Kui ruttu oli aed metsistunud! Esimestel aastatel oli ta ikka veel seal käinud. Hilistalvel õunapuid lõiganud. Märtsis varased taimed maha istutanud. Juunis sõstraid korjanud … kõik sellised asjad, mida ta varem polnud kunagi teinud. Kõik sellised asjad, mida Paul oli talle ette näidanud. Kas polnud muidu ikka naised need, kes armastasid aiatööd? Talle polnud see kunagi eriti oluline olnud, aga talle oli alati meeldinud vaadata Pauli askeldamas. Kuna mees pühendus jäägitult sellele, mida parajasti tegi.
Clara väljus autost. Uks läks ootamatu pauguga kinni. Ilm oli ebatavaliselt tuuline. Heitlik ja jahe – selline oli aprilli algus senimaani olnud. Nii nagu ta ise. Heitlik ja jahe. Kuid miski oli muutunud, miski oli liikuma hakanud. Sellepärast polnud ta nii ammu siin käinud ja sellepärast oli ta nüüd äkitselt otsustanud siia sõita.
Aiamajake paistis ikka selline nagu alati, kui nad olid saabunud. Siniseks värvitud luugid kinni. Katus vaat et veel veidi madalamal kui varem. Vanal viinapuul, mille tüvi väsinult fassaadile nõjatus, polnud pungad veel puhkenud. Viinapuu läks alati hilja lehte. Aga aia ääres kasvav kibuvits, mida polnud aastaid pügatud, nägi välja nii, nagu oleks heitnud maja poole õngenööre. Mulluste marjade puna kui lõkendav meelitus tõtlike pilvedega metsiku taeva taustal sel tuulelõõtsusel sinisel kevadpäeval. Kui ta seda
niimoodi pildistaks, poleks kindlasti raske ostjat leida. Ta võttis fotoaparaadi ja tegi prooviks paar pilti. Pisut sellest õhustikust õnnestus kinni püüda. Maja ümbritsev meeleolu. Mitte see, mis oli ta sisimas ja mida ta õigupoolest ei tahtnud puudutada, et see ei puruneks. Ta avas kirjakasti. Võti oli ikka veel seal, mattunud ammuste reklaamlehtede alla. Ja siis, just nagu tugeva tuuleiiliga, oli kõik ikkagi kohal. Mälestused nendest paljudest kordadest, kui nad olid tulnud, et remontida, värvida, tuua siia vana mööblit, mille nad olid ostnud vanakraamiturgudelt, ja lõpuks, et lihtsalt nädalavahetusel siin olla. Need väikesed, juba peaaegu ununenud rahuloluhetked, mis alles tagasivaates muutusid õnneks. Et polnud suudetud silmapilke piisavalt nautida! Et ikka oli mingi pisiasi häirinud! Nüüd meenutades oli Claral raske mõista, et ta polnud seda tollal endasse imenud, endasse ahminud, nii et oleks sellest küllastunud, täis saanud, nii täis, et tundnud rammestust ja silmad oleksid õnnest pehmelt kinni vajunud. Ta sirutas end ja tõstis uuesti fotoaparaadi. Rohkem seda enam ei juhtu. Mitte kunagi.
Hiljem istus ta verandal, mille nad olid koos ehitanud. Ta oli toonud puukuurist ühe tooli ja seadnud viltu vastu müüri. Talle meeldis niimoodi istuda. Juba kooliajal. Kiikudes, alati ümber tasakaalupunkti, mida sai hoida vaid mõne silmapilgu, ilma et oleks taha toetanud või taas ette vajunud. Aeg-ajalt lõi päike suletud silmalaugude taga punaselt hõõguma ja ta tundis näol põgusat soojust, peagi tuhises taas mõni pilv mööda ja sama kiirelt läks jahedaks. Nii üksi ja nii vaikselt polnud ta veel kunagi siin istunud. Vaikuses said vanad pildid välja ilmuda. Tulgu mälestused pealegi rahumeeli, enam ei rabanud need teda jalust. Üks iil
pühkis majanurga tagant välja, tabas teda ja ta tõmbas vaistlikult jalad üles, et mitte selili kukkuda, toolijalad maandusid järsult ning see ajas teda naerma. Mälestused võib-olla ei raba jalust, küll aga tuul. Reaalsus. Tänane päev. See, et eilne sai üle elatud, ei tähendanud sugugi, et nüüd kõik jälle laabub.
