NAISE TERVIS
KAI HALDRE
KRISTEL EHALA-ALEKSEJEV
JAAN VOGELBERG
MARIKA HANSON
NAISE TERVIS
Keha
ja meel üleminekueas
KAI HALDRE
KRISTEL EHALA-ALEKSEJEV
JAAN VOGELBERG
MARIKA HANSON
Toimetanud Inge Pitsner
Projektijuht Keit Pajust
Treeningkava fotod Mikael Karlin
Küljendanud Lauri Tuulik
© Kai Haldre, Kristel Ehala-Aleksejev, Jaan Vogelberg, Marika Hanson, 2024
© Kirjastus Pilgrim, 2024
ISBN 978-9916-762-38-7
Trükk Tallinna Raamatutrükikoda
ANTI-AGING-MEDITSIIN –SEESTPOOLT VÄLJAPOOLE
TERVES KEHAS TERVE VAIM
Marika Hanson
EESSÕNA
50+ NAINE ON ELU OMA TÄIUSLIKKUSES!
See on raamat elust. Kuigi pealkiri kutsub lugejaiks eelkõige naisi, leiavad ka mehed siit tarkust, et mõista naisi, kes on menopausis või sisenemas sellesse olulisse etappi oma elus. Meie kõigi elus – kodus, tööl või sõprade hulgas – mängib olulist rolli vähemalt üks selline naine.
Pereloomise, raseduse ja lapse sünni ettevalmistamiseks on kirjutatud palju raamatuid ning loodud tugigruppe. Ühiskond on neil teemadel üldiselt mõistev ja toetav. Samal ajal elame aktiivselt kultuuriruumis, kus vanuseline küpsemine, eriti naiste küpsemine viiekümnendate eluaastate ümber, on nähtamatu ning paljuski peidetud hirmude, väärarusaamade, puudulike teadmiste ja eirava meele taha.
Ometi toimuvad naise kehas sel perioodil sama olulised muutused kui emaks saamisel. Naistel endil on üleminekuiga liigagi tihti piinlik tunnistada ja olgem ausad, mehed peavad sageli naisi siis juba
vanaks, kuigi kaasaegsed viiekümnesed naised on targad ja energilised.
Suurem osa keskealistest on loomulikult vitaalsed ja saavad ning soovivad panustada nii ühiskonda kui kogukonda, rääkimata tähtsast rollist lähikonnas, peres ja laste ning lastelaste elukäigus.
Just menopaus ja seda ümbritsevad aastad on naise elus kõige rikkalikumad. See on aeg, kus on juba piisavalt (elu)tarkust, et elada elu, milles on teadvustatud terviklikkus, kus piisavat tähelepanu saavad elu kõik olulised aspektid: füüsiline, vaimne, emotsionaalne ja spirituaalne.
See on aeg, kus andmine ja saamine on leidnud tasakaalu, kus väärtused on välja kujunenud ja elusiht teadvustatud. Ja isegi kui see nii ei ole, on veel piisavalt aega, et eneseteadlikkusega tegelema hakata. Jah, muidugi on see ka aeg, mil kehas toimuvad mitmed muutused ja sellega kaasnevad vaevused ning ka hirmud. See periood naise elus on füsioloogiliselt paratamatu, aga mitte lootusetu kannatamine, vaid elu oma täiuslikkuses.
Üleminekueaga seotud muutuste teadvustamine, naiste julgustamine oma vaevustest rääkima ning leevendust leidma aitab kaasa hoolivama, sallivama ning väärtuslikuma ühiskonna loomisele. Kujutame ette töökoosolekut, millel osalev naine saab piinlikkust tundmata öelda, et ta vajab korraks pausi, sest jube kuumahoog tuli peale, ning noorem meeskolleeg vastab: „Jaa, muidugi. Saan ma sinu heaks midagi teha?“
Teen ettepaneku, et kasvaksime nii majanduslikult kui mõtteviisilt „kõigi Eestiks“, sest see ei ole ületamatult keeruline ega tee kellelegi liiga. Lihtsalt muudame teadlikult ka 50+ naised nähtavaks ning ühiskonna imetlusväärseteks tasakaalustajateks. Esmalt muidugi peavad naised ise hakkama enesesse rohkem uskuma, et julgeda oma vajadusi sel eluperioodil välja tuua nii kodus kui ka tööl.
