Page 1

1


Originaali tiitel: Kate Morton The House at Riverton Pan Books

Toimetanud Linda Uustalu Kujundanud Mari Kaljuste Copyright © Kate Morton 2006 © Tõlge eesti keelde. Tiina Tiiman, 2009 ISBN 978–9985–3–1927–7 Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

2


Davinile, kes hoiab mu k채tt Ameerika M채gedel

3


4


ESIMENE OSA

5


6


Vaimud liigutavad Möödunud novembris nägin õudusunenägu. Oli aasta 1924 ja ma olin jälle Rivertonis. Kõik uksed seisid pärani, siid lehvis suvetuules. Orkester istus kõrgel künkal iidse vahtrapuu all, viiulid kõlasid soojuse tõttu laisalt. Õhk helises naerulaginast ja kristalli kõlksatustest ja taevas oli seda laadi sinine, mille kohta me kõik olime mõelnud, et sõda on selle igaveseks hävitanud. Üks teenritest, elegantselt mustas ja valges, kallas šampanjat klaaspokaalide torni tippu ja kõik plaksutasid, tundes rõõmu hiilgavast raiskamisest. Nägin ennast, nii nagu seda juhtub unenägudes, kõndimas külaliste seas. Astusin aeglaselt, palju aeglasemalt kui see on võimalik elus, kõik ülejäänu oli siidi ja ilustiste ähmane kogum. Ma otsisin kedagi. Siis pilt muutus ja ma olin suvemaja juures, ainult et see polnud Rivertoni suvemaja – ei saanud olla. See polnud uus särav hoone, mille Teddy oli kavandanud, vaid vana ehitis, luuderohi roomas seinu mööda ja keerdus ümber akende ning kägistas sambaid. Keegi hüüdis mind. Üks naine, ma tundsin tema häält, tuli maja tagant järve äärest. Ma kõndisin mööda kallakut alla, käed puudutasid kõige pikemaid kõrkjaid. Mingi kogu kössitas kaldal. See oli Hannah, pulmakleit seljas, muda valgus mööda kleidi esikülge alla, ja ta surus käsi vastu aplikatsioonitehnikas roose. Ta vaatas mulle otsa, nägu kahvatu, nii palju kui seda varjus oli näha. Tema hääl pani mu vere tarduma. „Sa tulid liiga hilja.” Ta osutas mu kätele: „Sa tulid liiga hilja.” Vaatasin oma käsi, noori käsi, mis olid kaetud tumeda jõemudaga, ja need hoidsid surnud rebasekoera jäika külma laipa. Muidugi ma tean, mis selle esile kutsus. See oli filmitegija kiri. Ma ei saa viimasel ajal eriti palju kirju: aeg-ajalt mõne postkaardi puhkust veetvalt kohusetundlikult sõbralt; vormitäiteks saadetud kirja pangast, kus ma hoian oma sääste; kutse lapse ristimisele, kelle vanemad, nagu ma kohkudes taipan, pole enam ammugi lapsed. 7


Ursula kiri saabus ühel novembrilõpu teisipäevahommikul ja Sylvia tõi selle kaasa, kui tuli minu tuppa voodit üles tegema. Ta kergitas oma tugevasti kitkutud kulme ja lehvitas ümbrikku. „Täna on posti. Midagi Ühendriikidest, kui margi järgi otsustada. Teie pojapoeg ehk?” Vasak kulm kerkis – küsimärk – ja tema hääl alanes kähedaks sosinaks. „See on kohutav lugu. Lihtsalt kohutav. Ja ise veel selline kena noor mees.” Kuigi Sylvia hääles oli etteheide, tänasin teda kirja eest. Mulle Sylvia meeldib. Ta on üks vähestest inimestest, kes suudab näha kortsus näo taga seda kahekümneaastast, kes elab minus. Sellele vaatamata ei lase ma ennast Marcust puudutavasse vestlusse meelitada. Palusin tal kardinad eest tõmmata ja ta kibrutas korraks huuli ning jätkas siis oma teisel lemmikteemal: ilm, lumeväljavaated jõuluks, hävitustöö, mida see põhjustab artriidi all kannatavatele asukatele. Ma vastasin kui vaja, kuid mõtted olid süles lebava ümbriku juures, mõlgutades kribulise käekirja, võõramaiste markide ja muditud servade üle, mis andsid tunnistust pikast vaevarikkast rännakust. „Kuulge, vast ma võiksin selle teile ette lugeda,” ütles Sylvia, soputades patju lootusrikkalt viimast korda. „Annaksin teie silmadele pisut puhkust.” „Ei. Tänan sind. Aga ehk sa saaksid mulle mu prillid anda?” Kui ta oli läinud, olles lubanud tagasi tulla ja aidata mind riietumisel, kui ta on ringkäigu lõpetanud, rebisin käte värisedes kirja lahti ja mõtlesin, et ehk Marcus tuleb viimaks koju. Aga see polnudki Marcuselt. See oli kelleltki noorelt naiselt, kes teeb filmi möödunud aegadest. Ta tahtis, et ma heidaksin pilgu tema märkmetele, meenutaksin ammuseid asju ja kohti. Otsekui polekski ma terve elu mööda saatnud, üritades unustada. Ma ignoreerisin kirja. Voltisin selle hoolikalt ja vaikselt kokku ning poetasin raamatu vahele, mille lugemisest olin juba ammu loobunud. Ja siis ohkasin kergendatult. See polnud esimene kord, kui mulle tuletati meelde seda, mis juhtus Rivertonis Robbie ja Hartfordi õdedega. Kord nägin televiisorist ühe dokumentaalfilmi lõpuosa, Ruth vaatas seda ja see oli sõjaaegsetest poeetidest. Kui Robbie nägu täitis tervet ekraani, tema 8


nimi oli trükitud alumisse serva tagasihoidlikus kirjas, tekkis mu ihule kananahk. Aga mitte midagi ei juhtunud. Ruth ei võpatanud, jutustaja jätkas ja mina kuivatasin praetaldrikuid edasi. Teist korda tabas mu pilk tuttavat nime televisioonikava tutvustuses, kui ma ajalehte lugesin; saade tähistas Briti filmi seitset aastakümmet. Jätsin aja meelde, süda puperdamas, ja pidasin endamisi aru, et kas julgen seda vaadata. Viimaks aga jäin magama enne, kui see läbi sai. Emmeline’ist oli seal väga vähe. Paar reklaamfotot, millest ükski ei ilmutanud tema tõelist ilu, ja lõiguke tummfilmist „Veenuse afäär”, milles ta nägi välja kummaline: lohkus põskedega, liigutused nurgelised nagu marionetil. Teistele filmidele polnud seal mingit viidet, nendele, mis ähvardasid sekeldusi põhjustada. Oletatavasti ei vääri need tänapäeval seksuaalse vabaduse ja ja liigse sallivuse õhkkonnas isegi mainimist. Niisiis olin nende mälestustega kokku puutunud ka varem, aga Ursula kiri oli teistsugune. See oli üle seitsmekümne aasta esimene kord, kui keegi seostas mind nende sündmustega, mäletas, et üks noor, Grace Reevesi nimeline naine oli olnud sel suvel Rivertonis. See tegi mind omal kombel haavatavaks, tõstis esile. Nagu oleksin süüdlane. Ei. Olin järeleandmatu. See kiri jääb vastamata. Ja nii jäigi. Aga ometi hakkas toimuma midagi veidrat. Mälestused, mis olid kaua aega olnud hoiul mälu sügavamates soppides, hakkasid sealt läbi pragude välja pugema. Kujutluspildid kerkisid esile täiesti seosetult, imeselgelt, otsekui polekski terve elu vahepeal mööda läinud. Ja pärast esimesi üksikuid episoode ilmusid need laviinina. Terved vestlused sõna-sõnalt, varjundirikkalt, stseenid rullusid lahti otsekui filmis. Olen iseennast üllatanud. Samal ajal kui koid on uuristanud auke mu hiljutistesse mälestustesse, leian ma, et kauge minevik on selge ja täpne. Viimasel ajal ilmuvad nad tihti, need viirastused minevikust, ja üllatusega märkan, et mul pole eriti midagi nende vastu. Kaugeltki mitte nii palju, kui arvasin. Tõepoolest, need tondid, kelle eest ma terve elu olen põgenenud, on muutunud peaaegu lohutuseks, mida ma meelsasti sallin, ootan isegi otsekui üht neist seriaalidest, millest Sylvia kogu aeg räägib, kiirustades oma ringkäiguga, et saaks need suures saalis ära 9


