Merli Laur
PÕNGERLINN
Ühe lastekaitsja
PÕNGERLINN
Merli Laur
© Merli Laur, 2026
© Kirjastus Pilgrim, 2026
Toimetanud Inge Pitsner
Kujundanud Lauri Tuulik
ISBN 978-9908-58-030-2
Trükkinud Tallina Raamatutrükikoda
See raamat on ilukirjanduslik teos, mis on inspireeritud päriselu kogemustest ja tähelepanekutest. Tegelased ja sündmused on autori looming. Igasugune sarnasus tegelike isikute, organisatsioonide või olukordadega ei ole käsitatav konkreetse isiku või organisatsiooni kujutamisena.
SISUKORD
7 Proloog
Rohelised Crocsid
Pipi
Salastatud salaliit
Roheline ja pruun silm
Dialoog
Bürokraatia
Karlsson katuselt
Kase 5
129 Võim
137 Susliku päris nägu
141 Haisud
145 Pikutav isa
157 Õudne inimene
165 Ehitud kotkas
173 Vaikivad seinad
179 Mäsu
183 Piirid
189 Keemilised lokid
201 Päästja
205 Otsused
211 Uus algus
223 Epiloog
PROLOOG
Valgele kirjaümbrikule on kirjutatud:
Palun avada ja lugeda kiri ette, kui lapsed viibivad veel viimaseid hetki kodumaa pinnal. Ma palun, palun – tehke seda.
Head lapsed!
Te kuulete seda kirja siis, kui juures on teie kaks uut peret. Palusin, et see loetaks teile ette viimasel päeval lastekodus olles, enne teie välismaale sõitu ja Põngerlinnaga hüvasti jätmist. Mul on kahju, et meie perega on läinud nii, nagu on läinud. Ma soovin teile südamest ilusat elu uuel kodumaal. Me ei suutnud vanematena pakkuda seda, mida te oleksite soovinud. Mul on valus, aga ma tean, et see, mida oleme teile teinud, on andestamatu. Ma tean, et teie kaks uut peret on parimad. Te saate välismaal hea hariduse, uued nimed, uued kodud ning uued ema ja isa,
uue alguse. Ma kahetsen, et ei ole suutnud oma vägivaldsust kontrollida. Ma ei osanud ja mul on siin vanglas raske, kuid mu süda on kerge, et saate minema sellest õudusest, mille me emaga teile tekitasime. Ma arvan ka ise, et see on parim lahendus meie perekonnale, mida enam ei ole. Ma ei osanud, kukkusin läbi. Mu süda on rahul, et keegi sekkus ja aitas teid sellest põrgust välja. Ma ise soovisin, et keegi teid ära võtaks.
Kohtuistungil tsiteeris advokaat: „Me ei saa kõiki lapsi päästa. Osad lapsed elavad meil marjamaal ja teised jäävadki karjamaale. Ei ole mõtet siin teha nägu, et meil oleks võimalik kõiki karjamaal elavaid lapsi päästa. See on illusioon. Paraku on see nii ja lepime sellega.“
ROHELISED CROCSID
SA NÄED SEDA, MIDA NÄHA TAHAD, AGA MITTE SEDA, MIS ON SU EES.
Kopp-kopp… kopp-kopp. Kuulen akna taga koputust. Lähen akna juurde ja tõmban ruloo üles. Mulle vaatab vastu kohvitassiga Anna. Ta nägu on nagu lapsel, kes on pahandusega hakkama saanud.
Jõuan mõelda, et ta tuleb taas minuga „vestlema“. Ja see on probleem. Sest asjas peab ju olema mingi loogika, aga seda pole. Juba tormab ta mu kabinetti ja istub plärtsti toolile, uks vajub hooga kinni.
Annal on jalas rohelised määrdunud Crocsid. Ta kannab neid plätusid igasuguse ilmaga. Nii ka täna. Ja ta on minu juures koos oma kohvitassiga. Issand, see tobe viljakohv lõhnab nostalgiliselt! Üks on kindel: ta tuleb mu juurde plätudega. Pole vahet, mis ilm on, tal on need jalas. Plätu-
de sees on villased sokid – need õiged, vanaema kootud. See oleks nagu tema kaubamärk: Anna ja tema rohelised Crocsid.
Tal on lühikesed mustad juuksed ja tumepruunid silmad, võiks öelda, et lausa mustad. Tema pilk on läbitungiv ja halastamatu. Iga kord on tunne, et ta näeb ja kuuleb su mõtteid. Ta on pikk ja tüsedapoolne. Kui ta räägib, siis on näha, et tal on osa hambaid puudu. Tema hääl on vali ja kriiskav. Üldpildis näeb ta välja pigem mees kui naine. Siiski on ta naine ja selline dissonants tekitab segadust. Mõtlen iga kord, kust sellised inimesed küll tulevad. Ja ta on must ja haiseb. Aga ma olen sellega ära harjunud, olen selle ebameeldiva lõhna enda jaoks välja lülitanud. Tihti sa näed seda, mida näha tahad, aga mitte seda, mis on su ees.
