PULSS Tallinn veebruar/märts 2018

veebruar/märts 2018 kliendile tasuta

EST/ENG

LEoNhARD LApIN TEST: EESTi ToiT

ei tunnista end süüdi!

andrus kivirähk not guilty!

LINNARUUM EESTi muuSika päEvad tUjA TaLLiNN muSiC WEEk JaZZkaaR REVAL DENIM GUILD detsember 2017 / jaanuar 2018

101

HAPPY SPORT

SUUR-KARJA 9, 10140 TALLINN, ESTONIA TEL: +372 641 9333 - BOUTIQUE@GOLDMAN.EU - WWW.GOLDMAN.EU

Art Priori − elegantne kunstirestoran Tallinn vanalinnas

Art Priori − elegantne kunstirestoran Tallinn vanalinnas

Art Prioris korraldatakse erinevaid üritusi nii koostöös veini- või šampanjamajaga kui ka tähistades erinevaid tähtpäevi, kus mõeldakse igale detailile: menüü, lilled, kostüümid, muusika, et tagada oma külalistele elamust nii maitsemeeltele kui ka silmadele.

info@artpriori.ee +372 600 33 53 E–N 12.00–23.00; R–L 12.00–00.00 Suletud pühapäeviti Mon–Thu 12.00–23.00 Olevimägi 7, Tallinn Sun closed 5866 5526 4

veebruar/märts 2018

RUBRIIK

E

esti juba üle saja! Hoolimata kõrgest vanusest on meie riik väga noor. Kuigi saavutusi on, on palju enam õppida ja ära teha. Ja seda tegelikult alati, kui tahta kesta ja hästi elada. Pulss on pea kaheksa aastat hoidnud silma peal pealinlastel ja linnaruumil. Edaspidi paotame teist silma veidi enam tervel Eestil. Tallinna ja ülejäänut ongi lõpuks õigem tervikuna vaadelda. Eestlasi, paistab, et ühendab tüli.

Aga vahel ka rõõm saavutustest, mida võibolla juba iseenesestmõistetavana võtame.

Koostöö ja üksteise ärakuulamine on kunst, mida on kole raske omandada. Ühendab meid, ja maitsetele vaatamata, ka rõõm heast muusikast. Märtsikuus lähevad taas lahti meie vägevad muusikafestivalid, millest ka siin numbris lähemalt juttu. Kui sel aastal läheb vabariigi juubeli tähe all, siis 2019 on juba Tallinna juubel − 800!

Fotol: Toimetaja kannab Vabadussõja soomusrongi nr 1 suurtükiväelase peakatet (1919).

Congratulations Estonia, it's more than one hundred years now already – full steam ahead! Despite the venerable age, our country is still young. We have the achievements but even more to accomplish and learn. And there is no end to that, actually.

For eight years, Pulss has kept an eye on the people and urban space of the capital. From now on we try to expand a bit more focus to whole Estonia. The Estonians often relate to each other by disagreement. Well, more work is required on pulling together and just listening each other. Or let's just listen to good the music. From March on it's the great music festivals time again. So this year it’s all about Estonia’s centenary celebrations, next year marks the 800th anniversary of Tallinn (Reval) In the photo: The editor is wearing a hat of the artilleryman from the armoured train nr 1 in the War of Independence (1919)

Tõnu Pedaru toimetaja / editor

Toimetaja: Tõnu Pedaru kujundAJA: Margit Randmäe Korrektor: Killu Paldrok Tõlkijad: Katre Scott-Hopkins, Eiffel Meedia OÜ Reklaam: Nordicom +372 5666 7770 reklaam@nordicom.ee Väljaandja: Linnameedia OÜ, info@pulsstallinn.ee, 670 2287, facebook.com/pulsstallinn

veebruar/märts 2018

5

sisukord/content nr 47 veebruar/märts 2018

54

42 90

Foto: Urmas Lange

andrus kivirähk Intervjuud temaga loe lk 12.

6

veebruar/märts 2018

8 Uudised / News 12 Kaanelugu / Cover: Andrus Kivirähk 26 Mõttekoht /

Column: Andres

Maimik 28 Kinnisvara / Real Estate 40 Intervjuu / Interview: Indrek

Saar 42 Luubi all /

Focus on: Tallinna

muusikafestivalid /

Musicfests 54 Test: Eesti toit 58 Maitsejaht / Restaurant: Ore 61 Argipäev / 24 Hours: Jaanika

84

Randvee 64 Moeseeria /

Fashionshoot: Reval

Denim Guild 72 Impulss / Impulse:

Riina Otsepp 76 Vaade väljast / Outsider: Peter

Kentie 80 Idee / Idea: Kadi

Allikmäe 84 Elamus /

X-perience: Kaire

Jakobson 86 Kunstiruum / Art Space: Leonhard

Lapin 90 Muuseum / Museum: Maarjamäe 98 1 maja / A House:

Noblessner

veebruar/märts 2018

7

UUdIsed

kuldaja maalid enn kunila kogusT raekojas Kuni maikuuni näeb Tallinna raekojas näitust „Rõõm linna südames. Maalid Enn Kunila kollektsioonist”. Näitus annab tervikliku ülevaate 20. sajandi esimese poole Eesti maalikunstist (nn Eesti kunsti kuldajast), keskendudes harmoonilistele ja õnnerikastele maastikele ning linnavaadetele.

Loodusmotiivide kõrval on eksponeeritud ka mitmed portreed. Näituse tunnustööks on Paul Burmani 1916. aasta maal „Raekoja plats”.  Joy in the Heart of the City. Paintings from Enn Kunila’s Collection open until 1th of May, 2018 at Tallinn Town Hall. The exhibition being put together on the basis of Kunila’s collection provides a complete overview of Estonian painting from the first half of the 20th century, the so-called golden age of Estonian art, focusing on harmonious landscapes and cityscapes full of joy.

Chopard "iCe Cube pure" Jõuline kummardus kargele ja puhtale disainile.

Goldman butiigist Suur-Karja 9, Tallinn created in honour of strong and pure design.

Goldman Boutique, Suur-Karja 9, Tallinn

hobuVeski Tegi uhke uuenduskuuri Laia tänava lõpus asuv vanalinna üks tähthooneid, ümmargune paekivist Hobuveski on restaureeritud, taastatud hoone sai taas järsema kaldega katuse. Linnateatri käsutusse antud hoonesse seati teatrisaalile sobilik heli-, valgus- ja küttesüsteem, rajati ventilatsioon ja uued kaablitrassid, uuendati publikuruume. Hobuveskit on ajalooürikutes mainitud 1379. aastal. Linnale kuuluv veski on rasketel piiramisaegadel päästnud elanikud suuremast näljast. Kaheksa hobust suutsid seal paarisrakendis ringiratast astudes jahvatamismasina käigus hoida ning küpsetusjahu oli omast käest võtta.  Horsemill, the squat, round house on the north edge of Old Town, was restored, the roof was heightened to its former glory. From the 14th to the 18th century the now one of the iconic houses was the site of a horse-powered mill. It's the home to Tallinn City Theatre plays, occasional exhibitions and concerts.

8

veebruar/märts 2018

uudised

Vabaduse väljak näitab end läbi aja Kiek in de Kökis avatus näitus „100 fotot. Heinaturust Vabaduse väljakuni” jutustab fotode abil loo kunagise Heinaturu kujunemisest meie pealinna esindusväljakuks.

Harju värava taguste muldkindlustuste tasandamise järel 19. sajandi alguses jäi praeguse Vabaduse väljaku kohale tühi ala, kuhu sajandi keskel kujunes Heinaturg − plats, kus müüdi heinu ja õlgi, küttepuid, koduloomi ja -linde. Esimese suure hoonena kerkis tulevase esindusväljaku äärde Jaani kirik (1862–1867); väljaku keskel oli avalik kaev, platsi lõunaküljel voorimeeste seisukoht.

Linna paraadväljak hakkas Heinaturust kujunema alates 1910. aastast, kui sinna rajati Peeter I ausammas Tallinna Vene vägedele kapituleerumise 200. aastapäevaks. Senine porine turuväljak korrastati ning sillutati munakividega, siin hakkasid toimuma rongkäigud ja esindusüritused. Väljakul on peetud Tsaari-Venemaale, Eesti Vabariigile ning erinevatele okupatsioonivõimudele olulisi paraade ja rahvakogunemisi.

Kuid alati ei ole kõik, mis platsil toimunud, võimude poolt organiseeritud ja kontrollitud. Mõnikord on ka kodanikud saanud oma sõna sekka öelda.

Näitusel eksponeeritud fotosid vaadates saab igaüks otsustada, kui palju vabadust on kümnendite vältel Vabaduse väljakul nähtud. Näitusega haakuvalt toimub suurtükitornis kaks korda kuus neljapäeviti ka loengusari.  Freedom Squre reveals its History: The exhibition “From Hay-market to Freedom Square. 100 Photos” (open in the artillery tower Kiek in de Kök) gives the timeline of history in photos of its story of becoming the main square in Tallinn.

From Hay-market to St. Peter's Square to Freedon Squre and Victory Square in the Soviet times. And back to Freedeom Sq. The main activites, the big events and the people.

Enne meid oli veeuputus Õismäe oli 1980ndatel, nõukogude ajal, ihaldatud ideaallinn. Nuku teatri uus tükk kõnelebki ühe maja loo kümnendist, mis vormis ümber Euroopa kaardi, kogu maailma ideoloogilised jõuvahekorrad ja inimeste unistused. 1980ndate alguses kehastas moodne nõukogude korterelamu eestlastele võimalust kõigi mugavustega eluks, kümnendi lõpuks sai sellest trööstitult hall monument ebaõnnestunud utoopiale. Eepilise kommunaaldraama keskseks sündmuseks on kõikide vanade kultuurrahvaste legendidest tuttav veeuputuse motiiv.

Seekord saab see alguse augustis 1987, soojaveetorust aadressil Õismäe tee 10, korter 62. Lavastuses jälgitakse seda arengut läbi kolme toonase lapse silmade. Elanud üle veeuputuse, tuleb neil hakata looma uut maailma. Uurime tagasivaateliste monoloogide, arhiivikaadrite ning lavastusliku videomaterjali abil, kuidas põimuvad isiklikud lood ja suur ajalugu, asetades maailma keskpunkti ühe paneelmaja Õismäel. „Enne meid oli veeuputus” on NUKU teatri ja Vaba Lava ühislavastus EV100 teatrisarjas „Sajandi lugu”.  Before Us, The Deluge is a co-production between NUKU theatre and Vaba Lava platform about the 1980s in Estonia. In the show, devastation caused to the building by flooding can be interpreted as an extended metaphor: it is a story of a decade, when the map of Europe was reshaped, a decade, which signalled an epochal shift in ideological power structures of the whole world, a decade which transformed people’s dreams.At the beginning of the 1980s the modern Soviet apartment building embodied the essence of luxury for all Estonians, whereas by the end of the decade it had become a grey monument to a failed utopia. The genre of the piece would be `epic communal drama`, where a bursting water pipe brings chaos and causes devastating deluge in an apartment building at Õismäe Road 10. The event is well-documented: the flooding, wreaking havoc in the building begins on August 1987.

veebruar/märts 2018

9

uudis

Jalutuskäik läbi nelja vanalinna torni Märtsikuust on võimalik läbi Neitsitorni jalutada mööda müürikäiku Tallitorni ja Lühikese jala tornini. Juba varem oli Neitsitornist võimalik pääseda teisele poole suurtükitorni Kiek in de Kök. Müürikäik pakub maalilist vaadet vanalinna katustele ja kaugemalegi. Kevade jooksul on Tallinna Linnamuuseumi Neitsitorni muuseumkohviku filiaalil avada ka meeleolukas näitus, misjärel avatakse ka pääs Lühikese jala torni kõrgemale korrusele.  From Maiden Tower to two neighbouring towers. From the month of March one can take a walk on the wall gallery to the neighbouring towers of Maiden Tower - The Marstall Tower and The Short Leg Gate Tower. And enjoy the great view on the Old Town panorama.

Before the start of the tourist season the new exhibition will be open in the Short Leg Gate Tower upper floor Hall.

Vanalinnas uus vinüülipood Vinüülplaadid jätkavad tagasitulemist: vanalinnas Olevimägi 13 avati second hand vinüülipood Old Town Records. Poest leiab lisaks seinast seina stiilis kasutatud vinüülplaatidele, mille seas on pidajate kinnitusel ka haruldasemaid artiste ja albumeid, ka teisi formaate, samuti raamatuid ja muud vanavara. Poes saab osta ka kohvi ja lihtsalt nautida head muusikat. Old Town Records on kolmas vinüülplaate pakkuv kauplus vanalinnas. Voorimehe tänaval tegutseb second hand Raamatukoi Grammofon ja Viru tänaval peamiselt uusi plaate pakkuv Biit Me Records.  Vinyl records' come-back: A new shop The Old Town Records opened in February at Olevimägi 13. From jazz and rock to psychedelic and mainstream, one could find even some rare items from the selection. Also books and nostalgia stuff is on offer. Along with Biit Me Records (Viru St) and Grammofon (Voorimehe St.) OTR is the third vinyl record shop in Old Town.

Fotomuuseumis Korea unelmad ja New York Fotomuuseumis on kevadel avatud fotograafide Nathalie Daousti ja Kaisa Männiku näitused. Daousti uusim projekt „Korea unelmad” on mitmekülgne seeria, mis uurib Põhja-Korea rahutut tühjust. Eesriidest läbi nähes paljastavad need pildid riigi, mis tundub eksisteerivat väljaspool aega kui hoolega meisterdatud miraaž. Kaisa Männiku isikunäitus „#NewYorkNewYork“ on väike jalutuskäik suures linnas. Piltidel ei ole kuulsad vaatamisväärsused ja kõrghooned, vaid hetked, mis võivad kiirustades kergesti märkamata jääda.

Kuni maikuuni näeb veel ka püsinäitust Tallinna ajaloolistest lennuväljadest.  In Photo Museum until April: Exhibitions by photographer Nathalie Daoust and Kaisa Männik. Daoust ’s newest project, Korean Dreams, is a complex series that probes the unsettling vacuity of North Korea.

Kaisa Männik's exhibition #NewYorkNewYork is like a small walk in a big city. There are no photos of famous landmarks or skyscrapers, but moments that can easily go unnoticed if one is in a rush.

Until the end of April one can also see exhibition of the historic airfields of Tallinn (Reval)

10

veebruar/märts 2018

kaanelugu

12

veebruar/märts 2018

Kivirähk ei tunnista end süüdi!

Andrus Kivirähk (47) on meie taasiseseisvumise aja ehk viimase veerandsajandi ilmselt olulisim kirjanik. Tema valdavalt tragikoomiliste tegelaskujudega romaanid, nagu „Rehepapp ehk November”, „Mees kes teadis ussisõnu”, näidend „Eesti matus” (mida esitatud teatrilaval 17 aastat pea järjest) või jutukogumik „Maailma otsas” lõikavad lahti arhetüüpse eestlase rahvuskehandi: nii vaimu, hinge kui ka soolikad.

Tekst: Tõnu Pedaru Fotod: Urmas Lange

veebruar/märts 2018

13

kas või kultussarja „Wremja” oma Petsi ja Aiku ja Zorro ja kõigi teistega. Kõikse galerii meie maarahva tüüpilisi, iseloomulikke esindajaid-näiteid. Juure-Kivirähki dünaamiline duo meenutab veidi ka Batmani ja Robinit, aga veel enam ehk meie oma jõu- ja ilutandemit 20. sajandi algusest, veel enne Wabariikigi.

Elik Lurich ja Aberg. Georg ja Aleksander. Veidi teiste võtete ja vahenditearsenaliga, aga midagi sinnapoole. Iga teisipäev on Raadio 2-s „Rahva oma kaitse”, ja varsti on käes ka Eurovisioon, kus Juur-Kivirähk annavad avalikkusele seletusi, siis, jah, tükiti minnakse taas liiale... aga läbi huumori ja koomikakunsti teatud süüdimatuse andestatakse kõike. Või peaaegu kõike.

Ja muidugi, last but not least, Kivirähk on ka üks meie populaarsemaid lastekirjanikke, kelle teoseid neelavad mudilased pea sama isukalt kui oma imelistes nutitelefonides toimuvat.

Muide, teenekal sulesepal endal pole nutitelefoni kunagi olnud!

Kohtume rahvakirjanikuga vabariigi juubeli eelsel pehmel talvehommikul Hirvepargis, mis veel üleminekuajal oli pigem koerapark, kus kurjad penid haukusid ja hammustasid ja kõvasti kakasid. Tänaseks on kord majas nagu õndsa Pätsu a’al 80 aastat tagasi oli. Andrusel ongi kaasas vahva Papilloni tõugu inimese parim sõber, viisakas, armas ja mänguhimuline koer Robi. Kuna pole veel lõunaaegki, lükkame törtsu jutu juurde kuuluva topka teravat vabariigi juubeli auks edaspidiseks. Andrus Kivirähk on linnavurle par excellence, sestap alustamegi linna kiitmisega.

Sellest ja teistestki kirjanduslikest jälgedest joonistub vast kõige tõelähedasem pilt eestlasest ja eestlusest. Kui keegi neist asjust midagi teada tahab saada, siis here you go. Ja olgem ausad, ega ainult naerda saa – ka nutta saab lahistada. Tõsiselt, mitte ainult naljast tekitatult. Üle võlli, üle piiri, aga reeglina kiiga-kaaga ikka tagasi kah, lähevad Kivirähki kirjutised ja esinemised. Tihti koos vanema kamraadi Mart Juurega. No võtame

14

veebruar/märts 2018

Oled Mustamäel kasvanud, see oli nõukaajal hinnatud elupaik – „Nüüd eelan Mustamäel…”. Milline oli sinu lapse- ja poisipõlve mängumaa? Nii palju olen kuulnud, et eelistasid veeta aega pigem koduseinte ja raamatukaan raamatukaan­te te vahel, aga kas oli veel kohti, kuhu noorusaastail sattusid ja kus − võiks öelda − oli täitsa põnev?

Ega ma tõesti Mustamäe jalgpalliväljakutel sage külaline ei olnud. Minu rajad kulgesid ikka kodunt kooli ja koolist koju ja vahel poodi kah. Mustamäel oli ju terve hulk ABC-sid ja igaüks neist oli veidi isemoodi. Väga põnev oli valida, millisesse parajasti lähed! Igal poel olid

omad plussid ka, mõnes oli suurem tõenäosus kohukesi saada, teises jälle müüdi keskmisest sagedamini Fantat.

Mõnes poes sai äraantavat klaastaarat ise kastidesse laduda, see oli nagu muistne Tetris, aga mõnes poes laoti pudelid liikuvale lindile ja see oli ka lahe.

Kui mõelda veel tagasi nooruspäevile, siis kuhu võiks panna mõttelise mälestustahvli, et „siin tegi Andrus seda ja toda”?

Sääse peatuses võiks olla niisugune suur pronksist tahvel betoonist posti otsas: „Siin ootas Andrus trollibussi, vihmas ja päikeses.”

Praegu elad kesklinnas, Sibulakülas.

Kuidas oma asumit hindad? Üks suur pluss ongi see, et pole tarvis trollibussi oodata, kõik olulisemad paigad on jalutuskäigu kaugusel. Teatrid, kinod, kõrtsid… Mulle meeldib elada kesklinnas. Muidugi, ega minulgi poleks midagi selle vastu, et akna taga oleks aed ja mets ja mererand, aga kõik head asjad korraga pole võimalikud, tuleb teha valik ja mina eelistan iga kell seda, et ma pääsen kiiresti liikuma, mitte ei pea iga päev tunde autos või bussis veetma.

Oled suur jalutaja, poeetilis-filosoofiliselt sõnastades, suisa flanöör! Kas vahel longidki täitsa sihitult või ammutad kulgejana sihipärasemalt inspiratsiooni?

Pärast seda, kui me koju koera võtsime, jalutan ma tõesti palju, kaks-kolm tundi päevas. See on hästi mõnus ajaviide, saad mõelda omi mõtteid, sest koeraga pole ju tarvis vestelda, samas oled värskes õhus ja liigud. Ja eks jalutamisel on ka oma seltskondlik pool, vahel juhtuvad sulle tuttavad vastu, vahel keerad ise mõnda kohvikusse ja puhkad pisut jalga. Mul on mitmeid sissetöötatud marsruute, käin vanalinnas, Kadriorus, Kalamajas. Kõige pikem retk oli kunagi Mustamäele, läksime koeraga minu emale külla. See teekond võttis aega kaks tundi, tagasi tulime siiski trolliga.

Kui palju läheb sulle korda linnaruumi poleemika: à la Reidi tee teema, mereääre arenduste probleemid, puude langetamisega seotud valud ja võlud?

Vägagi läheb korda ja kuna ma ise autosõitja pole, siis hoian alati jalakäijate poolele. Mina mingisugust Reidi teed ei vaja ja minu meelest on väga imelik, et mere äärde, kus võiks olla pargid ja promenaadid, kavandati automagist-

raal raskeveokitele. Aga üldiselt mulle meeldib vaadata, kuidas Tallinn muutub. Kuidas mingite võpsikute ja tondilosside asemele tekivad ilusad majad.

Näiteks Kalamajas on väga tore jalutada, mul elasid seal vanasti vanaema ja vanaisa ning siis oli see kant ikka täielik slumm. Aga nüüd on väga ilus. Mulle meeldib ka, kui linn on tihe, maja kõrval peab olema ikka teine maja, mitte võsastunud plats või rida plekist garaaže. Seepärast silmitsen alati heakskiitvalt uusi ehitusplatse. Muidugi, vahel võib tulemus olla ka kole, aga ikka parem kui tühermaa või lagunenud lobudik.

Linna on valitsenud pikalt Keskerakond. Kui oluline sinu jaoks oleks, et linna tüüri juurde pääseks ka teisi?

Jah, ma olen ka kirjutanud, et mingis mõttes tunnen ma Tallinnas elades, et elan justkui okupeeritud linnas. Sest mina pole iialgi keskerakondalasi valinud, nad on võimul kellegi teise soovil ja mind nad mitte kuidagi ei esinda. Samas mina kui põlistallinlane ei kavatse siit linnast ka kusagile ära minna. Tuleb lihtsalt rahulikult ära oodata, millal Keskerakond läheb. Eesti ootas 50 aastat ja lõpuks saigi vabaks, küllap Tallinn saab kunagi ka.

veebruar/märts 2018

15

Kui palju kasutad tasuta ühistransporti ja kas oled teenusega rahul?

Eks ma ikka kasutan, sest autot pole mul ju kunagi olnud. Muidugi, palju asju saab jala aetud, aga vahel on ikka tarvis kuhugi kaugemale ka sõita. Minu õnn on see, et ma üldjuhul ei satu ühistransporti tipptundidel ega pea seal seisma, nina kellegi kaenlas. Päevasel ajal saab oma sõidud üsna rahulikult ära teha. Ja noh, kellele ei meeldiks siis, kui mõni asi on tasuta?

Mis on lisaks igapäevasele tööle arvamusartiklite kallal EPL-is veel töös ja pea välja tulemas? Teatrite jaoks on midagi vist valmimas? Teatrilembus on sul, juba n-ö emapiimaga kaasa an-

16

veebruar/märts 2018

tud ja isa käe kõrval lapsepõlves kujunenud?

Jah, mind hakati varakult teatrisse vedama, nii et tekkis tõsine nakkus, mis pole siiani üle läinud. Teater on tõesti keskkond, mis mulle väga meeldib, nii vaataja kui ka tegijana. Meeldib see seltskond, meeldib tööprotsess. Hetkel on erinevates Eesti teatrites mängukavas viis minu näidendit, kõige värskem, „Kaarnakivi perenaine” esietendus detsembris Pärnu Endla ja Kuressaare Teatri ühistööna. Veel tuli eelmisel aastal Eesti Draamateatris välja „Vaimude tund Koidula tänaval”, kus tegelasteks on Tammsaare ja Mati Unt. Draamateater mängib siiani väsimatult ka „Eesti matust”, VAT Teatris mängi-

takse „Aliast” ja Linnateatris „Köstrit”.

Ja suvel peaks draamateatris veel üks tükk lavale jõudma, see on lausa muusikal.

Väljastpoolt vaadates tundub siiski, et veidi nagu puhkad loorberitel ja elad n-ö vanast rasvast, mullustes müügitabelites olid sul vaid vanad asjad? Millal siis paugutad ja edetabeleid ründad?

Minus ei tekita enam mingit eufooriat pelgalt see teadmine, et minu nimi on raamatu kaanel. See tähendab, et ma ei kibele uusi raamatuid iga hinna eest välja andma. Raamatuid on poodides niigi palju, rääkimata raamatukogudest, pole mingit vajadust neid aina juurde kirjutada. Pagar peab iga päev

kaanelugu

Raamatuid on poodides niigi palju, rääkimata raamatukogudest, pole mingit vajadust neid aina juurde kirjutada.

uut leiba küpsetama ja torulukksepp peab olema valmis värskeid ummistusi likvideerima, aga kirjaniku kohta see ei kehti. Inimesed ei sure raamatute puudusest, tõenäoliselt on neil nagunii väga palju väga head kirjandust lugemata. Eks ole, näiteks Tšehhov suri juba rohkem kui sada aastat tagasi, võiks arvata, et inimesed on tema novellid selle aja jooksul läbi lugenud, aga ikka leidub neid, kes ei ole. Milleks siis veel ähkides ja puhkides uut kraami lisaks toota? Mul pole põhjust kuhugi kiirustada, ma tahan, et kui uus raamat ilmub, siis oleks see tõesti sündmus. Sel kevadel peakski mu uus lasteraamat poodidesse jõudma. Eks näis, kuidas sel läheb.

Mida ise viimase aja eesti raamatutest enam hindad?

Mulle meeldis väga Urmas Vadi viimane romaan „Neverland”, see oli nii naljakas ja kurb üheaegselt.

Oled olnud läbi aastate üks n-ö eestluse mõtestajaid või kirjeldajaid. Nüüd rokib Valdur Mikita... ja ka Mihkel Raud on eestluse mõõtmise ette võtnud. Aeg midagi sinulgi suuremat sõna sekka öelda?!

Tegelikult pole ma kunagi üritanud olla eestluse mõtestaja, lihtsalt mingil ajal juhtus nii, et mul ilmus järjest teoseid, kus Eesti teema oli tähtsal kohal: „Rehepapp”, „Eesti matus”. Sealt siis loeti igasuguseid asju välja ja ega ma ei

keela − kes soovib, võib jätkuvalt lugeda. Aga ma kardan, et minu kui kirjaniku jaoks on see teema pisut ammendunud.

Küsikski nüüd EV 100 käivitumisel, et kas sellist Eestit sa tahtsidki?

Jah, muidugi. Alati võib millegi kallal norida ja alati võiksid mõned asjad paremini olla. Kodus on ju ka pidevalt midagi sellist, mis vajab kõpitsemist, mõni kodumasin tahaks väljavahetamist ja mõni põrandaliist ülevärvimist.

Aga kõige olulisem on ju paigas. Mis on kirjaniku jaoks kõige tähtsam? Esiteks, et ta saaks kirjutada vabalt, ilma tsensuurita. Teiseks, et ta saaks kirjutada oma emakeeles. Kolmandaks, et ta elaks keset oma lugejaid. Need tingimused on täidetud. Kõik muu on parandatav.

Aasta algas pahaendeliselt, hümn jäi mängimata. Sest ajast peale on eestlased eri asjade pärast taas tuliselt tülis.

