ALMA

Minu nimi on Dodo Dodo. Such a dodo. Hahaa, ma kuulen neid! Nii ütlevad nad alati. Isa, ema, miks te midagi ei ütle? Te ei ütle kunagi midagi. Te ei tee väljagi. Pole vaja kuulata, lase olla. Nad on õelad, kadedad. Kui teist solvad, siis sülitad iseenda peale. Jäta nad, ära pane tähele. Pühi peast.

Lihtne: pigista vaid silmad kinni, hoia suu lukus, ja nad kaovad olematusse. Plekid ei vaja seepi, neid pole vaja nühkida, nad kaovad iseenesest, vett pole vajagi. Vajuta ainult silmad kinni, pigista kõvasti, pane rusikad laugudele ja suru, silmamunad vajuvad sisse, nii et lööb sädemeid. Mulle meeldib väga. Artémisia, vana lapsehoidja, ta on peaaegu pime, tema näeb sädemeid. Ta ise ütles.

Mida sa näed, hoidja? Mida näevad su sinised silmad mustas näos? Sädemeid, kullake. Ma näen sädemeid, ei muud. Artémisia imetas mind oma piimaga. Nüüd on tema rinnad lõdvad, need ripuvad tema suurel kõhul.

Tal oleks nagu hall särk üll. Aga tema tume nägu on sile, mulle meeldib sõrmedega üle ta põskede tõmmata.

Mo piti noi’, mo pikni.* Ta ütleb seda õrnalt, nii õrnalt, ja ma sulgen silmad, et näha seda, mida näeb tema, ei muud kui pimedust, natuke punast külgedel, lehtede *

Mu väikseke, mu kullake. – Siin ja edaspidi tõlked kreooli keelest.

MINU NIMI ON DODO

11

varje, mis liiguvad päikese käes. Tal olen ainult mina.

Tema tütar Honorine ja nõod ei käi teda vaatamas.

Neil on tema pärast häbi, selle pärast, et ta oli Laros’de, Fe’senite juures lapsehoidja, ori, ütlevad nad, kuna ta on tahmanägu, mustemast mustem, aga mina armastan teda, tema käte nahk on natuke kare, kulunud, tal pole kunagi olnud ei elu- ega südamejoont, niisuguseid jooni, mis on väikeste tüdrukute peopesades. Ema Laros on surnud, aga Artémisia on ikka siin. Kas sina ei suregi, ütle, Artémisia? Kõik võivad surra, Dodo. Aga mitte sina, Artémisia, sina ei saa surra. Mulle meeldib kangesti, kui ta naerab, ta hambad on hästi valged, sellepärast, et ta mälub kogu aeg lagritsapulgakesi, isegi kui ta suitsetab sigarette, mis halvasti lõhnavad. Ta on paks, tal on raske liikuda, tema jalad on paistes, jalalabadel on väikesed haavandid, mis ei parane, ja sinna tükivad kihulased.

Mulle meeldib puudutada tema vanu rindu, need annavad mulle piima, kui ma olen suremas, sest emal ei ole piima, ma puudutan tema rindu ja ütlen: see siin on minu oma, ja see ka. See ajab teda naerma. Ta annab torisedes mu kätele laksu, aga see lõbustab teda. Artémisia teab igasugu mõistatusi, eriti natuke roppe, niisuguseid, mida lastele ei öelda, nagu: kõht kõhu vastas, ots suus – tita imeb tissi, või siis see, mis mind alati naerma ajab: ki li pli piti ki li ki li poupou – mis on väiksem kui täi perse, ja vastus: Dard so mâle, le dard de son mâle*.

Sellepärast tütar Honorine teda vaatamas ei käigi. Honorine on nelipühilane. Ta vihkab kõiki Fe’seneid, ta tahab, et nad põrgusse kaoksid. Nüüd on nad surnud: ema Laros, isa ja vana Artémisia. Jäänud olen ainult mina.

Aga mina ei ole Fe’sen, ma pole Coup de ros. Ma olen Dodo ja punkt. Sellepärast lubabki Honorine mind enda *

Tema isase oda.

12

J. M. G. L E C L É Z I O

*

A L M A , M U KO DU

pool käia, ta lubab mul magada põrandal madratsi peal, ukse kõrval, just nagu kodutul hulkuril.

Ma kõnnin päevad läbi. Iga päev. Ma kõnnin nii palju, et mu kingades on augud. Kui augud lähevad liiga suureks ja ma ei saa neid enam papiga kinni toppida, siis lähen uusi kingi otsima. Ma tean, kust neid leida. Lähen ülespoole Trou aux Cerfsi, botaanikaaia, Swedenborgi kiriku kanti. Sealt võin saada uued kingad. Pole tarviski prügikastides sorida. Ma küsin ukselävel lapsehoidjate käest, ja nemad lähevad ja küsivad emandate käest ning tulevad tagasi sisse mähitud kingapaariga. Ma hoian ka ajalehe alles. Mulle meeldib uudiseid lugeda, isegi kui need pole värsked, kingad pole samuti päris uued. Istun tänaval suure puu varju, ma ei loe kuigi hästi, read kipuvad segamini minema, loen ainult nimesid, mulle meeldib väga nimesid lugeda. Jätan nad meelde tähestiku järjekorras: Chang Wing Sing Marie-Louise Chawla Chahek Cheeroh Zaynah Chelember Madhvi Cheong Youne Alison Chojchoo Bibi Shazeea Trilok Manu Rohan Yee Tong Wah Jérémie Lapsehoidjad annavad kingad üle lahke sõna saatel, nad kutsuvad mind Dodoks, mitte kunagi Fe’sen Coup de ros, vahel viskavad nad natuke nalja, mängivad armunuid, mina olen nende kavaler, nad naeravad oma valgete hammastega ja annavad mulle kingad. Ma võin ära minna, kuni mägedeni, metsani, kõndida suurte sammudega MINU NIMI ON DODO

13

teepervel, autod tuututavad, busside ja autode pidurid kriuksuvad, mõned hüüavad mulle: „Hei, Dodo!“ Ma kõnnin, ja siis väsin ära ja istun pervele maha. Vaatan mägesid, vihmapilvi, mõnikord märkan eemal Remparti pool merd, näen päikest, mis lainetel sätendab.

