Issuu

I OSA 1. peatükk CHARLIE

Mai 1947 Southampton

simene inimene, keda ma Inglismaal kohtasin, oli hallutsinat sioon. Tõin ta endaga kaasa ookeanilaeva pardal, mis kandis mind tuima ja leinavana New Yorgist Southamptonisse. Istusin ema vastas korvlaua ääres Delfiini hotelli potipalmide vahel, püüdes mitte näha seda, mida mu silmad mulle näitasid. Blond tüdruk vastuvõtuleti ees ei olnud see, kelleks ma teda pida sin. Pere pagasi juures ootas lihtsalt üks inglise tüdruk, keda ma polnud kunagi varem näinud, kuid see ei takistanud mu kujut lusvõimel mulle ütlemast, et ta on keegi teine. Pöörasin silmad kõrvale ja vaatasin kolme naaberlaua poissi, kes püüdsid ettekand jat jootrahaga tüssata. „Viis või kümme protsenti jootraha?“ küsis üks ülikooli kuues nooruk arvega vehkides ja ta sõbrad naersid. „Ma annan jootraha ainult kenakestele. Sellel olid liiga peened koivad ...“ Põrnitsesin neid vihaselt, aga ema oli ükskõikne. „Ilm on mai kuu kohta nii külm ja rõske, mon Dieu!“ Ta voltis salvräti lahti; meie pagasikuhja kõrval laotus ta lavendliga lõhnastatud volan gidega seelik. Paras kontrast minuga, kes ma olin kortsus riietes ja pahur. „Aja selg sirgeks, chérie.“ Ta oli elanud New Yorgis isaga abiellumisest saadik, aga vürtsitas oma ütlusi ikka veel prantsuse sõnadega. „Ära ole nii kühmus.“

Kate Quinn

„Selles riietuses ei saagi kühmus olla.“ Ma olin topitud korsetti, mis pigistas mind nagu raudvõru, kuigi ma ei vajanud seda, sest olin piitspeenike, aga mu kahar seelik poleks selleta õiget mõõtu välja andnud, niisiis tuli raudvõru taluda. Dior oma Uue Ilme kollektsiooniga võis minupärast põrgusse sõita. Ema riietus alati viimase moe järgi ja tal oli selleks ka figuuri: ta oli pikk, peene pihaga ja samas kurvikas, lausa kompvek oma uusimas reisi kostüümis. Minulgi oli seljas koheva seelikuga reisikostüüm, aga kogu see kangahulk tundus mulle olevat liiast. 1947. aasta mood oli väga tüütu minusugusele tüdrukule, kes eelistas Vogue’ile kõr gemat matemaatikat, kuulas pigem Edith Piafi kui Artie Shaw’d, kelle sõrmes ei olnud sõrmust, aga kelle kõht pidi varsti paisuma hakkama. Mina, Charlie St Clair, olin ametlikult kolm kuud rase. Seegi oli põhjus, miks ema mulle korsetti peale sundis. Ainult kolm kuud, aga ta ei võinud riskida sellega, et maailm peaks teda lipaka emaks. Vaatasin hotelli vestibüülis ringi. Blond tüdruk oli ikka veel seal ja mu kujutlus püüdis mulle endiselt sisendada, et ta on keegi, kes ta tegelikult ei olnud. Vaatasin uuesti vihaselt kõrvale, kui meie ettekandja naeratades ligi astus. „Kas jääte teejoomise ajaks siia, proua?“ Tal olid tõesti peened jalad, ja kui ta meie tellimust täitma ruttas, vaidlesid naaberlaua poisid ikka veel tema jootraha üle. „Igaüks maksis tee eest viis šillingit. Ah, jätame talle paar penni ...“ Meie tee jõudis varsti klirisevates portselantassides kohale. Ema naeratas ettekandjale. „Pisut rohkem piima, palun. C’est bon!“ Kuigi see polnud õigupoolest bon. Väikesed kõvad saiakesed, kui vad võileivad ja ei teragi suhkrut; Inglismaal olid ikka veel käibel kaardid; kuigi sõja võidupäev oli olnud kahe aasta eest, olid isegi uhke hotelli menüüs ainult sõja ajal kindlaks määratud hindadega toidud, mida sai tellida vaid viie šillingi eest inimese kohta. Sõja jäljed olid endiselt näha, hullemini kui New Yorgis. Hotelli vesti büülis liikus ikka mundris sõdureid, kes kurameerisid toatüdru kutega, ja tund aega tagasi, kui me ookeanilaevalt maha astusime, märkasin ma kai ääres kuuliaukudega maju, mis meenutasid välja

Alice’i võrgustik

löödud hammastega naeratust. Olin Inglismaal esimest korda ja see näis kõikjal, rannast hotellini, olevat hall ja kurnatud ning sõjast läbini vapustatud. Täpselt nagu ma ise. Panin käe oma lillakashalli reisikostüümi taskusse ja puudu tasin paberitükki, mis oli mu taskus olnud terve viimase kuu, nii reisikostüümi kui ka pidžaamat kandes, aga millega ma ei osanud midagi peale hakata. Mida ma sain sellega peale hakata? Ma ei teadnud seda, ehkki paber taskus tundus raskem kui laps, keda ma kandsin. Last ei tundnud ma üldse ja mul polnud tema suhtes ühtegi selget tunnet. Mul polnud hommikuti iiveldust ega vastupandamatut isu hernesupi järele maapähklivõisaiaga ega tundnud ma ka midagi muud, mida tuntakse, kui ollakse lapseootel. Olin lihtsalt tuim. Ma ei suutnud sellesse lapsesse uskuda, sest ta ei olnud minu jaoks muutnud mitte midagi. Peale kogu mu elu. Naaberlaua poisid tõusid püsti, visanud lauale mõne mündi. Nägin meie ettekandjat piimaga naasmas, kõndides nõnda, nagu oleks tal valus, ja vaatasin kolme minekule asutavat inglise poissi. „Andke andeks,“ ütlesin ma ja ootasin, kuni nad ümber pöör duvad. „Viis šillingit igaühelt tee eest, niisiis viiešillingilise arve viieprotsendiline jootraha peaks olema üheksa penni. Kümne protsendine jootraha üks šilling ja kuus penni.“ Nad nägid ehmunud välja. Olin selliste pilkudega harjunud. Keegi ei arvanud, et tüdrukud oskavad arvutada, eriti peast, isegi lihtsat tehet nagu see. Aga mu põhieriala Benningtonis oli mate maatika, numbrid oli mulle arusaadav maailm, need olid arukad ja ratsionaalsed, nendega oli erinevalt inimestest lihtne toime tulla ja niisugust arvet polnud olemas, millega ma poleks arvutusma sinast kergemini hakkama saanud. „Üheksa penni või šilling ja kuus penni,“ kordasin ma poistele väsinult otsa vaadates. „Olge härrasmehed, jätke šilling ja kuus penni.“ „Charlotte,“ sisistas ema, kui poisid hapude nägudega minekut tegid. „See polnud sugugi viisakas.“ „Miks mitte? Ma ju ütlesin andke andeks.“ „Mitte kõik ei jäta jootraha. Ja sinul polnud nendega mingit tegemist. Keegi ei armasta iseteadvaid tüdrukuid.“

Kate Quinn

Ega tüdrukuid, kelle eriala on matemaatika, ega tüdrukuid, kes on lapseootel, ega … Aga jäägu need sõnad minust ütlemata, olin võitlemiseks liiga väsinud. Me olime kuus päeva ühes kajutis üle Atlandi sõitnud, see oli tormise mere tõttu olnud oodatust pikem aeg, ja need kuus päeva olid kulunud tülitsemisele, mis vaheldus veelgi ebamugavamate viisakusavaldustega. Kõige taustaks mu häbistatuse lugu ja ema vaikne hõõguv raev. Seepärast haarasime kohe võimalusest laevalt maha tulla ja veeta üks öö maal. Kui me poleks pisikesest kajutist tulema saanud, oleksime ikka veel teineteise kallal õiendanud. „Su ema on alati valmis kellelegi kraesse kargama,“ oli aastaid tagasi öelnud mu prantsuse täditütar Rose, kui ema oli võtnud kümme minutit meie kallal Edit Piafi kuulamise pärast. See pole väikestele tüdrukutele sobiv muusika, täiesti kohatu! No nüüd olin ma teinud midagi hoopis kohatumat, kui seda on prantsuse šansoonide kuulamine. Kõik, mis ma teha suutsin, oli oma emotsioonid maha suruda, kuni ma neid enam ei tund nud, ning peletada inimesed eemale kõrgele tõstetud lõuaga, mis ütles, et mul on ükskõik. See toimis hästi ülbete poiste puhul, kes tüssasid ettekandjat, aga ema oskas mu kestast siiski igal ajal läbi näha. Ta lobises nüüd lõputult, kurtes, kui raske oli olnud merereis. „… ma teadsin, et oleksime pidanud tulema hilisema laevaga. See oleks viinud meid otse Calais’sse ilma selle tobeda peatuseta Inglismaal.“ Ma olin vait. Üks öö Southamptonis ja homme otse Calais’sse, kust rong viib meid Šveitsi. Veveys oli kliinik, kus ema oli pan nud mulle aja kinni ühe diskreetse asja pärast. Ole tänulik, Charlie, ütlesin ma endale tuhandendat korda. Ta ei pidanuks sinuga üldse kaasa tulema. Sind oleks võidud Šveitsi saata isa sekretäri või mõne muu kinnimakstud ükskõikse inimese saatel. Emal poleks tarvitsenud jätta vahele oma tavalist puhkust Palm Beachis ainult selleks, et mind siia tuua. Aga ta on sinuga siin. Ta püüab. Oleksin pidanud seda hindama, kuigi ma keesin oma ähmases vihases häbis. Tal oli ju lõpuks õigus olla minu peale vihane ja pidada mind tülikaks libuks. Sellised on juba kord

Alice’i võrgustik

tüdrukud, kes satuvad hätta, millesse olin sattunud mina. Parem, kui ma selle sildiga harjun. Ema rääkis ikka veel, tehes otsustavalt rõõmsat nägu. „Ma mõt len, et lähme pärast su arstilkäiku Pariisi.“ Iga kord, kui ta seda ütles, kuulsin ma ta hääles suurt P-tähte. „Ostame sulle kenad riided, ma p’tite. Teeme sulle uue soengu.“ Mida ta tegelikult ütles, oli: „Sa lähed sügisel kooli šiki uue ilmega ja keegi ei saa su Väikesest Probleemist midagi teada. „Ma tõesti ei tea selle võrrandi lahendust, ema.“ „Mida sa ometi silmas pead?“ Ma ohkasin. „Üks teise kursuse tudeng, miinus üks väike takis tus, jagatud kuue kuu pikkuse ajavahemikuga, korrutatud kümne Pariisi kleidi ja uue soenguga ei anna automaatselt kokku taasta tud reputatsiooni.“ „Elu pole matemaatikaülesanne, Charlotte.“ Kui see seda oleks, käiks mu käsi palju paremini. Ma soovi sin tihti, et suudaksin inimesi panna käituma nagu aritmeeti kat: taandada nad lihtsalt ühisele nimetajale ja leida lahendus. Numbrid ei valetanud, neil oli alati vastus ja see oli kas õige või vale. Lihtne. Kuid elus polnud miski nii lihtne ja siin polnud võimalik leida mingit vastust. Siin olin lihtsalt omadega puntras mina, Charlie St Clair, kes istus lauas emaga, kellega tal polnud ühist nimetajat. Maman rüüpas oma lahjat teed, naeratas säravalt ja vihkas mind. „Ma küsin järele, kas meie toad on valmis. Ära ole küh mus! Ja hoia oma kohvril silm peal, selle sees on su vanaema pärlid.“ Ta lipsas minema pika marmorleti äärde, kus askeldasid tee nindajad, ja ma sirutasin käe oma väikese kohvri järele – kulunud ja ära taotud, uut kohvrit me enam osta ei jõudnud. Mul oli lameda pärlikarbi all peidus pakk Gauloise’i sigarette (ainult ema võis nõuda, et ma Šveitsi kliinikusse pärlid kaasa võtaksin). Ma ise oleksin hea meelega jätnud oma pagasi ja pärlid varastele ja läinud õue mõnusat suitsu tegema. Mu täditütar Rose ja mina proovisime oma esimesed sigaretid ära kolmeteist- ja üheteist aastasena, näpates suitsupaki mu vanema venna tagant ja ronides

Kate Quinn

puu otsa, et katsetada täiskasvanute pahet. „Kas ma näen välja nagu Bette Davis?“ küsis Rose, püüdes suitsu läbi nina välja puhuda. Ma oleks naerust ja köhimisest äärepealt puu otsast alla kukkunud, kui olin esimest korda suitsu alla tõmmanud, ja ta näitas mulle keelt. „Tobe Charlie!“ Rose oli ainuke, kes hüüdis mind Charlotte’i asemel Charlieks, hääldades seda kerge prantsuse aktsendiga. Shar-lee, rõhuga mõlemal silbil. Muidugi oli see Rose, keda nägin ka nüüd mulle hotelli ves tibüülis otsa vaatavat. Kuid see ei olnud Rose, vaid keegi inglise tüdruk, kes istus pagasikuhja juures, ent mu aju ütles mulle jon nakalt, et see on mu täditütar: kolmteist aastat vana, blond, kena aprikoosikarva jumega. Nii vana oli ta tol viimasel suvel, kui nägin teda seal puu otsas sigaretti pahvimas. Nüüd oleks ta vanem, kakskümmend üks, ja mina olen üheksa teist. Kui ta oleks veel elus. „Rose,“ sosistasin ma, teades, et pidanuksin mujale vaatama, aga ei teinud seda. „Oh, Rose.“ Mu kujutluses vaatas ta mulle üleannetu naeratusega otsa ja pööras lõua tänava poole. Mine. „Kuhu ma pean minema?“ küsisin kõva häälega. Aga ma tead sin juba. Pistsin käe taskusse ja tundsin seal kuu aega kantud paberitükki. See oli olnud jäik ja krabisev, aga ma olin selle juba pehmeks ja painduvaks kulutanud. Sellel paberil oli aadress. Ma võiksin … Ära ole rumal. Mu südametunnistusel oli terav ja süüdistav hääl, mis lõikas kui paberinuga. Sa tead, et sul pole minna mujale kui trepist üles. Seal ootas mind tärgeldatud linadega hotellituba, mida ma pidin jagama oma ema rabeda raevuga. Rõdu, kus ma võisin rahus suitsetada. Veel üks laevareis homme ja siis arsti juures kinni pandud Aeg, nagu mu vanemad seda eufemistlikult nimetasid. Aeg, mille vältel mu Väike Probleem leiab lahenduse, nii et kõik on Jälle Korras. Või siis võisin ma tunnistada, et midagi pole Korras ega saa kunagi Korda. Ja minna hoopiski kohe praegu seda teed, mis algas siitsamast Inglismaalt.