Kas sina kujutad ette eestlasi üht köit tõmbamas või üksteisel käest kinni hoidmas?

Tervet rahvast saab ühendada ainult mingi suur, ühine hädaoht või vaenlane. Nii nagu laulva revolutsiooni päevil.

Kõik jälestasid nõukogude võimu ja see liitis. Praegu õnneks sellist olukorda pole. Lisaks on vahepeal tekkinud sotsiaalmeedia, mis paljastab inimeste olemust paremini kui röntgen. Varem sa ju tavaliselt ei teadnud, mida teine inimene oma südames mõtleb, kui ta sulle tänaval vastu tuli. Aeti niisama seltskondlikku loba ja mindi rõõmsalt laiali. Aga nüüd on sotsiaalmeedias kõik peo peal!

Kõik avaldavad arvamust, pahandavad teiste arvamuste peale, sõimavad, solvuvad, lähevad tülli. Võhivõõrad inimesed, kellel varem teineteise olemasolust aimugi polnud, leiavad nüüd üksteist tänu sotsiaalmeediale üles ja lähevad kohe raginal vastamisi. Aga lohutus on see, et sõbrad on ikka sõbrad.

Kuskil umbes-täpselt sada aastat enne seda, kui sina sündisid (oled 1970. aasta mudel), sõnastas Jakob Hurt: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!” Kas pole hästi öeldud? Kuigi sulle kirikumehed ju ei meeldi? Aga kuidas saada suureks vaimult?

veebruar/märts 2018

17

kaanelugu

Hurt ei olnud õnneks ainult kirikumees, tal oli ka palju häid omadusi. Ega see „vaimult suureks saamine” midagi iseäralikku pole, kõlab küll veidi pateetiliselt, aga tähendab ennekõike haridust ja kultuuri. Haritud, kultuursete inimestega on lihtsam ja meeldivam asju ajada. Neid on ka raskem lollitada, nad ei jää uskuma mingit jama. Kõik viimase aja veidrad valikud maailma eri riikides on üldjuhul läbi läinud tänu madalama haridusega inimeste häältele. Kui neid „vaimult suuri” oleks rohkem, poleks mitmeid rumalusi tehtud.

Rahvaarv ja iive on meil pidev teema, eksistentsiaalne. Ülalt poolt on ju ikka üht-teist ette võetud, et naisi sünnitama panna. Vanemahüvitis näiteks.

On sõnavõtte, kus soovitatakse seda ja teist, et naisi aktiveerida. Feministid on vihased, et ega me sünnitusmasinad pole. Kunagi öeldi, et rahvas pikemalt kestma jääks üldse, peaks igaüks tegema vähemalt kaks ja pool last. Sinul on norm kenasti ületatudki! Kolm tütart!

Kuidas sinul ja su naisel on õnnestunud n-ö lainele saada? Mis teid motiveeris?

Kas mure Eesti tuleviku pärast? Lihtsalt

18

veebruar/märts 2018

meeldivad lapsed? No need ju tegelikult sinu suured lugejad kah?

Meie lapsed lihtsalt sündisid. Me ei ole kunagi midagi planeerinud ega ette valmistanud ega eelnevalt raha lugenud, arvestanud mingite hüvitiste või muude soodustustega. Muidugi, üks suur soodustus on meil siiski alati olnud, need on meie laste vanaemad.

Kes on olnud väga tragid ja tänu kellele oleme meie saanud käia tööl ja soovi korral reisimas ja pidudel ja teatris.

Aga toredaid vanaemasid lastele paraku riiklikult tekitada ei saa. Loomulikult mulle ka meeldivad lapsed. Eriti tütred!

Nii siis, kui nad on veel pisikesed, kui ka siis, kui nad juba suureks kasvavad.

Sinul on isana olnud võimalik oma tütardele ka aega anda, neid kasvatada.

Kirjutad kodus ja ega üle paari tunni suurt kritseldagi? Olen kuulnud, et teed tütardele vahel süüagi? Mis su firmatoit on? Ise sõid lapsepõlves kuuldavasti vaid kommi ja praetud kartuleid?

Mina olin jah, lapsena sisuliselt vegan, sest praetud kartul ja kommid on ju vegantoit? Või ei ole? Ega mina ka

täpselt ei tea. Nüüd ma söön rõõmuga kõike, aga söögi valmistamist ma ei naudi, see tundub mulle asjatu ajakulu.

Kõigepealt osta poest toiduaineid, siis haki ja sega ja küpseta – selle asemel, et minna mõnda hubasesse kohvikusse või kõrtsi ja nautida sealsete kokkade kätetööd. Poole tunniga oled söönud ja nõusid kah ei pea pesema. Aga lastele, kui nad koolist tulevad, ma vahel siiski teen süüa. No minu oskused on armetud. Praetud kartul või omlett. Spagette võin keeta ja viinereid või valmistoiduosakonnast ostetud kiievi kotlette ahjus küpsetada. Kogu lugu.

Palju räägitakse praegu − mitte vaid Eestis, vaid kogu läänemaailmas − „keskealise valge mehe” kriisist, tema süükoormast ning isegi paariaseisundist. Oled ju ise ka enam-vähem sinna kategooriasse määratletav. Kuidas on sinu kriisi ja süükoormaga kõiksugu maailma ohvrite ja kannatajate ees?

Kirjanikuna, kes tuhandetele pigem rõõmu toob, ja kolme tütre isana, muidugi, pakun, et sind risti ei lööda?

Mina ei tunnista end küll milleski süüdi ega kahetse midagi!

cover story

Andrus Kivirähk: “Not guilty!”

A

ndrus Kivirähk (47) may be one of the most noteworthy authors in Estonia during the past 25 years. His novels like ‘The Old Barney or November’, ‘Man Who Spoke Snakish’, a play ‘The Estonian Funeral’ (that has been running almost continuously for the past 17 years) or a short story collection ‘At the End of the World’, all brimming with tragicomic characters, are dissecting the archetypical Estonian national character, cutting into its mind, spirit, and deep bowels. And this reveals perhaps the most truthful image of Estonians and Estonianness. So if you want to know more about that topic, here you go!

Also Kivirähk’s other writing and appearances — often together with his close friend Mart Juur — have a tendency of laying it on thick and crossing the boundaries. However, when this somewhat devil-may-care attitude is laced with warm humour and comedy, everything can be forgiven. Or almost everything…

Kivirähk discloses that he has never aspired to conceptualise Estonianness, it just turned out this way. Although Andrus believes that by now he is somewhat through with the topic of Estonianness. Andrus Kivirähk is also one of our most popular children's authors and children are immersed in his books with the same voraciousness they tend to approach their smart phones with.

Incidentally, the author himself has never owned a smart phone.

Andrus himself is an exemplary father for three daughters — in reality it is a rare thing in Estonia for families to have more than one child. The government is taking great pains to come up with ideas and measures how to influence the women to give birth to more children. There is just a bit over one million Estonians in the whole wide world and clearly it is not enough for the nation to survive and flourish, especially considering the declining birth rates. There are parental benefits, subsidies for families with three children and more and so on in place.

You would expect Andrus to have more children, so there would be more rea-

ders for his books! "Our children just came," Andrus clarifies, adding that they never calculated any gain or benefit for it. Yet Andrus admits to having the support of their resourceful parents on both sides.

Andrus confesses that “he naturally likes children a lot”. “Especially my daughters! When they are still tiny and also when they are growing up.” That's the way! One hundred years before Andrus was born, Jakob Hurt, a famed figure in the Estonian national awakening movement, declared that “if we cannot be large in numbers, we should be great in mind”. Kivirähk acknowledges that although this saying has certain rhetoric pathos to it, the gist of it is rather brilliant as great minds would mean proper education and cul-

I am not eager to publish new books no matter what. veebruar/märts 2018

19

cover story

ture that could compensate for our smallness in numbers. “It is such a pleasure to be around educated and sophisticated people. There would be less all kind of rubbish if there would be more people like that, for example, in politics”.

The popular author lives in the city centre, at the historic Sibulaküla (Estonian for ‘Onion Village’) subdistrict.

Everything is just a few minutes walk away. “Theatres, cinemas, watering holes…” Since adopting a dog — Robi is a great companion indeed! — Andrus spends 2 to 3 hours per day walking. "It

20

veebruar/märts 2018

is such an agreeable activity; you are able to be deep in thought as you do not have to have an active conversation with your canine friend, yet you are out there in the fresh air and keep moving all the time. Admittedly, walking also has its social aspect as you tend to bump into friends and acquaintances or sometimes you’ll take a pit stop at some café and rest your legs.” The joy of walking is also meaningful in a sense that Andrus does not drive a car.

Thus it is good to be on the side of pedestrians when it comes to debates surrounding our urban development.

Andrus likes to observe the changes taking place in the city. “Unkempt underwoods, thickets, and dilapidated abandoned houses are replaced by lovely houses. I do prefer dense urban population, so that houses are right next to each other and not surrounded by overgrown brushwood or a row of metal garages. Therefore I am always looking at any new construction sites with an approving eye. Admittedly, sometimes the completed building ends up being rather ugly, but I consider it still to be an improvement over a bleak no-man’s-land or a decrepit hovel”.

We’ll have to concede though that the best selling list for the last year did not feature any new books from Andrus. Does it mean that maestro is resting on his laurels? “I am not eager to publish new books no matter what!

There are so many books at the book stores as it is, so there is no need to write any new ones". However, a new children's book by Kivirähk should hit the shelves this spring.

The Republic of Estonia is celebrating its centennial and Andrus believes that our Estonia is just the way it should be. “One can always find fault in everything and there are always some things that could be better. At your own home you’ll always find something to improve or want to replace some home appliances or repaint some floorboards. Yet everything that really matters is already in place. What is the most important thing for any author? Firstly, to be able to express him or herself freely, without censorship. Secondly, to be able to write in his or her native language. Thirdly, to live among his or her readers. And all these conditions are met! Everything else is not an issue”.

Not only in Estonia, but also throughout the whole Western world, the crisis of ‘middle aged white man’, his guilt for all kind of misery caused, and even his status as kind of a pariah has been a topical subject matter. Andrus Kivirähk can be roughly put down as belonging to aforementioned grouping. Although, him being an author who has brought joy to thousands and a father of three daughters, I’d suppose he won’t be a subject of a witch hunt. “I am not pleading guilty or confessing anything!", the author laughs softly.

veebruar/märts 2018

21

lennusadam

Eesti Meremuuseumi juhtkond: Urmas Dresen, Hene-Riin Lõhmus, Külli Vainsalu, Gerly Heinsoo, Kristina Milbach ja turunduse projektijuht Iris Tomson.

Ajutine näitus “100 aastat kiilu all.

Eesti lugu laevades 1918-2018” Lennusadamas.

Laevaloo puudutus 23. veebruaril tähistas Eesti Mere­ muuseum oma 83. aastapäeva ja avas Lennusadamas näituse „100 aastat kiilu all. Eesti lugu laevades 1918–2018”.

Eesti laevalugu on meie kõigi lugu.

Tekst: Õnne Mets Fotod: Maksim Toome, Erlend Štaub

L

aevade seas, millele Urmas Dresen Meremuuseumi juhina 90ndate lõpul kohta otsis, olid teiste seas jäämurdja Suur Tõll, allveelaev Lembit ja Maasilinna laevavrakk. „Lennusadamasse sattudes ei käinud tol ajal veel minust läbi positiivset sähvatust ja äratundmist, et just see on koht, kuhu Meremuuseum võiks oma laevadega tulla. Ligipääsemise keerukus, töötava vangla naabrus ja kogu ala trööstitus varjutasid lagunenud angaarides aimatava arhitektuurse pärli,” meenutab muuseumijuht.

Muuseumilaevade kohalejõudmine on omaette lugu, teab Urmas Dresen: „Kui allveelaev Lembit oli viimaks 2011. aasta suvel pärast ligi 250-meetrist maismaateekonda Hiina õhkpatjadel jõudnud angaaridesse, oli tunne, et nüüd ei takista enam miski ekspositsiooni sündimist. Saaremalt Maasi-

22

veebruar/märts 2018

linnast ära toodud laevavraki kohale jõudes tõdes ehitajate valvur, et pagana kallid küttepuud olete kohale toonud, sest laeva kujust oli raske siis ettekujutust saada.”

Muuseumi külastajad leiavad aga näituselt oma lood. Mäletatakse sõjaaegset sündmustikku ning enamikke eestlastest puudutab laev, mida oodati, kuid mis kunagi sadamasse ei jõudnud – valge laev. See vabadusse pääsemise soovist kõnelev ja tugevalt Eesti kultuuri põimunud kujund leidis koha näitusel ning Urmas Dreseni avakõnes Eesti Vabariigi 100. aastapäeva eelõhtul. Äratundmisrõõmu kogevad näitust vaadates need, kes on kaasa elanud Eesti lipu üle ekvaatori viimisele ja ümbermaailmareisidele. Meri on ikka eestlastele tööd andnud. Nii leiab ka tehasemõõtu kalalaevade lugusid, mis

on oma ajastu märk, ning puudutatakse ka reisilaevu, millel meie lähedased töötavad või millega tööle sõidavad.

Uudishimulikud pilgud otsivad näituselt oma sünniaastaga seotud märgilist laevalugu. „Meremuuseum on täpselt sama vähe valmis, kui Eesti laevalugugi,” paiskab Urmas Dresen õhku ootusärevust. Ees ootab Paksu Margareeta hoone renoveerimisjärgne taasavamine 2019. aasta sügisel, mis viib meid merekaubanduse maailma.

See, mis teeb ühest muuseumist mitte vaid mere ääres asuva või merest kõneleva, vaid sõna otseses mõttes meremuuseumi, on laevalood. Igaüks saab olla sellest osa. Lennusadamasse saab tulla ka meritsi. Pakutakse 60 püsikaikohta ja võetakse vastu 18 külalisalust – uued lood võivad alata.

Toetajad

lennusadam

23. veebruari pidulik vastuvõtt Lennusadamas 700 külalisega.

Näituse “100 aastat kiilu all. Eesti lugu laevades 1918-2018” meeskond: Feliks Gornischeff, Mihkel Karu, Teele Saar, Teele Siig, Eve Paavel, Urmas Dresen, Iris Tomson.

Touched by the story of ships

O

n 23rd of February the Estonian Maritime Museum celebrated its 83rd anniversary at the Seaplane Harbour with the grand opening of the exhibition “100 years on water. The ships of Estonia 1918–2018“. The story of ships is the story of us all.

In the end of 90s, Urmas Dresen, the lead of the Estonian Maritime Museum was looking for a place for museum ships, like ice-breaker Suur Tõll, submarine Lembit and shipwreck from Maasilinna, among others. “At that time, the miserable neighbourhood and condition of the Seaplane Harbour hid the architectural pearl and did not make me feel positive about the future location of the museum and its ships,” remembers Urmas Dresen.

But arrival of the ships made it happen. “In summer 2001, when the

submarine Lembit had finally reached the hangars after its 250 meters journey on land on Chinese airbags, it became evident that nothing will stop us now from opening that museum building,” tells Urmas Dresen. He also remembers amusement as regards to the medieval Maasilinna ship: ”When the shipwreck from Saaremaa arrived at night, the supervisor of construction workers noted that we had ordered damn expensive timber, as the shape of the ship was barely recognizable”.

Visitors will find their own stories from the exhibition. Some remember the times of war and most Estonians are touched by the White Ship, which never arrived – a symbol of hope and escape from repression. The ships, which took Estonian flag behind the equator or around the world, are represented. Likewise, the exhibition

tells stories of factory-sized fish trawlers – a sign of its time, as well as of passenger ships, where our loved ones work or go to work by. Curious minds can look for ship stories from their year of birth.

“The Maritime Museum is just as little finished as the story of Estonian ships,” finds Urmas Dresen. The exhibition in the other building of the museum, Fat Margaret will be reopened in autumn 2019, and will take us to the world of sea trade.

The story of ships is what makes a museum a maritime museum, not just a museum by the sea or telling stories about the sea. Anyone can be part of it. You may also go to the museum by boat. The Seaplane Harbour offers 60 seasonal berths and receives 18 guest vessels – let the new stories begin.

veebruar/märts 2018

23

promo

Tallinna Sigariklubi paraadürituseks kujunenud Fine Spirits & Cigar Weekend meelitas mullu teiste seas kohale kahekordse olümpiavõitja Erika Salumäe, Eesti Kinnisvarafirmade Liidu tegevdirektori Tõnis Rüütli (keskel) ja ettevõtja Rein Kilgi.

Foto: Raigo Pajula

Tallinna Sigariklubi liidab inimesi

M

is liidab inimesi, kes peavad lugu sigarikultuurist ja heast seltskonnast? Mõistagi Tallinna Sigariklubi.

Klubi asutamisdaatum mõjub märgilisena – 12.12.2012. Alates sellest ajast on sigariklubi hing ja eestvedaja, suurettevõtja Tullio Liblik panustanud palju oma vaba aega, et liita Eesti sigarisõpru ning pakkuda neile võimalust tulla korra aastas kokku Tallinnas peetavale Põhja-Euroopa glamuursemale elustiilifestivalile Fine Spirits & Cigar Weekend. „Eesmärk on kokku tuua erinevate elualade inimesi, kelle kirg on head sigarid. Kui meie tegevus aitab ühiskonnas üha paremini mõista, et sigarikultuuri viljelemine ei ole mitte tervist kahjustav tegevus, vaid võimalus heas seltskonnas suurepäraselt aega veeta, oleme õnnelikud,” ütles Tullio Liblik.

Libliku ja Tallinna Sigariklubi eestvõttel korraldatav Fine Spirits & Cigar Weekend toimub sel aastal juba kuuendat korda. Tänavu võõrustab 8.–10. juunini aset leidvat festivali Tallinna lauluväljak, kuhu on lisaks Eesti sigarisõpradele oodata arvukalt väliskülalisi igast maailma otsast.

Fine Spirits & Cigar Weekendi rahvusvahelist kaalu suurendab ürituse raames peetav aeglase sigarisuitsetamise MM-võistluste Põhja-Euroopa kvalifikatsiooniturniir. Tasub meenutada, et MM jõudis Eestisse just tänu Tallinna Sigariklubi tihedale rahvusvahelisele koostööle. MM-i idee algataja, Horvaatia Mareva Sigariklubi president Marko Bilić on korduvalt tunnustanud Fine Spirits & Cigar Weekendi ülikõrget korralduse taset.

Sama kinnitavad paljud teised väliskülalised.

Näiteks mulluse MM-i Tallinna valikturniiri võitja ja

24

veebruar/märts 2018

Tallinna Sigariklubi president Tullio Liblik (vasakul) oli talvel Saaremaa Sigariklubi ellukutsumise juures.

Kuressaares teenis loosiga tänavuse Fine Spirits & Cigar Weekendi kutse kahele Andro Ots. Foto: Valmar Voolaid

6.

korda korraldab Tallinna Sigariklubi sel aastal festivali Fine Spirits & Cigar Weekend.

sügise hakul Horvaatias Splitis ka maailmameistritiitli teeninud Aleksandr Šagai Venemaalt märkis samuti, et festivali korraldusmeeskonna töö väärib ainult kiidusõnu.

Külaliste tunnustust kinnitab seegi, et üritusele on tee leidnud paljud tuntud Eesti inimesed. Eelmisel aastal austasid Fine Spirits & Cigar Weekendi oma kohalolekuga supermodell Karmen Pedaru, kahekordne trekisprindi olümpiavõitja Erika Salumäe, Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf, suurettevõtja Rein Kilk, moedisainer Katrin Kuldma, skulptor Tauno Kangro jt.

promo

T

allinna Sigariklubi ei piirdu ainult Fine Spirits & Cigar Weekendi korraldamisega.

Klubi suurem missioon on sigarikultuuri arendamine kogu Põhja-Euroopas, mistõttu ollakse igapäevaselt ühenduses naaberriikide sigariklubidega ning külastatakse sageli erinevaid sigarifestivale piiri taga.

Võib ilmselt öelda, et kes on kord juba sigariaustajate seltskonnaga ühinenud, need enam sealt vabatahtlikult tagasiteed leida ei soovi. „Sigarisuitsetamine pakub võimaluse võtta pärast pingelist päeva veidi aega iseendale, aga ajada näiteks ka edukalt äriasju. Sigaritubades valitseb ju vabam õhkkond kui koosolekuruumis, mistõttu seal saab palju küsimusi ära lahendada kiiremini ja inimlikumalt,” selgitas Tullio Liblik.

Selle aasta algul kolis Tallinna Sigariklubi viivuks end Kuressaarde, kus pani õla alla Saaremaa Sigariklubi asutamisele – ikka selle nimel, et propageerida sigarikultuuri eri paigus. Üritusele kogunenute vahel loosis Tallinna Sigariklubi välja kutse kahele inimesele tänavusele Fine Spirits & Cigar Weekendile.

12.12.2012

asutati Tallinna Sigariklubi.

83-aastane vanameister Willi Tokarev püsib jätkuvalt kõrgvormis ja esitab Tallinnas oma loomingu paremikku.

Willi Tokarev üllatab sigarisõpru Tallinna lauluväljakul

83-

aastane Venemaa-USA laulja ja laulukirjutaja Willi (Vilen) Tokarev on endiselt suurepärases vormis ning annab oma ainsa kontserdi Eestis 8. juunil Tallinna lauluväljakul Fine Spirits & Cigar Weekendi raames. „Sõbrad, kohtume Tallinna lauluväljakul, kus meid ootab ees maailma parim seltskond ja parimad sigarid,” ütles Tokarev, kel on enda sõnul Eestisse tuleku üle tõeliselt hea meel.

Tallinnas esitab 1974. aastal Nõukogude Liidust USA-sse New Yorki emigreerunud ja seejärel nii USA vene kogukonnas kui ka üle Nõukogude Liidu kuulsaks saanud artist oma loomingu paremikku. Kindlasti kõlavad kõik tema armastatuimad lood – nii šansoonid kui ka muud kütkestavad hitid.

1996. aastal USA-st püsivalt tagasi Venemaale kolinud Tokarev on Moskva Taganski rajooni aukodanik, kelle lavakarjäär ei näita vaatamata auväärsele eale vaibumise märke.

Vastupidi – Tokarev on tänaseni oodatud artist mitmel mandril. Samuti üllatab ta oma fänne veel tänapäevalgi uute lugudega.

8. juunil Tallinna lauluväljakul kahes osas esinevat Tokarevi soojendavad James Werts World Project (USA/Eesti), Eesti ainus LED-saksofonist Henri Aruküla ning DJ. Uksed avatakse kell 16, ürituse lõpp kell 22.45. Sissepääs alates 21. eluaastast.

OSTA PILET: www.cigarweekend.eu või www.piletilevi.ee

75 €

Aeglase sigarisuitsetamise maailmameister Aleksandr Šagai Venemaalt (esiplaanil) ja MM-i idee algataja Marko Bilić Horvaatiast tunnustavad Tallinna Sigariklubi laitmatut tööd.

Foto: Raigo Pajula

Piletihind sisaldab: • tasuta suupisteid; • tasuta karastus- ja alkohoolseid jooke; • alates kella 22.45-st tasuta transfeeri luksuslike sõidukitega Olympic Park Casinosse ametlikule järelpeole, samuti sissepääsu.

Willi Tokarev, kes on ka ise suur sigarikultuuri austaja, ootab juba Eestisse tulekut.

Fotod: promomaterjalid

veebruar/märts 2018

25

mõttekoht

vanaisa juubel

Filmimees ja kirjamees Andres Maimik kirjutas ühe suure ja tähtsa juubeli auks ühe loo.

uulge, kas me peame ikka seda vanaisa juubeli asja nii hulluks ajama?

Mis mõttes hulluks? Vanaisa on tähtis mees – elanud mitu riigikorda üle, osalenud suures sõjas, tõusnud juhtivale kohale ning löönud kaasa ka vabaduse tulekule. Väärikas elu peab saama väärikalt tähistatud.

Ei, muidugi, lihtsalt viskan küsimuse õhku. Aga kas peab selle eelarve nii suureks ajama? Saaks ka intiimsemalt.

Just. Kes meist võtab asja enda kanda? Kes broneerib saali, kes paneb kuulutuse? Kes teeb toidud, kes saadab kutsed? Praegu pingelisel ajal.

Kui me ühiselt teeme, siis saab kõik tehtud.

Jahah. Sinu puhul tähendab see seda, et teised teevad ja sina kamandad.

Ega me kõiki kah kutsuda ei saa?

Sugulased, sõbrad, muidugi. Vanad töökaaslased, alluvad? Rindevennad – kas neist kah veel mõni elus on?

Kas vanaisa on lõpuks venna ja tolle fuuriaga ära leppinud? Mis me selle armukesega teeme? Vanaisa võib siin seletada küll, et elu armastus ja puha, aga see naine on ikkagi perelõhkuja.

Ega see saal kah kummist pole. Ja iga külaline ju sööb kah mingi raha eest. Ja Väints – see ju tõmbab kärsa viltu, hakkab kõigiga midagi seleta-

26

veebruar/märts 2018

ma ja läheb kurjaks. Mina arvan, et kutsume valitud ainult.

Okei, aga konkreetselt, keda kuhu paigutada? Kas auväärsemad panna juubilarile lähemale? Ja suvakamad kuhugi servadesse? Aga kui nad aru saavad? Kas võõrad inimesed üldse omavahel rääkida oskavad?

Kas eeskava tuleb? Ja kui tuleb, siis milline?

Teeks nii, nagu alati on tehtud.

Peetakse kõnesid, väike Mari laulab ja Ets tõmbab viiulit, siis kingitakse graafilisi lehti.

Aga kui teeks seekord midagi ootamatumat ja meeldejäävamat?

Vanaisa ju väärib seda.

Mis mõttes ootamatut ja meeldejäävat? Mingit avangardi me siin kütma ei hakka. Soliidne sündmus ja soliidsed külalised, peab olema ka soliidne programm. Milleks on vaja kedagi traumeerida?

Aga kellele sõna anda? Kas vanaisa peaks ise kah midagi ütlema?

Aga kui ta hakkab rääkima neid lugusid, mis ei jõua kuhugi välja? Või paneb neid oma nilbusi ja teeb margi täis?

Ei niimoodi ikkagi ei saa, vanaisale tuleb anda sõna. Ja kui ta hakkabki segast peksma, siis vahele minna ja jutt mujale juhtida.

Mis lastega teha – need ei püsi

Soliidne sündmus ja soliidsed külalised, peab olema ka soliidne programm.

Milleks on vaja kedagi traumeerida?

Teeks nii, nagu alati on tehtud.

Peetakse kõnesid, väike Mari laulab ja Ets tõmbab viiulit, siis kingitakse graafilisi lehti. paigal, kisavad ja tahavad kogu aeg midagi.

Mis mõttes, lapsed on perekonna osa ja muidugi peavad nad seal olema. Oma mure, kui ei ole osanud oma lapsi kasvatada.

Aitäh, tõesti. Vaata, missugused su enda lapsed on!

Kuule, sinule ei sa seda organiseerimist küll usaldada, sa keerad sellest jumal teab mis kokku.

Olgu. Tee siis ise, kui sa ise pädev oled! Eks näe siis, mis välja kukub.

Absoluutselt!

Nojah, kui mind siia ei soovita, siis võin ka ära minna. Head organiseerimist!

Kuulge, palun nüüd! Me ju tõmbame üht vankrit. Proovime siis kuidagi üksmeelele jõuda.

Sina oled alati tema poolt, ma tean küll. Lapsest saati!

Faking, saad sa üldse aru, millest sa räägid?