Ta vaatas fotod läbi. Siseruumidest tuleb veel mõni ülesvõte teha. Parajasti oli taevas õige selge ja valgus sees kindlasti kenam.
Ta läks tagasi majja. Tundus, nagu oleks astunud talvisesse kirikusse. Maja polnud terve igaviku enam köetud ja külm võttis hinge kinni. Seejuures paistis päike aknast sisse ning tõi kõik sõbralikult ja pehmelt esile. Madala laua helepruun puit. Vanade, viiekümnendatest pärit tugitoolide pleekinud katted. Isegi pisikese köögi luitunud kreemikad kahhelkivid. Kõik paistis mesiselt soe, sobis suurepäraselt pildistamiseks ja oli ometigi jääkülm. Ta hingas kergendatult, kui eesuksest tagasi õue astus. Tuul tundus korraga sõbralikult leebe.
Minu armastuse muuseum, mõtles Clara. Müügiks.
Elias veeres rattal mööda kitsast tänavat kalmistu ja linna vanimate majade vahelt kuni trepiotsani, kust sai all-linna, astus maha ja võttis ratta õlale. Ta oleks võinud sõita ka pikemat teed ümber kalmistu nagu tavaliselt, kuid see tee oli ilusam. Need aprillipäevad, enne kui kevad võimust võttis, olid kõige ilusamad. Kui oli veel jahe ja tuuline, nii nagu täna, päike aga heitis tõttavate pilvede vahelt juba kõikjal heledaid, põgusaid tõotusi – müüridele ja asfaldile ja möödasõitvatele trammidele. Tõotusi millestki, millele ei osanud veel õieti nime anda. Mõnikord piinas see teda.
Just nagu imekauni laulu kaduvad helid, mis mööda hõljusid. Laul, mida oleks tingimata tahtnud täielikult kuulata, aga polnud võimalik isegi öelda, kust suunast täpselt helid tulid, ja kui hakkasid astuma, siis tekitas see juba liigselt müra, et oleks võinud neid veel kuulda. Sellistel hetkedel tundus argine rahulolu alati tühine. Otsekui pidanuks midagi palju rohkemat olema.
Hommik oli veel varane ja tal oli palju aega. Ta poleks pidanud Vera juurest nii varakult lahkuma, kuid mõnikord ta lihtsalt ei suutnud enam seal olla. Siis lamas ta naise kõrval ärkvel, kuulas teise rahulikku hingamist, ja mõtted voolasid peast läbi, ilma et ta oleks mõnele neist järgnenud. Siis tundus, nagu oleksid iseennast mõtlemisel jälginud. Sellised hommikused hetked olid kõige ausamad. Just siis ei suutnud ta enam seal lamada, kuna tundis,
et on vales kohas. Vaadata siin trepijalamil hommikujaheduses linna – see tundus õige. Elias ronis sadulasse ja sõitis aeglaselt mööda linnamüürini viivat tänavat. Seal oli üks aed, mille üle ta igal kevadel rõõmustas. Aed kuulus ühe Gründerzeit-villa juurde, milliseid eeslinnas veel mõni oli. Aias kasvas iidne magnoolia, selle oksad küündisid teisest korrusest kõrgemale. Igal aastal sestpeale, kui ta oli esimest korda siia sattunud, rõõmustas Elias selle õitsemise üle. Midagi rahustavat ja lähedast oli selles, et pungad igal aastal puhkesid. Kui ta talvel möödus aiast, millest magnoolia oksad üle rippusid, peatus ta mõnikord, et uurida pungade algmeid. Need tulid ikka ja jälle. Tema siit millalgi enam ei möödu.
Põgusalt mõtles ta Vera peale. Ei, ütles ta iseendale. Miks pidid suhted alati keerulised olema? Miks ei võinud naine lasta tal lihtsal olla selline, nagu ta oli?
Ta jõudis aiani, toetas ühe jala liivakivist soklile ja haaras raudsest piirdest kinni. Veel polnud õied puhkenud. Nad vajasid ilmselt veel paari päeva. Nii pidi olema. Magnooliapungi ei ajanud ka keegi takka, et nad ennast avaksid. Nad kas õitsesid või siis mitte. Jah, mõtles Elias, lükkas end lahti ja surus pedaalidele.