Alice’i võrgustik

Seda sa ju kavatsesid, sosistas Rose. Tead ju küll, et kavatsesid. Isegi viimaste nädalate passiivses nüris kurbuses olin ma tahtnud minna laevale, mis viiks meid emaga just niimoodi ringiga Inglis maale, mitte hilisemale laevale otse Prantsusmaale. Ma olin seda tahtnud, tunnistamata endale, miks. Sellepärast, et mul oli taskus aadress, ja nüüd, kui ookean oli ületatud, oli mul vaja vaid julgust, et see tee ette võtta. Too tundmatu inglise tüdruk, kes polnud Rose, oli läinud pagasit kandva hotellipoisi järel trepist üles. Ma vaatasin tühja kohta, kus oli olnud Rose. Puudutasin paberitükki taskus. Väi kesed sakilised tunded tungisid läbi mu tuimuse. Hirm? Lootus? Otsustavus? Üks käsitsi kritseldatud aadress pluss veidi otsustavust küm nendas astmes. Lahenda tehe, Charlie. Taanda see lihtsamaks. Leia X. Kas nüüd või ei kunagi. Ma hingasin sügavalt sisse. Võtsin paberitüki taskust ja koos sellega tuli naelane rahatäht. Lõin selle ülbelt lauale, mis oli meie oma kõrval ja kuhu käratsevad poisid olid jätnud oma armetu jootraha, ning lahkusin hotelli vestibüülist koos oma reisikohvri ja prantsuse sigarettidega. Otse läbi hotelli laia ukse, kus ütlesin šveitserile: „Palun, kas te ei juhataks mind raudteejaama?“ See polnud mu elu kõige targem mõte: tundmatu linn ja üksi rändav tüdruk. Viimased nädalad olin ma veetnud oma ebaedust niivõrd uimasena – Väike Probleem, ema prantsuskeelne karju mine, isa jäine vaikimine –, et ma olin valmis minema, kuhu iganes mind ei juhitaks. Kasvõi kuristikku, midagi mõtlemata ja kuulekalt, ilma et küsiksin, miks ma kukun, enne kui olin poo lel teel selle põhja. Ma olingi poolel teel augu põhja, milleks oli muutunud mu elu, ja keerlesin lõputa õhus. Aga nüüd olin ma millestki kinni haaranud. Muidugi oli see miski hallutsinatsioon, mida olin mitu kuud ikka ja jälle näinud, kui mu kujutlus maalis igale mööduvale

Kate Quinn

blondile tüdrukule ette Rose’i näo. Esimesel korral ehmatas see mind korralikult ära, mitte sellepärast, et oleksin Rose’i viiras tuseks pidanud, vaid sellepärast, et ma arvasin, et lähen hulluks. Võibolla ma olingi hull, aga ometi ei näinud ma viirastusi. Sest mida mu vanemad ka ei öelnud, ei uskunud ma päriselt, et Rose on surnud. Ma hoidsin sellest lootusest kinni, rutates mööda tänavat oma ebapraktiliste kingade korktaldadel raudteejaama („Nii väikest kasvu tüdruk peab alati kandma kõrgeid kontsi, ma chérie, või muidu jääd sa alati lapseks.“). Trügisin läbi rahvahulkade, mööda karmidest tugevatest töölistest, kes läksid dokkide poole, kenasti riietatud poemüüjatest ja tänavanurkadel seisvatest sõduritest. Kiirustasin, kuni mu hing oli kurgus kinni, ja lasin oma lootusel õide lüüa, nii et see paisus mu rinnas ja tegi silmanurgad kibedaks. Mine tagasi, riidles mind terav südametunnistuse hääl. Sa võid praegu veel tagasi minna. Tagasi hotellituppa, kus kõiki otsuseid tegi mu ema ja mina olin mähitud otsustamatuse vatti. Aga ma ruttasin edasi. Kuulsin vedurivilet ning haistsin söelõhna ja suitsu. Southamptoni terminal. Reisijahulgad tulid rongilt maha, vilt kaabudes mehed, punapõsksed erutatud lapsed ja naised, kes hoidsid kortsus ajalehti lokitud juustel, et uduvihm neid sirgeks ei sajaks. Millal see sadu oli alanud? Ma tundsin, kuidas mu tume juus rohelise kübara – ema valik, ma tundsin end selles nagu härjapõlvlane – serva all vettib. Ma rühkisin edasi ja jooksin jaamahoonesse. Rongikonduktor hüüdis midagi. Väljasõit kümne minuti pärast otse Londonisse. Ma vaatasin uuesti rusikasse surutud paberitükki. Hampson Street 10, Pimlico, London. Evelyn Gardiner. Kes pagan see ka ei olnud. Ema juba kindlasti otsis mind Delfiini hotellis taga, tulistades hotelliteenijate pihta üleolevaid käsklusi. Aga mul oli õigupoolest ükskõik. Ma olin 120 kilomeetrit eemal Hampson Street 10-st Londoni Pimlicos ja otse mu ees seisis rong. „Viis minutit!“ hõikas konduktor. Reisijad kiirustasid pagasit kandes rongi peale.

Alice’i võrgustik

Kui sa ei lähe praegu, ei lähe sa kunagi, mõtlesin mina. Niisiis ostsin ma pileti, ronisin vagunisse ja haihtusin õhku. Kui pärastlõuna õhtusse kaldus, läks õhk vagunis külmaks. Mässisin end musta vihmamantlisse, et veidi sooja saada. Ma olin kupees ühe vanamemme ja kolme nohuse lapselapsega, kelle vanaema põrnitses pahaselt mu sõrmuseta ja kindata kätt, nagu tahtnuks ta küsida, mis tüdruk see selline on, kes niimoodi üksi Londonisse sõidab. Muidugi sõitsid tüdrukud rongiga kogu aeg, sest oli ju ikka veel sõjajärgne aeg, aga mina talle kindlasti ei meeldinud. „Ma olen rase,“ ütlesin ma, kui ta kolmandat korda mu kätt jõllitas, „kas te lähete nüüd mujale istuma?“ Ta tõmbas selja sirgu ja läks järgmises peatuses maha, tõmmates lapsed enda järel kaasa, kuigi nad kaeblesid: „Vana, me ei pea veel maha minema …“ Ma lõin lõua püsti, et öelda mul ükskõik, kui ta heitis mulle vii mase halvustava pilgu, ja vajusin tagasi oma istmele, kui uks tema järel kinni langes ja mind rahule jäeti. Vajutasin käed vastu punetavaid põski, pea pööritamas ning hinges segadus, lootus ja süütunne. Mind valdas nii palju tundeid, et ma neisse peaaegu uppusin, suutmata püsida oma tuimas kestas. Mis mul ometi viga on? Jooksed Inglismaal minema, aadress ja nimi näpus, ütles terav hääl minu sees. Mida sa arvad end tegevat? Sa abitu õnnetusehunnik, kuidas sa mõtled aidata kedagi teist? Võpatasin. Ma pole abitu. Oled jah. Vaata, kuhu sa jõudsid, kui viimati kedagi aidata püüdsid. „Ja ma püüan jälle,“ ütlesin ma tühjale kupeele. Abitu õnnetusehunnik või mitte, siin ma olin. Olin astunud esimese sammu. Öö oli käes, kui ma väsinud ja näljasena Londonis rongilt maha astusin. Ma lonkisin tänavaid mööda ja linn laius mu ees nagu suur suitsune segadik. Kaugustes nägin ma kellatorni kõr gumas Westminsteri kohal. Ma seisatasin hetkeks, mõtiskledes,

Kate Quinn

milline võis London välja näha mõne aasta eest, kui linna udu lõhestasid Spitfire’d ja Messerschmittid, aga raputasin end siis oma mõtisklusest välja. Mul polnud aimugi, kus võis olla Hampson Street 10. Mul oli käekotis veidi metallraha ja ma palusin taksot võttes jumalat, et seda oleks küllalt. Ma poleks tõesti tahtnud rebida vanaema kaelakeest pärlit, et maksta taksosõidu eest. Ehk poleks ma pidanud tollele ettekandjale tervet naela jätma … Aga mul polnud kahju. Taksojuht sõitis linnaossa, mille ütles olevat Pimlico, ja pani mind maha ridamajade rodu ees. Nüüd sadas juba kõvasti. Vaata sin ringi, otsides oma hallutsinatsiooni, aga heledat pead ei paist nud kusagilt. Võtsin oma kohvri, ronisin autost välja ja kolistasin koputiga, enne kui mu julgus oleks otsa saanud. Ei midagi. Koputasin uuesti. Vihma sadas aina kõvemini ja mind valdas meeleheitelaine. Koputasin ja koputasin, kuni rusikas oli valus, ja lõpuks nägin kardina vaevumärgatavat liikumist ukse kõrval aknas. „Ma tean, et keegi on kodus!“ Vajutasin vihmast pimestatuna ukselinki. „Laske mind sisse!“ Minu üllatuseks link pöördus ja ma tuiskasin uksest sisse, kuk kudes lõpuks oma ebamugavates kingades maha. Olin pimeda esiku põrandal põlvili, sukapõlv katki, kuni uks mu järel kinni langes ja ma kuulsin püstolikukke vinna tõmmatavat. Tema hääl oli aeglane, kare ja ebamääraselt vihane. „Kes sa oled ja mida kuradit sa mu majas teed?“ Tänavalaternate valgus tungis nõrgalt läbi kardinate, luues esikusse hämara kuma. Nägin kõrget kõhna kogu, sassis pead ja põlevat sigaretiotsa. Samuti läikivat püstolitoru, mis oli suunatud otse minule. Ma oleksin pidanud olema hirmul ja tõmbuma sellest šokist, püstolist ja kõnepruugist eemale. Aga mu raev heitis kõrvale viimse kui tunderaasu ning ma ajasin end jalule, katkine sukk ripakil. „Ma otsin Evelyn Gardineri.“ „Mul ükskõik, keda sa otsid. Kui sa ei ütle, miks üks neetud jänki mu majja tungib, lasen ma su maha. Ma olen vana ja jokkis, aga mul on käes täiesti korras 9-millimeetrine Luger P08. Jokkis

Alice’i võrgustik

või kaine, võin ma sellelt kauguselt sul ajud silmapilk kuklast välja lasta.“ „Mu nimi on Charlie St Clair.“ Kraapisin juuksed silma pealt kõrvale. „Mu täditütar Rosie Fournier läks sõja ajal Prantsusmaal kaduma ja teie võite teada, kuidas teda leida.“ Äkki läks elektriseinalamp põlema. Pilgutasin eredas valguses silmi. Minu kõrval seisis pikk kõhn naine, seljas pleekinud trüki mustriga kleit, hallid juuksed vanaldase näo ümber tilpnemas. Ta oleks võinud olla viiskümmend ja samahästi seitsekümmend. Ühes käes oli tal Luger ja teises sigaret; ta hoidis püstolit ikka veel mu otsmikule suunatuna, kui tõstis sigareti huultele ja tõm bas suitsu sügavalt sisse. Sapp tõusis mulle kurku, kui ma nägin ta käsi. Jumal küll, mis oli ta kätega juhtunud? „Mina olen Eve Gardiner,“ ütles ta lõpuks. „Aga ma ei tea su täditütrest midagi.“ „Võibolla siiski,“ ütlesin meeleheitlikult, „võibolla siiski, kui te minuga veidi räägiksite.“ „Ah seda sa väike jänki tahadki?“ Ta tumedad tormihallid sil mad vaatasid mind ülevalt alla, nagu oleks ta põlglik röövlind. „Hüppab mu majja öö hakul sisse, endal mingit plaani varuks ei ole ega ilmselt ka mingit raha, kui ma p-peaksingi midagi su kadunud täditütrest teadma?“ „Jah.“ Tema püssisuu ja põlguse ees ei teadnud ma isegi, miks minu lootus leida Rose’i oli äkki saanud mu eluküsimuseks. Ma ei osanud seda veidrat metsikut meeleheidet seletada või öelda, miks ma olin lasknud sellel end siia tuua. Võisin öelda vaid üht: „Ma pidin siia tulema.“ „Heakene küll,“ lasi Eve Gardiner püstolil langeda. „Ilmselt tahad sa t-teed.“ „Jah, see oleks …“ „Mul pole seda.“ Ta pöördus ja läks tagasi mööda pimedat kori dori, astudes pikal lohiseval sammul. Ta paljad jalad olid nagu kotka küünised. Ta taarus veidi kõndides, kiigutades käes Lugerit, ja ma märkasin, et ta sõrm oli ikka veel päästikul. Hull, mõtlesin ma. See vana lehm on hull.“

