metsaelu
Kas hall- või valgejänes, MERIKE LINNAMÄGI
Tänavune loodus vaatluste kampaania keskendub sarnastele liigipaaridele.
E
esti Looduseuurijate Selts, keskkonnaministeerium ja Keskkonnaagentuur kutsuvad jälle kõiki loodust vaatlema, et saada teavet liikide levikust. Tänavune vaatluskampaania keskendub liigipaaridele: halljänes ja valgejänes, harilik siil ja kaelussiil, arusisalik ja kivisisalik, võsa-vööttigu ja salu-vööttigu, suur-rabakiil ja hännakrabakiil. Eraldi oodatakse andmeid järgmiste haruldasemate liikide kohta: vaskuss, mudakonn, viinamäetigu, mägiristik, valgetähn-pajuliblikas, harilik valvik ja soosammal, kaneelpruunik ja harilik tanuseen ehk maarasv. Lisaks oodatakse teavet 2014. aasta orhidee halli käpa ja aasta liblika päevapaabusilma kohta. Kuna tänavu on rahvusvaheline valge-toonekurgede loendus, on oodatud andmed ka valge-toonekure pesade kohta. Vaatlejailt oodatakse, et nad oma vaatlusandmed registreeriks internetis loodusvaatluste andmebaasi kodulehel (http://lva.eelis.ee) olevasse elektroonilisse päevikusse. Võimalusel palutakse lisada ka vaatlusobjektist tehtud foto(d). Vaatluskampaania kestab septembri lõpuni. Kõigi nende vahel, kes sisestavad andmebaasi vähemalt viis vaatlust, loositakse oktoobris välja kolm auhinda: ühepäevane matk koos kolme kaaslasega, loodusajakirjade neljase paketi tellimus 2015. aastaks, raamat “Metsik lootus. Eduka looduskaitse eesliinil”. Halljänes (Lepus europaeus) ja valgejänes (Lepus timidus) Halljänese karvastik on pruunikashall nii suvel kui talvel, valgejänese kasukas muutub talvel valgeks. Suvisel ajal on mõlemad enam-vähem üht värvi, kuid siis on neid hõlbus eristada saba värvuse ja kuju järgi: valgejänese saba on lühike ja alati valge, halljänese oma aga pik-
20
sinu mets
mai 2014
Halljänes.
INGMAR MUUSIKUS
Valgejänes. REIGO ROASTO
WIKIPEDIA
Harilik siil.
Kaelussiil.
lik, ülapool must, valge servaga, ja alapool valge. Halljänes asustab põlde ja avamaastikke, ulatuslikes metsamassiivides teda ei kohta. Metsad, talvel ka sood on elupaigaks valgejänesele.
vad ning vöödid võivad ka täiesti puududa. Suue on suhteliselt kitsas ja välja venitatud ning selle serv ja huul on valged. Teo keha on hele, kahvatukollane või kreemjasvalge. Asustab niiskemaid elupaiku. Eestis tavaline liik. Salu-vööttigu on haruldasem ning rohkem seotud kultuurmaastike ja eriti parkidega. Tema koda on 5,5 keermega ning 18–25 mm lai ja 12–22 mm kõrge. Koda on harilikult särav- või helekollane, vahel roosakas, läikiv, kuni viie pruuni vöödiga keermetel. Teo keha on hele, kahvatukollane või kreemjas-valge. Tema huul on pruun.
Harilik siil (Erinaceus europaeus) ja kaelussiil (Erinaceus romanicus) Eestis on kaks siililiiki üsna sarnased, kuid üks erinevus on, et hariliku siili kõht on hallikas, pruunika pikitriibuga, kaelussiilil aga tumepruun, erevalge laiguga rinnal. Kuna siilid oma kõhtu kiivalt varjavad, saab neid eristada ka näo järgi: harilikul siilil kulgeb ninast kummagi silmani selge tumepruun vööt. Kaelussiilil sääraseid selgeid vööte pole, mõnel võib silma ees märgata ähmast heledat ristvööti või laiku. Võsa-vööttigu (Cepaea hortensis) ja salu-vööttigu (Cepaea nemoralis) Vööttigusid saab eristada huule värvuse järgi, mis salu-vöötteol on pruun, võsa-vöötteol valge. Võsa-vöötteo koda on 5–5,5 keermega ning 14–22 mm lai ja 10–17 mm kõrge. Läikival kollasel kojal on kuni viis pruunikat vööti. Kodade värvus ja muster on väga varieeru-
Arusisalik (Lacerta vivipara) ja kivisisalik (Lacerta agilis) Arusisalik on Eesti sisalikest kõige tavalisem, täiskasvanult 10–16 cm pikkune. Isasloomadel on oranž või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel valkjashall, kollakas või rohekas. Arusisalikuga on sarnane kivisisalik, kuid tema on arusisalikust tunduvalt suurem (ka saba väga pikk), kuni 22 cm pikkune, ja Eestis haruldane. Kivisisaliku muster on arusisaliku omast kirjum – mustri moodustavad suured mustad laigud, mille keskel on ebakorrapärased valged laigud. Ka arusisalikul võib esineda sar-