuhmimaks, mõnelt pärlilt on vihm värvi täiesti maha pesnud, need on elevandiluuvalged, värvusetud. Alguses mõtlen need tagastada, aga siis ei ole enam, kellele.

Jim on seal tugitoolisügavuses istudes nagu üks vana poiss, tugitool näib hiigelsuurena, ta on oma pikad kondised jalad hooletult välja sirutanud. See tugitool on üks väheseid Vitast ja Henrikust jäänud asju, kõik muu on läinud, Jim müüs need juba ammu maha, kui tal raha vaja oli. Mida vanemaks me ise saame, seda nooremaks nad fotodel muutuvad. Vita oli lahkudes veidi alla neljakümne, pisut noorem kui mina praegu, vanadel mustvalgetel pulmafotodel kiirgab tema silmadest veel valgust.

Keegi poleks uskunud, et ka Jim kunagi vananeb. Ta on alati seisnud väljaspool aega ja elanud enda reeglite järgi nagu üks suur ohtlik juhitamatu laps. Ta on alati armastanud surma selleks liiga palju, et keegi oleks ette kujutanud vananenud Jimi. Vahel mõtlen, et Jimil puuduvad kujutluspildid elust pärast noorust, vananemisest, ta on alati oma tahtmist mööda toiminud, järginud kõiki tujusid ja mõttevälgatusi: valetanud, petnud, joonud, hüljanud. Ma ei usu, et ta oleks kunagi kedagi armastanud. Ei mind ega oma poolvendi, vahest isegi mitte Lonet.

14

„Ole nüüd, Jackie,” ütleb ta, unustades, et saab järgmisel aastal seitsekümmend, „mina ei saa kunagi vanaks. Ma olen selleks liiga tormiliselt elanud. Ja ma ei ole kunagi tahtnud elada. Mitte päriselt. Mitte nagu sina.”

Ta on taas kord otsustanud surra ja kuulutab seda keerutamata kohe, kui on Jungfrugatani korteri uksest sisse astunud. „Ma ei taha vanaks saada, Jackie. Mul ei ole enam millegi nimel elada.” Ta on tulnud Stockholmi minu ja Marioniga hüvasti jätma. Mõne kuu pärast kavatseb ta Põhja-Hispaania väikeses lahes kaugele ujuda. Ta on pannud kõrvale karbi unerohu­ tablette nimega Imovane ja palunud minu õnnistust, mille olen talle ka andnud, sest mul on kombeks anda talle kõike, mida ta palub. Tema läheduses olen alati tumm, kõik mõtted justkui kustuvad peas. „Sa teed nagunii oma tahtmist mööda, Jim,” ütlen ruttu, „nagu alati.”

Jim kirjutas mulle kirju, kui ta oli minu ja Lone juurest Observatoriegatani üüritoakesse kolinud, enne Beckombergat. „Kallis Jackie, mul on sinu abi vaja. Tule pärast kooli natukeseks siia, Jackie. Ainult sina saad mind praegu päästa. Kas sa võiksid siia tulla? Ma olen nii üksi.”

Ma ei vastanud kunagi tema kirjadele. Ma ei teadnud, mida vastata, sest ma olen alati tundnud, et mina ei suuda teda ka parima tahtmise juures päästa. Lõpuks on päästja alati keegi teine, Sabina-sugune naine või alkohol.

Jim ei ole enda moodi. Tema nägu on Cariño kõrvetavast päikesest hoolimata kahvatu ja ta kannab paar numbrit suuremat peent ülikonda ja elegantseid meestekingi, mis on tema puhul midagi uut. Varem kandis ta alati teksapükse, kulunud T-särke ja spordijalatseid. Ta oleks nagu iseenda matusteks riidesse 15

pannud. Ja valgus, mis alati tema silmist kiirgas, on kadunud.

Varem olid ta silmad tulvil ilusat, hirmutavat, sünget valgust, mis valgustas ööd tema ümber ning paljastas talle eriomase intensiivsuse ja hoolimatuse, pidurdamatuse, lõõskava tule või kuristiku. Ühe silma tumesinist iirist katab kerge piimjas kiht, pilk on rahutu, otsiv. Ilma naiste ja alkoholita, ilma sisemise leegitseva seksuaalse hävitustuleta on järel ainult tuhk, vananenud keha liiga suures ülikonnas, tulevikuta, lootusteta. Nagu suvel läbi õhu vuhisev salamander, väike vibreeriv elastne veest läikiv ja eluenergiast pakatav pingul keha, mis talvekülma saabudes kokku kuivab.

