Issuu on Google+


Toimetanud Eha Kõrge Kujundanud Janika Vesberg Kaane kujundanud Päivi Palts Fotod:

Alamy 96, 100, 114, 124, 129, 130, 133 Corbis 134, 140, 156 Tiia Jaanus 107 Kaupo Kasemaa 95 Anu Kaur 71, 76, 79, 81, 128, 138, 141, 153 Krista Kirotar 91, 137 Ülejäänud fotod Olev Abner

© Tekst. Urmas Laansoo, 2011 ISBN 978-9985-3-2075-4 Kirjastus Varrak Tallinn, 2011 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif


SISUKORD Saateks

7

KODUAIA LEMMIKUD 9 Pungade puhkemise ime 10 Kevadine hekiistutusaeg on käes 13 Täidame aiad õievahuga! 20 Vallatud ja vahvad põõsad 22 Tulbid ja kivirikud 26 Kontpuu – populaarne ilupõõsas ja hekitaim 28 Uustulnukad rõdudel ja aiavaasides 30 Suvi on liiliate aeg 32 Vahvad värvilised astilbed 34 Liblikate aed 36 Kodumaised aiataimed 38 Huvitava lehestikuga sorte on kõrrelistel ja tarnadel Mädarõigas – põhjamaade pipar 44 Harilik naat 47 Sügisene aed 50 Ärge unustage flokse! 52 Sügisel küpsevad värvikad viljad 54 Kui punab pihlapuu 56 Sügisel võib veel ravimtaimi koguda 58 Taimede maa-alune varjatud maailm 60 TUBASED PILGUPÜÜDJAD 63 Mida teha toataimedega kevadel? 64 Toataimed suveks õue 68 Toataimed sügisel tuppa 70 Põnevat kaktustest 72 Teadmisi palmidest 75 Jaapani aukuuba 87 Sarik-nõelsoomuk 89 Pudelpuu 91 Pontsirus – vähetuntud tsitruseline 93 Kuulsuslill 95 Roosa kluusia 96 Uhke flamingolill 97 Harilik lohevõhk 99 Sinningia – kaunis suvine õitseja 100

42


ROHELISED SÕBRAD LAIAS MAAILMAS 103 Jaapani taimedest 104 Müstiline loorberipuumets 107 Kohvipuu 109 Avokaadost ehk ameerika pirnloorberist 111 Apelsinist ja apelsinipuust 114 Sidrunipuu – kurvameelsuse ja melanhoolia rohi Banaan polegi puu! 119 Ananass 121 Üheaastasest maapähklist 124 Hiina litšipuu 126 Sükomor-viigipuu – aafrika kuninganna 128 Kollane viigipuu 129 Harilik kardemon 130 Nelgipuu 132 Safran – maailma kalleim vürts 133 Suhkruroog 135 Tähtaniisipuu 136 Hurmaast ja eebenipuudest 138 Peruu annoona 140 Söödav lõhnasaba 141 Merikobarik 142 Lainjas utekakar 143 Kuldoleander 145 Sile malpiigia 146 Lambiharjapuudest 147 Araukaaria, keda kutsutakse toakuuseks 149 Transvaali õhupallipuu 152 Balsapuu 153 Terminaalia 154 Tabebuia – vähetuntud teetaim 155 Papüürus-lõikhein 156 Õlipuu – tuhandeaastane toitja 157 REGISTER

