Sisukord
raSMuSe sünnipäev
õpuks jõudis kätte pikisilmi oodatud Rasmuse sünnipäev.
Kas saab veel toredamat päeva olla! Hommikul ärkas poiss issi-emme laulmise peale. No ega ta tegelikult maganud, sest vanemate valju sosistamine ajas une ära. Kui issi ukse avas, pigistas Rasmus silmad kõvasti kinni. Vahepeal ta natuke piilus ja nägi, et emme hoidis näpu vahel väikest paberkotikest ja issil oli käes päris suur pakk.
Kui algul vaiksemalt kõlanud sünnipäevalaul valjemaks muutus, tegi Rasmus silmad lahti ja tõusis istuli.
„Palju õnne, armas Rasmus, palju õnne sulle!” laulsid issiemme rõõmsalt ja külvasid poisi üle kallide ja musidega. Rasmus kallistas issit-emmet kõvasti vastu ja kibeles kingitusi avama.
„Võtame kööki kaasa, laud on juba kaetud,” ütles issi ja tahtis Rasmuse sülle võtta.
Aga Rasmus ei lubanud. „Ma olen ju nüüd juba kuuene,” ütles ta tähtsalt ja jooksis kööki.
Laual vaasis olid lilled, kohvitassid ja emme küpsetatud marjakook. Issi oli üle köögi tõmmanud värvilised lipukesed, rasmuse Sünnipäev
– aprill –
neiltki sai lugeda: palju õnne sünnipäevaks! Ja kardinapuul olid ümmargused lambikesed, mis tegelikult olid jõulutuled, aga võisid vabalt ka sünnipäevatuled olla. Nii et köök nägi välja väga ilus ja pidulik.
Issi-emme kallasid endale kohvi ja Rasmusele morssi. Rasmusel polnud aega morsi ja koogiga tegeleda. Kõigepealt tuli kingid üle vaadata. Elevusega hakkas Rasmus paberit käristama. Suuremas pakis oli lego, pappkarbi kaanelt paistis pilt uhkest mitmekordsest tuletõrjemajast, mille ees seisid kaks päästeautot ja legomehikestest tuletõrjujad.
Rasmus võttis karbi sülle ja jooksis sellega ümber köögilaua.
„Rõõmujooks,” nentis issi ja lõikas endale veel ühe tüki kooki.
„Jee, mul on maailma kõige toredam sünnipäev!” huilgas Rasmus. Ta jooksis oma tuppa ja hüüdis sealt issile: „Ma tahan kohe ehitama hakata, eks, issi, hakkame kohe ehitama!”
Issi tuli Rasmusele tema tuppa järele.
„Kuule, täna on lasteaiapäev. Varsti peame hakkama minema. Praegu me vist ei jõua seda valmis teha.”
„Rasmus, su teine kingitus on veel avamata,” tuletas emme meelde.
Sünnipäevahommik ei tundunud Rasmusele enam nii tore.
Legopakk kaenlas, lontsis ta kööki tagasi.
„Ma ei taha lasteaeda minna,” porises ta teist kingitust kotist välja õngitsedes.
„Aga Rasmus …” alustas emme.
Kuid Rasmus põrutas: „See on kõige nõmedam sünnipäev üldse!” Ta lasi legokarbil maha kukkuda, ei vaadanud teise kingituse poolegi ja marssis oma tuppa tagasi.
Issi hakkas hommikunõusid masinasse panema ja emme läks Rasmusele järele.
„Sa oled mulle väga kallis poja,” lausus ema tuppa astudes.
„Kas me saame sinu sünnipäeva üheskoos ikkagi kuidagi paremaks teha?”
„Ära tule minu tuppa!” hüüdis Rasmus valjult. „Sa ei tohi enam mitte kunagi minu tuppa tulla!”
rasmuse Sünnipäev
Ma ei ole pahane, ma olen väga vihane
„See kõlab küll päris pahaselt,” lausus emme.
„Ma ei ole pahane, ma olen väga vihane,” tegi Rasmus veel valjemat häält kui enne.
„Kuule …” alustas emme.
„Ma ei taha, et sa ütled „kuule”,” teatas Rasmus, „ära räägi minuga!”
„Mina tahaksin küll sinuga rääkida,” ütles emme ja istus ukse ette põrandale.
Mõnda aega ei öelnud kumbki midagi.
„Mul on kahju, et me seda asja eile paremini läbi ei arutanud,” ohkas emme lõpuks vaikust katkestades.
„Mis asja?” porises Rasmus omaette.
„No seda asja, et kuigi täna on sinu sünnipäev, siis ikkagi on lasteaiapäev ja meil issiga on tööpäev. Ja sõbrad on kutsutud külla alles laupäevaks. Sa vist arvasid, et me saame täna ka kõik koos kodus olla?”
„Jah,” lausus Rasmus. „Ja nüüd ma ei saagi,” lisas ta, korraga pettunult ja nutuselt.
„Issi, tule siia!” hõikas emme.
„Kas me veel minema ei hakkagi?” imestas issi mööda koridori ligemale astudes.
„Rasmus kurvastab siin meil,” lausus emme.
„No see kurvastus oli kööki kosta,” mühatas issi ja vaatas tähelepanelikult Rasmuse poole.
„Lasteaeda peab ikka minema. Aga kas sind lohutaks, kui me ei hakka nüüd kohe minema, vaid natukese aja pärast?” pakkus emme.
Rasmus raputas pead: „Ma ei taha natukese, ma tahan hästi palju aja pärast.”
„Kuulge, see plaan ei klapi,” lausus issi. „Mul on koosolek ja ma pean nüüd tõesti minema hakkama. Kas keegi tuleb minuga?
Emme? Rasmus?”
„Mine siis sina pealegi, me siin vaatame ise, kuidas hakkama saame,” sõnas emme issile põsemusi andes.
„Rasmus, mis sa arvad plaanist, kui me oleksime praegu kodus natuke rohkem kui natuke ja siis jalutame koos lasteaeda. Ma saan töö juurde helistada, et tulen hiljem,” pani emme ette.
„Mis sa neile ütled? Seletadki, et kuna Rasmus ei taha lasteaeda minna, siis sina lihtsalt ei lähe tööle?” imestas issi välisukse juurest.
„Jah, ütlengi. Täna on ju Rasmuse päev,” lausus emme. „Tööpäev on iga päev, aga sünnipäev on ainult üks kord aastas.
On ju nii,” lisas ta.
Kui issi oli ära läinud, hakkasid Rasmus ja emme uut tuletõrjelego lahti pakkima. Kuna sel legol oli eriti rikkalikult klotse ja see
koosnes mitmest osast, oli pakikesi palju ja ka juhendeid mitu. Emme tegi ettepaneku, et Rasmus valib tegemiseks välja ühe neist ja ülejäänu saab ta kokku panna õhtul koos issiga. Rasmus valis tegemiseks tuletõrjemaja. Selles olid ka puhkenurk ja narid ja isegi toru, mida mööda legomehikesed end kibekiiresti teiselt korruselt alla libistasid. Rasmus sai kõik selle päris ruttu kokku ja emmel jäi üle vaid Rasmuse osavust kiita.
Teise kingipaki sees oli väike transformer, selle võttis Rasmus lasteaeda kaasa. Ja lasteaias oli ka väike pidu, nagu rühmas ikka kombeks. Rasmus pandi istuma toolile teiste keskele ja kõik laulsid talle kooris sünnipäevalaulu. Laulsid isegi natuke liiga kõvasti, nii et Rasmus pidi vahepeal käed kõrvadele suruma.