Kate Quinn

Ja ta käed, need olid kohutavad mühklikud köndid, iga liiges ise suunas katki. Need olid pigem vähisõrad kui käed. „Tule aga tule,“ ütles ta ümber pööramata ja ma tõttasin talle järele. Ta lõi ühe ukse lahti, pani tule põlema ja nähtavale tuli külm võõrastetuba, segamini, kustunud kaminaga, kardinad kinni, nii et tänavalt ei paistnud ühtegi valgusriba, vanad ajalehed ja mustad teekruusid kõikjal laiali. „Proua Gardiner …“ „Preili.“ Ta räntsatas võidunud tugitooli, kust paistis kogu tuba, visates püstoli käest lauale. Ma võpatasin, aga lasku ei järgnenud. „Sa võid hüüda mind Eve’iks. Oled mu m-majja tunginud, nii et see on juba pealetükkivus, mille pärast sa mulle ei meeldi. Mis su oma nimi on?“ „Ma ei tahtnud luba küsimata tulla …“ „Aga sa tulid. Sul on midagi vaja, isegi väga vaja. Mis see on?“ Tõmbasin märja vihmamantli seljast ja istusin ühele tumbale, teadmata äkki, kust alustada. Kaks tüdrukut korrutatud üheteistkümne suvega, jagatud ookeani ja sõjaga … „Hakka juba pihta.“ Eve näis kergelt kogelevat, aga ma ei osa nud öelda, kas see oli alkoholist või millestki muust. Ta sirutas käe kristallist karahvini poole püstoli kõrval, võttes selle korgi oma vigaste sõrmede kohmaka liigutusega pealt, ja mulle lõi ninna viski lõhn. „Mul pole palju kainet aega jäänud, nii et ära raiska aega.“ Ma ohkasin. Mitte ainult hull vanamoor, vaid ka purjus vana moor. Evelyn Gardineri nime taga olin ma kujutlenud kedagi, kel on ligustrihekkidega aed ja krunn kuklas, mitte viskikarahvin ja laetud püstol. „Kas ma võiksin suitsetada?“ Ta kehitas oma kondiseid õlgu, kui ma Gauloise’i paki välja võtsin, ja sirutas käe klaasi järele. Seda polnud ta käeulatuses, nii et ta läigatas merevaigukarva jooki lillelisse teetassi. Jumal, mõtlesin ma sigaretti süüdates, osalt võlutud ja osalt õõvastuses. Kes te olete? „Jõllitamine pole viisakas,“ ütles ta, jõllitades mind sama ava meelselt vastu. „Tükkis oma koheva seelikuga. Kas nii käivad nai sed nüüd riides või?“

Alice’i võrgustik

„Te pole väljas käinud?“ küsisin ma, enne kui sõnasabast kinni sain. „Mitte eriti.“ „See on Uue Ilme kollektsioon. Kujundatud Pariisi viimase moe järgi.“ „Näeb p-pagana ebamugav välja.“ „Ja ongi.“ Kiskusin süngelt oma suitsu. „Hea küll. Mu nimi on Charlie St Clair, no tegelikult Charlotte, ja ma tulin just New Yorgist …“ Mida mu ema küll praegu mõtleks? Ta on ilmselt tige, raevutseb ja on valmis mult skalpi võtma. „Mu isa on ameeriklane, aga ema prantslanna. Enne sõda veetsime suvesid Prantsusmaal koos mu täditütardega. Nad elasid Pariisis ja neil oli Roueni lähe dal suvemaja.“ „Su lapsepõlv on nagu Degas’ piknik.“ Eve rüüpas lonksu vis kit. „Räägi midagi h-huvitavamat või ma hakkan palju kiiremini jooma.“ See oligi nagu Degas’ pilt. Ma võisin silmad kinni panna ja näha ähmaselt pikka suvepuhkust: kitsad kõverad tänavad ja vanad Le Figaro numbrid vanas suures suvemajas, kus oli koli täis pööning, kulunud diivanid ja rohelus, millest läbi tungiv päike pani särama tolmukorra. „Mu täditütar, Rose Fournier …“ Tundsin, kuidas mul pisarad silma tõusevad. „Ta on küll mu täditütar, aga oli mulle nagu vanem õde. Minust kaks aastat vanem, aga ta ei pidanud mind kunagi liiga väikeseks. Me jagasime kõike ja rääkisime kõigest.“ Kaks väikest rohuplekkidega suvekleitides tüdrukut, kes män gisid kulli, ronisid puude otsa ja pidasid sõda kummagi vanema venna vastu. Siis kaks suuremaks sirgunud tüdrukut, tärkava rin naga Rose ja mina ikka veel marraskil põlvedega ja kiitsakas, mõle mal peas šansooniplaatide lood ja südames naerukihinal jagatud armastus Errol Flynni vastu. Vapper Rose, kel olid peas igasugu veidrad plaanid, ja mina tema andunud vari, keda ta kaitses kui lõvi, kui mõni ta temp mulle pahanduse kaela tõi. Ma kuulsin ta häält, nagu oleks ta äkki siinsamas toas: „Charlie, peida end mu tuppa ja ma õmblen su kleidi kinni, enne kui su ema auku märkab. Ma poleks pidanud sind sinna kividele ronima kutsuma …“

Kate Quinn

„Palun jäta nutt,“ ütles Eve Gardiner. „Ma ei kannata nutvaid naisi.“ „Ma ka mitte.“ Ma polnud mitu nädalat nutnud, olin olnud nii tuim, aga nüüd läksid mu silmad vesiseks. „Viimati nägin ma Rose’i 1939. aasta suvel. Kõik olid mures Saksamaa pärast, noh, peale meie. Rose oli kolmteist ja mina üksteist ja me taht sime lihtsalt igal õhtul kinno hiilida, mis näis meile palju tähtsam kui kõik, mis juhtus Saksamaal. Poolasse tungiti kohe pärast mu Ameerikasse naasmist. Mu vanemad tahtsid, et ka Rose’i perekond Ameerikasse tuleks, aga nad kõhklesid … Rose’i ema oli veendu nud, et ta tütar on merereisiks liiga habras. Enne kui nad otsusele jõudsid, oli Prantsusmaa anastatud.“ Eve võttis veel lonksu viskit, raskete laugudega silmad ei pilku nud. Ma tõmbasin veel ühe rahustava mahvi suitsu. „Ma sain kirju,“ ütlesin ma. „Rose’i isa oli tähtis mees, töös tur … tal oli sidemeid, nii et nende perekond sai aeg-ajalt muu maailmaga sidet pidada. Rose tundus rõõmsameelne. Muudkui rääkis, millal me jälle teineteist näeme. Aga meile olid uudised teada, igaüks teadis, mis seal toimub: haakristid Pariisis, inimesi viidi veoautodega minema ega nähtud enam kunagi. Ma kirjuta sin talle ja palusin teada anda, kas nendega on ikka kõik korras, ja ta kirjutas alati, et on, aga …“ 1943. aasta suvel vahetasime fotosid, sest oli juba möödunud nii palju aega, sestpeale kui olime teineteist näinud … Rose oli seitseteist ja väga ilus, nina püsti, naeratas ta kaamerasse. Mul oli praegugi käekotis ta foto, kulunud ja äärtest räbal. „Rose’i viimane kiri oli poisist, kellega ta salaja kohtamas käis. Ta kirjutas, et see oli nii põnev.“ Ma ohkasin katkendlikult. „See oli 1943. aasta algul. Pärast seda pole ma Rose’ist midagi kuulnud, mitte kelleltki nende peres.“ Eve jälgis mind, laastatud nägu kui mask. Ma ei osanud öelda, kas tal oli minust kahju, kas ta põlgas mind või oli tal ükskõik. Mu sigaret oli peaaegu otsas. Tõmbasin viimase sügava mahvi ja kustutasin suitsu alustassi, mis ajas juba niigi tuhka üle ääre. „Ma teadsin, et see Rose’i vaikimine ei tähenda midagi. Sõjaaja post

Alice’i võrgustik

oli kohutav. Pidime lihtsalt ootama, et sõda läbi saaks ja kirjad hakkaksid uuesti tulema. Aga sõda sai läbi ja … ei midagi.“ Vaikus. Mulle tundus seda kõike öelda raskem, kui olin arvanud. „Me esitasime arupärimisi. See võttis lõputult aega, aga mõni vastus ikka tuli. Mu prantsuse onu oli 1944. aastal surnud, maha lastud, kui ta mu tädile mustalt turult rohtusid hankida püüdis. Rose’i kaks venda olid surma saanud 1943. aasta pommirünnakus. Tädi oli elus … Ema tahtis, et ta tuleks meie juurde elama, aga ta ei tulnud, vaid sulgus oma majja Roueni lähedal. Aga Rose …“ Ma neelatasin. Rose kõndimas mu ees puude rohelises var jus. Rose prantsuse keeles vandumas ja tirimas kammi läbi sassis juuste. Rose Provence’i kohvikus mu elu kõige õnnelikumal päe val … „Rose oli haihtunud. Ta jättis oma pere maha 1943. aastal. Ma ei teagi, miks. Pärast seda ei saanud keegi midagi teada. Isa saatis ikka järelepärimisi, aga Rose’i jäljed kadusid pärast 1944. aasta kevadet. Ei midagi.“ „Sellest sõjast jäi palju teadmata,“ ütles Eve, ja mind üllatas ta kare hääl, pärast seda, kui olin ise nii kaua rääkinud. „Palju inimesi jäi kadunuks. Ega sa ei arva ju, et ta elus on? Selle neetud sõja lõpust on k-kaks aastat möödas.“ Ma kiristasin hambaid. Mu vanemad olid ammugi teinud järel duse, et Rose on surnud, kadunud sõjakaosesse, ja nähtavasti oli neil õigus, aga … „Me ei tea seda kindlalt.“ Eve pööritas silmi. „Ära ütle mulle, et sa oleksid t-tundnud, kui ta suri.“ „Te ei pea mind uskuma. Lihtsalt aidake mind.“ „Miks? Mida põrgut sel kõigel m-minuga pistmist on?“ „Sest mu isa viimane arupärimine läks Londonisse, et uurida, kas Rose on Prantsusmaalt siia emigreerunud. Siin oli üks büroo, mis tegeles pagulastega.“ Ma hingasin sügavalt sisse. „Te töötasite seal.“ „1945. ja 1946. aastal.“ Eve kallas lillelisse tassi veel viskit. „Möödunud jõulude ajal lasti mind lahti.“ „Miks?“

Kate Quinn

„Võibolla sellepärast, et ma tulin purjakil olekus tööle. Võibolla sellepärast, et ma ütlesin oma ülemusele, et ta on vana tige vitt.“ Tõmbusin tahtmatult ta kõnepruugist eemale. Ma polnud kunagi kuulnud kedagi Eve Gardineri moodi vandumas, eriti naisterahvast. „Nii et …“ Ta loksutas tassis viskit. „Nähtavasti pidi su tädi tütre toimik mu laualt läbi käima. Ma ei m-mäleta seda. Nagu ma ütlesin, olin ma õige sageli töö juures jokkis.“ Ma polnud kunagi näinud üht naisterahvast niimoodi joomas. Mu ema meelisjook oli šerri, kõige rohkem kaks klaasitäit. Eve kummutas lahjendamata viskit kurgust alla nagu vett ja ta keel hakkas pehmeks minema. Võibolla oli ta mõnetine kogelus ikkagi joogist tingitud. „Ma sain Rose’i kohta käiva raporti koopia,“ ütlesin ma meele heitlikult, enne kui naine minust enam aru poleks saanud, olgu siis ükskõiksusest või viskist. „Sellel oli teie allkiri. Sealt ma saingi teie nime. Ma helistasin ja teesklesin, et olen teie õetütar Amee rikast. Nad andsid mulle teie aadressi. Ma pidin teile kirjutama, aga …“ Umbes siis tekkis mu kõhtu Väike Probleem. „Kas te olete kindel, et midagi muud Rose’i kohta teada ei saadud? Võis ju olla, et …“ „Kuule, tüdruk, ma ei saa sind aidata.“ „… kasvõi midagi! Ta oli 1943. aastaks Pariisist läinud, järg misel kevadel läks ta Limogesi. Seda saime teada ta ema käest …“ „Ma ütlesin, ma ei saa sind aidata.“ „Te peate!“ Tõusin jalule, aga ei mäleta, et ma püsti seisin. Meeleheide kasvas mu sees nagu kõva kamakas, see oli palju kõvem kui mu lapse tunnetamatu vari. „Te peate mind aitama! Ma ei lähe siit ilma teie abita minema!“ Ma polnud kunagi elus täiskasvanud inimese peale karjunud, aga nüüd karjusin. „Rose Fournier, ta oli Limogesis, seitseteist aastat vana …“ Ka minust palju pikem Eve oli püsti tõusnud ja ta torkas ühe oma jubeda sõrme mu ribidesse. „Ära kisa mu peale mu oma majas.“ „… ta oleks nüüd kakskümmend üks, ta on blond, ilus ja vai mukas …“

Alice’i võrgustik

„Olgu ta või Jeanne D’Arc, mul pole tema ega sinuga midagi pistmist!“ „… ta töötas restoranis nimega Le Léthé, mille omanik oli monsieur René, aga pärast seda ei tea keegi temast midagi …“ Sel hetkel juhtus midagi Eve’i näoga. Selles ei liikunud mitte miski, aga midagi siiski juhtus. Nagu oleks sügava järve põhjas liigatanud midagi, mis saatis pinnale õige nõrga virvenduse. Isegi mitte virvenduse … aga siiski oli selge, et midagi seal põhjas toi mus. Ta vaatas mulle otsa ja ta silmad läigatasid. „Mida?“ Mu rind tõusis ja langes, nagu oleksin poolteist kilo meetrit maha jooksnud, põsed punetasid tunnetest ja roided taht sid korsetist välja karata. „Le Léthé,“ ütles ta vaikselt. „Ma tean seda nime. Kas sa ütlesid restorani omanik?“ Haarasin oma kohvri, lükkasin kõrvale varuriided ja kobasin voodritasku järele. Kaks pooleks murtud paberilehte; ma andsin need talle. Eve vaatas lühikest raportit, mille all oli ta nimi. „Siin pole midagi restorani nime kohta.“ „Selle sain ma teada hiljem … vaadake teist lehte, minu mär kusi. Ma helistasin büroosse lootuses teiega rääkida, aga siis teid seal enam ei olnud. Mangusin ühte ametnikku, kuni ta otsis üles teate originaali, selles oli nimi Le Léthé, mille omanik oli monsieur René, ilma perekonnanimeta. Asi oli lootusetult segane, sellepärast ehk seda raportis ära ei trükitudki. Aga ma oletasin, et kui te raportile alla kirjutasite, siis pidite originaali nägema.“ „Ei. Kui oleksin, poleks ma sellele alla k-kirjutanud.“ Eve vaatas teist paberilehte ja jäigi seda vaatama. „Le Léthé … seda nime ma tean.“ Lootus oli niivõrd valus, palju valusam kui raev. „Kust kohast?“ Eve pöördus ja sirutas uuesti käe viskipudeli järele. Ta kallas seda veel teetassi ja jõi ühe sõõmuga ära. Ta täitis tassi uuesti ja seisis, vaadates minust mööda. „Kasi mu majast välja.“ „Aga …“

Kate Quinn

„Maga siin, kui sul mujale minna p-p-p-pole. Aga ole hommi kuks parem läinud, jänki.“ „Aga … aga te ju teate midagi.“ Ta võttis oma püstoli ja läks minust mööda. Ma haarasin ta kondise käe. „Palun …“ Eve’i vigane käsi rapsas minust lahti rutem, kui ma oleksin arvanud, ja teist korda selle õhtu jooksul sihtis ta mind püstoliga. Ma tõmbusin kõrvale, aga ta astus pool sammu ettepoole ja surus püssitoru mu silmade vahele. Metalli külm ring pani mu naha kihelema. „Hull vana lehm,“ sosistasin ma. „Jah,“ kähistas ta. „Ja ma lasen su maha, kui sa hommikuks läinud ei ole.“ Ta läks taarudes minema, väljus toast ja astus edasi mööda koridori.