Lõpuks jõuan alati Almasse. Lähen läbi uute kvartalite, seal on palju noori, üliõpilasi, pangatöötajaid, seal ei tunne mind keegi, see on uus maailm. Ma lähen üle Cascade’i silla või Minissy kaudu mööda suhkruroo teed, lähen jõe äärt pidi jääraku kaldal, seal, kus päike silmi pimestab. Jõuan Valettasse, lähen silla alt läbi ja mööda järve kallast kuni vana raudteeni. Mulle meeldib siin käia, siin pole kunagi kedagi. Ainult vahel mõni vana naine, kes korjab tule jaoks oksaraage, või arrakipudeliga vedelev maamees. Järve ääres hauguvad koerad.

Ma kardan neid väikesi kollaseid koeri, nad hammustavad. Siia ma jäängi. Hommikul on vee ääres vaikne, ma varitsen kiile. Korjan kive ja jään ootama. Otsin suhkrurootükke, imen suhkrut, mu esihambad pole head, aga purihambad on tublid, ma saan kiudu katki närida ja imeda teravat, kibedat mahla, isa keedab roogu vaskkatlas, kuni see muutub porisarnaseks, ta ütleb, et see on tervisele hea, just nagu jooksid maad ennast.

Alma. Seda nime oskan ma öelda juba väga väikesest peale. Ma ütlen: Mamma, Alma. Mamma on Artémisia. Ema ma hästi ei mäleta. Ta sureb, kui ma olen kuueaastane. Ta on pikk ja kahvatu. Tundub, et ta on pikkamööda suremas, vere ja luude pärast. Ta on kuulus lauljanna, nii räägivad kõik, sellepärast mu isa teda armastab, hoolimata õelatest inimestest, kes tahavad, et ta minema läheks, kuna ta on kreoolitar Réunioni saarelt, palju lokkis juukseid peas. Väga kõhn, alati sirge 14

J. M. G. L E C L É Z I O

*

A L M A , M U KO DU

seljaga. Ma mäletan teda enne tema surma, ta seisab köögi ukseavas, ta on valge, seljas valge öösärk. Aednik Harekrishna ütleb, et ta sarnaneb viirastusega. Kus on Artémisia? Ma tahan Mammat. Ma karjun viirastuse poole, ma ei taha sind, vaid mamma Artémisiat, oma hoidjat. Sind ma ei taha.

Seejärel lähen Saint-Jeani kalmistu poole. Mulle meeldib siin käia. See on nagu natuke mu kodu, kuna päris oma kodu mul pole. Nii ütlen ma kalmistu valvuritele ja nad naeravad: „Dodo, tuled koju?“ Nad naeravad minu üle, aga nad austavad mind, kuna ma olen Fe’sen, viimane sellenimeline. Fe’seneid on siin surnute juures igal pool: sektsioonis O, sektsioonis J, sektsioonis M. Kõiki neid ma ei tunne. Aga ma tean, kus nad on. Achab Felsen koos mu vanaema Jeannie Bethiga suure tumeda metsatuka ääres. Eugène Felsen ja Marie Zacharie ingel Gabrieli kuju juures. Robert Felsen, „minu isa“, puiestee lõpus, Fitousside kõrval. Marmorplaadil on tema portree, aga see on pooleldi kustunud. Ja teises kalmistu otsas, vana müüri ääres, kuna keegi neid mujal ei taha, isa ja ema Laros halli graniitplaadi all. Vanasti oli plaadi ümber kett, aga keegi on keti ära varastanud ja alles on ainult neli tsementposti aukudega, kus on veel näha ketiroostet. Mul on kaasas kriidipulk ja ma tõmban kustuma hakkavad tähed üle: Antoine Felsen, 1902 – 1970, ja Hélène Rani Laroche, 1913 – 1940. Need nimed meeldivad mulle. Nad on väga armsad. Nad on minu sees, nagu sosinad. Ütlen neid tasakesi ja käin siis tähtedest ja numbritest kriidiga üle. „Dodo, mis sa seal teed?“ See on valvur, ta on väga pikk ja väga tumeda nahaga, tal on alati õlgkaabu peas. Tal on seljas plekilise ja kulunud musta kuuega ülikond. Tema nimi on Jean. Ärra Zan. „See kulub maha, vanapoiss. Sa pead panema värvi. Ma võin sulle värvi anda.“ Aga ma ei taha tema MINU NIMI ON DODO

15

värvi. Värvid korra üle, ja siis unustad? Ei tulegi terve aasta? Ei, ei, vanadele meeldib kriit. Nad ütlesid mulle unenäos kõrva sisse.

Tibutab. Nii on iga kord, kui ma Saint-Jeanis käin.

Ma lähen suhkruroopõldude poole, kõnnin päikese käes mööda väikesi radu, maapind on punane ja pragunenud, ma tunnen päikest nägu ja käsi kõrvetamas ja kui ma Ébène’i kandis üle teede lähen, kogunevad pilved mägede kohale, suured valged ja mustad pilved, mis põrkavad kokku, ma tunnen vihma külma tuult. Inimesed kiirustavad, vihmavarjude all küürus, koolitüdrukud ripuvad bussi küljes, nad kiljuvad ah ja oh, nad naeravad, valged hambad panevad nende näod särama. Nad vaatavad mind ja naeravad jälle. Ma ei tunne neid. Nad on siia tekkinud eelmisel aastal. Ma pole neid kunagi näinud, välja arvatud Ayeesha, proua Zine’i tütar, ta on koolitüdruk, aga kõik räägivad, et ta käib poistega väljas; Ayeeshal on mustad lokkis juuksed ja ta silmad on rohelised.

Ta näeb mind ja hüüab mulle: „Heihoo! Dodo, Dodobird! Kus sa oled olnud?“Ma vastan käeviibutusega, sest Ayeesha meeldib mulle, ta on väga ilus, ja jätkan teed vihma all, mis sajab ja voolab mu põskedele, teeb mu särgi märjaks ja jookseb jalgu mööda alla. Mulle meeldib vihm Saint-Jeani kalmistul. Isa ja ema, kindlasti meeldib vihm ka teile, kui ollakse surnud, siis armastatakse vihma, sest see sarnaneb pisaratega. Kui ma olen väike, ei oska ma öelda „tibutab“, ma ütlen „tihutab“.

Isa on pikk ja väga kõhn. Tal on alati mustad riided, võib-olla naise surma pärast. Kõik austavad teda. Vanasti oli ta kohtunik ja küllap paljud kardavad teda. Ometi on ta väga leebe, ta ei vihasta kunagi, ei karju kunagi.

Igal hommikul läheb ta tööasjus linna, ta ei emba mind.

Ta ei anna mulle kätt. Ta vaatab mind natuke ettepoole kummargil, kuna ta on pikk ja mina olen väike.