Rahune nüüd maha!

Ma, raisk, olen täiesti rahulik. Sina oled siin see, kes lõugab ja kamandab.

Minge kõik perse, ausalt. Minge perse!

Head Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva, armsad kaasmaalased!

Väikelaen

Tutvu tingimustega cooppank.ee

Enne lepingu sõlmimist tutvuge finantsteenuse tingimustega ning vajaduse korral pidage nõu spetsialistiga. Väikelaenu krediidi kulukuse määr on 25,05% aastas järgmistel näidistingimustel: laenusumma 3000 €, lepinguperiood 36 kuud, tagasimaksete arv 36 kuud, fikseeritud intressimäär aastas veebruar/märts 2018 27 19,9% arvestatuna laenujäägilt, lepingutasu 60 €, igakuine haldustasu 1,50 €, igakuine osamakse 114,16 €, krediidi kogusumma 4165,67 € ja tagasimaksete summa 4105,67 €. Väikelaenu pakub Coop Finants AS.

tallinn ehitab

Luksus linnas Räägime Tiia Sooaluste ja Triin Loodusega Baltic Sotheby’s Realty’st luksuskinnisvarast, sest Tallinna luksuselamispindade turu tõusulaine jätkub.

T

iia Sooaluste on Baltic Sotheby’s International Realty kesklinna müügijuht, Triin Loodus sai aga värskelt Baltic Sotheby’s International Realty tiitli „Aasta maakler 2017” kui parima müügi- ja üüritulemusega maakler.

Mis on üldse luksuskinnisvara?

Luksuskinnisvara puhul on täidetud järgmised kriteeriumid: alati on nr 1 hinnatud ja prestiižne asukoht. Sellisel puhul eristub kinnisvara kas mereranna ja -vaate või jahisadama läheduse poolest, ajaloolise eripära, golfiväljakute läheduse, talispordikeskuse, lähipiirkonna sarnases stiilis

28

veebruar/märts 2018

tallinn ehitab

Põneva ja erilise arhitektuurse lahendusega eramud ja kortermajad paistavad silma ja tõmbavad tähelepanu.

hoonestuse või sageli ka säilinud põlispuude, kõrghaljastuse ja mõne muu spetsiifilise omadusega. Ligipääsuteed, tänavavalgustus ja turvalisus selles piirkonnas on alati väga kõrgel tasemel.

Teine kriteerium on arhitektuurne välisilme.

Põneva ja erilise arhitektuurse lahendusega eramud ja kortermajad paistavad silma ja tõmbavad tähelepanu. Suurte rõdude ja terrasside olemasolu on alati kindlaks müügiargumendiks, seda nii esmasel müügil kui ka järelturul.

Kolmas eeldus on väga kõrge ehituskvaliteet ja sisustuse tase: sellise vara puhul on märksõnadeks kallid materjalid, nagu marmor jm looduskivi, naturaalne puit, suured klaaspinnad, avarus, valgus, kõrgetasemeline sisekujundus, kus on

(järg lk 32)

veebruar/märts 2018

29

promo

Kalevi Panorama Residence Järgmise aasta detsembris valmiv Tallinna nüüdisaegseim ja suure­joonelisim uusarendus Kalevi Panorama Residence ootab huvilisi.

K

olmest 14-korruselisest tornmajast koosnev kompleks asub kiiresti arenevas Juhkentali piirkonnas, Võistluse 6, kus kõik eluks vajalik: lasteaed, gümnaasium, International School of Estonia ning legendaarsed Kalevi staadion, spordihallid ja tenniseklubi.

Lähedal on bussipeatus, kuid jalutuskäik südalinna võtab vaid minuteid. Ümbruses on palju rohelust ja privaatsust: ka korterid on ehitatud nii, et müra sisse ei kosta.

Kalevi Panorama pakub hunnituid vaateid kesklinnale ja vanalinnale, samuti taamal asuvale Ülemiste järvele ning lähivaateid Kalevi staadionile ja Poolamäe pargile.

Targa maja kontseptsioon lubab Kalevi Panorama korteriomanikul jälgida oma kommunaalkulusid reaalajas. Nii saab jooksvat ülevaadet kütte-,

30

veebruar/märts 2018

elektri-, ventilatsiooni- ja jahutussüsteemide kuludest. Lisaks sellele säästab All Off-ökorežiim energiat, mil viibid kodust eemal, lifti on võimalik tellida distantsilt ette ning ATS-süsteem edastab võimalikke häireid halduri ja omaniku mobiiltelefonile. Kokkuvõtlikult on loodud kõik tingimused inimese elu mugavamaks muutmisel.

Inimesi on erinevaid. Mõni soovib oma elukeskkonna otsast peale ise luua, teine peab mugavamaks, et ta kolib sisse täielikult mugavustega korterisse. Lahenduste hinnad olenevad tellija soovidest, ent kvaliteetne Itaalia disain garanteerib kena lahenduse ka tagasihoidlikuma hinnakirja puhul.

Kuigi Kalev Panorama hooned valmivad järgmise aasta detsembris, on valmis showroom, kust saab oma tulevasest korterist aimu. Mõistlik oleks korter kohe ära osta, sest niipea, kui korterid valmis saavad, tõuseb hetkega nende hind.

Inimestele, kes tasuvad korteri sissemakseks 100%, pakutakse 9% soodustust, mis näiteks kallimate korterite puhul teeb juba väga korraliku kokkuhoiu.

promo

valmis on showroom, kust saab oma tulevasest korterist aimu.

Narva mnt 63/2 tel +372 502 4560

Kalevi Panorama Residence

T

he flats in Kalevi Panorama Residence, the biggest and smartest new development in Tallinn, ready next December, are now available to buy.

The residence consists of three 14-storey tower blocks in the vibrant Juhkentali area, Võistluse 6, with excellent infrastructure. A kindergarten, secondary school, International School of Estonia, the legendary Kalevi track-and-field arena with sports halls and a tennis club are all nearby.

The district has own bus stop, but the city centre is within walking distance. There are many green, tranquil areas and the flats are all soundproofed to block traffic noise.

The flats in Kalevi Panorama offer breathtaking views of the city centre and the medieval Old Town, Lake Ülemiste, Kalevi stadium and Poolamäe Park.

The smart home concept allows home owners to follow their public utility costs in real time.

Keep an eye on your heating, electricity, ventilation and cooling bills. The new All Off eco mode

saves energy when you’re not at home, elevators can be called remotely, and the automatic fire alarm system sends alarm messages to home owner’s and property manager’s mobile phones.

The property comes with all modern conveniences that make your life simple and carefree.

People are different. Some like to create own space from scratch while others prefer to move into a fully furnished flat. Prices depend on client’s individual preferences, but our high quality Italian design will guarantee an elegant result even for smaller budgets.

The towers will be ready to move in by December 2019, but we have a show room ready for you to get the first glimpse of your new home. It makes loads of sense to buy your flat now, because the prices will go up as soon as the flats are ready.

We offer 9% discount to those who buy out their property now. With more expensive flats this means substantial saving.

veebruar/märts 2018

31

tallinn ehitab

kasutatud tunnustatud sisearhitektide nõuandeid, kindlasti ka tippklassi köögid koos tehnikaga, kamin, sisebassein, erinevad saunatüübid, sh auru- ehk hammam-, soola-, infrapuna- ja Soome saunad. Lisaks garaaž mitmele autole ja sageli eraldi külalistemaja.

Neljas eeldus on eramute puhul privaatsus ning sisu ja vormi kooskõla. Privaatsuse olemasolu määrab ära sageli elamut ümbritseva kinnistu suurus ja paiknemine päikese suhtes ning taas kord kõrghaljastuse olemasolu, et võõras pilk ei pääseks jälgima elanike tegevusi koduaias.

Kui need tingimused on täidetud, võib kinnisvara liigitada tippklassi ja sellise klassi kinnisvara eristub teistest ka juba märgatavalt kõrgema hinnataseme poolest.

Kindlasti on ka luksuskinnisvara arendajate jaoks oluline üldine hea linnaruum ja kvaliteetne keskkond?

Linnaruum ja kvaliteetne elukeskkond on vastavalt erinevatele uurimustele oluline osa inimese õnnetundest. Elurajoonide kaunis ja huvitav arhitektuurne välisilme, elamute ja büroohoonete pidev renoveerimine ja restaureerimine, järgides samas ka muinsuskaitselisi ja keskkonnasõbralikke nõudeid, tagavad hea eelduse mõnusa asumikeskse kogukonna tekkeks. Heaks näiteks on viimastel aastatel tekkinud asumiseltsid Uues

32

veebruar/märts 2018

Maailmas, Kalamajas, Kakumäel, Pelgulinnas, Pirital ja Nõmmel. Kevadest sügiseni toimuvad asumiseltside päevad, kus on palju külalisi ka teistest piirkondadest.

Tallinn pealinnana kaasab kesklinna eri piirkondade planeerimisse ka rahvusvahelisi arhitektuuribüroosid. Meie peagi rajatav südalinna jalakäijate ala laieneb Narva maantee ja Jõe tänava ristmikust kuni Vabaduse väljakuni ja linnahallist Viru väljakuni. Samuti uus sadamaala planeering praeguse A- ja B-terminali ning kruiisilaevade kai asukohal, mis toob merelinnale Tallinnale uue hingamise ja väljapääsu ning linnaelanike kaasamise mereäärsetesse tegemistesse. Seegi on selge vaade tulevikuvisioonist, kus eelistatud on jalakäija, jalgrattur ja ühistransport versus autod, mille arv Eestis on praegu inimese kohta Euroopa Liidus üks kõrgemaid.

Omaette teema, ka poleemiline, on olnud nn eksklusiivkvartalite rajamine.

Meie ei näe, et Tallinnas kui ühes väiksemas Euroopa pealinnas oleks vajadust eraldi eksklusiivkvartali rajamiseks. Siinkohal võiks ehk positiivse näitena tuua näiteks Rotermanni kvartali ja selle ümbruse, kus tegelikult Tallinna mõistes ongi palju eksklusiivseid kortereid ja on täidetud põhilised luksuskinnisvara kriteeriumid. Eliitkin-

Sütiste Tervisekeskus

● Sütiste Tervisekeskus soovib hõlmata endas hästi toimivat kooslust meditsiini- ja arstiabiteenustest koos sellega seonduva kaubanduse ja keskust toetava kohvikuga. ● Sütiste Tervisekeskus aadressiga Sütiste tee 17a on parima asukohaga ja tänapäevaseim erameditsiinikeskus Eestis. ● Eesmärk on koondada kokku erinevad erameditsiini teenuse pakkujad, kes üheskoos saaksid panustada kvaliteetsele ennetus- ja ravitööle. ● Sütiste Tervisekeskus pakub võimalust eraarstidele ja ettevõtetele, kes töötavad tervisehoiuvaldkonnas, töötada ühes majas, et pakkuda inimestele esmaklassilist tervise- ja arstiabi. ● Sütiste Tervisemajas tegutsevaid kliinikuid võiks iseloomustada innovatsioon, pikaajaline töökogemus ja kõrged ravistandardid. ● Sütiste Tervisekeskusel saab olema tugev üürihinna ja kvaliteedi suhe. ● Üürnikele pakutakse ainult parimaid lahendusi ja kõrgel tasemel haldusteenust.

tallinn ehitab

nisvara soetajate jaoks on kindlasti väga oluline hea ligipääsetavus nii autoga kui ka jala liigeldes.

Isegi kui korteri omanik liigub palju jalgsi või taksoga, on tema jaoks oluline sooja ja turvalise garaaži olemasolu oma autode hoidmiseks.

Põhiliseks kitsaskohaks selliste piirkondade juures on kindlasti parkimise lahendamine. Isegi, kui kinnisvara omanikul on garaažis turvaline parkimiskoht, siis tema külalistele lähiraadiuses parkimiskohta leida võib tihtipeale osutuda tõeliseks peavaluks.

Eksklusiivkvartalite loomine eramurajoonidena tundub jäävat minevikku, kus esimeseks pääsukeseks oli nn Lollidemaa Tabasalu-Lohusalu suunal, edasi Tiskre ning seejärel Merirahu ja samuti ka Maarjamäel eraldi asuv eramute piirkond, väljaspool Tallinna aga lähipiirkonnas Rae vallas asuvad elurajoonid. Uuemad elukvartalid ei piira enam liiklemist tõkkepuudega, sest selleks puudub tegelikult vajadus. Tõkkepuude olemasolu tingis asjaolu, et piirkonna arendajad ja hiljem elanikud tegid enda kuludega korda nii sõidu- kui kõnniteed, rajasid tänavavalgustuse ja haljastuse, sest Tallinna linn ei nõustunud neid töid tegema ega ka tehtud tööde eest tasuma. Tänasel päeval nõuab kohalik omavalitsus arendajalt terviklikku elurajooni rajamist koos kõige sinna juurde kuuluvaga.

34

veebruar/märts 2018

Luxury in the city

P

ulss is speaking with Tiia Sooaluste and Triin Loodus from Baltic Sotheby luxury realtors, with a good reason to it - the Tallinn luxury real estate market is continuing its growth trend.

Tiia is the sales manager for Baltic Sotheby’s International Realty in Tallinn and Triin Loodus was recently named 2017 Realtor of the Year by Baltic Sotheby´s International Realty for being the broker with the best sales and rental results.

What is luxury real estate?

Luxury real estate is defined by the following criteria: Most important is an esteemed and prestigious location. Other features distinguishing these properties include: proximity to and view of the seashore and/or yacht basin; a neighbourhood with a distinct architectural style and historical character; proximity to a golf course or winter sports centre; and often mature trees and landscaping; and other unique characteristics.

And well-maintained access roads, street lighting and security in the area are always important.

veebruar/märts 2018www.boconcept.ee 35 BOCONCEPT MÖÖBLISALONG, Pärnu mnt. 158/1, Tallinn, +372 6009 903, info@vepsalainen.com,

tallinn development

Secondly, the architectural appearance. Private homes and apartment buildings with exciting and unique architectural solutions stand out and attract attention. The existence of large balconies and terraces also provide a convincing sales argument, in both initial sales and the aftermarket.

Thirdly, very high-quality construction and interior finishing. In the case of these properties, the keywords are expensive materials like marble and other nature stones, natural wood, large glass surfaces, spaciousness, and light. And naturally, high-quality interior design by renowned interior architects, top-of-the-line kitchens and appliances, a fireplace, indoor pool, and various types of saunas. And also, a multi-car garage and often a separate guesthouse.

Fourthly, in the case of detached houses, privacy and a synthesis of content and form. Privacy is often determined by the size of the lot and orientation to the sun and also mature landscaping, to prevent strangers looking in.

If these conditions are satisfied, the real estate can be categorised as premium class and a significantly higher price level distinguishes this class of real estate from the others. a generally good urban space and high-quality environment is probably also very important to a luxury real estate developer?

The urban space and a high-quality living environment are an important part of people’s sense of wellbeing. The beautiful architectural appearance of residential areas and the constant renovation and restoration of private homes and office buildings based on the requirements of heritage protection and environmental friendliness are prerequisites for the development of pleasant neighbourhood-based communities. The city of Tallinn is involving international architectural firms in the planning of various areas in the city centre, and therefore, the soon-to-be-completed pedestrian zone in the heart of the city will be expanded from the intersection of Narva Rd and Jõe St to Freedom Square and from the Linnahall to Viru Square. The plan for a new port area, where the A and B terminals and cruise ship quay are now located, will bring a breath of fresh air and access to the seaside city of Tallinn, and also help to involve the citizenry in seaside activities. This also provides a clear vision for the future, in which pedestrians, cyclists and public transportation are prioritised over cars. In Estonia, the current ratio of cars per person is among the highest in the European Union.

36

veebruar/märts 2018

another topic, and a controversial one at that, has been the establishment of so-called “exclusive districts”?

Today, we do not see the need in Tallinn, as one of the smallest European capitals, for the establishment of separate exclusive districts. In this regard, one could perhaps mention the Rotermanni Quarter and its environs, where, in the context of Tallinn, there are numerous exclusive apartments and many of the criteria for luxury real estate are fulfilled. When purchasing premium real estate, good access by car and by foot is definitely very important. Even if apartment owners move around mostly by foot or by taxi, the existence of a heated and secure garage for their cars is important. The main issue in such neighbourhoods is definitely solving the parking problem. Even if the property owner has a secure parking spot in a garage, it is often difficult for guests to find parking places nearby.

The creation of exclusive districts as private residential area seems to be a thing of the past, although, this did initially occur in the so-called Lollidemaa (Fools’ Land) in the Tabasalu-Lohusalu direction, then in the separate Tiskre, and thereafter Merirahu and Maarjamäe residential developments. New residential districts are no longer gated to limit access, because there is actually no need for this. The need for gates was caused by the fact that the developers, and later the residents, repaired their roads and sidewalks, installed street lighting and did the landscaping at their own expense because the city of Tallinn refused to provide these services, or to pay for the work that had been done. Today, local governments require developers to create complete residential areas that include all the necessary services.

JOIN OUR TEAM

LIVE INTERNATIONAL info.estonia@balsir.com BALSIR.COM veebruar/märts 2018

37

promo

VANAD-UUED VÄÄRT VISKID ŠOTIMAALT

Toomas Tiivel

38

veebruar/märts 2018

Toomas Tiivel, Eesti vanima viskiklubi UBC president aastast 1989, võtab ette vaadelda Šoti kuulsate viskide pärandi esindajat Loch Lomondi, mille tooted on jõudnud ka siia, Maarjamaale.

Š

otimaal on praegu tegusad umbes sada viskivabrikut. Viimaste aastakümnete viskibuumi harjal avatakse igal aastal paar uut, samas ka peatatakse mitmetes eri põhjustel viskitootmine, mõni ka suletakse. Väga levinud on, eriti väiksemate vabrikute puhul, taasavamine. Kuigi on uued omanikud, on toormaterjal ju endine, kogemustega tegijad kohapeal võtta ja enamasti mäletatakse hea sõnaga ka kunagisi viskimarke. Viimaste hulka kuuluvad kindlasti Loch Lomondi ja Glen Scotia viskivabrikud.

Juba aastaid on mul harjumus mõne uue viski või ka teise peene napsi maitsmisel, juhul kui see esimene mulje on hea, uurida järele, kus ja kelle poolt see naps valmistatud on ning mida head seal vabrikus veel on tehtud ja tehakse.

Loch Lomondi viskit sain proovida esimest korda paar aastat tagasi. Meelde see jäi (vägagi!) ning loomulikult täienes pilt oluliselt, kui sain teada, et seda valmistatakse Glasgow’ lähedal just Highlandi

promo

NEW OLD SCOTCH WHISKIES oomas Tiivel, the President of Estonia’s oldest Whisky Club UBC (since 1989) opens up about famous Scotch whisky, namely Loch Lomond and Glen Scotia distilleries available also in Estonia There are about 100 whisky producing distilleries in Scotland. Riding the wave of the current success surrounding the Scotch whisky industry, new distilleries are opened each year, still every now and then some older ones get put on hold.

T

However, reopening distilleries, particularly micro distilleries, is still widespread. Despite of new owners, raw material is the same as always, there are skilful masters available and people still speak highly of the old labels. The latter certainly applies to Loch Lomond and Glen Scotia distilleries.

For years I’ve had the habit with new whisky labels and other new drinks I taste and like, to find out more about the drink – where was it distilled, who made it and what other good things they produce.

I first tasted Loch Lomond whisky a couple of years ago. It made a lasting impression and I soon found out that the label comes near the border between Highland and Lowland whisky regions not far from Glasgow, on the coast of one of the most

ja Lowlandi viskipiirkondade piiri lähedal, ühe Šotimaa maalilisima veekogu Loch Lomondi kallastel, kunagistel Cunninghamide ja Stewartite klannide aladel ja juba enam kui 200 aastat, küll väikeste vahedega. Samas lähedal on ka maailmakuulus Loch Lomondi golfirada.

Traditsioonidega ja samas uue vabriku valikus on lisaks Loch Lomondi erinevatele ühelinnaseviski ja seguviski variantidele (nende hulgas ka haruldane Loch Lomond Single Blend whisky – siin on tegemist ilmselt ainsa viskivabrikuga vanal Šotimaal, kus ühes kohas toimub nii linnaseviski kui ka teraviljaviski tootmine) ka Inchmurrini nime kandvad (saar Lomondi järves) erinevad haruldased ühelinnaseviskid. Küpsenud on viskid kahes eri vaadis, need on kergelt turbased, magusavõitu, tunda on Madeira veinile iseloomulikke nüansse.

Glen Scotia viskivabrik asub Šotimaa läänekaldal Kintyre’i poolsaarel, kunagises Šoti viski „hällis”, kuulsas ja antiikses Campbeltowni linnas juba aastast 1832.

Seda linna peeti ka kuninganna Victoria aegse viskimaailma pealinnaks.

Oma hiilgeaegadel 19. sajandi lõpus tehti Campbeltowni linnas viskit 28 litsentseeritud viskivabrikus kokku 10 miljonit liitrit aastas.

Seda piirkonda peetakse siiani üheks Šotimaa traditsiooniliseks viskipiirkonnaks (neid on üldse kokku viis), kuigi praegu on seal tegusad vaid kolm vabrikut: Springbank, Glen Scotia ja Glengyle. Neis tehtavad viskid on aga tõepoolest meeldejäävad ja erilised.

Glen Scotia ühelinnaseviskidel on ajalooliselt väljakujunenud oma stiil, mida on siiani õnnestunud säilitada.

Seda iseloomustab pikem kääritamine, aeglasem ja väikestes kogustes (small batch) destilleerimine ning spetsiifiline mitmes eri vaadis küpsemine. Valikus on suurepärased Glen Scotia Double Cask, 15-aastane viski ja Victoriana.

Meeldiv on kindlasti ka see, et mõlema vabriku puhul on tegemist väikeste hoolikalt valmistatud ja valitud viskikogustega.

scenic lakes in Scotland Loch Lomond on the lands of former clans Cunningham and Stewart where people have distilled whisky for over 200 years, with few interruptions. The world-famous Loch Lomond Golf Club is just around the corner.

In addition to Loch Lomond single malt and blended whiskies (including the rare Loch Lomond Single Blend whisky – this is most likely the only Scotch distillery where both Malt and Grain whiskies are brewed) this traditional, yet new distillery also makes rare single malt whiskies bearing the Inchmurrin label (an island of Loch Lomond). These whiskies have matured in two different casks, are sweet and have an unconventional peat character with hints of Madeira.

Glen Scotia distillery, founded in 1832, is located on the Kintyre peninsula in Campbeltown that was known in the Victorian age as the whisky capital of the world. In its heyday at the end of the 19th century there were 28 licensed distilleries in Campbeltown that produced 10 million litres of whisky a year. The area is still recognized as one of Scotland’s five main whisky producing regions although today only three distilleries - Springbank, Glen Scotia and Glengyle remain. The whisky produced here is very special.

Glen Scotia single malt whiskies reflect a distinctively original style, characterized by longer distillation, smaller batches and maturing in several casks. Their range includes the superb Glen Scotia Double Cask 15 Year Old and Glen Scotia Victoriana.

Both breweries only release limited amounts of carefully made and selected whiskies.

veebruar/märts 2018

39

intervjuu

Indrek Saar: Kõik sõltub koostööst Euroopas tähistatakse 2018. aastat kui Euroopa kultuuripärandi aastat. Hea põhjus võtta nööbist kinni meile kõige lähema Euroopa riigi ehk Eesti vabariigi kultuuriministril.

Tekst ja foto: Andres Peets (Pulss)

S

ee oli küll harukordne juhus, kui siinkirjutaja pääses kõrge ametniku jutule minuti pealt kokkulepitud kellaajal. Ei meenugi, et varem oleks seda juhtunud. Ehk polegi.

Kultuuri- ja spordiminister Indrek Saare kabinet on avar, üsna askeetliku sisustusega. Töölaud, nahkmööblist ümbritsetud kohvilaud, mõned moodsa kunsti taiesed seinal ja… Ei midagi toretsevat, mis vastaks Eliel Saarineni projekteeritud hoone välisilme suursugususele. Valitseb asjalik ja töine õhkkond.

Tutvustan ministrile Pulssi. Saar möönab, et ajakiri on talle siin-seal pihku sattunud. Seletan seda ja teist. Minister kuulab kannatlikult − vahepeal on kabinetti toodud kohv, ministri tass jääb tühjaks –, ta ootab, millal ma esimese küsimuse esitan.

Veebileht ütleb, et ministeeriumi missiooniks on rahvusliku identiteedi säilitamine ning elujõulise kultuuriruumi tagamine. Toetate nii professionaalset kui ka huvitegevust loome- ja spordivaldkonnas. Olete ise teatriringkonnast, mis suhe teil spordiga on?

Suhe spordiga on hea. Eile sõitsin Tartu maratoni avatud raja läbi ajaga 4 tundi 14 minutit.

Et teil ei teki konflikti, kaaludes nii spordi kui ka kultuuri rahastamist. Kas tunnete survet rahastamisotsuste tegemisel või kas teatriinimesena on teis mingi tung või kutsung, mis võiks kammitseda otsuste tegemisel?

(Minister hingab sügavalt sisse ja peab pausi. 12 sekundit, loen kokku. – A.P.) Kultuurivaldkonnas − sõltumata sellest, kas tegemist on teatri, muusika, kujutava kunsti või kirjandu-

40

veebruar/märts 2018

intervjuu

sega − on looja roll universaalne. Ehk siis olla meediumiks, kes võtab süvendatult aega, et mõtestada seda, mida inimene siin oma igapäeva elus teeb-mõtleb, millised on ta püüdlused ja kuidas ta tajub, kuhu maailm liigub. Olles ise sellest samast lastetoast pärit, on mul mõnevõrra lihtsam tajuda kultuurivaldkonna inimeste ootusi ja ambitsioone.

Paratamatult tekivad hetked, kus eri valdkonnad võrdlevad end omavahel ja kui sul on seal mingi oma lemmiklaps, siis toob see kaasa ka teatava surve.

Teiselt poolt pead sa loomulikult jälgima, et sinu tehtavad otsused on õiglased ja ka näivad õiglased.

Meie kultuuri rahvusvahelistamine on ministeeriumi oluliseks töösuunaks. Pole saladus, et promome endid süvamuusikaga. Pärt, Tüür, Eesti Festivaliorkester Paavo Järvi eestvedamisel ning Filharmoonia Kammerkoor ja Tõnu Kaljuste Olümpiat vaadates tekib küsimus, et kellele siis seda raha ikkagi jagada?

Kõigepealt, valikud tulenevad ikkagi esmalt eelarvelistest võimalustest. Loomulikult tuleb võimalusi pidevalt otsida ja juurde tekitada. Oluliselt suurem võimalus ressursside juurdetekitamisel on siis, kui on võimalik näidata perspektiivi ja potentsiaali. Ehk siis on loogiline, et tugeva potentsiaali ja traditsiooniga klassikalise muusika valdkonnale on lihtsam vahendeid leida ning sellega Eestit tutvustama minna. Me peame ju suutma rahvusvaheliselt huvi äratada. Mis aga ei kõneta, selle puhulvõid kas või kõrvadel seista ja ükskõik kui palju sinna vahendeid panna, see ikkagi ei täida eesmärke.

Teiselt poolt ei saa nähtavuse taotlemine olla ainukene kriteerium. Peame silmas pidama meie enda identiteeti ja traditsioone, mille ülalpidamine on sama oluline. Kui me läheme teatri juurde ja selle tutvustamisele väljaspool Eestit, siis klassikaline sõnateater on kohe natukene raskemini mõistetav, sest eeldab tõlget, aga teisalt, meie teatritraditsioon meie rahvuslikus identiteedis ei ole mitte vähem oluline kui meie muusikatraditsioon.

