Olles teel…
Kogumik on pühendatud Pärnu Õppenõustamiskeskuse 20. tegevusaastale
Pärnu 2013
Hea lugeja! Olles teel... Kogumik on pühendatud Pärnu Õppenõustamiskeskuse 20. tegevusaastale Koostajad
LEA MARDIK, Pärnu Õppenõustamiskeskuse juhataja
3
Pärnu 2013
P ä r n u
Head mõtted on nagu seemned, mis soodsale pinnasele langedes hakkavad idanema ja vilja kandma. Pärnu Õppenõustamiskeskus on heade mõtete vili, mille seemned pandi mulda juba kaks aastakümmet tagasi. Nüüd on põhjust teha vahekokkuvõtteid, vaadata tagasi ja unistada suurelt. 1993. aasta 15. oktoobril loodud Pärnu Lasteabikeskuse ja alates 2000. aasta 16. märtsist Pärnu Õppenõustamiskeskuse nime kandva asutuse ristiemaks võib pidada kauaaegset juhatajat Anne Villsaart, kes inimsuhteid väärtustades ja tulevikuvisiooni omades on alati osanud enda ümber koondada innukaid ja südamega töötavaid inimesi. Selja taha jääva kahekümne aasta jooksul on Pärnu Õppenõustamiskeskus olnud pidevas arengus, olles tihti teenäitaja ja alustavatele keskustele mentori rollis. Teenuste areng on käinud käsikäes praktilise vajadusega. Nüüdseks välja kujunenud nõustamismudel võimaldab pakkuda kliendile kompleksset nõustamisteenust, hõlmates nii eripedagoogilist, logopeedilist, psühholoogilist nõustamist kui ka karjäärinõustamist. Mõnikord aitab üks lihtne lugu tunnetada konkreetset ajastut paremini kui paksud ajalookäsitlused. Kogumik, mis on Sinu käes, koondab praeguste tegijate mõtted, mis peegeldavad rõõme ja muresid ning annavad ülevaate käidud teest.
Õ pp e n õ u s t a m i s k e s k u s E
2 0 .
t e g e v u s a a s t a
Olles teel … LEA MARDIK, Pärnu Õppenõustamiskeskuse juhataja
5 Leonardo da Vinci koostööprojekt „Tõhusamad karjääriteenused võrgustikutöö abil“.
4
P ä r n u
Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel hakkas riigis levima kaasava hariduse põhimõte, oluliseks hakati pidama hariduslike erivajadustega laste õpetamist kodukohajärgses koolis. Samas ei osatud praegu koolides töötavatest tugisüsteemidest siis veel unistadagi. Nüüd räägime aga kahetasandilisest õppenõustamissüsteemist kogu riigis, kõigile koolinoortele on tagatud karjäärinõustamine. 2008. aastal käivitus Euroopa Sotsiaalfondi ja Eesti riigi toel programm „Õppenõustamissüsteemi arendamine“, mille käigus on loodud õppenõustamiskeskused kõikidesse maakondadesse ja Tallinna. Piirkondlikes õppenõustamiskeskustes pakuvad eripedagoogid, logopeedid, psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid lapsele, tema vanematele ja lastega töötavatele spetsialistidele tuge ja nõu. Iga piirkonna õppenõustamiskeskus on omanäoline. Pärnu Õppenõustamiskeskuse eripäraks on nõustamisvaldkondade sidusus. Ühe katuse alla on koondunud esimese tasandi psühholoogiline ja sotsiaalpedagoogiline nõustamine, teise tasandi logopeediline, eripedagoogiline, psühholoogiline ja sotsiaalpedagoogiline nõustamine, karjäärinõustamine, noorte- ja karjääriinfo ning psühholoogiateenistuse psühholoogide pakutav psühholoogiline nõustamine. Meie eesmärk on, et iga keskusesse jõudnu lahkuks siit kergema südamega, meie jaoks ei ole võõrast muret. Keerulistele probleemidele ei ole kiireid lahendusi, aga alati on meie jaoks oluline laps ja tema heaolu. Meie igapäevatöö toimub võrgustikutöö põhimõttel. Juhtumite lahendamisse kaasame lapsevane-
Õ pp e n õ u s t a m i s k e s k u s E
2 0 .
t e g e v u s a a s t a
mad ja õpetajad, vajadusel ka esmatasandi spetsialistid, sotsiaaltöötajad, lastekaitsetöötajad, noorsoopolitsei, lastepsühhiaatri jt. Tihe suhtlus koostööpartneritega võimaldab vältida kliendi jooksutamist ühest asutusest teise. Iga laps peab saama õppida vastavalt oma võimetele. Tavakoolidesse on kaasatud väga palju lapsi, kes vajavad oma arengu toetamiseks natuke erinevat ja nende individuaalsust arvestavat õpikeskkonda, õppekorraldust, -kava või -meetodeid. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus pakub selleks võimalusi rohkem kui kunagi varem. Kahekümne tegevusaasta jooksul on Pärnu Õppenõustamiskeskuse pere kasvanud rohkearvuliseks, meid on 36. Tegemist on empaatiliste ja innustunud inimestega, kes väga hoolivad sellest, missugune on nende töö tulemus. Meie ühised väärtused on usaldusväärsus, professionaalsus, koostöö ja pandlikkus. 2012. aastal tunnustasid Eesti Noorsootöö Keskus ja haridusja teadusministeerium Pärnu Õppenõustamiskeskust „Aasta koostöö“ tiitliga. Tunnustus kohustab ja innustab. Koostöö põhimõtet rakendatakse igapäevatöös laste, noorte ja vanematega, aga ka projektide elluviimisel kaasates Pärnu linna ja maakonna haridusasutusi, noortekeskusi ja ettevõtteid. Oleme partneriks mitmesuguste projektide ja programmide elluviimisel. Peale SA Innove koordineeritava „Karjääriteenuste arendamise“ projekti oleme partner õppenõustamissüsteemi arendamisel. Kohaliku omavalitsuse tasandil on viimaste aastate jooksul hoogustunud koostöö munitsipaalhuvikoolidega. Tegemist on uue väärtusega Pärnu linna noorsootöös. Õppenõustamiskes-
kuse sotsiaalnõustajad on noorele toeks sobiva huviringi valikul. Huvihariduse kaudu luuakse noorele võimalus end teostada ja silma paista alal, milles ta on edukam kui igapäevases õppetöös. Projekt loob noorele võimaluse kuuluda gruppi, mille liikmetel on samasugused huvid. Projekt on õnnestunud tänu huvikoolide paindlikule koostööle võimaldamaks noorel end proovile panna eri tegevustes. Lisaväärtusena võimaldab ellu kutsutud projekt anda noortele kogemuslik pagas iseseisvaks asjaajamiseks ja sotsiaalsete suhete loomiseks väljaspool koolikeskkonda. Tunnetame, et viimastel aastatel tähelepanu osaliseks olnud varajane märkamine ja sekkumine ei ole vajalikul määral rakendust leidnud. Ikka ja jälle tuleb meil nõustada ebapiisavat logopeedilist abi saanud või liiga hilja meie juurde jõudnud arenguliste erivajadusega lapse peret. Samuti on meie ees seisvad väljakutsed tõhustada ennetustööd ja koolitada lastevanemaid. Koostöö haridus-, sotsiaal-, meditsiini- ja õiguskaitsesüsteemi vahel on veel killustunud, puudub süsteemsus. Aastatega on meie sihtgrupp laienenud. Praegu võib Pärnu linna elanik saada tasuta psühholoogilist abi meie psühholoogiateenistusest. Teenuse sihtgrupp ei ole vanusega piiritletud, aga teenuse mahu vähesuse tõttu ei saa me pidada teenuse kättesaadavust heaks. Need on teemad, mis vajavad lahendamist lähiaastate jooksul. Pärnu Õppenõustamiskeskus vaatab tulevikku optimistlikult. Loodame, et seda sünergiat, mida tunnetame oma keskuse spetsialistide vahel, võime juba lähiaastatel jagada teiste valdkondadega koostööd tehes. Koostööst võidame kõik ja koos suudame kindlasti rohkem.