16

J. M. G. L E C L É Z I O

*

A L M A , M U KO DU

Ta ütleb ainult: „Behave.“ Talle meeldib minuga inglise keeles rääkida. Tema ei räägi kunagi lihtsalt niisama, inimesed aina vadistavad, nääklevad, ajavad jama. Kui ta minuga räägib, ütleb ta ainult mõned sõnad inglise keeles: „So long.“ Või siis: „What’s up?“ Õhtul pärast sööki tuleb ta tagasi, istub oma nahktugitooli, laotab ajalehe lahti ja jääb iga kord magama. Ta suitsetab inglise sigarette, mida ta hoiab nagu pliiatsit pöidla ja nimetissõrme vahel. Ta sõrmeotsad ja ka hambad on kollased. Kui ema veel elab, ei julge ta kodus suitsetada, sest ema vihkab külma tubakahaisu. Artémisia ütleb nii. Ja kui ema sureb, hakkab ta uuesti suitsetama. See tekitab talle köhahoogusid. Ma kuulen teda öösiti köhimas, ta ei suuda kuidagi lõpetada. Sellepärast, et ta on astmaatik, astmaatikud ei tohi suitsetada. Doktor Harusingh ütleb talle, et iga sigaret vähendab ta eluaastaid. Aga isa ei kuula teda. Ta ütleb ainult: „Ja kui mulle meeldibki oma elu lühendada?“ Ja nii lähebki. Ta köhib terve päeva ja öö, ja ühel päeval lõhkeb veresoon ta südames või peas, ja ta on surnud. Ma kuulen, kuidas ta sureb. See teeb suurt müra, sest ta kukub põrandale, ja mina ei julge end liigutada, kuna mul on hirm. Siis kostab ta kõrist vulksumist, ta koriseb, ta on lämbumas. Artémisia leiab ta keskpäeval põrandal lamamas ja paneb ta ilma kellegi abita voodisse. Võib-olla, kui ma oleksin karjunud või kähku arsti järele jooksnud, oleks isa veel elus.

Alguses teen talle Saint-Jeani kalmistul etteheiteid.

Istun halli kiviplaadi peale, millele on graveeritud tema ja ema Laros’ nimi. „Sa pead kuulama doktor Harusinghi, kui kuulad, mida ta ütleb, saad veel koos minuga olla.“ Aga tegelikult arvan, et ta on rahul, et ta ei kuulanud arsti ja suitsetas sigarette, mis ta elu lühendavad, sest nüüd on ta oma naise juures. Enam ma talle etteheiteid ei tee. Ma arvan, et peaksin ka hakkama sigarette MINU NIMI ON DODO

17

suitsetama, et kiiremini isa ja ema juurde saada. Aga judinad tulevad peale, kui kujutan ette, et olen selle halli kiviplaadi all. Ja kui ma seal all olen, kes hakkab siis nimesid ja kuupäevi kriidiga värskendama? Ärra Zan seda ei tee. Ta ei viitsi isegi oma värvi ja pintslit kasutada, joob aina oma rummi ja magab kalmistu lõpus osmikus, ootab, kuni keegi tuleb ja ta saab temalt mündi välja meelitada lillede kastmise või plaadipragude puhastamise eest vana hambaharja ja klaasitäie soolase vee abil. Saint-Jeani kalmistul on tore see, et siin on ka hiinlaste haudu. Nende nimed on Zhang Fo, Zhang Ho. Need ei ole kuigi suured hauad, aga nad on väga ilusad. Seal on alati lilled ja rohelised taimed. Ka potid kustunud viirukipulkadega. Vanadele on hea, et neil on naabriteks hiinlased. Nemad, kes kaeblevad, et vanemad, sõbrad ja üldse kõik neid halvasti kohtlevad, kes ütlevad alati: „Rästikute sugu,“ või siis: „Piin,“ mis tähendab, et saar on nende jaoks põrgu. Nüüd magavad nad hiinlaste kõrval, kes on nii puhtad ja korralikud.

Vanasti käin ma siin koos isaga kord või paar aastas.

Temal on mustad riided, ümara põhjaga kaabu, lakkkingad. Mitte kunagi lilli, ta ütleb, et vihkab neid. Sellepärast ei too ka mina neid kunagi. Ärra Zan kritiseerib: „Noh, ärra Fe’sen, buketti ei panegi?“ Mind peab ta rotiks. Ta põlgab mind, sest mul on kingade sees paljad jalad. Ta aimab, et need pole minu kingad. Küllap prügikastist leitud. Mõne surnu kingad. Kõnnid surnud mehe nahas. Kõik kingad on surnu nahast. Aga isa pärast, kes on ärra Ziz, hoiab ta end tagasi. Vanasti käin isaga, mitte keegi ei sega ega tülita meid. Ärra Zan on nüüd kindlasti juba seal, augus koos teiste tarakanidega. Pärast seda, kui me läinud oleme, tulevad nad haua juurde nuuskima, vaatama, kas saab midagi pihta panna. Sel ajal on kett haua ümber veel alles. Kui ma olen väike, istun keti 18

J. M. G. L E C L É Z I O

*

A L M A , M U KO DU

peale, et end kiigutada. Ema nimi on alles täitsa värske, kirjutatud mustade tähtedega hallile plaadile, ma näen iga tähte, iga numbrit, see on mu silmapõhja graveeritud.

Ma tahan väga, et need oleks jälle mustad, aga ma ei leia kuskilt sütt. Proovin pliiatsiga, see kustub kohe ära.

Nii on kiri nüüd valge, kriidiga tehtud. Aga tema neetud värvi ma ei taha. Mulle näitamiseks võõpab ärra Zan kõrvalhauda, mitte hiinlaste oma, vaid ühe vana Lalmatie naise oma, keda ma ei tunne, ühe Amampouri hauda, võib-olla teeb ta seda meelega, et mind ähvardada, järgmisel korral olete need teie, Fe’senid, keda ma võõpan.

Ma vaatan tema poole, ei ütle midagi, aga mõtlen: kui sa seda hauda puudutad, siis tapan su ära. Ma ei ole nii pikk nagu isa, ma olen kõhn ja närviline, aga mu nägu hirmutab, kuna mul pole nina ja silmalauge ja mu põsed on auke täis. Mitte selle tõttu, et ma olen vana, ei, niisugune olen ma sellest peale, kui olen suur, haiguse pärast. Keegi ei räägi sellest haigusest, aga see jättiski mind ilma ninata, augud põskedesse ja suu ümber.

