vähemalt seni, kuni ei tulnud jutuks uue kloostri ehitamise plaanid. „See tema testament, eks ole,” rääkis kohtuhärra edasi. Apteeginaps olid ta jututuju valla päästnud. „Ta ei teinud sellest mingit saladust, tuli ükspäev raekotta, luges kahe raehärra juuresolekul ette ja lasi notaril kirja panna.” „Jah, ma mäletan,” märkis Melchior. „Ta laseb oma maja maha müüa ja midagi sellest läheb Lübeckisse tema äriseltsingule, aga palju suuremad osad Püha Birgitta õdedele ja Tallinna kirikutele ...” „Nojah, lapsi tal elus ei ole ja sellest ühest poisist, kes olla sõjameheks hakanud, sellest ta on lahti öelnud, Thyl oli selle nimi. Õdesid-vendi tal ka elus ei ole, nii et ta lasi kõik testamendis kirja panna. Oh, ma mäletan hästi, küll olid seal suured rahad mõlemale seegile, ja siis dominiiklastele ka – näpuotsaga, nagu mõned räägivad, ja siis teede ehituseks ja kõige rohkem Marienthali tee jaoks. Noh, ja siis eestpalvete jaoks kirikutele ja annetusi Nigulistele ja Pühavaimule ja teistele Suurgildi vendadele, kes tema nimel teevad palverännu Compostelasse ...” „Kas mitte selle Thyliga ei olnud seotud mingi vana ja paha lugu?” küsis Melchior äkki. Kohtuhärra kortsutas kulmu. „Oli küll, jah, kui sa seda nüüd mainid. Sellest on niipalju aastaid möödas, et ma olen selle juba ära unustanud. Või noh, kui nüüd nii omavahel öelda, eks siis raad tahtis ka, et see ruttu ära unustataks ... Igatahes raekohtusse see asi ei jõudnud.” „Nii see vist oli jah,” ümises Melchior. „Aga mis sest enam,” ohkas Dorn. „See on nii vana lugu ja keegi ei pane ju isand Bruysile – olgu issand talle armuline – midagi süüks. Muide, isegi Tallinna raadi ei unustanud ta oma testamendis ära, ta ju laskis oma raha eest osta raele kaks laevanaela vahaküünlaid ja jättis viiskümmend marka kohtupidamise jaoks eraldi, et jumala tahtmise ja Lübecki õiguse järgi õiglus alati sünniks, just nii ta lasi kirjutada. Ja kõiki väiksemaid
24