LEMMIKLOOM (juuni 2016)

EMi lisade juht: Margit Aedla, margit.aedla@ekspressmeedia.ee Projektijuht: Külli Kruusandi, kylli.kruusandi@ekspressmeedia.ee

VÄLJAANDE KOOSTAS AS EKSPRESS MEEDIA TEEMAVEEBIDE JA PRINDIERIDE OSAKOND

SELLES NUMBRIS käpa peale pannud

Toimetaja: Mariann Prooses, mariann.prooses@delfi.ee

WWW.LEMMIKLOOM.EE

9. JUUNI 2016

Klikkeritreening aitab koeral halbadest kommetest vabaneda Kass, kes on tervele lennuväljale Tagaaias siblivad linnakanad toovad rõõmu Hästi kasvatatud korterikoera viis mõttetera Foto: Raul Mee

Marina Kaljurannal on lemmikloomadega eriline side

2

3

Fotod: Raul Mee

“Koerad on minu energiaallikas ja suur tugi,” sõnab Marina Kaljurand. Juba lapse­põlves oma koerast unistanud välis­ ministri ellu tuli esimene koer alles siis, kui tema enda kodus lapsed sirgusid. Kuid seda sügavam ja värvikam on olnud tema side lemmikloomadega.

“Mulle on loomad on alati väga meeldinud. Lapsena, kui mul oma lemmiklooma veel ei olnud, sest elasime linnakorteris ja arusaadavatel põhjustel ei olnud sinna kuidagi võimalik koera võtta, ehkki tollal unistasin saksa lambakoerast, olid kõik kohalikud krantsid minu sõbrad. Ema rääkis, et kui Lohusalus puhkamas käisime ja ma mööda küla jalutasin, õnnestus mul kõigi koertega sõbraks saada. Olid nad siis ketikoerad või tigedad koerad – kõikidega sain läbi. Ma tõesti ei tea, kuidas ma ketikoertega sõbrunesin, võib-olla nad tundsid, et suhtun neisse hästi. Aga mind ei ole ükski koer kunagi hammustanud ja mul ei ole koertega ühtki negatiivset kogemust,” peab Marina end vähemalt praegu veendunud koerainimeseks.

Perre tuli päris oma esimene koer pooleldi juhuse tahtel. Kord jäi Marina koos abikaasa Kalle ning laste Kaisa ja Kristjaniga pärast õhtu­ sööki arutama, et perre oleks hädasti koera vaja, ning peagi saigi ühiselt koeravõtt kokku lepitud. “Teadsime kindlalt, et tahame üsna väikest koera, kuid seadsime tingimuseks, et ta peab olema iseloomuga. Lehitsesime koerte­ atlast ning viimaks jäigi sõelale kolm tõugu, kelle seast valik teha: šoti terjer, kääbusšnautser ja taks. Järgmise sammuna võtsime ette ajalehekuulutused ja vaatasime, milline koer oleks kohe saadaval. Kui läksime šoti terjeri kut-

Sannu oli hästi peen ja väljapeetud daam. Ta ei tulnud musitama, kuid võisid teda paitada.

Ta ei alandanud end ka koertevaheliste tülide lahendamisega.

sikat valima, võtsime kõige tagasihoidlikuma, kes sellel ajal, kui teised kutsikad aktiivselt tähelepanu nõudsid, rahulikult nurgas seisis. Kasvataja soovitas küll teist kutsikat, aga meie tahtsime just teda, kõige äpumat. Nii me ostsimegi oma esimese šoti terjeri Cassandra, hüüd­nimega Sannu, kes elas meiega koos 13 pikka aastat.”

Rahvasuu teab rääkida, et sinna, kus juba on, tuleb lisa ning Kaljurandade pere ei ole olnud selles suhtes erand. Kui Sannu oli saanud 7–8aastaseks, muutus ta kuidagi pirtsakaks, ei viitsinud jalutada ja kippus tujutsema, mille peale otsustati ühiselt võtta teinegi koer, Sannule seltsiks.

