Originaali tiitel:
The Missus
© 2023 by Erika James Limited
Kõik õigused kaitstud.
Tegemist on ilukirjandusteosega. Nimed, tegelaskujud, kohad ja sündmused on kas autori väljamõeldised või kasutatakse neid ilukirjanduslikus kontekstis. Kõik sarnasused elavate või surnud inimeste, reaalsete sündmuste ja paikadega on täiesti juhuslikud.
Inglise keelest tõlkinud Tiina Kanarbik
Keeletoimetaja Inge Pitsner
Originaali kujundanud Ashley Holstrom/Sourcebooks
Eestikeelse raamatu küljendanud Lauri Tuulik
© Kirjastus Pilgrim, 2024
ISBN 978-9916-680-74-2
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
D-le, armastusega
Esimene peatükk
Mu sammud kajavad läikivatel põrandaplaatidel nõudlikus rütmis ja ma kissitan eredate päevavalguslampide käes silmi.
„Siitkaudu.“ EMO arst jääb seisma ja saadab mu jahedasse, peaaegu tühja ruumi, haigla surnukambrisse.
Laual lina all on mu venna purustatud elutu keha.
Šokk on nagu maavärin, surub mu rinnale ja pigistab kopsudest viimsegi hingetõmbe. Mitte miski poleks saanud mind selleks ette valmistada.
Kit, mu suur vend.
Minu eeskuju.
Kit, Trevethicki kaheteistkümnes krahv.
Surnud.
„Jah. See on tema.“ Need sõnad on mu suus nagu vatt.
„Tänan teid, lord Trevethick,“ pomiseb arst.
Kurat. See olen nüüd mina!
Ma vaatan Kiti.
Aga see pole tema. Mina olen sellel laual – laman seal muljutuna, katkisena... külmana... surnult.
Mina? Kuidas?
Ma laman ja vaatan Kiti, kes kummardub ja suudleb mind laubale. „Hüvasti, tainapea,“ ütleb ta karedal häälel, rasked pisarad kurgus. „Sa saad hakkama. Sa oled selleks sündinud.“ Ta naeratab oma kõverat siirast naeratust, mis on mõeldud neiks harvadeks hetkedeks, mil ta on omadega läbi.
Kit! Ei! Sa said valesti aru.
Oota!
„Sa saad hakkama, Varumees,“ ütleb ta. „Sa oled kolmeteistkümnes, õnnenumber.“ Ta naeratus kaob ja ta ise samuti. Ning ma vaatan teda veel kord, kummardun üle tema, kui ta magab. Ent ta vigastatud keha tõendab vastupidist – ta ei maga – ta on... surnud.
Ei! Kit! Ei! Sõnad jäävad mu kurku kinni, sest seal on liiga palju kurbust.
Ei! Ei!
Ma ärkan ja mu süda taob.
Kus ma olen?
Läheb hetk aega, kuni mu silmad poolvalgusega harjuvad. Alessia on end minu ümber kerinud, pea mu rinnal, käsi mu kõhul. Ma hingan sügavalt, puhastavalt ning mu paanika taandub nagu rahuliku mere õrn laine.
Ma olen Põhja-Albaanias Kukësis Alessia vanematekodus ja taevas järve kohal hakkab koitma.
Alessia on siin. Koos minuga. Ta on siin kaitstud ja magab sügavalt. Ettevaatlikult võtan ma tal õlgade ümbert kõvemini kinni ja suudlen ta juukseid, hingates sisse nende lõhna. Lavendli, rooside ja mu armsa tüdruku nõrk aroom rahustab mind ja liigutab mu meeli.
Mu keha ärkab ning kerkib iha, kuum ja raske.
Ma tahan teda. Jälle.
See vajadus on uus, aga on muutunud osaks minust ja suureneb temaga koos olles. Ta on nii ahvatlev ja armas, et igatsen teda nagu sõltlane. Aga ma panen vastu soovile teda äratada – ta on läbi teinud üheksa põrguringi.
Jälle.
Kurat.
Ma saan oma keha kontrolli alla ja sulgen silmad, kui mu viha ja kahetsus pinnale tõusevad. Ma lasin tal oma sõrmede vahelt välja libiseda. Ma lasin sel vägivaldsel närukaelal, tema „kihlatul“ ta röövida. Ma ei taha teada, kuidas ta on pidanud kannatama, aga ta kriimustused ja sinikad räägivad kohutavat lugu.
