21
ENAR KRAAV
NELJANDA PÕLVKONNA KAUGKÜTE Enar Kraav
NELJANDA PÕLVKONNA KAUGKÜTE SEOS JÄTKUSUUTLIKU ARENGUGA Kaugküte on Eesti suurlinnades põhiline meetod, kuidas tagatakse linnaelanike küttevajadus. Kaugkütet soosib Eesti külm kliima ja ajalooliselt väljaehitatud 230 kaugküttevõrku. 2014. aastal toodeti 8913 GWh soojusenergiat, millest 68% moodustas kaugküte. (Statistikaamet, 2015; MKM, 2013). Taastuvenergia direktiiv näeb ette, et 2020. aastaks peab olema vähendatud 20% võrra energiatarbimist ja kasvuhoonegaaside emissiooni ning suurendama 20% võrreldes 1990. aasta taastuvate energiaallikate osakaalu energiatarbimises. Energiapoliitika seab kaugküttesüsteemi haldajatele suured väljakutsed ja eesmärgid arenduseks ning renoveerimiseks, et suurendada soojusenergia efektiivset kasutust ja vähendada kaugkütte süsteemide soojuskadu, energiatarbimist ja kasvuhoonegaaside emissiooni. (Euroopa komisjon, 2009). Käesolev artikkel käsitleb neljanda põlvkonna kaugkütte eeliseid hetkel Eestis kõige laialdaselt kasutatava traditsioonilise ehk kolmanda põlvkonna kaugkütte ees. Artikkel sisaldab meetodit, kuidas muuta kaugküte säästlikumaks ja jätkusuutlikumaks, vähendades kaugkütte soojuskandja temperatuuri.
SISUKOKKUVÕTE Kaugküttevõrgu süsteem tinglikult koosneb kolmest osast: tootja, võrk ning tarbija. Olemasolevate soojusvarustussüsteemide arendus ja tõhustamine saab toimida ainult tarbija ja tootja mõistvas ja heas koostöös alusuuringute tegemiseks, et leidmaks lahendusi probleemidele, mis tekivad põlvkondade vahetusega.