Kunagi arvasin, et meie perekonda on õnnistatud erilise valgusega, et meiega ei saa midagi halba juhtuda. See, kuidas Jim maailmast rääkis, tekitas minus tunde, et oleme midagi enamat, väljavalitud, ja kui kuulasin tema lugusid meie elust, tundus meid ümbritsev maailm justkui ülekullatud. Beckombergas käies kohtusin vanade meestega, kes rääkisid endast nagu kuninglikest kõrgustest ja majesteetidest ning meenutasid mulle Jimi. Ka nende elu tundus olevat kuldne, ülendatud. Nad hõljusid üksildastena teiste eludest veidi kõrgemal.

Vaimu­silmas kihutasid nad kuldkaarikutes mööda ilma ringi, kõik armastasid ja kartsid neid.

Minu akna taga küünitab valge ilmetu talvepäike männilatvade järele ja kuldab need üle, enne kui Hedvig Eleonora taha kaob.

Korraks tundub, nagu oleksid suured puud leekides. Juured ja paljad tüved helendavad videvikus nagu tuli, ent peagi upub nõrk kuldne valgus varjudesse. Juudatalv, reetlikult pehme.

Jim nägi nii habras välja, kui me täna Humlegårdenis kohtusime, isegi kainena ebakindel, uuenenud Stockholmis nagu ära eksinud. Kui tema on vanaks saanud, ei saa ka mina enam noor 16

olla, mõtlesin seal seistes ja vaadates, kuidas tema murelik pilk mind rahvasummast otsis, nagu laps otsib oma vanemaid. Lone on rohkem ajatu, vahel tundub ta minust noorem, iialgi pole ma kuulnud teda ei Jimi ega kellegi teise kohta halvasti ütlemas. Ma arvan, et tal on armastuse peale eriline anne, Marioni tõmbab teda nagu lille poole. „Räägi veel Edvardist,” palun Jimi, kes istub lambi mahedas valgussõõris, sest mu sisetunne ütleb, et ta on lahkumas ja meile pole enam palju aega jäänud. Jim räägib edasi, samal ajal kui sinakas videvikuvalgus kustub ja asendub tänavalampide külma valgusega.

Kui Jim ja Edvard koidikul haigla territooriumile tagasi jõudsid, anti Jimile tema haiglariided ja unerohi, väike heleroosa tablett. Edvard peatas auto veidi eemal, et Jim saaks paari männi taga riideid vahetada, ning seejärel lasti Jim osakonda number 43, ta hiilis öövalvest mööda ja heitis voodisse, et enne äratust veidi magada. Mõni tund hiljem oli Edvard taas oma tööpostil kirjutuslaua taga. Nad pidasid Jimiga teraapiasessioonide ajal maha pikki vestlusi üksindusest ja sellest, kui mõttetu kõik on.

Edvard ütles: „Seda, kas keegi tõesti tahab endalt elu võtta, on võimatu kindlaks teha.” Seejärel lisas ta: „Ma ei usu, et sa tahtsid surra, Jim. Sina ei ole enesetapja. Ma usun, et sa tahtsid oma ema Vitaga kokku saada. Ma arvan, et sa tahtsid temalt midagi küsida. Palun luba mulle üht asja. Et sa ei tee midagi sellist, kuni me oma öistel retkedel käime. Ma vajan sinusugust kaaslast.”

Jim naeratab sametisest tugitoolist oma laia naeratust ja süütab eelmise sigareti otsast uue: „Edvard väitis alati, et ma ei ole haige. „Sinu koht ei ole tegelikult siin, Jim,” ütles ta. „Auto ootab sind kell pool kümme Meeste Maja ees.””

17

* Sirutan käe Jimi poole, et järgmine sigaret süüdata, meie ümber on pimedaks läinud, tema nägu valgustab tuletiku väike keevitus­leek ja seejärel eksleb hõõguv sigaret öös ringi. „Mis sa arvad, kus nad nüüd on?” küsin mina. „Kes?” „Beckomberga endised patsiendid.” „Siin,” ütleb ta naerdes, „sinu tugitoolis.” „Ja teised?” „Eks nad on ka seal kusagil.” „Jah, aga kus?” „Ma pakun, et tänavatel ja varjupaikades ja vanglates. Või silla all. Kus nad siis veel peaksid olema?” „Ja sina, Jim, kus sina oled?” „Siin, sinu juures, Jackie.” „Ma tean, aga kas sa oled nüüd rõõmsam?” „Ma ei saa kunagi rõõmsaks, aga mul läheb sellegipoolest üsna hästi.”