Mitte kunagi ei lase ma sellel enam juhtuda.
Jumal tänatud, et ta on siin kaitstud.
Las ta magab.
Ma mängin õrnalt ta juuksesalguga, imestades nagu alati, kui pehme see on. Ma tõstan selle suu juurde ja suudlen hellalt.
Mu armas. Mu kaunis, vapper tüdruk.
Ta on nii palju läbi elanud, ja nii lühikese ajaga: inimkaubandus, kodutus, töö leidmine... ja minusse armumine.
Mu kallis koristaja.
Kellest saab varsti mu pruut.
Ma sulgen veel kord silmad ja soojust otsides surun end talle lähemale ning jään tukkuma.
Ma ärkan järsku – kuulen mingit häält, mis tuleb väljast.
Mis see oli?
Aeg on hilisem – toas on eredam valgus.
„Alessia!“
Ta ema hüüab teda.
Kurat! Me oleme sisse maganud!
„Alessia! Ärka üles. Su ema hüüab.“ Ma suudlen teda laubale ja ta pomiseb midagi, kui vabastan end ta kätest ja tõusen istukile. „Alessia! Tõuse nüüd! Kui su isa meid leiab, laseb ta meid mõlemaid maha.“
Mulle meenub tahtmatult ta isa oma püssiga, nagu oli eelmisel õhtul.
Sa abiellud mu tütrega.
Alessia ema hüüab jälle ja Alessia avab silmad, pilgutades une minema. Ta vaatab mulle otsa, juuksed sassis, unine ja erutav, ning naeratab mulle säravalt. Hetkeks unustan ma ta isa sünge hoiatuse, kui ta sõrme päästikul hoidis.
„Tere hommikust, kaunitar.“ Ma silitan ta põske, vältides kriimustust, mis on ikka veel seal. Ta sulgeb silmad ja naudib mu puudutust. „Su ema hüüab sind.“
Ta silmad lähevad pärani ja naeratus kaob ning asendub suuresilmse äreva ilmega. Ta ajab end sirgu, olles alasti, vaid väike kuldne rist kaelas. „O zot! O zot!“
„Jah. O zot!“
„Mu öösärk!“
Uksele koputatakse summutatult, aga nõudlikult. „Alessia!“ sosistab proua Demachi.
„Kurat! Peida end ära! Ma teen ukse lahti.“ Mu süda peksab metsikult.
Alessia hüppab voodist välja, alasti ja armas, ning mina kargan püsti ja tõmban teksased jalga. Tegelikult tahaksin ma naerda – see on nagu mingi totakas Briti farss. Täiesti jabur. Me mõlemad oleme täiskasvanud, me abiellume varsti. Heitnud kiire pilgu Alessiale, kes maadleb oma gooti öösärgiga, paterdan ma ukse juurde, avan selle pisut ning teesklen unisust. „Proua Demachi, tere hommikust.“
„Tere hommikust, krahv Maxim. Alessia?“ küsib ta.
„Kas ta on jälle läinud?“ Ma püüan näida murelik.
„Teda pole oma voodis.“
Alessia jalad paterdavad üle külma plaaditud põranda ja ta paneb käed ümber mu keskkoha ning vaatab mu selja tagant välja. „Ema, ma olen siin,“ sosistab ta inglise keeles, minu pärast, nagu ma arvan.
Kuradi kurat.
Meid on avastatud ja nüüd olen ma oma tulevase ämma silmis valelik. Ma kehitan Shpresale vabandavalt õlgu ja ta kortsutab kulmu, ilma igasuguse naljasädemeta.
Kurat.
„Alessia!“ sisistab ta ja vaatab närviliselt üle õla. „Po të gjeti yt atë këtu!“
„E di. E di,“ ütleb Alessia ning vastuseks mu kulmukortsutusele vaatab mind armsalt ja kahetsevalt ning tõstab oma huuled minu poole, pakkudes karsket suudlust. Ta astub uksest välja, seljas viktoriaanlik öösärk, ning vaatab mind üle õla tulisel pilgul, minnes ema järel trepist alla. Ma andestan talle, et ta tegi minust oma ema ees valetaja, ning seisan ja kuulan, kuidas nad üksteisega albaania keeles sosistavad. Isa pole kuulda.
