Tere tulemast ABI N NN E B O H LMA S
ÕÕVIKUTE juurde
Kes meist normaalne on?
Daniel Steudtneri illustratsioonidega
Saksa keelest tõlkinud Õie Ristioja
Sabine Bohlmann on sündinud Münchenis. Lapsena tahtis ta printsessiks saada. Sai aga selle asemel (kui ta polnud ühtegi printsi leidnud ja pidi tegelikkusele silma vaatama) näitlejaks, dubleerijaks ja kirjanikuks ning võis niiviisi vähemalt aeg-ajalt printsessi mängida, tema häält teha või printsessidest kirjutada. Lood lendavad tema juurde nagu liblikad. Igal pool ja mistahes päevasel või öisel ajal (siis pigem ööliblikatena). Sabine Bohlmann ei saa end kuhugi ära peita, lood leiavad ta igalt poolt üles. Ja ta on väga õnnelik, et tohib need viimaks oma peast välja kirjutada. Säravpuhtasse, valgesse … ee … arvutidokumenti. Ja esimene asi, mida ta teeb, kui uus raamat postiga kohale jõuab: ta pistab nina sügavale raamatusse ja naudib uue raamatu imelist lõhna. www.sabinebohlmann.de
Daniel Steudtner sündis 1979. aastal Görlitzis, aga kasvas üles ilusas Oberbergi vallas. Seal elab ta ka praegu koos naise, poja ja koeraga. Juba lapsena mõistis ta pliiatsite ja värvidega vanemate tapeete kaunistada. Nüüd illustreerib ta vabal ajal laste- ja noorteraamatuid.
KÕIGILE, KES ON VÄHE TEISTSUGUSED.
Ja kõigile, kes neid sellegipoolest armastavad
või just seepärast
SUVEUDUÖÖ
Nad tulid öösel. Reedel, kolmeteistkümnendal.
Udu hiilis tupiktänavas ja tänavalaternate valgus muutis kogu maailma pliiatsijoonistuseks.
Ottilie Schmidt ei saanud und ja seisis akna juures, et veidi udu vaadata. Siis kuulis ta, kuidas üks auto turtsudes tänavasse sisse pööras ja otse maja number 13 ees seisma jäi.
Liiga väikesest autost ronis välja viis kuju. Kolm suurt ja kaks väikest. Peale nende avastas Ottilie ühe varju, mis samuti maja poole vilksas. Ja tema järel siksakitades midagi veel väiksemat. See nägi välja nagu koer. Kuid täpsemalt ei osanud Ottilie öelda, sest udu oli liiga tihe, öö liiga pime ja tema silmad ilma prillideta liiga viletsad. Prillid aga lebasid tema öökapikesel.
Üksteise järel kadusid kujud majja, ent üks pisematest jäi äkitselt seisma ja vaatas üles Ottilie poole. Korraks tundus tüdrukule, nagu lööks kapuutsi all helendama kaks tumekollast silma. Aga millisel inimesel on siis ometi tumekollased silmad?
Ottilie hoidis hinge kinni. Korraga tõstis väike kuju käe ja lehvitas. Ja mis talgi muud üle jäi? Ottilie lehvitas vastu. Siis olid kõik majja kadunud, nagu poleks midagi olnudki. Ainult auto seisis endiselt ukse ees.
Ja just siis, kui Ottilie tahtis uuesti voodisse minna, lendas läbi udu must vares, otse 13. maja poole. Ta laskus katuseharjale ja tundus, nagu oleks ta alati seal istunud.
Järgmisel hommikul äratasid Ottilie päikesekiired. Hetkeks mõtles ta, et on sisse maganud, aga siis meenus talle, et on ju koolivaheaja esimene päev. Kuni eilseni oli ta veel proua Trieze neljanda klassi õpilane, ja tüdruk oli rõõmus, et saab pärast vaheaega uue õpetaja.
Öised sündmused oli ta juba unustanud. Nojah, mitte päriselt. Aga Ottilie oli kindel, et nägi vaid und. Sest lõppude lõpuks oli suvi. Ja suvel udu ei olnud. Ja kes siis ikka öösel kolib? Pealegi majja, kus polnud ammu remonti tehtud ja mis oli aastaid tühjana seisnud.
Selle tänava lapsed olid maja juba kaua aega tagasi „tondilossiks“ ristinud ja käisid sellest suure kaarega mööda.
Ottilie Schmidt oli tihtilugu naabermaja ees seisnud ja kogu südamest soovinud, et sinna viimaks ometi mõni pere koliks. Kus oleks palju lapsi, kellest võiksid tema sõbrad saada.