6
Hariduslike erivajadustega laste nõustamisest Pärnus eripedagoogi pilgu kaudu MARGIT TAMM, eripedagoog
7 P ä r n u
1993. aastal loodi Pärnu Lasteabikeskus, kuid enne seda käis mitu aastat mitteformaalne nõustamine logopeediapunktis, kus töötasid logopeedidena Anne Villsaar ja Ene Koppel. Kvalifitseeritud logopeede oli vähe, koolides neid sel ajal polnudki. Lasteaedades olid logopeedid vaid erirühmades. Logopeediapunkt oli koht, kust said abi õpilased. Nad käisid seal pärast tunde kõikidest Pärnu koolidest. Logopeediapunktist astusid sageli läbi linnas töötavad logopeedid, et küsida nõu, arutada tööga seonduvaid probleeme ja otsida neile lahendusi. Koos mõeldi ja unistati, kuidas võiks olla asjad korraldatud ideaalis, kellega tuleks koopereeruda. Suurt puudust tunti psühholoogist. Eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel seostus palju probleeme laste suunamisega erirühmadesse, abiõppele jms. Tol ajal töötas kaks meditsiinilis-pedagoogilist komisjoni, mis kogunesid kevaditi pikkadeks tööpäevadeks, elav järjekord lastest ja lastevanematest ukse taga ootamas. Üks komisjon oli õpilastele, teine koolieelses eas lastele. Sealsamas pika komisjonilaua otsas istus eripedagoog, kes pidi kohapeal kõikide pilkude all last uurima, komisjoni liikmed kullipilguga lapse iga sõna ja liigutust jälgimas. Pinge oli tohutu ja pisarad kerged tulema. Sageli kaotasid vanemad enesevalitsuse ja tõstsid häält. Komisjoni suunamist kardeti, tuli ette, et sellega hirmutati koolilapsi. Komisjoni liikmed istusid ümber laua, osales ka psühhiaater. Psühholooge ja sotsiaaltöötajaid tol ajal enamasti komis-
Õ pp e n õ u s t a m i s k e s k u s E
2 0 .
t e g e v u s a a s t a
jonis ei olnud, aga olnuks väga vaja. Sageli kuulas ja mõõtis pediaater sealsamas toanurgas last, andes valjuhäälselt teada mõõtmistulemustest. Olles ka ise eripedagoogina osalenud selliste maratonkomisjonide töös, kus lapsi suunati lasteaia erirühmadesse, tundsin väga selgelt, et nii ei peaks ega tohiks, kuid süsteem oli jäigalt paigas ja noore spetsialistina oli raske midagi muuta. Paljud arvasid siis veel, et mõõduka vaimse alaarenguga lapsi polegi vaja eriti õpetada – nad saadeti hooldusasutustesse. Mis siis veel rääkida raske või sügava vaimse alaarenguga lastest, keda nagu polnudki, sest vanematel soovitati juba sünnitusmajas need lapsed ära anda. Nii sattusid nad riigi ülalpidamisel olevatesse hooldusasutustesse. Autistidest ei teatud suurt midagi ja aktiivsus-tähelepanuhäireid peeti kasvatamatuseks. Veel aastaid hiljem, kui komisjonid olid nimetatud ümber nõustamiskomisjonideks, oli raske juurutada põhimõtet, et enne komisjoni tulekut peaks lapsi olema uurinud arst ja eripedagoog, komisjonis saab olla vaid vestlus ja vanema soovide ärakuulamine ning alles siis sobiva otsuse vormistamine. Üldiselt peeti meditsiinilis-pedagoogilise komisjoni otsust lapsevanemale kohustuslikuks ja vanema argumente väheolulisteks. See tekitas palju emotsionaalselt raskeid diskussioone. Lasteaia erirühmadesse suunamisel, millest esimesed hakkasid Pärnus tööle juba möödunud sajandi seitsmekümnenda-
Õppenõustamiskeskuse spetsialistid koostööd tegemas.
8
P ä r n u
tel, oli tugevaks argumendiks see, et nende rühmade lapsed olid riiklikul ülalpidamisel ja vanemad ei pidanud maksma lasteaiatasu. See aitas sotsiaalselt keerulistes oludes kasvavate abi vajavate laste vanemaid kergemini veenda lasteaeda vahetama. Lapse põhjalikum uurimine algas enamasti alles siis, kui ta oli juba rühma suunatud, sest üldrühmade kasvatajad polnud eriti kursis hariduslike erivajadustega laste temaatikaga. Tuli ette sedagi, et lapsega ei saadud esmalt lasteaias ja hiljem komisjonis kontakti, sest tegemist oli pigem psühholoogilise kui logopeedilise probleemiga ja alles hiljem erirühmas selgus, et logopeedilises rühmas käimiseks polegi erilist näidustust. Väga levinud oli seisukoht, et alla nelja-aastastega ei peaks logopeed üldse tegelema. See tundus väga vale, sest laps areneb esimestel eluaastatel ju tormiliselt, lihtsalt töövõtted lapsega peavad olema teistsugused. Ometi oli aktiivseid vanemaid, kes oma lapse probleeme märgates otsisid eraviisiliselt kontakti logopeediga, et saada nõu, kuidas väikelast ja tema kõnet arendada. Praegu räägime varasest märkamisest kui uuest asjast, kuid juba üheksakümnendate aastate alguses oli Pärnu eripedagoogide ja logopeedide ainesektsioonis arutusel teema, kuidas saada võimalikult varakult informatsiooni arenguprobleemidega lastest. Lõhkumata oli veel pediaatrite ja patronaažiõdede järelevalvesüsteem vastsündinute ja väikelaste arengu jälgimi-
Õ pp e n õ u s t a m i s k e s k u s E
2 0 .