Inimesed polnud taimed ega suhted magnooliad. Sellegipoolest see võrdluspilt sobis.
Kuigi ta jõudis tavatult vara kohale, seisis Mareike juba laval ja nihutas kummipuudega potte siia-sinna. Elias võttis väikeses teatrisaalis istet ja vaatas lõbustatult pealt. Ega ta enamat teha saanukski. Mareikel olid suurepärased ideed, kuid alati ei suutnud ta neid niimoodi seletada, kuidas ühelt lavastajalt eeldati. Eliasele meeldis teatri õhkkond hommikuti. See oli ühtmoodi peaaegu kõikides teatrimajades, kus ta senini oli mänginud. Vaikus, enne
kui saabusid tehnilised töötajad või teised näitlejad. Õhus oli kergelt ja kuivalt grimmi ning prožektorite all äravahetamatult kõrbenud tolmu lõhna. Millalgi seda enam ei ole, mõtles ta, kui ka siia tulevad LED-prožektorid. Kas ta paneks seda tähele? Sageli ei märka ju pikka aega üldse, et miskit on puudu. Nii nagu vanad inimesed, kes kuulevad üha halvemini ja märkavad alles siis, et nad ei taju enam akustiliselt linde, kui need pea kohal puuoksal näiliselt hääletult laulavad.
„Kas nii näeb parem välja?” küsis Mareike hingetult, kui oli potid lava eesäärele ritta vedanud. Elias tõstis käed lihtsameelseks žestiks.
„Oleneb sellest, mida sa tahad,” vastas ta. „Kui tahad sel moel öelda, et meie pole sulle piisavalt head … et parem oleks, kui vaatajad meid mängimas ei näeks, siis on nii hästi.”
„Ei pea kogu lava nägema!” sõnas Mareike täielikult oma ideest haaratuna. „Te viite need siis järk-järgult minema. Tüki jooksul. Nii nagu ka tõde tuleb järk-järgult päevavalgele.”
See polnud ju sugugi halb idee.
„Toapärnad ja kummipuud on niisiis meie eluvaled. Hm,” nentis Elias, „ma olen seda ikka aimanud.”
Ta oli tahtnud vaid nalja visata, kuid need olid sellised silmapilgud, mil ta elukutse oli nii suurepärane. Aplaus muidugi ka. Seistes pärast intensiivset mängu lavaserval, kui libised aegamisi rollist välja tagasi ellu ja märkad taas pealtvaatajaid ning adud, et sina ise oled see, kes pälvib kiiduavaldusi. See ka, jah. Ent sügavad silmapilgud olid enamasti vaiksed, nii nagu praegu. Need, mil äkki kajas üks sõna sisimas vastu justkui kuskil katedraalis. Eluvaled.
„Mnjah,” ütles ta Mareikele, minnes parterist üles lavale, „küllap pole olemas õiget elu vales.”
„Hea lause,” sõnas Mareike mõtlikult. „Tõesti hea. Seda võiksime kavalehel kasutada.”
„Ma tean.”
Viivu vältel püüdis ta mitte midagi rohkemat öelda.
„See pole minu ütlus. Aga oleks võinud olla,” lisas ta naeratades, kiirelt. Mareike muigas heatahtlikult.
„Proov algab alles poole tunni pärast. Veel ei pea sa mängima.”
Mareike tundis teda juba päris hästi, mõtles ta, astudes põiki üle väikese lava garderoobi, mis oli peaaegu seal kõrval. Teater polnud just suur. Trepijalami juures rippusid viimaste aastate lavastuste plakatid. Paar noorsootükki. Üks miniooper. Loomulikult üks Sarah Kane’i tükk … sellega ei saanud nad hakkama. Siin polnud paha, ometigi igatses ta teinekord suurte teatrimajade järele. Kogu sealse masinavärgi järele. Seal oli alati tunne, et kõik pöörleb sinu ümber, isegi siis, kui sul polnud peaosa. Siin pidid nad isegi ennast ise grimeerima. Kuid see-eest sai ta sagedamini Julet näha.
Ta astus akna juurde ja vaatas tagahoovi. Kolmest küljest punane, akendeta tellisfassaad. Hoov oleks mõjunud veelgi kitsamana, kui seal keskel poleks kasvanud suur pärn, mis kaardus mõne laua kohal.