Aga jah, rahvusvahelises mõttes, kui sa lähed midagi väga eesti keele keskset pakkuma, siis pead mõtlema, kas see, et sa tõlgid selle ära, on piisav selleks, et see oleks laiemalt kõnetav.

NO99 lähetamine maailma on lihtsam kui Draamateatri minek… Üldjuhul küll. Ehk mida rohkem kasutatakse kujundikeelt, seda lihtsam on aru saada. Aga NO99 ongi teadlikult olnud rahvusvahelise ambitsiooniga, mida kohalikule kogukonnale fokuseeriv teater ei peagi alati olema.

Üks kultuurivaldkond on toidukultuur.

(Minister vaatab otse silma ja tundub, et noogutab. – A.P.). Arvan, et võime meie toidu- ja restoranikultuuri üle uhked olla. Paraku ei leidnud ma teie veebi lehitsedes viidet sellele valdkonnale.

Meie oleme alati olnud huvitatud ka sellistel teemadel koostööd tegema.

Kui planeerisime Eesti kultuurinädalat Pekingis, siis sai tihedat koostööd tehtud maaeluministeeriumiga. Meie toetasime kultuurielu programmi ja maaeluministeerium tegeles sellega, et meie toidukultuur oleks kaetud. Olen nõus, et kui neid kahte elementi piisavalt targalt ära kasutada, siis on efekt oluliselt suurem kui üks pluss üks. Samamoodi toetame rahvusvahelise tähtsusega festivale.

Oleme olnud avatud eri ametkondade koostööle ses vallas. Näiteks Tallinn Music Week, keda me toetame, pani oma viimasel festivalil ühe rõhuasetuse säästvale kokkamisele, sidustades muusikat ja kohalikku toidukultuuri. Siin näengi meie partneritena keskkonna- ja maaeluministeeriumit. See ongi mitme valdkonna vaheline ja ülene koostöö. „Mina teen loomingut ja las riik plekib selle kinni,” arvatakse tihti. Mujal on riigiabi kõrval oluline erakapitali tugi.

Metseenlus pole meil väga juurdunud.

Meil on see mõiste ja arusaamine täitsa olemas. Meil on ka need inimesed olemas. Aga selle tava ja tahte olemasoluks on olnud aeg suhteliselt lühike. Kõik võtab aega, aga kui me vaatame viimaste aastate trendi, siis siin on olnud arenguid.

Tuues näited… Rain Lõhmuse otsus annetada ühe miljoni eest aktsiaid Rahvuskultuuri Fondile. Tulen just Kultuurkapitali nõukogu koosolekult. Neil on pikaajaline leping AS-iga Eesti Meedia Avatud Eesti Raamatu väljaandmiseks. Selle raames toetatakse programmi English Wallet, mis toetab eesti kirjanduse tõlkimist inglise keelde. Värske eraannetus on tulnud eesti kirjanduse tõlketoetuste katmiseks norra ja teistesse põhjamaade keeltesse.

Või meie initsiatiivil koos erakapitali kaasamisega asutatud Pillifond, mis toetab interpreete ja hangib neile unikaalseid instrumente. Noored ja andekad interpreedid on jõudnud tasemeni, kus instrument, millel nad mängivad, hakkab seadma piire. Nad vajavad väga head pilli. Väga head pillid pärinevad XVII ja XVIII sajandist. Neid on maailmas alles hinnanguliselt kuskil seitse tuhat ühikut.

Selliste instrumentide hinnad võivad ulatuda mitmesaja tuhande euroni.

Eraannetajate ühisel jõul oleme selle asja käima lükanud. Swedbank pakub seda oma klientidele kui investeerimisvõimalust. Mitte et sellest investeeringust saaks

jooksvalt tulu, vaid kapitalimahutus teenib kasumit pilli väärtuse kasvust. Maailmas ju selliseid pille enam juurde ei tule.

Võtan lonksu kohvi ja naerame ühiselt, meenutades Putini tšellomängijast sõpra Ralduginit, kes sai kuulsaks Panama offshore’i lekkest meediasse paisatud info tõttu, et miljardid, mis Venemaa presidendi noorepõlvesõbra salajastele kontodele laekusid, olid väidetavalt samuti mõeldud noortele interpreetidele instrumentide ostuks.

Neeme Järvi mureks on, et meil ei ole nõuetele vastavat kontserdi- ja ooperimaja. Maestro ütles, et kunagi ehitas eesti rahvas annetuste najal Estonia üles.

Kui Juhan Liiv annetas oma pintsaku, siis maestro annaks ka oma püksid ja ülikonna ära. Mis siis selle plaaniga toimub?

Enne kui arutada, mis saab uuest ooperisaalist või kontserdimajast, peab selgusele jõudma, mis saab linnahallist.

Kuulsin hiljuti Kuku raadiost uue aselinnapea Novikovi juttu, et linnahalli puhul on sama jama riigiabi loa küsimuses, mis kunagi Estonian Airi tegevuse lõpetas?

Jah, see kõik võtab aega. Peame ära ootama. Aga üks oluline saal saab õige pea valmis. See on Muusikaakadeemia saal, mis peaks valmima 2019. aastal.

Aga kui erainvestorite grupp tuleb ja pakub, et andke meile kontsessiooniõigused ja me ehitame kontserdi- ja ooperimaja?

Kui keegi sellise tõsise pakkumise teeb, siis on kohe, millest rääkida. Praegu on meil initsiatiivgrupp, kes tahab Saaremaa silda ehitada, aga neid, kes tahaks kontserdi-või ooperimaja ehitada, veel ei ole tulnud.

Ja lõpuks, mis on see, mis rõõmu valmistab?

Mul on olnud hea meel, et pea kolm aastat, mis ma olen siin ministri rollis olnud, oleme väga mitmeid asju teinud koostöös linnaga, mis aastaid oli välistatud ja mis minu arust on olnud vastutustundetu. Pealinnas asub kogu Eesti jaoks olulisi kultuuriasutusi ja objekte, mille puhul peab suutma koostööd teha.

Lauluväljaku puhul liigume loodetavasti sinna suunda, et riik ja linn seovad oma ühised huvid. Vaatame koos Arhitektide Liiduga üle, mis see tulevikuvisioon peaks olema. Linnateatri ehitus sõltub linna ja riigi ühisrahastusest. See, mis puudutab üldse ruumilist planeerimist, üle Eesti, ka seal on palju ära teha ja see kõik sõltub koostööst. See oli vist Churchill, kes ütles, et enne me kujundame ehitisi ja siis kujundavad ehitised meid.

veebruar/märts 2018

41

luubi all

42

veebruar/märts 2018

luubi all

Tallinn Music Week (TMW) uus muusika, homsed mõtted 2.–8. aprillini toimub Tallinnas juba kümnendat korda rahvusvaheline uue muusika ja linnakultuuri festival Tallinn Music Week (TMW).

T

erve nädala kestva juubelifestivali tuumaks on kolmel õhtul üle linna toimuvad kontserdid ja klubipeod ning valdkondadeülene konverents Kultuurikatlas. TMW linnafestival sisaldab linnalava tasuta kontserte, avalikke vestlusi, kunsti- ja filmiprogrammi, valikut linna mõnusaimatest söögikohtadest ning disainiturgu. Taas on kavas ka juunioride liiga töötoad ning „teenage kicks” peod noortelt noortele.

Enneolematu linnaruumi eksperimendina kujundab TMW aprilli esimesel nädalal Viru väljaku närvilisest liiklussõlmest roheliseks festivalioaasiks.

Džässist träpini Neljapäevast laupäevani ehk 5. aprillist 7. aprillini kogu linna vallutav TMW muusikaprogramm ulatub Telliskivist Vene Kultuurikeskuseni, seikluslikest tulevikuhelidest tabelipopini, tantsubiitidest metal’ini ja folgist klassikani. 20 klubis ja saalis esineb üle 250 artisti kogu maailmast.

Muusikaprogrammi avab neljapäeval, 5. aprillil Vene Kultuurikeskuses Eesti 100. aastapäevale pühendatud kontserdiga Kristjan Järvi projekt Absolute Club. Eestit kui avatud võimalustega ja uut laadi kasvukeskkonda pakkuvat muusikalist „imedemaad” tõlgendab Järvi seekord läbi eri ajastute klubimuusika – New Yorgi Birdlandi džässist Studio 54 diskopärandini ja house’ist hiphopini.

Kaasa löövad Luksemburgi eksperimentaalse nüüdismuusika täht Francesco Tristano ning eestlased Sander Mölder, Kadri Voorand ja Mick Pedaja.

Uue kavaga saabub USA-st sünnimaale rahvusvahelisel elektroonikaväljal ilma teinud ja üheks mõjukaimaks LA helipilti määravaks muusikuks tituleeritud Maria Minerva. Eesti artiste on programmis üle saja – teiste seas eelmise TMW

välisdelegaatide lemmikust uut tüüpi davidbowielik popstaar Mart Avi, äsja USA plaadimärgi Wharf Cat alt debüütalbumi üllitanud shoegaze’i bänd Holy Motors ja möödunud aasta plahvatuslikuma Eesti loo „Kiki Miki” loojast Arop. Miljardid astuvad üles oma suursuguste hittidega laetud ja kolme Eesti Muusikaauhinna tiitliga pärjatud albumi „Kunagi läänes” kavaga ning Ewert and The Two Dragons toovad esmakordselt kuuldavale lood oma peagi ilmuvalt albumilt. Tuntumatest nimedest on kavas nii house’i ja sügav-elektroonika legendid Ajukaja & Andrevski ning Neuronphase kui ka folgistaarid Trad.Attack! ja Mari Kalkun.

Põnevatest äärealade ja tulevikumuusika kujundajaist leiab kavast tüdrukute räpiduo HOAX, eksperimentaalse death metal’i tasandeid avava Neoandertalsi, träpi ja happepopi duo KKPalmy x Mick Moon ning pealinna imelisimate ööolendite esindaja Florian Wahli.

Välisartistidest on programmis teiste seas põhjanaabrite legendide Ismo Alanko ja Kimmo Pohjoneni uus ühisprojekt koos helidisainerisämplinäpu Tuomas Norvioga, tuuleveski-pearaputustehnika meistrist surma-metal’i-monstrum BAEST Taanist ning New Yorgi ska-muusika arhitektidest The Toasters. Islandlane Högni, keda siinne publik tunneb eeskätt ilmakuulsate koosluste GusGusi ja Hjaltalini liikmena, esitleb seekord Tallinnas oma uut, algupärase Euroopa avangardi hinge avavat sooloalbumit „Two Trains”. Kui Rumeenia duo Kaspor Not Kasparov demonstreerib Paul Kerese sünnimaa publikule malestrateegiate tõlkimise võimalusi muusikakeelde, siis Venemaa saadik Aleksei Taruts analüüsib massikultuuri ja teiste võimustruktuuride mõjusfääre.

Iseäranis võimsalt on aga tänavusel TMW-l esindatud Euroopa uue põlvkonna naisartistide anne ja tegutsemistahe. Festivalil esinevad soolisi ja rassilisi stereotüüpe pommitav globaalne räpipoeet Akua Naru, Londoni 19-aastane sensatsioon Suzi Wu, kelle südikat karakterit on võrreldud juba nii Happy Mondaysi kui ka Patti Smithiga, Rootsi glitter-punkbänd The Magnet-

veebruar/märts 2018

43

luubi all

44

veebruar/märts 2018

luubi all

tes, keda on haipinud ka skandaalne blogija Perez Hilton, patriarhaadile väljakutset esitava sõnumiga õõvaräppar Fever Dream Islandilt ja gängsta-geiša popartist КУКЛА Sloveeniast. Kui Moskvast pärit Kate NV žongleerib J-popi kajadega, siis Peterburi tüdrukute duo tema kresta kuulutab lausa omalaadset „kirjasõna sotsialismi”, mille juurde kuulub muuhulgas suurte algustähtede vältimine nimedes.

Lisaks TMW staažikate kaaskorraldajate esitlusõhtutele on festivali kavas esmakordselt kunstpopi ning tulevikumuusika spektaakel CryptoMarket, juke’i ja footwork’i pidu Booty Powder, uue suvefestivali Sume, tumemuusika festivali Beats From The Vault ja Blues Estonia agentuuri õhtud, Berliini XJAZZ festivali esitletav lava ning Eesti Kooriühingu kodumaiste kooride paremik.

Sügisel Eesti idapoolseimas linnas käivituva festivali Station Narva eelsoojenduspidu peetakse aga maha Sveta Baaris, kus TMW ning Narva muusikaklubi Art Club Ro-Ro kureeritud kavas astuvad teiste seas üles Narva populaarsemaid kollektiive AveNova, Moskva fashionista’de lemmikust glamuurne diskopungikamp Wet Red ja Murmanski shoegaze’i bänd Wooden Whales.

Rootsi-Mihkli kirikus toimub 5. aprillil Eesti-Taani duo Maria Fausti ja Kira Skovi kontsert „In the Beginning”, kus kõlab muusika nende mulluselt samanimeliselt olemise ja oleva mõtet harutavalt postreligioosselt albumilt.

Laupäeval, 7. aprillil esitleb Eesti Kontsert Niguliste kirikus ainulaadset, 16. sajandil Inglismaal ja 21. sajandil Eestis komponeeritud teostest koosnevat kava „Seitse pisarat”. Belgia ansamblite Haftcraft ja Astria Oboe Trio esituses kõlab vanamuusik John Dowlandi „Lachrimae or Seaven Teares” ning Tõnu Kõrvitsa „Driftwood Songs” / „Kaldale uhutud laulud”, mida illustreerib kunstnik

Mark Raidpere spetsiaalselt projekti jaoks loodud seitset pisaraliiki kujutav videoinstallatsioon.

Kindlasti tasub igas eas muusikasõpradel külastada ka tasuta pealelõunaseid TMW linnalava kontserte kohvikutes, galeriides, kauplustes ja teistes tavatutes paikades üle linna.

Homsed mõtted TMW raames 6.–7. aprillil toimuval konverentsil „Creative Impact” esinevad ettekannete ja aruteludega eri loomevaldkondade visionäärid. Muusikateemalistel paneelidel lahatakse ka kauaoodatud autoriõiguse reformi hetkeseisu ja Euroopa muusikatööstuse tulevikuperspektiive, analüüsitakse digiajastu tuluallikaid ning kaardistatakse Aasias ja endises sotsialismileeris avanevaid uusi turge.

Esmakordselt Kultuurikatlas toimuva konverentsi avab reedel, 6. aprillil tervituskõnega president Kersti Kaljulaid.

Lisaks konverentsile saab mõttemusklit treenida ka kõikidele huvilistele avatud „TMW jutud” vestlustel Disaini- ja Arhitektuurigaleriis ning plaadipoes Biit ME, kus arutletakse vabas ja sundimatus vormis muusika, linnaruumi ja kogu inimkonna ning Universumi tulevikustsenaariumide üle.

Festivalinädala argiõhtutel linastuvad Kinos Sõprus viis dokumentaalfilmi, Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus korraldab TMW raames pikendatud avamisaegadega galeriiõhtu Tallinna Teisipäev.

Kui möödunud aastatel loodi TMW külalistele valgusinstallatsioonidega palistatud teekond läbi linna ning anti uus elu päevi näinud garaažidele, siis tänavu võetakse ette suurejooneline Tallinna Peatänava projekt, mis muundab aprilli esimesel nädalal Viru väljaku roheliseks festivalioaasiks.

TALLINN MUSIC WEEK 2-8 April 2018 City festival for tomorrow’s music, arts and ideas The new music and city festival Tallinn Music Week (TMW) is a weeklong celebration of talent, curiosity, creativity and equality.

From jazz to trap:The music programme from Thursday, 5th April to Saturday, 7th April offers a selection from cult to chart pop, from jazz to metal, and from folk to classical music.

Kristjan Järvi’s Absolute Club will open the TMW2018 music programme on 5th April at the Russian Cultural Centre.

Over 100 Estonian artists will be featured in the lineup – from household names like Trad.

Attack!, Mari Kalkun, Ewert and The Two Dragons to deep house legends Ajukaja & Andrevski and tomorrow’s stars. Maria Minerva, a producer and environmental advocate will arrive in her native Estonia from the US with her ever-evolving concept. Among the Estonian artists are the post-genre maverick Mart Avi, Holy Motors performing their debut album. Brave new sounds will be represented by sensual and surreal

lifehacker Florian Wahl, the girl rap duo HOAX, and the young pop trap duo KKPalmy and Mick Moon.

Among the international artists Ismo Alanko and Kimmo Pohjonen, The Toasters, Högni et alt.

Girl power: Suzi Wu, The Magnettes & Akua Naru.

Tomorrow’s ideasTMW conference has looked in depth into the added value of creativity, and framed four lead topics for its jubilee edition, namely the future of music, new economy, better cities, and design thinking.

The president of Estonia Kersti Kaljulaid will open the TMW 2018 conference at the Talinn Creative Hub on 6th April.

The TMW city festival offers free city stage concerts, public discussions TMW Talks, a selection of the nicest eateries as TMW Tastes, a specially curated arts and film programme, youth activities, Design Market, and various endeavours in the public space.

veebruar/märts 2018

45

Foto: Andres Teiss

luubi all

46

veebruar/märts 2018

Liisa Hirsch

luubi all

„püHA” „Püha” 12.–19. aprillil toimuvad juba ligi 40 aastat peetud Eesti heliloojate uudisloomingut tutvustav festival „Eesti muusika päevad”

E

esti riigi 100. aastapäevale pühendatud festivali teema on Püha: kõige laiemas, kaunimas, inimlikumas ja avaramas mõõtmes – õndsast pühadetundest vaikse tänumeeleni, igapäevastest pühadest ainukordsuse ja imeni. Pühaduse kaudu tekib terviklikkus, püha seob ja ühendab.

EMP esinejateks on Eesti tippkollektiivid ja interpreedid, nende seas Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Rahvusmeeskoor, Yxus Ensemble, Ansambel U:, Tallinna Uue Muusika Ansambel, Vox Clamantis, Heinavanker, keelpillikvartett Prezioso, Heigo Rosin, Kadri-Ann Sumera, Tõnu Kalm, Mingo Rajandi, Ekke Västrik, Jaanus Siniväli, Kristin Kuldkepp jpt.

Kohal on ka tunnustatud välisesinejad, nende seas kontrabassist Dario Calderone Hollandist, viiuli ja vioolamängija Barbara Lüneburg Saksamaalt ning uue muusika ansamblid L’Arsenale Itaaliast ja Ensemble du Bout du Monde Šveitsist.

Festivalil uusteosega esinev Eesti noor helilooja Liisa Hirsch ütleb, et festival suhestub praeguse hetke ja inimesega otseselt, tehes seda aga helide keeles. „See ei ole järjekordne chill-out festival, usun, et teosed, mis festivalil kõlavad, ütlevad midagi olulist meie aja ja inimese kohta. Sel aastal on kava väga huvitavalt kokku pandud, on väga eriilmelised kontserdid. Iga õhtu kohta tooks midagi huvitavat välja, aga siis muutuks see jutt loeteluks. Igatahes julgen küll soovitada vähemalt mõni õhtupoolik 12.–19. aprillil vabaks jätta.”

Liisa Hirsch ütleb, et talle meeldib inimlik inim- tunnetus ja koosolemise jõud: „Sellepärast meeldib lik tunnetus ja koosolemise jõud: „Sellepärast mulle kirjutada eeskätt esitaja(te)le.”

Oma loominmeeldib mulle kirjutada eeskätt esitaja(te)le.”

Oma gust kõneldes märgib märgib Liisa, etLiisa, teda et huvitab tegeloomingust kõneldes teda huvitab likult, kuidas me üldse kuulame ja mille me sellest tegelikult, kuidas me üldse kuulame ja mille me kuuldust oma kujutluses kokku paneme. „Räägisellest kuuldust oma kujutluses kokku panetakse esmasest kuulmisest, kus me kuuleme me. „Räägitakse esmasest kuulmisest, kus mekõike justkui esimest korda (elus), mälu kuulmisest, kus kuuleme kõike justkui esimest korda (elus), mälu

kuulmisest, kuuleme helisid, kus kuuleme mida teame helisid, mida teame juba varasemalt, juba varasemalt, fokusseeritud fokusseeritud ja selektiivsest kuulmisest, ja selektiivsest ja tervikpildi kuulmisest, kuulmisest. ja Mulle meeldib muusikas tervikpildi kutsuda kuulmisest. esile olukordi, Mulle kus tekib see esmase, värske meeldib kuulmise muusikas võimalus. kutsudaSee tähendab, et iga kord esile olukordi, sünnib laval kusmidagi tekib see uuesti, sellisel muusikal on esmase, teistsugune värske vabadus, kuulmise muidugi ka teistsugused piirangud. võimalus. See Huvitav tähendab, on, kuidas et igame tajume tervikut, kordmonoliitseid sünnib laval vorme, midagi uuesti, kas need korrastavad mõtlemist sellisel muusikal teisiti. on Helide teistsukeeles on seda võimalik väga gune otseselt vabadus,väljendada, muidugi kavõib-olla otsesemalt kui sõnades, teistsugused jäädes piirangud. seeläbi Huvitav puhtaks kogemuseks.” on,Eesti kuidas juubeliaastaga me tajume tervikut, seonduvale küsimusele, kas monoliitseid sellist Eestit vorme, me tahtsimegi, kas need vastab helilooja: „On korrastavad minu kodu, mõtlemist kogemused, teisiti. mälestused ja loodus, Helide need keeles on hinges on sedajavõimalik on puutumatud väärtused. väga Kuiotseselt aga mõelda väljendada, riigist, võibsiis ei ole ühiskond ju terve. olla otsesemalt Kurvaks teeb kui sõnades, meediaruum, kus kommertsväljaannete jäädes seeläbi uudised puhtaks onkogejõudnud seebiseriaalide tasemele, museks.” polariseerides ühiskonda, lapsikult oma vastutusest Eesti juubeliaastaga mööda vaadates. seon- Kui sellest ülestõusnud duvale sopast küsimusele, tekiks vähemalt kas sellist mõistlik diskussioon, võiks Eestit intriigi me tahtsimegi, vahendina vastab andestada, kuid praegu tundub, helilooja:et„On klikiedust minu kodu, kaugemale jõuda ei huvita eriti kogemused, kedagi. Õnneks, mälestused otsustamisvabadus ja on endiselt loodus, olemas, needigaühel on hinges on võimalik ja on oma joont hoida ja puutumatud järk-järgultväärtused. parandada seda, kuidas ise selles ruumis Kui aga oleme.” mõelda riigist, siis ei ole ühiskond ju terve. Kurvaks teeb meediaruum, kus kommertsväljaannete uudised on jõudnud seebiseriaalide tasemele, polariseerides ühiskonda, lapsikult oma vastutusest mööda vaadates.

Kui sellest ülestõusnud sopast tekiks vähemalt mõistlik diskussioon, võiks intriigi vahendina andestada, kuid praegu tundub, et klikiedust kaugemale jõuda ei huvita eriti kedagi. Õnneks, otsustamisvabadus on endiselt olemas, igaühel on võimalik oma joont hoida ja järk-järgult parandada seda, kuidas ise selles ruumis oleme.”

ESTONIAN Estonian MUSIC Music DAyS Days FESTIVAL Festival - ApRIL April 12TH-19TH, 12th-19th, 2018

O

rganised already for forty years, the festival focuses both on the new works and golden classics of Estonian composers performed by the top musicians from Estonia and abroad.

Liisa Hirsch (34) is an Estonian composer who has liisa recently been attracting a lot of attention in the world. At the EMD festival, her newest work will be performed. Liisa sincerely recommends that you take the time on an evening between April 12th and 19th to attend a concert and listen to some good music!

Liisa Hirsch: I’m actually interested in how we listen and what we construct in our imaginations

from what we have heard. People talk about initial hearing, when we hear everything as if for the first time (in our lives); about memory hearing, when we hear sounds that we already know; about focused and selective hearing; and about complete hearing. I like to create situations in music where the opportunity for this initial, fresh hearing is created. This means that, each time, something new is created on stage. This type of music has a different kind of freedom, and naturally different kinds of restrictions.

I appreciate human cognition and the power of being together. Therefore, I also like to compose primarily for the performer(s).

veebruar/märts 2018

47

luubi all

All about jazz...!

Räägime tudengijazzi Tuja korraldajate ja muusikuteosalejate Khris-Marii Palksaare ja Anett Tammega festivalist, muusikast ja muidugi jazzist.

S

ellel aastal on Tuja korraldamine antud esimest korda noorte kätte. Tiim koosneb Tartus Heino Elleri Muusikakoolis tudeerivatest õpilastest. „Vastutus on mõistagi võimas!” möönavad eestvedajad. „Tudengijazz (Tuja) on ainuke festival Eestis, kus nii suur hulk noori andekaid muusikuid saavad oma muusikalisi katsetusi avalikkuse ette tuua,” ütleb Anett. Kuna festival on järjepidevalt toimunud juba 1982. aastast ning olnud hüppelauaks pea kõigile tegevatele kodumaistele jazzmuusikutele, tasub seda oma kõrvaga kuulama tulla! „Ja üllatusi on kindlasti palju,” lisab Khris-Marii Palksaar „Noortelt saab head energiat, nende mõtted on julged ja omapärased ning see on kindlasti nakatava mõjuga. Kuigi artistideks on peamiselt tudengid, ei tähenda see allahindlust kvaliteedi suhtes − Eesti noored muusikud on kõrgel tasemel!”

Muusikuna ütleb Anett, et on hetkel täielikul muusikalisel seiklusretkel. „Kui aus olla, ei ole mul aimugi, kuhu muusika mind viia võib.

Tunnen, et muusikat luues ning sellega seotud olles toimub edasiliikumine vaatamata sellele, kas kindel suund või peatee mõne žanri näol on olemas. Ilma kindla suunata edasiliikumine iseloomustab minu jaoks hästi jazzmuusikat ja minu suhet jazziga. Jazz on hoomamatu, ettearvamatu ja julge.”

Anett on osalenud mitmes muusikalises protsessis ja projektis. „Neist olulisim on minu

viieliikmelise ansambli Alfa kokkutulek, kellega omaloomingut mängime, siin-seal esineme (ka Tudengijazzil!) ning parasjagu plaati salvestame.”

Khris möönab, et kahtlemata tuleb muusikuna hästi äraelamiseks olla mitmekesine: „Sama kehtib muidugi paljudes valdkondades. Mitmekesisus ei tundu mu jaoks kohustusena, vaid pigem naudin olla haaratud erinevatesse projektidesse, koosseisudesse ja valdkondadesse.”

Khris lisab, et muusika on temaga olnud lapsest saati ning ta usub, et see saadab teda terve elu. Tudengijazzil osaleb ta oma kollektiiviga KHRIS, mille muusikas on elemente soulist, R&B’st, jazzist, teknost ja popist.

Tallinn-Tartu-Tallinn Nii Anett kui ka Khris on sündinud Tallinnas, aga mõlemad on õpingute kaudu seotud hetkel pigem Tartuga.

Anett ütleb, et tema kodukoht on linnast väljas ning Tartus kolis ta samuti just äärelinna, kus aknast välja vaadates näeb heinamaad ja metsatukka. „Kuna elutempo on kiire, siis hindan pigem seda, et kodu ümbruses suuremat melu ei toimu ning saab veidikene puhata.” „Võrreldes Tallinnaga on Tartus palju-palju rahulikum, isegi samm tundub aeglasem,” nendib ka Khris.

