[Title will be auto-generated]

proloog Naise pilk liikus tahavaatepeegli ja sõiduraja vahel. Mootorratast ta ei näinud, seda polnud. Hetk varem oli see korraks nähtavale ilmunud ja siis jälle kadunud.

Naine sõitis kiirtee seesmisel sõidurajal, katsus jääda tagant tulevate autode varju.

Mees vaatas alatasa taha, üritas kõrvalistmelt naise sõitu juhtida. Tema sõnu naine ei kuulnud, kuulis ainult mehe paanilist hääletooni.

Mootorratta piirjooned kerkisid vappuvas tahavaatepeeglis nähtavale, ratas kadus ja ilmus jälle, siksakitades tagant tulevate autode vahel. Naine keeras vasakpoolsele sõidurajale, vajutas gaasipedaali. Auto vappus kõrgetel pööretel, naine lükkas sisse viimase, viienda käigu, süda läks pahaks.

Ta tundis jalgade juures tuuletõmmet, kuulid olid nähtavasti autole kuskil pihta saanud. Aukudest kostis vilinat, mis sulas kokku mootorimürinaga, lärm lõikas luust ja lihast läbi. Naisel polnud aimu, kui kaua ta enne pauke sõitnud oli, lasud olid tulnud täiesti ootamatult. Ta märkas, et mootorrattur kandis tumeda näovarjuga sinist kiivrit, tagaistmel istuval tulistajal oli must näovarjuta kiiver.

Naise pilk kohtus põgusalt tulistaja omaga, tolle silmis oli tühjus.

Tulistatud oli vasakult, paugud olid tulnud teadmata kust, raginal, kiiresti, üksteise järel. Autos kostis see, nagu keegi oleks löönud ketiga vastu plekki.

Samal hetkel kuulis naine karjatust. Ta ei teadnud, kas see tuli tema enda või kõrvalistuja suust. Ta heitis kiire pilgu mehele. Mehes oli toimunud muutus: närvilisus ja hirm leidsid väljenduse vihas. See avaldus ta näos, laubal olevas kortsuvaos, tardunud pilgus ja aeg-ajalt tõmblevas silmas. Mees valis telefonil lühinumbri, juba teist korda alates laskude algusest, ta ootas vastust, vahtides pingsalt otse enda ette; keegi ei vastanud, ta lõpetas helistamise.

Mootorratas lähenes taas suure kiirusega, mees karjus naisele, et ta kiiremini sõidaks. Naine mõistis, et kiirus neid ei päästaks, mehe karjumine samuti mitte.

Naine tundis suus hirmu metalset maitset, pea kohises nagu palavikus. Paanika oli mingi piiri ületanud, enam ta ei värisenud, ainult käsivartes oli tunda 5

raskust, nagu nõuaks autojuhtimine jõupingutust. Ja mootorratas oli endiselt nende kõrval nagu võitmatu vaenlane. Naine heitis kiire pilgu vasakule ja nägi tulistaja käes endale suunatud lühikese toruga tulirelva. Naine kummardus instinktiivselt, relv sülitas kuule, kõvad plaksud lajatasid vastu plekki, küljeaken purunes praginal ja talle sadas kaela klaasivihma. Ta kallutas end kõrvale, surus gaasipedaali põhja. Auto sõitis nagu iseenesest, naisel polnud aimugi, mis eespool toimub. Jõudis vaid näha, et kindasahtel tema põlve kõrval oli lahti, seal olid padrunisalved, ja mehel oli püstol käes. Seejärel tugev pauk, plekk vastu metalli. Vali krigin paremalt, kui auto vastu maanteeäärset metallpiiret põrkas. Mootor mürises ja vingus, auto kaldus küljele, tunda oli kõrbelõhna.

Naine ajas end sirgu, keeras rooli, sai auto otseks ja tuli kiirteele tagasi. Kiire pilguheit üle õla, mootorratas püsis neil peaaegu kannul. Mees vandus häälekalt, küünitas end üle naise ja tulistas läbi temapoolse akna püstolist kolm lasku üksteise järel. Paugud lajatasid autos ebaloomulikult, mootorratas pidurdas ja kadus silmist. „Kui palju maad veel?” küsis naine.

Mees vaatas talle otsa, nagu poleks küsimusest aru saanud, siis aga oleks ta nagu kuulnud endas selle kaja. „Ma ei tea...”

Naine hoidis gaasipedaali põhjas, kiirusemõõtja väreles, auto vibas suurel kiirusel. Kiire pilk tahavaatepeeglisse. „Tuleb jälle,” ütles ta.

Mees üritas omapoolset akent lahti teha, aga kokkupõrge teepiirdega oli ukse mõlki vajutanud, nii et aken oli kinni kiilunud. Ta kallutas end naise poole, võttis parema jalaga hoogu ja lõi klaasi puruks. Killud kukkusid enamjaolt välja.

Mees lükkas autosse kukkunud killud püstolipäraga kõrvale, kummardus aknast välja ja tulistas mootorratast, see kaugenes jälle. Naine mõistis, kui lootusetu oli nende olukord. Kõik olenes mootorrattast.

Jäi vaikseks, nagu oleks keegi helid kinni keeranud. Nad kimasid kiirteel aina edasi, vahtides üksisilmi ettepoole, üritades läheneva surmaga leppida.

Oimetutena, võimetutena aru saama, mis nende elus praegusel hetkel toimub.

Mees paistis väsinud, pea longus, silmad kurvad. „Ütle midagi!” Naise hääl oli vali, toon manitsev, mõlemad käed roolil, pilk teel, kiirus endine.

Mees ei vastanud kohe, oli nagu mõttesse vajunud. Siis pööras pea naise poole. „Anna andeks, Sophie.”

6

ESIMENE OSA Stockholm kuus n채dalat varem, maikuus

7

8

1 Stiili ja väljanägemise järgi otsustades ei olnud mõnede arvates võimalik Sophiet meditsiiniõeks pidada. Ta ei suutnud kunagi otsustada, oli see talle kompliment või solvang. Tal olid pikad tumedad juuksed ja rohelised silmad, mis jätsid vahel mulje, et ta pahvatab kohe naerma. Seda ta ei teinud, ta lihtsalt nägi niimoodi välja, nagu oleks ta sündinud, naeratus silmades.

Trepp nagises ta jalgade all. Maja – väike kollane puumaja aastast 1911, väikeste ruutudega akendega, vanade läikivate parkettpõrandate ja aiaga, mis oleks võinud suurem olla – oli tema lemmikpaik siin ilmas. Sellest oli ta aru saanud juba siis, kui ta seda maja esimest korda nägi.

Köögiaken oli avatud tuulevaiksesse kevadõhtusse. Sisse tulvav lõhn meenutas rohkem suve kui kevadet. Õigupoolest pidi suvi algama alles paari nädala pärast, aga soojus oli saabunud varakult ega mõelnudki enam kaduda. Nüüd rippus see raskelt ja liikumatult kõige kohal. Sophie oli selle eest tänulik, ta vajas seda, nautis seda, et sai aknaid ja uksi lahti hoida, vabalt toa ja aia vahet liikuda.

Eemalt kostis mopeedi põrinat, rästas laulis puu otsas, laulsid ka mingid muud linnud, aga nende nimesid ta ei teadnud.