Nõnda lisandus perre taksilaadne Rocky, keda Marina sõnul hakati kasvu tõttu hiidtaksiks kutsuma.

Tõenäoliselt on tavalisest taksist tunduvalt kogukam Rocky hoopis taksi ja hagija segu, millest ka tema kopsakamad mõõdud.

Rocky ema oli toodud varjupaigast, kus ei osatud isegi aimata, et koer võiks tiine olla. Uues kodus sündiski kuus kutsikat, kolm tavalist kasvu taksi ja kolm hiidtaksi. Rocky oli oma pesa­konnas kõige suurem ja äpum ning nagu pere omanikelt kuulis, siis Rocky ema teda eriti ei armastanud, teisedki kutsikad kippusid kiusama.

Ja siis tuli Lennu…

“Kui Sannu eelmisel kevadel ära suri, oli kole aeg. Nutsime ja olime loomulikult väga kurvad. Kui sõpradele ütlesin, et Sannut enam pole, sain sõnumi, et praegu on üks must šoti terjer müüa, kas tahan kutsikat. Helistasimegi kutsika omanikule, kes on tuntud šoti terjerite kasvataja Viive Maranik. Ma lihtsalt rääkisin talle augu pähe, et ta annaks kutsika meile kodukoeraks, sest me pole näituseinimesed. Lubasime, et uhke nimega kutsikas Marland Lady Lennox saab omale hea kodu.”

Kodus sai noor koerapreili hüüdnime Lennu, sest ta on vahel nii kiire, et jääb mulje, et ta polegi koer, vaid hoopis lennuk. Ma-

rina kinnitab, et Lennut ei võetud Sannut asendama, aga kuna šoti terjer juhtus olema pere esimene koer, jäi see tõug kuidagi kalliks ja meelepäraseks, ehkki oma iseloomult on nad oi kui erinevad. “Sannu oli hästi peen ja väljapeetud daam.

Ta ei tulnud musitama, kuid võisid teda paitada. Ta ei alandanud end ka koertevaheliste tülide lahendamisega. Kui mõni teine koer tuli, haukus Sannu tema peale, seejärel aga hüppas sülle, justkui öeldes, et kakle nüüd sina edasi. Lennu on see-eest tõeline rõõmu­rull, tal on alati hea tuju,” jagub perenaisel lemmiku kohta ainult kiidusõnu.

“Lennu on nii õnnelik, et arvan, et ta oleks nõus teie koeraks ka hakkama. Käime korrapäraselt juuksuris, mis ei ole tema jaoks meeldiv protseduur, aga kui ta on kohal, siis tema saba alati vänderdab, alati annab ta juuksurile musi, alati on õnnelik.”

“Meil ongi nüüd šoti terjer ja šoti hiidtaks,” naerab Marina. “Kui Rockyga jalutame ja kõrval on ilus­ ti pügatud šoti terjer, ei usu keegi, et Rocky on tegelikult krants.”

Ega kaks ilma kolmandata jää Tegelikult on peres veel kolmaski koer, kes kuulub Marina tütrele Kaisale. Kaisa otsis just taksilaadset koera ning leidiski rõngassabalise tumedakarvalise viinerikoera Rambo. Koos Ramboga on kokku kolmepealine koerakamp omavahel suured sõbrad, kes teavad, et kui neid ühte autosse pakitakse, on midagi põnevat tulemas, näiteks sõit suvekodusse Hiiumaale või Männikul asuvasse ülisalajasse Marina lemmikjalutuspaika.

Peres on algusest peale kasvatatud koeri niimoodi, et nad pole ühe inimese, vaid terve pere lemmikud. Mõnda pereliiget kuulavad nad kas vähem või rohkem, aga on tähtis, et nad tunneksid end peres kõigiga võrdselt hästi.