Kui Anett kodulinnas liigub, siis enamiku ajast peamiselt Kalamaja siseruumides, bändiproovides ja stuudios. Lisaks muidugi jazzklubis Philly Joe’s, TAFF Clubis, NO99 jazzklubis või hoopis Vaba Lava või Kumu kontserdisaalis.

Khris satub viimasel ajal Tallinna umbes paar korda kuus. „Iga kord on selline tunne, et mingi uus maja või koht oleks juurde tekkinud. Kojutulekud on justkui minipuhkus, sest põnevaid kultuuriüritusi ja uusi avastamata kohti on Tallinnas tunduvalt rohkem kui Tartus.”

TUJA (the student jazz festival 6-10th of March 2018)

W

e are talkings with the organizers Khris-Marii Palksaar and Anett Tamme. They will both be performing as musicians as well, and we’re discussing the festival, music and, of course, jazz.

The Tuja is the only one of its kind Estonia, where a large number of young talented musicians can perform their musical experiments before an audience. Since the festival has taken placed regularly since 1982 and has served as a springboard for almost all the jazz musicians active in Estonia today, it pays to come a listen in person!

“And there’s sure to be many surprises,” adds Khris-Marii Palksaar.

“Good energy can be garnered from young people. Their ideas are daring and unique, and this is certainly contagious. Although the artists are mainly students, that doesn’t mean that any

48

veebruar/märts 2018

compromises have been made when it comes to quality – young Estonian musicians are first-rate!”

As a musician herself, Anett says that she is currently on a real musical adventure trip! “To be honest, I have no idea where music can take me. I feel that by composing music and being connected with it, I’m moving forward regardless of whether I have a definite direction or path in the form of a specific genre. Moving forward without a definite path is itself an excellent characterisation of jazz music and my relationship with jazz.

Jazz is imperceptible, unpredictable and daring.”

Anett has participated in many musical processes and projects. “The most important of them is the formation of my five-member ensemble called Alfa. We play our own music, perform here and there (also at Tuja!) and are currently recording an album.”

Foto: Rain Porss

Foto: Monika Varšavskaja

luubi all

Khris admits that, in order to live well as a musician, you have to diversify: “but I think that the same applies to many fields of activity. Diversifying doesn’t seem like an obligation to me, but I rather enjoy being involved in various projects, ensembles and fields of activity.”

Khris adds that he has been involved with music since he was a child, and he believes it will be with him for the rest of his life. He will be performing at the festival with his group KHRIS, playing music that incorporates elements of soul, R&B, jazz, techno and pop.

Both Anett and Khris were born in Tallinn, but at the moment they are more connected to Tartu because of their studies.

Anett says that her home is outside the city and when she moved to Tartu, she also moved to the suburbs, where she can see meadows and a

grove of trees outside the window. “Since life is so fast-paced, I appreciate the fact that there is no great commotion around my house, and I get to rest a bit.”

“Compared to Tallinn, Tartu is much, much quieter, and every step you take seems slower,” Khris admits.

When Anett returns to her hometown, she spends most of her time indoors in Kalamaja, at band rehearsals and in the studio. And naturally, at Philly Joe’s jazz club, the TAFF club, NO99 jazz club, or at the Vaba Lava or Kumu concert hall.

Recently, Khris has ended up in Tallinn a few times a month, “and each time I have the feeling that some new building or place has popped.

Coming home is like a mini vacation, because there are lots more exciting cultural events and new undiscovered places in Tallinn than in Tartu.”

veebruar/märts 2018

49

luubi all

Myles Sanko

Jazzkaar!

Festival Jazzkaar toimub 20.–29. aprillini Vabal Laval ja Punases Majas. Mullu said suurest jazzmuusikapeost osa üle 25 000 inimese. Tänavune programm on muljetavaldav, tutvu lähemalt jazzkaar.ee. Et mitte ilma jääda heast ja paremast, on tähtis märgata tähtmuusikute kõrval ka teisi suurepäraseid esinejaid.

K

ümme aprillipäeva on pilgeni täis muusikat, ainuüksi Telliskivi Loomelinnakus toimub üle poolesaja kontserdi, aga jazzi jätkub ka linnaruumi ja pealinnast väljapoole. Kokku ligi paarsada sündmust! 29. korda toimuv Jazzkaar pakub rohkelt avastamisrõõmu ning mitmekesist ja maitsekat valikut värske muusika ja uute põnevate artistidega. Peaesinejad on Suurbritannia lauljatar Laura Mvula ning USA jazzitipud: sütitav hammondivirtuoos-laulja Cory Henry & The Funk Apostles, saksofonilegend Bill Evans, rokilik jazztrio The Bad Plus ning trompetivirtuoos Ambrose Akinmusire.

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistab audivisuaalne kontsertetendus „Saja lugu” festivali avapäeval 20. aprillil Noblessneri sadamalinnakus.

Autorid on helilooja Erki Pärnoja, fotograaf Kaupo Kikkas ja lavastaja Jaak Prints ning publikuni aitab tüki tuua Viru Keskus.

Trendikal melomaanil soovitame üle vaadata veel kolm vapustavat artistinime: Bremer/McCoy, Myles Sanko ja Romare.

50

veebruar/märts 2018

Jazzkaar 2018 Festival Jazzkaar 2018 will take place on April 20-29 in Vaba Lava and Punane Maja in Tallinn Telliskivi Creative City.

The main programme consists of 60 concerts.

Jazzkaar 2018 is headlined by British singer Laura Mvula and the leading jazz musicians in USA – hammond organ virtuoso and singer Cory Henry & The Funk Apostles, saxophone legend Bill Evans and the quartet Petite Blond II, reputable jazz trio The Bad Plus and America’s best trumpeter Ambrose Akinmusire. On April 20th, in honour of the 100th anniversary of the Republic of Estonia, Jazzkaar celebrates the opening of the festival with an extraordinary performance “Story of a Hundred” in Port Noblessner.

luubi all

Tormis jääb!

Kevadine Jazzkaar viib kuulaja 24. aprillil koos Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja kvartetiga Voorand-KoiksonSooäär-Daniel haaravale retkele armastatud helilooja Veljo Tormise rohkelt avastamisrõõmu pakkuvasse maailma.

L

isaks rõõmustab kuulajaid ka jazzkvarteti Voorand-Koikson-Sooäär-Daniel uus Tormise loomingule pühendatud heliplaat. Tormise ehedas ja unikaalses loomingus, mis põhineb eesti ja teiste läänemeresoome rahvaste ürgsel rahvalaulul, on esikohal sõna. Tormise muusikas peituvate iidsete rituaalide maagia ja helide sugestiivsus on lõputu inspiratsiooniallikas paljudele Eesti ja maailma kooridele.

Kontserdi keskmes on klassikaks kujunenud „Ingerimaa õhtud” kooritsüklist „Unustatud rahvad”. Ettekandele tulevad ka „Jaanilaulud”, „Lauliku lapsepõli”, „Kolm eesti mängulaulu”, „Pulmalaulud” ja mitmed teised palad. Eesti Filharmoonia Kammerkoori autentse esituse kõrval pakub kvartett Voorand-Koikson-Sooäär-Daniel uudseid maagilisi lahendusi, mis näitab taas kord Tormise rikkaliku loomingu aegumatut mõju.

Krooniks kontserdile on ka koos esitatud lood.

Minu esimene Tormis!

(Lugeja võib meelde tuletada ka iseenda esimese Tormise-elamuse!)

Jaak Sooäär: Mul on esimene Tormise-muusika kuulmine väga hästi meeles. See oli Eesti kultuuripäevadel Kasahstanis, kus andsime kontserte RAMi poistekooriga, olin siis neljandas klassis.

Ning nendel kontsertidel esitasid meie koori noormehed ilma poiste ja teiste hulgas minu osaluseta kaks osa Tormise vastlalauludest. See kõla jäi mulle kohe pähe, väga põnevad värvid.

Sealt edasi läks paar aastat ja siis hakkasin juba ise kooris Tormise laule laulma ja need on mulle alati väga meeldinud, sest seal on stiili, üllatusi ja pinget ning Tormis suudab alati esile tuua ja vajadusel võimendada rahvalaulu algset ideed ning karakterit.

Kadri Voorand: 14-aastasena asusin laulma üleeestilisse koolinoorte segakoori. Ühena esimes-

veebruar/märts 2018

51

luubi all

nagu „Hamleti laulud” (1965), „Raua needmine” (1972) ja „Ingerimaa õhtud” (1979), mille esiettekande juures Estonia kontserdisaalis hämmastas mind nii muusika kui ka see, et Tõnu Kaljuste oli pannud oma koori liikuma. Et Tormis oli eriline, seda adusin mina ja koorid kohe.

test koorirepertuaari kuuluvatest teostest, mida esitasime, oli Tormise „Ingerimaa õhtud”. Sellises õrnas eas lauldu ja läbi kogetu, jääb inimest teatavasti saatma kogu eluks. Nii mindki.

Anne Erm, Jazzkaare juht: Kui ma Tallinna Muusikakooli muusikateooriat õppima läksin, oli Moskva konservatooriumi lõpetanud Veljo Tormis seal õppejõud. Ma ei suuda seda endale andestada, kuidas ma maha magasin selle, et oleksin võinud Tormise juures saada kompositsioonitunde, aga kuidagi jooksis see pakkumine teoreetikutele mu kõrvust mööda. Muide, Kuldar Sink õppiski Muusikakoolis flöödi kõrval heliloomingut Tormise juures.

Esimene Tormise teos, mida ma Estonia kontserdisaalis kuulsin, oli „Avamäng nr. 2”, selgete meeldejäävate ja reljeefsete kujunditega orkestriteos, mis on siiani sümfooniaorkestrite kavas. „Kihnu pulmalaulud” oli helilooja esimene rahvamuusikal põhinev kooritsükkel, kust edasi tuli ridamisi erilisi, uudseid ja üllatavaid teoseid

52

veebruar/märts 2018

Paul Daniel: 2006. aasta sügisel andis ansambel Helletused akustilise kontserdi Viljandi Jaani kirikus. Peale kontserti ligines Veljo Tormis küsimusega, kas meil oleks vaja abi, et teha natukene tööd regilaulmise, hingamise, häälduse ja muu sellisega. Helilooja lähenemine mõjus küll ootamatuna, aga me võtsime seda kui komplimenti ja olime meeleldi nõus. Hiljem oli ta ka plaadi „Helletused” (2007) salvestamisel kohal, täiesti ette teatamata. Koputus uksele, ja töö võis alata! Härra Tormise sihikindlus ja otsekohesus oli väga mõjuv.

Kuigi enamasti oli tema nõu lauljatele suunatud, siis väiksed vihjed seadetele tulid nagu muuseas.

Liisi Koikson: Minul ei ole olnud väga palju kokkupuudet Veljo Tormise loominguga kooris lauldes. Esimest korda arvan, et kuulsin tema „Raua needmist” televiisorist ja mäletan, et selle olemus jäi mulle siis veel võõraks, aga ma tajusin, et see lugu annab edasi midagi salapärast ja pühalikku.

Kui me salvestasime Helletuste esimest plaati, oli Tormis nii kena ja tuli isiklikult stuudiost läbi, andis nõu, kuidas regilaulu laulda, et hingata võib täpselt seal, kus pähe tuleb, ja viskas mind hiljem oma autoga veel linnagi. Need lihtsad žestid tegid tema minu silmis veel „suuremaks” kui ainult suurepärane helilooja Veljo Tormis oleks olnud.

Kontsert „Tormis jääb” toimub Jazzkaarel teisipäev, 24. aprill 2018 kell 18 Vabal Laval.

Tavapiletiga

Hinnas suupisted ja joogid

Alusta lendu Euroopa parimast äriklassi lounge’ist!

lounge@tll.aero 605 8550

veebruar/märts 2018

53

1.

2.

3.

4.

5.

6.

54

veebruar/märts 2018

test

Eesti muld ja Eesti maitse Vabariigi aastapäeva puhul tegi Pulss tiiru mööda pealinna söögikohti, kus pakutakse ehedaid eestimaiseid maitseid.

nustage frikasseed ja boulabaisse’d, vokid ja kebabid, sušist ja seljankast rääkimata. Vähemalt sel aastal, kui sinimustvalged värvid kaunistavad kõiki eesti kodasid ning vabariik tähistab sajandat sünnipäeva. Üks üdini õige eestlane, kelle esivanemad on sel maalapil 10 000 aastat lakkamatult kündnud, äestanud ning mullakamarat higi ja verega väetanud, toitub juubeliaastal ainult kamast, küpsekaalikast, vürtsikilust ja mulgi pudrust ning rüüpab kõrvale haput taari.

Need õiged eestlased, kel sündides murumüts peas ning ussisõnad suus, võivad siinkohal lugemise lõpetada. Neile pole meil paraku midagi pakkuda. Isegi kui neil nii albiks tegevuseks nagu žurnaalide lugemine üldse mahti on.

Kes aga ennast nii vingeks eestlaseks ei pea, see käib suure juubeli puhul vähemalt korra söömas kohas, kus pakutakse traditsioonilist Eesti kööki. Et oleks kama ja kilu, vennaihu ja kardulast. Ikka vabalt vaarisa moodi.

Tekst ja fotod: Pulss

1. Kolu kõrts Vabaõhumuuseumi tee 12 Koht, kus pealinnas saab kõige ehedamat Eesti kööki kõige eestilikumas õhustikus, on kahtlemata Kolu kõrts Vabaõhumuuseumis. Siit saab tummist keedust, heeringanotti tuhliga, mulgiputru, karaskit ja kama. Et tegu on ajaloolise, 1840. aastatel ehitatud kõrtsuhoonega, siis sisekujundusest ei ole mõtet rääkida. See on ehe eestimaine kõrts, mille kambrites oleks Vargamäe kraaklejad ennast igati koduselt tundnud.

Menüü pole Kolu kõrtsis teab mis pikk, mahub ühele leheküljele või siis tahvlile ära. Pipstükke ja moorpraadi siin kah ei pakuta. Hakatuseks saab võtta hapukurki või heeringat kartuliga ja ongi eelroogade nimekiri ammendunud. Ega siis talurahvas eelroogadega peenutsenud, see selgelt sakste värk. Maamees sõi ikka kõhu korralikult pearoast täis.

Nagu näiteks maamehe tummise nime kandvast seapraest (9.20) või tõstis ette hunniku mulgiputru (4.70). Esimene neist on tõsine ports, helde käega tõstetud, nii et isegi päev läbi adrakurgesid peos hoidnud künnimees saab vatsa pilgeni

täis. Ja mulgipuder, kus lisaks suitsulihakõrned, sibul, hapukoor ja hapukurk − ai sa mait, kui hea see maitseb! Ka kodupoolise nime kandev roog, mis tähendab praetud suitsuribi, muna, kartuleid ja sibulat (7.20), on kolesterooliküllane kõhutäitja.

Kui toit tellitud, ei soovita Kolu kõrtsis „head isu” või „head nautimist”, vaid ikka eestipäraselt „jätku leiba”. Väikese miinusena olgu välja toodud, et leib on poest pärit. Tõhusa kõhutäie allaloputamiseks passib häbematult hästi Õllenaudi pruulikojas spetsiaalselt Vabaõhumuuseumile vanade retseptide alusel tehtud käsitööõlu. Eine Kolu kõrtsis on tummine ja ehe elamus. Tasub ette võtta ka ilma muuseumita.

2. Farm Müürivahe 27b Õige eestlane sööb vürtsikilu musta leiva, sibula ja keedumunaga. Ja kõrvale võtab pitsikese hundijalavett, olgu see siis kohalik või ammutatud kuuevarbalise hundi jälgedest. Restoranis Farm saab aga maitsta vürtsikilust tehtud jäätist.

Just nimelt, kilujäätist. Konservatiiv ja puritaan hüüaksid kooris, et nii ei tehta!

Pulss aga kiidab takka: muidugi tehke!

Farm asub Viru ja Müürivahe tänava

nurgal ehk kohas, kus ühe kohaliku kohta tuleb vähemalt kümme välismaalast.

Kiiduväärt on ainuüksi asjaolu, et sellises asupaigas pole restoran muutunud lihtlabaseks turistilõksuks. Et köögis kamandavad vägesid tippkokad Dmitri Rooz ja Mihkel Kalbus, peaks olema kindel tagatis selle vältimiseks.

Kui Kolu kõrts pakkus rahvalikumat, rakkus kätega töömehe versiooni Eesti köögist, siis Farm lubab esimese vabariigi jõuka möldri nägemust läänelikust uhkusest − tänapäevasemat tõlgendust eesti köögist. Tea nüüd, kui mitmel möldril uhkeldasid esikus karu ja rebase topised, kuid mis puudutab kööki, siis selle lubaduse täidab Farm kuhjaga. Kiire pilk söögikaardile kinnitab, et siin pakutav on igati šikk-modern lähenemine traditsioonidele.

Kilujäätis sai juba mainitud, aga siit leiab ka vana hea tursamaksa vahustatud kujul (8) või veisesabasüldi mädarõikahapukoorevahuga (7), mis lausa nõuab üht pitsikest haljast. Kreemjas hapukapsasupp (8) on tase omaette. Pearoogadest tuleks esile tuua lihaveise süda kartuliröstküüslaugu kreemi, köögiviljade ning estragoni-võikastmega ning ulukiliha kotletid kartulipüree, seeneraguu ning punaveini ja rosmariini kastmega (mõle-

veebruar/märts 2018

55

test

See on ehe eestimaine kõrts, mille kambrites oleks Vargamäe kraaklejad ennast igati koduselt tundnud. mad 16).

Ka Farmi joogikaarti tuleb ainult kiita.

Omanäolisi omamaised jooke, nii lahjemaid kui ka kangemaid leiab siit igale maitsele.

Farmi kohta võib julgelt väita, et see on üks paremaid restorane, mis pakub Eesti kööki.

3. Kuldse Notsu kõrts Rataskaevu 7 Üks korraliku Eesti köögiga kõrts asub otse pealinna südames, Raekoja platsi ääres. Kuldse Notsu kõrts on hotelli St. Petersbourg peetav söögikoht. Et tegu on viit tärni kandva majutusasutusega, siis pole ima, et hinnatase on Kuldses Notsus pigem restorani kui kõrtsi tasemel. 14 eurot verivorstiportsu või 15 eurot searibi ja ahjukartulite eest on kohaliku vaatevinklist kallivõitu. Aga samas, eks see ole ka mõistetav. On ju tegemist on turistipiirkonnas asuva ja eeskätt ikkagi välismaalastele kohalikku eksootikat

56

veebruar/märts 2018

pakkuva söögikohaga.

Sisekujundus on kõrtsil pigem saksakamber. Eestimaist šnitti andva vanakraami ehk siis meie esivanemate valmistatud puidust blingiga ei ole liiale mindud. Portsud on prisked ja mekk igati kodune. Et tegu traditsioonilise eesti toiduga, on maitsed lihtsad, kuid kõik road on väga hästi tehtud ning tooraine kvaliteet selgelt tuntav. Olgu näiteks kas või praetud veisemaks kooreses kastmes, tatra ja peedi-küüslaugu salatiga (12).

Kodune toit, mille kohta võiks ju küsida, et miks peab seda restoranis sööma. Aga miks ka mitte? Olgem ausad, teha väga hästi lihtsat toitu, mis sööjale tõelise elamuse pakub, pole tegelikult sootukski nii lihtne. Kuldse Notsu pakutaval jäi täiusest puudu vaid paar hapukurgiveerandit.

Seapraad sinepiga (16) on ka samast ooperist roog. Täiesti prosta ja igapäevane, aga pagan, kui hästi mekkis.

Põhjust etteheideteks Kuldse Notsu kõrtsile annab hoopis joogikaart. Sisseostetud majaõlu on olemas, aga kus on käsitööõlled? Pulss on enam kui kindel, et näiteks traditsioonilist Eesti sööki maitsma tulnud turist on valmis katsetama ka kohalikke rüüpeid, olgu selleks siis käsitööõlu või -siider, väiketootjate veinid, viinad, džinnid ja muud peenemad napsud. Julgemalt võiks sellist kraami pakkuda!

4. Nipernaadi Endla 23 Ka Nipernaadi on Eesti kööki pakkuv söögikoht, mis tegutseb hotelli restoranina. Vanalinnast pisut kaugemal ning tärnegi hotellil ühe võrra vähem, aga hindade poolest on see samal tasemel, mis Kuldne Notsu. Kohati isegi kallim, sest lihtsamat valikut on vähem.

Et kaugeid külalisi mitte ehmatada, pakub Nipernaadi eraldi valikut Rännumenüü. Siit leiab hummust ja natšosid, burgerit ja kanavardaid ning moodsa Eesti rahvustoidu, Caesari salati. Aga see meid ei huvita, vähemalt seekord. Meid köidab peakokk Oleg Alasi koostatud eestimaine menüü. Nipernaadi lubab

roogi hooajalisest ja võimalikult kohalikust toorainest. Ja nagu lugeda, on suur osa toorainest pärit samale hotelliketile kuuluva Vihula mõisa ökofarmist.

Menüüst saab kiirelt selgeks, et lubadus tuua sööjani maitseid Eesti eri paigust pole suusoojaks välja antud.

Eelroogadest on metsaseeneäkine porru, vutimuna ja peediga (8) igati iseloomulikult eestimaine, nagu ka moorputkesupp põldubade, krutoonide ja kõrvitsaõliga (7). Kes kergemat kõhutäit tahab, võib valida näiteks peekonist, munast, tomatist, salatilehtedest, porgandist, juustust, kurgist ja koorekastmest koosneva parmusalati (8), millele loodetavasti on nime andnud see va verdimev tiivuline.

Pearoogade valik Nipernaadis on lühemapoolne ehk vaid viis. Seakoot praekapsa, kartuli, aedviljade ja suitsuse kastmega (15) on traditsiooniline kõhutäis, hästi valmistatud ja ports on tõhus. Kes eelistab kergemat, võib valida meresiia (20). Magustoitudest on omapärane valik Piparkoogi-Miisu nime kandev maius (7).

Nipernaadi köök on kõrgel tasemel ning lubatut nad ka pakuvad. Kuna aga asukoht pole restoranil paigas, kus inimesi suuremal hulgal patseerimas, võib söögikoht olla tühjemapoolne ning hotelli restoranile tüüpiliselt kõledavõitu. Aga peamine etteheide on sama, mis Kuldsele Notsule: julgemalt võiks joogikaarti täita kohalike väiketootjate pakutavaga.

5. Elsa Jaama 18 Kes tahab kogeda törtsukest kulinaarnostalgiat, peaks istuma rongi, sõitma Nõmmele ja einestama ajaloolises jaamahoones tegutsevas restoranis Elsa.

Oli aeg, kus korralikus raudteejaamas oli restoran, vähem tähtsas vaksalis aga einelaud või vähemalt puhvet. See komme püsis veel ka nõukaajal (näiteks need, kes toona Tartus õppisid, mäletavad kindlasti Liipriks hüütud vaksaliresto seljankat), ent tänapäevaks on sedasorti söögikohad ajalukku kadunud.

test

Elsa alustas paari aasta eest bravuurikalt, kuid tänaseks päevaks on menüüst paljugi kadunud. Pole enam sülti ja hanepraadi, ka spetsiaalselt viinaviskamiseks mõeldud valikud on kahanenud. Mis on jäänud, kuulub pigem rubriiki kindel ja konservatiivne valik.

Võtke hakatuseks graavilõhe forellimarjaga (9), boef a la tartar (9) või siis borš veiselihaga (5) ja te ei eksi. Ka pearoogade valik on lihtne: tahate siga, võtke sea sisefilee, tahate kala, siis kas kohafilee või forellifilee (kõik 12). Ja muidugi Kiievi kotlet (samuti 12), see on klassika. Euro võrra kallim lambapraad tähendab kahte prisket lihalõiku madeirakastme, kartuli ja küpsetatud küüslauguga.

Ei ole see kindlasti kulinaarne ahhaaelamus, kuid kõik Elsas pakutav on korralikult ja ausalt tehtud toit, mille mekk eesti inimesele tuttav. Magusroogades on aga krõbe napoleonikook (5) kindlasti asi, mille pärast tasub tee Elsasse ette võtta. Kui tahate oma eakamaid sugulasituttavaid kostitada, siis Nõmme jaamarestoran on selleks väga hea paik.

6. Vanaema Juures Rataskaevu 10/12 Vanaema Juures on üks neljast Von Krahli tiiva all tegutsevast söögi- ja joogikohast. Restoran on tegutsenud ühe koha peal juba nii pikalt, et varsti võiks kaaluda selle ümbernimetamist Vanavanaema juures. Kui söögikoha nimi on Vanaema Juures, pole raske aimata, mis sorti kööki see pakub. Restoran asub võlvkeldris, kus vanemat sorti mööblitükid ning väike ruum moodustavad kokku õdusa ja hubase koosluse.

Kui menüüd uurida, saab selgeks, et see konkreetne vanaema pole kokakunsti omandanud mitte omal käel katsetades. Kas käis ta perenaiste kursustel või sai retseptivihiku päranduseks peenema rahva juures töötanud virtina käest. Kanamaksa pasteet rosmariinikukliga (4.50) viitaks nagu viimasele, samas marineeritud räimed värske kartuli, kodujuustu kastme ja marineeritud sibulaga (6.50) võiks kuulda vähem koolitatud vanaemale. Üks on selge: moorimine vanaemale meeldib. Olgu selleks siis mooritud veisepõsk köögivilja-kanepiseemnetambi ja rosmariinikastmega (15) või siis vanaema pühapäevapraad, mis koosneb mooritud veisesisefileetükkidest sinepises kastmes, praekartulist ja soolakurgist (13.50).

Kes juba vanaema juurde sööma on läinud, sel pole pääsu paksudest pannkookidest moosi, mee või hapukoorega (4) ning tükk kirjut koera kirsikompotiga (3.50) lihtsalt peab sisse mahtuma.

The favourite food for an Estonian is another Estonian

Y

ou may have heard this tongue-in-cheek proverb. Anyway, forget about French sauces and woks, sushi and solyanka. To celebrate the 100th anniversary of our republic, hardcore Estonians eat kama, spiced Baltic sprats, pearl barley and potato mush, or mulgi puder as we call it, and wash it down with sour taar (alas this no longer applies). Softies go to traditional restaurants.

The most authentic place for ethnic treats in Tallinn is Kolu inn in the Open-Air Museum. Choose between a thick soup, herring sauce, minced meat stew, mulgi puder, karask (barley cake) and kama drink (soured milk with sugar and roasted mixed grains).

The inn was built in 1840’s and hasn’t changed since then.

Another place with ethnic feel is Golden Piglet inn. Because the eatery is part of a hotel near Town Hall Square, €14 for black pudding

or €16 for pork roast may feel a bit extravagant, but they have huge helpings and the flavours are excellent.

Nipernaadi, too, is an expert in Estonian cuisine and they also operate as a hotel restaurant. Their white fish, slow cooked pork leg, stuffed cabbage roll and gingerbread-Kitty are delicious.

Those who like a modern twist should go to Farm and order an icecream stick of Baltic sprats. Your eyes didn’t fail you – they have fish icecream as a starter.

Those yearning for culinary nostalgy should take a train to Nõmme and have a bite in station restaurant Elsa. The menu and interior both pay homage to the golden 1930’s.