t e g e v u s a a s t a
seks ning vanemate nõustamiseks lapse tervist puudutavates küsimustes. Oli lootus, et äkki saab teha koostööd lastearstidega, koguni sünnitusmajaga. Perearstisüsteemi loomine purustas tookord need lootused, sest arstid, kellega oleks tulnud koostööd teha, ei tegelnud ainult lastega ja sageli polnudki nad pediaatrid. Muutustega kohanemiseks kulus aastaid, kuid nüüd saavad ka perearstid, kellel pole pediaatrilist ettevalmistust, koostöö vajalikkusest aru. Kahel korral on õppenõustamiskeskus kutsunud arstid ümarlaua vormis kokkusaamisele, kus üheks teemaks on olnud varane märkamine, tagamaks lapsele õigeaegselt abi. Perearstide esitatud tõendid nõustamiskomisjonile on asjalikumaks muutunud ja meditsiinisüsteemis on näha lapse arenguprobleemidesse põhjalikumat süvenemist. Meditsiiniline rehabilitatsioonisüsteem on väga palju edasi arenenud. Eripedagoogid ja logopeedid on läbi aastakümnete tegelnud lastevanemate nõustamisega. Nüüd, kui meie kõrval on enesestmõistetavalt psühholoogid ja sotsiaalnõustajad, on suur kergendus teha meeskonnatööd. Paarkümmend aastat tagasi oli aga logopeed või defektoloog ainus, kellel selleks vähegi ettevalmistust oli. Mõni õpetaja ja kasvataja suhtus toona vanematesse nagu lastesse, keda tuleb noomida ja õpetada, koostöö laabus vaid tublide laste vanematega, kelle lapsi sai kiita. Nüüd on enesestmõistetav, et probleeme käsitletakse ettevaatlikult ja vanemat
tuleb võtta kui koostööpartnerit. Et saada vanemalt vajalikku informatsiooni lapse kohta, tuleb olla osavõtlik ja võtta aega, anda vanemale võimalus pingevabalt lapsest rääkida. Kohtuda võib-olla mitu korda, liikuda edasi väikeste sammudega. Omal ajal tuli ette, et lapsevanemat teavitati keerulisest probleemist lastevanemate koosolekul kõigi kuuldes või üleolevalt ja möödaminnes, ei süvenetud sellesse, mis vanemal öelda on, ja imestati siis, et vanemaga ei saanud hiljem kontakti. Siit kasvas välja veel üks töövaldkond – õpetajate harimine: kuidas vestelda lapsevanematega nii, et edaspidi saaks teha koostööd lapse vajadusi arvestades. Hea on mõelda, et nüüdseks on psühholoogid eripedagoogidele appi tulnud ja kaasava hariduse põhimõtteid mõistetakse paremini. Järjest rohkem on õpetajaid, kes teevad vanemate ja tugispetsialistidega head koostööd, oskavad näha erivajadustega laste probleeme ja teavad, kuidas neid toetada. Aja jooksul on muutunud nõuannete sisu. Näiteks soovitused, mida logopeed vanematele laste kõne arendamiseks peab jagama. Lapsed on muutunud, neid hoitakse teleri, arvuti ja teiste tehniliste vidinate abil, vanemaga koostegevust on paljudel lastel järjest vähem, lastele ei loeta enam ette, ei jutustata unejutte. Lapse tahtliku tähelepanu hoidmine millegi tavalise juures on raske, kui asi pole vilkuv ja värviline. Seetõttu on laste peas palju süsteemituid fakte ja pildilisi kujutlusi, nad ei oska üldis-
1 0
tada ega seoseid näha, sest vanemad ei märka olulisi lihtsaid asju lastele selgitada. Samas on lapse enda alla matnud tohutu visuaalse informatsiooni voog, mida ta lõpuni ei mõista, rääkimata siis, et oskaks sellest jutustada. Sageli on eestikeelsed sõnad segi ingliskeelsetega ja lapse suulise kõne areng märgatavalt pidurdunud, sõnavara väike ja passiivne ning ebatäpne. Varem soovitas logopeed vestlemist lapsega, sobivaid lasteraamatuid ettelugemiseks. Nüüd, kui soovitada lapsele muinasjutte jutustada, võib vanem küsida logopeedilt hoopis arvutimänge, mis last areneks … Kodudes loetakse varasemast palju vähem raamatuid ja laste lugemisoskus on järjest viletsam, mis tekitab omakorda õpiraskusi koolis. Tihti ei suuda lapsevanemad ennast kehtestada, laps teeb, mida tahab ja tulemuseks on tahte ja motivatsiooni puudumine. Sõna „peab“ on vaidlustatud, sest laps ei taha ega teegi siis seda, mis veidigi pingutust ja vaeva nõuab. Gümnaasiumiõpilased näiteks ei häbene, kui nende kirjatöödes on elementaarsed õigekirjavead, seda ei peeta oluliseks. Suhtluskeel arvutis on tungimas kirjatöödesse, ei tehta vahet slängil ja kirjakeelel. Niisugused on tänapäeval väljakutsed, millega eripedagoogidel hakkama tuleb saada.
P ä r n u
Õ pp e n õ u s t a m i s k e s k u s E
2 0 .
t e g e v u s a a s t a
Koolipsühholoog on kui tõlk KAIRE KÜLAOTS, psühholoog
13 Läheneme loovalt.
1 2
P ä r n u
Olen Pärnu Õppenõustamiskeskuses töötanud koolipsühholoogina alates 2000. aastast. Selle ajaperioodi jooksul on vahetunud nii mõnigi haridusminister, võetud vastu seadusemuudatusi ja püütud korraldada haridusreforme. Mitmed muutused ootavad Pärnu hariduselu ees ka järgnevatel aastatel. Mulle tundub, et alati on kergem muuta asjade välist vormi, kuid kas sellega kaasnevad sisulised muutused ja koolis õppivate ning töötavate inimeste enesetunne ja rahulolu paranevad? Kurvaks teeb, kui meedias räägitakse ühe või teise kooli edukusest eksamitulemuste põhjal või kooli mõttekusest õpilaste arvu silmas pidades. Psühholoogina pean palju olulisemaks koolis valitsevat sisekliimat ja omavahelisi suhteid. Nende parandamisse ja muutmisse peaksime kõik koos panustama, et kasvaksid emotsionaalselt intelligentsed ja teistega arvestavad täiskasvanud, mitte ainult isiklikule edule ja saavutustele orienteeritud egomaniakid või depressioonis ja enesega mitte toimetulevad inimesed. Kool ei peaks olema ainult ellujäämise harjutamise koht, vaid pigem enda tundmaõppimise, individuaalsete oskuste ja võimete arendamise ning sotsiaalse suhtluse harjutamise paik. Loomulikult ei saa perekonna tähtsust laste suhtlemisoskuste omandamisel ja arendamisel kuidagi alahinnata. Selle, mis on õige ja vale, hea ja halb, saab laps esmalt teada ikkagi oma kodust ja vanematelt. Lihtsalt mõnikord ei kattu pere tõekspidamised ühiskonnas üldiselt aktsepteeritud normidega ja siis tekivadki suhetes konfliktid.