160

116


Harilik kivirik

S A AT E K S

See raamat on sündinud koostöös lugejatega, kes sageli minu poole kõikvõimalike taimeküsimustega pöörduvad. Usutavasti aitavad raamatus jutustatud lood meie kõrval ja ümber elavaid taimi paremini tundma õppida. Tallinna botaanikaaias töötatud 25 aasta jooksul olen käinud paljudel lõunamaareisidel ja tutvunud-sõbrunenud mitmete seni mulle tundmatute taimeliikidega, keda tahaksin selle raamatu vahendusel lähemalt tutvustada ka lugejatele. Olen ikka inimestega kohtudes öelnud, kui tähtis on ise kõike vahetult kogeda – nuusutada, kasvatada, vaadelda ja suhelda. Ilma taimedeta oleks meie elu mõeldamatu. Altruistlikult töötades rikastavad nad õhku hapnikuga, peletavad meie näljahäda, varustavad meid energiaga ja kindlustavad ehitusmaterjalidega, võimaldavad rõivaid valmistada ja tulevad appi, kui haigestume. Ja kõigele sellele lisaks pakuvad nad ka lõpmatult suhtlemisrõõmu. Tore on istuda suure varjuandva puu all palaval päikesepaistelisel suvepäeval või oodata ootusärevusega, millal esimene kevadlill nina mullast välja pistab. Äraütlemata põnev on jälgida seemne idanemise imet ja kaasa elada taime arengule tärkamisest viljade küpsemiseni. Sageli tahetakse teada, mis on minu lemmiktaim. Aga mul pole üht konkreetset lemmiktaime, sest kõik taimed on eripärased ja omamoodi huvitavad. Sellegipoolest on üks taimerühm hakanud mulle teistest pisut rohkem meeldima ja need on palmid. Kogu maailmas kasvava 2400 palmiliigi seas on väga huvitavaid tegelasi. Mõned neist on mahtunud ka käesoleva raamatu kaante vahele, ent minu suur unistus on kirjutada palmidest omaette raamat. Suur tänu kolleegidele Botaanika terminoloogia komisjonist, kelle mõttetöö tulemusel on sündinud uued eestikeelsed taimenimetused, mida selles raamatus on kasutatud.


KODUAIA LEMMIKUD


Kirss-kontpuu

PUNGADE PUHKEMISE IME

Pungad on taimedel kasvamiseks ja ületalve elamiseks. Pungi oleme harjunud nägema vartel, aga neid võib moodustuda ka juurtel ning lehtedel. Oma lõpmatus mitmekesisuses pakuvad pungad (ja seda ka puhkemata olekus) imetabaseid võimalusi saada osa looduse saladustest. Vähisõra moodi pungad on paakspuul, suured ja vaigused hobukastanil, raolised aga leppadel ning villasel lodjapuul. Hilissügis, talv ja kevad on sobilik aeg pungadega lähemalt tutvust teha. Südatalvel või varakevadel sooja tuppa toodud raagus oksad muutuvad vaasis üsna ruttu roheliseks, puhkevad õied ja levitavad mõnusat aroomi. Nii ei tundugi kevade ootamine pikk ja vaevaline – me meelitame ta oma tuppa vaasidesse varem, kui ta tuleb looduses akna taga!

Kuriili lehis 10

R E T K TA I M E D E M A A I L M A

Hõbevaher


Sulailm või kerge külm sobib okste lõikamiseks paremini kui paukuv pakane. Taimeokste või -varte tuppatoomisel peame eelkõige arvestama, kui kiiresti ja millist tulemust me näha tahame: kas rahuldume ainult lehtedega või tahame osa saada ka õitest. Alati on parem lõigata pisut suurem oks, sest selle toiduvaru ja elujõud on suurem. Kindlasti ei tohi ühelt taimelt kõiki tema oksi ära lõigata, vaid teha seda ikka mõõdutundlikult, ja mõistagi ei tohi vigastada looduskaitsealuseid taimi. Ja veel – parem on oksa terava noaga lõigata kui lihtsalt murda. Toas on oluline, et me aeg-ajalt vahetame vaasivee ja uuendame varre lõikepinda. Vaasivette võib lisada ka lõikeokste või lõikelillede säilitajat vastavalt preparaadi kasutusõpetusele. Kui valmispreparaati käepärast pole, võib vette lisada ka 0,5 tabletti aspiriini 3 l vee kohta, natuke suhkrut, kaaliumnitraati või keedusoola. Sobilik ruumi temperatuur on 16–22°C, kuid väga kuiva õhuga keskküttega toas peab arvestama, et pungad võivad enneaegu kuivada. Okstega anumat ei maksa panna pimedasse kohta, ka mitte küttekeha lähedale, parim paik on akna läheduses. Kui lehed või õied on juba puhkenud, siis jahedamas ruumis (12–16 °C) püsivad nad kauem värsked, tavaliselt on nad kaunid 1–2 nädalat. Kiiresti annavad efektse tulemuse näsiniin (ei ole enam looduskaitse all), pajud, remmelgad, forsüütiad, paplid, sarapuu, lepp, jalakas, mustikas, põõsasmaran, leeder, sõstrad, karusmari, toompihlakas, haraline ploomipuu, mandlipuu, magus kirsipuu, hapu kirsipuu, kreegipuu, kontpuu. Pisut kauem võtab pungade puhkemine aega kasel, toomingal, pirnipuul, õunapuul, viirpuul, pihlakal, sirelil, ebaküdoonial, lehisel, vahtral, kibuvitsal, pärnal, hobukastanil ja enelatel. Umbes 3–4 nädalat võtab aega tamme lehistumine. Väga pikaldase puhkemisega on ka saar. Näsiniine puhul ei tohi unustada, et tegu on väga mürgise taimega ning teda tuleb hoida väikelastest ohutus kauguses. Kase, lepa, haava, sarapuu, papli ja paju urbadest vabaneb palju õietolmu ja