2. peatükk EVE

Mai 1915 London

ve’i võimalus kõndis ta ellu tviidpintsakus. Ta oli sel hommikul tööle hiljaks jäänud, aga tööandja ei olnud teda märganud, kui ta kümme pärast üheksat advokaadi kontori uksest sisse lipsas. Sir Francis Galborough märkas harva midagi peale hobuste võiduajamise lehekülgede, Eve teadis seda. „Siin on tänased toimikud, tibu,“ ütles ta, kui Eve sisse astus. Ta võttis paberivirna peente siledate käte vahele, pikk pähkel pruunide juustega tüdruk, nahk pehme ja ise petlikult hirve silmne. „Jah, h-h-härra.“ H oli raske täht, kui ta paari katsega hakkama sai, oli hea. „Ja kapten Cameronil on siin üks kiri vaja prantsuse keeles trükkida. Te peaksite nägema, kuidas ta konnakeeles trükib,“ ütles Sir Francis vibalikule sõjamehele, kes istus teispool lauda. „Miss Gardiner on kullatükk. Pooleldi prantslanna! Mina ise ei oska sõnagi konnakeelt.“ „Mina ka mitte.“ Kapten naeratas, keerutades käes piipu. „See käib mul üle ladva. Aitäh, et tüdrukut laenad, Francis.“ „Pole tänu väärt.“ Keegi ei küsinud Eve’ilt, kas see oli temale raske. Miks nad pidanukski? Kontoriplikad olid lõppude lõpuks nagu kontori mööbel, laena nagu vihmavarju, kurdid ja tummad. Sul on vedanud, et sul on see töökoht, meenutas Eve endale. Kui poleks sõda, oleks töökoht advokaadibüroos läinud mõnele noo rele mehele, kel olid paremad soovitused ja briljantiinist läikivad juuksed. Sul on vedanud. Väga vedanud tegelikult. Eve’i töö oli lihtne, aadresside kirjutamine ümbrikele, paberite korrastamine ja aeg-ajalt mõne prantsuskeelse kirja kirjutamine. Ta teenis leiba

Kate Quinn

üsna mugavalt, ja kui sõjaaegne suhkru, koore ja värskete puu viljade puudus pigistaski, oli see väike hind kindla sissetuleku eest. Ta oleks väga lihtsalt võinud elada Põhja-Prantsusmaal ja olla Saksa okupatsiooni all näljas. Londonis oldi hirmul ja inimesed käisid ringi, silmad taeva ja tsepeliinide poole, aga Lorraine’is, kus Eve oli üles kasvanud, polnud muud kui muda ja kondid, nagu Eve teadis ajalehtedest, mida ta neelas. Tal vedas, et ta oli siin, kõigest sealsest turvaliselt eemal. Tal vedas väga. Eve võttis vaikselt kirja kapten Cameronilt, kes oli siin kontoris hiljuti üsna sagedaseks külaliseks saanud. Ta eelistas khakivärvi vormile kortsus tviidkuube, aga ta sirge rüht ja sõdurlik samm andsid ta auastmest paremini märku kui mis tahes univormi tressid. Kapten Cameron oli umbes 35 aastat vana, šotipärase laulva kõnemaneeriga; ta oli niivõrd kõhn, hallineva juuksepiiriga ja kortsus ülikonnas, et oleks võinud olla suvaline briti härrasmees mõnes Conan Doyle’i filmis. Eve kibeles küsima: „Kas te peate just piipu suitsetama? Kas te peate kandma tviidi? Kas te peate oleme niivõrd klišeelik?“ Kapten nõjatus tooli seljatoele ja noogutas väljuvale neiule. „Ma ootan siin, kuni kiri on valmis, miss Gardiner.“ „Jah, h-härra,“ pomises Eve uuesti toast väljudes. „Sa jäid hiljaks,“ tervitas teda miss Gregsoni nuuskiv hääl kontoriruumis. See kontoripreilidest kõige vanem kaldus teisi käsutama ja Eve vaatas talle ruttu arusaamatuses pärani silmi otsa. Ta vihkas oma välimust, pehme sile nägu, mis talle peeglist vastu vaatas, oli kuidagi tühjalt välja kujunemata kenake ega jäänud meelde millegi muu kui nooruslikkuse poolest, mis pani inimesed arvama, et ta on ikka alles kuusteist või seitseteist, aga see välimus kulus talle marjaks ära, kui ta hätta sattus. Kogu elu oli Eve osa nud lahti ajada oma teineteisest kaugel asetsevaid silmi ja pilgu tada ripsmeid, jättes mulje täiesti süütust segadusest, ning lipsata minema, ilma et oleks vastutanud tagajärgede eest. Miss Gregson ohkas korraks pahaselt ja tegi asja mujale, hiljem kuulis Eve teda aga sosistavat teisele kontoripreilile: „Mul on vahel tunne, et see poolprantslane on veidi opakas.“

Alice’i võrgustik

„Noh …“ Vile ja õlakehitus. „Sa oled ju kuulnud, kuidas ta räägib?“ Eve pani käed rinnal risti, ajas sõrmed laiali, et need rusikasse ei läheks, ja kummardus tähelepanelikult kapten Cameroni kirja kohale, tõlkides selle veatusse prantsuse keelde. Seepärast oligi ta siia tööle võetud; puhta prantsuse ja puhta inglise keele pärast. Ta oli mõlemal maal oma, ent ei tunnistanud kumbagi enda kodu maaks. Päev oli täis intensiivset igavust, vähemalt nii meenus see Eve’ile hiljem. Trükkimine, mappidesse panemine, kaasa pakitud võileiva söömine keskpäeval. Kojuminek mööda tänavaid, kui päike loo jus, mööduva takso rataste alt pärit poripritsmed seelikul. Pimlico üürimaja, mis lõhnas Lifebuoy seebi ja pahaks läinud praetud maksa järele. Ta naeratas kohusetundlikult ühele naabrile, noorele meditsiiniõele, kes oli just kihlunud ühe leitnandiga ja vilgutas oma briljanditükki õhtusöögilaua taga. „Sa peaks tulema haiglasse tööle, Eve. Sealt ja mitte kontorist leiad sa endale mehe!“ „Ma pole m-mehe leidmisest eriti huvitatud.“ See lause teenis ära medõe, majaomaniku ja kahe teise üürilise arusaamatuses pil gud. Miks see teid imestama paneb? mõtles Eve. Ma ei vaja meest ega lapsukesi. Ei esikuvaipa ega laulatussõrmust. Ma tahan … „Sa pole ometi üks neist sufražettidest?“ küsis majaomanik, lusikas püsti käes. „Ei ole.“ Eve ei tahtnud valimissedeli kasti ristikest teha. Käi mas oli sõda, ta tahtis võidelda. Tõestada, et kogelev Eve Gardiner suudab teenida kodumaad sama hästi kui kõnedefektita tuhan ded, kes olid teda eluaeg idioodiks pidanud. Aga kui palju ka valimisõiguse eest võideldes telliskive aknaisse ei loobitud, ei vii nud see teda rindele, isegi mitte vabatahtlike abirügementi ega kiirabi juhiks, sest ta oli kogelemise pärast mõlemast ametist ilma jäänud. Ta lükkas taldriku kõrvale, palus vabandust ja läks üles oma puhtasse üheinimesetuppa, kus seisid logisev kirjutuslaud ja kitsas voodi. Ta eemaldas juustest lõkse, kui ukselt kostis miau ja Eve lasi naeratades sisse majaomaniku kassi. „Mul on sulle natuke maksa,“ ütles ta, võttes välja lihatüki, mille ta oli taldrikult salvrätti

Kate Quinn

mähkinud, ning kass nurrus ja tõmbas selja küüru. Teda peeti siin rangelt vaid hiirepüüdjana, kes pidas vastu köögis üle jäänud piskust ja selle abil, mis tal õnnestus kinni püüda, aga ta oli mär ganud, et Eve’il olid pehmed käed, ja võtnud juurde sellest, mis tollel talle õhtusöögijääkidest tuppa tuua õnnestus. „Miks mina küll kass ei ole,“ ütles Eve, tõstes vöödilise kiisu sülle. „Kassid ei räägi mujal k-kui muinasjuttudes. Või miks ei võiks ma olla mees?“ Sest kui ta oleks mees, võiks ta vähemalt anda kõrvakiilu igaühele , kes talle kogelemist ette heitis, ega pidanuks viisaka kannatlikkusega naeratama. Kass lõi nurru. Eve paitas teda. „Enne võiksin küll kuud taevast alla soovida.“ Tunni aja pärast kõlas koputus uksele. See oli majaomanik, suu nii kriipsuks tõmmatud, nagu poleks seda ollagi. „Teile on külaline,“ ütles ta süüdistaval toonil, „meeskülaline.“ Eve pani vastupunniva kassi sülest maha. „Sellisel ajal?“ „Ärge tehke mulle neid süütuid silmi, preili. Ei ühtegi austajat õhtusel ajal, see on maja reegel. Eriti mitte sõjaväelasi. Seda ma härrale ka ütlesin, aga ta väidab, et see on tähtis. Ma juhatasin ta võõrastetuppa ja te võite juua teed, aga uks jätke paokile.“ „Sõjaväelane?“ ütles Eve arusaamatuses. „Keegi kapten Cameron. Mulle tundub ülimalt arusaamatu, et mingi kapten teid siit õhtul töövälisel ajal otsima tuleb!“ Eve oli nõus, keeras lahti tulnud pähkelpruunid juuksed uuesti üles ja pani jaki kõrge kaelusega pluusi peale, nagu läheks ta kon torisse. Teatud sorti mehed vaatasid iga poemüüjat ja kontoriprei lit – iga töötavat tüdrukut – ning pidasid teda täiesti kättesaada vaks. Kui ta on siin, et mulle külge lüüa, saab ta kõrvakiilu. Ükskõik kas ta kitub pärast Sir Francisele ja ma saan kinga või ei. „Tere õhtust.“ Eve tegi võõrastetoa ukse lahti, olles otsusta nud käituda ametlikult. „Ma olen väga üllatunud, et näen teid, k-k-k …“ Ta parem käsi tõmbus rusikasse ja lõpuks tuli sõna kuuldavale: „K-kapten. Kuidas ma saan teid aidata?“ Ta hoidis pead püsti ega lasknud kohmetusepuna palgeile tõusta. Tema jahmatuseks vastas kapten Cameron talle prantsuse kee les. „Kas me võiks keelt vahetada? Ma olen kuulnud teid teiste

Alice’i võrgustik

tüdrukutega prantsuse keeles rääkivat ja siis kogelete te märksa vähem.“ Eve vahtis täiuslikku inglast, kes istus sirgel toega võõrastetoa toolil, jalad lõdvalt risti, väike naeratus hooldatud vurrude all. Ta ei osanud prantsuse keelt. Just täna hommikul oli ta kuulnud meest seda ütlevat. „Bien sȗr,“ vastas ta. „Continuez en Français, s’il vous plait.“ Mees jätkas prantsuse keeles. „See ajab teie nuhkiva maja omaniku esikus hulluks.“ Eve istus, kohendades oma sinist villast seelikut, ja kummardus lillelise teekannu järele. „Mida te tee sisse soovite?“ „Piima ja kaks tükki suhkrut. Öelge, miss Gardiner, kuidas teil saksa keelega on.“ Eve vaatas järsult üles. Ta oli selle oskuse oma elulookirjeldusest välja jätnud, kui ta tööd otsis, 1915. aasta ei soosinud vaenlase keele oskust. „Ma ei räägi s-saksa keelt,“ ütles ta, ulatades mehele tassi. „Mmm.“ Kapten vaatas teda üle tassiääre. Eve pani käed sülle ja vaatas talle armsalt tühja pilguga vastu. „Teil on omaette imelik nägu,“ ütles kapten. „nagu ei toimuks selle ilme taga midagi, igal juhul mitte midagi, mida pole vaja välja näidata. Aga ma loen nägusid hästi, miss Gardiner. Pisikeste kurdudega silmade ümber reedavad inimesed nii mõndagi. Teie oskate neid siiski valitseda.“ Eve ajas uuesti silmad pärani, pilgutades süütu imestusega silmi. „Ma kardan, et ma ei saa teist aru.“ „Kas tohiks esitada teile paar küsimust, miss Gardiner? Mitte midagi sündsusetut muidugi.“ Igatahes polnud mees veel ette kummardunud, et ta põlve sili tada. „Muidugi, k-kapten.“ Mees nõjatus seljatoele. „Ma tean, et olete orb, Sir Francis mai nis seda, aga kas te ei ütleks mulle siiski midagi oma vanemate kohta?“ „Mu isa oli inglane. Ta läks Lorraine’i, et töötada inglise pangas, ja kohtas seal mu ema.“ „Ema oli siis prantslanna? See seletab ilmselt teie puhast prant suse keelt.“