Kuid loomadel endil on omavahel välja kujunenud hierarhia ning igaüks teab täpselt, mis on talle teiste poolt lubatud, mis mitte.

Marina sõnab, et koerad on ise üksteisele peres toimivad reeglid selgeks õpetanud. “Ainult Sannuga pidime vaeva nägema. Näiteks ükskord otsustas ta isepäiselt üksi Hiiumaal mere äärde minna, teine­ kord läks naabrite juurde kana­mune tooma. Saime ta õnneks veel poolel teel kätte. Teiste koertega ei ole seda muret olnud. Isegi kui jalutama läheme ja ees on autotee,

ootavad koerad kannatlikult, kuni neile järele jõuame. Nad ootavad käskluse ära, ja kui luba on antud, asuvad hooga teed ületama.”

Kui Sannu veel elas, oli Rocky kohati energiast pakatav ja taltsutamatu nagu Rambo, aga kui Sannu jäi haigeks, muutus Rocky kuidagi väärikamaks, justkui teades, et peab varsti koertekambas ohjad üle võtma. Ehkki Sannust tunduvalt suuremana, oleks ta võinud end kehtestada ja ise peremehetsema hakata, kuid seda ta siiski ei teinud. “Isegi kui haige Sannu ei saanud lõpus liikudagi, oli Rocky ikka tema esimene ja suurim austaja, kes võis tundide viisi teda lihtsalt vaadata. Sannu muidugi ei lasknud Rockyt ligi, vaatas sellise pilguga, et ah, toodi mingi krants, kas teil normaalse koera jaoks raha ei ole?” sõnab Marina naljatades.

Nüüd on Rocky juba seitsmeaastane ja eks ta tahaks vahel elu veidi rahulikumalt võtta, aga energiline Lennu kasutab igasugu nippe, et vanemat sõpra mängima meelitada. Ja kui kaks nooremat, Lennu ja Rambo, omavahel riidlevad, kutsub vanem onu Rocky nad korrale. Tavaliselt piisab selleks nähvamisest, hammaste näitamisest või mõnest hoiatavast haugatusest.

Korraks oli ka kass...

Kaljurandade peres on loomi alati armastatud, kuid nagu Marina ise tunnistab, on kuidagi juhtunud, et lemmikuteks on osutunud millegipärast just koerad, kuigi ka kassiga on eluaset jagatud. Nimelt tuli pere juurde kunagi ise üks prügi­kastikass, selline suur ja kohev must-valge kõuts. Oma james­bondiliku väljanägemise järgi saigi ta nimeks Bond. “Oi, ta oli kontrollimatu ja me saanud temaga üldse hakkama. Lõpuks viisimegi ta minu abikaasa ema juurde maale, sest ta pissis meie külaliste kingadesse ja oli ikka päris metsik.”

ge. Abikaasa püüab iga nädalavahetus Hiiumaale minna ja võtab koerad alati ühes. Mina nii tihti Hiiumaal kahjuks käia ei saa, aga see-eest saab minuga koos metsa jalutama. Mind oodatakse esmas­päeva, teisipäeva ja kolma­ päeva õhtuti.”

Bondiga sai siiski koos metsas jalutamas ja seenel käidud.

Käigud osutusid vähemalt kahejalgsete jaoks üsna tülikaks, sest kui perel seenekorvid täis olid ja ärasõidu aeg käes, ei pruukinud kass end tükk aega näole anda.

“Kui koera kutsud ja ta tuleb, siis seenelkäigud Bondiga kestsid niikaua, kuni kass seda tahtis. Istusime kõik juba autos, andsime Bondile signaali, et aeg on ära minna, tegime isegi, nagu sõidaksime juba, aga miski ei aidanud. Ootasimegi siis, kuni kass mingi aja pärast metsast välja tuli, päikese käes end soojaks praadinud, haigutades ja ringutades. Tema arvas, et vat nüüd võime koju minna. Eks ta magas kusagil põõsas või oli piisavalt lähedal ning vaatas kogu seda pulli lihtsalt pealt.