vaadata. Arvatavasti olin unustanud, et süngete mälestuste hulgas oli ka helgeid. Kui eelmisel nädalal saabus teine kiri, samasuguse kribulise käekirjaga samal pehmel paberil, siis teadsin, et ütlen jah ja vaatan üle võtteplatsi. Olin uudishimulik, seda tunnet polnud ma juba ammu kogenud. Pole just eriti palju seda, mille vastu uudishimu üles näidata, kui ollakse üheksakümmend kaheksa, kuid ma tahtsin kohtuda selle Ursula Ryaniga, kes kavatseb nad kõik uuesti ellu äratada ja kes suhtub nende loosse nii kirglikult. Niisiis kirjutasin talle kirja ja lasksin Sylvial selle posti panna ja me leppisime kokku kohtumise.

10


Võõrastetuba Mu juuksed, alati heledad, on nüüd lumivalged ja väga-väga pikad. Nad on ka ilusamad, tunduvad aina ilusamad iga päevaga. See on üks mu uhkusasi – jumal näeb, et mul pole eriti midagi muud, mille üle uhke olla. Enam mitte. See on olnud mul kaua aega – 1989. aastast saadik, see praegune soeng. Mul on tõepoolest vedanud, et Sylvia on rõõmsalt nõus juukseid minu eest harjama, oh, nii õrnalt; punuma neid patsi, iga päev. See ei kuulu sugugi tema töökohustuste hulka ja ma olen väga tänulik. Ma pean seda kindlasti talle ütlema. Täna hommikul lasksin selle võimaluse mööda, olin liiga erutatud. Kui Sylvia tõi mulle mahla, suutsin seda vaevu juua. Pidev närviline energia, mis oli minusse kogunenud terve nädala, oli üleöö muutunud klombiks. Sylvia aitas mul selga panna uue virsikukarva kleidi – selle, mille Ruth ostis mulle jõuluks – ja vahetas toasussid tänavakingade vastu, mis tavaliselt seisavad mu riidekapis. Nahk oli jäik ja Sylvia pidi suruma, et need jalga läheksid, kuid korralikul välimusel on oma hind. Olen liiga vana, et uusi kombeid õppida, ja ma ei salli nooremate pansionäride kalduvust toasussidega väljas käia. Näovärv andis mu põskedele pisut jumet, kuid olin ettevaatlik ega lasknud Sylvial sellega liialdada. Ma ei taha välja näha nagu surnumatja mannekeen. Selleks et tasakaalu rikkuda, pole just palju põsepuna vaja: ülejäänud osa minust on nii kahvatu, nii väike. Mõningase pingutusega panin kaela kullast medaljoni, mille üheksateistkümnenda sajandi elegantsus polnud sugugi kooskõlas mu mugava rõivastusega. Kohendasin seda ja imestasin ise oma julguse üle, püüdes ära arvata, mida Ruth ütleb, kui seda näeb. Mu pilk langes allapoole. Väikesele hõberaamile mu tualettlaual. Mu pulmapäeva fotole. Ma ei oleks tahtnud seda laual hoida – abielu oli olnud nii ammu ja nii lühike, vaene John –, kuid see on mu järeleandmine Ruthile. Ma arvan, et see teeb talle heameelt, kujutleda nimelt, et ma igatsen Johni järele. Sylvia aitas mind võõrastetuppa – torkab endiselt, kui peab seda niimoodi nimetama –, kus serveeritakse hommikusööki ja kus ma pidin 11


ootama Ruthi, kes oli nõustunud (vastu enda paremat äratundmist, ütles ta) sõidutama mind Sheppertoni stuudiotesse. Lasksin Sylvial end istuma panna üksinda nurgalauda ja palusin tuua klaasi mahla ning siis lugesin uuesti Ursula kirja. Ruth saabus täpselt kaheksa kolmkümmend. Tal võivad ju olla kahtlused selle reisi mõttekuse suhtes, kuid ta on nagu alati ilmeksimatult täpne. Olen kuulnud öeldavat, et stressirohketel aegadel sündinud lapsed ei vabane kunagi murelikust ilmest, ja Ruth, teise sõja laps, kinnitab seda reeglit. Nii erinev on ta Sylviast, kes on temast kõigest viisteist aastat noorem, kuid askeldab ringi kitsas seelikus, naerab liiga valjusti ja vahetab juuksevärvi iga uue poiss-sõbra puhul. Sel hommikul astus Ruth tuppa, hästi riietatud, laitmatult hoolitsetud, kuid kangem kui aiapost. „Tere hommikust, emm,” ütles ta, riivates külmade huultega mu põske. „Kas sa juba lõpetasid hommikusöögi?” Ta heitis pilgu poolikule klaasile minu ees. „Ma loodan, et sa sõid rohkem kui see siin. Arvatavasti satume tee peal hommikusse liiklusummikusse ja meil pole aega kusagil peatuda.” Ta vaatas käekella. „On sul vaja tualetis käia?” Raputasin pead ja imestasin, millal minust oli saanud laps. „Sul on kaelas isa medaljon; ma pole seda igaviku näinud.” Ta sirutas käe, et seda kohendada, noogutades heakskiitvalt. „Tal oli silma, eks ole?” Nõustusin, liigutatud sellest, et väikesed ebatõed, mida jutustatakse väga noortele, leiavad nii endastmõistetavalt uskumist. Tundsin poolehoidu oma okkalise tütre vastu, surusin kiiresti maha vana väsinud vanemliku süütunde, mis kerkib alati pinnale, kui ma vaatan tema murelikku näkku. Ta võttis mu käevangu ja torkas kepi mu teise kätte. Paljud eelistavad kõndimisraami või isegi motoriseeritud tooli, kuid mina olen endiselt üsna osav oma kepiga ja pean kinni oma harjumustest ega näe põhjust seda välja vahetada. Ta on hea tüdruk, see minu Ruth – kindel ja usaldusväärne. Täna oli ta korralikult riides, nii nagu läheks advokaadi või arsti juurde. Ma teadsin seda juba ette. Ta tahtis endast head muljet jätta; näidata sellele 12