Ma arvan, et meil läks õnneks.
Noh, ta isa ju ütles, et Alessia on nüüd minu probleem. Ma vangutan pead ja sulgen ukse, olles selle mõtte peale vihane. Alessia pole minu probleem, kurat küll. Ta on naine, kes mõtleb oma peaga. Kuidas võib ta isa midagi sellist üldse mõelda? See ajab mind närvi. Kultuurilises mõttes oleme ta isaga vastaspoolustel ja sama palju kui mina tahan olla tema suhtes lugupidav, on temal vaja lasta end kahekümne esimesse sajandisse tirida. Selge see, miks Alessia on temaga ettevaatlik. Ta vihjas kaudselt isa muutlikule iseloomule, kui Cornwallis olime. Alessia ütles, et ei igatsenud isa, vaid ainult ema järele.
Põrguvärk. Mida kiiremini me siit lahkume, seda parem.
Kui kaua võtab aega, et abielluda?
Võib-olla peaksime jalga laskma.
Põgenema?
Me võiksime peatuda Tiranas Plaza hotellis, kuni ootame Alessia uut passi, ja avastada koos pealinna. Kui kaua üldse võtab aega, kuni ta passi saab? Piisavalt, et ta isa tuleks meile järele, püss kaasas? Ma ei tea seda ja miskipärast ei usu, et Alessiale see mõte meeldiks. Aga see salatsemine, nagu oleksime lapsed – see on jabur. Justkui oleksime mitu sajandit tagasi rännanud ja ma ei tea, kas suudan sellega pikemalt leppida.
Ma vaatan kella, aga ikka on veel vara, niisiis võtan teksased jalast ja heidan pikali. Ma vahin lakke ja meenutan viimaseid päevi ning mu äsjane unenägu kerkib teadvusesse.
Mis kurat see siis oli?
Kit?
Ta lepib sellega, et pärin krahvitiitli.
Kas selles on asi?
Kas ta kiidaks heaks ka mu kiire abieluettepaneku ja selle rutaka pulma?
Ei, ma ei usu. Võib-olla seda see unenägu tähendaski. Kui järele mõelda – ma ei usu, et üldse keegi mu perekonnast selle heaks kiidaks. Ma sulgen silmad, kujutades ette, kuidas mu ema sellele uudisele reageerib. Võib-olla on tal hea meel, et ma abiellun... lõpuks.
Ei. Ta saab maruvihaseks. Ma tean seda.
Võib-olla mu unenägu tähendas, et Kit on minuga solidaarne.
Võib-olla...
Jah.
Seda see unenägu tähendaski.
Ta ema on vihane ja Alessia ei tea, mida talle rahustuseks öelda.
„Mida sa enda arust teed?“ küsib Shpresa. Alessia kergitab vastuseks kulmu.
„Alessia!“ nähvab ema, teades väga hästi, mida Alessia sellega öelda tahab. „Ehkki see mees on su süütuse võtnud, ei tähenda see veel, et sa ei peaks ootama, kuni abielus oled!“
Mama!
„Kui su isa sulle peale satub!“ Ema ohkab. „Ma arvan, et ta läks välja, võib-olla sind otsima. Ta saaks ilmselt infarkti, kui teaks, mida sa tegid.“ Shpresa naksutab ärritunult keelt, kui nad halli lähevad, aga elutuppa jõudes ta ilme leebub. „Ma arvan, et sa oled juba rase, nii et...“ Ta kehitab alistunult õlgu.
Aeglane puna valgub üle Alessia näo. Kas ta peaks emale ütlema, et ta valetas?
„Nii, su ilus krahv on heas vormis.“ Shpresa silmitseb tütart narritava naeratusega.
„Mama!“ hüüatab Alessia.
„Tal on tätoveering.“
„Jah. See on ta perekonna vapp.“
„Ahaa.“ Tundub, et emale see ei meeldi ja ta närib huuli. Alessia kehitab õlgu. Temale see tätoveering meeldib.
Ema naeratab. „Kas ta on sinuga hea... voodis?“
„Mama!“ Alessia hääl tõuseb šokeeritult mitme oktavi võrra.