Toona oli kõik tundunud õige. Mona ja tema, üsna pea pärast lavakunstikooli. Teater – täiesti uus maailm. Ja nemad kaks saabunud värskelt rannikule – täis tahtmist see läbi rännata, seda uurida, avastada. Kõike, mis seal oli. Olla kõike, mida vaid tahtsid. Aga eeskätt: võitlejad ja armastajad.
Lavavõitlus. Seal olid nad tuttavaks saanud. Vehklemisõpetaja oli kunagi päriselt olnud vehkleja ja näitas neile aeg-ajalt ehtsaid torkeid, väljaasteid, pareerimist. Mona, kes võis olla nii
õrn, oli seal metsik. Kui sa ilma sinise plekita tunnist lahkud, pole asi õige, oli ta kord naerdes öelnud. Ja nemad kaks ikka koos: kepivõitlus, mõõgavõitlus, lavakaklused. Need olid parimad. Ükskord etendasid nad tänaval kaklust. Lasid inimestel kokku joosta ja politsei välja kutsuda, et jätta siis kõrvakiilude jagamine pooleli, suudelda teineteist ja tormata naerdes käsikäes minema.
Selline oli olnud ka nende esimene seks. Nagu lavavõitlus: ju oli neil mõlemal tunne, et nad vaid teesklesid, nagu oleks midagi, et kõik on ikka veel mäng, mis ei saa iial muutuda tõsiseks. See oli suurepärane. Ja kui Mona siis rasedaks jäi … Julele poleks nad eales saanud anda teist nime kui just Jule. Mis nime oleks pidanud kahe kahekümne ühe aastase teatrihullu tütar muidu kandma? Ja nii, nagu nad olid armunud teineteisesse, nii armusid nad siis ka Julesse. Kuni millalgi sai lavavõitlusest ehtne võitlus. Selle pärast, kuidas peaks elu väljaspool lava välja nägema.
Me ei saa mängida, et elame koos, oli Mona karjunud. Meil tuleb seda teha päriselt.
Kõik on üksnes mäng, oli tema vastu karjunud ja seda ka tõepoolest mõelnud. Kuidas teisiti peaks elu muidu elama?
Nad läksid lahku nii, nagu olid teineteist leidnud, aga see oli ebavõrdne võitlus. Kuidas saaks pareerida mängumõõgaga ehtsat floretti? See läheb katki, aga florett tabab sind ja läheb sinust läbi, ning korraga ei saa sa enam suurest valust hingata, sest su armastus puruneb justkui plahvatuses. Armastusest üksi ei piisanud. Armastus oli nagu pehme metall. Seda tuli argipäevas karastada, et sellest saaks üksiti painduv ja tugev. Nii nagu florett. Mona oli seda mõistnud. Talle endale oli piisanud tundest, argipäev polnud huvipakkuv.
Elias lükkas akna lahti ja hingas sisse jahedat kevadõhku, pilk mõtlikult ikka veel pärnal. Toona …
Ja ometigi: milline õnn oli Mona olnud. Tema jaoks. Jule jaoks. Kuna hoolimata kõigest polnud Mona unustanud, kuidas ja mispärast nad toona teineteisesse ära armusid. Vähemalt see oli viimased viisteist aastat nende vahel püsima jäänud.
Üleüldse oli Monal olnud õigus: elu ei saa mängida. Arvatavasti oli ta seepärast liiga vara proovi tulnud. Kuna juba jälle mängis ta keerulise suhtega.
„Aga seekord,” usaldas ta poolihääli pärnale, „seekord ei mingit last.”
Clara nõjatus seljatoele, pani kirja teetassi kõrvale lauale ja vaatas aknast välja pilvedest laigulisse aprillitaevasse.
Sead!
Kiri! Neil polnud isegi julgust kutsuda ta büroosse vestlusele ja öelda: Sorry, Clara, sa tead, et ajad on halvad. Kõik ajalehed peavad säästma. Sa ei töötanud ju nagunii täiskohaga. Vaata lihtsalt ringi ja otsi endale midagi muud.
Ei. Kiri.