Ta teadis, et teda maha ei jäeta, ja mõtles siis, et ei viitsi veel koju minna, sest kui metsa sai juba tuldud, oleme veel natuke aega.

Bondiga linnas jalutamas käia ei saanud kunagi, ainult metsas, kus ta hüppas rohu sees nagu jänes, kui meid vahe­peal silmist kaotas.”

Pere on püüdnud koeri ka kassiga harjutada, aga koerad kipu-

vad ikkagi kassilt peksa saama.

Nii ongi sõbralikud suhted kassidega loomata jäänud.

Loomadest on väga palju tuge Ehkki lemmikuid ei saa võrrelda abikaasa või lastega, tõdeb Marina, et loomad on olnud talle energiaallikaks ja suureks toeks. “Koertega metsas jalutades saan mõelda omi mõtteid, tööasju. Olen oma kõnesid valmis kujundanud ja koju jõudes paberile pannud. Koertega koosveedetud aeg on eriline. Kui naasen 5–6päevasest lähetusest, on koerad alati nii õnnelikud, et annavad minu äraoleku andeks.” Öeldakse, et iga loom valib välja inimese, kellega tal kõige tugevam side on. Marinal oli selleks Sannu, kes võeti isegi Moskvasse kaasa, et loom saaks Eesti suursaadiku töökohuseid täitva perenaisega koos olla. “Seejärel läksin USAsse, kuhu ma ei saanud Sannut kaasa võtta, kuid sellegipoolest jäi ta läbinisti minu koeraks. Kui koju tulin, ei pööratud teistele pereliikmetele enam tähelepanu. See on isegi müstiline, sest mõnes mõttes olin ju reetur:

sõitsin ära ja jätsin looma kuude kaupa teiste pereliikmete hoolde.”

Perenaine kinnitab, et Sannu oligi tõeliselt eriline koer, kellega pidevalt midagi juhtus. Ükskord Hiiumaal suutis ta saada löögi autolt, just selle teeotsa peal, kus sõitiski

Nii põhjalikku tööd kui Sannu, kes alustas botaste närimist sellega, et võttis kõigepealt paelad ükshaaval ära, ei ole Lennu õnneks tegema õppinud. vaid üks masin päevas. Teinekord pidi jalutuskäigule viidud Sannu soojärve ära uppuma, mispeale Marina poeg Kristjan talle järele hüppas ja looma veest välja tõmbas.

“Küll see saatus viskas talle igasugu kaikaid kodaratesse, aga ta tu-

li jamadest välja. Lõpuks jäi Sannu väga haigeks. Meil oli arstiga juba kokku lepitud, et kui loomakesel väga halb hakkab, on parem ta magama panna. Sannu iseseisvalt enam ei tõusnud ja oli näha, et ta oli õnnetu. Aga sellel hommikul, kui pidime ta magama panema, kõndis ta ise toidukausi juurde ja vaatas meid sellise näoga, et halloo, kas siin peres koeri ei toidetagi? Seejärel elas ta veel kaks nädalat, mille eest olen siiani ääretult tänulik. Oleksime ta magama pannud Tallinnas ja tuha viinud Hiiumaale, kuid Sannu kannatas meie esimese Hiiumaa väljasõiduni. Suurel reedel jäi ta rahulikult magama mere ääres oma puude all, kus on tema kodu. Isegi selle koha valis ta ise välja. Sannu oli vapustavalt vahva koer. Esimene meie pere päris oma koer.”