Õ pp e n õ u s t a m i s k e s k u s E
2 0 .
t e g e v u s a a s t a
Tegelikult on nii, et kõik täiskasvanud on lapse ja noore jaoks mudelid ning eeskujud ja kui meie enda käitumises väljenduks rohkem siirast huvi, hoolivust ja huumorimeelt, võtaksid lapsed need väärtused kergemini omaks ja käituksid vastavalt. Kool on omaette süsteem, mida mõjutavad olulisel määral ühiskonnas toimuvad protsessid. Koolipsühholoogina tööle asudes sain jääda oma tegevustes kooli- ja haridusekeskseks. Praegu pean üsna sageli ühendust võtma lastekaitsjate, noorsoopolitsei, meditsiinitöötajatega, sest laste probleemid on muutunud mitmekülgseks ja koolist on saanud mingis mõttes sotsiaalasutus. Arvan, et kõige raskem ongi muutustega toime tulla, sest lapsed muutuvad palju kiiremini, kui koolisüsteem järele jõuab. Gümnaasiuminoortele teevad muret suhtlemine täiskasvanutega ja iseenda emotsionaalne seisund. Neile on esmatähtsad koolivälised asjad, hakkama saamine isikliku eluga. Paljud noored elavad omapäi, üürivad korterit, peavad toime tulema nii toiduraha leidmise kui sõbrasuhete ja oma meeleoludega. On juhtumeid, kus noorel on 600 sõpra Facebookis, aga tõsistest asjadest või oma enesetundest pole ikka kellegagi rääkida. Palju esineb meeleolukõikumisi, masendust, kurbust, väsimust. Unehäired ja magamatus viivad probleemideni koolis: kas ei jõuta sinna üldse või jäetakse tööd tegemata, mis omakorda põhjustab konflikte õpetajatega. Meie õpetajad on harjunud, et ollakse kohusetundlikud ja peetakse tähtaegadest kinni, aga tänapäeva noorte elustiil ei käi
kella, vaid enesetunde järgi. Õpetajatel on raske sellega leppida ja konfliktid on kerged tulema. Psühholoogi ülesanne on siis olla „tõlk“ õpilase ja õpetaja vahel. Mõnikord on mind koolis ja mujal häirinud täiskasvanute mõtlemine, et tehke selle lapsega midagi, pange ta kuskile mujale, ta ei ole normaalne ega sobi siia. Tekib küsimus: kus see koht siis on, kuhu halvasti käituv või probleemne laps kuulub? Täiskasvanutena peame kõik võtma vastutuse iga lapse heaolu ja arengu toetamise eest. Ei ole nii, et keegi mujal teeb lapsega imesid. Muutumine ja muutmine algab igast inimesest endast, oluline on tahe ja oskused midagi teisiti ning paremini teha.
Koolisotsiaal nõustaja – kooli ja kodu koostöö koordineerija ÜLLE LAURSOO, koolisotsiaalnõustaja
15 1 4
P ä r n u
Koolisotsiaalnõustaja kuulub koolis tugipersonali hulka. Keda ta siis toetab, milline on tema ulatatav tugi ja millistel puhkudel? Nii kool kui perekond – mõlemal lasub vastutus selle eest, kuidas õpilane ennast koolis tunneb ja kui edukas ta on. Mõlemad soovivad kahtlemata, et kooli lõpetav noor inimene oleks küps tegema tarku valikuid, saaks edasisega hästi hakkama, oleks õnnelik. Ja et igapäevaelu koolis pakuks rahulolu. Kui kõik ei lähe ideaalselt, on kannatajaks laps. Siis tuleb mängu koolisotsiaalnõustaja, pakkudes tuge vajadusel kõigile kolmele osalisele ja „õlitades” nende koostööd. Eelduseks on nõustaja professionaalsed oskused luua inimestega hea kontakt, kohustuseks aga ametijuhendijärgne nõue toetada õpilast tema põhihariduse omandamisel. Kasuks tulevad loomupärased isiksuseomadused olla avatud sõnades, hoiakutes ja suhetes, panna inimesi rääkima ja uskuma olukorra paranemise võimalusse. Iga õpilane on väärt neutraalset ärakuulajat. Ka siis, kui tema väärtushinnangud ja hoiakud on raskesti vastuvõetavad. Koolisotsiaalnõustajad teavad, kui raske võib olla töötamine sellise õpilase väärtuste skaalal. Aeg-ajalt tulebki leppida tõdemusega, et muutusteni jõutakse hoopis hiljem ja valusamalt, kui üldse … Koolisotsiaalnõustaja oskab töörõõmu leida ka lihtsalt nendest hetkedest, kui näeb, et laps on avatud ja usaldav. Võib-olla on ta ainuke suur inimene õpilase elus, kellega noor inimene saab oma mõtteid ja sündmusi jagada. Ja ehk algab muutuste tee just sellest hetkest.
Õ pp e n õ u s t a m i s k e s k u s E
2 0 .
t e g e v u s a a s t a
Õpetaja, eriti klassijuhatajaga on koostöö väga tähtis. Väga palju vajalikku informatsiooni jõuab koolisotsiaalnõustajani tema kaudu. Õpetaja on enamasti esimene märkaja ja ulatab lapsele esimesena abikäe. Paljude õpetajate tähtsus ja mõju lapsele on hindamatu. Vahel on kujunenud õpilase-õpetaja koostööst suhete sasipundar, mida nad ise enam lahti ei haruta. Seda eriti juhul, kui õpilase halb käitumine on suunatud isiklikult õpetaja vastu. Siis on koolisotsiaalnõustajal vaja varuda aega ja palju kannatust, et aidata mõlemad taas toimivasse õppetöösuhtesse. On normaalne, et õpetaja ja lapsevanem teevad ühise eesmärgi nimel koostööd. Paraku näeb koolisotsiaalnõustaja sageli olukorda, kus see on ühe poole püüdlustele vaatamata olematu. Põhjusi, miks lapsevanemad koostööle ei tule, on palju. Selleks võib olla vanemate kiirus ja liigne hõivatus, töötamine kodust kaugemal. Või on selleks hoolimatus lapse suhtes. Äkki mängib rolli koolis isiklikult läbielatud negatiivne kogemus? On ka võimalus, et mõned inimesed lihtsalt ei sobi omavahel rääkima. Siis on hea, kui keegi vahendab. Koolisotsiaalnõustaja koostöö lapsevanemaga ei pea algama alati kooli pinnal, selleks võib kasutada õppenõustamiskeskust, mis pakub oma neutraalsusega märksa turvalisemat paika. On õnnelikke olukordi, mil asjad lahenevad nagu iseenesest ja kolme osalise koostöö laabub edaspidi tõrgeteta. Ja häid hetki, kui õpetaja märkab muutusi õpilase juures, mis on saanud alguse muutustest kodus.