The name Grandma’s Place is self-explanatory and you probably know what to expect. Don’t even try to leave without having your pancakes first!

veebruar/märts 2018

57

maitsejaht

Ore moodsad Aastate jooksul on kohalikud ja väljamaised kõhukummardajad Olevimäe munakividesse tallanud raja, mis viib numbrit 9 kandva maja ukseni. Just siin tegutses Tallinna ja kogu Eesti üks kuulsamaid ja hinnatuimad restorane, gurmaanide seas legendaarne Bocca. Kuid iga hea asi saab ükskord otsa. Bocca peakokk Nicolo Tanda riputas oma valge kokamütsi varna ning suundus pensionile.

Tekst: Pulss Fotod: Ore (Lauri Laan)

58

veebruar/märts 2018

L

oodus, nagu me hästi teame, tühja kohta ei salli ning korralikult sissetöötatud restoraniruumid kauaks ripakile ei jää. Bocca poolt suletud uksed avas hiljuti uuesti vastne restoran, mil nimeks Ore. Pliitide ääres juhatab nüüd vägesid noorema põlvkonna esindaja. Andekas noor kokk Silver Saa, kes enne tegutsenud mitmes tuntud restoranis, nagu näiteks Salt Kadriorus ja Fabrik Kalamajas, sai uues söögikohas vabad käed, et viia ellu ja tuua taldrikule oma värskeimad ideed.

Boccat meenutavad restoranid nüüd vaid hiig-

maitsejaht

varjundid laslikud disainvalgustid, kuid toidukaardil on kõik uus. Pole enam Itaaliat elegantses võtmes, vaid uus menüü, kust leiab põnevad euroopalikud road, mis sageli ka täiendatud aasiapäraste vihjetega. Boccat meenutavad restoranis nüüd vaid hiiglaslikud disainvalgustid, kuid toidukaardil on kõik uus. Pole enam Itaaliat elegantses võtmes, vaid uus menüü, kust leiab põnevad euroopalikud road, mis sageli ka täiendatud aasiapäraste vihjetega.

Olgu selle esimeseks näiteks isutekitaja Chawanmushi (6), kus koos auster, umami ja vinegrett, või eelroogade jaotusest vasika harknääre torbikseene, teriyaki ja kapsaga (14). Koostisosad on erilised ja leidlikud ning tulemus neile vastav – maitsete mitmekesine põnev kooslus on nautimist väärt.

Põnevamate retseptide näiteks võib tuua veel siiasisuga dim sum’id (5), vasikaaju-tempura (7) või noritartletid (7).

Ore menüüd üldiselt iseloomustab märgatav suund mitte pakkuda kõige tavalisemaid restorani-

toitude versioone, mis köidaksid pigem tavakülastajaid kui asjatundlikke gurmaane. Idee on panustada põnevamale toorainele, mis pakuks proovikivisid nii tegijale kui ka sööjale. Üheks iseloomulikus jooneks Ores on kindlasti mereannirohkus, aga tähelepanuväärselt palju leidub menüüs muide ka taimetoite.

Mooritud veisesaba pärlkruubi, peterselli ja trühvliga (16) ühendab osavalt n-ö rupskid ja glamuuri ning on oma näilisest lihtsusest hoolimata põnevate maitsenüanssidega roog.

Tursk sinikarbi-tapioca, marineeritud vetika ja hapendatud valge spargliga (19) esitleb üht tavapärasemat valget kala üsna tavatus seltskonnas. Tursa diskreetset maitset toetavad mahedad lisandid täpselt niipalju, et kala enda mekk kaotsi ei läheks.

Magustoiduks valitud šokolaadi-tarte hapukoorejäätise ja armanjakiste ploomidega (6) kätkeb nagu soolasedki toidud endas eri maitsevarjundite hõrku kooslust.

veebruar/märts 2018

59

maitsejaht

ORE

O

ne of Tallinn’s new restaurants is Ore in Olevimägi street in the Old Town.

Ore has taken the place of legendary Restaurant Bocca. The latter is only reminded by huge design lights, but the menu is all new. Instead of the legendary Nicolo Tanda, now retired, the kitchen is run by young head chef Silver Saa. His menu includes European dishes with Asian influences. Take, for instance, one of the appetisers called Chawanmushi that combines oysters, umami and vinaigrette (6), or ris de veau with black chanterelle, teriyaki and cabbage (14). Roasted aubergine slices with Japanese miso, local leaf cabbage and swede (14) is an infallible choice for vegetarians and meat lovers can treat themselves with a juicy grilled hanger steak (24).

60

veebruar/märts 2018

ORE Olevimägi 9, Tallinn E-N 12.00-23.30 R-L 12.00-00.00 P 13.00-22.00 Telefon: 611 7290

argipäev

Rocking Go-Girl

Jaanika Randvee on tegus piiga. Neiu on endine bussijuht, kes on tõusnud karjääriredelil AS-i GO Bus logistikuks. Vajaduse korral istub ta ka nüüd suure bussi juhirooli.

Tekst. Pulss, fotod erakogu

veebruar/märts 2018

61

argipäev

Lahe atmosfäär − vaba, kuid töine.

Minu arvates kõige produktiivsem õhkkond. Ühtlasi tundub, et telefon ei kavatsegi täna helistamist lõpetada.

11.00

Palun kolleegil end bussijaama viia, sealt on üks buss vaja meile kontorisse tuua.

Et kedagi vaba ei ole, otsustan minna ise. Bussijaamas kohtan uue Tallinna-Tartu kaugliini juhte. Ka nendega jätkub juttu pikemaks. Märgin maha, et bussijaama pean tihemini sattuma!

11.30

Oma bussi juures trehvan ootamatult veel ühe juhiga, keda pole kaua näinud, aga kellega on vaja arutada algava hooaja Skandinaavia-plaane. Pooletunnise vestluse järel saan bussiga kontori poole sõitma hakata. Oh, kui hea on kontoritöö vahepeal saada ka bussi rooli!

12.30

Pääsedes lõpuks pikast ootamatust Tehnika tänava ummikust, jõuan kontorisse ning teen kõrvalasuvas taimetoidubuffee’s kiire lõuna. Tagasi jõudes on minu laud seletamatul põhjusel täis busside varuvõtmeid.

K

irgliku musahuvilisena käib ta aeg-ajalt baaridaamina tööl klubis Tapper, et näha-kuulda kontserte ja olla muusika sees.

Seekordse tööpäeva lõppu jäi Jaanikal vaid kolm ja pool tundi ööund, aga õnneks saab ta mõnel muul ajal ikka rammusamalt välja puhata.

6.53

Äratuskell! Vaevaliselt veeren voodist välja.

Hommikust rutiini järgides teen endale kaks võileiba ja tee. Need valmis, vajun diivanile, klõpsan mängima „Terevisiooni” ning surfan Facebookis. Pärast einet läheb telekas kinni ja muusika mängima. Ilma selleta hommikul ei saa. Päeva jooksul kuulan muusikat keskmiselt kolm tundi.

Lihtsalt ei oska teisiti.

8.00

Kaevan auto lume alt välja. Vaatamata külmakraadidele käivitub see õnneks muretult. Kulgen tööle.

8.30

Esimesena kontoris! See mulle meeldib. Saan rahulikult tööpäeva sisse elada. Teen suure tassi teed ja avan arvuti. Hakkan vaikselt meilidesse süvenema, kergelt endiselt läbi uneloori.

9.30

Kõik on kontoris ja töö käib täie hooga. Kuidagi erakordselt palju bussijuhte on täna siin. Tore! Paneme paika plaane ja räägime nende möödunud sõitudest.

62

veebruar/märts 2018

argipäev

13.30

Ootamatu koosolek AS-i Go Bus juhatuse liikme (peatse juhatuse esimehe) Andrei Mändlaga. Arutame lühidalt liinidel toimuvat üle Eesti ning tellimusveo plaane. Mõned mõttevahetused tehnika ja tööjõu teemadel. Ajame korda mõned vajalikud paberid ning jääb veidi aega niisamagi maast ja ilmast rääkida. Muidugi ikkagi busside maailmast!

14.30

Jooksvad mõttevahetused arendusjuhi ja bussijuhtidega, nädalavahetusel eelseisvate tellimuste kontroll ja täpsustused. Samuti järgmiste nädalate logistika.

17.00

Hakkan sõitma rokiklubi Tapper poole.

Lubasin end baaridaamiks appi õhtuse kontserdi jaoks. Tapper on minu jaoks hea vaheldus igapäevatööle ja -elule. Tihti küll sinna ei jõua. Bändimaailm on busside kõrval mu teine kirg. Vahel õnnestub neid tuuritades ka ühildada, näiteks sain suvel olla maailmakuulsa Wintersuni bussijuht – ikka GoBusiga!

24 HOURS. Jaanika Randvee

J

17.30

Reedese tipptunni ummikut trotsides jõudsin kohale. Kiiresti amps kaasavõetud jogurtit, kontoririiete vahetus rokiriiete vastu ning hakkan ettevalmistusi tegema. Laoruumist kaup välja ja kappidesse, kiired viimased koristustööd jne.

19.00

Avatakse uksed. Enne veel asendamatuks saanud abimees käele. Nutikell. Tapperis käin vabatahtlikuna abiks, kuid GoBusi jaoks pean olema telefonis kättesaadav 24/7. Lärmis ja telefonist eemal viibides on nutikell täiesti asendamatu vidin. Nüüd − naeratus suule ja jooke välja valama!

03.00

Lõpuks ometi, väsinuna, kuid õnnelikult, saame klubi kinni panna ning koju minna. Oli hea õhtu, palju sõpru ja tuttavaid ning oli lõbus.

03.30

Und ei tule. Võtan veel kätte poolelioleva raamatu. Siis tuleb kohe uni. Ja kella neljaks saan uinuda kallima käte vahel. Järjekordne pikk, kuid tore päev jõudis õhtusse.

aanika Randvee is one hardworking young woman and one hell of the hard rocking girl. She used to be the bus driver at Go Bus, now she´s working there as the logistics coordinator. But if needed she is still more than willing to grab the wheel of the big bus every now and then. And also every now and then - if there is a chance she would always take on it and go rocking all night in the rock club Tapper. Sometimes as a waitress. She just loves good hard piece of music around! She would wake up to it in the mornings and would give it some heavy rotation for 3 hours at least during the working day.

So here´s just another very good and happy day full of extra sweet passion for Jaanika. As she got herself outside the office behind the wheel of the bus and behind the bar desk at club Tapper for the night with only 3 hours left for a sleep at the end of the working day.

veebruar/märts 2018

63

64

veebruar/märts 2018

mood mOOd

veebruar/märts 2018

65

66

veebruar/märts 2018

mood

veebruar/märts 2018

67

mood

68

veebruar/märts 2018

veebruar/märts 2018

69

70

veebruar/märts 2018

mood

veebruar/märts 2018

71

impulss

Kui julged!

Riigikogu kantselei välissuhete osakonnas pikalt töötanud Riina Otsepp (52) otsustas senisest põnevast tööelust hoolimata karjääripöörde teha ja kooli õpetajaks minna. Koguni venekeelsesse kooli, Lasnamäele!

Tekst: Thea Karin Fotod: Pulss

R

iina söakas ja üllatavgi tööpõlluvahetus ajastus just Eesti Vabariigi suure juubeliaasta lähenemisega, mis annab valikule suisa mingi missiooni mõõtme juurde. „Loodan, et suudan õpilastes äratada huvi Eesti vastu laiemaltki,” ütleb Riina, kes õpetab eelmisest sügisest Lasnamäe venekeelses gümnaasiumis ajalugu, ühiskonnaõpetust ja perekonnaõpetust.

Tõsi, töö käib eesti keeles, et lisada veidi maa soola kohalike venekeelste linnanoorte valgustamiseks.

See suhtlus on uus kogemus tema endagi jaoks, kes pole varem Eestis elava vene kogukonnaga väga kokku puutunud. Muidugi üllatas Riinat, kui vähe tema tänased õpilased oma kodumaa, Eesti kohta teavad. Kui õnnestub vene noori veidi enam Eestile avada ja panna neid ka mõistma ja isegi uhkust tundma, et väike Eesti on lühikese taasiseseisvumisega palju saavutanud, siis oled nagu ise ka midagi taas saavutanud. Riina ütleb, et ta elabki moto „Julge elada!” järgi. Tuleb anda endale võimalusi proovida erinevaid proovikivisid. Tartu Ülikooli lõpetaski Riina ajaloolasena, kuid õpetajana töötas vaid aastakese – elu uute huvitavate pakkumistega tuli vahele. Riigikogu kantseleis töötatud 22 aasta sisse mahtus hulk reise ja huvitavaid inimesi. Riina valmistas ette Riigikogusse saabuvate väliskülaliste visiite. Külla tuli nii kroonitud päid kui ka presidente, peaministreid ja parlamentide esimehi.

Siis aga tundis Riina vajadust muutuseks. Enne kooli tegi ta Tallinnas giiditööd, üllatades turiste linna iluga. Austraalia turistid kiitsid näiteks raekoja platsis seisvat kõige ilusamat jõulukuuske, mis nende arvates võiks seista seal aasta läbi! Mida on Riina kinnitusel aga ilmselgelt vaja, on kiiremas korras linna juurde avalikke tualettruume! Lisaks peaks ratastoolis inimestele ringiliikumise kergemaks tegema. Et nad paremini kirikutesse või tornidesse sisse pääseks. Samuti vajaksid kõiksugu info- ja suunaviidad parendamist ning korrastamist nõuab tee kruiisisadamast vanalinna.

Põlise tallinlasena on ta elanud linnas eri piirkondades: Pelgulinnas, Mustamäel, Kristiines, Pirita-Kosel ning praegu kesklinnas (Uus Maailm).

Muide, pikalt vanalinnas Toompeal töötanuna ei ihka ta väga vanalinnas elada: „See on ikka roh-

72

veebruar/märts 2018

impulss

kem turistide päralt!”

Helged mälestused on Pelgulinnast, võib-olla just varase lapsepõlve kogemuse pärast − vanaemal oli maja koos hooviga. „Meenutas vabariigi algusaastaid, kuna vanaema oli väga hea jutustaja ning rääkis väga paeluvalt oma lapse- ja noorpõlvest,” meenutab Riina, kellele tundub asum praegugi mugav ja hea elukeskkond, sest kõik vajalik on lähedal − kesklinn ja puhkeala Stroomi ranna ning pargiga.

Mustamäelt ei ole sugugi nii häid mälestusi. „See on pigem koht, kus magamas käia... Elasin seal, kus oli Szolnok, meenuvad purjutavad inimesed ümber poe.”

Kristiine kant, kus Riina on elanud nii kortermajas kui ka eramajas, oli palju parem: kesklinn ja kõik muugi vajalik lähedal. Pirita-Kosel oli palju toredust, aga paik nõuab isikliku auto pidamist. Ühistransport on hõredalt seatud. Nüüd on Riina elanud Uues Maailmas pea poolteist aastat ja on väga rahul. „Kõik on käe-jala juures, elad kesklinnas, aga otseselt sellist tunnet pole, kuna elurajoon on vaikne ja kodune.“ Riina ütleb, et tema majal on samuti aed maja ümber, nagu tänapäevane Lutsu „Tagahoovis”! Uus Maailm meenutab Pelgulinna ehk on selline déjà-vu tunne.”

Kuna Riina kasutab hetkel palju ühistransporti, siis selles vallas annaks tema arvates kindlasti marsruute ja liinigraafikuid paremaks timmida. On liiga palju ümberistumisi ja kohti, kuhu kesklinnast ühiskondliku transpordiga ei pääse. Kui tahetakse autoliiklust vähendada, tuleb Riina arvates ühistranspordi kvaliteeti, mugavust ja kasutajasõbralikkust kõvasti tõsta. Ning veel − Tallinna pikk ja väga ilus rannajoon vajaks juba ammu väljaarendamist. Rannapromenaad peaks kulgema vähemasti Kalamajast Piritani, ühes kohvikute ja puhkealadega.

Riina ütleb siiski, et oma mitmele mandrile viinud reisidelt naastes tunneb ta alati, et kodulinn Tallinn on eriliselt ilus linn ja ei tahakski kuskil mujal elada.

Riina's turn-around

R

iina Otsepp, who had been working in the Foreign Relations Department of the Chancellery of the Riigikogu, decided, despite her exciting life, to make a career change and become a school teacher. In a Russian-language school!

Riina graduated from university as a historian but by chance became interested in the workings of the parliament, and worked for 22 years in the Chancellery. She made many trips and met a lot of interesting people, since she arranged the foreign guests to visit the Riigikogu. The visitors included crowned head of state and presidents, prime ministers and chairmen of parliaments. After a couple of years however Riina felt the need for a change. Since then she has also worked as a guide in Tallinn, surprising the tourists with the beauty of the city. For instance, Australian tourists praised the beautiful Christmas tree that stood in the Town Hall Square, which they thought should stand there year-round! But what Riina thinks is definitely needed, is more public toilets! And access for people in wheelchairs should also be made easier – to help them get into churches and towers. All sorts of informational and directional signs also need to be improved. And the cruise ship port in the Old Town needs to be renovated.

Riina lives by the motto: “Dare to live!” One must take a chance on to try various challenges. Since last autumn she has been a teacher of history, social studies and family studies at the Lasnamäe Secondary School. Bringing Estonia’s history closer to her Russian-speaking students. “I hope that I’m able to arouse an interest in Estonia in my students.”

Tallinna pikk ja väga ilus rannajoon vajaks juba ammu väljaarendamist. Rannapromenaad peaks kulgema vähemasti Kalamajast Piritani, ühes kohvikute ja puhkealadega.

veebruar/märts 2018

73

Viktor Burkivski

vaata pilti

vasTuoLuLised 80ndad Kuni 25. maini näeb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis näitust „Uus vaev. Eesti noor disain 1980. aastatel”. Kümnend oli Eesti disaini üks vastuolulisemaid ja keerulisemaid. Näitus keskendub tollal alustanud noorema põlvkonna esindajatele ja nende loovate väljundite tutvustamisele. „Uus vaev” tuli fraasina käibele 1980. aastate alguses, et parodeerida hoogustuvat kommertslikku ja apoliitilist new wave’i liikumist Läänes. Arvestades toonast autoritaarset ajastut, toimis see ka jälgi segava vahendina, mis mõjus omakorda väljakutsena valitsenud võimuorganitele.

 New Pain. Young Estonian Design in the 1980s 23.02 – 27.05.2018 The Estonian Museum of Applied Art and Design opened the exhibition about one of the most contradictory and complex decades in Estonian design – the 1980s. The exhibition focuses on the representatives of the then emerging younger generation of designers and their creative output. It is the first large exhibition focusing on that decade in Estonian design.

vein ja šampanja Restoranis Art Priori peeti kõrgekvaliteetsete märjukeste − Ruinarti šampanjamaja ja Zenato veinimaja seltskonnaüritusi.

Ruinart on maailma kõige esimene šampanjamaja, asutatud Reimsis 1729. aastal. Šampanjamaja on läbi aegade teinud koostööd erinevate kunstnikega. Nüüd on elegantsed šampanjad jõudnud Art Priorisse, et neid peenetundeliselt kunsti ja hea seltskonna kõrvale nautida.

Veebruaris oli Art Priori restoranis õhtusöök koos Zenato veinimajaga ning Fine Brandsiga. Veine tutvustas Zenato veinimaja esindaja Fabio Formenti.

Ettevõtja Ilja Karaidarov elukaaslase Katriin Järvega.

Ruinarti peol esines teiste seas (fotol vasakult esimene) tunnustatud sommeljee Gints Sniedze Lätist, kes on Moët-Hennessy ja Embassy of Champagne’i portfelli esindaja Baltikumis.

74

veebruar/märts 2018

Fine Brandsi omanik Meigo Jääger (vasakul), keskel Kroonika peatoimetaja Krista Lensin ja Fabio Formenti.

2 tundi kuni 5 inimest

Reisi nagu VIP!

vip@tll.aero 605 8541

veebruar/märts 2018

75

vaade väljast

Minu Eesti, võlu ja valu Peter Kentie, Eindhoveni linnast pärit hollandlasest turundusäss, Eesti-sõber ja kuulsa „EST-i” käivitaja, kõneleb juubeliaasta alguseks oma maarahva-kogemuse vastuolulisusest.

Tekst: Peter Kentie Fotod: erakogu

K

as keegi suudab olla tõeliselt objektiivne? Vaatlejana, sõbra või kas või armukesena? Ja kõnelda kiretult ja õigesti teisest rahvast. Kindlasti mitte. Igasugune isiklikkus dikteerib kogemust. Minu Eesti-elamus sai alguse kunagisest kruiisireisist kaunisse, keskaegse ilmega ja merevaiguküllaste poekestega Tallinna. Saadud teadmine püsis vankumatu klišeena aastaid kõikidest turundustormidest ja infokillukeste tulvast hoolimata. Kuni ma ühe hea ja konkreetse inimese kaudu jõudsin siia kohale ja hakkasin aimama midagi tegelikku palju avaramast kohalikust olemisest ja vaimulaadist. See kogemus on nüüd neli aastat vana.

Mis mulle meeletult Eestis meeldib, on tegelikult sama, millest ma pean oma kodulinnaski.

Meil mõlemas on sarnasus − see on kombinatsioon meie inimeste teatud vastupidavusest, elastsusjõust ning ebakonventsionaalsest mõtlemisest ja tegutsemisest. Muidugi, seda kõike Eestis avastades hakkas mul süda kohe kiiremini pekslema ja endorfiinid ajus tegid oma töö − minu pilk ja pilt muutusid aina roosilisemaks.

Justin Petrone kolmas Eesti-raamat avas mu silmi, veidi isegi šokeerivalt − nagu vaataks peeglisse. Mõistsin, et mida paremini sa arvad Eestit tundvat, seda vähem sa tegelikult seda mõistad.

Mida lähemale arvad jõudvat lõpp-punkti, seda kaugemale sihtkoht libiseb. Kummaline küll, aga Eestis olen kogenud nii suurimat rõõmu kui ka valutunnet.

Vastuolud Rõõm ja valu pole ainult vastandid, vaid ka täiendid üksteisele. Need isegi võimendavad üksteist.

Eestis neid vastuolusid, paradokse leidub. Näiteks keskaegne ja digitaalne, kenasti kõrvuti Tallinnas olemas. Eestlased on sihikindlad ja isepäised („Kaks eestlast, kolm arvamust!” või „Kaks eestlast, kolm erakonda!”). Mõistan seda hollandlasena, sest oleme harjunud oma arvamust välja ütlema ja oma rida ajama. Samas imetlen, kuidas eestlased suudavad nii kenasti kooris üheskoos harmooniliselt laulda. Individuaalne ühendatud kollektiivsega! Või Eesti kodakondsus. Välis-

76

veebruar/märts 2018

maalastel on seda raske saada, sest juba keele omandamine on kõva pähkel. Kuid on ka suurepärane e-residentsus! Võimalus saada digitaalseks kaasmaalaseks.

Minu siht on olnud panustada Eesti lugude ja saavutuste ühtetoomiseks, et nad elaks jõuliselt, et neist teataks laiemalt. Et neid jagataks ja neist õpitaks. Et oleks uut väärtust maailmaga jagada.

Tegin ka tublisti uurimuslikku kodutööd, et saada pihta eesti rahva olemusele. See, mida ma leidsin, olid võrdselt nii hämmastav kui ka häiriv.

Eestlane on vägev ja lahe, aga üsna saamatu seda maailmale selgeks tegema. Seda just strateegilises mõttes, et kuhugi kaugemale jõuda. Seega kaotsiminevad võimalused kõigile ja kõiges. Aga miks? Tegutsetakse tagasihoidlikult, üksteise vastu, kahtlustades üksteise motiive, umbusaldades ... asju aetakse, igaüks omaette. Võti on aga sidususe leidmises, et ühte põimida oma ponnistused kõiges.

Ja minu oma kogemus EST-kontseptsiooniga, mida pakkusin riigile tasuta, kingitusena. Jagamise, panustamise, hoolimise ning koosloomise vaim on ju see, mida tänapäeva maailm vajab.

Rahvale meeldis, aga riigi tasandil anti korv.

Mulle öeldi isegi, et ma oleksin pidanud idee eest miljoni küsima, siis oleks seda ametlikult aktsepteeritud!

Kingitus maailmale Kingitus on vaadeldav ka mõttelaadi või tulevikumetafoorina. Elon Muski suurim kingitus inimkonnale pole ju tema isesõitvad autod, hyperloop’id või Marsi-missioonid. Hoopis temapoolne panus innustada tervet põlvkonda suuremalt mõtlema ja tegutsema.

Mis oleks Eesti kingitus maailmale? Sõltumatult, teistmoodi, edumeelselt mõtlev rahvas, kus valitsus ja riik investeerivad söakalt uutesse ideedesse ja ettevõtmistesse. Riik kui katselabor.

Ameeriklased on näidanud oma interneti- ja GPSi-projektidega, et valitsuse panusel on potentsiaali. Eestil on e-residentsus ja ettevõtlikku vaimu jätkata. Siiski, võib-olla võtab veel ühe põlvkonna aega, et neid kõiki võimalusi mõista. Aga oleks tore, kui see juhtuks veel minu elu ajal.

vaade väljast

veebruar/märts 2018

77

outsider

My Estonia: Pleasure & Pain

T

he Dutch marketing ace and the author of the EST- concept Peter Kentie shares some thoughts about Estonia as country celebrates its 100th jubelee Can anyone be truly objective? As an observer, friend or even lover, commenting on a foreign nation? Obviously not. Personal affection usually dictates the experience. Coming to Estonia initially on a cruise left a first impression. A trip back in time to beautiful old town Tallinn, full of medieval splendour and amber. This image stayed with me for years. I needed a person to open my eyes and heart to Estonia, which I luckily met and now I know and understand so much more about the country and its mentality.

My fondness for Estonia is four years old.

What I like so much in Estonia is also what I care dearly for in my own home town: that is this special combination of resilience and unconventional thinking and acting. Yet when one’s heart beats faster and endorphins are created the image gets tainted: the image becomes rosier. That happened to me too. Luckily I had my compensation. When I was in Tartu to do a speech about my work for Eindhoven marketing and place branding, I received a gift: Minu Eesti 3, the third book by Justin Petrone. I was already an avid reader of his blog. So a welcome gift from Tartu, a place I feel really connected to.

Reading his book was like looking in the mirror, bit of a shock as well. Petrone showed me unwillingly the honest reflections and experiences of a person falling in love with Estonia. The closer you think you are becoming to your destination, the more questions are raised and the sought after answers seem to be furthest away. So recognizable, I went through this awkward process as well and after the past years I can honestly state that Estonia has brought me the biggest joys and also has hurt me beyond belief.

Contradictions Pleasure and pain are opposites, so it seems. They also complement each other; belong together. Maybe even enforce each other. As if all of Estonia has two opposites. An example: medieval versus digital. Old preserved city centre of Tallinn opposed to the advanced digital society of Estonia. Both co-exist, yet are

78

veebruar/märts 2018

worlds apart from mentality.

This one goes even deeper. Estonian people are quite single-minded. One of the first sayings I learned was: “two Estonians, three opinions.” Or “two Estonians, three political parties.” Nothing wrong with that. I am Dutch and we are known for speaking our mind and going our own way. Yet Estonia is also a singing nation. Meaning performing together in a choir, singing in perfect harmony following the conductor. Interesting combination of the individual mindset versus the collective performance where the leader is followed. One more?

Estonia has a tough citizenship test thus limiting the possibility to become an Estonian citizen. With such a complex language it is quite a step to gain official citizenship as a foreigner because it is fundament of the test. The opposition of course is the estonishing e-residency.