Kate Quinn

„Jah.“ Aga kuidas teie oskate mu keele puhtust hinnata? „Mina arvan, et Lorraine’i tüdruk oskab saksa keelt ka. See pole ju Saksa piirist kaugel.“ Eve langetas ripsmed. „Ma ei õppinud seda ära.“ „Te olete tõesti üsna hea luiskaja, miss Gardiner. Ma ei tahaks teiega kaarte mängida.“ „Viisakas tüdruk kaarte ei mängi.“ Iga närv temas püüdis teda hoiatada, aga Eve oli üsna sundimatu. Ta oli alati ohtu aimates sundimatu. Hetk kõrkjates pardijahil enne lasku: sõrm päästikul, liikumatu lind ja kohe püssisuust välja lendav kuul – ta pulss oli sellisel hetkel alati täiesti rahulik. See aeglustus ka nüüd, kui ta pilgu kaptenile tõstis. „Te küsisite mu vanemate kohta. Mu isa elas ja töötas Nancys, ema hoolitses kodu eest.“ „Ja teie?“ „Mina käisin koolis, kust ma iga päev teejoomise ajaks koju jõudsin. Ema õpetas mulle prantsuse keelt ja tikkimist, isa inglise keelt ja pardijahti.“ „Kui eeskujulik.“ Eve naeratas armsalt, meenutades karjumist pitskardinate taga, toorest sõimu ja vihaseid tülisid. Ta oli õppinud tegema viisakat nägu, aga pärit oli ta palju labasemast kodust: pidev tüli ja taldri kute loopimine, isa karjumine ema peale raha raiskamise pärast, ema näägutamine isaga, keda oli jälle kord nähtud mõne baari daamiga. See oli kodu, kus laps õppis kiiresti ära, kuidas seina ääri mööda minema lipsata ja kaduda öösse nagu vari, niipea kui kodus jälle tüliks hakkas kiskuma. Ta kuulas kõike, juurdles kõige üle ja jäi alati märkamatuks. „Jah, mul oli väga õpetlik lapsepõlv.“ „Andestage, et ma küsin … teie kogelemine, kas see on teil alati nii olnud?“ „Lapsena oli see veidi t-t-tugevam.“ Tema rääkimine oli alati kidakeelne ja katkendlik. See oli asi, mis polnud temas laitmatu ega märkamatu. „Teil pidid olema head õpetajad, kes teid sellest üle aitasid.“ Õpetajad? Nood olid näinud teda sõnadega nii kõvasti vaev levat, et ta oli näost punane ja peaaegu pisarais, kuid õpetajad küsisid siis lihtsalt kedagi teist, kes vastas kiiremini. Enamik pidas

Alice’i võrgustik

teda ühtviisi poolemeelseks ja kidakeelseks. Nad ei viitsinud neid lapsi keelatagi, kes ta ümber tiirlesid ja teda pilkasid: „Ütle, mis su nimi on! G-g-g-gardiner …“ Mõnikord ühinesid pilkajatega ka õpetajad. Ei. Eve oli kogelemise maha surunud toore tahtejõuga, lugedes oma toas rida-realt luulet ja rõhutades konsonante, mis jäid kinni, kuni lõpuks järele andsid ja kogeluseta välja tulid. Ta meenutas, kuidas ta andis endale kümme minutit, et lugeda läbi Baudelaire’i „Kurja lillede“ sissejuhatus, ja prantsuse keel oli ta esimene keel. Baudelaire ütles, et oli kirjutanud „Kurja lilled“ raevu ja kannat likkusega. Eve sai sellest suurepäraselt aru. „Teie vanemad,“ jätkas kapten Cameron, „kus nad nüüd on?“ „Isa suri 1912, südame tromb.“ See oli tromb, mis tekkis ta südamesse, kui üks sarvekandjast abikaasa tema poole lihakirvest viibutas. „Emale ei meeldinud Saksamaa poolt kostev müra ja ta otsustas mind Londonisse tuua.“ Lihtsalt selleks, et pääseda skandaalidest, mitte sakslastest. „Ta suri möödunud aastal grippi, olgu muld talle kerge.“ Kibestunud, vulgaarne ja sõimlev naine, kes loopis lõpuni Eve’i tassidega ja vandus kurja. „Olgu muld talle kerge,“ kordas kapten Eve’i järel jumala kartlikult, mida Eve hetkekski ehtsaks ei pidanud. „Ja siin te siis olete, Evelyn Gardiner, orb, kes oskab puhtalt prantsuse ja inglise keelt – olete saksa keele koha pealt ikka kindel? –, kes töötab mu sõbra Sir Francis Galborough’ alluvuses, arvatavalt kuni abiellu miseni. Ilus tüdruk, aga kipub märkamatuks jääma. Kas häbe likkusest?“ Kass tuli lahtisest uksest sisse ja tegi küsivalt näu. Eve kutsus ta oma sülle. „Kapten Cameron,“ ütles ta kuueteistaastase tütar lapse naeratusega ja kõditas kassi kurgu alt, „kas te püüate mind võrgutada?“ Tal läks korda kaptenit jahmatada. Mees ajas selja sirgu ja punastas kohmetult. „Miss … mul ei tuleks pähegi …“ „Mida te siin siis teete?“ küsis neiu otse. „Ma olen siin, et anda teile hinnang.“ Ta tõstis ühe jala teise peale ja sai tagasi oma aupaklikkuse. „Olen teid mitu nädalat jälginud, sestpeale, kui ma esimest korda sõbra kontorisse tulin

Kate Quinn

ja teesklesin, et ei oska prantsuse keelt. Kas ma võin rääkida ava meelselt?“ „Kas me pole praeguseni avameelselt rääkinud?“ „Ma ei arva, et te üldse kunagi avameelselt räägite, miss Gardiner. Olen kuulnud, kuidas te kontoripreilidele vabandusi pomisete, et saada minema kontorist, mida peate väga igavaks. Ma kuulsin ka seda, kuidas te avalikult valetasite, kui täna hommikul hiljaks jäite. Midagi taksojuhist, kes pidas teid oma tähelepanuavaldustega kinni. Te pole kunagi ähmi täis, räägite külmalt ja rahulikult, aga teesklesite sellegipoolest suurepära selt, et olete ähmi täis. Te ei jäänud hiljaks külgeajava taksojuhi pärast, vaid vaatasite hoopis oma kümme minutit tööle värba mise plakatit kontori ukse ees. Ma võtsin aknast välja vaadates aega.“ Nüüd oli Eve’i kord tagasi tõmbuda ja punastada. Ta oli pla katit vaadanud, sellel olid jässakad sõdurpoisid, sõdurlikud ja ühtemoodi, ja nende keskel oli tühi koht. Rivis on koht ka SINU jaoks! karjus pealkiri pildi kohal. KAS SA TÄIDAD SELLE? Ja Eve seisis seal kibestunult, mõeldes, et ei täida. Sest väikeses kirjas meesterivi all olid sõnad: Koht ootab füüsiliselt tervet meest! Nii et Eve seda täita ei saanud, kuigi ta oli kakskümmend kaks ja füüsiliselt terve. Kass tema süles hakkas protestima, tundes, kuidas neiu sõrm ta kasuka sees pingule tõmbub. „Nii et, miss Gardiner,“ ütles kapten Cameron, „kas ma saan teilt avameelse vastuse, kui midagi küsin?“ Ärge olge nii kindel, mõtles Eve. Ta valetas ja hiilis vastustest mööda sama lihtsalt, kui ta hingas. Seda oli ta teinud kogu elu. Valetanud, valetanud ja valetanud, nägu kui karikakraõis. Eve ei mäletanud, millal ta oli viimati kellegagi päris avameelne olnud. Valetada oli lihtsam kui taluda ränka ja keerulist tõtt. „Ma olen kolmkümmend kaks,“ ütles kapten. Ta nägi välja vanem, näos kortsud ja väsimus. „Liiga vana, et selles sõjas kaasa lüüa. Mul on teistmoodi amet. Meie õhku ründavad Saksa tsepe liinid, miss Gardiner, meie vetes on Saksa allveelaevad. Me oleme kogu aeg rünnaku all.“

Alice’i võrgustik

Eve noogutas raevukalt. Kaks nädalat tagasi lasti põhja Lusi tania ja tema kaasüürnikud olid mitu päeva silmi pühkinud. Eve neelas raevukalt ajalehesõnumeid, silmad kuivad. „Et selliseid rünnakuid enam ei tuleks, on meil vaja inimesi,“ jätkas kapten Cameron. „Minu töö on leida teatud oskustega inimesi, näiteks prantsuse ja saksa keele oskajaid. Valetamisoskust. Välist süütust. Seesmist julgust. Ma pean nad leidma ja tööle panema, et nad uuriksid välja, mis plaanid sakslastel meiega on. Mulle näib, et teil on potentsiaali, miss Gardiner. Nii et ma küsin: kas te tahate seista Inglismaa eest?“ Küsimus tabas Eve’i nagu haamrilöök. Ta hingas judinal välja, pani kassi sülest maha ja vastas ilma mõtlemata: „Jah.“ Mida iga nes ka ei tähendanud seista Inglismaa eest, oli ta vastus jah. „Mispärast?“ Ta hakkas kokku panema äraleierdatud lauset vastikute fritsude kohta, selle kohta, et ta tahaks ka anda oma panuse kaevikutes võitlevate poiste eest. Kapten lasi ta vale aegapidi kõrvust mööda. „Tahan tõestada, et ma seda suudan, kõigile, kes on pidanud mind poolearuliseks või nõrgaks, sest ma ei saa ladusalt rääkida. Ma tahan v-v-v … Ma tahan v-v-v …“ Ta rippus selle sõna otsas nii tugevalt, et ta põsed hakkasid punetama, aga kapten ei kiirustanud ta lauset lõpetama, nagu tegi enamik inimesi, kes ajasid ta raevu. Ta istus vaikselt, kuni Eve lõi rusikaga vastu põlve ja sai sõna suust välja. Ta sülitas selle välja läbi kokkusurutud hammaste, nii et kass ehmunult toast jalga lasi. „Ma tahan võidelda.“ „Tõesti?“ „Jah.“ Kolm avameelset vastust üksteise järel, Eve’i puhul oli see enneolematu. Ta istus mehe mõtliku pilgu all ja värises, pisarad silmis. „Niisiis, ma küsin neljandat korda ja viiendat korda ei tule. Kas te räägite saksa keelt?“ „Wie ein Einheimischer.“ Nagu sakslaseks sündinu. „Suurepärane.“ Kapten Cecil Aylmer Cameron tõusis püsti. „Evelyn Gardiner, kas te tahaksite teenida kuningat spiooni rollis?“

3. peatükk CHARLIE

Mai 1947

a nägin ebamääraseid unenägusid püstoliga tabatud viski klaasidest, blondidest tüdrukutest, kes kadusid autode taha, ja häälest, mis sosistas „Le Léthé.“ Ja siis oli veel mehe hääl, kes küsis: „Kes sa oled, tüdruk?“ Kiskusin oma kummised silmalaud oigega lahti. Ma olin uinu nud võõrastetoa katkisel vanal diivanil, julgemata majas kolada ja voodit otsida, kui üks hull naine enda Lugeri püstoliga kuskil siinsamas ringi luusib. Võtsin oma puhvis reisikostüümi haagid lahti, tõmbasin peale kulunud villase pleedi ja jäin kombinee väel magama. Nüüd aga oli nähtavasti käes hommik. Päikesekiirte kimp tungis läbi raskete kardinate vahele jäänud prao ja keegi vahtis mind ukse juurest: üks tumeda peaga, kulunud pintsakus mees, kes toetus küünarnukiga uksepiidale. „Kes te olete?“ küsisin ikka veel unesegaselt. „Mina küsisin enne.“ Ta hääl oli sügav ja selle vokaalides oli midagi šotipärast. „Gardineril pole minu arust kunagi külalisi käinud.“ „Ega ta juba üleval ei ole?“ Ma heitsin palavikulise pilgu ta selja taha. „Ta ähvardas mind maha lasta, kui ma olen tema ärgates ikka veel siin …“ „Täitsa tema moodi,“ tõdes šotlane. Tahtsin hakata oma riideid otsima, aga ma ei kavatsenud võõra mehe ees kombinee väel olla. „Ma pean siit minema saama …“ Ja kuhu sa lähed? sosistas Rose ja mõte temast pani mu peas vere taguma. Mul polnud aimugi, kuhu siit minna; mul polnud ju muud kui Eve’i nimega paberitükk. Kuhu veel? Mu silmad kipitasid.

Alice’i võrgustik

„Ärge kiirustage,“ ütles šotlane. „Gardiner oli eile õhtul täiesti täis, nii et ta ei mäleta tõenäoliselt midagi.“ Ta pööras ringi ja võttis kuue seljast. „Ma teen teed.“ „Kes teie olete?“ hakkasin ma küsima, aga uks langes kinni. Hetke kõhelnud, heitsin pleedi kõrvale, külm paljaid käsivarsi näpistamas. Vaatasin oma kortsus hunnikus reisikostüümi ja kirt sutasin nina. Mul oli kohvris veel üks kleit, aga see oli täpselt sama kahar, keskelt krousitud ja ebamugav. Nii ajasin ma selga vana kampsuni ja kantud tunked, mida mu ema vihkas, ja paterda sin paljajalu kööki otsima. Ma polnud kakskümmend neli tundi söönud ja mu kõhukorin käis üle kõige, isegi üle mu hirmu Eve’i püstoli ees. Köök oli üllatavalt puhas ja valge. Teekann oli tulel ja laud kaetud. Šotlane oli oma vana pintsaku toolile visanud ja seisis mu ees kulunud vesti väel. „Kes te olete?“ küsisin ma, suutmata uudishimu talitseda. „Finn Kilgore.“ Ta võttis kapist panni. „Gardineri koduabiline. Võtke teed.“ Imelik, et ta hüüdis perenaist Gardineriks, nagu oleks too mees. „Koduabiline?“ imestasin mina, võttes kraanikausi kõrvalt ära taotud servaga kruusi. Peale köögi ei paistnud mujal ruumides majapidamistöid tehtud olevat. Ta soris külmikus ja võttis sealt mune, peekonit, seeni ja pool leivapätsi. „Kas te märkasite ta käsi?“ „… Jah.“ Tee oli kange ja tume, just nagu mulle meeldis. „Kui palju te arvate selliste kätega teha saavat?“ Ma haugatasin naerda. „Niipalju kui ma möödunud õhtul nägin, sai ta püstoli ja viskipudeliga hakkama küll.“ „Nende kahega saab ta hakkama jah. Kõige muu jaoks olen palgal mina. Mina ajan ta asju. Toon ta posti. Sõidutan teda autoga. Natuke teen süüa. Aga ta ei luba mul mujal koristada kui köögis.“ Mees pani peekoniribad ükshaaval pannile. Ta oli pikka kasvu, sihvakas ning liikus vabalt ja sujuvalt. Võibolla 29 või 30 aastat vana, musta habemetüükaga ja sassis tumedate juustega, mis langesid kraele ja nõudsid juuksuritööd. „Mida te siin teete, miss?“