„Ma löön su, raisk, maha! Miks sa minust kohtusse sellise jutu kokku kirjutasid?“ kriiskab Anna süüdistavalt ja vihaselt. Ta naeratab nii, et kollased ja katkised hambad välguvad. Üks esihammas on puudu. Ta näeb tõesti välja nagu nukitsamees.
„See on mu töö ja ma lähtun oma töös lapse parimatest huvidest! Anna, sa oled oma lapse hooletusse jätnud, sa ei saa tema hooldamisega hakkama,“ selgitan emotsionaalselt.
„Kurat, ma lähen ssüüss… süsteerikasse! Eile sa ei öelnud selle kohta mitte midagi. Sa ära koti mind praegu, ma teen su elu põrguks!“ kriiskab Anna juba intensiivsemalt, rüüpab
siis oma viljakohvi ja jääb mind ainiti jõllitama. Mul hakkavad kõrvad valutama, tema hääl on niivõrd läbilõikav.
„Anna, ära võta isiklikult! Sina oled ikka hea inimene, aga sa lihtsalt ei oska,“ lausun rahulikult.
Anna lõugab: „Mis sa jampsid! Ma sulle alles näitan! Mitu last sul endal on? Kurat, ma olen nii närvis selle kohtujama pärast, lasterahad pannakse ka nüüd kinni! Öö läbi vähkresin edasi-tagasi ja sellised imelikud mõtted tulid pähe.“
„Kuidas sa ennast tunned?“ uurin Annalt. Proovin ärevat tooni meie vestlusest maha saada.
„Mis tunnen? Sittagi ma ei tunne! Mul on üks salajane jutt rääkida, aga sellest ei tohi mitte kellelegi iitsatada,“ nendib Anna salapäraselt. Ta tuleb mu lauale lähemale, justkui oleks midagi väga tähtsat ja salajast juhtumas. Tunnen seda ebameeldivat haisu, ta on räpane.
„Oo, ma luban, et ei räägi kellelegi,“ manan näole huvitatud ilme, kuigi kuulen neid salajutte igas jumala vestluses. Ma ei tea kunagi, kas ta on ärritunud või süüdistab mind ja lubab mu elu põrguks teha või kirub taas oma elukaaslast, kes noorte tüdrukutega ringi aeleb. Anna ei väljenda ennast arusaadavalt, kuid tema pilk on selge ja vahe nagu noahoop. Silmitsen tema erkpunast kohvitassi.
Ta sõrmed hoiavad tassist kindlalt kinni, küünealused on mustad ja küüned murdunud.
„No nii. Eile sain ma, kuramus, teada, et elukaaslane mässab ja aeleb noorte neljateistaastaste litsidega. Ma olen
ikka räigelt närvis. Kujutad sa ette – elab, sööb ja magab minu juures, mina pean lapsega tegelema, aga tema mõnuleb tattninadega! Kui ma teada sain, läksin sitarattale
kallale ja andsin tappa…“
„Kas sa läksid Peetrile kallale?“ hüüatan küsivalt.
„Jah, nagu sitakotile, klobisin teda korralikult!“
„Miks küll?“
„No… no ta ajas mind nii süsteerikas… süssteerikasse.
Valetab ja vassib, jäi mulle valega vahele, lõi litsi kahe noore tüdrukuga. Võtsin tal turjast kinni, sikutasin teda jõuga ja panin talle tagumiku peale korralikud latakad. Kiunus nagu koer, kes on pahandusega hakkama saanud. Siis vabandas... Ütlesin, et kui samas vaimus jätkab, siis viskan ta aknast alla. Mulle aitab, ta, sitakott, käib siin ainult magamas.“
Annas on midagi, mis mulle väga meeldib. Temas on mingisugune imetlusväärne lihtsus. Kuigi ta on üle 40 aasta vana, on ta minu vastas nagu väike tüdruk. Ta räägib eesti-vene segakeelt, osa sõnu ei oska ta selgelt välja öelda. Seal ta siis istub ja tahab minuga suhelda. Ta räägib valjusti, võiks isegi öelda, et röögib, ning tema laused on lihtsad ja üsna seosetud. Ta hüpleb ühelt teemalt teisele ja ärritub kergesti. Vestluste ajal mõtlen pidevalt, et ta on huvitav karakter ja temas on midagi positiivset.
„Miks sa midagi ei ütle?“ pahandab Anna.
Vaikuse katkestab telefonihelin, mis tahab päästa mind ebameeldivast vestlusest. Telefonihelin on alati ootamatu,
nii nagu elus ei küsita sinu käest, kas sa oled ootamatusteks valmis.
