detsember, 2012_Hara küla, Noarootsi, Eesti
november, 2012_Hara küla, Noarootsi, Eesti
detsember, 2012_Hara küla, Noarootsi, Eesti
detsember, 2012_Eesti
jaanuar, 2013_Haapsalu, Eesti
detsember, 2012_Tallinn, Eesti
See kõik oli idülliline nagu mõnest reklaamist. Oli 2012. aasta päikseline aprillihommik. Õhus oli tunda kevade lõhna ning ilm oli piisavalt soe, et hiigelsuur hang, kus kahene Anders ja neljane Helena kelgutasid, oli juba pooleldi sulanud. Lapsed pildusid teineteist lumega ja kuldne retriiver Astor üritas läbi õhu tuhisevat lund suuga kinni püüda. Iga lumepalli tükkideks lendamine kutsus esile valjusid rõõmukilkeid ja naeru.
Jõime abikaasa Heleniga õuele tõstetud laua ääres kohvi. Elasime Noarootsis. Noarootsi on naljakas nimi, kuid ju see poolsaare kuju ja kunagiste rootsikeelsete asukate koosmõjul kuidagi tekkinud on. Meie talumaja oli sellist tooni, mille kohta eestlased ütlevad Rootsi punane ja rootslased ise falu, ning maja ette oli pargitud suur Volvo. Meie jaoks oli see olnud ideaalne kodu. Olime alati unistanud maal elamisest ja siis kuidagi äkki leidsimegi selle maja. Meri oli kaheminutise jalutuskäigu kaugusel ja me käisime seal lastega kive vette loopimas ja kaugu-
sesse vahtimas. Tallinna kontorisse tööle jõudmiseks kulus veidi rohkem kui tunnike ja see tee tuli mul ette võtta mõned korrad nädalas. Ja kõige parem selle kõige juures oli veel see, et me ei pidanud renti maksma, lihtsalt maja kohendama ja elamiskõlbulikumaks tegema. Pluss, see oli ideaalne keskkond esimesest ajuoperatsioonist toibumiseks. Operatsioonist, mille käigus oli eemaldatud osa kasvajast, mis oli aastaid mu peas elutsenud.
Kuid kohe-kohe olin Heleni jaoks seda idülli purustamas, sest elu tegi jõuliselt korrektiive. Põhimõtteliselt olime pankroti äärel.
Pipedrive – idufirma, mille me koos sõber Timo Reinu ja veel kolme kutiga asutasime – lõi laineid, kuid raha sisse ei toonud. Mõnesajast maksvast kliendist oli saanud mõni tuhat ja me olime suutnud n-ö FFF 1-meetodil kaasata kakssada tuhat dollarit. Kui olime Timoga San Franciscos AngelPadi kiirendiprogrammi läbi teinud, nõustus üks maailma suurimaid internetifirmasid meisse investeerima tingimusel, et kolime Californiasse. „Te peate kolima sinna, kus on raha,“ ütlesid nad. Ja Eesti, noh, kuidas seda nüüd öeldagi: kui on olemas üks koht, kus raha ei ole, on see meie väike maaeluromantikast pungil 1,3 miljoni elanikuga riigike.
„Me peame lõpetama asjade ostmise,“ teatasin rahulikult abikaasale tassi kohvi valades.
„Kas sulle ei meeldi minu ostetud küünlad?“ küsis
üle laua Helen oma kundalini joogide turbani alt mul-
1 FFF – friends, fools and family, ee sõbrad, lollid ja perekond – tlk
le sügavas rahus silma vaadates. Ta ei mõnitanud mind, vähemalt mitte teadlikult. Ta püüded kodu hubasemaks muuta olid siirad. Tal oli alati hea maitse olnud ja kogu ilu, mis meid ümbritses, oli tema looming.
„Järgmise nädala lõpuks oleme kaks tuhat eurot võlgu,“ vastasin emotsioonitult. Tegemist polnud maksega mõnele ebaisikulisele suurfirmale, millega oleks võinud hilineda. Jutt käis naabritest, kes olid korstna ära remontinud ja meile talvepuid müünud. Selline see elu maal on. Sa toetud naabritele. Ja kui maksetähtaeg on käes, tuleb võlg ära maksta.