Sophie võttis nõud välja ja kattis laua kahele kõige ilusamate taldrikute, uhkeimate nugade-kahvlite ja klaasidega, vältides kõike igapäevast nii hästi, kui suutis. Ta teadis, et ta sööb üksi, sest Albert sõi siis, kui ta näljane oli, ja see langes tema, Sophie söögiaegadega harva kokku. Trepikojast kostsid meesterahva sammud, kiired spordijalatsite tümpsud vanal tammepuul, natuke liiga tugevad, natuke liiga energilised – Albert ei hoolinud mürast, mida ta tekitas.

Sophie naeratas pojale, kui see kööki jõudis, ja poiss naeratas talle poisikeselikult vastu, kiskus külmkapi ukse lahti ning seisis tükk aega kapi sisu uurides. „Albert, pane külmiku uks kinni.”

Poiss seisis edasi. Sophie võttis mõne suutäie, lehitses hajameelselt ajalehte.

Ta vaatas üles, kordas öeldut veel kord, nüüd juba pahase häälega. „Ma ei saa ennast liigutada...” sosistas poiss teatraalselt.

Naine turtsatas, mitte niivõrd poja tobeda nalja üle, kuivõrd selle üle, et poiss mõjus koomiliselt, see lõbustas teda... või tundis ta selle üle isegi uhkust. „Mida sa täna tegid?”

Sophie nägi, et poisil tuli naer peale. Talle tuli see tuttav ette, sest poeg arvas 9

ju alati, et tema naljad on lõbusad. Albert võttis külmkapist pudeli mineraalvett, lõi ukse jälle kinni ja hüppas köögikapi servale istuma. Süsihappegaas sisises, kui ta korgi ära keeras. „Kõik on vaimuhaiged,” ütles poiss ja võttis lonksu. Ta hakkas kirjeldama oma päevaseid pisiseiku sedamööda, kuidas need talle meelde tulid. Sophie kuulas lõbustatult, kuidas poeg õpetajat ja teisi pilkas. Ta nägi, et poiss nautis oma nalju, ja ühtäkki oli ta lõpetanud. Sophie ei suutnud kunagi ära arvata, millal see juhtub, poeg jäi lihtsalt vait, nagu oleks ta nii iseendast kui ka oma naljadest väsinud. Ema tahtis teda innustada, et ta samal moel jätkaks, teeks nalja, oleks inimlik, lahke ja õel ühekorraga. Aga nii see ei läinud. Sophie oli seda varemgi proovinud, see ei õnnestunud kunagi, nii et ta lasi poisil minna.

Noormees kadus esikusse. Vaikus, võib-olla vahetas ta jalanõusid. „Sa oled mulle tonni võlgu.” „Mille eest?” „Koristajamutt käis täna.” „Nii ei öelda.”

Sophie kuulis tuulepluusi tõmblukku. „Kuidas siis öeldakse?” küsis poeg.

Seda ema ei teadnud. Poiss oli uksest välja minemas. „Musi-musi, emme.” Poja hääletoon oli korraga lahke.

Uks käis jälle, Sophie kuulis poja samme avatud akna all kruusateel. „Helista, kui sa hilja peale jääd!” hüüdis ta.

Sophie toimetas edasi nagu tavaliselt. Ta koristas laua, sättis kõik korda, vaatas televiisorit, helistas sõbrannale ja lobises tühjast-tähjast – õhtu sai veedetud. Ta läks voodisse, üritas oma öökapiraamatut lugeda. Selles oli juttu naisest, kes oli leidnud oma elule uue mõtte sellega, et aitas Bukarestis tänavalapsi. Raamat oli igav, naine pretensioonikas – Sophiel polnud temaga midagi ühist. Ta pani raamatu kinni, uinus üksi oma voodis nagu tavaliselt.

Kaheksa tundi hiljem näitas kell veerand seitset hommikul. Sophie tõusis üles, seadis end korda, kuivatas vannitoapeegli, mis paljastas auru seest sõnad, nagu Albert, AIK ja palju loetamatuid asju, mis poeg hambaid pestes nimetissõrmega kirjutanud oli. Ema oli palunud, et ta seda enam ei teeks. Poeg ei võtnud kuuldagi, ja vahel leidis ema, et see oli isegi tore.

Sophie pani end riidesse, sõi püstijalu kerge hommikueine, samal ajal päevalehe esikülge lugedes. Oli aeg tööle minna. Ta hüüdis kolm korda trepist üles 10

Albertile, et too üles tõuseks, ja istus veerand tunni pärast juba ratta seljas ning laskis mahedal hommikutuulel end äratada. * Meest hüüti Jeansiks. Nood tüübid uskusid tõepoolest, et see oli tema nimi.

Nad olid naernud, näidanud näpuga oma pükste peale. Jeans!

Aga tema nimi oli hoopis Jens ja ta istus koos kolme venelasega Paraguai džunglis mingis varjualuses laua taga. Bossi hüüti Dmitriks – see oli kõhetu poisikesenäoga kolmekümnendates aastates mees, laps, kelle vanemad olid omavahel nõod. Tema kambameesteks olid samaealised Goša ja Vitali, kelle vanemad võisid õde-venda olla. Nad naersid vahetpidamata, ilma et oleksid eriti rõõmsad olnud, silmad pärani, suud pool-lahti, mis näitas, et nad tegelikult mitte millestki mitte midagi aru ei saanud.

Dmitri segas plastkanistris Dry Martinit. Surus oliivid alla ja loksutas, valas siis joogi puhtaks loputatud kohvitassidesse, läigatas üle ääre, tõstis tassi venekeelseks toostiks. Ta semud hõiskasid, kõik jõid seda diisli kõrvalmaiguga jooki.

Jensile oli kogu see jõuk vastik. Nad olid eemaletõukavad, alatud, ebaviisakad, närvihaiged... Ta katsus oma vastikustunnet mitte välja näidata, aga see ei õnnestunud, tal oli alati olnud raskusi oma tunnete varjamisega. „Vaataks ehk asjad üle,” ütles ta.

Venelased läksid elevile nagu lapsed jõuluõhtul. Jens läks varju alt välja džiibi juurde, mis oli pargitud tolmusele, kehvalt valgustatud õuele.

Miks olid venelased kauba nägemiseks võtnud ette kogu selle teekonna Paraguaisse, seda Jens ei teadnud. Tavaliselt tellis keegi temalt kauba, tema toimetas kohale, sai selle eest makstud, ise ta iialgi kliendiga ei kohtunud. Aga siin oli tegemist millegi muuga, nagu olnuks kogu see relvaostutehing nende jaoks midagi suurt ja lõbusat, omamoodi seiklus. Millega need mehed tegelesid, seda ta ei teadnud ega tahtnudki teada. Sellel polnud mingit tähtsust, nad olid siin, et vaadata üle tema kaup, teha proovilaskmised, nuusutada kokaiini, keppida litsidega ja maksta talle välja teine osa kolmest maksest.

Tal oli kaasas üks MP7 ja üks Steyr AUG. Ülejäänud relvad asusid sissepakituna ühes laohoones Ciudad del Este sadama lähedal ja ootasid ärasaatmist.