filmitegijale, et ükskõik, mida tema ema ka minevikus tegi, Ruth Bradley McCourt on lugupidamisväärsest keskklassist, tänan väga. Sõitsime mõnda aega vaikides, siis hakkas Ruth raadio nuppe keerama. Tema sõrmed olid otsekui vanal daamil, nukid paistes sealt, kuhu ta oli täna hommikul oma sõrmused surunud. Rabav on näha, kuidas oma tütar vananeb. Heitsin siis pilgu omaenda süles kokku pandud kätele. Kätele, mis minevikus olid nii toimekad, sooritades töid, mis olid ühtaegu alandavad ja keerulised; käed, mis nüüd lebasid, hallid ja jõuetud ja elutud. Ruth jäi lõpuks peatuma klassikalise muusika programmil. Teadustaja rääkis mõnda aega üsna mõttetult oma nädalavahetusest ja pani siis mängima Chopini. Muidugi oli see juhus, et just täna pidin kuulma tema valssi do-diees-minoor. Ruth peatus suurte valgete hoonete rühma ees, mis olid kandilised nagu lennukiangaarid. Ta keeras süüte välja ja istus hetke, vaadates otse enda ette. „Ma ei tea, miks sa pead seda tegema,” ütles ta vaikselt, huuled tugevasti kokku surutud. „Sa oled oma elus nii palju teinud. Reisinud, õppinud, lapse üles kasvatanud... Miks sa tahad lasta endale meelde tuletada seda, kes sa olid?” Ta ei oodanud mu vastust ja mina ei vastanud. Ta ohkas rutakalt, hüppas autost välja ja tõi pagasiruumist mu jalutuskepi. Sõnagi lausumata aitas ta mind istmelt üles. Meid ootas noor naisterahvas. Tüdrukunääps väga pikkade heledate juustega, mis langesid sirgelt seljale ja olid laubale tihedaks tukaks lõigatud. Ta oli seda laadi tüdruk, keda oleks võinud pidada ilmetuks, kui teda polnuks õnnistatud imeliste tumedate silmadega. Need olid otsekui mõnelt õlimaalilt pärit, ümmargused ja sügavad ja väljendusrikkad, märja värvi sügavat tooni. Ta ruttas naeratades meile vastu ja võttis mu käe Ruthi käsivarrelt. „Proua Bradley, ma olen nii rõõmus, et te saite tulla. Mina olen Ursula.” „Grace,” ütlesin enne, kui Ruth jõudis lagedale tulla „doktoriga”. „Mu nimi on Grace.” „Grace.” Ursula naeratas säravalt. „Ma ei oska teile öeldagi, kui põnevil ma olin, kui sain teie kirja.” Tal oli inglise aktsent, mis üllatas, sest tema 13


kirjal oli Ameerika aadress. Ta pöördus Ruthi poole. „Tänan teid väga, et olete talle täna autojuhiks.” Tundsin, kuidas Ruth minu kõrval jäigaks muutus. „Ma ei saanud ju ema bussi peale panna, või kuidas?” Ursula naeris ja ma tundsin heameelt selle üle, et noored inimesed on nii terased, et võtavad ebameeldivusi naljana. „No nii, tulge sisse, väljas on väga külm. Palun vabandust selle hullumeelse tormamise pärast. Me hakkame järgmisel nädalal filmima ja rabeleme hirmsasti, et jõuda asjadega valmis. Lootsin, et kohtate täna meie dekoratsioonikunstnikku, aga tema pidi minema Londonisse mingisugust kangast ära tooma. Võib-olla, kui te olete veel siin, kui ta tagasi tuleb... Astuge nüüd ettevaatlikult uksest sisse, seal on järsk trepiaste.” Tema ja Ruth vedasid mind fuajeesse ja edasi mööda hämarat koridori, mida palistasid uksed. Mõni oli paokil ja ma piilusin sisse, märgates hetkeks varjusarnaseid kogusid helendavate arvutiekraanide ees. Mitte miski ei sarnanenud ühe teise filmivõtete paigaga, kus olin käinud Emmeline’iga hulk aastaid tagasi. „Oleme kohal,” ütles Ursula, kui jõudsime viimase ukse juurde. „Tulge sisse ja ma otsin meile tassikese teed.” Ta lükkas ust ja mind pühiti üle läve otse minevikku. See oli Rivertoni võõrastetuba. Isegi tapeet oli sama. Silveri stuudiote burgundia art nouveau „Leekivad tulbid”, sama uus kui tol päeval, mil olid käinud Londoni tapeedipanijad. Nahast sohva kükitas keset tuba kamina juures, kaetud Indiast pärit siidkangastega, mis olid samasugused nagu need, mida Hannah’ ja Emmeline’i vanaisa lord Ashbury oli sealt kaasa toonud siis, kui oli noor ohvitser. Laevakell seisis seal kus alati, kaminasimsil Waterfordi kandelaabri kõrval. Keegi oli näinud kõvasti vaeva, et see õiget aega näitaks, kuid ajanäitaja kuulutas iga tiksatusega end petiseks. Isegi praegu, umbkaudu kaheksakümmend aastat hiljem, mäletan ma võõrastetoa kella häält. Seda vaikset nõudlikku viisi, kuidas see aja möödumist märkis: kannatlikku, kindlat, külma – otsekui teadnuks mingil moel juba siis, et aeg pole nende sõber, kes elavad selles majas. Ruth saatis mind sohva juurde ja sättis selle nurka istuma. Tajusin, et 14


mu selja taga sagiti, inimesed vedasid tohutuid putukajalgadel valgusteid, kusagil naeris keegi. Mõtlesin viimasele korrale, kui olin selles võõrastetoas – tõelises, mitte järeletehtus –, päevale, mil teadsin, et lahkun Rivertonist ega tule enam kunagi tagasi. Ma rääkisin siis Teddyga. Ta polnud rõõmus, kuid selleks ajaks oli ta kaotanud autoriteedi, mis tal kunagi oli, sündmused olid selle hävitanud. Ta oli kergelt segadusse aetud ja kahvatu nagu kapten, kes teab, et laev vajub, kuid on võimetu seda ära hoidma. Ta palus mul jääda, anus mind, ütles, et kui mitte tema pärast, siis lojaalsusest Hannah’ vastu. Ja ma peaaegu et jäingi. Peaaegu. Ruth müksas mind. „Emm? Ursula räägib sinuga.” „Palun vabandust, ma ei kuulnud.” „Emm on pisut kurt,” ütles Ruth. „Tema vanuses võib seda arvata. Ma olen püüdnud teda arsti juurde saata, aga ta võib olla üsna kangekaelne.” Kangekaelsuse võtan omaks. Aga ma pole kurt ja mulle ei meeldi, kui arvatakse, et ma seda olen – mu silmanägemine on ilma prillideta vilets, ma väsin kiiresti, mul pole alles ühtegi oma hammast ja ma püsin elus hulga mitmesuguste tablettide najal, aga kuulen sama hästi kui alati. Ainult et alles vanuigi olen õppinud kuulama neid asju, mida ma tahan kuulda. „Ma ütlesin äsja, proua Bradley, Grace, et kindlasti tundub veider, et olete siin tagasi. Nojah, omamoodi tagasi. See äratab kindlasti igasuguseid mälestusi.” „Jah.” Köhatasin kurgu puhtaks. „Jah, nii see on.” „Mul on nii hea meel,” ütles Ursula naeratades. „Minu meelest annab see justkui märku, et me oleme asjast õigesti aru saanud.” „Oh jaa.” „Kas siin on midagi, mis paistab sobimatu? Midagi, mis me oleme unustanud?” Vaatasin uuesti võtteplatsil ringi. Viimase detailini täpne, isegi vapiehised, mis olid ukse kohale üles seatud, keskmine neist Šoti karuohakas, mis sarnanes täpselt graveeringuga mu medaljonil. Aga ometi puudus sealt midagi. Vaatamata täpsusele oli võtteplatsi 15