Haigus õgis kõik ära. Selle nime ma ei tea. Ühel päeval, isa on veel Almas, sorin ta asjades, tema kirjutuslaua sahtlites ja leian paelaga kokku seotud dokumendimapi, kaanelt loen oma nime: Dominique. Mapis on paberid, mu sünnitunnistus, registreeritud Moka Town Hallis, Le Bourhis’ kooli tunnistused ja ka kiri ühelt arstilt, inglise keeles, sõnadega, millest ma aru ei saa, ja üleval punasega imelik märk; et mitte ära unustada, kirjutan selle vihikusse, et ühel päeval välja uurida, mida see tähendab, kuna ma mõistan, et see täht tähendab haigust, mis mu nägu sööb: Ʃ.

MINU NIMI ON DODO

19

Zobeide Ühel päeval küsin: mida see täht tähendab? Vastuse annab tädi Milou. Zobeide kirjutatakse Z-iga, mitte selle tähega. Mina seda tähte ei tunne. Mitte keegi ei tunne. Aga tädi Milou ütleb selle nime. Suur sigma. Ma ei unusta seda ära. Kõik unustavad, isegi isa on unustanud. Aga mitte tädi Milou. Tädi Milou räägib alati tõtt. Sellepärast, et ta elab üksi, ta ei tahtnud abielluda, oma pere juurest lahkuda. Terve elu on ta elanud Almas, suures majas. Hiljem pidi ta Almast ära minema, sõja tõttu Armandodega, Jules’i poegade Henri, Léoni ja Barnardiga, kes sarnaneb oma isaga ja sellepärast kutsutakse teda Dilo Kanaliks, kõik nad on kurjad meie, Fe’senite vastu. Ema Laros läheb Saint-Jeani kalmistule ja selle tõttu isa kindlasti surigi, tal oli ajurabandus ja ta kukkus korisedes oma toa põrandale, tehes voolava vee häält. Tal kulub suremiseks mitu päeva, seni lebab ta üleni kaamena oma voodis, habe aga kasvab endistviisi.

Tädi Milou ei lahku tema juurest. Ta jääb tema kõrvale, ta elab meie majas, ta kutsub seda bambusonniks, kuna maja Alma uhtorus, teisel pool bambusmetsa, on väga väike ja räpane. Ta magab väikeses toas, mis on isa kabinet, tal on kabinetis välivoodi, aga isa ei vaja enam kabinetti, ta ei suudagi enam kirjutada. Siis ütlebki 20

J. M. G. L E C L É Z I O

*

A L M A , M U KO DU

tädi mulle selle suure märgi nime, ta räägib naisest, kes mulle haiguse andis, ja mina ei vasta midagi, kuna see oli ainult paar-kolm korda, võib-olla rohkem. Kui ma Zobeide’i ainult paar-kolm korda näen, kuidas saab ta siis mulle suure Ʃ anda? Kuidas saab see ära süüa nina ja põsed ja jätta kaks laugudeta silmaauku? Aga ma kuulan tädi, kuna ta räägib alati tõtt. Ja ma kerin oma peas, mis juhtus Port Louis’s Ward Fouri kvartalis. See oli ammu, sest tol ajal elame me veel Alma majas ja isa töötab Barracksi lähedal oma kohtunikukabinetis, mina käin kolledžis ja keegi ei kutsu mind Dodoks ega Coup de rosiks, kuna ma olen tugevam kui nemad ja võin neile roost kepiga tuupi teha. Ja ma jalutan sageli hipodroomile võiduajamisi vaatama, sest mulle meeldib väga näha hobuseid jooksmas. Mulle meeldib neid väljakul jooksmas näha, nad meeldivad mulle praegugi, aga mul pole enam sisseminekuks raha, vanade riiete ja surnud nahast kingadega ei lasta mind sisse, eriti veel, kui mul pole enam nina ja põskedes on augud.

Zobeide elab Moreno tänavas, mitte kuigi kaugel keskhaiglast ja mitte kaugel Hiina putkast ja Masjid Al-Husseinist, ma lähen tema juurde pühapäeva õhtupoolikul, mäletan, et on pühapäev, sest isa ja tädi Milou lähevad katedraali missale. Ward Fouris on jaanuarikuus väga palav, palavuse pärast toimuvad võiduajamised hilisemal ajal, kella nelja paiku, ja ma ei tea, mida peale hakata, ja siis ütleb mu sõber Mohandas, et lähme Zobeide’i poole, ta saadab mind kuni Ward Fourini, aga ta ise ei taha sisse tulla, ta jätab mu maja ukse ette.

Zobeide’i pool on väga ilus. Kõik on punane: seinad, kardinad, voodi, isegi Hiina mööbel on punane ja must, ja Zobeide on üleni punases, pikk kleit ulatub jalalabade ja väikeste punaste sussideni, nagu muinasjutt, ja ma ZOBEIDE

21

olen arg, kuna see on esimene kord, kui ma olen naise seltsis, ma ei tea, mida öelda. Tema lausub: „Astu sisse, mu poiss, ma ei hammusta sind!“ Ma mäletan iga sõna, mida ta ütleb, ja pärast heidame pikali tema laiale voodile, ta võtab mul riided seljast ja pilkab mind: „Sa oled täitsa paljas, sul pole ühtki karva, aga siin juba kasvab!“ Ta tõmbab käeseljaga üle mu põskede, naerab natuke, ütleb: „Laps!“ Ta ütleb: „Sa oled naljatilk!“ Zobeide’i pool on väga palav, kuigi mul pole riideid seljas, on mu nahk higist märg, Zobeide’i nahk on kuiv, see läigib valguse käes, kardinate tõttu on see punase mulla värvi, tema rinnanibud on väga kõvad, ta juhib mind oma kõhu sisemusse, seal on pehme ja soe, ma tunnen midagi, karjatan, kui vedelik minust välja tuleb, Zobeide häälitseb: „Ah!“ Ta lausub: „Sina, naljatilk, oled paras röövel, ja sa pole seda kunagi varem teinud, ma ei usu sind, sa oled pagana valetaja, mul pole sulle midagi õpetada, Zozo Mayo!“ Ja mulle meeldib kangesti, et ta mulle nii ütleb, sest ma pole kunagi varem seda teinud, ainult mõned korrad käega voodis enne ülestõusmist, ja isa ütleb mulle ühel päeval, ta on väga vihane: „See ei ole hea, poiss ei tohi hommikul voodisse lesima jääda,“ ja saadab mu duši alla, Almas on dušš kann külma veega, millest plekkvannis püsti seistes endale külma vett selga kallatakse ja end pudelkõrvitsa sasiga kuivaks pühitakse. Zobeide’i ja muu kohta pole ma isale kunagi rääkinud, ometi on see tädi Miloule teada, ma ei tea, kes talle ütles, võib-olla Mohandas või Kadour, tema käib tihti Almas, tema keel on mürgine nagu laffe’il ehk skorpionkalal, nagu seda kutsutakse. Ja Kadour käib tihti Ward Fouris, Masjid Husseinis, tema onul on Moreno tänavas kangapood, nii see lugu levibki, kuna ma käin tihti Ward Fouris Zobeide’i juures, ma meeldin talle, ta kutsub mind Zozo Mayoks, mõnikord Zakoks, ta ütleb, 22