Harilik sarapuu

Kahevärvine paju KO D UA I A L E M M I KU D 11


õietolmuallergikud peaksid okste ajatamisel sellega arvestama. Ka sookail on tore taim, kuid igaühele ei pruugi tema lõhn meeldida. Minu lemmik talviste taimede seas on mustikas, kelle varred lummavad oma rohelise värviga juba enne õite ja lehtede ilmumist. Lisaks okste ajatamisele võib mulda istutada ka krookuste, tulpide, nartsisside, hüatsintide ja kobarhüatsintide sibulaid. Ajatamiseks valige valge ja jahedam ruum. Väljavenimise vältimiseks tuleks taimi lisavalgustada, nii et nende päeva pikkus oleks 10–12 tundi. Kõige paremini sobib selleks spetsiaalne taimelamp ehk fütolamp, kuid asja ajab ära ka nn säästupirn (kompaktluminofoorlamp). Kui pinnas on piisavalt sulanud, võib potti istutada ka sinilille, kes aknalaual ruttu õitsema puhkeb. Hiljem võib äraõitsenud taime aeda istutada.

Harilik tamm

12

R E T K TA I M E D E M A A I L M A

Sile toompihlakas


Kanada kuuse emaskäbid

K E VA D I N E H E K I I S T U T U S A E G O N K Ä E S

Paljasjuursed taimed tuleb istutada enne pungade puhkemist, konteinerisse võib taimi istutada niikaua, kuni maapind on külmunud ja auku kaevata ei saa. Kuusk on väga sobilik taim heki rajamiseks. Arvestama peab vaid sellega, et kõrge põhjaveetase ja lausliivane ala kuusele kõige paremini ei sobi. Istikute vahekauguseks sirges üherealises hekis jätke 0,5 m. Kuusehekki ei maksa varem pügada, kui sobilik kõrgus on käes. Enamasti jäetakse kuuseheki kõrguseks 1,5–2 m. Hekki pügatakse kord aastas, parim aeg selleks on kevadel või augustis. Kel tahtmist, võib kuuseheki rajada ka kanada, serbia või mustast kuusest, kuid nende rajamiskulud on võrreldes hariliku kuusega tunduvalt suuremad. Harilikul kuusel on palju sorte, mis erinevad üksteisest kasvukiiruse, võrakuju, okkavärvi ja käbide poolest. Kääbuskasvulised kuused sobivad kiviktaimlasse, soolopuuks või rühmiti murusse, aga ka jõulupuuks. Lõunamaadelt tuttavat küpressi meenutab hariliku kuuse kitsa võraga sort ‘Cupressina’. Rippuvate okstega sordid ‘Inversa’ ja ‘Frohburg’ kasvavad 2–3 m kõrguseks. Väga noorena hakkab rikkalikult käbisid kandma ‘Acrocona’. Kes tahab tõeliselt erilist kuuske, peab küsima hariliku kuuse sorti ‘Aurea’ – tema on aasta läbi kuldkollaste okastega! Kuuske (Picea) arvab igaüks tundvat, kuid sel puul on meie jaoks ka üllatusi varuks. Kuused kasvavad ainult põhjapoolkeral ja kogu maailmas tuntakse 34 kuuseliiki, kellest vaid kahe kodumaa on Euroopa. Kõige kaugemal põhjas