… kahetsusega peame Teile teatama, et möödapääsmatute kokkuhoiumeetmete tõttu … edasine töötamine on seepärast vaid muudetud tingimustel … rõõmustaksime, kui teatate oma otsusest järgneva neljateistkümne päeva jooksul …
Kõike seda teadis ta isegi: milline ajaleht oleks veel fotograafe vajanud? Ajalehtede vajaduste rahuldamiseks fotodega piisas mobiilist kümnekordselt. Selle jaoks ei tulnud palgata professionaalset fotograafi. Pagan võtaks! Ta oli ikka oletanud, et hädakorral juhtub täpselt vastupidi. Et ta töökoht säilib, kuna ta töötab poole koormusega ja läheb vähem maksma. Kuid ilmselt oli neil kasulikum Stefan tööle jätta. Tol oli pealegi veel väikesed lapsed. Eks seda võib mõista. Sotsiaalne kirjastus. Töötajatesõbralik. Aga kahjuks vaid teiste vastu.
Clara vaatas uuesti aknast välja. Eile oli õhus kevadet olnud. Täna pihustas läbi halluse vihma. Vahetevahel puhus niiskust laamadena sisse. Tegelikult see meeldis talle, kuid praegu ajas külmast värisema.
Ta võttis kirja veel kord kätte. Honorari alusel! Siis võib ta juba hakata pitsakulleriks.
Ta tõusis püsti, kuna pidi midagi tegema. Kuna ei suutnud jääda lihtsalt istuma, kui tal oli just pind jalge alt tõmmatud. Ta läks köögist läbi töötuppa ja sealt väikesele rõdule. Kena küll. Nüüd pidi ta isegi arvestama, kas võib endale üldse veel lubada seda vaadet tagahoovi. Ta oli korterisse väga kiindunud. Toona oli kulunud peaaegu pool aastat, kuni ta sai viimaks teisest, hulga suuremast korterist välja kolida ja leidis selle siin. Kaks kastanipuud tagahoovis. Rõdu, millelt oli võimalik vaadata üle majade kooli laiale meeldivale vaskkatusele koos võimsa kellatorniga.
Suvisel ajal sai siit vaadelda pistrikupaari, kes seal pesitses, ja õhtuti pääsukeste muretut lendu. Ülepea üks elav ümbruskond.
Talle meeldis linnas elada. Ta täpsustas mõtet: ta elas meeleldi linnas siinkandis.
Lühike paanikahetk, siis hingas ta sügavalt sisse ja toonitas endale: on palju hullemaid asju kui see. See siin polnud üldse midagi. Ta ei nälginud. Ta ei pidanud otsekohe välja kolima.
Tema korter oli ikka veel tema korter ja külmkapp oli veel eile õhtul korralikult täidetud. Ja pealegi oli ju veel aiamajake. Miks küll oli ta vahel selline? Miks lubas ta endale seda täiesti põhjendamatut hirmu? Kas sellepärast, et ta polnud enam noor? Jah. Ta oli vallandatud. Kuid see oli kõik. Ta pidi endale midagi uut otsima. Nii juhtus ka sadade teistega.
Tegelikult polnud see halb uudis. Kui Paul tookord koju tuli, oli ta just ärritunud selle peale, et mees polnud jälle kord jogurtit toonud. Tavaliselt tõusis tema varem üles, kuid tol reedel oli
Paul pidanud nii vara välja minema. Söögilaual oli seisnud tühi jogurtitops. Üks säärastest pisiasjadest. Naeruväärne, kui ta nüüd selle peale mõtles. Ent võib-olla käitutakse nii, kui veel ei teata, mis elus tõeliselt oluline on. Püütakse teist inimest muuta, selleks et ei peaks ise leplikum olema. Tiritakse teist edasi, märkamata, kuidas seega nõutakse temalt, et peaks ise edasi liikuma. Kuna seistakse ju paigal, kui midagi sellist tehakse.
Tühi jogurtitops oli olnud olulisem tegelikust küsimusest, kui Paul arsti juurest tagasi koju jõudis. Võib-olla ka seetõttu, et iial ei arvestata sellega, et midagi võib su endaga juhtuda. Eales ei olda osa statistikast, mida loetakse.
Kas sa jogurtit tõid? See on jälle otsa saanud. Miks …
Mees oli olnud teistsugune, kui avas ukse. Mitte kahvatu, nagu alati raamatutes mainitakse. Ainult teistsugune.
Ei, oli ta vaikselt öelnud. Ununes. Ma … arst ütles, et ma pean haiglasse minema.