J. M. G. L E C L É Z I O

*

A L M A , M U KO DU

et oma nahavärvi ja lokkis juustega sarnanen ma Grand Bassini makaakidega. Aga ta ei ütle mulle enam „laps“, sest nüüd pole ma enam süütu, ma oskan kõike, tema peale minna ja talle naudingut valmistada, ta haarab mu juustest kinni, sellal kui ma end liigutan, teeb kurguga häälitsusi raa, raa, roo, roo, nagu suur nurruv kass.

Ja pärast jäin ma väga haigeks. Zobeide ei taha enam mind enda juurde lubada. Ta uurib mind tükk aega enne doktorit. Paneb mu valguse kätte akna juurde, sätib suurendusklaasid ninale. Ta vaatab kõiki kohti, nokut, kerasid, kõike, ja ütleb: „Zozo Mayo, sa pead haiglasse minema.“ Ta ütleb seda tõsisel häälel, et ma mõistaksin, et pole mõtet vastu vaielda. Ta sõnab ka: „Zako, sa ei tohi enam siia tulla, kui küsitakse, siis sa ei räägi minust, mitte kunagi, saad aru?“ Ta annab mulle raha ravimite jaoks, see on imelik, sest harilikult teen mina talle väikesi rahalisi kingitusi: annan ruupiaid, mida olen koolisööklas kokku hoidnud või olen teeninud Alma aias rohtu kitkudes. Ja nüüd annab tema mulle raha, ma ei taibanud kohe, et see on selleks, et mind enda juurest minema peletada, et jumalaga jätta. Ma ei läinud haiglasse, kuna mul on selle haiguse pärast häbi, ma loodan, et see läheb iseenesest üle, salvitasin end, aga see ei lähe üle. Ma lähen mitu korda Moreno tänavasse Ward Fouris, uitan tema maja ees, aga ühel päeval väljub sealt mees, ma ei tunne teda, ta on suur ja jässakas, nahk väga tume, ta annab mulle kõrvakiilu ja tõukab mu veeloiku. „Mis sa hulgud siin? Ei saa aru või, tohman? Bugger off!“ Ta sunnib mind jooksma tänava lõpu poole ja pärast seda ma enam Zobeide’i juurde ei lähe. Ja siis läheb haigus hullemaks. Mul on halb, nii halb, mul käivad higistamishood. Isa kutsub doktor Harusinghi, too uurib mind, aga ei kosta midagi. Ma leban oma toas, kardinad ette tõmmatud, sest mu silmad valutavad. Ja ma sonin, ZOBEIDE

23

näen kuradeid oma voodile lähenemas, näod kõverad ja silmad kurjad, nad küünitavad käsi, et mul juustest haarata ja ma karjun. Ja sellest ajast peale näen ma peeglis kuradeid; igal pool, kuhu lähen, panen paberi peegli ette või katan riietega kinni. Selle järel ei ela ma haiguse tõttu enam majas, olen bambushütis õue tagaosas, mul on kehal kärnad, suu veritseb ja keel on musta värvi. Ma ei saa enam süüa ega magada, pea valutab kõvasti, Artémisia toob mulle märgi linu pea ümber mähkimiseks.

Niimoodi jäingi ma ilma ninast ja kulmudest, silmalaugudest ja juustest ja muutusin koletiseks. Keegi ei tunne mind enam ära, ussid on mu pea ära söönud. Ja kurjade vaimude nägemine muutub igapäevaseks.

24

J. M. G. L E C L É Z I O

*

A L M A , M U KO DU

Pugukivi Ma olen tagasi. Kummaline tunne, kuna ma ei ole kunagi Mauritiusel käinud. Kuidas saab olla niisugune tunne maa suhtes, mida ei tunta? Mu isa lahkus saarelt seitsmeteistaastasena ega naasnud enam. Mu vanaema ei olnud siit pärit, ta oli sündinud Alsace’is. Minu ema nimi on Alison O’Connor, ta oli Inglismaal haiglaõde, mu isa kohtus temaga pärast sõda ja nad abiellusid. Isa oli emigrant, nagu nüüd öeldakse, „diasporaast“ – sõna, mida ma ei ole teda kunagi ütlemas kuulnud, nagu ka sõna „eksiil“. Ta ei rääkinud sellest, kuigi temas pesitses väga suur igatsus sünnimaa järele. Sõnadega ta oma kahetsusi ei väljendanud. Need tulid ilmsiks tema liigutuste, maaniate ja fetišite kaudu. Lapsepõlve kestel nägin igal pool esemeid, mis teda saarega sidusid: merikarpe (korjatud randadelt, vanakraamikaupmehelt poleks ta neid iial ostma nõustunud), laavatükke, koralle, siniste täppidega kuivatatud kohverkala, silmad pilus, uimed tibatillukesed ja pudedad, ja pärakuauk, mis mind naerma ajas: mustunud ja kortsus nagu vanainimese suu. Ka seemneid, kohviteri, tamarindipuu kaunu, punakaspruune munakoori, musti kookospalmipuu tükke, ja suurt, läikivat, kõva kestaga puuseemet, mille nime sain õige varakult teada, kuna see ei sarnanenud ühegi PUGUKIVI

25

teisega ega seisnud üheski sõnaraamatus: suureleheline raudpuu. Võib-olla oli isa mulle jutustanud legendi suurest lennuvõimetust linnust, kes sellest toitus ja kes selle kestast vabanenuna välja heitis, aidates kaasa maailmas ainulaadse suure puu, Sideroxylon grandiflorumi ehk suurelehelise raudpuu idanemisele, mille kohta ma võisin arvata, et see on veeuputuseaegne. Ent kui järele mõelda, siis arvan, et ta ei jutustanud midagi. Need esemed olid siin, tema kirjutuslaual, raamaturiiulite äärtel või tema öölaual, niisama, sõnatult. Lihtsalt olid.