Ta tõusis voodis istukile, ringutas ja haigutas. Siis vaatas ta puuri poole, milles tema merisiga Fritz usinasti salatilehe kallal näkitses.
„Rõõmsat hommikusööki, Fritz,“ hüüdis ta meriseale. „Kas magasid hästi? Ja nägid unes merd?“ Ta pani oma suured ümmargused prillid ette, hüppas voodist välja ja jooksis trepist alla kööki. Ta nuusutas.
Isa seisis juba, põll ees, pliidi ääres. Ka temal olid ninal prillid, mis tõmbusid aga kohe uduseks, kui ta ahjuukse lahti tegi.
„Tere hommikust, hiireke. Ma küpsetasin baabat, potikooki. Uutele naabritele. Teretulemastkingituseks.“
Ottilie silmad läksid suureks. „Uued naabrid?“ küsis ta, istus laua äärde ja täitis müslikausi oma lemmikmaisihelvestega.
„Nähtavasti kolisid nad täna öösel meie vastu majja number 13,“ selgitas isa.
„Täna öösel?“ Ottilie kallas maisihelvestele piima ja jälgis, kuidas need vabisema hakkasid.
„Kas sa käisid unes papagoide maal, Ottilie?“ Tüdruk raputas pead. „Sa kordad järele kõike, mis ma ütlen!“
Ottilie lõpetas närimise. Ajud hakkasid ragisema. Niisiis polnudki see üldse uni. Need tänaöised kujud.
Udu ja puha, see kõik juhtus päriselt. Ta kargas toolilt üles ja kihutas akna juurde.
„Ottilie, söö kõigepealt suu tühjaks. Täis suuga ei joosta!“ manitses isa.
Kuid tütar sellest ei hoolinud. Ta sikutas kardinad kõrvale ja vaatas maja number 13 poole.
„Tondilossi? Kas tõesti, isa? Aga see näeb välja täpselt samasugune nagu alati. Välja arvatud ehk …“
Ottilie pilk langes tänaval seisvale autole.
„Kas sa autot nägid?“ küsis isa samal hetkel ja torkas koogi sisse puupulgakese, et kindlaks teha, kas küpsetis on juba valmis. „See on üks korralik roostes romu. Ime, et säärane üldse veel sõidab …“ Isa Schmidt võttis koogi ahjust. „Ema on juba tööl, ta andis mulle sinu jaoks musi.“ Ta asetas aurava koogi tööpinnale, läks Ottilie juurde ja suudles teda pealaele.
„Aitäh!“ ütles tüdruk ja jätkas maja vaatlemist.
Miski ei liigutanud.
„Nad kindlasti magavad alles. Öösel kolimine on ikka väga ebatavaline,“ arutles Ottilie isa ja vaatas samuti maja poole.
„Igatahes peavad nad kõigepealt aknad ära pesema!“ arvas Ottilie.
„Ma kardan, et akende pesemisest selles majas ei piisa. Imelik, et nad enne sissekolimist remonti ei teinud. Seal haiseb ilmselt kohutavalt kopituse järele, juba aastaid pole keegi seal õhutanud. Kas seal üldse elektritki on? Ja kas veevärk veel töötab? Julgen kahelda.“
Nüüd märkas Ottilie varest, kes ikka veel katuseharjal istus. Liikumatult, nagu oleks ta kuju.
„Oh, vaata, Otti, seal on ju sinu sõbratarid. Mona, Lisa ja MonaLisa.“ Kolm tüdrukut tiirutasid roostes auto ümber.
„Kas sa nende juurde ei taha lipata? Te võiksite mänguväljakule minna,“ pakkus isa.
Ottilie oigas. „Nad ei ole minu sõbratarid. Ja ma ei lähe enam mänguväljakule. Ja peale selle olen ma veel pidžaamas ja …“
„Jaajaa, sain aru. Aga Otti, hiireke, võib olla
oleks aeg üle oma varju hüpata ja nende laste juurde minna. Ta käite ju ikkagi ühes klassis. Ja koolivaheaeg on pikk. Emal ja minul ei ole alati sinu jaoks aega. Me peame ka suvel töötama, seda sa ju tead, eks?“
Ottilie noogutas. „Ma leian endale ise tegevust.