Venelased haarasid relvad ja hakkasid mängult üksteist tulistama. Hands up... hands up! Nad karjusid ja naersid, tormasid edasi-tagasi. Dmitril oli valge kokaiinilaik habemetüükas.

11

Goša ja Vitali läksid MP7 pärast kisklema, tirisid ja rebisid relva, tagusid teineteist rusikatega kõvasti vastu pead. Dmitri lahutas nad, võttis välja kanistri Dry Martiniga.

Jens jälgis neid eemalt, kamp hakkas päris segi pöörama, paraguailased võiksid juba hea tahte ülesnäitamiseks end litsidega kohale vedada. Venelased vajuvad muidu veel rohkem pilve ja purju ning hakkavad tulistama laetud relvadest.

Ta teadis, mis juhtuda võib, ega suutnud selle ärahoidmiseks midagi ette võtta, kõik võis põrguks kätte minna. Ta tahtis siit jalga lasta, aga oli sunnitud ootama päikesetõusuni, hoidma end ärkvel ja kainena, et saada kätte oma raha, kui Dmitri arvab, et selleks on õige aeg. „Jeans! Where the fuck is the ammo?”

Jens näitas džiibi poole. Venelased rebisid autouksed lahti. Jens pistis käe taskusse, kus oli veel üks nikotiininäts. Ta oli mokatubakaga kahe kuu eest lõpetanud, suitsetamise kolm aastat tagasi maha jätnud. Nüüd leidis ta end džunglist, neljakümne kilomeetri kaugusel Ciudad del Estest. Nikotiinisünapsid ajus andsid endast tungivalt märku. Ta võttis viimase nätsu, näris raevukalt, vaatas halvasti varjatud vastikustundega venelasi ja tundis, et kukub peagi jälle suitsetama. * Kui Sophie kord juba haiglas oli, siis tegi ta tööd. Töö jättis harva aega millekski muuks ja peale selle ei meeldinudki talle töökaaslastega kohvitada, see tundus ebamugav. Ta polnud häbelik, võib-olla oli see tal mingi puue, et ta polnud võimeline kohvitassi ääres suhtlema. Peamiselt oli see patsientide pärast, kelle heaks ta seal töötas, mitte mingi erilise ohvrimeele või vastupandamatu soovi pärast teiste eest hoolitseda. Ta töötas haiglas, sest ta oskas haigetega rääkida, nendega suhelda. Nemad olid seal, sest nad olid haiged, ja seetõttu olid nad enamjaolt nemad ise. Avatud, inimlikud ja ausad. Sophie tundis end seal enesekindla ja toimekana. See oli see, mida ta tahtis, see oli see, mis teda sinna tõmbas. Patsiendid rääkisid harva tühjast-tähjast, ainult siis, kui nad paranesid, ja siis jättis tema nemad ja nemad jätsid tema. Võib-olla sellepärast oligi Sophie selle ameti valinud.

Kas ta lõikas teiste õnnetustest kasu? Jaa, võib-olla tõesti, aga ta ei tundnud end ärakasutajana. Ta tundis end rohkem sõltuvuses olijana. Sõltuvuses teiste siirusest, nende avameelsusest, sõltuvuses sellest, et näeb inimeste hingepõhjas 12

aeg-ajalt säramas nende ehtsaid külgi. Ja kui see juhtus, said neist patsientidest tema lemmikud koridori peal. See lemmik oli peaaegu alati suursugune.

Suursugune oli see sõna, mida ta nende kohta kasutas. Ja kui need küljed end ilmutasid, seisatas ta ja vaatles, imetles neid ja joobus mingist seletamatust lootusest. Väärikad inimesed, kes söandasid oma sisemises suursugususes elule vastu naeratada, nad torkasid silma, ta märkas neid alati, ilma et oleks suutnud põhjendada, kuidas ja miks see nii oli. Need vähesed inimesed justkui lubasid oma hingel õitseda, nagu oleksid nad valinud hea asemel parima, nad julgesid näha kõiki oma külgi, isegi tumedaid ja peidus olevaid.

Ta läks kandikuga piki koridori palatisse number 11, Hector Guzmani juurde.

Mees oli toodud haiglasse kolm päeva tagasi pärast seda, kui talle kesklinnas ülekäigurajal otsa oli sõidetud. Tema parema jala luu oli allpool põlve murdunud. Arstid kahtlustasid, et tal võis olla ka põrnavigastus, ja nüüd oli ta haiglas uurimise all. Hector oli neljakümnendates aastates, kena välimusega, mitte ilus, kogukas, aga mitte paks. Ta oli hispaanlane, aga Sophie arvas nägevat temas ka midagi põhjamaist. Juuksed olid pruunid mõnede heledamate salkudega. Nina, põsesarnad ja lõug olid teravad ja nahk päikesest pruun. Ta rääkis puhast rootsi keelt ja oli üks neist suursugustest – võib-olla oma läbitungivate silmade pärast, mis ta nägu kaunistasid, võib-olla kerguse tõttu, millega ta käitus, hoolimata oma suurest kasvust. Või siis selle loomuliku ükskõiksuse tõttu, millega ta Sophiele naeratas iga kord, kui see palatisse astus – mees nagu mõistis, et naine sai aru, naine saigi, ja see pani teda mehele vastu naeratama.

Mees istus voodis tahapoole nõjatudes, lugemisprillid ninal, ja teeskles, et oli süvenenud raamatusse. Ta etendas alati selliseid väikesi stseene, kui Sophie tema juurde tuli, teeskles, et ei näe naist, teeskles, et oli hõivatud.

Sophie askeldas tablettidega, pani neid väikestesse plasttopsidesse, andis ühe mehele. Mees võttis selle vastu, pilku raamatult tõstmata, valas tabletid suhu, võttis vastu klaasi veega ja neelas alla, tähelepanu endiselt raamatule suunatud.

Naine andis talle teise rohu, mees tegi sellega täpselt samaviisi. „Alati ühtmoodi hea,” ütles mees vaikselt ja vaatas üles. „Sophie, sul on täna teistsugused kõrvarõngad.”

Sophie oleks peaaegu käe kõrva juurde tõstnud. „Võib-olla,” ütles ta. „Mitte võib-olla, vaid ongi. Need sobivad sulle.”

Sophie läks ukse poole, avas selle. „Kas ma võiksin natuke mahla saada? On see võimalik?”

13

„On küll,” vastas Sophie.

Uksel kohtus ta mehega, kes oli varem end tutvustanud kui Hectori nõbu.

Ta ei sarnanenud Hectoriga, ta oli kõhn, aga lihaseline, mustade juustega, keskmisest pikemat kasvu, jääsiniste silmadega, mis tundusid registreerivat kõike enda ümber. Nõbu noogutas talle kergelt. Ta ütles Hectorile midagi hispaania keeles, Hector vastas ja mõlemad puhkesid naerma. Sophie tundis, et nende nali käis osalt tema kohta, ja unustas mahla.

Gunilla Strandberg istus koridoris, lillekimp käes, ja nägi, kuidas õde Hector Guzmani palatist välja tuli. Gunilla uuris teda, kui ta lähenes. Oli see rõõm, mida ta nägi? Seda sorti rõõm, millest inimene ise arugi ei saa? Sophie möödus temast. Tema vasakul rinnataskul oli väike märk, mis näitas, et ta on Sophia haigla õde, ja selle kõrval nimesilt. Gunilla jõudis sellelt lugeda Sophie.