õhkkond kummaliselt ilmetu. See oli otsekui muuseumieksponaat: huvitav, kuid elutu. See oli mõistetav, muidugi. Kuigi 1920ndad aastad püsivad elavalt minu mälus, kuulub see aastakümme filmikunstnike silmis „vanade aegade” hulka. Ajaloolised dekoratsioonid, mille tegemine nõuab sama palju uurimistööd ja hoolikat pisiasjadesse suhtumist nagu keskaegse kindluse taasloomine. Tundsin, et Ursula vaatab mind, ootab innukalt mu kommentaari. „See on täiuslik,” ütlesin viimaks. „Kõik on omal kohal.” Siis lausus ta midagi, mis pani mind võpatama. „Välja arvatud perekond.” „Jah,” vastasin. „Välja arvatud perekond.” Pilgutasin silmi ja hetkeks nägin neid: Emmeline’i lebasklemas sohval, üksnes pikad jalad ja ripsmed, Hannah’t kortsus kulmul ühe raamatukogust võetud teose kohal, Teddyt sammumas mööda Bessaraabia vaipa... „Juttude põhjal tundub, et Emmeline oli väga lõbus,” ütles Ursula. „Jah.” „Tema kohta oli lihtne infot hankida – tal õnnestus saada oma nimi peaaegu igasse klatšiveergu, mis kunagi trükiti. Ja muidugi poolte tolle aja sobivate poissmeeste kirjadesse ja päevikutesse!” Noogutasin. „Ta oli alati populaarne.” Ursula vaatas mulle tuka alt otsa. „Hannah’ iseloomu jälile jõudmine polnud nii lihtne.” Köhatasin hääle puhtaks. „Kas tõesti?” „Tema oli saladuslikum. Mitte et teda poleks ajakirjanduses mainitud: mainiti küll. Ka temal oli omajagu austajaid. Aga tundub, et paljud inimesed ikkagi ei tundnud teda. Nad imetlesid teda, suhtusid isegi aukartusega, aga tegelikult ei tundnud teda päriselt.” Mõtlesin Hannah’le. Ilusale, targale, igatsevale Hannah’le. „Tema oli keeruline.” „Jah,” ütles Ursula, „mulle jäi niisugune mulje.” Ruth, kes oli pealt kuulanud, ütles: „Üks neist abiellus ameeriklasega, kas oli nii?” Vaatasin talle üllatunult otsa. Tema oli alati etendanud seda, kes Hartfordidest mitte midagi ei tea. 16


Meie pilgud kohtusid. „Ma olen üht-teist lugenud.” See oli nii Ruthi moodi – valmistuda meie käiguks, ükskõik kui ebameeldiv uuritav teema ka talle ei tundunud. Ruth pöördus uuesti Ursula poole ja rääkis ettevaatlikult, kartes eksida. „Ta abiellus pärast sõda, minu meelest. Kumb neist see oli?” „Hannah.” Niiviisi siis. Tulin sellega toime. Olin tema nime valjusti kuuldavale toonud. „Aga mis sai teisest õest?” jätkas Ruth. „Emmeline’ist. Kas tema abiellus?” „Ei,” vastasin. „Ta oli kihlatud.” „Palju kordi,” ütles Ursula naeratades. „Paistab, et ta ei suutnud ennast nii kaugele viia, et ühe mehe kasuks otsustada.” Oh, aga ta otsustas. Lõpuks otsustas. „Arvatavasti ei saa me mitte kunagi teada, mis täpselt tol ööl juhtus.” See oli Ursula. „Jah.” Mu väsinud jalad hakkasid kingade vastu protesteerima. Täna õhtul on nad paistes ja Sylvia hädaldab ja siis käib ta peale, et neid tuleb leotada. „Arvatavasti mitte.” Ruth ajas end oma istmel sirgu. „Aga teie peaksite seda kindlasti teadma, preili Ryan. Teie ju ometigi teete sellest filmi.” „Muidugi,” ütles Ursula, „ma tean põhilist. Minu vanavanaema oli sel õhtul Rivertonis – ta oli abielu kaudu õdedega suguluses – ja sellest on saanud omamoodi perekonna legend. Mu vanavanaema rääkis vanaemale, vanaema jutustas emale ja ema mulle. Palju kordi, tegelikult see avaldas sügavat muljet. Ma teadsin kogu aeg, et ühel päeval teen sellest filmi.” Ta naeratas ja kehitas õlgu. „Aga ajaloos on alati väikesed augud sees, eks ole? Mul on toimikute kaupa uurimismaterjali – politsei ettekanded ja ajalehed kubisevad faktidest, aga see kõik on teisejärguline. Üsna põhjalikult tsenseeritud, ma kahtlustan. Õnnetuseks on need kaks inimest, kes olid enesetapu tunnistajaks, juba aastaid surnud.” „Pean tunnistama, et see tundub olevat üsna morbiidne aines filmi jaoks,” lausus Ruth. „Oh ei; see on lummav,” ütles Ursula. „Inglise luule tõusev täht tapab end tumeda järve kaldal suure seltskondliku peo eel. Tema ainsateks 17


tunnistajateks on kaks kaunist õde, kes ei räägi teineteisega enam kunagi. Üks on poeedi kihlatu, teine aga kuulujuttude põhjal ta armuke. See on kohutavalt romantiline.” Raskus mu kõhus andis veidi järele. Niisiis on nende saladus siiani kindlas kohas. Ta ei tea tõde. Ja ma imestasin, miks olin oletanud midagi muud. Ja küsisin endalt, mis ekslik lojaalsus oli sundinud mind sellest mõlema puhul hoolima. Miks, pärast kõiki neid aastaid, oli see endiselt tähtis, mida inimesed mõtlevad. Aga ma teadsin ka seda. Olin sellisena sündinud. Härra Hamilton ütles mulle seda tol päeval, kui ma lahkusin, kui seisin teenijatetrepi ülemisel astmel, mu vähesed asjad pakitud nahast kotti ja proua Townsend nuttis köögis. Härra Hamilton ütles, et see on mul veres samamoodi, nagu see oli olnud veres mu emal ja tema vanematel enne teda, et ma olen rumal, kui lähen, kui ütlen ära heast kohast hea perekonna juures. Ta mõistis hukka lojaalsuse ja uhkustunde kadumise inglise rahva seas ja vandus, et ei lase sel imbuda Rivertoni. Sõjas ei võideldud ega võidetud selleks, et nüüd lihtsalt oma kombed kaotada. Siis tundsin ma talle kaasa: ta oli nii jäik, nii kindel selles, et teenistusest lahkudes astun ma majandusliku ja moraalse allakäigu rajale. Alles palju hiljem hakkasin aru saama, kui hirmul ta pidi olema, kui karmid pidid tunduma need rutakad muutused ühiskonnas, mis tema ümber toimusid, naksates teda kandadest. Kui meeleheitlikult igatses ta kinni hoida vanadest kommetest ja kindlatest asjadest. Aga tal oli õigus. Mitte täiel määral, mitte ses osas, mis puudutas allakäiku – mu rahaasjad ega moraal ei muutunud halvemuse poole Rivertonist lahkudes –, aga üks osake minust ei lahkunud sellest majast kunagi. Või pigem oli see üks osa majast, mis ei lahkunud minust kunagi. Veel aastaid hiljem, kui tundsin meevaha poleeri lõhna, kuulsin rattarehvide krabinat kruusal või teatud kellahelinat, olin ma jälle neliteist, väsinud pikast päevatööst, rüübates kakaod teenijate ühistoas tule juures, ja härra Hamilton luges valjusti ette valitud lõike „The Timesist” (neid, mis paistsid sobivat meie mõjutatavatele kõrvadele), Nancy kortsutas kulmu Alfredi mingisuguse lugupidamatu kommentaari peale ja proua Townsend norskas tasakesi kiiktoolis, kudumistöö lopsakasse rüppe vajunud... 18