See eestikeelne originaalraamat annab suurepärase tõuke mõistmaks, mis toimub naisega üleminekuaastatel ja kuidas leevendada vaevusi, et tagada parem elukvaliteet. Raamat on kasulik naistele, kes soovivad olla kursis kaasaegsete teaduspõhiste soovitustega ning teadvustavad enesehoole vajadust ja tahavad elada täisväärtuslikku nauditavat elu.
Soovitan lugemise ette võtta siiski ka meestel, kes tahavad paremini mõista naisi enda elus, ja sõltumata soost või vanusest juhtidel, et luua väärikas ja julgustav töökeskkond, mille oluliseks osaks on terviklik töötaja, kelle emotsionaalsete ja füsioloogiliste vajadustega arvestatakse.
Elame oma elusid ikka täie jõu ja rõõmuga.
Peale mõnusat ja ladusat lugemist asu kogutud tarkust kindlasti ka igapäevaelus rakendama.
Kadri Mägi-Lehtsi, MD, MBA
juht, koolitaja, coach, teadveloleku treener, naine, abikaasa, ema, vanaema, sõbranna
KUIDAS TOETADA OMA KEHA JA MEELT ÜLEMINEKUEAS
Kai Haldre naistearst
Esimene ja viimane menstruatsioon on naise elukaarel kindlad teetähised. Menstruatsioonide olemasolu on märk sellest, et munasarjad toodavad nais- ja meessuguhormoone, need omakorda kujundavad nii välimuse kui iseloomu – koosmõjus ühiskonnast saabuvate signaalidega iga naise individuaalse identiteedi naisena. Viimast menstruatsiooni nimetatakse menopausiks. Varem või hiljem saabub see „võpatushetk“ igale naisele, ülejäänud elu, tänapäeval paljudel naistel enam kui kolmandik, kulgeb vältimatult vaid menopausijärgses ajas. Suhestumine viljaka ea lõppemisse ja vanaduse lähenemisse on nii kultuuriti kui inimesi pidi väga erinev. On naisi, kellele menstruatsiooni olemasolu on ülitähtis osa naiseks olemise identiteedist, ja on neid, kellel nii pole. Vahel sõltub selle hetke tajumine ka sellest, kas lapsed on olemas või neid pole, kas elus on olnud rasedusi ja kuidas need on lõppenud. Osal naistel üleminekueaga kehalised ja psüühilised vaevused pigem vähenevad, suurem osa naisi aga märkab kiireid muutusi, milleks vaim polnudki valmis ning mis mõjutavad igapäevast hakkamasaamist, suhteid lähedaste ja töökaaslastega. Sellest kõigest oldi küll kuuldud, aga endaga samastamiseks polnud justkui põhjust. Kultuuriliselt on selle eaperioodiga kaasnevast rääkimine olnud meil pigem tabu, midagi, millega pidi „lihtsalt hakkama saama“, tekkinud vaevusi on sageli pigem häbenetud, vahel isegi naeruvääristatud.
Üleminekuea saabumisel tasub korraks järele mõelda ja teha just enda jaoks sobiv pikem plaan rõõmsaks ja võimalikult terveks vananemiseks – nn pro-aging-plaan. Uue eluetapi käsitlemise kontekst on oluline. Kuigi ka siinses raamatus on sellest juttu, siis ise kuulun nende hulka, kes ei nõustu meedias laialt kasutatud ja imelisi kallihinnalisi võtteid kasutava „anti-aging“ narratiivi ning terminiga, kuna see seostub millegi vastu võitlemisega ja sisaldab endas paratamatult sõnumit, et elu viimane kolmandik – tegelikult loomulik vananemine – on midagi negatiivset ja häbiväärset. Millegi vastu võitlemine on küll mobiliseeriv, samas aga põhjustab lisastressi ja pole seetõttu asjakohane.
Rõõmsa ja terve vananemise isiklik plaan
Oodatav eluiga on rahvastikustatistikas kasutatav näitaja, mis kõneleb sellest, kui palju aastaid antud aastal sündinutel on elada jäänud, kui tulevikus suremus ei peaks muutuma (mis pole tõsi). Samas annab oodatava eluea arvutamine võimaluse võrrelda suundumusi ajas ja näiteks linnas, maal, meestel, naistel, haritutel, vähem haritutel jne. 2022. aastal oli naiste keskmine oodatav eluiga Eestis 82,3 aastat.