Ta saatis Sophiet pilguga. Naise nägu oli kaunis. Kaunis aristokraatlikul moel: kitsas, diskreetne... ja värske. Õde liikus kergelt, tema jalg otsekui ainult riivas põrandat enne järgmist sammu. See oli elegantne liikumisviis. Gunilla jälgis Sophiet, kuni see järgmisse palatisse kadus.

Gunilla vajus mõtteisse, mis rajanesid tundelistel võrranditel. Ta vaatas jälle selles suunas, kuhu Sophie äsja kadunud oli, seejärel 11. palati poole, kus lamas Hector Guzman. Midagi seal oli. Mingi energia... millegi tugevnemine, mida polnud võimalik palja silmaga näha. Midagi, millega Sophie-nimeline naine sealt palatist välja oli astunud.

Gunilla tõusis püsti ja astus mööda koridori, vaatas sisse personalituppa. See oli tühi. Nädala valvegraafik oli seinal. Ta vaatas koridoris ringi, enne kui tuppa sisse astus, läks graafiku juurde ja vedas sellel sõrmega järge.

Helena...

Roger...

Anne...

Carro...

Nicke...

Sophie... Sophie Brinkmann, luges ta.

Ta surus lillekimbu ühte personalitoa kõrval serveerimiskärul olevasse tühja vaasi ja lahkus osakonnast. Liftis otsis ta välja oma mobiili, lülitas selle sisse, helistas jaoskonda ja palus Sophie Brinkmanni aadressi.

Selle asemel, et sõita tagasi Stockholmi kesklinna Brahegatani jaoskonda, ületas ta Danderydi haiglast tuleva maantee ja keeras Stocksundi eramajade 14

piirkonda. Ta eksles kõrvalteede rägastikus, millest paistis, et need teda eesmärgini ei vii, tiirutas hämmeldunult ringiratast ja talle tundus, nagu sõidaks ta vaid vaheldumisi üles ja alla. Lõpuks jõudis ta õigele teele, leidis õige numbri ja seisatas väikese kollase, valgete nurkadega puumaja ees.

Ta jäi rooli taha istuma. See oli vaikne ja varjuline piirkond, kaseurvad olid lahti minemas. Gunilla astus autost välja, toomingate lõhn lõi talle vastu. Ta pööras end ringi, nägi naabermaju. Vaatas seejärel Sophie maja. See oli ilus, väiksem kui teised ümberringi, talle tundus ka, et see polnud nii heas korras kui naabermajad. Ta keeras teisele poole, võrdles. Ei, Sophie Brinkmanni krunt polnud korratu, see oli tavaline. Hoopis naabrite juures tundus midagi valesti olevat. Mingi perfektsionism, igav ja elutu kord. Aga Sophie maja oli rohkem elus: fassaad polnud värskelt värvitud, muru polnud hiljuti pügatud, kruusatee äsja kruusatatud ega aknad värskelt pestud...

Gunilla riskis väravast sisse minna ja sammus ettevaatlikult kruusateed pidi maja juurde. Ta vaatas köögiaknast sisse. Niipalju kui talle sealt paistis, võis ta näha, et köök oli maitsekas. Vana ja uus stiil meeldivas kombinatsioonis: kaunis messingist köögikraan, AGA-pliit, vanast tammest köögikapid. Laelamp, nii ilus, nii ebatavaline, nii läbimõeldud, et Gunilla tundis kadedustorget. Ta uuris edasi, pilk peatus suures vaasis olevatel lõikelilledel esiku aknal. Gunilla astus paar sammu tagasi, vaatas ülespoole. Ülemise korruse aknal nägi ta veel üht kaunist kimpu.

Autos, tagasiteel linna poole hakkas ta aju suure intensiivsusega tööle.

15

2 Leszek Smialy tundis end koerana, peremeheta koerana. Ta muutus rahutuks, kui ei saanud oma peremehe kõrval olla. Aga Adalberto Guzman oli käskinud tal sõita, öelnud, mida tal tuli teha. Leszek oli istunud lennukisse ja maandunud mõni tund hiljem Münchenis.

Viimase kümne aasta jooksul polnud ta Guzmani kõrvalt lahkunud kauemaks kui üheks nädalaks iga kolme kuu tagant. Tema elu keerles neis kolmekuistes vahetustes, töö ja seejärel nädal vaba. Selle aja veetis ta tavaliselt hotellis, püsis oma toas ja jõi end täis nii päeval kui öösel. Kui ta polnud purjus ega maganud, siis vaatas ta telekat. Ta ei osanud midagi muud teha, ootas ainult, et see nädal läbi saaks ja ta võiks jälle midagi tegema hakata. Leszek ei suutnud kuidagi aru saada, miks Guzman kangekaelselt talle seda puhkust peale surus.

Selline nädal oli tal just läbi saanud. Esimesed päevad pärast puhkust oli ta hajevil ja värises pohmellist, ta ravis end trenni tehes ja korralikult süües ning tundis nüüd, et on jälle taastumas.

Ta istus Grünwaldi aedlinnas Müncheni lähedal varastatud Ford Focuse rooli taga. Suured villad avarates taraga piiratud aedades, ei mingit erilist liikumist kuskil.

Guzman oli andnud Leszekile fotod Christian Hankest, kahekümne viie aastasest tumedate lühikeste juustega hoolitsetud mehest. Nendel mustvalgetel fotosuurendustel võis näha ka Christiani isa Ralph Hanket. Leszek uuris pilte – rahulolevad naeratused, rätsepaülikonnad ja klanitud soengud.

Ta oli noormeest binokliga jälginud, polnud temast selget pilti saanud, peale selle, et ta tuli koju umbes kaheksa paiku õhtul ja parkis oma BMW maja juurde tänavale. Et tal oli nii naisseltsi kui ka koduabiline ja et tuli põles ta magamistoas kella kaheni öösel. Et järgmisel hommikul kella poole kaheksa paiku tuli ta välisuksest alla müüris oleva raudväravani, läks üle tänava oma auto juurde ja sõitis siis Münchenisse. See oli kõik, mida ta teada oli saanud ja mida ta kahekümne nelja tunnise valvamise ajal näinud oli.

Autoraadiost tuli Lõuna-Saksa šlaager. Laulva poisi hääl kõlas nii, nagu oleks tal näol lai naeratus, saateks mingid elektroonilised keelpillid, meloodia oli ettearvatav. Leszek sai aru sõnadest, nagu mäetipp, pereansambel ja eedelveiss.

See maa oli kuidagi haige, aga ta ei saanud päriselt pihta, mis see täpselt oli.

16

Ta istus, käed süles, hingas rahulikult. Oli ilus, kergelt udune hommik. Läbi lehestiku tungisid päikesekiired, mis puistasid kogu ümbrusele kuldset sära.

Tema meelest oli see kaunis, valulikult kaunis.

Leszek vaatas oma käsi, need olid mustad. Pommi kinnitamine oli räpane toiming. Ta oli seda ka varem teinud, kaua aega tagasi, luureteenistuse aastatel.