Kate Quinn

Ma kõhklesin. Mu ema oleks öelnud, et ühest meeskoduabi lisest on ääretult ebasünnis esitada külalisele küsimusi. Aga mis külaline ma siin ikka olin, kui temal oli siin köögis palju rohkem õigust olla kui mul. „Charlie St Clair,“ ütlesin ma ja andsin talle teed rüübates lühendatud ülevaate sellest, kuidas ma Eve’i uksele (ja diivanile) sattusin. Jättes välja karjumise ja minule suunatud püstolitoru. Mitte esimest korda ei küsinud ma endalt, miks oli mu elu kõigest kahekümne nelja tunni jooksul nii põhjalikult pea peale pöördunud. Sest sa jälitasid üht vaimu Southamptonist siia, sosistas Rose. Sest sa oled veidike hull. Ei ole hull, tulistasin ma vastu. Ma tahan sind päästa. See ei tee mind hulluks. Sa tahad kõiki päästa, mu armas Charlie. Mind, Jamesi, iga hulkuvat koera, keda lastena tänaval nägime … James. Ma võpatasin ja mu südametunnistuse vastik sisehääl sosistas: Tema päästmine sul vist küll ei õnnestunud? Ma lõikasin selle mõtte läbi, enne kui mind tabas vältimatu süütunne, ja ootasin, et Eve’i abiline mind küsitleks, sest mu lugu oli väga imelik. Aga ta seisis vaikides panni ees, lisades sinna seeni ja ube. Ma polnud kunagi näinud meest süüa tegemas, mu isa ei määrinud endale võidki saia peale. See oli mu ema ja minu töö. Aga šotlane seisis seal ube segades ja pruunistas osavalt peekonit, laskmata end häirida sellest, et rasvapritsmed ta varrukatele lan gesid. „Kui kaua te Eve’i juures olete töötanud, härra Kilgore?“ „Neli kuud.“ Ta hakkas poolikut leivapätsi viilutama. „Aga enne seda?“ Ta nuga seisatas. „Kuninglik suurtükivägi. 63. tankitõrje rüge ment.“ „Ja siis Eve’i teenistusse, on see vast muutus.“ Mõtlesin, miks ta vait jäi. Võibolla oli tal piinlik, et oli natside vastu võitlemiselt tulnud koduabiliseks püstoliga vehkivale hullule. „Kuidas ta …“ Jätsin küsimuse pooleli, olemata kindel, mida ma küsida tahan. Kuidas ta tööandjana on? Kuidas ta selliseks on muutunud? „Kui das ta käed viga on saanud?“ küsisin ma lõpuks.

Alice’i võrgustik

„Ta pole mulle kunagi rääkinud.“ Ta lõi mune ükshaaval pan nile. Mu kõht korises. „Aga ma võin üht-teist arvata.“ „Mida te arvaks?“ „Et tal on kõik sõrmelülid süstemaatiliselt katki löödud.“ Ma väristasin õlgu. „Mis sorti õnnetus see võis olla?“ Finn Kilgore vaatas mulle esimest korda silma. Tal olid tume dad silmad sirgete kulmude all, ühtaegu ainitiselt vaatavad ja eemalolevad. „Kes ütles, et see oli õnnetus?“ Ma panin oma (terved, viga saamata) sõrmed kruusi ümber. Tee tundus äkki külm. „Inglise hommikusöök.“ Ta tõstis kuuma panni pliidilt ära ja pani selle viilutatud leiva kõrvale. „Mul on piibutamine pooleli, aga hakake teie sööma. Ainult jätke Gardinerile ka paras ports. Ta tuleb alla hullu peavaluga ja pannihommikusöök on Briti saartel parim pohmelliravim. Kui te kõik nahka pistate, laseb ta teid maha.“ Ta läks tagasi vaatamata toast minema. Võtsin taldriku ja läksin vesise suuga säriseva panni juurde. Aga kui ma vaatasin maitsvat peekonit ning ubade ja seentega munarooga, hakkas mul äkki kõhus keerama. Panin peopesa suule ja pöördusin kõrvale, enne kui oleksin Briti saarte parima pohmellirohu täis oksendanud. Ma teadsin, millest see on, kuigi mul polnud seda varem olnud. Mu kõht oli ikka veel tühi, aga sees keeras nii kõvasti, et ma poleks isegi Eve’i Lugeri ees suutäitki süüa saanud. See oli hommikune iiveldus. Esimest korda oli mu Väike Probleem otsustanud endast teada anda. Mu süda oli paha ja see polnud vaid keeravast kõhust. Ma ei suutnud hingata ja mu peopesad hakkasid higistama. Väike Probleem oli kolm kuud vana, aga ta polnud kunagi olnud midagi muud kui ähmane mõte, ma polnud teda tundnud, ei suutnud teda kujutleda ega temast mingit märki tabada. Ta oli lihtsalt asi, mis oli nagu rong mu ellu sisse sõitnud. Pärast seda kui mu vanemad teada said, oli ta lihtsalt üks X-iga ülesanne, mis tuli ära lahendada. Väike Probleem pluss Šveitsi reis võrdus nulli, nulli ja nulliga. Väga lihtne.

Kate Quinn

Aga nüüd tundus ta olevat palju rohkem kui Väike Probleem, ja üldsegi mitte lihtne. „Mida ma küll teen?“ ütlesin vaikselt. Ma mõtlesin sellele üle tüki aja esimest korda. Mitte et mida ma peaks tegema Rose’i või mu vanemate või kooli tagasi mineku pärast … Vaid mida ma pidin tegema endaga? Ma ei tea, kui kaua ma seal seisin, enne kui üks sapine hääl mu skulptuuripoosist välja tõi. „Ameerika invasioon on ikka veel kohal, nagu ma näen.“ Pöörasin ringi. Eve seisis ukseavas samas trükimustriga kleidis mis eile õhtul, hallinevad juuksed lahti ja kammimata, silmad punetavad. Ma võtsin end kokku, aga tõenäoliselt oli hr Kilgore’il õigus, et perenaisel on möödunud õhtu üksikasjad ununenud, sest ta tundis minu vastu vähem huvi kui oma meelekohtade massee rimise vastu. „Mu peas käivad Ilmutusraamatu neli ratsanikku ringiratast,“ ütles ta, „ja mu suus on pissuaari maitse. Ütle, et šotlane on hommikusöögi valmis teinud.“ Ma tegin käega jaatava liigutuse, kõht ikka veel keeramas. „Siin see panni-ime on.“ „Jumal tänatud.“ Eve õngitses sahtlist kahvli ja hakkas otse panni pealt sööma. „Nii et sa nägid Finni. On mõnus poiss, eks? Kui ma poleks muldvana ja inetu, võtaks ma ta silmapilk endale.“ Astusin pliidist eemale. „Ma poleks pidanud siia tulema. Palun vabandust, et ma niimoodi sisse sadasin. Ma hakkan minema …“ Mida? Minna alandlikult tagasi ema juurde, olla ta raevuga silmitsi, sõita edasi arsti juurde? Mis mul teha oli? Tundsin, kuidas vatine tuimus mu jälle oma võimusse haarab. Tahtsin panna pea Rose’i õlale ja silmad kinni, tahtsin roomata vetsupoti juurde ja oma sisikonna välja oksendada. Mul oli nii paha ja ma olin nii abitu. Eve pühkis leivatükiga munakollase pannilt kokku. „Istu, jänki.“ Sel karedal häälel oli autoriteeti, kogelusega või mitte. Ma istusin. Ta pühkis sõrmed köögirätikusse puhtaks, pistis käe kleiditasku ja võttis sealt sigareti. Pani selle põlema ja tõmbas aeglaselt suitsu

Alice’i võrgustik

sisse. „Päeva esimene suits,“ ütles ta välja hingates. „See maitseb alati kõige parem. Võtab pohmelli peaaegu ära. Mis su täditütre n-nimi oligi?“ „Rose.“ Mu süda hakkas kõvasti lööma. „Rose Fournier. Ta …“ „Ütle mulle,“ katkestas mind Eve. „Sinusugustel tüdrukutel on rikkad emmed ja issid. Miks nad rohkem kisa ei tee, et see kadunud lambuke üles otsida?“ „Nad on püüdnud. Saatnud järelepärimisi.“ Kuigi ma olin oma vanemate peale vihane, teadsin, et nad olid teinud kõik mis või malik. „Pärast seda, kui kaks aastat polnud mingit infot, järeldas isa, et Rose peab olema surnud.“ „Su isa näib olevat arukas mees.“ Oligi. Ja juristina, kes spetsialiseerus rahvusvahelisele õigusele, oli ta teadlik kanalitest ja vormidest, mille kaudu oma päringuid edastada. Ta oli teinud kõik, mis suutis, aga kui keegi polnud saanud Rose’ilt isegi telegrammi, koguni mitte mina, keda ta meie perekonnast kõige rohkem armastas, tegi isa loogilise järelduse, et ta on surnud. Ma olin püüdnud selle mõttega harjuda, püüdnud end selles veenda. Vähemalt kuni ajani kuue kuu eest. „Mu vanem vend tuli Tarawast koju, üks jalg poolest saadik amputeeritud, ja kuus kuud tagasi lasi ta end maha,“ kuulsin ma oma murduvat häält ütlevat. James polnud minuga lapsena kunagi lähedane olnud, ma olin talle lihtsalt väike õde, keda võis kiusata. Aga kui ta patside sikutamise east välja kasvas, ei pilganud ta mind enam, vaid lubas ära hirmutada iga poisi, kes mind kohtama kutsub, mina aga narrisin teda ta jubeda soengu pärast, kui ta oli mereväkke astunud. Ta oli mu vend, ma armastasin teda, ja mu vanemad uskusid, et ta on võimeline kuud taevast alla tooma. Ja siis oli ta surnud ja umbes samal ajal hakkas Rose mu mälust jälle esile astuma. Iga väike tüdruk, kes mööda jooksis, muutus Rose’iks kas kuue-, kaheksa- või isegi üheteistkümneaastaselt, iga blondiin, kes kõndis mu ees läbi ülikoolilinnaku, võttis vanemaealise Rose’i kuju, kes oli pikaks kasvanud ja just hakanud omandama naiselikke vorme … Tosin korda päevas hakkas mu süda põksuma ja seisatas, kui mälu mulle selliseid trikke mängis.

Kate Quinn

„Ma tean, et see on tõenäoliselt lootusetu.“ Vaatasin Eve’ile otsa, soovides, et ta mõistaks. „Ma tean, et mu täditütar on ilm selt … Ma tean, mis sellega võib olla. Uskuge mind, ma oskan kõike viimse kümnendikuni paika panna. Aga ma pean proovima, ma pean käima lõpuni läbi iga raja, kui kitsuke see ka poleks. Kui on isegi pisuke võimalus, et ta kusagil olemas on …“ Mu hääl katkes jälle, enne kui ma lause lõpetasin. Olin kaota nud sõjas venna. Kui oli pisimgi võimalus, et võin Rose’i unustu sest tagasi saada, pidin püüdma seda teha. „Aidake mind,“ kordasin ma Eve’ile. „Kui mina teda ei otsi, ei tee seda keegi.“ Eve hingas aeglaselt välja. „Kui ta töötas restoranis Le Léthé, kus see oli?“ „Limoges’is.“ „Mmm. Ja selle omanik oli?“ „Mingi monsieur René. Ma helistasin veel mõnda kohta, aga kusagil ei leitud ta perekonnanime.“ Eve tõmbas huuled kriipsuks. Mõne hetke vaatas ta tühjusse, painutades kinni-lahti oma hirmsaid sõrmi. Lõpuks vaatas ta mulle otsa, silmad läbitungimatud kui klaas. „Ma vist siiski saan sind aidata.“ Eve’i telefonikõne ei läinud vist hästi. Ma kuulsin sellest küll vaid poolt, kui ta telefonitorusse karjus, kõndides kõledas esikus edasitagasi, sigaretiots siia-sinna liikumas nagu vihase kassi saba, aga isegi sellest poolest kõnelusest oli küll, et sisust aru saada. „Mul on ükskõik, mis maksab kõne Prantsusmaale, sa laua taga köies sekretärilehm, anna mulle see kõne.“ „Kellele te püüate helistada?“ küsisin ma kolmandat korda, aga ta eiras mind nagu esimesel ja teiselgi korral, jätkates pragamist operaatoriga. „Oh jätke see prouatamine, et see teile kurku kinni jääks, liht salt andke mulle major …“ Ma kuulsin teda ikka veel läbi uksetahveldise, kui majast välja lipsasin. Eilne hall rõskus oli kadunud, London oli ülle

Alice’i võrgustik

tõmmanud sinise taeva, kus ruttasid pilvekesed ja paistis päike. Panin käe varjuks päikese ette ja otsisin asja, mida olin oma arust märganud nurga peal läbi taksoakna: seal see oligi. Üks neid hele punaseid postkaste, mis on nii ikooniliselt inglispärased, et näevad lausa naeruväärsed välja. Läksin selle poole, kõht jälle keeramas. Olin Eve’i pool alla neelanud pisut kuiva saia, enne kui ta hakkas helistama salapärasele majorile, ja see oli mu Väikese Probleemi iivelduse vaigistanud, kuid nüüd piinas mind teistmoodi iiveldus. Pidin võtma oma telefonikõne, ja ma ei arvanud, et see on lihtsam kui Eve’i oma. Õiendamine operaatoriga ja siis järgmine õiendamine Delfiini hotelliga Southamptonis, kellele ma edastasin oma nime. Ja siis „Charlotte? Hallo, hallo?“ Võtsin toru kõrva äärest ära ja vahtisin seda, olles äkki ärritu nud. Ema ei võtnud kunagi telefoni vastu, kui just kedagi lähe dal polnud, kes võinuks teda kuulda. Võinuks arvata, et kui ta lapseootel tütar ööseks Londonisse kaob, oleks ta pigem mures tema kui selle pärast, et mõnele hotelliteenijale head muljet jätta. Telefonitoru prääksus edasi. Panin selle uuesti kõrva äärde. „Hallo, ema,“ ütlesin ma reipalt. „Mind pole ära röövitud ja ma pole ilmselgelt surnud. Olen Londonis ja täiesti terve.“ „Ma petite, oled sa hulluks läinud? Kaod niimoodi ära, tead, kui hirmunud ma olin!“ Väike nuuksatus ja pominal öeldud merci; ilmselt oli letitöötaja ulatanud talle taskuräti, et ta saaks silmi tupsutada. Kahtlesin väga, et ta ripsmetušš laiali on. See võis olla minust kiuslik, aga ma ei saanud sinna midagi parata. „Ütle mulle, kus sa oled, Charlotte. Kohe.“ „Ei ütle,“ vastasin ma, ja peale iivelduse kohus mul kõhus veel miski muu. „Anna andeks, aga ma ei ütle.“ „Ära ole arust ära, Charlotte. Sa pead koju tulema.“ „Ma tulen,“ ütlesin, „kui ma olen lõppude lõpuks välja selgi tanud, mis juhtus Rose’iga.“ „Rose’iga? Miks sa ometi …“ „Helistan varsti jälle, ma luban.“ Ja ma panin toru hargile. Finn Kilgore vaatas mulle otsa, kui ma Eve’i maja uksest uuesti sisse tulin ja taas kööki astusin. „Ulatage palun köögirätik, miss.“