Võtan kõne vastu: „Halloo!“
„Tere! Olen Põngerlinna naistehaigla naistearst ja soovin kiiresti teada, kas teil on võimalik võtta ühendust Anna Ivanovaga. Ta pole tulnud operatsioonile, mis on hädavajalik ära teha. Ma saadan teile kohe ka kirja edasi, kus on täpsemalt kirjas, kuhu ja millal ta tulema peab!“
„Selge. Anna ongi juhuslikult minu juures vastuvõtul, saan selle info talle kohe edasi anda.“ Panen telefoni ära.
„Kes oli?“ uurib Anna nõudlikult.
„Anna, sa pead kiiremas korras naistehaiglasse operatsioonile minema! Sa oleksid pidanud seda tükk aega tagasi tegema, sest su seisund võib olla kriitiline.“
„Mingi jutt oli küll, aga mul on nii palju tegemist olnud.“
„Ma mõistan, kuid ma prindin sulle kohe info välja, kuhu sa minema pead ja mis kaasa tuleb võtta. Sind oodatakse.“ Ulatan väljaprinditud paberilehe Annale.
„Tead, ma liigun nüüd koju, mul on väga kiire!“ Ja juba lendab uks pauguga kinni.
Vajan õhku. Astun oma ruumist välja ning põrkan puhkeruumis kokku sotsiaaltöötajate Miina ja Signega.
„Kas kõik on hästi?“ uurib kolleeg Miina. Ta on tumedate juustega pikk ja elegantne naine. Tema selja taha ilmub kohe ka teine sotsiaaltöötaja Signe. „Issand, kas Anna käis jälle su juures jutustamas?“ küsib ta.
„Jah, käis.“
„See teise piirkonna hapuks läinud lugu… No seda last on solgutatud siia ja sinna, keegi pole julgenud teda veel
ära võtta. Sinus on südikust ja sa ei karda, paljud veeretavad asju eemale, et ei peaks tegelema ja kohtusse minema, mugav on jalgu kõlgutada ja rääkida perekonna autonoomiast ja õhupallidest,“ seletab Signe.
„Ah, see Anna poeg on nii hullus olukorras, et ma ei saa magadagi. Ma ei kujuta ette, mis inimkatseid me nende lastega läbi viime. Et ma pean kohtule näitama, kui läbipekstud ja sinikaid täis see laps on. Ma lihtsalt ei suuda… Ma lähen nüüd oma ruumi tagasi.“
TAPEETINIMESED
TAPEETINIMESED LIHTSALT VAIKIVAD JA SEISAVAD. NAD EI SOOVIGI MIDAGI. TAPEET
EI TEE TÜLI, TA KUULETUB JA ALLUB.
Pärast vestlust töökaaslastega loen arvutis sisse tulnud e-kirju. Silma jääb teade, kus palutakse külastada üht kodu, kus alates sellest kuust elavad kaks alaealist last koos oma emaga. Üks tüdruk on kahe- ja teine kuueaastane.
Perekond avastati sahvrisuuruselt pinnalt. Keegi pole varem perekonda märganud, keegi pole abivajadusest teatanud. Linn otsustas sellele naisele anda linnale kuuluva eluruumi.
Palutakse teha kodukülastus, et kontrollida laste ja ema olukorda. Otsustan, et teen kodukülastuse kohe ära.
Võtan kiiresti koti ja telefoni ning lukustan kabineti.
Kontrollin aadressi üle ja sõidan Vahtra tänavale maja number 3 juurde. Kahekorruseline puumaja on rohelist värvi ja justkui ütleks, et siin on häda ja viletsus koos. Helgust ei paista ka koridorist. Koputan kõvasti.
Kohtuistungil tsiteeris advokaat: „Me ei saa kõiki lapsi päästa. Osad lapsed elavad meil marjamaal ja teised jäävadki karjamaale. Ei ole mõtet siin teha nägu, et meil oleks võimalik kõiki karjamaal elavaid lapsi päästa. See on illusioon. Paraku on see nii ja lepime sellega.“
„Põngerlinn“ on silmiavav sissevaade ühe üsna varjatud ametkonna, lastekaitse igapäevatöösse. See raamat ei kuulu siiski dokumentalistika valdkonda, kuigi tegelased ja olukorrad on päriselust inspireeritud. Need esmapilgul vaid Eesti ühiskonna äärealadel juhtuvad lood on laste ja perekondade kaitsmiseks kaetud saladuslooriga.
Avalikkuse ette jõuavad vaid üksikud dramaatilised seigad, kuid seda tavaliselt nende vanemate vaatevinklist.
Mida aga tunneb inimene, kes näeb pidevalt hooletusse jäetud või väärkoheldud lapsi?
PILGRIM.EE
Esikaane foto: © Maria Kilk