Siis oli see lihtsam olnud, mitte nii aeganõudev, tänapäeva moodsate suletud mootoriplokkidega võrreldes oli siis kergem ligi pääseda. Ta sirutas end, sulges hetkeks silmad.

Kui ta uuesti silmad avas, jõudis ta märgata vaid kontuuri inimesest, kes tuli puude taga Christiani majast alla tänava poole. Leszek katsus aru saada, kes see oli. Ta võttis kõrvalistmelt Swarovski binokli ja surus selle vastu silmi. Isik puude taga oli naine, nooremapoolne naine. Leszek heitis pilgu käekellale, kolmveerand kaheksa. Naine avas müüris oleva raudvärava ja astus tänavale. Leszek leidis nimetissõrmega fokuseerimisnupu. Naine oli blond, kakskümmend-kakskümmend viis aastat vana, pikkade juuste, suurte mustade päikeseprillide, katkiste disainteksadega, ja suundus säärsaabaste kõrgetel kontsadel sihikindlalt auto poole, käekott üle õla. Naine nägi välja kallihinnaline. Leszek keeras binokli kiiresti üles maja poole. Kus kuradi kohas see Christian oli? Ta suunas pikksilma uuesti naise peale, kes üle tänava BMW poole suundus. Selle asemel et minna ümber auto ja istuda kaasreisija kohale, avas ta juhipoolse ukse, libistas end vilunult rooli taha ja heitis koti kõrvalistmele. Leszek suunas binokli uuesti üles villa poole, ei mingit Christian Hanket kusagil.

Järgnevad sekundid tiksusid aeglaselt. Leszekil oli tahtmine signaali anda, uks avada ja naisele lehvitada, et ta tähelepanu endale tõmmata, teha midagi drastilist ja veidrat. Aga selle asemel istus ta lihtsalt paigal, veendunud, et ettemääratud olukorda pole enam võimalik muuta. Binokli kümnekordse suurendusega vaateväljal, taustaks saksa laulupoisi suhkruselt mahe hääl, nägi ta, kuidas heledajuukseline kaunis naine hakkas tegema seda väikest liigutust, mida auto käivitamiseks vaja läheb. Üks käsi roolil, kallutas naine end veidi ettepoole ja keeras parema käega võtit.

Sajandiksekundi jooksul, mil elekter akust starterisse siirdus, läbis see oma teel elektrijuhtme, läitis lõhkepadruni ning süütas auto alla kinnitatud, tombuks kokkupakitud plastlõhkeaine.

Plahvatusjõud lennutas naise vastu lage ja murdis ta kaela, kergitades samal ajal auto maast poole meetri kõrgusele. Kohe süttis ka napalmipaak, mille Leszek salongi oli kinnitanud, ja muutis moondunud plekkvraki põlevaks põrguks.

17

Leszek nägi binoklist, kuidas naine tuld võttis. Kuidas ta seal sees täiesti liikumatult ära põles. Kuidas tema kaunid heledad juuksed kadusid, kuidas tema ilus hele nahk hävis... Kuidas ta tervenisti aegamisi haihtus.

Leszek sõitis Grünwaldist välja, leidis metsas kõrvalise koha, kus ta varastatud auto põlema süütas. Siis suundus ta Münchenisse, helistas Guzmanile, jättis lühikese teate, et asi ei läinud nii, nagu plaanitud, olgu Guzman valvel ja hoidugu sõprade lähedusse. Ta kukutas telefoni ühte tänavakaevu ja kõndis siis sihitult linnas ringi, et kindel olla, et teda ei jälitata.

Kui ta end ohutult tundis, viipas ta takso, mis ta lennujaama viis. Mõni tund hiljem oli ta jälle teel koju oma peremehe juurde. * Esimesest päevast peale, kui Hector haiglasse tuli, oli ta hakanud esitama Sophiele küsimusi tema elu, lapsepõlve, noorusaja kohta. Tema pere kohta, selle kohta, mis talle meeldis, mis ei meeldinud. Sophie avastas, et ta vastas kõigile mehe küsimustele ausalt. Ta märkas isegi, et talle meeldis olla mehe tähelepanu keskpunktis, ja hoolimata küsimuste hulgast polnud ta kordagi tundnud, et mees oleks olnud pealetükkiv. Kui mees jõudis liiga lähedale millelegi, millest ta rääkida ei tahtnud, lõpetas mees, nagu oleks ta ise naise piire tunnetanud.

Aga mida rohkem nad teineteist tundma õppisid, seda häbelikumaks muutus mees naise ees. Kõiges selles, mis puudutas mehe haiglas viibimise intiimsemat poolt, aitasid teda Sophie kolleegid. Seega olnud Sophiel mehe palatisse eriti palju asja. Tal tuli minna mehe palatisse vargsi, teeseldes töötegemist.

Mees küsis, kas ta on väsinud. „Kuidas nii?” „Sa näed väsinud välja.”

Sophie voltis käteräti kokku. „Sina juba oskad naist meelitada.”

Mees muigas. „Ma ei usu, et sa siia enam kauaks jääd,” jätkas naine.

Mehe kulm kerkis. „Aga mina ei tohi seda öelda, seda võib öelda ainult arst... Aga nüüd ma juba ütlesin.”

Sophie avas akna, et õhku sisse lasta, läks mehe voodi poole, näitas käega, et 18

mees võiks end ülespoole nihutada, võttis padja ta kukla tagant ja torkas uue asemele. Ta täitis oma harjumuspäraseid tööülesandeid. Aga kuidagi tundis ta, et mees teda jälgis. Ta astus mehe öökapi juurde, oli just tühja veekarahvini võtmas, kui mees ta käest kinni haaras. Naise reaktsiooniks oleks pidanud olema käsi ära tõmmata ja lahkuda. Aga selle asemel laskis ta käel olla. Süda tagus rinnus.

Nad olid nagu kaks häbelikku noort, kes teineteist esmakordselt puudutavad, pilgud ära pööratud. Seejärel vabastas Sophie oma käe ja läks ukse juurde. „Kas sa soovid midagi?” küsis ta. Hääl oli kare, nagu oleks ta just äsja ärganud.

Hector heitis talle uuriva pilgu, raputas pead. Sophie läks palatist välja koridori.

Hector pole tema tüüp, püüdis ta endale sisendada. Aga kes siis oli? Talle olid aastate jooksul meeldinud paljud erinevad tüübid ja ükski polnud teisega sarnane. Ta püüdis end veenda, et tõmme polnud füüsiline, et mees oli lihtsalt keegi, kelle lähedal ta tahtis olla. Ta ei näinud mehes ei armukest ega abielumeest, mitte ka sõpra ega isakuju, ent samal ajal ometi kõike seda õndsalt üheskoos.

Kogu ülejäänud päeva töötas ta all kiirabis. Pärastlõunal, kui ta osakonda tagasi tuli, olid nii Hector kui ka tema asjad üheteistkümnendast palatist kadunud. * Ja kõik oligi põrgusse lennanud. Õhtu oli kontrolli alt välja läinud, nagu Jens oli kartnud. Venelased olid hakanud tulistama kohe pärast seda, kui olid oma minutid vaeste litside peale ära kulutanud. Nad olid laksu all, tulistasid sihitult automaatrelvadest, pritsisid kuule igasse suunda. Jens oli olnud sunnitud Vitalile litaka vastu vahtimist andma. Vitali oli oma verise ninaga vabandust palunud.