„See on oluline. Ma tahan, et sa oleks õnnelik, ja sa pead tegema nii, et tema oleks õnnelik. Ja ei lähe kaua, kui laps tuleb, ja, noh...“ Ema turtsatab, pettumus valgub lainetena üle ta näo ja Alessia vaatab talle ilmetult vastu.
Mida ta saab öelda? Et ta valetas oma vanematele?
Ja kas emaga oligi nii pärast Alessia sündi?
Alessia ei taha sellele mõelda. Pealegi on sellise vestluse jaoks liiga varajane hommik.
„Ma arvan, et Maxim on õnnelik,“ ütleb Alessia lõpuks.
„Tore. Me võime sellest veel rääkida.“
„Ma ei taha sellest rohkem rääkida,“ vastab Alessia hirmunult.
„Kas sul pole midagi küsida?“
Alessia kahvatab selle mõtte peale. „Ei!“
„Ma arvan, et praegu ongi selleks pisut liiga hilja. Aga kui sul on küsimusi, siis su isa ja mina...“
„Mama! Lõpeta!“ Alessia paneb käed kõrvadele. „Ma ei taha teada.“
Ema naerab heasüdamlikult. „Nii tore, et sa tagasi oled, kullake. Ma igatsesin sinu järele väga.“ Ta naer vaibub ja ta kissitab silmi, kui ilme tõsiseks muutub. „Eile öösel ma muudkui visklesin voodis. Ma mõtlesin selle üle, mida härra Maxim ütles. Ma ei saanud mure tõttu magama jääda.“ Ta hääl vaibub.
„Mis on, mama?“
Naine hingab sügavalt sisse, justkui oleks seda eriti raske välja öelda. „Ta rääkis midagi inimkaubandusest.“
Alessia ahmib õhku. „Oh, ema, mul on sulle nii palju rääkida, aga las ma käin kõigepealt duši all.“
Ema võtab ta käte vahele. „Mu armas kullake,“ ütleb ta tasa Alessiale kõrva. „Ma olen nii rõõmus, et sa kodus oled. Ja et sa oled kaitstud.“
„Mina ka, mama. Ja ei mingit Anatolit enam.“
Shpresa noogutab. „Ja sinu kihlatu, kas tal on vägivaldne loomus?“
„Ei. Ei. Ei ole. Otse vastupidi.“
Ema naeratab laialt. „Sa lähed särama nagu päike, kui sa temast räägid.“ Ta võtab Alessia käe ja imetleb kulme kergitades kihlasõrmust. „Tal on raha ja maitset.“
Alessia noogutab ja silmitseb säravat teemanti oma sõrmes.
See kaunis sõrmus kuulub nüüd temale.
Ta suudab seda vaevu uskuda.
„Mine duši alla. Ma teen võileiba ja kohvi.“
Alessia seisab vannitoas duši all ja naudib kuuma vett. Dušš pole nii võimas nagu Cornwallis, aga ikkagi on mõnus end puhtaks küürida. See on esimene kord, mil ta lubab endal meenutada kõike, mis viimaste päevade jooksul juhtus.
Anatoli. Tema röövimine. Pikk tee siia. Mehe brutaalne käitumine.
Alessia selgroogu mööda jooksevad judinad. Seda meest pole enam tema elus olemas ja Alessia on selle eest tänulik.
Ja ta võeti kodus kenasti vastu, isegi isa tunnistas, et tundis temast puudust.
Alessia sulgeb silmad, hõõrudes raevukalt šampooni juustesse ja püüdes süükoormast vabaneda. Ta valetas oma vanematele ja see koormab ta südametunnistust.
Ta pole rase, aga kas ta peaks neile tõtt rääkima?
Mida isa ütleks, kui teada saaks? Mida ta teeks?
Alessia tõstab näo veejugade poole ja laseb end üle uhta.
Ja Maxim.
Ta naeratab. Maxim ületas terve mandri, et teda üles leida, ning tõi talle sõrmuse ja palus naiseks. Seda on palju rohkem, kui ta oleks kunagi unistanud või lootnud. Nüüd peab ta teada saama, mida Maxim päriselt pealesunnitud Albaania pulmade kohta arvab.
Eile õhtul ta ei vaielnud vastu.
Aga Alessia oleks tahtnud, et isa poleks seda nii tungivalt nõudnud.