Helen ajas end sirgu ja vaatas laste poole. „Urmas. Ära muretse. Ma ju annan ka oma osa.“
Mis oli tõsi. Kuid tema panus, mis tuli lähikonnas antavatest joogatundidest, polnud suurem kui võib-olla kuussada eurot kuus. Kuna mu nägu oli operatsioonijärgselt endiselt pooleldi halvatud, ei saanud ma enam oma senist müügimeeste koolitamise tööd teha. Polnud kindel, kas ja millal ma selle juurde kunagi üldse veel tagasi pöörduda saan, mis tähendas, et kogu mu energia oli suunatud Pipedrive’i, sest seal ei pidanud ma laval esinema.
Et ots otsaga kokku tulla, laenasin raha sõpradelt ja vajusin üha sügavamale võlgade sohu. Peep Vain, hea koostööpartner koolituspäevilt, oli lahkelt krediidiliini avanud, kuid palus mul end nüüd tagasi tõmmata. Helen teadis seda väga hästi ja see pidi ka olema ilmekalt kirjutatud üle mu selle näopoole, mis veel halvatud polnud.
„Urmas, miks sa arvad, et ma ei tea, et me võlgu oleme? Mina olen ju see, kes remondiasju korraldab.“
„Nende küünalde põhjal võiks arvata, et see info pole sinuni jõudnud.“
„Et need küünlad on nüüd tõend selle kohta, et ma pole meie finantsolukorraga kursis?“
„Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas sa võid osta küünlaid, kui tead, et me kaks tonni võlgu oleme.“
„Need küünlad, et sa teaks, maksid kakskümmend euri. Pole vist päris sama mis kaks tuhat.“
„Aga need on siiski kakskümmend eurot.“ Minu jaoks sümboliseerisid need küünlad kõike, mida ma kontrollida ei suutnud ja mis mind masendas – võimalikku isana läbikukkumist, tühja külmkappi ja näljas lapsi. Kuidas ta sellest ometi aru ei saanud?
„Rahune maha, Urmas. Raha leiab raha üles. Kas mitte sa ise alati ei ütle, et küll universum lahenduse leiab.“
Ja sinna see asi jäi.
Helen oli mu paika pannud lihtsa ja alati toimiva trikiga, ehk et ma teadsin, et mul on õigus, aga edasi jaurates oleks ma end näidanud pessimistliku persevestina. Oleksin võinud edasi vaielda ja öelda, et päeva lõpuks peab raha kusagilt tulema, aga kuidas oleks see meid edasi aidanud? Mina olengi universum, kerkis mu mõtetesse. Ja see universum peab taas kord sõpradelt manguma ja laenama. Aga ma ei öelnud midagi.
Kannatlikkus ja usaldus polnud kunagi mu tugevad küljed olnud, kuid suutsin mingi aja vait olla, harjutades peent de-eskalatsiooni kunsti.
„Me peame Californiasse kolima,“ ütlesin.
Esimest korda olin seda ideed Helenile tutvustanud
telefonitsi, kui ma 2010 AngelPadis olin ja Üks Maailma
Suurimaid Internetifirmasid (mille nime ma juriidilistel põhjustel mainida ei saa) oli meiega kokku saanud ja öelnud, et nende arvates tasub meie ideesse investeerida. „Jajah, kindlasti“, oli tema reaktsioon toona olnud. Koli siis, kui sul nii väga vaja on.
„California võib osutuda selleks universumiks, mis arveid aitab maksta,“ jätkasin. „Peame nüüd kohe otsustama.“
„Mulle see mõte ei meeldi. Mina arendan siin kundalini-kogukonda ja sa tahad, et ma sellest kõigest loobuks?“
Tal oli õigus. Meie 900 elanikuga vallas ja 25 kilomeetri kaugusel asuvas Haapsalus oli ta suutnud püsti panna midagi, mis juba täitsa äri meenutas. Helen oli asjade ehitamises andekas. Enne Noarootsi kolimist oli ta müünud maha oma koristusfirma, mille ta ainuisikuliselt mitte millestki 50 töötajaga ettevõtteks oli kasvatanud. Ning jah, Pipedrive oli väga kõrge riskifaktoriga – maailmas oli juba sadu, kui mitte tuhandeid CRM -e. Aga millised olid meie muud valikud? Jooga lahendusena ei tundunud.