Dmitri ja too teine väänlesid naerukrampides.

Järgmisel hommikul kohtusid nad jälle samas saras, töötasid veel kord ettevalmistused läbi. Kättetoimetamise aeg, logistika ja maksmine. Venelastel paistis olema ükspuha. Dmitri pakkus Jensile kokaiini ja küsis, kas ta ei tahaks tulla kaasa kukevõitlust vaatama. Jens keeldus viisakalt ja ütles venelastele head aega. Ühelt paraguailaselt sai ta küüdi tagasi Ciudad del Estesse. Reis kestis kaks tundi. Nad loksusid kehvadel teedel, istmel polnud mingit polstrit. Autojuht oli sõnaaher ja nagu ikka sellel maal: alaliselt sisselülitatud raadio. Vilets levi, liiga vali hääl ja närvidele käiv kime tiiskant, mis lõugas läbi auto õhukestes ustes oleva kahe valjuhääldi. See oli okei, sellega oli Jens harjunud. Tal oli aega, et plaanid läbi mõelda. Tundus, et kõik on hästi, mitte just perfektne, aga hästi, 19

nii oli see tihtipeale. Ta ei suutnud meenutada ühtegi korda, kus kõik oleks täiesti perfektne olnud.

Jens lähenes neljakümnele, ligi 1.90 pikk, heledapäine. Tal oli jõuline, parkunud välimus, liiga varasest puberteedist ja massilisest sigarettide suitsetamisest madal ja kare hääl. Liikus ta pigem lontsides kui strammilt ja harva ütles ta millestki ära, seda oli ka tema pilgust näha – liginevate vanaduskortsude taga helkis uudishimu.

Automaatkarabiinid, mis venelased temalt ostnud olid, tuli veoautoga transportida Ciudad del Estest ida poole, Brasiilia sadamalinna Paranaguasse, seejärel laevaga üle Atlandi ja Rotterdamis maha laadida. Sealt pidid relvad liikuma autoga edasi Varssavisse ja sellega oleks Jensi ülesanne olnud täidetud.

Relvaäri oli hoo sisse saanud paar kuud varem. Risto oli Moskvast helistanud ja öelnud, et temalt oli küsitud MP7-id ja ka natuke võimsamaid. „Kui palju?” „Kümme igast sordist.” „Pole just palju.” „Ei, aga see on auahne punt. Tulevikus tahavad nad sinult rohkem abi saada. Vaata seda tellimust sellise pilguga.”

See tööots polnud suur, olnuks lihtne ära teha. „Okei, uurin asja, annan teada.”

Ta võttis ühendust Maakleriga. Maakler oli läbinisti anonüümne kuju, tal oli vaid mudellennukeid esitlev kodulehekülg, millelt sai päises oleva parooli abil temaga ühendust võtta. See tegelane oli kalliks minev, aga kindel allikas, ta polnud siiani kordagi ära öelnud ja Jensi soovide täitmine ei olnud tal kunagi ebaõnnestunud. Maakler korraldas ostu Jensile tundmatu müüjaga. Sel viisil oli tagala kindlustatud, keegi ei saanud kellegi peale koputada. Jens oli tellinud MP7-d ja ühe mitte just kõige vanema Austria karabiini Steyr AUG-i mudeli. Maakler oli temaga kontakti võtnud, nõustunud Steyr AUG-idega, aga mitte MP7-tega, öelnud, et müüja oli pakkunud nende asemele MP5-t. Risto kliendid jäid endale kindlaks, nemad tahtsid MP7-id. Ja nagu tavaliselt, oli asi lahenenud, peaaegu. Täisports austerlasi pluss kaheksa MP7-t ja kaks MP5-t.

Käib küll, arvas Jens.

Risto oli käskinud tal Prahasse sõita ja klientidega kokku saada. Jens oli üllatunud. „Milleks?” „Pole aimugi. Lihtsalt nende tahtmine,” vastas Risto.

20

Kohtumine Prahas tundus mõttetu. Ainult selleks, et nad temaga tutvuda saaksid. Dmitri, Goša ja Vitali pidasid end ülal, nagu oleksid nad ikka veel mingid vastikud puberteedieas jõmpsikad.

Nad jõid Malá Stranal Jensi hotellitoas viina. Vitali kiskus maha vannitoa peegli ja pani selle diivanilauale. Selle peal tegi ta kulunud plastikust Dinerscardi abil palju laiu triipe. Seejärel tulid litsid, paar noort pilves tüdrukut, pärit kusagilt endisest sovjetiriigist. Dmitri tahtis kõigile õhtusöögi välja teha. Nad läksid ühte moodsasse ja ilmetusse kohta Václavi platsi lähedal, mille sisustust valitsesid kroom, nahk ja jäik plastmass. Linnud olid heroiinisõltlased. Üks neist urgitses tagumist purihammast, teine pressis nimetissõrmega oma põske, kolmas kratsis end lakkamatult kaenla alt. Dmitri valas šampanjat, pidas Gošaga homaarisõda. Jens sai aru, et tal polnud Dmitriga midagi ühist. Ta laskis sealt jalga, läks Roxysse, Dlouhál asuvasse ööklubisse. Ta jäi sinna istuma ja jooma ning vahtis kuni päikesetõusuni tantsivaid inimesi.

Järgmisel päeval tuli Dmitri koos loppis nägudega kambameestega hotelli tagasi, tegi ettepaneku LSD-d tankida ning minna vaatama Praha „Sparta” ja Peterburi „Zeniti” jalgpallimatši. Jens ütles, et kahjuks peab ta sellest loobuma, sest on tarvis varem koju sõita. Mehed lagistasid oma rõõmutut naeru, tõmbasid tema hotellitoas triipe, läksid pilve, veiderdasid mõnda aega ja kadusid sealt lärmates koos tulekustutiga, mille olid koridori seinalt maha rebinud.

Jens lendas varasema lennukiga Stockholmi.

Kui ta koju oma korterisse jõudis, sai ta teate Kahe päeva pärast Buenos Aireses.

Ta pakkis koti, magas kehvasti, sõitis järgmisel hommikul tagasi Arlandasse ning lendas Pariisi kaudu Buenos Airesesse. Ta maandus Ezeizas, puhkas paar tundi hotellitoas ja sõi koos ennasttäis nõmeda kulleriga lõunat. Jens maksis kullerile, kes andis talle autovõtmed ja teatas, et kaubik seisab hotelli garaažis.

Ta kontrollis kaubiku pakiruumis olevad kastid üle, relvad olid seal, kõik nii, nagu pidi.

Ta tundis väsimust ja otsustas jääda veel üheks päevaks, enne kui koorma Paraguaisse viib. Ta läks poksi vaatama, aga matš läks metsa ja meenutas rohkem toorest kaklust kui õiglast poksi, nii et Jens lahkus sealt enne kohtuniku lõpuvilet. Selle asemel veetis ta pärastlõuna turistlike meelelahutustega. Ta tahtis tunda end tavainimesena, märkas aga üsna varsti, kui igav see oli.