Mulle meeldib üksi olla ja ma kavatsen hästi palju lugeda. Lähen kohe raamatukokku, annan kümme eelmise nädala raamatut tagasi ja laenutan tohutu virna uusi.“ Ta kuulis, kuidas isa vaikselt ohkas. „Mida? Teised vanemad oleksid rõõmsad, kui nende lapsed nii palju loeksid.“
„Jah, selles on sul õigus. Ema ja minu meelest on see ka väga kihvt, aga …“
Seekord oigas Ottilie. „… aga normaalne see ei ole, ma tean. Ja normaalsed lapsed käivad alati õues ja mängivad oma sõpradega selliseid naljakaid mänge nagu „Kilu, kilu, üks kaks kolm“, „Nöörivedu“, „Tagaajamine“ või „Varas ja politseinik“!“
„Need mängud on „Heeringas, heeringas, ükskakskolm“ ja „Köievedu“ ja „Kull“, mitte „Taga ajamine“. Ja „Varas ja politseinik“ on „Pätid ja võmm“.“
Ottilie kehitas õlgu. Ta polnud nende mängudega eriti kursis. Siis kuulis ta Mona, Lisa ja Mona Lisa hääli, kes valjusti auto üle naersid.
„See on kõige inetum auto, mida ma kunagi näinud olen,“ ütles Mona. „Pane tähele, ma loen kolmeni,
siis laguneb ta koost!“ sõnas Lisa. „See pole auto, see on elevandi roostetanud rulluisk!“ lausus MonaLisa.
Tüdrukud olid kolmekesi naerust kõveras.
Ottilie märkas, kuidas tal autost kahju hakkas. Ta vangutas vaikselt pead. Kuidas sai autost kahju hakata?
„Kook peab veel natuke jahtuma, siis raputame tuhksuhkrut peale ja pärast võid selle naabritele viia!“ jätkas isa, et teemat vahetada.
„Naabritele viia?“
„Jah, väike papagoi. Või arvasid sa, et ma saadan selle postiga?“
„Ei, aga ma ei tea, kas ma tahan seal uksekella helistada. Ma ju ei tunnegi neid. Ja nähtavasti magavad nad alles. Või siis ei meeldi neile potikook. Või ehk siis …“
„Võib olla on nad vampiirid ja imevad su verest tühjaks!“ Ottilie silmad läksid suureks. Isa puhkes kõva häälega naerma. Ta sasis väikesel tütrel hellalt juukseid. „Ottilie, see oli nali. Ma olen juba nelikümmend kaks aastat siin ilmas elanud, ühesõnaga päris kaua, ja ma pole veel kunagi ühegi vampiiriga kokku juhtunud. Ma arvan, et võimalus vampiiri kohata on väiksem kui 0,0000001 protsenti. See on kindlasti niisama ebatõenäoline, kui libahundi, tondi või rääkiva kohvri otsa komistada.“
Ottilie pöördus isa poole, kes seisis jälle töölaua ääres ja imes sisse koogi magusat lõhna.
„Aga ma ei julge võõraste inimeste ukse taga helistada,“ pobises Ottilie.
„Muidugi ei lähe sa majja sisse, Ottiliekene. Ka siis mitte, kui nad sind sisse tulla paluvad. Ma läheksin ise nende juurest läbi, aga mul algab kohe üks päris pikk veebikoosolek. Ja kook juba on kord kõige parem siis, kui soojalt süüa. Tead sa, neil on kindlasti hea meel. Ei ole kerge kolida elama uude paika, kus sa kedagi ei tunne. Meie tahame nad südamlikult vastu võtta. Et naabritega oleks head suhted.“
Ottilie vaatas veel kord maja number 13 poole. Uudishimulik oli ta küll. Ja igatahes olid peres lapsed. Ottilie mõtles väikesele kujule, kes oli talle lehvitanud.
Ja võib olla saab sellest kujust tema uus sõbratar või uus sõber. See oleks hea võimalus päris otsast alustada.
Ottilie võiks end näidata nii, et uued naabrid teda sugugi imelikuks ei peaks. Ja ega ta ei pruukinud end esitledes ju kohe öelda: „Tere, minu nimi on Ottilie Schmidt, lõpus dt. Ma kogun leitud asju ja teen neist oma toas näituse. Ma loen iga päev ühe raamatu läbi.
Ja mulle ei meeldi rääkida.“ Ei, ta astuks nende laste ette nagu puhas leht. „Tore tüdruk,“ ütlek sid nende vanemad, kui nad temaga tuttavaks saaksid. Ja Ottilie oligi ju tore. Isegi väga tore.
„Ja pane end riidesse, muidu mõtlevad nad veel, et nende uued naabrid on kuidagi imelikud, kui nad pidžaamas lävepakul seisavad,“ hüüdis isa ja kadus muiates oma töötuppa.
