Elektrooniline väljaanne: võrguväljaanne: e-pub ISBN 978-9908-54-055-9 (epub)
Trükk: Printall
Suve teise poole õieilu
Sibullillesõpradel on aastas kaks ahvatlustega täidetud ajajärku. Üks algab septembris, kui aiapoodidesse saabuvad müügile külmakindlate sibullillede, nagu nartsissid, tulbid, krookused, lumikellukesed, liiliad jt, sibulad ja mugulad. Need tuleb sügisel mulda pista. Enamik õitseb kevadel, osa suvel.
Teine ahvatluste aeg saabub varakevadel, kui algab külmaõrnade sibullillede, nagu daaliad, gladioolid, kroonülased jt, müügihooaeg. Need on pärit soojemast kliimast ning meie talve avamaal üle ei ela. Kevadel istutatud sibulatest ja mugulatest sirgunud taimed õitsevad liigist olenevalt suve keskpaigast hilissügiseni.
Külmakindlate sibullilledega pole pärast sügisel mahapanekut enam mingit erilist vaeva, sest
järgmistel aastatel nad aina õitsevad ja paljunevad oma kasvukohal ning rõõmustavad silma igal kevadel, suvel ja osad ka sügisel.
Külmaõrnade sibullilledega on aga üksjagu mässamist, sest igal sügisel tuleb nad üles võtta, valmistada ette siseruumis talvitumiseks ja luua selleks sobivad tingimused ning kevadel sibuladmugulad uuesti mulda panna. Kirglik taimefänn aga sellest ei hooli, sest ta tahab näha mugulbegooniate, kannade, õnne-jänesekapsa ja teiste lemmikute säravaid õievärve ning lopsakat ilu.
Mõni soojemast kliimast pärit sibultaim, näiteks aed-kaeralill ja hiidhüatsint, võib väljas peenral aiapidaja pandud korraliku katte või paksu koheva lumevaiba all talvegi üle elada. Aga kunagi ei tea ju, milline talv tuleb. Suuremad külmakraadid või liigniiskus võivad taimede elutee lõpetada.
Aianduses käsitletakse sibullilledena mitte ainult sibula, vaid ka sibulmugula (varasem termin mugulsibul), mugula ja lihaka risoomiga taimi.
Lääne-Eesti pehmema kliimaga saartel ja rannikul võib siiski proovida, kuidas avamaal talvitumine õnnestub. Osa sama taime sibulaid võib ju tuua igaks juhuks sisse säilima, et nad külma aja kindlasti üle elaksid. Siis saab talvel hukkunud taimed asendada ja armsaks saanud lilled elavad aias edasi.
Aianduses käsitletakse sibullilledena mitte ainult sibula, vaid ka sibulmugula (varasem termin mugulsibul), mugula ja lihaka risoomiga taimi. Sibulad, mugulad jms on taime taime maa-alused säilitusorganid. Pealseteta olekus võib neid võtta kui taime puhkevormi, mis võimaldab üle elada ebasoodsa aja.
Kevadel uusi külmaõrnu sibullilli ostes tuleb hoolikalt uurida pakendi sisu.
Võib-olla on see müügisaalis juba pikalt seisnud ning sibulad-mugulad on läbi kuivanud või hoopis hallitanud, teraselt uurides avastab ka vigastused. Sellist kraami pole mõtet osta. Ülaste ja tulikate pisikesed mugulad aga peavadki olema hästi kuivad, enne mulda panekut on vaja neid elustamiseks leotada.
Kui ostetud sibulaid-mugulaid kohe istutada ei saa, hoia neid sobiva aja saabumiseni jahedas. Aga kui nad on juba pakendis kasvama hakanud, tuleb nad kohe mulda pista. Kui väljas on veel külm, pane nad potti ja hiljem mulla soojenedes istuta aeda.
Istutades kehtib tuntud reegel: sobiv istutussügavus on umbes kolmekordne sibula või mugula kõrgus. Enamik külmaõrnu sibullilli tunneb end kõige paremini soojal päikeseküllasel kasvukohal.
Kaja Kurg
Säravate õite ja suurte lehtedega kannad toovad aeda lõunamaise meeleolu.
Värvikirevad ja pikalt õitsevad daaliad on olnud meil paar sajandit armastatud aialilled. Pildil dekoratiivdaalia ’Coral Pink’.
Mugulbegoonia õitseb väsimatult ja rikkalikult.
Varane lembeliilia (Agapanthus praecox)
Botaaniliselt pole lembeliilia küll sibullill, sest tema säilituselundiks on arvukate lihakate juurtega ruljas risoom. Kuid aianduslikult lähenedes sobib ta külmaõrnade sibullilledega ühte seltskonda igati.
Lembeliilia perekonna kümme looduslikku
liiki kasvavad Lõuna-Aafrika lõuna- ja idaosas. Ilutaimena kasvatatakse enamasti varase lembeliilia rohkeid sorte ja hübriide. Soojema kliimaga maades näeb neid sageli linnahaljastuses, tihti on suursugused taimed suurtes nõudes.