KO D UA I A L E M M I KU D 13


leidub kuusikuid Taimõri poolsaarel, lõunas aga Taiwanil. Kuusega on väliselt väga sarnane nulg, kuid kuusekäbi on rippuv ja variseb tervena, nulukäbi aga jääb püstiseks ja seemnete küpsedes varisevad käbisoomused. Kuuske on läbi ajaloo väga erineval moel kasutatud. Eelkõige on kuusk tuntud jõulupuuna ja tarbepuidu toorainena, millest valmistatakse või on valmistatud paberit, katuselaastusid, aiateibaid, telefoniposte, puunõusid, äkkeid, kalapüügivahendi kuuritsa jalaseid, lokulaudu ja palju muudki, aga lisaks puidule on kasutamist leidnud ka võrsed, koor, käbid ja vaik. Vaiku kasutati varasematel aegadel närismiskummi asemel ning see oli vajalik ka seebikeetmisel. Kuusekäbidega värviti aga villast lõnga pruuniks, tumedama tooni saamiseks lisati käbidele ka kuusekoort. Käbid sobisid suurepäraselt lastele mänguloomadeks. Veel tänapäevalgi kasutatakse mõnes taluperes kuuseoksi jalamati asemel. Meie metsade tavalist harilikku kuuske (P. abies) tuntakse inglise keeles hoopis norra kuusena, sest harilik kuusk kasvab looduslikult vaid Mandri-Euroopa kesk- ja põhjaosas. Kuusekoort on kasutatud läbi sajandite nahaparkimiseks, puitu aga muusikariistade valmistamiseks. Tšellod, kandled ja viiulid on sageli tehtud just kuusepuidust, mis annab pillile hea kõla. Okaste ja okstega aga värviti lihavõttemune. Põhja-Ameerikas, kus kasvab palju kuuseliike, lisatakse musta kuuse (P. mariana) võrseid pärast keetmist õllele, saadust tuntakse kuuseõllena. Meil Euroopas tehakse aga kuuseõlut hariliku kuuse võrsetest.

Harilik kuusk

Harilik kuusk ‘Repens’


Harilik kuusk

Rahvameditsiinis oli kuusevaik tavaline abivahend paisete ja haavade tohterdamisel. Haavaplaastri valmistamiseks lisati vaigule rasva, vaha, mett või hapukoort, segati korralikult segamini ja keedeti 5–10 minutit. Kuusekasvutee on olnud juba sajandeid tuntud kui köha ja ülemiste hingamisteede vaevusi leevendav vahend. Okkakeedust võib lisada ka vanniveele, kui reuma või radikuliit vaevusi põhjustab. Kevadel pärast pungade puhkemist võib noortest heleroheliste okastega kuusevõrsetest teha tinktuuri, ekstrakti ja õlitõmmist. Kuusk koos männi ja nuluga on kopsude puhastamise sümboltaimed. Kevadiste noorte, maitselt hapukate kuusevõrsete söömine varustab organismi C-vitamiiniga. Lisaks sellele on okastes ja noortes võrsetes märkimisväärselt karotiini, rauda, vaske, parkaineid ja eeterlikke õlisid. Kuuseokaste või -võrsete tarvitamine mõjub virgutavalt ja organismi tugevdavalt. Parim aeg võrsete kogumiseks on maikuu, kui pungad on puhkenud ja võrsed kasvanud 3–5 cm pikkuseks. Kui aga jõulupuul on soojas toas pungad puhkenud, võib kasutada neidki. Ettevaatlik tasub olla siiski istandusepuudega, sest neid pritsitakse kemikaalidega. Võrseid võib tarvitada värskelt salatis, võileivakattena või garneeringuna, kuid neid võib ka kuivatada, et leivakõrvast jätkuks läbi aasta. Noortest võrsetest võib teha teed, mida on kasulik juua kevadväsimuse korral. Kuusekasvusiirupit või siirupit koos islandi käokõrvaga müüakse retseptivabalt ka apteegis. Huvitava maitsevarjundi saamiseks võib noori pehmeid kuusevõrseid lisada kookidele, marmelaadile, jäätisele, kokteilidele, KO D UA I A L E M M I KU D 15