Mida?
Jalamaid. Ma pean jalamaid haiglasse minema. Ta polnud kohe mõistnud. Nii vahel juhtub. Midagi kuulda ja midagi mõista pole üks ja sama.
Kuidas nii?
Paul oli istunud laua äärde ja silmitsenud justkui eksinult hommikusööki, mis oli veel nii sõbralikult valmis seatud. Röstsaiaviilud taldrikul. Keedetud munad punasel pajalapil, koor
nagu ikka puruks koputatud. Küdooniadžemm hommikupäikese käes oranžikas. Ja muidugi too tühi jogurtitops.
See hakkas kohe veritsema, oli arst öelnud. Ta polnud isegi veel makku jõudnud. Maolävisel on haavand ja see oli kohe veritsenud. Teil on tõenäoliselt kasvaja, oli arst öelnud.
Tookord – kui naeruväärne – oli esimeseks tundeks nördimus.
Kuidas küll võis arst midagi sellist lihtsalt öelda? Kuidas võis ta olla nii tundetu, nii uskumatult südametu, nii julm?
Nüüd, mõtles ta ja vaatas kirja vallandamisteatega, nüüd ma tahaksin, et minuga otsekoheselt räägitakse.
Milline sitapea!
Paul oli vaid õlgu kehitanud ja tema oli tundnud end äkitselt kohutavalt. Jogurti pärast. Kuna korraga näis tundetu kõik, mida ta enne oli öelnud ja teinud. Hommikusöök. Tema väike ärritus, mis aastatega nende vahel väljaütlematust oli saanud seletamatuks vihaks mehe vastu. Vihaks, mille ta tol hetkel suutis veel vaid arsti vastu suunata, kuna Paul istus abitult laua ääres.
See sitapea. Ei või ometigi olla. Kust ta peaks seda teadma, kui ei saanud magu uurida? Seal võib olla mida iganes!
Oli ka olnud. Mida iganes. Ja selle hulka kuulus ka maovähk. Isegi inimesel, kes oli alles kolmekümnendate keskel.
Vallandamine polnud mitte midagi.
Ta läks tagasi tuppa ja astus vanade albumitega riiuli juurde. Neil kõigil oli seljal kiri. Paber oli ammugi kolletunud, kuid tušiga aastaarvud ikka veel hästi loetavad. Talle meeldis katsuda varem musta, nüüd tumehalliks pleekinud paksu kartongi. Oli alati meeldinud. Jämedakoeline. Pisut tolmune. Ta istus laudpõrandale maha ja avas albumi suvalisest kohast. Foto, millel oli näha vaid
neli-viis tühja tassi. Võlu oli vormide täpsetes art déco joontes: kitsad kolmnurksed tassikõrvad õhukese, peaaegu läbipaistva portselani küljes, mis kolmnurki peegeldades kordasid. Seevastu portselanservade teravaid kontuure ümbritsev valgus lasi neil paista läbi peene, peaaegu adumatu hämu pehmena ja nende varje otsekui tumedate tiikidena, mille pinnal tassid hõljusid.
Midagi sellist ei suutnud ükski Instagrami mustvalge filter ega ükski TikToki efekt. Sedasorti jäädvustused olid mõjutanud teda fotograafiks saama. Juba lapsena, kui need albumid olid veel seisnud tädi Elly juures ateljees, olid need pildid olnud aknad, läbi mille sai uudishimulikult vaadata teistesse majadesse, linnadesse, maadesse. Jah, isegi maailmadesse. Nendes oli midagi väga lohutavat, mingit laadi lubadus, et oli olemas midagi enamat kui omaenda elu.
Tõenäoliselt seepärast oli ta millalgi lõpetanud Pauli pildistamise. Kuna lubadust oli murtud.
Ta silmitses fotot veel kord. Kuidas küll oli saja viiekümne aasta eest võidud arvata, et fotod tähendavad kunsti lõppu? Nad jutustavad oma lugusid ju vaid teisel moel. Nii, nagu tema tahtis lugusid jutustada … ja polnud seda viimastel aastatel enam üldse teinud.
Ta sulges albumi, pani selle tagasi riiulisse ja tõusis püsti.
Jutustada lugusid.
Ta naeratas tahtmatult. Ajaleht – seda polnud ta ju nagunii igavesti teha tahtnud.