„Kas sa teadsid, et Yogi Bhajan on Californiast?“ See oli minu poolt kaval lüke. Kas polnud siis mitte just Yogi Bhajan kundalini suurkuju, kes on väidetavalt öelnud:
„Ma ei usu imedesse, vaid arvestan nendega.“ Yogi Bhajan oli küll 2004 surnud, aga California oli endiselt kundalini jaoks oluline koht.
Helen oli hetke vait. „Ma tean. Ja tänu sellele ma seda teemat üleüldse kaalun.“
Pakkimine oli üsna lihtne. Hoovis ei laiutanud ühtegi kontinentidevahelisi kolimisi korraldava ettevõtte rekat ja keegi ei aidanud meil kristalli ja paremat portselani pakkida. Pipedrive oli idufirma ja see oli niisiis idufirma stiilis kolimine.
Teeleasujaid oli viis – mina, Helen, meie lapsed Helena ja Anders, pluss Alex, Heleni poeg eelmisest suhtest. Kõigile oli lubatud kaks kotti, mis ei tohtinud kaaluda üle 23 kilo, ja kõigele sellele lisandusid veel kaks kassi –Noche ja Siuh –, mis tähendas, et meie reisiseltskond oli tegelikult isegi seitsmeliikmeline. Siis ei olnud keegi Marie Kondost2 veel kuulnudki, kuid meie Heleniga hoidsime iga asja pikalt käes ja kaalusime, kas ja kui palju see meie jaoks mingit väärtust omab. Enamik asju võtsime kas kaasa või andsime ja viskasime ära. Mõned üksikud asjad olid aga nii suure sentimentaalse väärtusega, et ära
2 Marie Kondo, tuntud ka kui Konmari, on loonud korrastuskunsti meetodi, mis on kuulus üle ilma. Tema meetodi järgi korrastatakse asju kategooriate, mitte asukoha järgi.– toim.
ei saanud visata, aga kaasa ei tahtnud võtta ja need läksid venna garaaži hoiule.
Üks asi, mille ma leidsin, oli väikese raamatu suurune pappkarp. Ei Helen ega mina armastanud tegelikult asju hoida või ladustada. Me ei pannud asju tallele ega omanud fotoalbumeid piltidega kõikidest meie elu sündmustest. Kõik minu mälestused mahtusid sellesse väikesesse papist karpi.
Kõige peal oli kassatšekk pudelile Moëti šampanjale, mille olin ostnud pärast esimest tantsu Heleniga. Jaa, ma tean, enamik inimesi hoiaks alles korgi, aga mina, näe, säilitasin kviitungi. Vaatasin seda paberilipakat ja mõtlesin, kui palju lihtsam siis kõik olnud oli.
Uskusin, ja usun tänapäevani, et on võimalik teadlikult
mõelda viisil, mille tagajärjel hakkavad sinuga väga konkreetsed asjad juhtuma. Müügimehed teevad seda kogu aeg. Olin sellega tööalaselt edu saavutanud ja hakkasin seda katsetama ka oma argielus.
Esimest korda tegin seda siis, kui olin jõudnud isa korteri ukse taha ja avastasin, et võtmed on kadunud. Katsusin kõik taskud läbi, olin väga põhjalik, kuid mida polnud, olid võtmed. Maad kattis paks lumi ja ma teadsin, et kui peaks olema juhtunud see, et olen nad taskust välja tõmmanud, oli nende leidmiseks täpselt null lootust. Ja nii tegin taotluse, et võtmed end ilmutaks. Uksele lähemale jõudes märkasin käsitsi kirjutatud paberilipakat „Leitud võtmed. Küsi korterist Karu 14–30“. Koputasin naabri uksele ja sain oma võtmed kätte.