„Siin see ongi,” ütles Ursula. „Aitäh, Tony.” Noor mees ilmus minu juurde, käes improviseeritud kandik mitmesuguste kruuside ja vana moosipurgiga, kus oli suhkur. Ta pani oma kandami väikesele lauale ja Ursula hakkas kruuse laiali jagama. Ruth ulatas ühe mulle. „Emm, mis on?” Ta tõmbas välja taskurätiku ja sirutas käe mu näo poole. „Kas sa tunned end halvasti?” Siis tundsin, et mu põsed on niisked. See oli tee lõhn, mis seda tegi. Ja et olin seal, samas toas, istusin sohval. See ammuste mälestuste raskus. Ja kaua hoitud saladuste oma. Mineviku ja oleviku kokkupõrge. „Grace? Kas ma toon teile midagi?” See oli Ursula. „Kas te soovite, et kütet keeratakse vähemaks?” „Ma pean ta koju viima.” Jälle Ruth. „Ma teadsin, et see pole hea mõte. Seda on tema jaoks liiga palju.” Jah, ma tahtsin koju. Olla kodus. Tundsin, kuidas mind üles tõstetakse, ja jalutuskepp suruti kätte. Kõikjalt ümberringi kostsid hääled. „Andke andeks,” ütlesin mitte kellelegi konkreetselt. „Ma olen lihtsalt nii väsinud.” Nii väsinud. Nii kaua aega tagasi. Jalad valutasid, protesteerisid vangistuse vastu. Keegi – vist Ursula – sirutas käe, et mind toetada. Külm tuul laksas vastu mu niiskeid põski. Siis olin Ruthi autos, majad, puud ja liiklusmärgid vuhisesid mööda. „Ära muretse, emm, nüüd on kõik möödas,” ütles Ruth. „Ma süüdistan ennast. Ma ei oleks tohtinud üldse nõustuda sind sinna viima.” Panin peo ta käsivarrele, tundsin, et ta on pingul. „Oleksin pidanud oma sisetunnet usaldama,” ütles ta. „See oli minust rumal.” Sulgesin silmad. Kuulasin radiaatori üminat, kojameeste tukslemist, liiklusmürinat. „Niisiis puhka natuke,” ütles Ruth. „Sa lähed koju. Sa ei pea enam kunagi sinna minema.” Naeratasin ja tundsin, kuidas ma eemale kandun. On liiga hilja, ma olen kodus. Olen tagasi.

19


Lastetuba On mahe hommik, õhus on kevadet, ja ma istun raudpingil aias jalaka all. Mulle on kasulik natuke värsket õhku hingata (nii ütleb Sylvia) ja siin ma siis istun, mängides peitust häbeliku talvise päikesega, põsed külmad ja lontis nagu virsikud, mis on liiga kauaks külmikusse jäetud. Olen mõelnud päevast, mil alustasin Rivertonis. Näen seda selgelt. Vahepealsed aastad tõmbuvad kokku ja on juunikuu 1914. Olen jälle neliteist: naiivne, saamatu, hirmunud, järgnemas Nancyle üks trepijärk teise järel mööda puhtaks küüritud jalakapuust astmeid. Tema seelik keerleb hoogsalt iga sammu juures, iga keerutus otsekui vihje minu kogenematusele. Mina pingutan, et talle järele jõuda, kohvri sang soonib sõrmedesse. Kaotan Nancy silmist, kui ta pöörab veel ühest trepijärgust üles, usaldan seda sahinat, mis teed juhatab... Kui Nancy oli päris üles jõudnud, läks ta edasi piki pimedat madalate lagedega koridori ja peatus viimaks kena kannakõpsatusega väikese ukse juures. Ta pööras ümber ja kortsutas kulmu, kui ma tema poole komberdasin, tema etteheitev pilk oli sama tume kui ta juuksed. „Mis sul viga on?” küsis ta, tema pingutatud inglise keel ei varjanud sugugi ta iiripäraseid täishäälikuid. „Ma ei teadnud, et sa oled aeglane. Proua Townsend ei rääkinud sellest midagi, ma olen kindel.” „Ma pole aeglane. See mu kohver, see on raske.” „Nojah,” ütles ta. „Ma pole kunagi sellist jama näinud. Ma ei tea, mis toatüdruk sinust saab, kui sa ei jaksa isegi riietega kohvrit kanda, ilma et maha jääksid. Sul jääb vaid loota, et härra Hamilton ei näe, kuidas sa lohistad vaibapühkijat ringi nagu jahukotti.” Ta lükkas ukse lahti. Tuba oli väike ja kandiline ja lõhnas seletamatul kombel kartulite järele. Aga pool sellest – raudvoodist, sahtlitega kummutist ja toolist – pidi olema minu oma. „See seal. See on sinu pool,” ütles ta, noogutades peaga voodi teise serva poole. „Mina olen siin poolel ja ma paluksin, et sa siin midagi ei puuduta.” Ta libistas sõrmedega üle oma kummutipealse, mööda krutsifiksi, piiblit ja juukseharja. „Näppivaid sõrmi siin ei sallita. Nüüd aga paki oma asjad lahti, pane vormirõivad selga ja tule alla, siis saad oma 20


tööd alustada. Ei mingit logelemist, pane tähele, ja taeva pärast, mitte mingil juhul ei tohi minna teenijatetoast välja. Täna keskpäeval on pidulik eine isanda lapselaste saabumise puhul ja me oleme juba tubade koristamisega hiljaks jäänud. Sinu järel ootamine oleks viimane asi, mis mul tarvis on. Ma loodan, et sa pole logeleja.” „Ei, Nancy,” ütlesin, ikka veel vapustatud arvamusest, et ma võin olla varas. „Olgu,” vastas ta, „me vaatame seda asja.” Ta raputas pead. „Ma ei tea. Räägin neile, et mul on vaja uut tüdrukut, ja kelle nad mulle saadavad? Ei kogemusi, ei soovituskirju, ja sinu välimuse põhjal logeleja pealegi.” „Ma pole – ” „Päh,” ütles ta ja lõi kitsa jalaga vastu maad. „Proua Townsend räägib, et su ema oli kärmas ja tubli ja et käbi ei kuku kännust kaugele. Aga ma saan vaid öelda, et loodetavasti see on nii. Majaproua ei kannata sinusuguste logelemist ja mina ka mitte.” Ja viimase halvakspaneva pearaputuse saatel keeras ta kannal ringi ja jättis mind üksi tillukesse hämarasse tuppa, mis asus maja katuse all. Siuh... siuh... siuh... Hoidsin kuulatades hinge kinni. Olles viimaks üksi ohkava majaga, läksin kikivarvul ukse juurde ja lükkasin selle kinni, siis pöörasin ümber, et oma uut kodu silmitseda. Seal polnud eriti midagi vaadata. Libistasin käega üle voodijalutsi, kummardades pead seal, kus lagi katuse all kaldus. Voodimadratsi otsa peal oli hall tekk, selle üks nurk osava käega paigatud. Väike raamitud pilt, ainus katse tuba kaunistada, rippus seinal: lihtsakoeline jahistseen, haavatud hirv, veri nõrgumas läbi torgatud küljest. Pöörasin surevalt loomalt kiiresti pilgu kõrvale. Istusin ettevaatlikult ja vaikselt, et mitte kortsutada siledat aluslina. Voodi vedrud krigisesid vastuseks ja ma hüppasin otsekui karistatult püsti, põsed tuliseks lahvatanud. Kitsas aken heitis tuppa tolmuse valgusvihu. Ronisin toolile põlvili ja vaatasin välja. Tuba oli maja tagaküljes ja väga kõrgel. Nägin roosiaiast kaugemale, üle lattvõrestike ja kuni lõunapoolse purskkaevuni. Ma teadsin, et selle taga asub järv ja teisel pool on küla ning majake, kus olin veetnud 21