TERVE VANANEMISE
ALUSTALADEKS ON IKKA
NEED TEADA-TUNTUD,
PEAMISELT VAID INIMESE ENDA ELUOTSUSTEST SÕLTUVAD
Oodatav eluiga ja tervena elatud aastad (statistikas kasutatav näitaja, mis kõneleb sellest, kui kaua me elame ilma igapäevase kõrvalise abi vajaduseta) sõltuvad kõige enam inimese haridustasemest. Põhiharidusega naiste oodatav eluiga oli 77 aastat, kõrgharidusega naistel pea 85 eluaastat. Kõrgharidusega inimestel on Eestis 15 aastat enam antud tervena elatud aastaid võrreldes põhiharidusega inimestega.
KOMPONENDID: LIIKUMINE, TOIT, UNI JA POSITIIVSED SOTSIAALSED SUHTED.
Seega oleme jõudnud inimkonna ajaloos täiesti uude ajastusse. Menopaus algab ikka umbes 50aastaselt, aga oma isiklik vananemise
plaan tuleb tänapäeval teha järgnevaks 30–35 aastaks, võimalik, et isegi pikemaks perioodiks.
Mis on selle eesmärk? Eks igaüks sõnastab ise oma eesmärgi, aga on selge, et enamik inimesi ei soovi muutuda sõltuvaks ümbritsevate abist ning sooviksid, et mõistus säiliks kaua. Tark inimene siis vaatabki uuel eluetapil otsa oma harjumustele ja teeb vajadusel muudatused, mis tagavad eakohase füüsilise tervise, ning ei panusta aju vananemise kiirendamisse.
Terve vananemise alustaladeks on ikka need teada-tuntud, peamiselt vaid inimese enda eluotsustest sõltuvad komponendid: liikumine, toit, uni ja positiivsed sotsiaalsed suhted. Viimane tähendab, et toksilistest suhetest teadlik eemaldumine ning sõprade ja perekonnaga mõnusalt koos veedetud aeg on investeering enda tulevasse tervisesse.
Liikumisharjumuste soovitused rajanevad vastavatel teadusuuringutel. Kui neid soovitusi järgida, siis vähenevad peamised ja sagedasemad elu teises pooles esinevad terviseriskid järgnevalt:
• II tüüpi diabeet kuni 40%
• südame-veresoonkonnahaigused kuni 35%
• kukkumised (ja sellest nt luumurrud) kuni 30%
• depressioon kuni 30%
• liigese- ja seljavalud kuni 25%
• rinna- ja jämesoolevähk kuni 20%
Nelja suurde rühma jaotunud liikumisharjumused mõjutavad terve vananemise aluseks olevate funktsioonide säilimist:
• füüsiline vastupidavus
• lihaste tugevus
• keha tasakaal
• keha painduvus
Füüsilist vastupidavust ajas aitavad tagada sellised tegevused, mille käigus kiireneb pulss ja sageneb hingamine. Minimaalne aeg nädalas mõõduka intensiivsusega ettevõtmisteks on 150 minutit ehk kaks ja pool tundi ehk siis pool tundi viiel päeval nädalas; suure intensiivsusega füüsilise koormuse puhul on minimaalne aeg 75 minutit nädalas, parim on mõlema kombinatsioon.
Kui on soov hinnata, kas aktiivsus on piisav ning samas ei tee endale liiga, siis on heaks orientiiriks maksimaalse pulsisageduse mõõtmine. Selleks on lihtne valem: 220 miinus eluaastad (nt 55aastase inimese maksimaalne pulsisagedus on: 220–55=165 lööki/minutis). Mõõduka intensiivsusega kehalise koormuse korral peaks pulsisagedus olema 64–76% maksimumist, suure intensiivsusega kehalise koormuse korral peaks pulsisagedus jääma 77–93% ulatusse maksimaalsest.