Enne Pipedrive´i olime Timoga partnerid Peebu loodud koolitusfirmas Vain & Partnerid. Olime kunagi kolmekesi ka Ameerikas Southwestern Company raamatuid müümas käinud ning see oli mulle õpetanud, kuidas ise oma reaalsust kujundada saab. Olin ekspert enda käimatõmbamises, eesmärgi visualiseerimises ning seejärel oma keha ja mõtete manipuleerimises mis iganes viisil, mis eesmärgile viib. See võib kõlada mingi puukallistajaliku surramurrana, aga uskuge mind, see toimib. See toimis ka Peebu jaoks, kes suutis üheainsa suvega raamatuid müües teenida ligi 35 000 dollarit – mis oli rohkem, kui meie vanemad kogu oma tööalase karjääri jooksul kokku Nõukogude Liidus teeninud olid.
Kah mul asi, mõtled sina. Meie kõigiga on selliseid asju juhtunud. Ma ka mõtlesin nii. Seepärast suurendasin panuseid. Otsustasin manifesteerida raha.
Selleks, et sellesse ise uskuma hakata, oli mul vaja manifesteerida mainimisväärne summa. Alguses mõtlesin, et prooviks näiteks 10 000 krooniga, mis oli umbes 700 dollarit. Aga sellise summa saamine võib ka juhtuda igaühega – sõber maksab vana võla või sa võidad kraabitava loteriiga. Seepärast seadsin sihi 100 000 krooni juurde, mis tegi kena ümmarguse summa 7000 dollarit. Ja seda lisatingimusega, et see peab tulema mitte mingi tegevuse või teenuste osutamise tagajärjel, vaid lihtsalt niisama, ilma et ma lillegi liigutama peaks. Järgmisel päeval helistas Peep ja ütles, et Vain & Partnerid tahaks natuke kasu-
mit jagada, sest möödunud aasta oli olnud hea aasta. Kui palju? Täpselt 100 000 krooni.
Kuna raha manifesteerimine tundus käpas olevat, otsustasin katsetada midagi veel keerulisemat. Et mis oleks, kui manifesteeriks kohtumise tütarlapsega? Liiga lihtne, mõtlesin. Äkki mõne tuntud tütarlapsega? Aga miks tuntud? Ja nii ma otsustasin manifesteerida kohtumise kellegagi, keda mina juba tundsin.
Oli keegi, keda olin aasta eest ühel koolitusel näinud. Mõtlesin, et tore oleks temaga taas kohtuda. Et ehk on seal midagi enamat peidus. Esitasin teadliku ja suunatud soovi temaga uuesti kokku saada ning kahe nädala pärast ristusid meie teed BonBoni WC järjekorras.
„Oota siin,“ ütlesin. „Ära liigu sellest punktist sammukestki kaugemale. Ma tahan sinuga rääkida.“ Tualetist väljudes kutsusin ta tantsima.
Ja niimoodi seal stroboskoopide all tantsides teadsin kohe, et me abiellume ja meil saab olema kaks last. Me lobisesime ja tantsisime, kuni ööklubi uksed sulges, ning seejärel läksime mu venna korterisse, kus me tantsisime edasi köögilaua peal. Hommikul andsin talle headööd-suudluse ja kutsusin järgmisel päeval lõunale.
Ainus jama oli üks kasvaja, mis asus mu ajus kuulmistasakaalunärvil – see polnud pahaloomuline, kuid asus peamiselt sisekõrva ja aju ühendaval kohal. Pidin sellest Helenile rääkima enne, kui asjad tõsiseks lähevad.
Võib-olla ei kõlagi see enam nii üllatavalt, aga ma usun, et ma ise manifesteerisin endale ka kasvaja.
Rasked haigused olid alati minu spetsialiteediks olnud. Ehk seetõttu, et haigused sobitusid kenasti minu uskumusse, et elu on täis katsumusi. Minu jaoks olid rasked haigused midagi, mida oli võimalik kontrollida ja ravida.