„Aga miks ta siis Beckombergas oli, kui mitte alkoholi pärast?” küsib Lone, seistes tähtede all, mantel seljas, ja vaadates Beckomberga öist siluetti. Ta näeb nii noor välja, see jääb alatiseks nii, need hallid salgud tema juustes on kui peast võrsuvad kuuvalguse hõbeniidid. See on mu unistus, et Lone minuga jälle siia haigla juurde tuleks. Siin mahajäetud haigla läheduses on Jim ja öö, siin on midagi mõistetamatut, millega olen alati püüdnud distantsi hoida, sundus ja suur armastus. „Ma ei saa aru,” ütlen, „miks mõned inimesed ennast vähem kaitsta oskavad?”

18

Väävlipilv meie peade kohal taevas liigub rahutult nagu enne tormi. Vahel on mul tunne, nagu ei oleks elu Lonet päriselt puudutanud, et pärast Jimiga koos elatud aastaid tõmbus ta tagasi nagu haavatud loom. „Mille vastu ta end kaitsma pidi?” „Ma arvan, et elu.” „Ah elu!”

Lone pahvatab naerma, tema mahe helisev naer mähib maailma looridesse ja muinasjuttudesse ja siis on ta mu mõtetest kadunud.

ÖÖ „Mees, sündinud 1945, toodud Beckombergasse pärast enese­t apukatset … Mõni päev hiljem tabas teda mitu epilepsia­hoogu, mis on pikaajalise alkoholi ja tablettide kuritarvitamise tagajärg … Töö, kodu, eksabikaasa, kolmeteistkümneaastane tütar … Manustatakse disulfiraami, kuid lõpetatakse patsiendi enda palvel … Suitsiidirisk …”

Beckombergast on ainult üks foto, leidsin selle ühest Lone albumist. Mul on kübar peas ja vana pulstunud rebaseboa kaelas. Pildi tegi arvatavasti Edvard ühel Lone harukordsel külaskäigul Beckombergasse. Kummalisel kombel on ka üks valge liblikas pildile eksinud ja sinna pidama jäänud, igaveseks minu patsi külge kivistunud. Põgusal vaatamisel võis seda mu juustes olevaks rosetiks pidada. Sel ajal oli nii palju liblikaid ja linde, neid oli igal pool. Fotol seisame üksteisest veidi eemal, nagu me ei oleks teadlikud, et pildil on veel inimesi, või nagu hakkaksime just laiali minema. Meie taga: räbaldunud pilved peegeldumas ühes aknas. Lone on pildilt lahkumas, talle ei ole kunagi meeldinud mõte enda fotole jäädvustamisest. Mina kummardan parajasti midagi maast üles võtma ja hoian ühe käega kübarat kinni. Jim seisab ainsana paigal ja vaatab oma intensiivsete tumesiniste silmadega otse kaamerasse.

Vahel tundub mulle, et Marion on Jimi moodi, neil on sarnane kõnnak. Lohakad, välkkiired ja veidi kramplikud sammud, äkiline rõõm, mis läbib keha nagu tuul. See tuul sunnib Marioni maailmast läbi jooksma ja Jimi alati edasi minema, 20

mitte kuhugi pidama jääma, mitte kunagi end mugavalt sisse seadma. Marion tuli minu juurde ühel tormiööl, kuus aastat tagasi ühel novembrihommikul istusin ma haiglas, verine pamp kätel. Poiss oli tekkide ja vereplekiliste nartsude sisse mähitud ja toas oli looma ja reovee lõhn. Vere seest säras mulle vastu kaks selget sinist silma ja hallika naha all, mis nägi välja, nagu oleks see number suurem, tuksus süda. Mäletan, et mõtlesin, kas tema silmad särasid niimoodi ka minu pimeduses.

Meile tulles naljatab Jim mõne minuti Marioniga ja unustab siis tema kohaloleku. Marioni hele hääl läheb temast kogu aeg mööda, nagu viibiks laps mingil sagedusel, mis Jimini ei jõua.

Sellegipoolest meeldib Marionile tema läheduses, ta vaatab Jimile rõõmsalt otsa ja küsib, millal ta jälle tuleb. „Ma ei tea,” vastab Jim, „võib-olla rohkem ei tulegi.” „Miks sa rohkem ei tule?” „Sest elada on nii raske ja aina raskemaks läheb. Ole rõõmus, et sa ei tea, mis sind ees ootab, komissar Belmondo.”