Jagamise rõõm.
1 6
P ä r n u
On selliseidki olukordi, kus koolisotsiaalnõustaja tunneb ära, et probleemiga peab hakkama tegelema keegi teine meie heade koostööpartnerite hulgast: psühholoog, lastekaitsespetsialist, noorsoopolitsei, psühhiaater … Kust koolisotsiaalnõustaja ise tuge saab? Kordaläinud lugudest eelkõige. Koolitustest ja uute asjade õppimisest. Meil Pärnus on väga vedanud: õppenõustamiskeskus on just see paik, kus saab end laadida kolleegide hea energiaga, kus saab küsida, teades, et vastustest leiad taas õige teeotsa. Nii saab tulla uus päev uute võimalustega.
Õ pp e n õ u s t a m i s k e s k u s E
2 0 .
t e g e v u s a a s t a
Psühholoogia teenistuse eilsest ja tänasest päevast ANNE TOIGER, psühholoog
19 Rohkem erinevaid inimesi, rohkem häid mõtteid.
1 8
P ä r n u
Pärnu linna ja maakonna inimestele psühholoogilise abi andmise alguseks võib pidada 28. aprilli 1983, kui Sindis avati Pärnu perekonnanõuandla. Juhatajaks sai Urve Laos, konsultandid olid seksuoloog Helvi Rammul ja psühhiaater Silvia Vanatoa. Tollane perekonnanõuandla allus Pärnu teenindustootmisvalitsusele. Pakuti seksuaalõpetust, psühholoogilist nõustamist ja avati tutvumisteenistus. 1. veebruaril 1985 sai perekonnanõuandla juhatajaks Sirje Tammiste. Lisandus ka uusi konsultante: kunstnik-kujundaja Malle Lauk, nahaarst Elvi Riis, jurist Ants Laretei, koolipsühholoogid Ene Talviste ja Ene Kurm. Suur tähtsus oli telefoninõustamisel, loengutel, pakuti individuaal- ja paarinõustamist. Nagu konsultantide ametitest näha, oli inimestele pakutav abi mitmekülgne. 1990. aastate alguses Pärnu teenindustootmisvalitsuse tegevus lõppes, Pärnu perekonnanõuandla viidi Pärnu linnavalitsuse kantselei alluvusse ja 30.aprillil saadi lõpuks ruumid Pärnusse Jalaka 8. 1. septembril 1995 sai nüüd juba Pärnu perenõuandla juhatajaks Ene Talvist. Konsultandid ja perenõuandla töötajad olid vaheldunud. Inimestele anti psühholoogilist ja psühhiaatrilist abi. Tihe koostöö oli lastepsühhiaater Kaja Rannaga. Põhikohaga olid tööl psühholoogid Ave Eero ja Anne Toiger. Et inimesi paremini aidata, asusid psühholoogid õppima uusi teraapiaid: pereteraapiat, kunstiteraapiat, psühholoogilist kriisiabi jne. 1. aprillil 1996 viidi perenõuandla sotsiaalhoolekande osakonna alluvuse. Et klientide arv pidevalt kasvas, said olemasole-
Õ pp e n õ u s t a m i s k e s k u s E
2 0 .
t e g e v u s a a s t a
Kui lähtume psühholoogilise abi andmise ajaloost Pärnu linnas, siis on toimunud ilmselge allakäik inimeste kahjuks. Ideaalne oleks, kui psühholoog saaks abi anda, ilma et peaks abivajaja käest küsima, kas ta elab linnas või maal. Kindlasti oleks vaja rohkem kui ühte psühholoogi ametkohta. Vaatamata kõigele on siin täna töötavad inimesed valmis andma oma parimat, et inimesi aidata. Jätkuvalt tuleb inimeste elus ette keerulisi ja raskeid olukordi, mida on lihtsam lahendada oma ala asjatundjate abiga. Võib tulla individuaalnõustamisele ja vastuvõtule paari- ning pereprobleemidega. Probleeme on erinevaid, kuid läbi aastate on esikohal kasvatusprobleemid, suhtlemisprobleemid nii tööalaselt kui lähedastega, käitumisprobleemid, toimetulek iseendaga, paari- ja perekriisid. Jääme lootma, et kõik läheks paremuse poole.
vad ruumid inimestele abi osutamisel takistuseks. 1996. aasta augustist algas tollase perenõuandla juhataja Ene Talvisti suur võitlus uute ruumide eest. Kauaoodatud kolimispäev jõudis kätte 13. jaanuaril 1998. Uued ruumid saadi Pärnus Kuninga 19. Jätkus psühholoogide enesetäiendamine. Tihe koostöö oli Pärnu psühhiaatriahaigla, Pärnu linna ja maakonna sotsiaaltöötajate, perearstidega. 1. detsembril 1997 otsustati perenõuandla viia pereabikeskuse alluvusse ja sealtmaalt saame rääkida psühholoogiateenistusest. Üks raskemaid katsumusi oli 2001. aasta septembris, kui Pärnu linna ja maakonda tabas metanoolikatastroof. Et uute ruumide asukoht oli väga hea, jõudis järjest rohkem inimesi oma probleemidega nõustamisele. Psühholoogiateenistuses oli neli ametkohta ja vaatamata sellele olid vastuvõtule pääsemisele järjekorrad. Oluline oli ka see, et teenus oli kliendile tasuta ja teenindati nii linna kui maakonna elanikke. 2006. aastal lahkus töölt kogu senine psühholoogiateenistuse personal. Sama aasta sügisel koliti uue koosseisuga Metsa 1 ruumidesse. 1. jaanuaril 2012 viidi psühholoogiateenistus üle õppenõustamiskeskuse koosseisu. Linna ja maakonna inimeste nõustamiseks on üks psühholoogi ametkoht. Eriti suureks probleemiks on nii psühholoogide kui ka maakonna inimeste poolt vaadatuna see, et tasuta psühholoogilist nõustamist saavad ainult linnaelanikud. Kus on see koht, kus saavad nõustatud maakonnas elavad inimesed?