oma esimesed neliteist aastat. Kujutlesin, kuidas ema istub köögiakna juures, kus valgus on kõige parem, selg kühmus riidetüki kohal, mida ta nõelub. Muretsesin, et kuidas ta üksinda hakkama saab. Ema tervis oli viimasel ajal halvem, kuulsin, et ta oigas öösiti oma voodis, kui selg talle põrguvalu tegi. Mõnel hommikul olid ta sõrmed nii kanged, et pidin need sooja veega üle valama ja hõõruma omaenda käte vahel, kuni ta sai vähemalt niidirulli õmbluskorvist kätte. Proua Rodgers külast oli lubanud iga päev läbi astuda ja kaltsukorjaja läks kaks korda nädalas mööda, aga ikkagi oli ta kohutavalt palju üksi. Polnud lootustki, et ta suudab nõelumisega ilma minuta toime tulla. Kuidas ta küll raha teenib? Minu kehvake palk aitab, kuid kindlasti oleks mul olnud õigem tema juurde jääda. Ja ometi käis just tema peale, et ma esitaksin soovi seda kohta saada. Ta keeldus kuulda võtmast põhjendusi, mis ma selle mõtte vastu esitasin. Üksnes raputas pead ja tuletas mulle meelde, et tema teab paremini. Ta oli kuulnud, et nad otsivad tüdrukut, ja oli kindel, et mina olen just see, keda neil on vaja. Mitte sõnagi selle kohta, kuidas ta teadis. Nii iseloomulik emale ja ta saladustele. „See pole kaugel,” ütles ta. „Sa võid koju tulla ja aidata mind oma vabadel päevadel.” Mu näoilme pidi reetma sisemist rahutust, sest ta sirutas käe, et mu põske puudutada. See oli harjumatu liigutus ja säärane, mida ma ei oodanud. Tema üllatavalt karedad käed, nõeltest torgitud sõrmeotsad panid mind võpatama. „Tasa, tasa, tütreke. Sa teadsid, et tuleb aeg ja sa pead endale koha leidma. Nii on kõige parem, see on hea võimalus. Küll sa näed. Pole just palju kohti, kuhu nii noort tüdrukut võetakse. Lord Ashbury ja leedi Violet pole halvad inimesed. Ja härra Hamilton võib tunduda range, kuid ta on läbini õiglane. Proua Townsend samuti. Tööta kõvasti, tee nii, nagu sulle öeldakse, ja sul pole mingit muret.” Siis pigistas ta tugevasti mu põske ja tema sõrmed värisesid. „Ja Gracie. Ära oma kohta unusta. Liiga paljud noored tüdrukud satuvad sel viisil sekeldustesse.” Olin lubanud talle, et teen nii, nagu ta käskis, ja järgmisel laupäeval rühkisin mäest üles uhkesse härrastemajja, pühapäevarõivad seljas, vestlusele leedi Violetiga. 22


See on väike ja vaikne majapidamine, ütles ta mulle, üksnes tema abikaasa lord Ashbury, kes on suurema osa ajast ametis maavalduse ja klubidega, ning tema ise. Nende kaks poega, major Jonathan ja härra Frederick, on mõlemad täiskasvanud ja elavad omaenda kodus oma perekonnaga, kuid tulevad vahetevahel külla ja ma näen neid kindlasti, kui ma töötan hästi ja mind sellele kohale jäetakse. Kuna nad elavad Rivertonis ainult kahekesi, siis saavad nad hakkama ilma majapidajata, ütles ta, ja jätavad majapidamise eest hoolitsemise härra Hamiltoni võimekatesse kätesse, ja kokk, proua Townsend, hoolitseb köögiasjanduse eest. Kui need kaks on minuga rahul, siis see ongi piisav soovitus ja ma võin jääda. Ta tegi pausi ja vaatas mind tähelepanelikult sellisel moel, et ma tundsin, otsekui oleksin lõksus, just nagu hiir klaaspurgis. Sain kohemaid teadlikuks oma seeliku alumisest äärest, mis oli triibuline korduvate katsete tõttu selle pikkust minu suureneva kasvuga sobitada, väikesest paigast sukkadel, mis hõõrdusid vastu kingi ja kulusid õhukeseks, oma liiga pikast kaelast ja liiga suurtest kõrvadest. Siis pilgutas ta silmi ja naeratas, see oli pinev naeratus, mis muutis ta silmad jäisteks poolkuudeks. „Hästi, sa paistad olevat puhas ja proua Hamilton ütleb, et sa oskad nõeluda.” Kui ma noogutasin, tõusis ta püsti ja läks minu juurest eemale kirjutuslaua poole, libistades käega kergelt üle lebamistooli seljatoe. „Kuidas su ema elab?” küsis ta ümber pööramata. „Kas sa tead, et tema teenis samuti siin?” Mille peale ma vastasin, et tean ja et emal läheb hästi, tänan küsimast. Minu vastus pidi olema õige, sest kohe pärast seda pakkus ta mulle viisteist naela aastas, alates järgmisest päevast, ja helistas kella, et kutsuda Nancy, kes mind välja saadaks. Tõmbasin näo aknast eemale, pühkisin ära jälje, mille mu hingeõhk oli jätnud, ja ronisin tagasi alla. Mu kohver lebas seal, kuhu olin selle pillanud, voodi Nancy-poolses ääres, ja ma vedasin selle ümber aseme kummutipoole juurde, mis pidi olema minu oma. Püüdsin mitte vaadata veritsevat hirve, kes oli tardunud sel otsustaval õudsel hetkel, ja panin oma rõivad ülemisse sahtlisse: kaks seelikut, kaks pluusi ja paari musti sukki, mida ema 23


oli mul nõeluda palunud, nii et need kestaksid kogu tuleva talve. Siis, ilma uksele pilkugi heitmata ja põksuva südamega, pakkisin välja oma salajase kraami. Kokku oli neid kolm köidet. Luitunud kuldse kirjaga ja kooldunud nurkadega rohelised kaaned. Paigutasin need alumise sahtli tagumisse otsa ja katsin salliga, mähkides selle hoolikalt ümber, nii et need olid täielikult varjatud. Härra Hamilton oli selgesõnaliselt öelnud, et püha piibel on vastuvõetav, kuid igasugune muu lugemismaterjal on väga tõenäoliselt kahjulik ja see tuleb talle heakskiitmiseks ette näidata või vastasel juhul riskeerid konfiskeerimisega. Ma polnud mässaja – tõesti, mul oli tol ammusel ajal väga tugev kohusetunne –, kuid oli mõeldamatu elada ilma Holmesi ja Watsonita. Lükkasin kohvri voodi alla. Vormiriietus rippus nagis ukse taga – must kleit, valge põll, kroogitud tanu – ja ma panin selle selga, tundes end nagu laps, kes on avastanud ema riidekapi. Kleit oli sõrmedega katsudes jäik ja krae kratsis kaela sealt, kus pikad tunnid olid selle kellegi teise laiema kogu järgi vorminud. Kui ma põllepaelu sidusin, lendles tilluke valge koiliblikas minema, otsides uut peidukohta kõrgel sarikate vahel ja mina oleksin tahtnud temaga kaasa minna. Tanu oli valgest puuvillasest kangast, nii tärgeldatud, et esimene pool seisis püsti, ja ma kasutasin Nancy peeglit, et kontrollida, kas see on otse, ning et siluda oma heledaid juukseid kõrvadele, nagu ema oli mulle näidanud. Tüdruk peeglis köitis korraks mu pilku ja ma mõtlesin, et küll tal on tõsine nägu. Niisugusel haruldasel puhul, kui näed iseennast mõtisklemas, tekib kummaline tunne. Kaitsetu hetk, mis on vaba kunstlikkusest, siis unustad isegi ennast ninapidi vedada. Sylvia tõi mulle tassi auravat teed ja viilu sidrunikooki. Ta istub minu kõrval raudpingil ja pilku kontori poole heites tõmbab välja sigaretipaki. (Huvitav, et minu ilmne vajadus värske õhu järele paistab alati kokku langevat tema sooviga teha salajane suitsupaus.) Ta pakub mulle sigaretti. Ma keeldun nagu alati ja ta ütleb nagu alati: „Arvatavasti on see teie vanuses õige. Ma suitsetan teie eest, eks ole?” 24