Kate Quinn

Ta näitas lõuaga selle poole, pestes küünarnukist saati vees olles panni. See pani mind jälle teda vahtima. Mu isa arvas, et mustad kohvitassid said iseenesest puhtaks. „Ta võttis nüüd teise kõne,“ ütles Finn, noogates köögiräti kut vastu võttes esiku poole. „Ta püüdis mingit inglise ohvitseri Prantsusmaalt kätte saada, aga see oli puhkusel. Nüüd karjub ta seal mingi naise peale, aga ma ei tea, kes see on.“ Ma kõhklesin. „Härra Kilgore, te ütlesite, et te olete ka Eve’i autojuht. Kas te, kas te palun saaksite mind kuhugi viia? Ma ei tunne Londonit nii hästi, et jala minna, aga mul pole taksoraha.“ Arvasin, et ta hakkab vastu, pidades silmas, et ma pole talle rohkem tuttav kui mõni onu Sam, aga ta kehitas õlgu ja kuivatas käed. „Toon auto.“ Vaatasin oma vanu tunkesid ja kampsunit. „Ma pean teised riided panema.“ Kui olin riietunud, seisis Finn lahtisel uksel, toksides saapa ninaga läve ja vaadates välja tänavale. Ta heitis pilgu üle oma saleda õla, kui mu kontsaklõbinat kuulis, ja seekord ei tõusnud mitte üks, vaid mõlemad ta mustad kulmud. Ma ei lasknud endal mõelda, et ta mind imetleb. Mul olid seljas mu ainsad kohvris olnud puhtad riided ja ma olin nendega nagu portselanist karja piiga: lai valge seelik mitme alusseeliku peal, roosa, väikese looriga kübar, puhtad kindad ja liibuv roosa jakk, mis sobis iga keha kujuga, kui mul oleks olnud mingit erilist kehakuju. Ma tõstsin lõua püsti ja langetasin loori silmade ette. „Meil tuleb minna ühte rahvusvahelisse panka,“ ütlesin ma talle aadressi ulatades. „Aitäh.“ „Nii paljude alusseelikutega neiud autojuhte tavaliselt ei täna,“ ütles Finn, hoides ust lahti, nii et ma tema käe alt välja astusin. Isegi kontsadega ei pidanud ma kummarduma, et ta käe alt läbi pääseda. Eve’i hääl kostis koridori lõpust, kui ma autoust kinni panin. „Sa kuradi nõme prantsuse lehm, ära püüagi toru ära panna …“ Ma kõhklesin, tahtes küsida, miks ta mind aitab. Eile oli ta olnud surmkindlalt selle vastu. Aga ma ei hakanud praegu üksik asju välja pinnima, kuigi tahtsin väga raputada ta kondiseid õlgu, kuni ta välja köhib, mida teab. Ma ei julgenud siiski teda

Alice’i võrgustik

pahandada, sest midagi ta ju teadis. Selles olin ma kindel. Niisiis jätsin Eve’i rahule ja läksin Finni järel välja. Auto oli mulle üllatus: tumesinine allalastava katusega, mis oli parajasti peal, auto ise oli üleni läikima löödud. „Ilus käula. Eve’i oma?“ „Minu.“ See ei sobinud ta ajamata habeme ja paigatud küünarnukki dega. „Mis mark see on, Bentley?“ Mu isal oli Ford, aga talle meeldisid inglise autod ja ta näitas neid mulle alati, kui Euroopas käisime. „Lagonda LG6.“ Finn avas mulle ukse. „Hüpake sisse, miss.“ Ma naeratasin, kui ta istus rooli taha ja otsis käega käigukangi, mis oli poolest saadik mu seelikusaba all. Päris mõnus oli olla kesk võõraid inimesi, kes ei teadnud midagi mu räpasest lähimine vikust. Mulle meeldis inimestele silma vaadata ja väärida aupak likku tiitlit miss. Kõik, mis ma olin näinud oma vanemate sil mades viimastel nädalatel, oli lipakas, pettumuse tekitaja ja luuser. Sa oled luuser, sosistas mu pahatahtlik sisehääl, ent lükkasin selle jõuga kõrvale. London möödus akendest ähmase pildina, hall, munakivisillu tisega, ikka veel sõjapurustustes, katusteta majadega, osalt püsti jäänud seintest tükid väljas. Need kõik olid sõjahaavad, kuigi aasta oli juba 1947. Ma mäletan, kuidas mu isa rahuldustundega ohkas, kui ta pärast Euroopa võidupäeva ajalehti luges. „Suurepärane, nüüd läheb kõik vanadesse rööbastesse tagasi.“ Nagu pidanuks katused, ehitised ja katkised aknad kohe pärast rahu väljakuulu tamist iseenesest ära paranema. Finn juhtis Lagondat mööda tänavat, mis oli auklik nagu Šveitsi juust, ja üks mõte pani mind talle uudishimulikult otsa vaatama. „Milleks Eve’ile auto? Bensiini on ju nii vähe, kas poleks lihtsam trammiga läbi ajada?“ „Trammid talle ei meeldi.“ „Miks?“ „Ma ei tea. Trammid, väikesed ruumid, rahvahulgad – need ärritavad teda. Kui ta viimati trammiga sõitis, pidi ta vihast plah vatama nagu granaat. Kõik see perenaiste kisa ja turukottidega trügimine.“

Kate Quinn

Raputasin pead, ja siis peatus Lagonda vaikse surinaga imposantse marmorist fassaadiga maja ees, kuhu pidime jõudma. Mu nägu pidi vist reetma, kui närvis ma olin, sest Finn ütles õrnalt: „Tahate, ma tulen kaasa, miss?“ Tahtsin küll, aga üks kaasa sörkiv šotlane, kel oli habe ajamata, ei oleks lisanud mulle lugupeetavust, nii et ma raputasin pead ja astusin autost välja. „Aitäh, pole vaja.“ Püüdsin jäljendada ema sundimatut olekut, kui läksin üle läi kima löödud marmorpõranda vanaisaliku ilme ja jahikoera pil guga ametniku ette kontoriruumi. Ta vaatas üles oma paberitelt, kuhu ta numbreid juurde oli sirgeldanud. „Kas ma saan noort daami aidata?“ „Ma loodan küll, härra,“ naeratasin ja pudistasin seltskondliku vestluse alustuseks: „Mis teil seal käsil on?“ Osutasin ta paberile, millel olid numbritulbad. „Protsendid, numbrid. Üsna igav töö. „Ta tõusis püsti ja osutas toolile. „Palun istuge.“ „Aitäh.“ Istusin ja ohkasin oma lühikese loori all. „Ma tahaksin võtta oma kontolt veidi raha.“ Mu Ameerika vanaema oli surres jätnud mulle teatava summa. Mitte just eriti suure, aga paraja, ja ma olin sellele kohusetundli kult omalt poolt raha juurde lisanud sestpeale, kui 14-aastaselt esi mest korda suvel isa kontoris tööle hakkasin. Ma polnud kunagi oma kontolt raha välja võtnud. Kolledžis õppimise ajaks oli mulle ette nähtud taskuraha ja rohkem ma ei vajanud. Tavaliselt jätsin hoiuraamatu kummutisahtlisse aluspesu alla, aga seekord olin selle viimasel minutil kohvrisse pannud, kui ookeaniületuseks asju pak kisin. Seda oli dikteerinud sama osa minust, mis oli kaasa võtnud ka Eve’i aadressi ja raporti Rose’i viimase elukoha kohta. Ei saaks öelda, et ma mingeid plaane oleks teinud, aga kuulsin oma väi kest sisehäält, mis sosistas: Sul võib neid vaja minna, kui sa ennast kokku võtad ja teed, mida tõesti teha tahad … Tundsin heameelt, et olin sellele häälele kuuletunud ja hoiu raamatu kaasa võtnud, sest mul polnud pennigi sularaha. Mul ei olnud aimugi, miks Eve oli otsustanud mind aidata, ja ma ei arvanud, et see tuli lihtsalt heast südamest. Tahtsin pista raha ta

Alice’i võrgustik

pihku, kui seda peaks vaja minema, või ka selle inimese pihku, kes võinuks mind Rose’i jälile juhatada, ja selleks oligi mul nüüd raha vaja. Niisiis esitasin ma pankurile hoiuraamatu ja isikut tõendava dokumendi ning naeratasin. Kümne minuti pärast suutsin naeratust vaid tahtepingutu sega näol hoida. „Ma ei saa aru,“ ütlesin juba vähemalt neljandat korda. „Teil on mu nimi ja vanus ja kontol on kindlasti vajalik summa olemas. Nii et miks …“ „Nii suurt summat ei võeta tavaliselt välja, noor daam. See raha peab seisma arvel, et kindlustada teie tulevikku.“ „Aga see ei ole seal ainult mu tuleviku tarvis. Seal on mu enda teenitud raha ka …“ „Võibolla saaks rääkida teie isaga?“ „Ta on New Yorgis. Ja ma ei küsi ju eriti palju …“ Pankur katkestas mind jälle. „Meile piisaks, kui saaksime teie isa töökoha telefoninumbri. Kui me temaga räägime ja temalt nõusoleku saame …“ Seekord katkestasin mina ta jutu. „Selleks pole isa nõusolekut vaja. Kontol on minu nimi. Meil oli kokkulepe, et võin seda kasutada, kui olen kaheksateist täis, ja ma olen üheksateist.“ Lük kasin oma isikutunnistuse ta ette tagasi. „Te ei vaja kellegi luba peale minu.“ Pankur niheles veidi oma nahktoolis, aga ta vanaisalik ilme ei muutunud. „Ma kinnitan teile, et midagi võib kokku leppida, kui saame rääkida teie isaga.“ Kiristasin hambaid, nagu tahaks neid katki närida. „Ma tahak sin võtta oma kontolt …“ „Mul on kahju, noor daam.“ Vahtisin ta kellaketti ja hoolitsetud käsi ning hõredat kohta juustes, kust valgus läbi paistis. Ta ise ei vaadanudki mind enam, oli oma paberi jälle ette võtnud, sirgeldas sellele numbreid ja tõm bas neid maha. See polnud minust viisakas, aga ma küünitasin üle laua, tõm basin paberi ta käe alt välja ja vaatasin sinna kirjutatud numbreid. Enne kui ta vihastas, haarasin lauaservalt pliiatsijupi, tõmbasin tema kirjutatud numbrid maha ja kirjutasin õiged asemele. „Te

Kate Quinn

panite veerand protsenti mööda,“ ütlesin ma ja libistasin paberi lehe tagasi. „Sellepärast ei saanud te bilanssi tasakaalu. Laske see arvutusmasinast läbi, et kindel olla. Raha te mu kätte ilmselt usal dada ei saa.“ Ta naeratus kõverdus. Tõusin püsti, lõug kõige kõrgemas mul ükskõik-asendis ja tormasin välja päikese kätte. Mu oma raha. Mitte päranduseks saadud, vaid enda teenitud raha, ja ma ei saa nud sellest viit sentigi, kui mul polnud isa käevangus. See oli nii läbini ebaõiglane, et pidin ikka veel hambaid kiristama, kuigi ma ei saanud öelda, et oleksin olnud täielikus hämmingus. Sellepärast oligi mul ka plaan B. Finn vaatas üles, kui ma esiistmele tagasi viskusin, jättes pool seelikusaba ukse vahele. „Te näete kuidagi halva kuulsusega mehe moodi välja, kui ma nii öelda võin,“ ütlesin ust uuesti avades ja seelikut sissepoole tõmmates. „Kas te olete tegelikult ka halva kuulsusega, härra Kilgore, või ei salli te lihtsalt habeme ajamist?“ Ta pani kinni kortsunud paberköites raamatu, mida oli luge nud. „Veidi nii ühte kui ka teist.“ „Hästi. Mul on vaja pandimaja. Mõnda kohta, kus ei esi tata liiga palju küsimusi tüdruku kohta, kes tahab midagi panti panna.“ Ta vahtis hetke enda ette ja juhtis siis Lagonda tagasi Londoni liiklusse. Mu Ameerika vanaema jättis mulle veidi raha. Mu prantsuse vanaemal oli aga silmapaistev kahekordne pärlikee ja enne oma surma lasi ta ühest keest teha kaks ühekordset keed: „Üks kum malegi, väikesele Charlotte’ile ja kaunile Rose’ile! Ma oleks andnud need oma tütardele, aga mon Dieu, kui mossis nägudega teie emad on välja kukkunud,“ ütles ta endale omase prantsuse avameelsu sega, pannes meid süüdlaslikult itsitama. „Niisiis kandke neid teie, kui mehele hakkate minema, mes fleurs.“ Ma mõtlesin tema peale, õngitsedes käekotist oma rikkalikku pärlikeed. Mu väike prantsuse vanaema, surnud, jumal tänatud, ammu enne seda, kui ta näinuks haakristi oma armastatud Pariisi kohal lehvimas. Pardonnez-moi, grandmère, mõtlesin ma. Mul pole