“Kui te tahate kasva tada häid lapsi, tehke nad õnnelikuks” Oscar Wilde OLGA ŠUNJAJEVA, psühholoog
21 2 0
P ä r n u
Parim laste kasvatamise viis on teha nad õnnelikuks. Iga vanem soovib, et tema laps oleks õnnelik. Kuidas aga aidata lapsel tasakaalukaks ja harmooniliseks isiksuseks kasvada? Millele peaksime mõtlema, et meie lastel oleks õnnelik lapsepõlv? Tegelikult on õnnelikkus lapse loomuses, meie asi on seda hoida. Kasvatustrendid triivivad ühest äärmusest teise. Kolm-nelikümmend aastat tagasi eeldati lapselt sõnakuulelikkust ja osalemist kodutöödes. Kord oli sageli liiga range ja lapse arvamust ei küsitud. Paljud tänapäeva vanemad ei taha kohelda oma lapsi samal viisil, nagu neid omal ajal koheldi. Vahepeal on toimunud palju positiivset. Lapsed ja noored on tänapäeval julgemad ja sotsialiseeritumad, kui olid nende vanemad. Nad reisivad, oskavad võõrkeeli ja vahel tundub, et nende koduks on kogu maailm. Vanemad tahavad, et nende lapsed kasvaksid algatusvõimelised, iseseisvad, julged, head suhtlejad. Seetõttu jäetakse ära paljud keelud, antakse lapsele rohkem vabadusi, pakutakse suuremaid võimalusi. Ent sageli on liiga rangete piirangute alt libisetud hoopis piiranguteta maailma. Lastelt ei nõuta enam ei vanemate austamist ega kodutöödes osalemist. Suuremate vabaduste ja võimaluste varjukülg on see, et paljud vanemad ei suuda neid tasakaalustada kindlalt paika seatud piiridega, mille raames oleks lapsel turvaline tegutseda. Sageli jõuab juba paariaastase lapse vanem tõdemusele, et tema võim ei käi lapsest üle. Öeldakse, et õnnelik elu algab kodutundest. Loo oma lapsele kodu, kus ta saab end turvaliselt ja hästi tunda, siis võid kindel olla, et ka lapselastel tuleb tasakaalukas ja õnnelik elu.
Õ pp e n õ u s t a m i s k e s k u s E
2 0 .
t e g e v u s a a s t a
Esmalt peab lapsel olema stabiilne ja kindel elurütm. Laps vajab rutiini. Eriti tähtis on see imikutele ja väikelastele. Laps sööb, magab ja mängib kindlatel aegadel ning see on lapse organismile väga tähtis. Kui rikkuda lapse elurütm, muutub ta jonnakaks ja väsib kiiresti. Kui lapsele esitatavad nõudmised ja kuhjunud pinged ületavad tema jõuvarusid ja rahuldavat lahendust ei paista kuskilt, langeb ta stressi. Algul on laps ärrituv, pahur, rahutu ja takerduv, unustab tavalisest rohkem ja nutab tühistel põhjustel. Stress võib väljenduda ka söögiisu kadumise ja unehäirete näol. Põhiline on olla oma lapsele eeskujuks ja mitte kaotada järjekindlust. Nõudes lapselt midagi, ei tohi ise näidata oma mugavuse või heaolu kiireks saavutamiseks vastupidist käitumist. Laps peab tajuma reegleid ja nägema, et ka täiskasvanud neid järgivad. Ei tohi muutuda seejuures vangivalvuriks, keda laps kardab ja kelle loodud reeglitest ei astu ta üle vaid hirmu tõttu. Me kõik oleme ekslikud ja tihti näitavad lastevanemad lapsele ette vale teguviisi, rikkudes ise enda loodud reegleid. Alati ei ole laps süüdi ja pahatihti saab talle osaks palju ebaõiglust. Nii võib ta hakata hoopis kartma täiskasvanute maailma, sest tajub selle valelikkust. Vastu hakates ta tihti kontrollib, kas me ise käitume nii, nagu oleme talle rääkinud ja temalt nõudnud. Lapse turvaline kiindumussuhe põhineb sellel, et laps tohib suhtes ilmutada igasuguseid tundeid, ka negatiivseid. Kõigist tundeist kõige murettekitavam on agressiivsus – viha, raev. Kasvatamine tähendab seda, et täiskasvanud aitavad lapsel oma
Hoiame endis õnnelikku last.
2 2
tundeid valitseda. Last kiites ja karistades tuleb olla õiglane. Kõige tähtsam on mitte alavääristada last kui isiksust, kui ta teeb midagi valesti, tuleb arutada läbi tema teguviis. Lapse päevakavas ei pea ilmtingimata olema huviringe ja põnevaid üritusi, aga talle peaks kindlasti jääma iga päev aega mängimiseks ja omaette olemiseks. Ei tohi unustada pisipõnnidele ette lugeda muinasjutte ja tutvustada neile eri stiilis muusikat. See kõik soodustab lapse loovust, tõkestab vägivaldsust, aitab üle saada halbadest tunnetest ja on seega pisikese inimese arengu seisukohast väga oluline. Lapsed on hämmastavalt kiired õppijad ja tohutult taibukad. Kui meie oleme juba piisavalt targad, et teada, mida tahame, siis laste puhul on see lihtsam – neid juhivad teadvustamata tahtmised. Lapsed tahavad ja oskavad olla õnnelikud siin ja praegu, mitte väljamõeldud maailmas, milles täiskasvanud inimesed tavaliselt elavad: muremõtted minevikust, hirmumõtted tulevikust. Lapsed oskavad olla õnnelikud, sest keskenduvad oma praegusele tegevusele. Vaadake näiteks mõnda kaheaastast last. Ta on õnnelik enamiku ajast. Ta ei mõtle. Ta lihtsalt on. Ta teeb seda, mida talle teha meeldib – just nüüd ja praegu. See võimaldabki tal olla õnnelik. Kui temalt ära võtta mänguasi, mis aitab tal püsida joovastavas rõõmuhetkes, saab tema jaoks õnn sel hetkel otsa. Tema õnn võrdub võimalusega mängida ennastunustavalt. Jah, just seesama teeb täiskasvanud inimesedki õnnelikuks, aga oleme selle oskuse unustanud. Tehes ennastunustavalt mi-
P ä r n u
dagi, mida sa armastad, tunned tõelist naudingut ja rõõmu. Maailm avardub, mured kaovad ja sa koged kulgemist. Meie laste tulevik on meie kätes ja samal ajal ei ole ka. Ameerika kirjanik Kahlil Gibran soovitas täiskasvanuil saada lastesarnaseks, aga mitte pingutada, et teha lapsi endasuguseks: „Te olete nagu vibud, millelt lapsed lendavad nagu elavad nooled. Kui vibunöör on liiga lõtv, jääb lapse lend lühikeseks, ta kukub lähedale ega pääse emast ja isast kunagi lahti. Liiga pingul vibu aga lennutab lapse horisondi taha, nähtamatusse kaugusse ...“
Õ pp e n õ u s t a m i s k e s k u s E
2 0 .