Sylvia näeb täna hea välja – ta on teinud oma juustega midagi – ja ma ütlen talle seda. Ta noogutab, puhub välja suitsujoa ja raputab pead, pikk hobusesaba ilmub õlale. „Lasksin pikendused panna,” ütleb ta. „Olen tahtnud neid ilmatuma kaua ja mõtlesin lihtsalt, et tüdruk, elu on nii lühike, et tuleb olla glamuurne. Näeb ehtne välja, eks?” Jään hiljaks vastamisega, mida ta peab nõusolekuks. „Sellepärast, et nii ongi. Ehtsad juuksed, niisugused, mida nad kuulsuste puhul kasutavad. Vaadake. Katsuge seda.” „Jumaluke,” ütlen, silitades karedat hobusesaba, „ehtsad juuksed.” „Tänapäeval osatakse kõike teha.” Ta lehvitab oma sigaretiga ja ma märkan sellel lopsakat punast ringi, mille on jätnud tema huuled. „Muidugi tuleb selle eest maksta. Õnneks oli mul pisut mustadeks päevadeks kõrvale pandud.” Ta naeratab säravalt otsekui küps ploom ja ma taban, et sellel muudatusel on raison d`être*. Ja muidugi ilmub selle kinnituseks pluusitaskust foto. „Anthony,” ütleb ta särades. Korraldan etenduse, sättides prillid ninale, ja silmitsen hallivuntsilist hilises keskeas meest. „Ta tundub olevat kena.” „Oh Grace,” ütleb ta õnnelikult ohates. „Ta ongi. Me oleme kõigest paar korda väljas teed joomas käinud, aga mul on temaga olles nii hea tunne. Ta on tõeline härrasmees, kas tead? Mitte nagu mõned neist ringiaelejatest, kes olid enne teda. Ta avab uksi, toob mulle lilli, tõmbab minu jaoks tooli laua alt välja, kui me kuskile koos läheme. Tõeline vanamoeline härrasmees.” Saan aru, et viimane lause on lisatud minu jaoks. Eeldusel, et vanainimesed ei saa sinna midagi parata, vanamoelisus avaldab neile muljet. „Millega ta leiba teenib?” küsin. „Ta on õpetaja kohalikus riigikoolis. Ajalugu ja inglise keel. Ta on ka ühiskondlikult aktiivne; teeb vabatahtlikku tööd kohaliku ajalooühingu jaoks. See on tema hobi, ütleb ta, kõik need daamid ja lordid ja hertsogid ja hertsoginnad. Ta teab igasuguseid asju selle teie perekonna kohta, * raison d’être (pr k) – olemasolu õigustus, põhjus

25


selle kohta, kes elas selles uhkes majas künkal – ” Ta vakatab ja vaatab silmi kissitades kontori poole, siis pööritab silmi. „Oh jummal, see on õde Ratchet. Ma pean teed laiali jagama. Bertie Sinclair kindlasti kaebas jälle. Mina arvan, et ta kasutab juhust ja näppab aeg-ajalt küpsist.” Ta kustutab sigareti ja pistab koni tikutoosi. „Aga nojah, nurjatutel pole mingit puhkust. Kas ma saaksin teile midagi tuua, enne kui teiste juurde lähen, kullake? Te pole üldse oma teed joonud.” Kinnitan talle, et mul on kõik hästi, ja ta ruttab üle muruplatsi, puusad ja hobusesaba ühes taktis õõtsumas. Nii kena on, kui sinu eest hoolitsetakse, kui sulle teed tuuakse. Mulle meeldib mõelda, et olen selle väikese luksuse ära teeninud. Issand ise teab, et olen tihtipeale olnud ise see, kes teed toob. Mõnikord lõbustan ennast kujutlusega, kuidas Sylvial oleks läinud Rivertonis teenides. Talle poleks sobinud majateenija vaikiv, kuulekas aupaklikkus. Temas on liiga palju otsekohesust; teda pole maha surutud, rõhutades pidevalt tema „kohta” ja hoiatades heasoovlikult, et ta ei hellitaks lootusi. Ei, Sylvia poleks küll Nancyle nii järeleandlik õpilane olnud nagu mina. See pole sugugi kohane võrdlus, ma tean. Inimesed on liiga palju muutunud. Sajandi lõppedes olime kriimustatud ja klobitud. Isegi noored ja privilegeeritud ilmutavad tänapäeval oma küünilisust avalikult, silmad ilmetud ja meeled täidetud asjust, millele nad kunagi vastust ei otsinud. See on üks põhjustest, miks ma pole kunagi rääkinud Hartfordidest ja Robbie Hunterist ja sellest, mis nende vahel juhtus. Ent on olnud aegu, mil ma olen mõelnud, et räägin kõik ära, vabastan ennast koormast. Ruthile. Või tõenäolisemalt Marcusele. Aga mingil kombel teadsin enne oma loo alustamist, et ei suuda neile seda selgeks teha. Kuidas see juhtus, et asi niimoodi lõppes. Miks see just nii lõppes. Õpetada nad mõistma seda, kui palju maailm on muutunud. Muidugi olid juba siis progressi märgid meile näha. Esimene sõda – suur sõda – muutis nii härrasrahvast kui ka teenijaid. Kui vapustatud me kõik olime, kui uus personal hakkas pärast sõda vähehaaval tulema (ja jälle minema, tavaliselt), tulvil agentuuri ideedest miinimumpalga ja vabade päevade kohta. Enne seda tundus maailm omal kombel täiuslik, erinevused paistsid olevat lihtsad ja seesmiselt omased. 26