Vahetult enne uinumist tunnen kärsahaisu. Otsin korteri läbi, tuhatoosid, gaasipliit, vanad ärapõlenud küünlad, aga midagi ei põle. Ma olen õppinud kärsahaisust hoolimata uinuma. Teadvuse piiril liuglevad violetsed suitsujoad ja öösel tuleb hirm, see on kui külm mähis mu rinnal, see voolab jaheda vedelikuna mööda mu selgroogu ja veresooni nagu lumi või süsihape. Öösel ärkan uuesti ja kujutan ette, et maakera põrkab kohe tähega kokku, ärkan kukkumistunde peale, kardan, et maja kukub ümber, et kõik on kadunud, kui ärkan. Ma kardan sõda, mis visalt üle maakera liigub. See on minu ja Jimi pikk öö, mis avaneb mu all nagu must taevas. Lähen Marioni tuppa ja vaatan teda, kui ta seal voodis lamab, käed laiali, nagu väike rist, juuksed higist tumedad. Soovin, et suudaksin teda kaitsta öö eest, oma näo ja pilgu eest, soovin, et oleksin saanud teda edasi enda sees kanda.

21

* Klockhusparkeni puude okste tippudes ripuvad suured selged läbipaistvad tilgad, mis puukoorest lahti lastes ja maha kukkudes lõhkevad, hukkudes neitsilikena. Igas tilgas on peegel ja igas peeglis üks üksildane maailm: Sankta Maria haigla patsiendid kõndimas lainemühas piki randa, anonüümsed hauad haigla territooriumi servas ja Hullude lossist pärit omasteta surnukehad hõljumas formaliini täis tsementvannides, oodates meditsiinitudengite lahkamislauale sattumist, Jim kiirabi­ autos üle sildade Beckombergasse sõitmas ja Sabina tantsimas kuuenda osakonna hämaras valguses, selg ees, kulunud öösärk seljas. See ei tee haiget, olukorras on lihtsalt eriline selgus, ma näen puutüvede mustrit akna taga nii selgesti, nagu oleks mul luup käes. „Jim, kas sa tõesti tahtsid kõigest eemale pääseda?” küsin. „Ma mõtlen surra. Kas sa tõesti tahtsid seda?” „Ju ma siis tahtsin. Mõtlesin, et enam pole midagi jäänud.” „Aga …” „Jackie, see ei ole nii hull. Vahel lihtsalt ei ole enam midagi jäänud.” „Kas sa siis koju ei taha?” „Ma olen juba kodus.”

Hiljem sel kevadel, kui ma hakkan neliteist saama, läheme Jimi vaatama ja ta on oma õukonnaga Meeste Maja hoovis kaskede all väikesel lagendikul. Esimesed valged liblikad siksakitavad pikkade rohukõrte vahel ja juba kaugelt kuuleme teda seal kaskede juures lugusid jutustamas ja laulmas, ümbritsetuna personalist, patsientidest ja nende omastest. Läheneme aeglaselt rippuvate lehekroonide all, Lonel on ikka veel mantel ja saapad, kuigi ilm on suviselt soe ja linnud kisavad puude otsas nagu segased, pikad piinatud mustad kriisked. Jim on alati 22

naeratades, joobnuna ja võitmatuna kuristiku kohal hõljunud, ta on alati inimesi naerma ajanud. See on tema kingitus meile.

See pidi olema öösel, kui ta Beckombergasse viidi. Ta leiti maantee äärest lumest teel lennuväljale ja pärast maoloputust Sabbatsbergis sõidutati ta sinna. Mõni tund enne seda oli ta võtnud Norrtulli lähedal ühes hotellis toa ja neelanud pudeli konjakiga alla kõik oma unerohutabletid. Siis läks ta välja ja hakkas mööda maanteed lennuvälja poole astuma, et istuda lennukisse ja sõita ükskõik kuhu, Pariisi, Sankt Peterburgi Moskvasse, ja olla sihtkohta jõudes juba surnud. Aga nii kaugele ta ei jõudnud. Ta uinus lumehanges mõnisada meetrit hotellist.