Mõõduka intensiivsusega tegevused (hingamine sageneb, aga omavahel rääkida on veel võimalik):
• kiire kõndimine
• ujumine
• jalgrattasõit
Suure füüsilise intensiivsusega tegevused (hingamine sageneb, omavahel rääkida on raske):
• tantsimine
• treppidest ülesminek
• jooksmine
• mitmed spordialad
Erinevate lihasrühmade tugevust ja vastupidavust tagavaid harjutusi peaks tegema vähemalt kaks korda nädalas. Kõige lihtsam on alustada oma keharaskust kasutades, mingit keerulist ja kallist erivarustust ei ole tegelikult vaja. Lihaste tugevuse ja vastupidavuse säilitamisele suunatud igapäevategevused (nt raskete poekottide tassimine, lapselapse süles hoidmine, kükki-püsti harjutused, istessetõus,
kätekõverdused jm) on olulised, kuna lihasmass hakkab mitmel põhjusel vananedes vähenema (seda nimetatakse sarkopeeniaks). Selle muutuse aluseks on nii lihaskiudude endi taandareng kui ka muutused lihaste tööd koordineerivates närvirakkudes ja närviimpulsside ülekanne lihaskiududele. Ühelt poolt tähendab vähenenud lihasmass, et vajame vähem kaloreid ja ülesöömine ning ülekaal on kergem tulema, teisalt on oluline, et just suuremate lihaskiududega lihased (neid kasutame vastupidavust nõudvas füüsilises tegevuses, mitte niipalju kerges aeroobses tegevuses) saaksid koormatud – just nende lihaste seisund tagab, et eakana saaksime ilma abita tõusta tugitoolist või minna trepist üles.
Keha tasakaalu hoidmine on midagi, millele nooremas eas enamasti ei mõeldagi, vananedes võib aga saada elumuutva trauma põhjuseks. Nõrgenev lihaskond viib kukkumisteni sellest tulenevate pikaajaliste ja dramaatiliste tagajärgedega. Lihasmass väheneb vananedes kõigil, suurem risk kukkumisteks on neil, kellel lisandub ülekaal ja istuv eluviis. Tasakaalu fataalne kaotus võib ette tulla kõige igapäevasemates olukordades – kõndimisel (näiteks järsul keha liigutamisel) või trepist käies, eluohtlikuks muutuvad talvised tänavad. Et kukkumisi ei juhtuks, tasub teadlikult harjutada keha tasakaalus püsimist. Loomulikult võib soovi korral minna mõnda spetsiaalsesse trenni, näiteks joogasse, aga hoopis lihtsam on kodus hambapesu ajal proovida seista ühel jalal või kõndida mööda kujuteldavat köit põrandal, ja püüda seda teha iga päev.
Keha painduvust aitavad säilitada lihtsad venitus- ja sirutusharjutused, mis paljudele on kindlasti tuttavad juba koolipõlvest. Siinjuures on nipp, et neid tuleks teha pärast kasvõi viie- kuni kümneminutilist füüsilist koormust, näiteks käimist, või siis, kui on tehtud mingi teine igapäevane füüsilist pingutust nõudev tegevus, sh treening. Lihased peaksid eelnevalt nii-öelda soojad olema. Venitusharjutusi tehakse lihasrühmade kaupa, 10–30 sekundit korraga,
korrates harjutust kolm kuni viis korda, samal ajal rahulikult hingates; vahel saab venitust veelgi ulatuslikumaks muuta samaaegse pikendatud väljahingamisega. Hea painduvus paneb aluse muudele igapäevastele füüsilist pingutust nõudvatele tegevustele, annab liigutamisvabaduse.
Mida ma saan ise teha, et hoida oma aju kiirenenud vananemise eest?
Keskmiselt saavutab inimene oma kognitiivse võimekuse maksimumi 40.–55. eluaastaks, alates 60. eluaastast hakkab see tasahilju vähenema, vaid üksikutel õnnelikel jääb pikemat aega samaks, mis oli nooremana. Enamik inimesi sureb siiski enne, kui dementsus diagnoositakse, vastasel korral saabub see kõigil ühel päeval väga-väga kõrges vanaduses.
Kognitsioon on ümbritsevast maailmast meelelise pildi loomine. Selles osalevad vaimsed protsessid, nagu ümbritseva tajumine, mälu, oskus probleeme lahendada, planeerida, järeldada, kategoriseerida jm. Igapäevaeluga, kasvõi näiteks riietumise või hambapesuga hakkamasaamiseks on vajalik kognitiivne võimekus.
Ebasoodsate tegurite kokkusattumisel vananeb aju kiiremini, kui bioloogiline vanus seda eeldaks.
