„Siin see ongi,” ütles Ursula. „Aitäh, Tony.” Noor mees ilmus minu juurde, käes improviseeritud kandik mitmesuguste kruuside ja vana moosipurgiga, kus oli suhkur. Ta pani oma kandami väikesele lauale ja Ursula hakkas kruuse laiali jagama. Ruth ulatas ühe mulle. „Emm, mis on?” Ta tõmbas välja taskurätiku ja sirutas käe mu näo poole. „Kas sa tunned end halvasti?” Siis tundsin, et mu põsed on niisked. See oli tee lõhn, mis seda tegi. Ja et olin seal, samas toas, istusin sohval. See ammuste mälestuste raskus. Ja kaua hoitud saladuste oma. Mineviku ja oleviku kokkupõrge. „Grace? Kas ma toon teile midagi?” See oli Ursula. „Kas te soovite, et kütet keeratakse vähemaks?” „Ma pean ta koju viima.” Jälle Ruth. „Ma teadsin, et see pole hea mõte. Seda on tema jaoks liiga palju.” Jah, ma tahtsin koju. Olla kodus. Tundsin, kuidas mind üles tõstetakse, ja jalutuskepp suruti kätte. Kõikjalt ümberringi kostsid hääled. „Andke andeks,” ütlesin mitte kellelegi konkreetselt. „Ma olen lihtsalt nii väsinud.” Nii väsinud. Nii kaua aega tagasi. Jalad valutasid, protesteerisid vangistuse vastu. Keegi – vist Ursula – sirutas käe, et mind toetada. Külm tuul laksas vastu mu niiskeid põski. Siis olin Ruthi autos, majad, puud ja liiklusmärgid vuhisesid mööda. „Ära muretse, emm, nüüd on kõik möödas,” ütles Ruth. „Ma süüdistan ennast. Ma ei oleks tohtinud üldse nõustuda sind sinna viima.” Panin peo ta käsivarrele, tundsin, et ta on pingul. „Oleksin pidanud oma sisetunnet usaldama,” ütles ta. „See oli minust rumal.” Sulgesin silmad. Kuulasin radiaatori üminat, kojameeste tukslemist, liiklusmürinat. „Niisiis puhka natuke,” ütles Ruth. „Sa lähed koju. Sa ei pea enam kunagi sinna minema.” Naeratasin ja tundsin, kuidas ma eemale kandun. On liiga hilja, ma olen kodus. Olen tagasi.
19