Ja kaardid. Neid oli kõikjal, kinnitatuna seintele, kaetud tolmuudemetega, või rulli keeratuna kappide peal, virnades inglise keele sõnaraamatute kõrval, just nagu võiks neid ühel päeval tarvis minna. Need olid Mauritiuse saare kaardid, erinevates mastaapides, ja Port Louis’ plaanid, tänavate nimesid oli parandatud, käsitsi, pliiatsiga oli lisatud märkusi: kaupmeeste nimed: Ali, Soliman, Amoorasingh, Woong Chong Li, Pak Soo, Tsuridar, ja kontorite nimed Mosquée ja Edith Cavelli (varem Remparti) tänavas: Lonrho, Sugar Islandi, Commercial Banki, Consolidated Orientali omad, ja hotellide nimed, mitte tänapäevased pretensioonikad suured hotellid, vaid inglise väikeametnikele mõeldud väikesed pansionid: National, Pearl, MacArthur, Montaigu, ja restoranid: Flore, Barachois, Capitaine, Espérance, Cari Sec. Ma ei usu, et mu isa neid kaarte vaatas.

Need olid seal sisustuselementidena koos merikarpide ja seemnetega, koos sünnipäeva- ja reisifotodega, ta ei vaadanud neid enam, kuid kui keegi juhtus neid ümber paigutama, märkas ta seda otsekohe: „Kes on Port Louis’ plaani puutunud?“ Ja lisas: „1923. aasta oma,“ just nagu oleks sel mingit tähtsust. Just nagu võinuks keegi teine peale minu ja mu ema neist huvituda või koguni ära röövida.

26

J. M. G. L E C L É Z I O

*

A L M A , M U KO DU

Üks ese kõige muu hulgast tõmbas mind iseäralikult ligi ja lummas mind; ma usun, et see otsustas mu tulevase elu: just nagu pärast kõrgvett maha jäänud ümmargune, valkjas, kulunud kivi, mis seisis raamaturiiulil merikarpide ja seemnete kõrval ja mida ma aina kätte võtsin, niipea kui ulatusin kõige ülemise riiulini, kuhu see oli pandud. Ei mäleta, et ma oleksin küsinud, mis see on. Kivi, lihtsalt kivi, tennisepalli suurune või natuke väiksem, kuid täiesti ümmargune, pinnal ainult väikesed täkked, pisikeste toksete jäljed, mida võis päikesevalguse käes märgata. Ma ei arvanud kunagi, et see võib olla mänguasi. Võtsin kivi sageli kätte, hoidsin peopesas, kuni see läks soojaks. Tundsin tema raskust, uurisin pinda, tõstsin huulte juurde, et tunda tema maitset ja kõvadust.

Pärast panin kivi alati oma kohale tagasi, ülemisele riiulile raudpuuseemne ja kaurikarpide vahele.

Tükk aega hiljem söandasin ma ühel päeval isalt küsida: „Mis ümmargune kivi see on?“ Isa, kes ei rääkinud kuigi palju, eriti oma minevikust, päästis korraga keelepaelad valla: „Sa ei aima? Ma räägin sulle, mis see on. Olin umbes kümneaastane, kui leidsin selle kivi suhkruroopõllult Mahébourgist lõunas. Äsja oli roogu lõigatud, ma kõndisin niisama ringi, isa oli läinud Mon Déserti vabrikusse kellegagi kohtuma, ja ma nägin seda valget kivi, mis säras punasel maapinnal roojäänuste vahel. Ma võtsin kivi kaasa, et isale näidata, ja vabrikus vaatas seda üks insener ning ütles: „Sa leidsid haruldase asja, see on dodo pugukivi. Vaata tema suurust ja kaalu, kujuta ette, kui suur oli lind, kes seda kivi oma kõhus kandis.““ Sellest hetkest peale teadsin, et sellel kivil saab olema koht mu elus, ja kui mu isa suri, oli see ainuke asi, mille ma alles jätsin. Mu ema langetas otsuse minna Saint-Charles’i kloostrisse Nice’i kõrgendikul, ja PUGUKIVI

27

kõik müüdi maha, pillutati laiali. Mu vanaema O’Connori vanaaegne mööbel – ta oli oma Louis XVI stiilis tugitoolid Ripolini värviga üle võõbanud –, nipsasjad, köögitarbed, mõranenud nõud, kohvrid pitsidega ja kirstud pisiasjadega, kõik läks vanakraamikaupmehele.

Keegi bukinist ostis ära raamatud, vanad ajalehed, kaardid, almanahhid. Jätsin siiski alles Mauritiuse kaardi 1:25000, trükitud Descures’i poolt aastal 1875 kolletunud kangale, keeratud rulli ümber bambuspulga. Sellel on näha kõik maavaldused koos omanike nimedega ja kunagised suhkruvabrikud. Loomulikult nägin ka Almat Felsenite nimega, aga mitte sellepärast ei tahtnud ma kaarti alles jätta. Mitte nostalgia pärast, vaid seetõttu, et täpne kujutis ja pinnavormide esiletoomine võisid olla mulle teejuhiks kadunud linnu otsingul, sellepärast, et mõned neist nimedest ja paikadest olid selle loo ainukesed tunnistajad. Leidsin sealt jälgi metsatukkadest, orgusid, soomülkaid ning kaardile toetudes võisin ma ette kujutada tiivutut lindu võpsikus jooksmas, ma võisin koguni kuulda tema häälitsust, tema hädakisa üksinduses, silmitsi halastamatute kiskjatega. Panin kaardi ülikoolilinnakus oma toa seinale ja kandsin Loodusloomuuseumis loengutel käies pugukivi taskus kaasas. Need olid minu fetišid. Ühel päeval näitasin kivi oma sõbrale Clarale, ta hoidis seda oma väikestes pruunides pihkudes, ja kivi läikis noorusliku säraga! Usun, et Clara oli ainuke, kes seda pärast mu isa surma puudutas. Kui ma ütlesin Clarale, et lähen Mauritiusele, et kirjutada sellest pugukivist uurimus, puhkes Clara naerma, just nagu oleksin ma talle anekdoodi rääkinud! Ta lisas: „Õnneseen, saad saartel elu nautida!“ Tollal arvasid paljud, et on olemas mitu Mauritiuse saart. Ma ei teinud talle ettepanekut kaasa tulla. Mul polnud vaja end õigustada. Ma poleks tahtnud talle rääkida metsast, Rivière Noire’i jär28

J. M. G. L E C L É Z I O

*

A L M A , M U KO DU

sakutest, mudastest lompidest kõrgendikel ja udulooris mägedest. Korjasin kokku dokumendid ja raha, pakkisin koti, unustamata sääsevõrku ja tablette kärestikujõgede vee puhastamiseks. Rullisin kaardi torusse, panin valge kivi seljakotti ja asusin teele.

