I OSA 1. peatükk CHARLIE
Mai 1947 Southampton
E
simene inimene, keda ma Inglismaal kohtasin, oli hallutsinat sioon. Tõin ta endaga kaasa ookeanilaeva pardal, mis kandis mind tuima ja leinavana New Yorgist Southamptonisse. Istusin ema vastas korvlaua ääres Delfiini hotelli potipalmide vahel, püüdes mitte näha seda, mida mu silmad mulle näitasid. Blond tüdruk vastuvõtuleti ees ei olnud see, kelleks ma teda pida sin. Pere pagasi juures ootas lihtsalt üks inglise tüdruk, keda ma polnud kunagi varem näinud, kuid see ei takistanud mu kujut lusvõimel mulle ütlemast, et ta on keegi teine. Pöörasin silmad kõrvale ja vaatasin kolme naaberlaua poissi, kes püüdsid ettekand jat jootrahaga tüssata. „Viis või kümme protsenti jootraha?“ küsis üks ülikooli kuues nooruk arvega vehkides ja ta sõbrad naersid. „Ma annan jootraha ainult kenakestele. Sellel olid liiga peened koivad ...“ Põrnitsesin neid vihaselt, aga ema oli ükskõikne. „Ilm on mai kuu kohta nii külm ja rõske, mon Dieu!“ Ta voltis salvräti lahti; meie pagasikuhja kõrval laotus ta lavendliga lõhnastatud volan gidega seelik. Paras kontrast minuga, kes ma olin kortsus riietes ja pahur. „Aja selg sirgeks, chérie.“ Ta oli elanud New Yorgis isaga abiellumisest saadik, aga vürtsitas oma ütlusi ikka veel prantsuse sõnadega. „Ära ole nii kühmus.“