Mul endal polnud kunagi kasvajaid olnud, kuid olin nende kohta juba aastaid lugenud. Haiguste hobihuvilisena olin haigused oma mõttes selle järgi ära jaganud, et millistega neist olin nõus jõudu katsuma, kellega nõus rinda pistma. Lihasdüstroofia asus nimekirjas väga madalal. Ka eesnäärmevähk oli nimekirja allotsas. Kuid ajukasvaja – vot sellega ma saaks hakkama! Sel hetkel paningi mõtte selleks valmisolekust idanema. Lugesin isegi raamatuid, kuidas seda ravida.
Kõige paremini mäletan raamatut „We Want to Live“, mille autor Aajonus Vonderplanitz (sündinud John Richard Swigart) usub, et söömisharjumusi muutes on võimalik seljatada ka kõige raskemaid haigusi. Vonderplanitzi väidetav tervenemine ravimatust vähktõvest porgandi toormahla ja töötlemata piimatoodete abil, kui ta oli vaid 22-aastane, liigutas mind. Peaks mina kunagi raskelt haigestuma, mõtlesin endamisi, siis just nii kavatsen ka mina haigusega võidelda. Nii et kui ma ise endale kasvaja sain, ei lasknud ma end sellest üldse häirida. Kuid polnud teada, kuidas Helen reageerida võib. Minul olid asjad selgeks mõeldud, aga mida võis Helen arvata abielust mehega, kellel on ajus kasvaja?
Kuid kui ma kõik talle ette ladusin, ei liigutanud ta kulmugi. Sellest hetkest olime lahutamatud.
Veel üks ese selles pappkarbis, kohe laste ultrahelipiltide all, oli rasedustest, mis andis märku meie teise lapse peatsest saabumisest.
Ma ei mäleta Andersi sündimise päevast palju, kuid see vähene, mis on talletunud, tuli seda pulka kätte võttes hetkega meelde.
Andersi saabumine siia ilma on mul eredalt meeles. Kui ma nabanööri läbilõikamiseks Helenist veidi kaugemale astusin, nägin põrandale moodustuvat tohutut verelompi. Ehe hirm arsti silmades ütles, et see oli kõike muud kui normaalne. Vaatasin Andersit kätel hoidvat Helenit ja nägin, kuidas värv ta näost kadus. Õde võttis lapse ja asetas korvi. Arst lükkas mu eest ära, hakkas õdedele masinlikult instruktsioone jagama, kuhu ja kellele helistada.
Kahekümne minuti pärast võttis anestesioloog ohjad enda kätte: „Valmistage patsient ette atropiini ja fentanüüli manustamiseks. Ja abikaasa läheb praegu koridori ootama.“
Tänu oma tõvehobile sain kohe aru, mida anestesioloog ütles. Fentanüül on üks kõige kangemaid opioidide gruppi kuuluvaid valuvaigisteid, millest tugevam on vaid heroiin. Tegemist oli kõrgeima järgu hädaolukorraga ja ma olin lähedal oma naisest ilmajäämisele.
Ootasin koridoris. Arstid ja õed jooksid sisse ja välja ja ma üritasin paaniliselt rääkida igaühega, kes ukse vahel
liikus. Keegi ei öelnud muud, kui et mulle antakse teada, kui neil rohkem infot on.
Terve selle umbes tunni aja jooksul istusin koridoris
põrandal, pea käte vahel, ja mängisin oma kujutluses läbi
kõige kohutavamaid mõtteid ja masendavamaid kujutluspilte.
Mehena tahad igale probleemile lahendust leida. Me lihtsalt oleme sellisena loodud. Abitus ei olnud mulle omane, kuid siin ma nüüd olin – silmitsi võimalusega, et inimene, keda ma armastan, läheb mu juurest ära. Ma polnud oma kujutluses mitte kunagi läbi mänginud võimalust, et me Heleniga kunagigi teineteisest lahku läheksime. Üksi kahe emata lapsega oleks minu maailma lõpp. Kuidas suudaks ma Heleni surma selgitada meie tütrele Helenale? Kui loll küsimus, mõtlesin. Selgitamine oleks lihtne. Aga kuidas suudaks Helena ilma emata elada?