toiduõlile ja muidugi šokolaadile ning kommidele. Uus põnev Eesti toode ongi kuuseokkamaitselised meekommid, mida tehakse Võrumaal. Kuuseokkasiirup on aga paslik lisand kala- ja lihatoitude juurde. Traditsiooniliselt kasutatakse okkasiirupit ikka nohu ja köha puhul ning rögalahtistina. Varem kasutati ka noori kevadisi käbisid mitmesuguste ravipreparaatide valmistamiseks. Sõdade ajal tehti kuuseokastest vitamiinirikast teed, mida lasti 10–12 tundi enne tarvitamist tõmmata ja joodi seejärel klaasitäis (200 ml) päevas. Elupuid (Thuja) on vaid viis liiki, looduslikult kasvavad nad Ida-Aasias ja Põhja-Ameerika ida- ja lääneosas. Eestiski väga populaarse hariliku elupuu (T. occidentalis) vormi- ja sordirohkus on väga suur. Hekitaimedeks sobivad spetsiaalselt selleks otstarbeks aretatud sordid, nagu siidpehme okka ja sambakujulise võraga ‘Smaragd’, kollaseokkaline koonilise võraga ‘Yellow Ribbon’ ja kiire kasvuga ‘Brabant’. Ühtlaselt kauni ja tiheda heki saamiseks istutatakse 2–3 istikut meetrile. Hekielupuu talub hästi pügamist, mida võib teha kevadel või augustis nagu kuusegi puhul. Kevadel ootavad elupuud väetamist okaspuuväetisega. Väetis tuleb puu võra lähedusse mullale raputada ja pinnasesse rehitseda. Kõige parem on seda teha vihmaga, siis väetis lahustub ja taim saab kohe toitaineid omastada. Põuaga vajavad noored elupuutaimed kastmist ja esimestel kevadetel pärast istutamist veebruaris-märtsis ka varjutamist, et ere kevadpäike neile liiga ei teeks. Hiljem ei ole elupuu päikesepõletuse suhtes nii tundlik nagu kadakad või ebaküpressid.

Hiigel-elupuu 16

R E T K TA I M E D E M A A I L M A


Küpresse (Cupressus) on perekonnas 14 liiki, kellest kahe kodumaa on Euroopas, ülejäänutel Himaalajast Hiinani ja Põhja-Ameerika edelaosast Honduuraseni. Küpressi koduvillane sugulane Eesti pärismaises flooras on kadakas. Kogu maailmas on aga küpressiliste (Cupressaceae) sugukonnas palju enam perekondi kui meile tuntumate männiliste seas – 30 küpressiliste perekonda 12 männiliste perekonna vastu. Liigiliselt on jõuvahekorrad aga sootuks vastupidi – männiliste 225 liigile on küpressilistel vastu panna vaid 130 liiki. Tuntumad küpressilised peale kadaka on ebaküpress, krüptomeeria, metasekvoia, ranniksekvoia, mammutipuu, sooküpress (kuulusid varem sooküpressiliste sugukonda), värdküpress, hiibapuu, kuldküpress. Küpressiliste okkad on 3–4 kaupa männases ning seemned küpsevad käbis kaks aastat. Noorte taimede okkad on nõeljad või naaskeljad, vanematel isenditel aga soomusjad või nõeljad. Küpressiliste hulka kuulub nii puid kui põõsaid, nii ühe- kui kahekojalisi liike. Käbi seemnesoomused kinnituvad käbi peateljele kas vastakult või kolmekaupa männases. Idandil on enamasti kaks idulehte, harvem kuni 15. Kõik küpressid on ühekojalised taimed. Neid tuntakse eelkõige puidutaimedena ja ilutaimedena. Jaapanis tehakse puidulaastudest peakatteid. Puitu kasutatakse aiapostidena, elektrikarjuse postidena, paadiehituses ja mööbli valmistamiseks. Uus-Meremaal on küpress tavaline hekitaim ja tuulekaitsepuu. Kõige tuntum on vahemere küpress (C. sempervirens), kes kasvab Kreeka kaguosas, Türgi lõunaosas, Liibüa kirdeosas, Iisraelis, Liibanonis, Küprosel,

Lõhnav ebaküpress

Hiibapuu KO D UA I A L E M M I KU D 17


Süüria lääneosas, Jordaania lääneosas ja Iraanis. Ta kasvab looduses kuni 35 m kõrguseks ja võib elada tuhandeaastaseks või vanemakski. Kõige populaarsem vahemere küpressi sort on kitsa koonilise võraga ‘Pyramidalis’, kuid kasvatatakse ka teisi kitsaskoonilise võraga küpressisorte, nagu ‘Stricta’ ja ‘Totem’. Vahemere küpressi puidust on tehtud paljud uksed Vatikanis. Küpress on kõige tavalisem kalmistupuu Vahemere ja araabia maades. Looduses kõige haruldasemad ja äärmiselt ohustatud liigid on Hiina Gansu ja Sichuani provintsis kasvav Chengi küpress (C. chengiana) ja Tiibeti idaosast pärit tiibeti küpress (C. gigantea), kes kasvab jõgede lähedal ja varjulistes orgudes. Chengi küpressi varieteet (C. chengiana var. jiangeensis) on aga säilinud vaid ühe loodusliku isendina. Sama staatus on ka liibüa küpressil (C. dupreziana), Californias kasvaval Stephensoni küpressil (C. stephensonii), guadalupe küpressil (C. guadalupensis) ja vietnami küpressil (C. vietnamensis) ehk vietnami kuldküpressil (Xanthocyparis vietnamensis). Puud, keda meil jõuluküpressina müüakse, on enamasti suureviljalise küpressi (C. macrocarpa) sordid. Ehkki suureviljaline küpress on looduses haruldane, kasvades vaid kahe väikese populatsioonina California keskosa rannikumägedes, on ta kultuuris vägagi tavaline soojema kliimaga aladel. Eestimaa talved on aga küpresside jaoks liiga krõbedad ja avamaale istutada pole neid mõtet. Meil on küll katsetatud Chengi küpressi avamaal kasvatada, kuid see on haruldane liik ja puukoolides tema istikuid ei müüda. Rootsis