Teadusuuringutega on leitud mitmeid kognitiivset võimekust arendavaid ja selle reservi suurendavaid tegureid, ning on teada ka need mõjurid, mis ajutegevuse pikaajalisele säilimisele halvasti mõjuvad. Oluline on teadvustada, et geneetilisel eelsoodumusel on väiksem roll kui nendel mõjudel, mis pärinevad keskkonnast ja millest suurt osa saame ise muuta. Lõpptulemuses on oluline ka see, millisel eaperioodil ajutervisele mõjuvad tegurid oma toimet avaldavad.
Kognitiivsele reservile ja ajutervisele mõjuvad soodsalt ja kaitsvalt:
• koolis käidud aastate arv – mida pikem haridustee, seda parem
• lugemus
• keelteoskus
• sotsiaalne suhtlus
• vaimset pingutust nõudev töö
• pikaajaline lemmikloomaga tegelemine (see on eriti hea lahendus neile, kes on mingil põhjusel üksinda jäänud)
Elu teises pooles muutuvad oluliseks füüsiline aktiivsus, normis või isegi madalam kehakaal, tasakaalustatud toitumine, piisav C-vitamiini hulk toidus. 70. eluaastates saab määravaks vaimset pingutust nõudvate tegevuste säilitamine; seetõttu on nii-öelda ohtlik periood pensionile jäämine, kui puudub plaan, millega asendada varasem igapäevane aju pingutamine.
Ajutervisele mõjub laastavalt, eriti elu teises pooles:
• unehäired (aju vabaneb kahjustavatest ainevahetuse jääkproduktidest täisväärtusliku une ajal; kroonilise unepuuduse tõttu toksiline toime ajule kuhjub ja kahjustus võib olla taaspöördumatu)
• stress
• depressioon
• kõrge vererõhk
• häired veresuhkru talitluses
• südame-veresoonkonnahaigused
• suitsetamine
• tõsised kroonilised haigused (hulgiskleroos, Parkinsoni tõbi, kroonilised neeruhaigused, insult, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, diabeet jt)
IGA INIMENE SAAB ISE
OTSUSTADA, ET AJUTEGEVUST SOODUSTAVAID TEGUREID
OLEKS ROHKEM KUI NEID, MIS AJULE LAASTAVALT MÕJUVAD.
Iga inimene saab ise otsustada, et ajutegevust soodustavaid tegureid oleks rohkem kui neid, mis ajule laastavalt mõjuvad.
Mida tähendab isiklik vananemisplaan toitumise mõttes?
KUI KAAL SUURENEB, TULEKS
ALUSTADA SELLEST, ET KONKREETSELT ARU SAADA, MIS SINU IGAPÄEVASTES TOITUMISHARJUMUSTES KAALUTÕUSU PÕHJUSTAB.
Kuna Eestis on vähemalt pooled üleminekueas naised ülekaalulised või rasvunud ja kaal kipub kiiresti tõusma, siis tuleb üleminekuea saabudes üle vaadata oma toitumisharjumused. Kindel on see, et tervislikku kaalu on võimalik saavutada ja hoida läbi aastakümnete. Pole olemas mingit üldist kõigile sobivat müstilist üleminekueadieeti, on olemas isiklik toitumiskava, mis peab pakkuma mõnu ja toidunaudinguid ning jääma aastakümnetepikkuseks harjumuseks. See tähendab, et kui kaal suureneb, tuleks alustada sellest, et konkreetselt aru saada, mis sinu igapäevastes toitumisharjumustes kaalutõusu põhjustab.
Hea võimalus detailse ülevaate saamiseks on pidada paar nädalat toitumispäevikut, arvutada iga söödud toidu energiasisaldus ning otsustada, mis on enda valikutes sellist, mida kohe muuta saaks, mille ärajätmisest või olulisest vähendamisest tekiks kõige suurem efekt. Näiteks kas on portsjonid liiga suured, kas alkoholikasutamise piiramine aitaks päevast kaloraaži vähendada, millise energiatihedusega toit on peamiselt menüüs (kas keedukartul või rasvaga valmistatud kartul, kas sealiha või kanaliha jne), millised on vahepalade ja näksimise harjumused, kas toidukordade sagedus on optimaalne? Oma harjumustele tuleks otsa vaadata pikema perioodi lõikes, sest keegi ei muutu ülekaaluliseks, kui ta korra nädalas või kuus sööb mõnusa koogitükikese või priske grillvorsti, aga kui pakk krõpse ja klaas õlut või veini kuulub igaõhtuse telekavaatamise juurde, siis võib alustada vaid selle ühe harjumuse muutmisest. Seega – muudatused menüüs ja toitumisplaan järgnevateks aastakümneteks on individuaalne ja unikaalne. Tuleks endale selgeks teha, mis on toit ja millised on hädavajalikud toitained ning milline on erinevate toitude energiatihedus, alustada
väikestest, realistlikest, aga püsivatest muudatustest, mis jääksid püsima aastakümneteks.