PUGUKIVI

29

Mare aux Songes Ma alustasin algusest. Ma ei teadnud muud kui seda, mida olin raamatutest lugenud. Ma ei osanud midagi ette kujutada. Pugukivi justkui tarkade kivi peos, hakkan kõndima keset suhkruroogu Savinia, La Baraque’i, Le Chalandi poole. Astun oma isa jälgedes. Elustan endas tema lapsepõlveaja, kui ta uitas üksipäini rusuva päikese all mahalõigatud suhkruroos ja nägi roojäänuste sees seda valget, muna moodi eset. Loomulikult ei otsi ma midagi. Kaks korda säärase tähtsusega eset ei leita. Maapind on punane ja kuiv, see moodustab väikesi kuhilaid, mida mu tennisetallad vaevaga puruks litsuvad. Aastaaeg on teine: suhkruroovarred on alles püsti, pikemad kui mina, jäigad, teravad, meretuul paneb lehed metalselt sahisema. Ma kõnnin ettepoole kumaras, kott kaitseks kõhu vastas, mütsinokk silmile tõmmatud. Ma ei tea, kuhu ma lähen. Rooväli on lõputu, roheline meri, taevas on tumesinine, peaaegu lilla. Aeg-ajalt peatun, et võtta plastpudelist lonks leiget vett. Päike on juba kõrgel, valgus väga ere. Roovarte lõhn on peaaegu lämmatav, riismed käärivad all varte juures, uriini-, suhkrulõhn, ka minu lõhn, higi tilgub mu silmadesse, kaelale, tunnen, kuidas särgikangas nahale kleepub. Kus ma olen? On see siin või kaugemal? Kust kohast isa kivi leidis? Ta ei 30

J. M. G. L E C L É Z I O

*

A L M A , M U KO DU

öelnud mulle kunagi selle koha nime Chalandi teel Mon Déserti vabriku lähedal. See oli kaua aega tagasi, aga siin pole midagi muutunud. Takso pani mu vabriku teeotsas maha, hakkasin kohe astuma mööda kitsast ja käänulist rooteed, mis lõppes peagi istanduses. Ma kõnnin huupi rohekashallis ookeanis.

Siin, keset roogu aega enam ei eksisteeri. Ma võin näha seda paika sellisena, nagu see oli kolmesaja kümne aasta eest, kui dodod oma viimaseid päevi elasid. Suhkruroo asemel oli kindlasti madal mets, eebenipuud, okaspõõsad, võib-olla pilliroog või kõrged rohumassiivid, mille sees suured linnud, kael õieli, ringi jooksid. Kuid oli samasugune palavus, samasugused niiske tuule puhangud, mis kandsid merelõhna ning aeg-ajalt külmade piiskadega udujoomi, mis torgivad mu nägu, langedes nähtamatust taevast. Küllap jäid peened tilgad pidama nende sagris sulgedesse, tegid märjaks nende nokad, läikisid maas nende kolmevarbaliste jalgade jälgedes. Ilmselt pidid nad vahetevahel peatuma, liikumatud ja jäigad nagu roomajad, et siis arutult edasi joosta. Liigun nüüd samamoodi edasi, kummargil, kael natuke ette sirutatud, tuulele vastu, silmad pooleldi kinni ja käed taskus, et lõikavalt terav roog mind ei vigastaks. Sammun, teadmata kuhu, tõusva päikese suunas, ma tean, et seal lõpus on meri, peatun vahetevahel, et kuulatada lainete müha, kuid ei kuule muud kui tuule sahinat lehtedes. Ma ei otsi midagi. Ma ei vaata enam jalge ette. Sajandid on pesnud, tasandanud, töödelnud maapinda, ükski jälg ei saa püsima jääda. Miski pole suutnud tsüklonitele vastu seista, ülevalt mägedest on paisu tagant vallandunud jõena vihmavett alla voolanud. Korraga olen päikesest ja tuulest niivõrd väsinud, et istun roo vahele, lehtede nigelasse varju maha. Ümmargune kivi on mul endiselt MARE AUX SONGES

31

paremas peos. Mõtlen: kus sa oled, dodo? Koguni hüüan tema nime, kuna niimoodi pidi ilmselt kostma tema häälitsus, madal ja krigisev kudrutus, kivide heli, mis veerevad jäärakusse, aga võib-olla valge kivi krigin tema kõhus: DODODOdododo! ... Ootan kummargil, laup vastu põlvi. Ei tea, mida ma ootan, ma ootan seda hetke juba väga kaua aega, lapsepõlvest saati, ma panin valge kivi põse vastu ja sulgesin silmad. Miski väga ammune siseneb minusse näonaha, suletud laugude kaudu, miski, mis mind toidab ja ringleb mu veres, annab mulle nime, sünnikoha, mineviku, tõe ... Tuul sakutab roovarsi, lööb neid metalse helinaga kokku, meretuul, kuivast, kirbest, happelisest maapinnast üles soojendatud; mispärast see lõhn mulle tuttav on? See oli kogu aeg minus olnud, tulnud mu isa, vanaisa Alexis’, kõigi Felsenite kaudu, kes sellel saarel üksteisele järgnesid esimestest tulijatest alates: Axel ja ta naine Alma, nende ihu ja naha lõhn minu ihus ja nahal. Sel hetkel täidab taeva mürin, pannes maa värisema, ja ma tõmban pea õlgade vahele nagu kohkunud lind, kes kuuleb tundmatu kiskja mörinat, kahurikõminat mere kohal. Üks vari kulgeb aeglaselt üle roo, tiivad laiali, kabiin peegeldamas valgust, Jumbo on turistidelaadungiga õhku tõusnud, arvan eristavat tulede välgatusi kabiinis, ta möödub raskelt, tõuseb vaevaliselt Plaisance’i kohale, kuni pöörab ookeani poole.