Meeleheitel inimene murdub ja hakkab palvetama. Ja ma murdusin ja hakkasin palvetama. Peebu juures töötamise ajal õppisin Marina Eberthi juures Holistika Instituudis. Müügipersonali koolitajana arvasin, et psühhoteraapia oleks üks kasulik oskus mu tööriistakastis. Marina õpetas meile, et palve koosneb kahest osast. Esmalt sa sõnastad selle, mida sa vajad. Ja siis lased selle vabaks. See, kelle poole sa palvetad, polegi sealjuures nii oluline. Kuid iga palve puhul on oluline mõistmine, et otsus langetatakse kusagil mujal – see on see lahtilask-
mise osa. See oli ainus, mida ma palvetamise kohta mäletasin, aga ma tundsin meeleheitlikku vajadust kõrgema jõu järele ja aktsepteerisin, et otsus langetatakse ülakorrusel.
Palvetasin selle kellegi või millegi poole, kes seal kusagil olemas on. Ma ei teinud seda läbimõeldult. Meeleheide oli viinud mu teatavasse šokiseisundisse, kus ma enam ratsionaalselt mõelda ei suutnud. Maksimaalne, milleks ma suuteline olin, oli saata oma meeleheitlik appihüüe kuhugi/ kellelegi ning üritada siis see vabaks anda.
Lõpuks tuli arst ja ma võtsin kogu oma jõu kokku, et suuta püsti seista ja kohtuotsus vastu võtta: „Ta on stabiilses seisundis ja me viime ta oma palatisse.“ Kukkusin põrandale ja nutsin tohutust kergendustundest.
Järgmisel päeval tuli arst meid palatisse vaatama.
„Noh, Helen, kas tahtsid meil ära minna?“ See oli see hetk, mil tehakse nalja asjade üle, mille tõsidus sulle kohale on jõudnud.
Seda pappkarpi käes hoides sain aru, mis mul selles maailmas olemas on. Sellesse karpi mahtus kõik, mis mulle oluline. Kõik, mille nimel vaeva olin näinud. Kõik, mida mul kaotada oli.
Panin selle hunnikusse, mis pidi venna juurde hoiule minema. Tõusin püsti, läksin välja aeda ja kallistasin oma naist.
Lugesin kusagilt, et kolm kõige suuremat stressi tekitavat olukorda elus on armastatud inimese surm, lahutus ja kolimine. Sellises järjestuses. Isegi raske haigus ja töökaotus tekitavad vähem stressi kui kolimine. Ma täitsa usun.
märts, 2013_San Mateo, California, USA
aprill, 2013_San Francisco, California, USA
juuni, 2013_Hara küla,
Eesti mai, 2013_San Francisco, California, USA
Noarootsi,
aprill, 2016_Springdale, Utah, USA
juuni, 2016_San Francisco, California, USA
märts, 2020_Põhja-Eesti Taastusravikeskus, Tallinn, Eesti
aprill, 2018_Tabanan, Bali, Indoneesia
Tundes Urmast ligi 20 aastat, võtsin ma selle teose kätte neutraalse tundega. Sõbra raamat tasub ikka läbi lugeda. Juba esimestel lehekülgedel sain šoki. Ma ei ole kunagi midagi nii ehedat lugenud, kui, siis ehk ainult Tolstoi „Pihtimustes“. Selline ausus. Ilmselt tekib võime end nii väljendada peale lähedast kokkupuudet surmaga. Ka Dostojevski teoste sügavusele olevat kaasa aidanud see, et ta mahalaskmisel ellu jäeti. Ma ei suutnud seda raamatut enne käest panna, kui olin jõudnud viimase lehekülje viimase reani. Raamat haaras mind samamoodi nagu lapsepõlves loetud seiklusjutud, kuid nüüd oli kõik päris.
Aitäh, Urmas, et Sa selle kõik kirja panid. — Alar Tamming