Üleminekueas naised ja mehed on enamasti kas emad-isad või vanaemad-vanaisad. Minu soovitus on teadvustada ka enda rolli selles, et järeltuleval põlvkonnal kujuneksid tervist toetavad söömisharjumused ja mõtestatud toiduvalikud terveks eluks. Kodune eeskuju on siin kõige määravama tähtsusega; kooli ja sõprade mõju on olemas, aga mitte nii põhjapanev, kui lapsena kodus kogetu. Eesti järgib rikkamate riikide rumalate söömisharjumuste trendi ja noorte kehakaal suureneb ka meil, ometi on see vaid meie endi kätes, et me ei kordaks teiste vigu.
Mõnele naisele ja mehele võib noorele põlvkonnale eeskujuks olemine mõjuda inspireerivalt, et oma kehakaalu ja toiduvalikute osas muudatused ette võtta.
Naise üleminekuea ja vananemise unikaalsus
Vananevad kõik, nii mehed kui naised, ning palju protsesse nii kehas kui hinges on väga sarnased. Samas sellist äkilist hormonaalset muutust, mis kaasneb menstruatsioonide lakkamisega, mehed ei koge.
Suur väljakutse on aru saada, millised muutused toimuvad eeskätt bioloogilise vananemise tõttu ja millised on need, kus peamiseks põhjuseks on munasarjade töö järsk lakkamine ja sellest tulenev, peamiselt östrogeense hormooni (edaspidi ka ‘östrogeen’) toime puudumine. Vahel on ka nii, et üks muutus võimendab teise mõjusid.
Järgnev ülevaade püüabki selgitada kehas toimuvat ning tuua välja need olukorrad ja tervise ning elukvaliteedi teemad, mis eeskätt sõltuvad naissuguhormoonide toime lakkamisest ja kus võiks abi olla muu hulgas hormoonasendusravist kui põhjuslikust lähenemisest.
KESKNÄRVISÜSTEEM
• kuumahood
• unehäired
• depressioon, suurenenud ärevus
• kognitiivsed muutused
• migreenid
SEKSUAALHÄIRED
• seksuaaliha vähenemine
• valulik seksuaalvahekord
UROGENITAALSÜSTEEM
• tupekuivus
• sügelus-, ärritustunne välisgenitaalidel
• urineerimishäired
• korduvad kuseteede põletikud
MUUTUSED NAHAS, LIMASKESTADES, JUUSTE/KEHAKARVADE KASVUS
• nahk muutub õhemaks, kuivemaks
• väheneb naha elastsus
• tekivad kortsud
• juuste kadu
KEHAKAAL, AINEVAHETUSLIKUD MUUTUSED
• kehakaalu tõus
• rasvkoe ümberpaiknemine, vistseraalne rasvumine
• suureneb vööümbermõõt
LIHASED, SKELETT
• liigesevalud
• sarkopeenia
• osteoporoos
JOONIS 1
Üleminekueas algavad kehalised ja psühholoogilised muutused
Foto: Delfi Meedia/Krõõt Tarkmeel
KAI HALDRE
on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Doktoritöö noorte naiste seksuaaltervise teemal kaitses samuti Tartu Ülikoolis, kus on töötanud ka teadurina.
Raamatu ilmumise ajaks on ta naistearstina töötanud 35 aastat, viimased seitse aastat Ida-Tallinna Keskhaigla viljatusravikeskuses, varem Pelgulinna sünnitusmajas. Kai huviorbiidis on pikka aega olnud see, kuidas ümbritsev sotsiaalmajanduslik ja kultuuriline kontekst mõjutavad eri vanuses ja eri põlvkondade naiste (seksuaal)tervist ja tervisekäitumist. Ta on nendel teemadel koolitanud erinevate erialade kolleege ning kirjutanud nii teadus- kui populaarteaduslikke artikleid. Informatsiooni kättesaadavus pole võrreldav paarikümne aasta taguse ajaga, ent jätkuvalt on arenguruumi paljude nähtuste, sh nii tavaliste nagu menstruatsioon ja menopaus mõistmisel ja selgitamisel. See saigi ajendiks kirjutada sellesse raamatusse naiste üleminekuea teemal.
