E
t põrgu ka nii ilus olla võib! Piki rongi kostev karjumine pole vaiksem kui tavaliselt ja vaguniuksi ei kista lahti sugugi sõbralikumalt. Kahekümne kuue päevaga on kõrv õppinud eristama rämeda venekeelse sõnadevoolu peamist sisu, ja mehed, kelle kehad ukse avanedes hakkavad avast välja pressima, mõistavad paljalt kõla järgi, et neil tuleb kõigepealt surnud mahakandmiseks välja tõsta, et nad tohivad keedupotiga lund tuua ja et neil on lubatud võtta vastasasuvast puuriidast halge, küll mitte rohkem kui paar sületäit vaguni kohta, aga need on siiski puud – pärast seda, kui raudahju pole üheksa päeva jooksul kütta saanud. Lahtisest uksenelinurgast paistab palja silmagagi nähtavat pakaselist päevavalgust, mis on vastu õhtut õrnalt õhetama löönud. Rong on peatunud sorteerimisjaama rööpmerägu keskel. Teel igavikku on kindlad vahejaamad, mis on juba igavikku sisse planeeritud ega tunne mingit kaotatud, aga ka mitte võidetud aega, peatugu rong siis kolm tundi või neli päeva. Selle vahejaama nimi siin on Omsk. On kahekümne kuues sõidupäev. Vagunitest, mida pärast eelmist vahepeatust on väisanud surm, tõstetakse pakasesse laipu, need pannakse pisut kõrgemal kulgeva naabertee tammikaldele. Vaguneisse viiakse puid. Kõik võtted on harjunud ja hästi kätte õpitud. Aga linn seal surnute ja rööbasteede taga on ilus: romantiliste advendimaalijate poolt punakasroosale õhtutaevale joonistatud ja tuhklumega ülepuistatud tornide ning kõrghoonete siluett. Keegi pikk, lausa taevasse küündiv mees, väljajagatud puusülem kätel, teeb oma vasaku käe vabaks, osutamaks linna poole. „Issand jumal! Küll on alles ilus!” „Kuivõrd siin üldse võib midagi ilusat olla.”
7