Varane lembeliilia on silmatorkavalt kaunis, aga samas üsna vähenõudlik taim.
Varane lembeliilia naelutab pilgu kauemaks.
Igihaljad lehed on lineaalsed, tugevad ja veidi läikivad. Nende kohal kõrguvad tugevatel vartel rohkete õitega sarikõisikud läbimõõduga u 20 cm. Kellukakujulised õied on 3–7 cm pikkused, sorte on hele- ja tumesinistes toonides ning ka valgeid.
Õisikud peavad hästi vastu ka vaasis lõikelillena.
Varane lembeliilia on silmatorkavalt kaunis, aga samas üsna vähenõudlik taim.
Kasvunõuded. Lembeliiliale meeldib toitaineterikas ja vett hästi läbilaskev liivasegune muld. Istutusnõu põhjale moodusta kergkruusast vm sobivast materjalist drenaažikiht, et vältida mullas liigniiskuse tekkimist.
Risoomide istutamisel jälgi, et nad jääksid mulla pealmisse kihti (mitte sügavamale kui 10 cm). Kata muld peenikese killustiku või kruusaga. Lembeliilia võib ühes potis pikki aastaid segamatult kasvada.
Lembeliilia õitseb rikkalikult vaid täispäikeses kasvades. Kuivust talub ta üsna hästi, seega ei juhtu midagi, kui vahel kastmine ununeb. Õitsemise ajal tahab ta siiski palju juua. Enne järgmist kastmiskorda lase mullapinnal taheneda. Suvel lisa kastmisvette kaaliumirikast vedelväetist. Pärast õitsemist kasta vähem.
Lembeliilia võib suvel ka peenras kasvada. Kasvukoht olgu kerge mullaga ja päikeseline.
Kevad. Kevadel pole vaja potis kasvavat taime ümber istutada, sest tihe puhmik just soodustabki õitsemist. Ümberistutamine võta ette alles siis, kui kasvupott on jäänud taimele silmanähtavalt kitsaks.
Kevadel vii lembeliilia välja siis, kui ilm on juba mõnusalt soe. Esialgu hoia teda varjulisemas kohas, et päike talv otsa toas olnud lehti ei põletaks. Pärast õueoludega kohanemist tõsta päikese kätte.
Väiksemad puhmikud võib potist välja lüüa ja peenrasse istutada.
Sügis ja talv. Enne öökülmi too igihaljas lembeliilia sisse ja hoia kevadeni 5–10° juures. Taim vajab puhkeperioodil jahedust, sest vaid siis moodustuvad õiepungad. Liiga soojas talvitudes ta järgmisel aastal ei õitse või õitseb kasinalt. Talvel kasta minimaalselt.
Õitseaeg: suve teine pool
Kõrgus: lehestik kuni 45 cm, õisikuvarred 80–100 cm
Sorte on hele- ja tumesinistes toonides ning ka valgeid.
Kroonülane (Anemone coronaria)
Istutusaeg: mai
Istutussügavus: u 5 cm
Õitseaeg: juuni-juuli,
mõni sort suve lõpuni
Kõrgus: 20–40 cm
Kroonülane ja tema mügarjad mugulad.
Lõuna-Euroopast pärit kroonülasel on veetlevad, kuni 7 cm läbimõõduga õied, mis troonivad kõrgetel vartel lehtede kohal. Sorte on liht- ja täidisõielisi, värvivalikus on valget, roosat, hele- ja tumepunast, sinist, lillat. Müügil on ka segupakke eri värvi sortidega. Lisaks peenral kasvatamisele on kroonülane ka armastatud suureõieline lõikelill, mida lilleärid meelsasti pakuvad. Kasvunõuded. Vajab päikeselist kasvukohta ja huumusrikast mulda. Edeneb ka osalise varjuga alal. Kuival ajal tuleb taimi kasta, väga niiske pinnas neile aga ei meeldi.
Kevad. Enne istutamist tuleb kuivanud mugulaid umbes ööpäev leiges vees leotada, et need puhkeolekust üles ärkaksid ja rutem kasvuhoo sisse saaksid. Paisunud mugulad istuta kohe kasvukohale ja kasta istutuskohta mõnda aega järjepidevalt, kui vihma ei saja.
Sügis ja talv. Kui lehed on kolletunud, kaeva mugulad välja, lase neil korralikult kuivada ja hoia üsna jahedas kuivas ruumis õhukeses paberkotis üle talve. Saartel ja Lääne-Eestis pehmemas kliimas võivad mugulad talve ka avamaal üle elada.
Püstakas paavianilill ( Babiana stricta)
Lõuna-Aafrikast pärit madalakasvulise sibullille õied meenutavad pisut freesiat. Ühel õievarrel võib avaneda 7–10 õit, tavaliselt on need sinised või lillad,
Püstakas paavianilill ja tema sibulad.
vahel ka karmiinpunased. Piklikud teravatipulised lehed meenutavad gladioolilehti.
Kasvunõuded. Väga soojanõudlik, kasvukoht olgu maksimaalselt päikeseline ja tuulevaikne.