Enne ööd olen Mare aux Songes’i kandis. Plaanidest hoolimata oli raske seda üles leida. Pidin üles ronima võssa kasvanud järsakust, mööduma eebeni- ja tamarindimetsast. Mööda traktorikummidest märgitud kitsast, mullast rada. Ma otsisin vee värvi. Tegelikult pole soomülkast järel muud kui rohtu ja pilliroogu kasvanud lohk, ümber mets. Siit leidis 1865. aastal Roy-nimeline härra Gaston de Bissy maavalduse tööde ülevaataja 32

J. M. G. L E C L É Z I O

*

A L M A , M U KO DU

juhuslikult esimesed luud, kui ta laskis mülkas kaevata, et tõsta välja mudaplokke, mida ta kavatses istanduses kasutada. Mustjaid, savikaid, lagunevaid taimeosiseid täis lahmakaid. Indiast pärit töömehed olid rätikud suu ette sidunud, et lämmatavate aurude sissehingamist vältida. Tol ajal oli mülkas veel vett, töölised rügasid paljajalu, ainsaks kehakatteks puusade ümber seotud riidetükk, tume nahk higist pärlendamas. Kohe ilmusid välja esimesed jäänused, üks töölistest andis häiret: „Ärra, ärra Roy, siin on luud.“ Ta tõstis välja kamakad, mille mustas mullas paistsid valged luud. Roy uuris jäänuseid, ta tundis ära linnu skeleti, aga see oli tohutult, uskumatult suur: rinnakuluu, roided, selgroolülid. Järgnesid jalaluud, niivõrd paksud ja pikad, et polnud võimalik, et tegu on merelinnuga, tormis siia eksinud albatrossiga.

Pärast seda, kui luud olid üle loputatud mageda veega mannergust, mille töölised olid joomise tarbeks kaasa toonud, näitasid luud oma kummalist värvi, sinakasmusta, mis oli kontrastis roiete valevusega, see oli väga iidse, sajandite eest väljasurnud looma värvus. Mülka servale rohule laotatud skelett läikis salapäraselt, peaaegu ähvardavalt. Töölised kogunesid kokku, nad vahtisid mõistmatult. Roy kohale kutsutud kooliõpetaja Clarke, kes uuris Mahébourgi rannikut, saabus hobuserakendiga vähem kui tund pärast avastust. Lössi- ja turbaplokid mülka ümber olid kuivanud ja sarnanesid kalmistukividega. Puldanist varikatte all, mis plaksus tuules, istusid Roy, Gaston de Bissy ja mõned töölised.

Mehed ootasid käsku naasta muda kaevama, ent oli ilmne, et maa sügavusest välja ilmunud kummaline lind on igasuguse argise töö seisma pannud. „Kulla mees,“ teatas Clarke, „see, mille sa välja kaevasid, ei ole muud kui Raphus cucullatus, saare esiasukas, kuulus dront ehk dodo, kuidas soovite.“ Ta laskus põlvili just nagu MARE AUX SONGES

33

luukambri ette, ta puudutas ettevaatlikult pikki luid, paigutas neid mitmesuguses järjekorras ümber, kuni sai nähtavaks hiigellinnu skelett, lebamas maas, otsekui oleks ta äsja igavesse unne suikunud. „Kahju, et osa peast on puudu, samuti alumine lõualuu, aga sinu eksemplar ei jää Amsterdami ja Oxfordi omadele sugugi alla.“ Uurinud järele, kust kohast tööline oli luud välja kaevanud, astus Clarke oma valgetele puuvillastele pükstele tähelepanu pööramata mülkasse ning hakkas labidaga põhja sondeerima. Hetke pärast tõi labidas pinnale lapiku palli kujulise mudatüki, mis puhtaks pestuna, puhastatuna ja kuivatatuna osutus pealaeks, otsas tohutu suur nokk, raske ja värvilt samasugune sügavike sinkjasmust. Silmanähtavalt liigutatud Clarke asetas pea selgroolülide kohale ja niiviisi sai ereda keskpäevase päikese käes esimest korda nähtavaks hiiglasuure ja tuttava linnu täiuslikult välja joonistatud keha, kühmus oma küünistega relvastatud kolme pika varbaga jalgadel, kord surnud ja taas ellu ärganud, oli ta seda hetke kindlasti kogu aeg lootnud. „Mõelda vaid, et olen teda terve elu mägedest otsinud, ja tema oli siin, paari sammu kaugusel merest.“ Järgmistel päevadel sai Mare aux Songes’ist tõeliselt põnevust pakkuv paik. Indialastest töölised, maaomanikud ja naabruskonna uudishimulikud läksid vette, vahel kuni vööni, paljajalu, et paremini tunnetada järvepõhjas peituvaid luukühmusid.

Metsale langes öö. Ma ei suutnud end kuidagi lahkuma sundida. Otsisin ulualust kiviselt teelt, mis viib suhkruvabriku varemete ja lubjaahjude juurde. Läksin jälle läbi suhkruroo, akaatsiatuka poole. Mererand on nüüd päris lähedal, järsk kallas, piirideta meri, ma kuulen selgelt lainete mürinat, mis paiskuvad vastu musti kaljusid.

34

J. M. G. L E C L É Z I O

*

A L M A , M U KO DU

Hiigellind ei saanud riskida siia tulemisega, iga pragu, iga uure on lõks. Tuulest hoolimata on õhk lämmatavkuum, niiskusest tulvil. Merealune geiser sülitab aeg-ajalt välja vikerkaarevärvilisi aurujugasid, heli märgib pigem põrgut kui eksootilist rannikut. Ainukeste lindudena on siin esindatud tuules liuglevad albatrossid ning mere pinna kohal Mahébourgi lahe poole suunduvad kormoraniparved. Vaatan ühes abajas tumedat, vahupritsmetes merd. Veidi enne ööd liigub avamerel mööda silmapiiri kaubalaev, jääb siis seisma, nõrgalt valgustatud laternast, mis vilgub vööris, ja mulle meenub, et olen kuulnud räägitavat: Hiina ja India konteinerlaevad tühjendavad oma pilsiveed karistust kartmata Mauritiuse juures avamerre.

Mõtlen jälle dodole, võib-olla juhtus ta vahel mööda randa jooksma, naljakad sabasuled tuuleiilidest sakris.

Tundub, et siin lähenes Hollandi admiralilaev rannikule, otsides pääsu suurde lahte kagus, ja lind taipas esimest korda, et tema elupäevad on lõpule jõudnud, et tal pole enam midagi teha maailmas, kus musketite ja vemmaldega relvastatud saatanad neid sadade kaupa maha notivad, kuni alles on vaid luud. Maailmas, kus valged liivarannad on peagi üle külvatud kleepuvate mustade tompudega, kus teisest maailma otsast tulevad lained toovad kaasa kilekottide ja kasutatud pudelite massi.

Kuid võib-olla ei taibanud ta midagi, ei osanud midagi ette kujutada, ja ülejäänu tegi halastamatu loodus.

MARE AUX SONGES

35