Ta leidis ühe restorani, sõi korralikult ja luges „USA Today’d”, mille ta hotellist kaasa oli võtnud.

Esialgu ta oma nimele ei reageerinud. Aga kui ta pilgu tõstis, tundis ta otsekohe 21

ära Jane, Sophie Lantzi noorema õe, kes seisis tema laua kõrval. Jane nägi välja peaaegu samasugune kui viimati, kui ta teda nägi, ainult et siis oli ta olnud laps. „Jens?... Jens Vall! Mida sina siin teed?”

Jane naeratus läks üle naeruks. Jens tõusis püsti, nakatus naise rõõmust, kui nad teineteist kallistasid. „Tere, Jane.”

Vaikiv mees, kes seisis naise selja taga, oli Jesus. Tema ise ennast ei tutvustanud, seda tegi Jane. Nad istusid Jensi lauda ja Jane hakkas rääkima enne, kui ta istmik tooli puudutas. Jens kuulas ja naeris vaheldumisi ning taipas peagi, miks naine oli leidnud sellise nohiku nagu Jesus. Naine jutustas, et nad tulid Buenos Airesesse Jesuse sugulastega kohtuma, et neil pole lapsi ja et nad elavad Stockholmi vanalinnas, Järntorgeti kõrval kolmetoalises korteris.

Jens esitas küsimusi Sophie kohta ja sai kuulda üht-teist tema elust: et tema nimi on nüüd Sophie Brinkmann, et ta on lesk, et tal on poeg, et ta töötab haiglaõena. Jane leidis, et oli kõik ära rääkinud, ja hakkas ise küsimusi esitama.

Jens valetas usaldustäratavalt, ütles, et töötab väetiste müügi alal, reisib töö tõttu palju, tal pole peret ega lapsi, aga et tulevikus võib see ehk muutuda.

Nad sõid ja jõid kogu õhtu. Jesus ja Jane viisid ta linnas ühte kohta, mida ta ise iial leidnud poleks. Ta nägi linna tõelist nägu ja see meeldis talle veelgi rohkem.

Jesuse vaikimine jäi õhtu jooksul muutumatuks. „Kas ta on tumm?” oli Jensi loomulik küsimus. „Mõnikord ta ikka räägib ka,” vastas Jane.

Taksoga hotelli tagasi sõites tundis Jens äkki nukrust. Nukrust oma kadunud ajaga kohtumise pärast. Ta magas sellel ööl halvasti.

Auto rappus edasi Ciudad del Este poole. Jens nägi kauguses linna paistmas, oli õnnelik, et oli venelastest pääsenud. Ta teeb veel enne ärasõitu hädavajalikud ettevalmistused, siis saab relvad veoautole ümber laadida. * Sophiele oli kohvituppa teade jäetud. Väike valge kõva ümbrik, millele oli musta tindiga kirjutatud eesnimi. Ta avas selle kohvi valmimist oodates, luges ruttu läbi ja pistis taskusse.

Ta jätkas oma toimetusi kogu ennelõuna ning lootis, et unustab selle, mida ta lugenud oli. Aga nii see ei läinud. Kui kell sai kolmveerand kaks22

teist, läks ta garderoobi, võttis tööriided seljast, haaras koti, suvejaki ja läks alla fuajeesse.

Nõbu ootas teda seal, noogutas, andes märku, et Sophie temaga koos uksest välja läheks. Nii ta tegigi, aga tundis end millegipärast ebakindlalt, nagu oleks miski temas öelnud, et otsus oli vale. Aga ebakindluse taga oli ka mingi elevus, et ta teeb midagi spontaanset ja läbimõtlematut. Nagu kunagi ammu aega tagasi.

Auto oli uus – üks neist Jaapani keskkonnasõbralikest. Autos polnud midagi iseäralikku, ainult et see oli uus. See lõhnas nagu uus ja selles oli mugav istuda. „Sõidame Vasastani,” ütles mees.

Sophie kohtas tahavaatepeeglis mehe pilku. Silmad olid sinised, selged ja läbitungivad. „Kuidas te nõod olete? Kelle poolt?” „Kõigilt mõeldavatelt pooltelt.”

Sophie hakkas naerma. „Tõesti? Mismoodi?” „Igal mõeldaval moel.”

Sellega tahtis mees nähtavasti teema lõpetada. „Minu nimi on Aron...” „Tere, Aron,” ütles naine. Ülejäänud tee valitses autos vaikus.

Lauad, toolid ja kööki viiv pöörduks. Valgustus oli liiga ere, pildid seintel kujutasid maastikku ja papist lauakatted olid ruudulised. Tavaline lõunasöögikoht, ei midagi erilist.

Sophie naeratas, kui Hector talle eemalt lauast viipas, aga üritas oma naeratust mehe lauale lähenedes alla suruda.

Mees tõusis püsti, tõmbas naise jaoks laua alt tooli. „Ma oleksin ise sulle järele tulnud, aga jala pärast ei saanud.”

Sophie istus. „Pole midagi, Aron oli meeldiv kaaslane, kuigi kidakeelne...”

Hector muigas. „Sa ikka tulid,” ütles ta.

Ta ulatas üle laua Sophiele kiletatud menüü. „Meil polnud ju võimalust hüvasti jätta,” jätkas Hector. „Seda küll.”

Mees muutis hääletooni.

23

„Ma käin siin koorikloomade pärast. Linna parimad, aga vähesed teavad seda.” „Siis võtan ma neid.”

Sophie istus, käed süles, ega puudutanud menüüd. Hector noogutas vaevumärgatavalt kellelegi baarileti taha.

Kohtuda Hectoriga väljaspool haiglat oli teistmoodi. Sophie pea hakkas ringi käima arusaamisest, et ta lõunatab võhivõõra inimesega. Aga mees märkas tema ebakindlust ja hakkas rääkima, jutustas väikesi nalju, kuidas on olla Stockholmis kipsis jalaga, kuidas tal tuli puruks lõigata oma lemmikpüksid ja kuidas ta igatseb haiglatoidu ja pulbrist tehtud kartulipudru järele. Ta oli hea naljamees ja muutis pingelise olukorra kuidagi kergeks ja vabaks.

Sophie kuulas Hectori lobisemist poole kõrvaga. Talle meeldis mehe välimus, teda olid alati köitnud mehe ärksad eri värvi silmad: parem silm oli tumesinine ja vasak tumepruun. Teatud valguses muutsid silmad värvi, nii et ta hetkiti muutus justkui teiseks inimeseks. „Kas ilma minuta jäi haigla tühjaks?”

Sophie naeratas, raputas pead. „Ei, kõik on nagu ikka.”

Ettekandja tuli kahe klaasi veiniga. „Hispaania valge. Mitte just meie parim… aga juua kõlbab.”

Hector tõstis tervituseks klaasi. Sophie veini ei puudutanud, võttis lonksu veeklaasist, seejärel kergitas seda, püüdes mehele silma vaadata, nagu Rootsis kombeks. Mees seda ei märganud, oli juba pilgu ära pööranud. Sophie tundis end rumalalt.

Hector naaldus tahapoole, heitis naisele kiiresti uuriva, enesekindla pilgu ja avas suu, et midagi öelda. Mingi põgus mõte sundis teda sellest loobuma.