Esimesel hommikul Rivertonis kutsus härra Hamilton mind enda hoiuruumi teenijatetoa tahaotsa, kus ta oli kummargil, triikides „The Timesi”. Ta ajas end sirgu ja nihutas kenasid ümmargusi prilliraame oma pikal kongus ninal. Sissejuhatamine „kommetesse” oli nii tähtis, et proua Townsend oli erakorraliselt katkestanud piduliku eine jaoks galantiini valmistamise, et selle tunnistajaks olla. Härra Hamilton inspekteeris hoolikalt mu vormiriietust ja siis, ilmselt rahule jäädes, alustas loengut erinevusest meie ja nende vahel. „Ära kunagi unusta,” ütles ta tõsiselt, „et sul on tõepoolest väga vedanud sellega, et sind kutsuti teenima säärasesse uhkesse majja nagu see siin. Ja suure vedamisega koos käib vastutus. Kogu sinu käitumine peegeldab otseselt perekonda ja sa pead neist lugu pidama: hoia nende saladusi ja ole nende usaldust väärt. Pea meeles, et härra teab alati kõige paremini. Austa teda ja tema perekonda. Teeni neid vaikides... innukalt... tänulikult. Su töö on siis hästi tehtud, kui seda ei märgata, see on sul korda läinud, kui sind pole tähele pandud.” Siis tõstis ta pilgu ja silmitses midagi minu pea kohal, tema punane nägu õhetas. „Ja Grace! Ära kunagi unusta seda au, mida nad sulle osutavad, lubades sul nende kodus teenida.” Ma kujutan ette, mida Sylvia oleks selle peale öelnud. Kindlasti poleks ta kõnet kuulanud niimoodi nagu mina; ta poleks tundnud, et nägu pinguldub tänutundest ja ta on kirjeldamatult põnevil, sest on maailmas ühe trepiastme võrra kõrgemale tõusnud. Nihutan end oma istmel ja märkan, et ta on foto maha jätnud: selle uue mehe oma, kes võlub teda juttudega ajaloost ja kasvatab endas asjaarmastajalikku kiindumust aristokraatiasse. Ma tunnen seda tüüpi inimesi. Nad on sisse seadnud albumid ajaleheväljalõigete ja fotode jaoks, et visandada niisuguste perekondade üksikasjalikke sugupuid, kellele nad ligi ei pääse. Ma võin tunduda kõrk, kuid tegelikult ei ole. Mind huvitab – isegi teeb uudishimulikuks – see viis, kuidas aeg kustutab päris elud, jättes alles üksnes ebamäärased jäljed. Veri ja hing lahtuvad, jäävad üksnes nimed ja aastaarvud. Sulgen uuesti silmad. Päike on edasi liikunud ja nüüd on mu põsed soojad. 27


Kõik Rivertoni elanikud on juba ammu surnud. Mind on aeg närvutanud, aga nemad jäävad igavesti nooruslikeks, igavesti ilusaiks. Aitab küll. Ma muutun härdameelseks ja romantiliseks. Sest nad pole ei noored ega ilusad. Nad on surnud. Maetud. Olematud. Üksnes fantaasiakillukesed, mis vilksatavad nende inimeste mälestustes, keda nad kunagi tundsid. Kuid muidugi pole need, kes elavad mälestustes, kunagi päriselt surnud. Kui ma Hannah’t ja Emmeline’i ja nende venda Davidit esimest korda nägin, arutlesid nad leepra mõju üle inimese näole. Selleks ajaks olid nad olnud Rivertonis nädal aega – igasuvisel külaskäigul –, kuid kuni selle hetkeni olin tabanud üksnes mõningaid naerupahvakuid ning jooksvate jalgade tümpsumist vana maja ragisevate kontide vahel. Nancy oli rõhutanud, et kuna mina olen liiga kogenematu, ei saa mind lubada viisakasse seltskonda – kuigi see võib olla nooruslik –, ja määranud mulle üksnes kohustused, mis viisid mind külalistest eemale. Samal ajal kui teised teenijad tegid ettevalmistusi kahe nädala pärast saabuvate täiskasvanud külaliste vastuvõtmiseks, kandsin mina hoolt lastetoa eest. Ausalt öeldes on nad liiga vanad, et lastetuba vajada, ütles Nancy, ja arvatavasti ei kasuta nad seda kunagi, kuid see oli traditsioon ja niisiis tuli idapoolse tiiva kaugemas otsas asuvat suurt teise korruse tuba tuulutada, koristada ja seal iga päev lilli vahetada. Ma võin kirjeldada seda tuba, kuid kardan, et ükski kirjeldus ei suuda edasi anda kummalist võlu, mis sellel minu jaoks oli. Tuba oli suur, neljakandiline ja sünge, ning kandis väärika unarussejäetuse pitserit. See mõjus mahajäetuna, otsekui oleks tegu nõidusega vanaaegses loos. Tuba magas saja-aastase needuse und. Õhk oli raske, tihe ja külm ja liikumatu; ja kamina juures seisvas nukumajas oli söögilaud kaetud peoks, millele külalised kunagi ei saabu. Seinad olid kaetud tapeediga, mis võis kunagi olla sinise- ja valgetriibuline, kuid aeg ja niiskus olid muutnud selle tumehalliks, kohati laiguliseks ja kooruvaks. Ühel seinal rippusid luitunud pildikesed Hans Christian Anderseni ainetel: vapper tinasõdur tuleleekide kohal, ilus 28


tüdruk punastes kingades, väike merineitsi nutmas taga kadunud aegu. Lõhnas tolmu, viirastuslike laste ja pikka aega kogunenud tolmu järele. Ebamäärase elu järele. Toa ühes otsas seisid tahmane kamin ja nahkne tugitool, sellega külgnevas seinas olid hiiglasuured kaarjad aknad. Kui ma ronisin tumedast puidust aknapingile ja vaatasin alla läbi tinaraamides ruutude, nägin siseõue, kus ajahambast puretud alustel seisid valvel kaks pronkslõvi, silmitsedes all orus asuvat mõisa surnuaeda. Tublisti kulunud kiikhobu puhkas akna all, ta oli väärikas õunhall sõbralike mustade silmadega, mis paistsid olevad tänulikud, kui ma temalt tolmu pühkisin. Ja tema kõrval seisis vaikses mõtiskluses Raverley. Mustjaspruun rebasekoer oli kuulunud lord Ashburyle, kui too oli väike; loom suri, sest ta jalg oli lõksu kinni jäänud. Topisetegija oli hoolikalt püüdnud seda vigastust lappida, kuid mitte mingi ilustamine ei suutnud varjata seda, mis seal allpool haigutas. Mul oli kombeks Raverley kinni katta, kui ma töötasin. Kui tolmukate teda varjas, siis võisin peaaegu uskuma jääda, et teda polegi seal, silmitsemas mind oma tuhmide klaassilmadega, haav paiga all irvakil. Aga vaatamata kõigele – Raverleyle, pikaldase hääbumise lõhnale, kooruvale tapeedile – sai lastetoast mu lemmikruum. Päev päeva järel, nagu oli arvatudki, leidsin selle eest tühjana, lapsed tegutsesid kusagil mujal majas. Tavatsesin kiiresti täita oma tavapärased kohustused, et saaksin mõne vaba hetke seal viivitada, üksinda. Eemal Nancy pidevast õpetamisest, härra Hamiltoni süngest noomimisest, teiste teenijate lärmakast sõbramehelikkusest, mis tekitas minus tunde, et mul on ikka veel väga palju õppida. Ma ei hoidnud enam hinge kinni, hakkasin seda üksiolekut endastmõistetavaks pidama. Mõtlema sellele kui oma toale. Ja seal olid raamatud, palju raamatuid, rohkem, kui olin kunagi näinud ühes kohas koos: seiklusjutte, ajaloolisi lugusid, muinasjutte, kuhjatud hiigelsuurtele riiulitele mõlemal pool kaminat. Ükskord söandasin ühe alla võtta, valisin lihtsalt kena raamatuselja pärast. Libistasin käega üle tolmuse kaane, avasin selle ja lugesin hoolikalt kirjutatud nime: TIMOTHY HARTFORD. Siis keerasin pakse lehti, hingasin sisse hallitanud tolmu ja olin ühtäkki teises kohas ja ajas. 29

http://www.serk.ee/files/arhiiv/majarivertonis  

http://www.serk.ee/files/arhiiv/majarivertonis.pdf

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you