Vahemere küpress ‘Pyramidalis’ 18

R E T K TA I M E D E M A A I L M A

Bakeri küpress


on avamaal üsna hästi vastu pidanud arisoona küpress (C. arizonica). Jõuluküpressi, sidrunküpressi või toaküpressi nime all müüakse enamasti suureviljalise küpressi kollakasroheliste okastega sorti ‘Goldcrest’. Sidrunküpressiks kutsutakse teda seepärast, et okaste muljumisel eritub neist meeldivat tsitruselõhna. ‘Goldcrest’ on ilusa korrapärase koonilise võraga puu. Ta kasvab soojema kliimaga aladel kuni 5 m kõrguseks ja täiskasvanud puu võra läbimõõt võib ulatuda kuni 2,5 m. Tuntakse ka mitmeid rippuvate okstega, siniste okastega ja kääbuskasvulisi sorte, nagu ‘Aurea Saligna’, ‘Greenstead Magnificent’, ‘Golden Pillar’. Suureviljaline küpress kasvab looduses kuni 25 m kõrguseks, kodumaast kaugel Uus-Meremaal aga isegi kuni 40 m kõrguseks puuhiiglaseks. Küpress paneb hästi vastu põuale ja ta pole nõudlik ka mullastiku suhtes, kasvades ühtviisi hästi nii happelisel, aluselisel kui ka neutraalsel mullal, kuid toataimena vajab ta palju valgust ja talvel jahedamat ruumi. Kuiva õhuga keskküttega ruumis kuivavad okkad enneaegu ja taim kaotab dekoratiivsuse. Kuiva õhuga ruumis võib küpressi okkaid kahjustada punane kedriklest. Jõulutaimena täidab küpress temale pandud lühiaegse ülesande suurepäraselt, olles paar nädalat kena ka palavas, pimedas ja kuiva õhuga ruumis. Suureviljaline küpress talub lühikest aega ka külma, isegi kuni –10 °C pakast, kuid mitte kogu talve jooksul. Kõige paremini sobib küpressi kasvatada jahedas talveaias, kus talvine temperatuur novembrist märtsini on vahemikus 8–16 °C. Küpress tunneb end hästi nii täispäikese käes kui ka poolvarjus, kollaseokkalised sordid on nõudlikumad ja vajavad valget kohta, kuid neid tuleb kevadel esimeste ereda päikesega päevadel varjutada. Küpress talub hästi pügamist ja soovitud vormi andmiseks võib taime pügada mitu korda kasvuperioodi jooksul. Potitaimena kasvatamisel tuleb jälgida, et muld ei kuivaks täielikult läbi. Äsja ostetud küpressi on kasulik hoida koos potiga kuni 10 minutit leiges vees, kuni mullapallist enam õhumulle ei eraldu. Sama nippi võib korrata ka siis, kui taim on ootamatult mullapalli kuivaks tõmmanud. Täiesti läbikuivanud mullapalliga taim enamasti kuivab ja hukkub. Kasvuperioodil aprillist augusti lõpuni võib toas kasvavat küpressi väetada vähese lämmastikusisaldusega täisväetiselahusega. Suveks võib küpressi õue viia ja soovi korral koos potiga peenrasse istutada. Niiviisi ei saa tuul potti pikali lükata ja taim ei kuiva nii kiiresti. Mõnele inimesele võib okastega kokkupuude põhjustada kihelustunde või esile kutsuda allergilise reaktsiooni.

KO D UA I A L E M M I KU D 19



/retktaimedemaailma