Hector ei suutnud äkki õiget sõna leida. „Mis on?” küsis Sophie kergelt naeratades.

Mees nihutas end toolil. „Ma ei tea... Ma ei tunne sind enam ära... Oled teistsugune.” „Milline siis?”

Mees vaatas teda. „Ma ei tea, kuidagi teistsugune. Võib-olla sellepärast, et sul pole seljas õekitlit?” „Kas tahaksid, et oleks?”

Paistis, et Sophie sõnad tegid mehe häbelikuks, see lõbustas naist. „Aga sa tunned mu ära? Tead ikka, kes ma olen?” „Ega ikka ei tea küll,” ütles mees.

24

„Mida sa ei tea?” „Kes sa tegelikult oled...” „Tead küll.”

Hector raputas pead. „Nojah, midagi ju tean... aga mitte kõike.” „Miks sa kõike teada tahad?”

Mees ei vastanud. „Vabandust, ma ei tahtnud olla pealetükkiv.” „Sa ei ole pealetükkiv.” „Vist ikka olen...” „Mismoodi?”

Hector kehitas õlgu. „Vahel on mul kiire saada, mida ma tahan... Küllap ma siis olen pealetükkiv. Aga ärme räägi sellest. Selle asemel tahaksin jätkata sealt, kus me pooleli jäime.”

Sophie ei saanud aru. „Kuhu me jäime?”

Toodi toit. Taldrikud asetati nende ette. Hector asus kätega mereandide kallale, hakkas neid vilunult koorima. „Su isa oli surnud, mõned aastad olid üksi ja kurb... Siis kohtas su ema Tomi ja te kolisite tema majja. Oli nii?”

Esialgu ei saanud Sophie aru, aga siis ta taipas, et mehe küsimused haiglas olid käinud tema elu kohta, lapsepõlvest alates. Ta oli jutustanud kõigest järgemööda, õigemini oli mees talle esitanud küsimusi ajalises järjekorras. Sophie imestas, et ta seda varem polnud taibanud.

Hectori pilk kohtus tema omaga, nagu öeldes: jätka. Sophie mõtles, soris mälus ja jätkas jutustamist sealt, kus ta oli pooleli jäänud. Kuidas neil õega oli nüüd juba kergem, sest isa surmast oli palju aega möödas. Kuidas nad koos emaga olid kolinud Tomi majja, mis paiknes mõne minuti kaugusel ta lapsepõlvekodust. Kuidas ta üheksandas klassis Marlboro Lighti suitsetama hakkas, kuidas elu helgemaks muutus.

Nad sõid austreid, merivähke ja homaare. Sophie lobises edasi. Jutustas oma vahetusaastast USA-s, oma esimesest töökohast, oma Aasia-reisist, oma noorusaastate raskustest armastuse mõistmisel ja sellele järgnevast täiskasvanuks saamise ängist – see tunne oli kestnud kaugele üle kolmekümnendate. Ta sõi, ise oma loost haaratuna. Aeg läks ja ta märkas, et oli rääkinud vahetpidamata, 25

ilma et oleks andnud mehele võimalust katkestamiseks. Ta küsis, kas ta lobiseb liiga palju, tüütab teda. Hector raputas pead. „Räägi edasi.” „Kohtasin Davidit. Abiellusime, sündis Albert ja ühtäkki olidki aastad kadunud. Ma ei mäleta enam hästi.”

Siis ei tahtnud ta enam, toit hakkas vastu. „Mida sa ei mäleta?”

Sophie sõi veel natuke oma taldrikult. „Teatud eluperioodid sulavad justkui üksteisega kokku, põimuvad.” „Mida sa silmas pead?” „Ma ei tea.” „Küll sa tead,” naeratas mees.

Sophie sorkis kahvliga toitu. „Minnalaskmine,” ütles ta siis vaikselt.

Tundus, et see sõna tegi mehe veel uudishimulikumaks. „Kuidas nii?”

Sophie vaatas üles. „Mida?” „Mis mõttes minnalaskmine?”

Sophie jõi klaasi tühjaks, mõtles mehe küsimuse üle, kehitas õlgu. „Nagu paljudel emadel, arvan ma. Lapsed ja üksindus. David töötas, reisis palju. Mina olin kodus... Midagi ei juhtunud.”

Sophie märkas omaenda näoilmet, tundis kortsu otsmikul ja katsus end sirgu ajada, üritas naeratada. Enne kui Hector midagi küsida jõudis, jätkas ta: „Aastad läksid ja David jäi haigeks, ülejäänut sa juba tead.” „Räägi.” „Ta suri,” ütles Sophie. „Seda ma tean. Aga mis juhtus?”

Seekord tundus, et ta ei hooli Sophie piiridest. „Pole suurt midagi rohkem rääkida, talle pandi vähidiagnoos. Kaks aastat hiljem ta suri.”

Tema viimase lause toon takistas meest seda teemat edasi torkimast. Nad sõid vaikides. Mõne aja pärast jätkus jutt samal moel. Hector esitas küsimusi, Sophie vastas, aga ei hakanud enam jutustama. Esimesel võimalusel heitis ta pilgu käekellale. Hector sai vihjest aru. Et mitte väärikust kaotada, vaatas ka tema kella. „Aeg lendab,” ütles ta nagu muuseas.

26

Võib-olla tundis ta, et oli olnud liiga uudishimulik, liiga pealetükkiv. Ta paistis kiirustavat, voltis salvräti kokku, muutus ametlikuks. „Kas Aron viib su ära?” „Ei, aitäh.”

Hector tõusis esimesena.

Metroovagunis toetas Sophie pea vastu akent, vahtis pimedusse, tema mittenägevate silmade eest möödusid ähmased kontuurid.

Hector polnud pealetükkiv. Paistis, et ta tahtis ainult aru saada, kes Sophie tema suhtes oli. Ja Sophie tundis selle ära, ta ise oli samasugune, ta peegeldas end teistes, tahtis teada, tahtis mõista. Aga sarnasused ka hirmutasid teda. Tal oli küllap alati Hectori läheduses hirm olnud. Mitte hirm mehe enda ees, vaid võib-olla ehk selle ees, mida mehest õhkus, või mida mees temaga tegi. Üksindus oli lihtne ja üksluine. Sophie tundis seda liigagi hästi, oli end terve igaviku sellesse peitnud. Ja iga kord, kui keegi lähenes talle vihjega, et tema poolt valitud üksindus polnudki nii vastupidav ega absoluutne, astus ta sammu tagasi, tõmbus endasse... Aga nüüd oli asi teistmoodi. Hectori ilmumine vihjas millelegi... Ühtäkki läks pimestavalt valgeks. Metroorong sööstis välja, ületas silla Bergshamra ja Danderydi haigla vahel, päikesekiired pommitasid vagunit. Sophie ärkas mõtetest, tõusis püsti, läks ukse juurde ja katsus tasakaalu hoida, kui metroorong krigisedes perrooni ääres pidurdas.

Sophie läks haiglasse, riietus ümber, tegi tööd, et mõtteid eemal hoida. Koridoris polnud ühtegi tema lemmikut, ta lootis, et varsti keegi ilmub.

27