Such a bold move inviting in potential all worlds citizens to become digital compatriots. I loved the idea right from the start and have great adoration of the likes of Taavi Kottka, Siim Sikkut and the outstanding Kaspar Korjus in driving the e-residency forward. Inspiring the globe with an equal unconventional as sympathetic concept.

“Stand up to be seen, Speak up to be heard, Shut up to be appreciated.”

These words resonate in my mind when I think of Estonia. I learned this saying from the mayor of Tel Aviv. Wise words and so true. Also applicable to Estonia and my role. My contribution to ‘Minu Eesti’ is to find the common voice that brings the story and achievements of Estonia come alive. Make it known

and share the benefits and learnings.

Creating value to Estonia and the world.

To understand the Estonian mentality better, I really did a lot of research to capture and understand the essence of your nation. I found my findings equally striking and disturbing. You are the biggest and the coolest though you hardly communicate that to the outside world in a strategic way. So that’s a missed opportunity for all. The edge is in your mentality. The richness in unique cultural assets, e-society and innovative spirit and a wonderful nature is stunning. The key is to find a coherent approach and act in a coherent manner. Not scattered about, minding your own business and interests. Why so modest?

So I decided to be bold and brave.

After EST concept was created and worked out into a consistent marketing and branding proposal my thinking was: “your country is positively surprising, so let’s be positive and surprising and so I send the concept as a gift, from the heart, as a true fan!” And then suspicion creeps in... I didn’t understand. “What is behind this, why is he doing this, what is in it for him?” I was stunned. A pro bono idea which is shared and surely can be also of high value. For free doesn’t make it without value. I think my actions are fitting in nowadays society. The mentality of sharing, contributing, caring, co-creating. It is my choice to act like this and do accept it as it is. Take the gift and embrace it.

Gift to the world Gifts can be seen as a philosophy, a metaphor for a new future. Elon Musk greatest gift to humanity will not be driverless cars, hyperloops or missions to mars. It will be inspiring a whole generation to think bigger. What is the gift of Estonia to the world? The nation thinks unconventional and has the scale to try out and act thinking forward. E-society is an example of Estonia, the entrepreneurial state. Government as investor in daring policies and programs. And the country is the testing bed. In recent history this methodology worked well resulting in the United States in projects like GPS and the Internet. Government based research has great potential if it fits with global challenges and ambitions. So standing out brings fame and fortune if done well.

Maybe it takes a generation of Estonians to appreciate this way forward. I do hope to witness that myself. And sense the global appreciation.

vaata pilti

veebruar/märts 2018

79

impulss

Kadri ja Tuulikki, Reval Folki vedajad

KadRi aLLiKmäe, Kadri Allikmäe, RevaL Folk foLK & TaLLinn Reval Tallinn eelmisel Eelmisel sügisel sai Tallinnas alguse üks tänuväärt ettevõtmine − Reval folk, Folk, kontserdisari pärimusmuusikast ja sellest inspireeritud autorimuusikast. Tegelikult on Reval Folgi folgi taotlus veel millekski muukski kui muusikanautimiseks: linlaste ja linnakülaliste kokkusaamiseks, tähenduslikuks ühenduseks ja hinge toitmiseks.

Tekst: Pulss Fotod: erakogu

80

K

ontsertide jada tõmbasid käima kaks noort naist, rahvusvaheliselt tuntud Eesti muusik, akordionist Tuullikki Bartosik ja keskkonnaaktivist Kadri Allikmäe. Räägimegi Kadriga, kes oli muide kuulsa „Teeme ära!” koristusaktsiooni üks vedajaid ning kes muude ettevõtmiste seas pakub praegu linnas ka lastehoidu.

Kadri ütleb, et Reval Folgi idee oli pakkuda linlastele ja välismaalastele ehtsat, ilma lisanditeta pärimusmuusikat. Kuna autentne, vahetu ja

veebruar/märts 2018

just akustiline kuulamiskogemus ongi suhteliselt ainulaadne ja haruldane laiemaltki ning Vanalinna Muusikamaja saali akustika seda võimaldab, siis esialgu ei kavatseta näiteks tehnoloogiat ja elektroonikat kontsertidele kaasata.

aus Aus ja auTenTne autentne „See kogemus on väga vahetu, lihtne ja tervendav: kuulda pille ja inimeste hääli vahelduseks päriselt. Tundub, et see on üks väärtus, mida publik meie kontsertidel saab kogeda,” räägib Kadri.

impulss

Mööndes samas, et mine tea, mis tulevik toob!

Ideedepuudust Kadril ja Tuulikkil küll ei ole. „Pigem on küsimuseks enese määratlemine kõige selle kontekstis, mis Tallinnas juba toimub ja kuidas olla nähtav, et sõnum muusikast, mida inimestele pakume, jõuaks õigete inimesteni,” märgib Kadri, lisades, et tal on väga hea meel, et Tallinnas toimib pärimustantsude Tantsuklubi üle nädala Hopneri majas. „Üle nädala koguneb ka regulaarselt folgijämmi seltskond ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias saab õppida pärimusmuusikat. Samuti on siin elav jazzielu ja mitmed tuntud eesti pärimusartistid külastavad ka Tallinna.”

Kõige selle külluse kontekstis, mida Tallinna muusikasündmused pakuvad, on see Kadri sõnul olnud Reval Folgile tõesti paras proovikivi. „Oleme siiski oma kontsertidel näinud, et huvilised on olemas. Leiame, et meie roll ongi taolist publikut ka näiteks noorte näol juurde kasvatada.”

Kokkusaamise vägi ja võlu Kadri soov on kontsertidel näha eri põlvkondade sümbioosi, nii noori, eakaid kui ka lastega peresid. „Laste peale oleme ka eraldi mõelnud, luues võimaluse kontserdi ajal mängutoas muinasjuttu kuulata või nukuetendust vaadata, et väiksemate laste vanemad saaksid ühiskondlikust elust samuti osa võtta.” Lisaks on Kadril visioon, et Reval Folgi kontsertide ümber tekiks omamoodi folgiklubi: „Inimesed, kes käivadki regulaarselt taolise muusika pärast koos ja pärast jutustavad veel omavahel maast ja ilmast.”

Inimesed, kes käivadki regulaarselt taolise muusika pärast koos ja pärast jutustavad veel omavahel maast ja ilmast.

veebruar/märts 2018

81

impulss

Üksindus, märgib Kadri, on töises Tallinnas suur probleem: „Inimesi on palju, aga neil ei ole võimalusi luua omavahel tähenduslikke ühendusi, mis toidaksid hinge. Meie kontsertidel on täiesti taotluslikult vaheaeg ja toimib ka kohvik. Kontsertidel kuuldaval muusikal on maagiline võime inimesi ühendada ja aidata inimestel luua silda nii oma hinge kui ka teiste ümbritsevate inimestega.

See eristab meid ilmselt ka teistest kontsertidest.”

Tallinn vajaks vähem arendamist!

Kui rääkida Tallinna linnaruumist ja selle edendamisest, leiab Kadri elupõlise tallinlasena, et Tallinn vajaks vähem arendamist. „Meil on imekenad pargid ja parkmetsad (minu lemmik on näiteks Sütiste parkmets), mida tuleks väga hoida − need on inimeste enesetaastamise ja elukvaliteedi parimad paigad linnas,” räägib hingelt täiega keskkonnahoiu eest seisev Kadri. „Kvaliteet on minu jaoks pigem millegi ärajätmine kui juurde tootmine ja pidev arendamine. Ehitada, uuendada ning muudkui uusi ja vägevamaid asutusi luua pole minu arust vaja. Vaja oleks keskenduda hoopis inimestele ja nende sotsiaalse elukvaliteedi teadlikule tõstmisele,” sõnastab Kadri programmiliselt: näiteks arendades elava muusikaga pubide ja kohvikute kultuuri, kus kindlad grupid kogunevad ja suhtlevad. „Mujal Euroopas on kohvikud ja pubid olulised inimeste kogunemiskohad, kus toimub suhtlemine ja jagamine,” viitab Kadri ja väidab: „Meil oleks oluliselt õnnelikum ühiskond, kui inimesed tuleksid regulaarselt kokku ja ühendavaks faktoriks võikski siin olla muusika. Nii on see näiteks Viljandis.” Sealt oleks tallinlastel palju õppida!

Veel kutsub Kadri kaaslinlasi üles mõistagi vähem autoga sõitma. Ja proovima luua linnas rohkem paikkondlikkust: luua oma elu kodukoha ümber, suhelda naabritega, vaadata, kuidas nendega koostööd teha, ning vähendada sellise teadliku valiku kaudu müra ja reostust linnas ning luua taas sildu inimeste vahel.

Aga last but not least, kuna käivitus EV 100. sünnipäeva aasta, küsime: „Kas sellist Eestit tahtsidki?” „Minu arust algab Eesti ja ka Tallinn meist en-

Akordionist Tuullikki Bartosik.

82

veebruar/märts 2018

dist. Kõik on suhtumise küsimus. Ma väga loodan, et Eesti riigiisad mõistaksid, mis on meie metsade väärtus, enne kui on hilja. Väärtus ei seisne ainult rahas ja sirgelt istutatud puuderivides. Metsad ja meie rahvapärimus hoiavad kogu meie maad elus, kui need olemas on. Osakem neid hoida ning laulgem laule, mängigem rahvapille − väikekannelt, torupilli, rahvakannelt jne! See aitab taas eheda ja omaga ühendust saada. Võimalusi neid pille õppida ja laule laulda leiab ka Tallinnast!

impulse

Kadri Allikmäe, Reval Folk & Tallinn

A

new folk and roots music concert series Reval Folk was launched in Tallinn last autumn. Reval Folk is not only about music, it is a soulful get together of the locals and visitors of Tallinn.

The series was kicked off with a concert by two young women, Estonian accordion player also known on the international scene Tuulikki Bartosik and environmental activist Kadri Allikmäe.

We had a chat with Kadri, who also runs the Let’s Do It global clean-up campaign and provides child minding services in Tallinn.

Kadri describes Reval Folk as a concert series introducing traditional music and the music inspired by traditional music to locals and visitors. The cosy concert hall of Old Town Music House is perfect for intimate acoustic concerts and the music is unplugged. “To hear the real sound of instruments and human voices is a very straight, simple, even a healing experience. This is the value we give to our audience,” Kadri says.

Kadri and Tuullikki are brimming with ideas. “It is more about how to define ourselves amid what’s already happening in Tallinn, how to stay visible and address our musical message to the right people,” Kadri says, adding she’s also extremely glad for the folk-dance club gathering every second week in Hopner House.” The folk jam crowd meets every second week as well, we also have a lively jazz scene and wellknown Estonian folk musicians performing in Tallinn.”

Standing out in Tallinn music scene is a challenge but “we have an audience and one of our missions is to build and educate new young followers.” Kadri sees their perfect audience as a “symbiosis of generations – the young, the elderly, young families with children.

We have, in fact, considered the needs of families with little children, who now can leave their offspring in a playroom with stories or puppet theatre and enjoy some social life.”

Kadri wants to create a folk club around Reval Folk concerts: “I see people coming together regularly for this kind of music and enjoying a good chat afterwards.”

Loneliness is a big problem among career-minded Tallinners: “We have high population numbers but lack of opportunities to establish meaningful, soul-nurturing bonds between people. For this reason, all our concerts have intervals and we also operate a café. The magic of music can unite people and create connections within and between them. This is the hallmark of our concerts.”

Talking about Tallinn urban space and how it is developed, Kadri, who is a born and bred Tallinner says the town could do with less developing! “We have wonderful parks and urban forests (Sütiste Forest Park is her favourite) – the best places to restore your balance and improve the quality of life –, that need some TLC,” environmentalist Kadri says. “For me, quality is more about leaving something out than bringing something in.”

Kadri also encourages people to cut the use of cars and consolidate local communities. “Build your life around your local community, talk to neighbours, seek ways of doing things together. This is how you reduce urban noise and pollution levels and build bridges between people.”

veebruar/märts 2018

83

elamus

Eelarvamus blondist naisest

„Elustiiliettevõtlus, mis mujal maailmas on juba hoogustunud, on jõudmas ka Eestisse,” arvab Kairi Jakobson. Teda ennast on see täiega haaranud.

Tekst ja foto: Thea Karin

84

K

aire nimelt veab Siidrimaja! Lähimaade lõikes üsna ainulaadne Eesti Siidrimaja asub Sossimäe jalamil juugendistiilis ehitatud endises tuletõrjemajas Masina 20, Eesti Toidu Muuseumi naabruses. „Siidrimaailm on saamas tagasi oma kunagist hiilgust,” ütleb Kaire silmade särades. „Põhjus selles, et kogu maailm on liikumas ületootmiselt omaenda vajaduste järgsele tootmisele,” selgitab Kaire, seades end diivanile lubjakivitahukatest seinte vahele kujundatud hubasesse siidrituppa. Kuhu kohe ronib ka Kaire suur must koer. „Siidrikoer!” tutvustab Kaire.

Tallinna Ülikooli on ta lõpetanud inglise filoloogina. Juba kogemustega studeerijana

veebruar/märts 2018

tegi ta praktilise osa väljaspool Eestit, tehes selle nii keeruliseks kui võimalik. Käis Indias, käis Egiptuses, kus ikka valis endale eriti vingeid ja raskemat sorti proovikivisid. „See kõik näitab veel kord, kui järjepidevad ja sitked meie, eestlased, oleme,” paneb Kairi seiklustele punkti.

Rahvusvahelise lasteaia juhataja töökohast pidi ta Egiptimaal loobuma, seda direktori abikaasa armukadedusskandaali tõttu: „Eelarvamused blondidest naistest,” muigab Kairi. Veel sai elatud Hispaanias ja USA-s, Soomes ja Inglismaal.

Just Londoni doubledecker’i teisel korrusel leidis siider Kairi. Paberkotist siidrit rüübates, ümberringi vana linn ja päike: „Mulle tundus see on elu täiuslikum hetk!” Sestpeale saigi kõik hoo sisse, tipnedes tillukese kauni Siidrimajaga, kus riiulid on täis huvitavaid, maitselt erinevaid siidreid üle maailma.

Siidriõuna võrdleb Kairi vaimusilmas eestlasega: see kõva ja kirbe vili, mida ei taha ei kärbes ega liblikas, on nagu eesti talumees − mühakas,

elamus

Decided – Cider it'll be!

vintske, musklites. Just sellisest õunast saab näiteks raske prantsuse siidri, mis on maitselt üleküllastunud, kus millegagi ei koonerdata, nagu maa enda kultuurgi. Eesti siider on Kairi jaoks samuti maarahvaga sarnane: katkised põlved ja lapitud taskud. See külmas kasvanud vili annab veidi hapuka ja hõredamaitselise siidri. Kas me peaks selliste maitseomadustega siidrit reklaamima kui meile omast või tuleks meil teda veidi „tuunida”, tuues sisse siidrisorte teistelt maadelt?

Või tuleks meil hoopis lähtuda Kanadast, kus niinimetatud jääsiider valmib külmutatud õuntest või õunamahlast ja happelisus saab tasakaalustatud suhkruga, mis tekib külmumisel. „Meie siin külmas tahame rohkem magusat,” mõlgutab Kaire siidrimõtteid. Kes aga tõeliselt eripärast siidrit proovida tahab, siis Siidrimajast leiab joogi, mille omadusi iseloomustab Kairi kui sõnnikumaitselist, higi ja mulla järgi lõhnavat. Mis on tema üllatuseks aga kujunenud ka Eesti siidrinautijate lemmikuks.

“Lifestyle entrepreneurship, which is already popular elsewhere in the world, has also arrived in Estonia,” says Kaire Jakobson, and she has become totally engrossed in it. Namely, Kaire is running the Siidrimaja( Ciderhouse) – the Cider Specialty Shop! “The world of cider is regained its former glory,” she asserts with a sparkle in her eyes. And when her large black dog enters Kaire’s cosy cider shop, she introduces him as “Cider Dog!” Kaire has seen the world – India, Egypt, Spain, the US, Finland, England… And it was while riding a double decker bus in London that cider found Kaire. While drinking cider from a paper bag, surrounded by the city and sunshine, “I felt that this was life’s most perfect moment.”

And from that moment, it all began. Culminating with the lovely and tiny Cider Specialty Shop on Masina St in Tallinn, where the shelves are filled with interesting and different tasting ciders from around the world.

Kaire compares cider apples to Estonians: they are a hard and sour fruit, shunned by flies and butterflies, just like an Estonian farmer – rough, tough and muscular. But it is apples like this that produce full-flavoured French cider. Estonian cider also reminds Kaire of Estonians – with their bruised knees and patched pockets. This fruit, which has grown in a cold climate, produces a slightly sour and spicy beverage. Kaire believes, that it’s true that Estonians prefer somewhat sweeter tastes. But anyone who wants to try a truly special cider will find it at the Cider Shop.

Kaire describes it as manure-flavoured, smelling of sweat and soil, and to her surprise, it has become the favourite of Estonia’s cider fans.

veebruar/märts 2018

85

kunstiruum

Noorena loll, vanana seniilne Leonhard Lapin (70) on legend, meie moodsa kunsti klassik ja võib-olla et tähtsaim Eesti kunstnik viimase poole sajandi vältel üldse.

Tekst: Pulss Fotod: Viktor Burkivski, FranzK

86

veebruar/märts 2018

R

äpinas sündinud Lapin astus radikaalse ja uuendusliku tegijana hoogsalt Eesti kunstielu areenile 1960ndatel. Lapin on ka mitmekülgne looja, kooli lõpetanud ja tegutsenud arhitektina, ta on maalija, graafik, installaator, meie esimeste happeningide ja performance’ite tegija, suur teoreetik. Aga ka õppejõud ja Albert Trapeežina ka kirjamees, luuletaja. Mullu aastalõpul oma kaheksandasse kümnesse jõudnud vanameistri töödest on KUMU suures saalis ülevaatenäitus „Tühjus ja ruum”, mis avatud kuni 13. maini.

kunstiruum

Kuidas kirjeldate oma kunstnikukreedot? Kui palju on teie Kagu-Eesti päritolu teie kunstniku-mina kujundanud?

Näen kunstis, üldse loomingus, olulisena võimalikkust inimlikule vabadusele. Loovus on vabadus! Siin ei pea alluma mingitele ettekirjutustele, tõeliselt loov inimene on vaba ka valitsevatest trendidest, kaubalisusest ja meelelahutuslikkusest. Tänapäeva kunst on ju enamjaolt meelelahutus, sellega seonduvalt ka äri. Aga see pole loojale vabadus. Loomepõhimõtted on selle 50 aasta jooksul muidugi muutunud... Kui noor kunstnik arvab, et ta ise on silmapaistev looja, siis vanemas eas hakkad tundma, et sa oled lihtsalt Looja vahendaja, looming sünnib sinust kõrgemal − muutud alandlikumaks ning tajud kohustust olla vahendaja. Mõne loomeidee teostamine on küllaltki raske, aga kui sa seda kui kohustust Looja ees ei tee, kaob ka sinu loovus...

Olen ikka rõhutanud, et olen Lõuna-Eesti kunstnik, mis tähendab mõneti teist, ka inimlikult vabamat meele- ja elulaadi. Naudin siiani lõuna maastikke, mägesid ja järvi, metsa ja maastikku.

Nooruses armastasin isegi üle väikeste järvede ujuda ja sõpradega sõudsime-purjetasime-kalastasime Peipsi järvel, ööbisime Salo saarel ja maal

metsades, meil olid onnid maa all ja puu otsas.

See kõik elab minu sees praegugi ja avaldub loomingus, arvan, et isegi rohkem kirjatöödes kui visuaalselt, aga ka seal.

Mis on see, mis teid kunstnikuna tänasel päeval huvitab?

Kui noor kunstnik otsib teavet väljastpoolt iseennast, ja õieti teeb, sest see harib, siis vanem kunstnik saab inspiratsiooni vaid oma sügavustest, oma ebateadvuse paljudest, isegi tundmatutest kihtidest. Just see elu sügavus huvitab mind, mis on laiem tänapäevast, sest iga päev läbi mu elu on olnud tänane päev.

Kas tänapäeva ühiskonnas on hea olla kunstnik, kas julgustaksite noori alale?

Loovus, ja igal alal, on hea. Seda ei tasu millegi vastu vahetada, raha ei korva loovat elu. Noored võtku sellest elust, mis isikuna on ainuke, maksimum − mitte vägivallatsedes ja lõbutsedes, vaid õppides (vanematelt ka, nagu minu ajal tavaks oli) ja luues. Erinevalt minust, kes ma olin soveti vang, on neile maailm valla. Tahtsin ise arhitektikutse saades minna 1971. aastal Rooma, aga saadeti

veebruar/märts 2018

87

kunstiruum

hoopis nõukaarmeese ja Rooma sain alles 2001. aastal!

Teie raamatus „Siintallin” on huvitav ülevaade nõukaaegse ENSV pealinna elust-melust. Kus olid muuseas tähtsal kohal n...imine ja ka alkohol. Mis märksõnad teie meelest praegu pealinna elus domineerivad?

„Siintalllin” käsitleb meie pealinna sellisena nagu ta oli, kõigi hüvede ja pahedega − kogu eluga. Tallinnast olid seni ilmunud vaid ilutsevad turismiraamatud. Arvan, et elu pahupool on nüüd veel hullem kui varem, aga on kaduma hakanud omaette koloriidiga linnaosad, kus ei valitse ainult kinnisvaraarendajate „moodne” linnakeskkond. Tallinna mitmekihilist olemust tasub hoida.

Tänapäeva märksõnad on äri, raha, ajaveetmine, üleilmastumine...

Kuidas teie kodanikuna ja kunstnikuna hindate Tallinna linnaruumi arenguid taasiseseisvumise ajal? Mis meeldib, mis vajaks parendamist?

Tallinna linnakeskkonda rikutakse aasta-aastalt üha enam. See, mis toimub, on dramaatiline.

Lõhuti ära Maakri asum, mis oli jätk keskaegsele Tallinnale. Sinna ehitatud kõrghoonete kobar on mõistusevastane, millega kaasneb õhtuti tühi elutu linn ning päeval suured liiklusprobleemid ja saaste. Täiesti ebainimlik linnaosa, mis oleks võinud paikneda Lasnamäel, Tartu maantee alguses näiteks, kus praegu on kaubakeskuste plekkangaarid, mil pole tulevikku.

Mere avamine linnale oleks pidanud tähendama avaliku ruumi, parkide, jahisadamate ja avalike ehituste laienemist mereni, nüüd on see täis ehitatud viletsa arhitektuuriga elamuid. Ja

88

veebruar/märts 2018

milline on neis kallites majades elukvaliteet: kuhu läheb uksest välja ema lapsega või puhata tahtev pensionär: turistideparve keskele.

Nõukaajal ja hiljemgi oli linna arhitektuurinõukogu, kus tuntud arhitektid nõustasid linnaarhitekte ja ametnikke − ja neid kuulati! Savisaare ajal on see kaotatud, linna juhivad kasuahned kinnisvaraarendajad, töid tellitakse odavatelt kommertsarhitektidelt. Parke ja väikseid skvääre, millised on näiteks Pariis täis, likvideeritakse. Superministeerium meenutab koos oma kivimäega natsiarhitektuuri ning see, mis tuleb Tõnismäele, kus linnaruum oli lõpetatud, Kerese monumendi kohale, on õudus ruudus. Kas tasus Estonia parki niimoodi muuta ja sinna veel tulevikus kebabiputkat püstida, kui Ohvitseride Majast Balti jaamani on korrastamata tühermaa ning Vabaduse plats on hommikuti turupidamiseks vaba. Jne jne...

Tallinna kesklinn oma võlus ja inimlikus mõõtkavas hävib. Olen selle pärast väga mures. Kui ma nooruses Tallinna probleemidest kirjutasin, öeldi, et olen noor ja rumal, kui nüüd kirjutan, öeldakse, et vana ja seniilne. Enam ei taha kirjutada, sest asjatundjate arvamusi pole siin kuulda võetud.

Tõeliselt ilus linn on meie sees, kui me seda Tallinnas otsime ja veel meeldivaid paiku leiame.

Kaitseme neid!

art space

Creativity is freedom!

L

eonhard Lapin (70) is a legend, he’s a modern classic and one of the most influential Estonian artists of the last halfcentury.

Born in Räpina, he entered the Estonian art scene with radical aplomb in the 1960s. Lapin has multiple faces. He’s got a degree in architecture but he’s also a painter, graphic artist and printmaker, installation artist, the first to introduce performance and happening as an art form in Estonia, a great theorist. Lapin is a university professor and he sometimes writes essays and poetry under the pseudonym of Albert Trapeež.

The grand old man celebrated his eightieth birthday at the end of last year with a solo exhibition Void and Space in the big hall of KUMU, open until May 13.

Defining his artistic creed, Lapin draws a fat red line under “opportunity for human freedom… creativity is freedom! Authentic creator stays clear of trends, monetization and the pressure to be entertaining.” Lapin says most of today’s modern art is entertainment, therefore commercial.

“Creative principles have of course changed over the past 50 years,” Lapin admits.

“When young, you think you’re the creator, becoming older you feel you’re just a mediator to the Creator, that creation happens somewhere beyond. The feeling is humbling, and you almost feel obliged to act as mediator.”

After decades of life in capital, Lapin still considers himself a South-Estonian artist – “a freestyler with an alternative way of life and lib-

eral mindset. Budding artists look for information outside of themselves and quite rightly because this is part of the process of education. Older artists only draw inspiration from own depths, from endless, sometimes unknown layers of the subconscious. This is what makes me tick, this something that’s broader than now… I have spent every single day of my life in the now.”

Lapin encourages younger generations towards more creativity – as individuals and artists.

“Unlike me – I was a soviet prisoner – they have the whole world at their feet. I wanted to go to Rome after graduating as an architect in 1971 but was sent to soviet army instead. It was only in 2001 when I finally got there!”

Lapin has written a novel on bohemian life in Tallinn in the soviet era, a lifestyle full of sex and alcohol. “It think life on the fault line looks even darker today, but sadly we have lost those quaint undeveloped suburbs to “modern” developed areas.” The multilayer face of Tallinn is worth keeping, Lapin thinks.

Lapin says Tallinn urban environment gets more and more violated each year: “The town is run by greedy developers who get their plans from cheap commercial architects… parks and little public gardens – Paris is full of those – vanish.”

Leonhard Lapin is concerned about the town: “When I was young and voiced the problems of Tallinn they told me I was young and silly. When I do it now, they say I’m old and senile.” Lapin says “the most beautiful town lives inside of us, if we bother to look. Let’s protect those landscapes!”

veebruar/märts 2018

89

Muuseum

90

veebruar/märts 2018

muuseum

Kõik ei jõua marjamaale… …aga Maarjamäele peaks küll nüüd igaüks minema, see on selge! Seal on Eesti Ajaloomuuseumi fantastiline Filmimuuseum ning värskelt värvitud ja vuntsitud kaunis Maarjamäe loss suurepärase ülevaatega Eesti ajaloost.

Tekst: Pulss Fotod: erakogu

M

aarjamäe lossis ootab teisipäevast pühapäevani külastajaid meeleolukas Eesti Ajaloomuuseumi suurnäitus „Minu vaba riik”. Tasub tulla ka pere pisematega, kuna lastele pakub samas tegutsemisrõõmu „Laste vabariik”.

Näitus juhatab külastaja läbi saja aasta, Eesti Vabariigi sünnist tänapäevani.