KRISTEL EHALAALEKSEJEV
on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, omandanud magistrikraadi kliinilise toitumise erialal Leuweni Katoliiklikus Ülikoolis ning kaitsnud doktorikraadi Tartu Ülikoolis reproduktiivmeditsiinis. Kristeli keskseks huviks nii praktilises töös kui teadusuuringutes on inimese eluviisi ja söömiskäitumise mõju tervisele. Kliinilise ja teadustöö kõrval on ta olnud kaasatud Eesti riiklike toitumissoovituste väljatöötamisse. Pikaaegse koolitajana on Kristel oma loengutes puudutanud erinevaid toitumis- ja terviseteemasid.
Foto: Kert Kruusakivi
JAAN VOGELBERG
on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ning pikka aega töötanud arstina meditsiini eri valdkondades Eestis ja Soomes. Anti-aging ehk vananemisvastane ehk ennetav meditsiin hakkas Jaani huvitama kaheksa aastat tagasi ning teadmisi sellel alal on ta omandanud selle valdkonna liidrite, dr Claude Dalle ja akadeemik Havinsoni kursustel. Oma praeguses arstitöös Happy Aging Kliinikus tegeleb ta koos kolleegidega nii vananemishaiguste riskide kaardistamise ja pikaajalise ennetuse kui ka juba olemasolevate haiguste raviga.
Foto: Grete Jakobson
Foto: Mikael Karlin
MARIKA HANSON
on lõpetanud Tallinna Ülikooli tantsujuhtimise eriala. Ta on diplomeeritud tantsupedagoog, koreograaf ja enesetervendusterapeut, kes on pühendunud tantsule juba 40 aastat. Marika kirglik huvi liikumise ja vaimse tervise vastu on viinud teda unikaalse lähenemiseni nende kahe valdkonna ühendamisel, tehes temast eksperdi tantsu terapeutilise jõu vahendamisel. Juba üle 30 aasta on ta juhtinud Stockholmis enda nime kandvat tantsukooli Marikas Dans & Modestudio, kus ta on tegevjuht tänaseni. Raamatus jagab ta tarkusi ja praktilisi kogemusi, kuidas avastada tantsu tervendav jõud.
Keha ja meel üleminekueas
Hiljemalt neljakümnendates tekib naisel üha enam üleminekuaastatega seotud küsimusi ja ringlemas on liigagi palju vastuseid. Menopaus ja seda ümbritsevad aastad on naise elus aeg, mil kehas toimuvad mitmed muutused ja sellega kaasnevad vaevused ning ka hirmud. See periood naise elus on füsioloogiliselt paratamatu, aga mitte lootusetu kannatamine. Uued teadmised meditsiinivaldkonnas võimaldavad elada pikal elukaarel võimalikult kaua tervena ja kvaliteetselt.
Mida menopaus üldse tähendab? Kuidas ja milleks valmistuda? Millist mõju avaldavad naissuguhormoonid naise kehale? Millised on tänased seisukohad hormoonasendusravi võimalustest? Kellelt ja milliseid küsimusi küsida? Mida ma ise enda heaks teha saan?
See sisukas raamat annab rohkem vastuseid, kui küsida oskaksid. „Naise tervis. Keha ja meel üleminekueas“ autorid on tunnustatud ja väga suure kogemustepagasiga Eesti arstid Kai Haldre ja Jaan Vogelberg, arst-toitumisteadlane Kristel Ehala-Aleksejev ja liikumispedagoog Marika Hanson.
Raamat, mille autorid on tipptasemel asjatundjad, on sobilik ja väga vajalik lugemine igas eas naisele, eriti aga 40+ vanuses. Ja miks mitte ka mehele, kes soovib paremini naisi mõista.
„Teadmised on võim, sealhulgas ka võim ja võimalus võtta küpses eas enda kätte vastutus oma enesetunde ja tervise osas,“ ütleb dr Kai Haldre. „Ilma hea füüsilise ja vaimse enesetundeta on elurõõmu hoida väga raske kui mitte võimatu. Seda tõdemust meenutada pole kunagi liiga hilja ja eriti asjakohane on see üleminekueas, kui naise kehas ja meeles toimuvad kiired ning jäävad muutused.“