t e g e v u s a a s t a
Kunstiteraapia meetodid koolipsühholoogi töös LY JAGOR, psühholoog
25 Selleks, et teisi õpetada, peame ise õppima.
2 4
P ä r n u
Ühiskonna kiire muutumine esitab koolidele üha uusi väljakutseid. Peetaks justkui loomulikuks, et koolisüsteem suudab need kõik lahendada. Haridust antakse väga erinevate vajadustega lastele, eri spetsialiste pole aga alati võimalik rahanappuse tõttu kasutada. Ressursid on piiratud, vajadused mitte. Mõned haridustöötajad leiavad, et kool vastutab lapse arengu aspektide, sealhulgas emotsionaalse arengu eest. Mõni ütleb isegi, et kogu ühiskond vastutab selle eest, et laps vastaks üldistele standarditele, temast kasvaks terviklik, terve, edukas ja armastusväärne inimene. Kool on koht, kus saab teha palju ennetavat tööd ja mitmel tasandil. Ollakse seisukohal, et tunduvalt suurem arv lapsi ja noori vajab teraapiat, lihtsalt pered ja kool ei ole neid veel identifitseerinud. On õpilasi, kes tulenevalt nende ajutistest või spetsiifilistest õpiraskustest vajavad õppekavas ettenähtud tulemuste saavutamiseks tavakoolis täiendavaid tugiteenuseid ja tingimusi. Eestis näeb hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduse kontseptsioon ette täiendavate ressursimahukate tugiteenuste arendamist, mis võimaldaks eriti tundeelu- ja käitumishäiretega lastega töötamisel kunstiteraapiate toomist haridussüsteemi. Koolipsühholoogil on õppetööd toetava tugiteenuseid pakkuva meeskonna liikmena mitmeid võimalusi, kuidas neid õpilasi aidata. Üks võimalus on kasutada kunstiteraapia meetodeid. Kunstiteraapiat on hakatud hariduses üha rohkem hindama ja on aeg, et ta oleks kättesaadav igas koolis, sest see aitab kaasa õpilaste akadeemilisele edule. Põhjalikumad ülevaated kunsti-
Õ pp e n õ u s t a m i s k e s k u s E
2 0 .
t e g e v u s a a s t a
Milline aga on olukord meie üldhariduskoolides kunstiteraapia ja kunstipõhiste meetodite kasutamisega? Piiratud ressursid ei võimalda kooli tööle võtta kunstiterapeute, aga kas võiksid kasutada ja kuidas kasutavad neid meetodeid koolipsühholoogid oma igapäevatöös? Kaardistasin 2012. aastal kunstipõhiste meetodite kasutamise hetkeolukorda üldhariduskoolides töötavate koolipsühholoogide töös ja ilmnes, et koolipsühholoogid on õppinud kunstipõhiseid meetodeid ja teraapiaid ning kasutavad neid oma igapäevatöös, mis tähendab seda, et nad peavad neid efektiivseks. Palju kasutatakse visuaalkunstipõhiseid meetodeid. Harvemini kasutati muusika, psühhodraama/draama ja tantsu, liikumise/ rütmikaga meetodeid. Visuaalkunsti tehnikatest kasutavad koolipsühholoogid kõige sagedamini joonistamist (57% sageli), ent ka maalimist (12% sageli) ja skulptuuri, harvemini kasutatakse pildistamist, graafikat ja filmimist. Mõni kasutab fotode analüüsi, voolimist ja meisterdamist, piltide värvimist. Muusikaga seotud kunstipõhistest meetoditest kasutavad koolipsühholoogid oma igapäevatöös peamiselt muusika aktiivset kuulamist, harvemini improviseerimist, komponeerimist ja muusika taasesitamist. Tantsu ja liikumisega seotud tegevustest/tehnikatest kasutatakse kehatunnetust/ võimlemist/ joogat, loovtantsu, kontaktimprovisatsiooni ja konkreetseid tantsustiile. Psühhodraama ja draama meetoditest kasutatakse sageda-
teraapiate kasutamisest koolikontekstis on kättesaadavad USA, Ühendkuningriigi, Iisraeli ja Soome kunstiterapeutide töödes. Bush, Karkou, Hautala ja Moriya on oma uurimuste alusel toonud välja võimalused kunstiteraapia- ja kunstidepõhiste meetodite edukaks kasutamiseks ning integreerimiseks koolisüsteemi. Kunstiteraapia meetodid on koolis kergesti kohandatavad ja vastavad eri arengutaseme, õppimis-, sotsiaalsete- ja emotsionaalsete vajadustega õpilastele. Lastel on raske ennast täiskasvanutele n-ö avada, mitteverbaalne suhtlemine võimaldab neil sümbolite kaudu paremini oma tundeid väljendada. Paljud koolinõustajad võivad suhtuda kunsti kasutamisse umbusklikult. Nad ei ole kunsti ja kunstiteraapiaga tuttavad ning arvad ekslikult, et peavad olema väga oskuslikud nende tehnikate kasutamisel. Mõnedel juhtudel on nõustajad kasutanud kunsti võimalusi ilma selle täpset eesmärki nägemata, mis võib viia protsessi ebaõnnestumiseni. Eduka tulemuse saamise eelduseks nõustamisel on protsessi iga astme eesmärgi teadvustamine ja hoolikas planeerimine, mis peab vastama õpilaste vajadustele. Samuti tuleb omada püsivat kunsti kasutamise keskkonda, mis on nähtaval ja kohe kõigile kasutatav, seega tuleb kunsti kasutamine nõustamises muuta lastele arusaadavaks. Kunstiterapeutide töö koolis võib olla keeruline, aga nad saavad aidata riskigruppidesse kuuluvaid õpilasi akadeemilise, sotsiaalse ja emotsionaalse toimetulekuga. Kunstiteraapia kasutamine on eriti mõjus õpiraskustega noorte puhul, sest eiratakse verbaalseid oskusi, mis võivad õpiraskuste põhjuseks olla. Õige koostöö puhul toetavad haridus ja teraapia teineteist.
2 6
mini sotsiomeetriat, harvemini sotsidraama, draama meetodeid, playback-teatrit ja foorumteatrit. Töötingimused kunstipõhiste meetodite kasutamiseks ei ole tihti piisavad, puuduvad selleks mõeldud ruumid ja napib raha vahendite ostmiseks. Need koolipsühholoogid, kes arvavad, et nende koolis võiks kunstipõhiste meetodite rakendamise võimalused olla paremad, kasutavad visuaalkunsti tehnikatest peamiselt joonistamist. Koolipsühholoogid kasutavad kunstipõhiseid meetodeid kõige sagedamini õpilaste emotsionaalsete probleemide (54% sageli), tervise ja koduste probleemide (48% sageli) ning suhtlemisprobleemidega töötamisel. Harvemini kasutatakse kunstipõhiseid meetodeid käitumis- ja arenguprobleemide ning õpiraskuste korral. Oma töökogemuse põhjal toovad koolipsühholoogid välja osa kunstipõhiste meetodite/tehnikate kasutamise efektiivsuse teatud probleemidega töötamisel. Efektiivseks peetakse kunstipõhistest meetoditest/tehnikatest joonistamise kasutamist madala enesehinnangu korral, lugude jutustamist ja kirjutamist õpiraskuste korral, liivakastiteraapiat alateadlike pingete puhul, savi ja plastiliini hüperaktiivsuse korra ning mängu kasutamist suhtlemisoskuse ja sotsiaalsete oskuste arendamisel. Kunstipõhiste meetodite kasutamise võimalustega oma koolis on väga rahul vaid 4% koolipsühholoogidest, kolmandik on üldiselt rahul ja üldse ei ole rahul 10% vastanutest. Pool koolipsühholoogidest on seisukohal, et kunstipõhiste meetodite
P ä r n u
kasutamise võimalused nende koolis võiksid olla paremad. Töötingimused kunstipõhiste meetodite kasutamiseks ei ole tihti piisavad, puuduvad selleks mõeldud ruumid ja napib raha vahendite ostmiseks. Puuduste poolelt tulevad esile vajadus suurema ruumi või spetsiaalse teraapiakabineti järele ja pesemisvõimaluste puudumine. Kõigil ei ole ka piisavalt töövahendeid. Mõnikord võib kunstiteraapia meetodite kasutamine koolis põrkuda inimestevaheliste suhete ning kooli kultuuri ja teraapia põhimõtete erinevustele. Huvi kunstipõhiste meetodite kasutamise vastu kasvab, mis väljendub soovis oma professionaalseid oskusi täienduskoolituse raames rikastada. Koolipsühholoogi töös on oma koht kunstipõhiste meetodite kasutamisel, mille kaudu võimaldatakse õpilastele parem toimetulek ja edasijõudmine igapäevases koolielus.