Rännak algab 1905. aastast ja jõuab välja koguni tulevikku: visiooniks on kunstnike Varvara ja Ma’i „Neuronaalsed maastikud”.

Kohe ekspositsiooni alguses püüab pilku kunagise Maarjamäe lossi omaniku krahv Orlovi uhke sõiduriist. Põnevaid esemeid leiab siin palju. Lisaks vanadele asjadele, nagu ikka muuseumis, on filmilõigud ekraanidel, lavastuslikud lahendused ja käed-külge-tegevused, mis võimaldavad eri aegadest ja olukordadest ise osa saada ja muidugi neid aegu paremini mõista. Nii saab proovida, mis tunne võis olla Endla teatri rõdul iseseisvusmanifesti lugedes, sõita jalgrattaga minevikus, teha tantsutiire või seista Balti ketis jne.

Läbida tuleb suisa nagu labürint: ekspositsioon on liigendatud üheksaks teemaruumiks. Täitsa te-

kib tahtmine aga mitu korda järjest läbi jalutada ja siin-seal lähemalt uurida. Ning käised üles käärida ja käed külge panna. Vahel tulebki koogutada, et seina alt läbi minna.

Laste Vabariik on üks tore ja värviline koht, kus nii väiksematel kui ka suurematel põnev mängida.

See ongi mänguline õpikeskkond, kus on omavahel põimitud päris- ja fantaasiamaailm. Seal tegutsevad, muide, lapslased ja elab sinine lõvi koos oma sõpradega, kuid kõigil neil on ühine eesmärk ehitada üles vahva riik. Tõesti, ka vanema kooliea kodanikuõpetuse tunni teemad saab kohapeal meeleolukalt omandada. Ja muidugi on laste rõõmuks olemas üks tore toru!

Kogu Maarjamäe kompleks on muidugi võimas: vaatamist ja tegutsemist jätkub siin kõigile kauemaks. On ka meeldivad kehakinnituse kohad. Eriti ilusa ilmaga on mõnus mäe peal ringi jalutada, lossi taga leiab nõukaaegsed monumendid. Viimaseid näeb juba praegu, kuigi ametlikult avatakse see väljapanekuosa aprillis. Tallihoone avatakse maikuus. Aga siit kaugemale pilku suunates näeb lõpuks hunnituid vaateid nii linnale ja merele ja metsatukale kui mujalegi.

veebruar/märts 2018

91

muuseum

Climb the highest mountain…

R

emember the song? Well, it's not the highest of the hills even in Tallinn, but the highe spot here is loaded with history worth to learn and experience, and it's just simply too darn beatiful around here!

Maarjamäe (Maria's hill's ) history center - is no doubt one of the hottest spots in Tallinn now. And even better in summertime for sure. A perfect little break away from the Old Town and the Center, just 10 minutes drive.

In February on the 100th anniversary of the Republic of Estonia, the Estonian History Museum’s Maarjamäe Palace opened as a history discovery centre. You will find the historical palace

92

veebruar/märts 2018

beautifully renovated. The new and exciting exhibition “My Free Country” unfolds over 100 years, making it possible to discuss both the past and the future. Visitors can go through 9 rooms presenting an overview of the important events of the era through the displayed artefacts, texts and design of each room.

Children can build their own country in the enjoyable Children’s Republic.

And of course, there's more to see and to do in the Maarjamäe complex: the fantastic Filmmuseum, open air monuments from soviet times behind the palace in the park. The Stable House will be open in May. And its great to just walk around and enjoy the views to the sea and the city.

raamat

hea lugemine 12 500 aastat Eesti rahva lugu Enn Tarvel No mis võiks vabariigi juubeliaastal passida paremini lugemislaudadele kui üks põhjalik ja uudne käsitlus eesti rahvast? Õige vastus: kaks sellist raamatut.

Esimene neist on professor Enn Tarveli värske teos „Eesti rahva lugu” ning teist (ja miks mitte ka kolmandat ja neljandat) ei pea loodetavasti kaua ootama. Tarveli annab ülevaate Eesti ajaloost läbi 12 500 aasta, alates mandrijää sulamisest tänapäevani välja. Peategelaseks on mõistagi eesti rahvas,

Sajandi armastus Leslie Peirce Hürrem: Idamaa valitsejanna Leslie Peirce on tunnustatud USA ajaloolane, kes on keskendunud Osmanite impeeriumi ajaloole. Tema raamatu „Hürrem: Idamaa valitsejanna” kangelannaks on Ruteeniast, täpsemalt tänapäeva Ukrainast Lvivi lähistel pärit tütarlaps, kes müüakse Türgi sultani haaremisse. Ka Roxelana nimega tuntud orjatarist saab sultan Suleiman I lemmikkonkubiin ja abikaasa, üks võimsamaid ja mõjukamaid naisi mitte ainult Osmanite, vaid ka kogu maailma ajaloos. Tuleb lugu tuttav ette? Loomulikult. Vähemalt kõigile neile, kes elasid kirglikult kaasa Türgi seebisarjale „Sajandi armastus”. Roxelana ongi seesama Hürrem Sultan.

Kirgede tormi on raamatus mõistagi pisut vähem, ajalugu ja infot see-eest rohkem.

Sarja andunud fännidel tuleb nüüd kribinal-krabinal raamatupoodi tormata.

Roki igiliikuri lugu Mick Wall AC/DC. Põrgu polegi nii paha koht Raamatule pealkirja laenanud fraas „Hell Ain’t a Bad Place to Be” on pärit enam kui 40 aastat tagasi ilmunud albumilt „Let There Be Rock”.

AC/DC toonane laulja Bon Scott oli seks ajaks juba põrgusse viival kiirteel gaasi põhja vajutanud. Aeg teeb aga oma töö ning planeedi kõige vingema rokimasina jupid on hakanud riburada üles ütlema. Nüüdseks ka eesti keeles ilmunud Mick Walli kirjutatud AC/DC biograafia kohta võib aastal 2018 öelda, et parem hilja, kui ei kunagi. Wall on üks maailma tuntumaid rokiraamatute kirjutajatest ning tema nimi kaanel tähendab kindlat kvaliteeti. Kõigile ei pruugi muidugi meeldida, et Wall ilmselgelt eelistab Scotti Brian Johnsonile, kuid eks see ole maitse asi. Kõigile neile, kes peavad lugu korralikust rokist, on see raamat kohustuslik lugemine. Muuseas, kas teadsite, et AC/DC diskograafias leiab ei rohkem ega vähem kui 22 lugu, mille pealkirjas sõna „rock”?

Šoti põnevik Eesti kastmes Douglas Lindsay Surnute laul Iga väljamaal ilmunud raamat, kus eestlastest juttu või tegevus toimub vähemalt osaliselt Eestis, peaks siinsele lugejatele keskmisest suuremat huvi pakkuma. Kui raamat on lisaks ka keskmisest parem, no mida siis veel tahta. Šotlase Douglas Lindsay raamat „Surnute laul” teeb kõike kolme ning lisaks veel ka kindlasti keskmisest paremini. Selles raamatus asub endisest luurajast inspektor Ben Westphall uurima üht eriskummalist lugu, kus aastate eest Šotimaalt Eestisse puhkama tulnud mees kaob hotellist ning leitakse hiljem Peipsi kaldalt surnuna.

Asi jääb lahendamata, kui järsku, 12 aastat hiljem ilmub Tartus politseisse mees, kes väidab, et temagi ongi surnuks tunnistatud turist, keda kõik need aastad hoiti ühes Eesti talus vangis. Igati pöörane lugu, kirja pandud parimas tartan noir’i stiilis.

Olgu öeldud, et aastaid Eestis elanud autor tunneb siinseid olusid päris hästi.

ent unustatud pole ka vallutajaid ja valitsejaid ning naaberrahvaid. Kuigi sel raamatul on lõpus punkt, millega raamat otsa saab, ei saa eesti rahva lugu sellega otsa. „Usu puudumine meie endi jõusse ja võimekusse kujundada rahva ja riigi saatust on paha ja ohtlik häda,” kirjutab professor. „Usust iseendasse sõltub eesti rahva tulevik, tema iseolemine, kõik see, kuidas läheb edasi eesti rahva lugu.” Millisena see lugu edasi läheb, on meie endi teha.

Langdoni uued seiklused Dan Brown Päritolu No nüüd on pidu jõudnud kõigi Dan Browni talendi austajate õuele. Neli aastat pinevat ootust sai läbi ning maailma kõige nohiklikum superkangelane, Harvardi ülikooli sümboloogia ja religiooniikonograafia professor Robert Langdon on tagasi sadulas. Järjekorras viies raamat professor Langdoni seeriast ei valmista pettumust ning nende kaante vahelt leiab kõike, mida sarja austajad ootavad ja loodavad. Globaalne vandenõu?

Olemas. Inimkonna eest peidetud saladused? Olemas.

Religioossed äärmused?

Olemas. Peidetud sümbolid?

Olemas. Kunst? Olemas.

Koodimurdmine? Olemas.

Sündmusteahela käivitajaks on sedapuhku Langdoni endine õpilane, miljardär ja futurist Edmond Kirsch, kes lubab avalikkusele teda anda vastuse inimkonna eksistentsi kahele fundamentaalsele küsimusele. Mõistagi ei lähe asjad nii nagu plaanitud ning professor Langdon peab taas vastu astuma salapärasele ja kõiketeadvale vastasele.

Põhjalaste vallutused Lars Brownworh Merehundid Menuka ajaloopopulariseerija Lars Brownworhi raamat viikingitest on lobedalt kirja pandud ja kergelt loetav lugu. Mis on ka loomulik, sest autor sai tuntuks taskuhäälingutega. „Merehuntide” raskuspunktideks on Lääne-Euroopale ja eeskätt Briti saartele osaks saanud rüüstamised-vallutused ning põhjalaste avastusretked Islandile, Gröönimaale ja Uude Maailma. Ekspansiooni idasuund, mis meid viikingite maailmaga hõbedast sidemetega seob, on angloameerika ajaloolaste käsitlustele iseloomulikult ka selles teoses kõrvalisema tähtsusega. Ka põhjalaste nii-öelda kodune elu, olgu see siis olme või sisemised kähmlused, pole sügavamat kajastamist leidnud. Kes tahab teha viikingite maailmaga tõsisemat tutvust, siis „Merehundid” on päris hea koht, kust alustada.

veebruar/märts 2018

93

ilu-uudised Rahu ja õitsengu sümboliks olevast viigipuust inspireeritud Elizabeth Ardeni lõhn Green Tea Fig on vaimustavalt veetlev ning selle mahe ja lihtne aktsent sobib kõikjale.

Vaimustava rohelise tee akordiga liituvad viigipuu ja luuderohulehtede tipunoodid, mis segunevad tujutõstvalt tsitrusenüanssidega.

100 ml 55.99 €

Kultusliku Calvin Kleini parfüümi Obsession uue väljalaskena on sarja Obsessed eesmärk kutsuda lõhna abil esile mälestused. Intense for Her on julge lavendlinootidega fužeerlõhn, kust ei puudu seksikas ambra alatoon. 30 ml 56 €

Sensai mitmetoimelise koostisega peitepulk pakub rohkem kui ainult katvuse. Toode sisaldab naha unikaalset aurapigmenti, mis varjab osavalt ebatäiused, ning rikkalike siidiseid puudreid, mille sära kingib värske ja noorusliku jume. 3,5 ml 40 €

Viva La Juicy uus superstaar Soirée pimestab kirgaste ja pulbitsevate tipunootidega, mis paiskuvad värvika konfetisaju kombel õiteküllaste südamenootide ja soojade põhjanootide hästitasakaalustatud kooslusele. Kogu lõhna maagiat võimendab eksootiline ja vallatu roosa kiivi. 30 ml 50 €

Carolina Herrera parfüüm Good Girl Légère kutsub lõbutsema ja olema veidi üleannetu, sest... halb olla on ju nii hea!

Ilang-ilangi ja jasmiiniga kombineeritud sandlipuu on rafineeritud tour de force, milles kajavad vastu glamuur ja naiselik mõjuvõim. 30 ml 63 €

The Skin House’i vananemisvastane sari Wrinkle Supreme sisaldab ženšennijuure ekstrakti ja erinevate seente ekstrakte. Pinguldab märgatavalt nahka kohe pärast kasutamist. Sobib eriti hästi vananemise ennetamiseks, väsinud ja lõtvunud nahale. Sarja üks toode täiendab teist ja seda võib kasutada nii hommikul kui ka õhtul. Toonik 23.90 €, emulsioon 24,90 €, seerum 28.90 €, kreem 27.90 €. www.meon.ee

94

veebruar/märts 2018

Sel kevadel viib OPI kollektsiooni Lisbon sind ühte Euroopa kõige värviküllasemasse ja lummavamasse linna. Kollektsioon tõstab esile Portugali pealinna loomulikku ilu koos moeteadlike toonidega. Pulsi lemmik on Closer Than You Might Belém.

11.95 €

ilu-uudised

Tanel Veenre Jewellery ikoonilised merihobud sukelduvad iga naise südamesse.

Hippo Couture’i seeria pärlid püüavad pilke ja koguvad komplimente.

175 € Minimalistlik kaelakee kroonib iga naise kaela. 69 € www.tvj.ee

Clarinsi SOS Primeri meigibaasid on kuum uudis. Kasuta võimalust ning jäta hüvasti tuhmi ja ebaühtlase jumega.

SOS Primer kingib värske ja tasakaalustatud välimuse, andes nahale sära ja terve jume.

35 €

Helisev hõng Karamelliseeritud õun, ananassisorbee, karge kannike, mandariini maagia − kõlavad kui läheneva kevade ilu-uudised!

La Femme Prada L’Eau aroom algab rohelise plumeerialillega, mida on rikastatud mandariiniessentsiga ja mahendatud ilang-ilangi nootidega.

Tulemuseks on õhuline kooslus, mida on võimendatud ja muudetud sügavamaks tuberoosi abil. 35 ml 64 €

Uus Coachi parfüümvesi Floral püüab kujutada kevadist Ameerika preeriat.

Tegu on mõnusalt puuviljalise ja lillelise parfüümiga, milles leidub ananassisorbeed ning pojengi ja jasmiini valgeid õisi.

Omaette imetlust väärib lõhnapudel ja sellel rippuv teeroosi aplikatsioon, mis on otseselt inspireeritud Coachi käsitöömeistrite poolt loodud imepeene viimistlusega teeroosi kollektsioonist! 30 ml 46 €

Mademoiselle Rochas annab värske, kuid sametiselt pehme lõhna avaakordid. Luuderohu lehed annavad õrna rohelist nooti, samas kui karamelliseeritud õun lisab magusust ja ahvatlust. Ootamatu teravuse toob punane sõstar. Lõhna südames on jasmiin, igavene roos ja karge kannike. Lõhnas näitab oma ilu pariisitar, kes valdab perfektset tasakaalu sensuaalsuse ja elegantsi vahel. 30 ml 48 €

Chloé Nomade avaldab naise olemuse, millesse on põimitud vabadus ning igikestev loomulik elegants.

Tammesambla intensiivselt mineraalset karakterit ümbritseb loorina mirabellploomi lopsakas magusus, mille värskusest tõuseb esile freesiast hoovava õiteküllase luminestsentsi aisting. 30 ml 67 € veebruar/märts 2018

95

plaat rubriik

pole lihTsalT polE lihtsalt sõnu!

J

aan Pehki Orelipoisi uus kauamängiv on kindlasti kauaoodatud üllitis. Tea, kui tähtis on siin see, et salvestised on kogunenud viimase kümne aasta vältel ja tehtud Tallinnas, Tartus ja Türis. Säärase minimalistliku laulu- ja pillimängu ning sõnamängude juures tundub iga väikese mastaabiga piiks ja vile märkimisväärne, no ikka omal kohal oluline ja tähtis. Ning toimetajakäsi kulub marjaks ära. See kuulus Epliku Vaikole. Aga kui lõpuks iseloomustada üht võimalikku elamust kuulamisest, siis − väga tore on ja kaasakiskuv. Ajab ikka täitsa muhelema-muigama, ja vägisi, suisa tükiti. Vahva ja vägev, kuigi, nagu see stiilimääratlus on, minimalistlik. Ütleme siis, et aatomlik.

orElipoiss orelipoiss sünnipäev Sünnipäev

chill Chill & chilly holy moTors HOLY MOTORS Slow Sundown Äge, et üks Eesti bänd ameeriklastele albumi tegi. Muusika on ka veidi nagu alt-americana.

Mõõduka tempoga rütm ja ühtlane kulgemine nagu draiv V8 mootoriga coast to coast. Läbi kostab Eliann Tulve madalam hääl ja veidi kajaga värisev kitarr. Lahe ja tume.

Veidi tšillipipart?

96

Täna jazz parmuD Jazz ja Parmud nagu EilE, ja pilliD eile, KlassiKa klassika pillid nagu JAAK sooäär jaaK SOOÄÄR / ivo IVO cäTlin Cätlin mägi Mägi SILLAMAA sillamaa mu Mu pill hommE homme rEigo ahvEn REIGO AHVEN Trio TRIO Remember RemembeR Trummidel Reigo Ahven, klaveril Jukkis Uotila ja kontrabassil Peedu Kass − trio, mille salvestis kõlab tõesti nagu mingi kuus dekaadi tagasi Herbie, Miles, John jt kõlasid.

Kuid siiski, väga tänane kuidagi. Lisaks klassikale on ka oma lugusid. Igatahes väga värske vanakraam ja aasta jazzialbumi tiitel igati teenitud, muidugi.

veebruar/märts 2018

Bach bach

Kuigi Bachi muusikat mängitakse tänapäeval väga palju, siis siin albumil elektrikitarri ja klaverimängija duona harvem. Rokk-kitarristid näiteks on käristanud küll eri fraase, aga siin kostev heli on puhas ja selge.

On’s see klassika või jazz, on sel mingi tähtsus?

Peaasi, et toimib!

sEaDusESeadusegavõi salaja

paRmupill parmupill

eeSti hümn / eSEesti Estonian anthem Anthem

Cätlin on pannud armutult üürgama poolsada parmupilli, aga kõik on kontrolli all. Mitte müra, vaid üllatavalt mitmekesine ja nüansiküllane jääb helipilt. Parmupilliharmooniale annab hoogu veel luuper ja efektiplokk.

Ja naise enda laul. Osav perenaine hoiab toa puhta ja kaunina, nii et lust sisse astuda.

Paciuse viis sai papa Jannseni sõnadega väga popiks juba ärkamise ajal.

Samas tekitab hümniks saanud laul vastakaid arvamusi. Kas hümni seadus tuleb ja kas keegi vangi läheb? Loodetavasti mitte need artistid, kes siin plaadil viisikest vahetul ja vahval moel siin esitavad.

Pulssi levitavad vaba aja sisustajad

restoranid ja kohvikud

Arctic Sport www.arcticsport.ee Audentes Fitness www.audentesfitness.ee City Spa www.cityspa.ee Kino Artis www.kino.ee MyFitnessi spordiklubid www.myfitness.ee Spordiklubi Reval Sport www.revalsport.ee Spordiklubi Sparta www.spartasport.ee Valeri Studio Fitness&Yoga www.valeristudio.com Hotell Barons www.barons.ee Savoy Boutique Hotel www.savoyhotel.ee Eesti Rahvusraamatukogu www.nlib.ee Kumu www.ekm.ee/kumu Spordiklubi Zelluloos www.zelluloos.ee Tere Tennisekeskus www.teretennis.ee Tondiraba Tennisekeskus www.tennisekool.ee Zelluloosi Spordiklubi www.zelluloos.ee Mila Studio www.facebook.com/milastudiotallinn/ Viljandi Pärimusmuusika Ait www.folk.ee/ait

kauplused Baltman Bastion Ivo Nikkolo Eagle Vision Monton Stuudio-kauplus "Oh So Retro" www.facebook.com/ohsoretrotallinn Mosaic

Bollywood www.bollywood.ee Butterfly Lounge www.butterflylounge.ee Café More Viru Keskus Cafe Refresh! www.caferefresh.ee Chicago www.chicago.ee Chocolaterie Pierre www.pierre.ee Fish&Wine www.fw.ee Gianni www.gianni.ee Gourmet Coffee www.gourmetcoffee.ee.ee In Vino Veritas www.invinoveritas.ee Kaks Kokka Kapten Tenkeš www.kaptentenkes.ee Kohvik Boheem www.boheem.ee Kohvik Kompott www.kompott.ee Kohvik NOP www.nop.ee Kaks kokka www.kakskokka.ee Maiasmokk www.maiasmokk.ee Mamo www.mamo.ee Mmuah www.mmuah.ee nAnO www.nanohouse.ee Reval Café www.revalcafe.ee Sfäär www.sfaar.ee Sushi Cat www.sushicat.ee Vapiano www.vapiano.ee Wabadus www.wabadus.ee

autosalongid Pilot Motors Mariine Auto Info-Auto

Audi Tallinn Lexus Tallinn

butiigid Aleksander Boutique Anna Boutique Armani Baldinini BonBon Lingerie Boutique Caprice Don&Donna Elegance Boutique Fashionclub Fashion House

Fashion Palace Franky Fresco Boutique Gant Gerard Darel Guess G-Star Hairmail Hugo Boss ICON

ilusalongid Salon+ juuksurisalongid Alessandro ilustuudio Ilusalong Beauty Lounge Ilusalong Central Cinderella ilusalong Désirée ilusalong Salong FashionHair Finissage Medical Spa Ilusalong Ginger Ilustuudio Ilusahver Ilu Võlu ilusalong Intersalon Ilusalong JEM

Inspira Liu Jo Luxton Boutique Make Up Store Mario Melani MaxMara Nju Butiik Replay Roosikrantsi Kingastuudio Sergio Tacchini

S’Nob Studio T Šveitsi Kell Tango Boutique

muud kohad Ilusalong Kaunis Kaunimaks Ilusalong La Sharm Liilia ilusalong Pikk 40 salong Privileg Day Spa Roosikrantsi ilusalong Savannah’ ilusalong Salong Scarlett Sim Salong Sinine Salong SKIN ilusalong i3 ilusalong

Tallinn Lennujaam www.tallinn-airport.ee Circle K kohvikud www.statoil.ee Eurolines www.eurolines.lt/ee Tallink Haapsalu Golfiklubi Estonian Golf & Country Club Niitvälja Golfiklubi Ojasaare Golf Otepää Golfiklubi Pärnu Bay Golf Links Saaremaa Golfiklubi Suuresta Golf Valgeranna Golfiklubi Haapsalu Golfiväljak veebruar/märts 2018

97

1 maja

Noobel Noblessner 913. hakati Emanuel Nobeli (dünamiidi leiutanud Alfred Nobeli vennapoja) ja Gustav Lessneri juhatusel Volta tehase vastas Kalamaja surnuaia kõrval mere ääres ehitama laevatehast. Rootsi ja Saksa kapitalil põhinenud Piiteri firma tütarettevõttele, mis omanikele viidates kandis nime Noblessner, tõi alanud sõjaaeg kasumit ning firma spetsialiseerus allveelaevade ehitamisele.

Kiiresti kerkisid tehase tarbeks pilkupüüdvad hooned – uhked paekivist ülaltvalgusega tervet laeva mahutavad tsehhid, laod, raudtee, elektrijaam, veetorn, sadamarajatised ning ka juhtkonna jaoks meeldiva ilmega juugendlik inseneride elamu (Tööstuse 54) ja kontorihoone (Tööstuse 48). Hiljem, nii vabas Eestis kui ka Nõukogude ajal tegeleti siin laevade remonttöödega.

Tänaseks on vanast valukojast

98

veebruar/märts 2018

saanud suurepärase valguse ning võluvalt industriaalse ruumiga kontsertide ja näituste korraldamise paik.

Kandi omanikud edendavad moekat jahisadamat välikohvikutega ning pakuvad äripindu väiketööstustele ja loovettevõtetele. Kiires tempos valmivad elumajad. Konkursi võidutöö (Indrek Suigusaar, Indrek Allmann, Jaan Jagomägi, Rebecca Kontus, Gunnar Kurusk, Tanno Tammesson, Holden Vides) tulemina on arhitektuuribüroo Pluss arendanud meeldiva keskkonna.

Et inimesed tõesti tahaks Noblessnerisse vaba aega veetma ning elama tulla, siis üheks ideeks on autode väljaviimine majade vahelt, et tekiks linnalik meeldiv ja turvaline atmosfäär, kus jalutada, mängida ning lihtsalt kaunist Tallinna panoraami imetleda.

Valminud on terve hulk värvikaid, tükati geomeetriliste kujundite šablooni meenutava fassaadiga kortermaju, kus asukoha luksuslikkust täiendab avarus ja kõrge viimistluskvaliteet. Omamoodi majakateks on kesksele väljakule Rebecca Kontuse kavandatud uhked kraanat meenutavad punased tänavalaternad. Kuigi suuremad ehitustööd kestavad, on Noblessneris juba praegu palju ahvatlusi teatrielamustest ja purjetamisest päikeseloojangu nautimiseni.

The Noble Noblessner

In 1913 Emanuel Nobel (nephew of Alfred Nobel, inventor of dynamite and founder of the Nobel Prizes) and Gustav Lessner started building a shipyard next to the Volta quarter in Kalamaja. WWI promised significant profits and the shipyard started producing U-boats. As a result, new industrial structures were erected – impressive limestone workshops with light falling from above that could take in a whole boat, huge warehouses, a railway line, power plant and a water tower, a new harbour and a Jugend style residential and office building for engineers and management. The young Republic of Estonia and later the Soviet regime used the area as a ship repair yard.

Today, the old foundry has been converted into a concert and exhibition venue. Owners of the quarter develop a smart marina with al fresco cafés and commercial premises available for small and creative industries. The area is car free and provides a cosy and safe urban atmosphere for everyone to take a stroll and enjoy the panoramic view of Tallinn.

There are a several striking residential buildings in the area with luxurious flats overlooking the sea. And although building work continues, the district already has a lot to offer, from theatrical performances to sailing off into the sunset.

Tekst: Karin Paulus

Arhitektuurikriitik Karin Paulus vaatleb, kuidas allveelaevatehasest sai luksuseoaas.

• Merevaadetega korterid, neli eluhoonet • Maa alla viidud autoparklad • Jahisadam ja rannapromenaad • Põhja-Tallinna terviserajad • Restoranid ja äripinnad • 1,5 km Tallinna südalinnast

HAPPY SPORT

Mereäärseima maja korterid on sissekolimiseks valmis!

SUUR-KARJA 9, 10140 TALLINN, ESTONIA TEL: +372 641 9333 - BOUTIQUE@GOLDMAN.EU - WWW.GOLDMAN.EU

Kristin Joa • kristin.joa@merko.ee • tel 529 6328 • www.merko.ee/noblessner

TISSOT T-wave.

TOP WESSELTON DIAMONDS ON A MOTHER-OF-PEARL DIAL.

#ThisIsYourTime ŠVEITSI KELL - ROOSIKRANTSI 11, TALLINN, TEL +372 667 6220 GOLDWATCH (SOLARIS KESKUS) - ESTONIA PST 9, TALLINN, TEL +372 660 0417 100 (SIKUPILLI veebruar/märts 2018MNT 87, TALLINN, TEL + 372 600 8844 GOLDWATCH KESKUS) - TARTU GOLDWATCH (JEWE KESKUS) - NARVA MNT 8, JÕHVI, TEL + 372 334 6830

TI S S OT WATC H E S .CO M TISSOT, INNOVATORS BY TRADITION