Alice’i võrgustik

valikut. Ma ei saa oma sääste kasutada, aga saan kasutada neid pärleid. Sest ema oli võtnud meie Pariisi reisi pärast arsti juures käiku üsna tõsiselt, mõeldes uutele riietele ja visiitidele ja tehes mulle selgeks, et me olime Euroopas, et suhelda, mitte minu skan daali pärast. Sellepärast pärlid kaasa. Vaatasin neid veel korraks, suured piimjad pärlid kandilise smaragdiga, mis kattis lukku, ja läksin siis pandimajja, kuhu Finn oli mu toonud. Panin pärlid klõbinal letile ja küsisin: „Mis ma nende eest saan?“ Pandimajapidaja silmad lõid kilama, aga ta ütles siidiselt: „Oodake üks hetk, miss. Mul läheb paari tähtsa tehinguga aega.“ „Tavaline trikk,“ pomises Finn, olles mulle sinna ootamatult järele tulnud. „Ta paneb teie kannatuse proovile, et te lepiks tema pakutud hinnaga. Oodake aga.“ Tõstsin lõua kõrgemale. „Istun siin või päev otsa.“ „Ma lähen vaatan, kuidas Gardineril läheb, ta maja pole siit kaugel. Ega te ei pahanda, miss?“ „Tead, sa ei pea mind missiks hüüdma.“ Kuigi see mulle üsnagi meeldis, tundus ametlikkus ka tobe. „Ega me Buckinghami paleesse minema hakka.“ Ta kehitas õlgu ja kõndis minema. „Jah, miss,“ ütles ta ust enda järel kinni pannes. Ma raputasin pead, seejärel istusin ühe eba mugavale toolile, vanaema pärlid sõrmede vahel, ja siis läks oma pool tundi, enne kui pandimajapidaja pööras oma tähelepanu ja juveliirisilmad minu poole. „Ma kardan, et teid on petetud, noor daam,“ ütles ta ohates. „Klaaspärlid. Hea klaas, aga siiski vaid klaas. Arvan, et annaksin nende eest mõne naela …“ „Proovige uuesti.“ Ma teadsin, mis summa eest täpselt need kindlustatud olid. Muutsin peas dollareid naelteks, lisasin kümme protsenti ja nimetasin summa. „On teil tõestust nende päritolu kohta? Võibolla müügitšekki?“ Ta prillid läigatasid minu suunas ja ma nägin, kuidas ta sõrmed kõverdusid smaragdkinnise poole. Tõmbasin pärlid oma kätte tagasi ja nii me seal kauplesime. Läks veel pool tundi ja ta ei andnud järele, nii et ma tõstsin tahes-tahtmata häält. „Ma lähen siis mujale,“ viskasin lõpuks, aga tema vaid naeratas vaguralt.

Kate Quinn

„Paremat pakkumist ei saa te kusagilt, miss. Kui teil päritolu pabereid ei ole. Kui teie isa siin oleks või abikaasa, keegi, kes lubaks teil neid pärleid müüa …“ Jälle sama jutt. Tule teisele poole Atlandi ookeani ja ikka hoi takse sind isa lõa otsas. Pöörasin pea viha varjamiseks akna poole ja märkasin Rose’i blonde juukseid rahva hulgas mööda vilksa tamas. Hetk hiljem nägin, et see oli lihtsalt üks mööda lippav koolitüdruk. Oh Rosie, mõtlesin ma õnnetult, vaadates ikka tüd rukule järele. Sa jätsid maha oma pere ja kolisid Limoges’i, kuidas sa küll sellega hakkama said? Mitte keegi ei lase tüdrukutel midagi teha. Ei oma raha kulutada ega isegi oma asju müüa ega oma elugi planeerida. Kogusin jõudu abituks vaidluseks, kui pandimaja uks lahti põr kas ja naisehääl hüüdis: „Charlotte, mis pagan, kuule tüdruk, ma ju ütlesin, et sa mind ootaks. Eks ma teadsin, et see murrab mu vaese vana südame, kui sa oma p-pärlitega hüvasti pead jätma, nii et sa tahtsid mind säästa?“ Vaatasin ukse poole. Eve Gardiner tuli uhkel sammul läbi pandimaja, naeratades, nagu oleksin ma tema silmatera. Tal oli seljas toosama kortsus ja kulunud trükimustriga kleit, mis hom mikul, aga ta oli sukad jalga ja viisakad madalad kingad nende otsa tõmmanud. Ta muhklikud käed olid paigatud seemisnahk setes kinnastes ja ta oli pistnud oma juuksesalgud tohutu, kunagi moeka kübara alla, mille küljes tolknes jaanalinnusulg. Ta nägi mu suureks hämmastuseks daami moodi välja. Ekstsentrilise daami moodi, kes siiski oli daam. Seistes diskreetselt uksel, käed rinnal vaheliti, naeratas Finn peaaegu märkamatult. „Oh, nendest on mul küll kahju ilma jääda,“ ohkas Eve, pat sutades mu pärleid nagu koera ja pöörates üleoleva naeratuse pandimajapidaja poole. „Lõunamere saarte pärlid, mis mu kallis k-kadunud abikaasa mulle kinkis.“ Ta tupsutas taskurätiga silmi ja ma suutsin vaevu hoiduda suud ammuli ajamast. „Ja smaragd, see on Indiast! Täpsemalt Cawnpore’ist. See on vana perekonnaehe, mu kalli vanaisa käest, kes teenis k-kuninganna Victoriat. Ajas murjaneid taga ja paras neile neegritele.“ Ta hääles oli Mayfairi

Alice’i võrgustik

laevareisi aegset elegantsi. „Palun, härra, uurige nende läiget veel kord oma monokliga ja ma arvan, et lükkan ümber teie naeru väärse arvamuse, et need on klaasist. Palun teid, tubli mees, mää rake neile õige hind.“ Pandimajapidaja silmad hindasid Eve’i paigatud kindaid ja värisevat jaanalinnusulge. Ta jättis vaesunud aadlidaami mulje, inglise leedi, keda on tabanud rasked ajad ja kes on tulnud oma ehteid pantima. „Mõni päritolu tõendus, proua. Mõni tõend, et …“ „Jah, jah, see on mul siin kusagil.“ Eve pani oma tohutu käekoti letile, heites pandimajapidaja luubi põrandale. „Siin, ei, see pole see. Anna mu prillid, Charlotte …“ „Need on sul kotis, vanaema,“ ütlesin ma tasakaalukalt, olles lõpuks võimeline jahmatusest jagu saama. „Ma arvasin, et need on sinu käes. Vaata oma kotist. Ei, hoia seda. On see ikka see? Ei, see on Hiina salli arve, las ma vaatan … Päritolu tõendus, see peab siin kuskil olema …“ Pandimajapidaja letile sadas pabereid. Eve vaatas igaüht nagu hilpharakas, lobisedes oma veatu aktsendiga, nagu oleks ta just lõpetanud teejoomise kuningannaga, otsides olematuid prille ja vaadates iga paberit tähelepanelikult vastu valgust. „Charlotte, vaata ometi uuesti oma kotist. Ma olen kindel, et mu prillid on sinu käes …“ „Proua,“ köhatas pandimajapidaja kurgu puhtaks, kui uued kunded uksest sisse voorisid. Eve ei pannud neid tähele, pasun dades edasi oma asjade ümber nagu mõni Austeni romaani lesk proua. „Jumal, härra, ärge nüüd minuga riielge. See on nüüd see, jah, ei, no kuskil peab see ju olema …“ Ta jaanalinnusulg värises ohtlikult ning sellelt sadas tolmu, mis lõhnas koitõrjerohu järele. Pandimajapidaja püüdis tegelda järgmiste klientidega, aga Eve haaras tal klaasleti peal sõrmenukkidest. „Ärge siin minuga asja pooleli jätke, tubli mees, me pole ju lõpetanud! Charlotte, kallis, loe mulle, mis siin seisab, mu vanad silmad …“ Sisse tulnud kunded seisid mõnda aega paigal, aga läksid siis minema. Seisin seal nagu statist filmivõtetel, kuni pandimajapidaja kan natus hakkas katkema. „Olgu pealegi, proua. Ma ei nõua päritolu

Kate Quinn

tõendust, ma pole nii kehv härrasmees, et ei võiks proua sõnu usaldada.“ „Hästi,“ ütles Eve. „Mis on teie hind?“ Nad kauplesid veidi, aga ma teadsin, kes võidab. Hetk hiljem luges lüüa saanud pandimajapidaja üsna suurt hulka krabisevaid pangatähti mulle käe peale, mu pärlid kadusid leti taha ja me pöördusime sinnapoole, kus Finn meile ust lahti hoidis, naerata des üksnes silmadega. „Mu daam?“ ütles ta tõsiselt ja Eve lipsas temast jaanalinnusule hüpeldes mööda nagu hertsoginna. „Ah,“ ütles ta, kui pandimaja uksed me taga sulgusid ja May fairi aktsent oli ta kõnest jäägitult kadunud. „See mulle meeldis.“ Ta nägi välja täiesti erinev eileõhtusest vanast purjus moorist, kes jõi teeklaasist viskit ja sihtis mind Lugeriga. Õigupoolest nägi ta välja täiesti erinev ka pohmeluses vanamoorist täna hommikul. Ta nägi välja kaine, arukas, metsikult lõbus, hallid silmad sära mas ja kondistelt õlgadelt hea mitu aastat ning aadlidaami aura minema pühitud, nagu olnuks see mõni ebamugav sall. „Kuidas te seda tegite?“ küsisin ma, käed ikka veel kviitungeid täis. Eve Gardiner tõmbas kinda käest, tuues uuesti nähtavale oma vigase kämbla, ja võttis kotist alati kaasas oleva sigaretipaki. „Ini mesed on rumalad. Torka neile enam-vähem v-viisakas lugu ja juhuslik paber nina alla, ning kui sa end kenasti vaos hoiad, saad alati, mida tahad.“ See kõlas nagu kellegi tsitaat. „Alati?“ pareerisin mina. „Ei.“ Säde kadus ta silmist. „Mitte alati. Aga siin polnud õieti m-mingit riski. See ülbe sell teadis, et saab pärlid odavalt k-kätte. Ma lihtsalt tahtsin, et tal tekiks soov minust rutem lahti saada.“ Mõtlesin, miks ta kogelus aeg-ajalt tuli ja siis minema läks. Ta oli pandimajas oma aktsendiga ju täiesti puhtalt välja tulnud. Ja milleks oli tal õieti vaja sellest puhtalt välja tulla? Ma uurisin teda, kui ta sigareti Finni poole sirutas ja Finn talle tuld pakkus. „Ma ei meeldi teile,“ ütlesin lõpuks. „Ei,“ ütles ta ja vaatas mind jälle altkulmu nagu kotkas lossi müürilt. Lõbustatud pilk, aga ma ei näinud seal ei meeldimise ega pehmuse väljendust.

Alice’i võrgustik

Mul oli ükskõik. Ma ei pruukinud talle meeldida, aga ta rääkis minu kui võrdsega, mitte kui lapse või libuga. „Miks te mind seal aitasite?“ küsisin sama asjalikult, kui oli tema. „Miks te mind üldse aitate?“ „Kuidas oleks, kui raha pärast?“ Ta vaatas mu käes olevaid kviitungeid ja nimetas summa, mis mul hinge kinni võttis. „Ma v-võin viia su kellegi juurde, kes võib teada midagi su täditütrest, aga ma ei tee seda tasuta.“ Tõmbasin silmad vidukile, soovides, et ma poleks nii väikest kasvu ja kiilutud pika šotlase ja pika inglanna vahele. „Te ei saa minult pennigi, kuni ma ei tea, kellele te täna hommikul helis tasite.“ „Ühele inglise ohvitserile, kes teenib praegu Bordeaux’s,“ ütles ta kõheldes. „Ma tunnen teda kolmkümmend aastat, aga ta on praegu puhkusel. Nii et ma proovisin veel ühte vana tuttavat, ühte naist, kes võiks ka seda ja teist teada. Temalt küsisin ma res torani Le Léthé kohta ja mehe kohta, kes seda pidas, aga ta viskas toru hargile.“ Turtsatus. „See krõhva teab midagi. Kui me saame temaga otsesõnu rääkida, saan ma selle t-ta käest kätte. Ja kui me selle ta käest kätte saame, saan ma kindlasti kõik kätte ka inglise ohvitseri käest, kui ta p-pardijahilt Le Marche’ist tagasi tuleb. Nii et kas see kõik on sulle mõnda naela väärt?“ Ta küsis rohkem kui mõnda naela, aga ma ei teinud sellest välja. „Miks te huvi üles näitasite, kui ma Renéd mainisin?“ tulistasin hoopis. „Kuidas te teda tunnete, kui me ei tea isegi ta perekonna nime? Või oli see restorani nimi, mis teie huvi äratas?“ Eve naeratas läbi suitsujoa. „Mine persse, jänki,“ ütles ta armsalt. See sõna teda kogelema ei pannud. Ma polnud elu seeski kuul nud naisterahvast enne Eve Gardineri sellist sõna tarvitamas. Finn vaatas taeva poole, hoides näoilme neutraalsena. „Olgu pealegi,“ ütlesin ma. Ja lugesin talle raha ükshaaval peo peale. „Siin on ainult pool sellest, mis ma küsisin.“ „Ülejäänu tuleb siis, kui me oleme teie tuttavatega rääkinud,“ ütlesin ma sama armsalt vastu. „Või muidu te veate mind ilmselt ninapidi ja ma ei saa midagi.“

Kate Quinn

„Võibolla,“ nõustus Eve. Aga hoolimata oma sõnadest ärkas minus huvi. Ta tahtis veel midagi peale mu raha. Olin selles kin del. „Kust me selle vana naistuttava siis leiame?“ küsisin, kui me kõik Lagondasse ronisime, Finn rooli taha, Eve keskele, käsi hoo letult ümber mehe istme, ja mina tihedalt ukse vastas, toppides pangatähti käekotti. „Kuhu me sõidame?“ „Folkestone’i.“ Eve kummardus ette, et kustutada sigaret vastu armatuurlauda, aga Finn haaras selle tal käest ja viskas vihaselt aknast välja. „Ja pärast Folkestone’i Prantsusmaale.“