Õ pp e n õ u s t a m i s k e s k u s E
2 0 .
t e g e v u s a a s t a
Karjääriteenused – mis need on? KÄTLIN MURU, karjäärinõustaja
29 Pärast tööpäeva lõppu karjäärikohvikus.
2 8
P ä r n u
Kiirete ja pidevate muutuste ühiskond – nii võib iseloomustada tänapäeva maailma. Muutuvad nii töö iseloom kui ka töö tegija. Töö koguhulga kahanemine, mis tuleneb uute tehnoloogiate kasutuselevõtust, jätab tööta paljud traditsioonilistel aladel tegutsenud töötegijad. Selline olukord nõuab inimestelt pidevat valmisolekut vahetada ametikohti või isegi tegevusala. Ka kõrge tööalane kvalifikatsioon mis tahes erialal ei tähenda veel edu tööturul. Muutused on globaalsed, meeldib see meile või mitte. Need on protsessid, mille peatamine pole meie võimuses. Küll aga saame olla kursis toimuvaga ja planeerida oma elu, tegevusi, õpinguid, ametite ja töökohtade valikuid, arvestades maailmas toimuvaga. Tingimustes, kus ühelt poolt valitseb informatsiooni üleküllus, aga teiselt poolt puuduvad piisavad teadmised, kust vajalikku teavet leida ja kuidas seda selekteerida, võib tulemuseks olla see, et inimesel on raske lahendusi leida. Nii tekibki olukord, kus kõrvalise abita on noorel, kuid ka juba tööturule sisenenul raske leida vajalikku teavet ja seda töödelda ning teha tulemuste põhjal enese jaoks optimaalne otsus. Karjääriteenuste osutamisega on Eestis tegeldud üle 80 aasta. Selle aja jooksul on arenenud ja muutunud nii teenuste sisu kui valdkonnaga seotud mõisted. Tänapäeval on laialt levinud kolm karjääriteenust: karjääriõpe, karjääriinfo vahendamine ja karjäärinõustamine. Karjääriõppe toel arendab inimene pädevusi, mis võimaldavad teha iseseisvaid ja teadlikke valikuid õppe- ja tööelu kavan-
Õ pp e n õ u s t a m i s k e s k u s E
2 0 .
t e g e v u s a a s t a
Karjääriplaneerimisel toetab inimest karjäärinõustaja, aidates tal suurendada teadlikkust iseendast, hariduse ja tööturu võimalustest, püstitada eesmärke ja kavandada tegevusi nende eesmärkide saavutamiseks. Noored vanuses 7–26 eluaastat saavad infot ja nõu karjääriplaneerimisega seotud küsimustes karjäärikeskustest üle Eesti. SA Innove karjääri- ja nõustamisteenuste arenduskeskus on sõlminud partnerluslepingud 17 piirkondliku teavitamis- ja nõustamiskeskusega (Rajaleidja keskused). Samuti toetab ja arendab SA Innove alates 2009. aastast karjääriteenuste osutamist 59 partnerkoolis. Pärnu maakonnas tegeleb karjääriinfo vahendamise ja karjäärinõustamisega Pärnu Õppenõustamiskeskuse karjääriteenistus, olles toeks ja partneriks koolidele karjääriõppe korraldamisel.
damisel ning omandab valmisoleku elukestvaks õppeks ja oma potentsiaalile sobivaima rakenduse leidmiseks igas eluetapis. Formaalõppes on karjääriõpe korraldatud teoreetilise ja praktilise õppena, mille raames õpilane arendab teadlikkust iseendast ja oma võimalustest ning omandab teadmisi töömaailmast, elukutsetest ja õppimisvõimalustest. Karjääriõppe toel kujundab õpilane hoiakud, mis soodustavad tänapäeva töömaailma sisenemist, iseseisvate ja teadlike karjääriotsuste tegemist ning valmisolekut elukestvaks õppeks. Karjääriõppe initsiaatoriks koolis on karjäärikoordinaator. Karjääriinfo on haridust, tööturgu, elukutseid ja nende omavahelisi seoseid puudutavad korrastatud andmed. Karjääriinfo hõlmab karjäärivaliku hindamise vahendeid ja infomaterjale, mis aitavad inimesel aru saada, mida ta teab enda, oma valikuvõimaluste ja otsustusmehhanismide kohta. Info leidmisel on suureks abiks karjääriinfo spetsialist, kelle töö on info kogumine, analüüsimine, sünteesimine, vaagimine ja karjääriotsuse elluviimise toetamine. Tema põhitegevused on avalikkuse teavitamine karjääriteenustest, karjääriinfo vahendamine individuaalselt ja gruppidele. Klientide vajadustest lähtuvalt kasutab infospetsialist eri metoodikaid ja karjääriinfo vahendamise abivahendeid. Karjäärinõustamine on inimese toetamine teadlike karjääriotsuste tegemisel ja elluviimisel. Nõustamine loob eeldused, et inimene suudab paremini analüüsida iseennast ja oma võimalusi ning planeerida ja ellu viia isikliku karjääriplaani, tuginedes elukestva õppe põhimõtetele.
JUHATAJA
PSÜHHOLOOGIATEENISTUS
Psühholoogid
NÕUSTAMISKOMISJON
KARJÄÄRINÕUSTAMINE
ÕPPENÕUSTAMINE
II TASAND
I TASAND
II TASAND
VALDKONDADE JUHT
VALDKONDADE JUHID
KOORDINAATOR
Karjäärinõustajad
Koolisotsiaalnõustajad
Eripedagoogid
Karjääriinfo spetsialistid
Koolipsühholoogid
Logopeedid
Noorteinfo spetsialist
Psühholoog
Sotsiaalnõustaja
3 0
Pärnu Õppenõustamiskeskus 20 Metsa 1, Pärnu 80010 Tel 443 1436 www.onk.ee e-post onk@onk.ee