Näen vaimusilmas röövlinde, kes ootavad Jimi elutu keha juures teeservas, ja viimane tükike taevast kaob aeglaselt mustade kuuselatvade vahele. Eemalt kostavad sireenid, puukingade kolin ja võtmete kõlin, uksed paugatavad Jimi järel kinni, kui teda mööda valgustatud koridore sõidutatakse, ja siis see tohutu pimedus, mida hoovab vanast veripunasest haiglahoonest Beckomberga alleel Stockholmi lähistel. See olen ilmselt mina, kes küsib, ammu, teises ajaarvamises, kui me veel seisame Meeste Maja ees puhkenud lehepungadega kaskede all. „Jimmie?” „Jah?” „Kas tookord ei oleks mitte miski sind siin maailmas kinni hoidnud?” „Näiteks mis?” „Ma ei tea, äkki mina ...” „Ole nüüd, Jackie,” ütleb Jim naerdes, „see, mis inimesi õnnelikuks teeb, ei ole kunagi mind õnnelikuks teinud. Ja sina oled alati vaba olnud. Sul pole kunagi isa vaja olnud ja sa saad vabalt ilma meheta hakkama.”

23

* Ta lamas Kuningliku Raamatukogu ees murul ja magas, tühjad pudelid ümberringi. Tema kõrval istus üks saksa lambakoer, keda ma nägin esimest korda. Alguses arvasin, et Jim on surnud, sest ta magas nii sügavalt. Kükitasin tema juurde ja nägin veidi aja pärast kaelal nõrka pulssi, nagu väike sisalik õhukese naha all vangis. Kartsin, et koer tuleb mulle kallale, aga ta istus täiesti liikumatult, nagu ei märkakski minu kohalolekut. Pudelite juures vedeles avatud raamat, mu pilk langes esimestele ridadele. „Patt on see, mis inimest kahjustab. Igavikulamp kustub lõpuks.” Koer istus tardunult ja jälgis parki.

Võib-olla oleksin pidanud ta üles ajama, aga ma ei julgenud, istusin hoopis veidi eemale pargipingile ootama. Väljas läks juba pimedaks, aga ma istusin edasi. Mõne tunni pärast tõusis ta üles ja vaatas ringi, korjas pudelid ja ajalehed kokku ning hakkas komberdades minema, ta möödus minu pingist nii lähedalt, et tundsin tema haisu, aga tema mind ei märganud. See oli viimane kord, kui teda nägin, enne kui ta haiglasse pandi.

VIIMANE PATSIENT (VEEL VALGUSES) Veel kõigest üks jutuajamine peaarstiga tema katusealuses kabinetis ja siis on aeg minna. Doktor Janowski valmistub lahkuma, tema vastuvõturuumi sisustus on kastidesse pakitud.

Mõttes istub ta juba oma uues lindudega ühekõrgusel asuvas kabinetis Kungsholmenil, kust avaneb vaade isegi Stadshusetile. Olof istub, kott süles, ja vaatab aknast välja. Kotis on tal mõned vähesed isiklikud esemed: rahakott, lugemisprillid, arstirohud, pidžaama, ülikond ja kunagi ammu peaarst Harald Rabelt saadud teatmeteos. Põrandal jalgade vastas on gloobus. Paari numbri võrra liiga väikesel kampsunil on osa nööpe puudu, vanamehekäed puhkavad süles. „Kartsin, et sa ei tulegi,” ütleb ta. „Meil oli ju aeg kokku lepitud.” „Jah. Ma ... Väljas on kell poole nelja peal seisma jäänud.

Enamik inimesi sureb öösel sel kellaajal. Kuigi minu isa suri pärastlõunal kell kaks. Ma sain alles järgmisel päeval teada.” „Ma mäletan, Olof. Sa olid kurb.” „Jah.” „Peksid kätega.” „Jah.” „Siis jätsid järele.”

Olof vaatab talle suurte silmadega otsa. „Kas usud, et ma saan seal väljas hakkama?” „Jah, usun küll.” „Kas tõesti?” „Jah, ma usun sinusse. Olen alati uskunud. Sa ju tead.” „Sa ütlesid, et teie olite minu lootus, kui minu enda lootus oli kadunud.”

25

„Jah, nii oli. Nüüd pead iseenda peale lootma, Olof.” „Ma jääksin parema meelega siia.” „Miks ometi?” „Mul on siin sõbrad.” „Olof ...” „Aga mul ei ole rohkem sõpru. Ja sina oled minu sõber, doktor Janowski. Sa ise ütlesid, et oled mu sõber.” „Ma olen sinu sõber, aga see ei tähenda, et peaksime veel kohtuma. Sa leiad väljas tõelisi sõpru.”

Olof vaatab jälle aknast välja. Tema pilku sugeneb tühjus. „Seda ma ei usu, aga tore, et saan lilli korjata, kui ise tahan.

Ma sõidan Hagaparkenisse ja Gärdetisse ja Lill-Jansskogenisse.” „Ja veel?” „Võib-olla võidan loteriiga peavõidu.”