“Aga Rocky on selline tark koer. Kui nädalavahetus läheneb, hoiab ta abikaasa ligi, sest teab, et koos temaga saab Hiiumaale. Juba nelja­päeval hakkavad koerad jälgima, kas Kalle pakib autot, ega jää temast sammugi maha. Nädalavahetusel on Kalle meie pere kõige populaarsem lii-

Ravivõimetega sõbrad Looma silitamine või temaga samas toas magamine annab Marinale jõudu. “Lennu puhul tundub, et saime koos koeraga ka kassi, sest niipea kui diivanile istun, on ta kohe minu süles. Talle meeldib, kui teda silitatakse ja sügatakse.

Vahel vaatan samal ajal telerit või loen raamatut ning süles istuv loom rahustab. Usun ka loomade ravivõimetesse. Kui magan, magab Rocky vastu minu selga ja sirutab end välja. Olin kunagi väga hädas radikuliidiga, ent sellest hetkest, kui Rocky 7–8 aastat tagasi minu selja vastas magama hakkas, ei ole kaebusi enam olnud. Vahel, kui põlved või jalad valutavad, oskab Rocky ise haige koha peale istuma tulla.”

Muidu rõõmsa ja positiivse olekuga Marina tunnistab, et on vahel koerte peale röögatanud ka, kui need liiga sõnakuulmatuks muutuvad. Ehkki nii Rambo kui ka Lennu on käinud kutsika­koolis, juhtub ikka vahel mõni king kannatada saama. Näiteks Lennule meeldib paarist välja valida just üks ja seda närima asuda. Kuid nii põhjalikku tööd kui Sannu, kes alustas botaste närimist sellega, et võttis kõigepealt paelad ükshaaval ära, ei ole Lennu õnneks tegema õppinud. Alati võiks loomade jaoks vabu hetki rohkem olla, tõdeb Marina, kuid lisab kiiresti, et seda aega, mil armastatud perenaine rohkem kodus viibima hakkab, peavad lemmikud veel oota­ ma. “Isegi kui tulen väga hilja koju, leian ikka hetke, et teha koertega maja ümber mõni ring või minna lihtsalt korraks õue.”

Mariann Prooses

4

5

Foto: Shutterstock Klikkeritreening kui positiivsel kinnistamisel põ­ hinev treeningu­ meetod on igati sobilik ka algajale koeratreenijale.

KASS HANNO LÄHEB KOOLIST KÕRTSI JA SIIS REHETUPPA Muuseumikass Hanno päris oma erilise ameti oma emalt. Kohata võib teda aga Eesti Vabaõhumuuseumis Rocca al Mares. Hanno lugu ilmub Purina “Käpad tööl” sarjas.

Kass Hanno sündis Vabaõhumuuseumi Kuie koolis juba neliteist aastat tagasi. “Tema ema Sofia oli enne siin kassiks võetud, kuid tema jäi kadunuks jõulu ajal, kui Hanno oli alles kassipoeg,” võtab Hanno perenaine Silva Neumann kassipere ajaloo lühidalt kokku.

Esindusfunktsioon lööb Hannol välja siis, kui koolimajas toimuvad üritused. Eriti hädas ollakse temaga siis, kui klassiruumis korraldatakse lastele vanaaegseid koolitunde. “Ta püüab igal võimalusel sinna sisse saada. Ja siis on muidugi tund rikutud ka. Lapsed tulevad pingist välja ja lähevad kassi silitama,” naerab Silva.

Nii tema kui ka mitmed kolleegid on jõudnud arusaamisele, et Hanno lausa aimab seda, kui kuskil on pidu. Näiteks 24. veebruaril toimus muuseumis vabariigi aastapäeva kontsert.

Muidugi oli kohal ka kass Hanno. Ta läks esimesse ritta, istus maha ja asus kuulama. “Ta ei käi nõnda, et ta läheb korraks sisse-välja, vaid ikka osaleb täiega!”

Kass korstnapühkijaks “Ükskord talvel ehmatasin ma niimoodi ära – vaatan, et rebane marsib kööki sisse!” Aga see oli hoopis Hanno. Ta oli jäänud kõrtsi korstnasse kinni ja tuli sealt üleni tahmasena koju.

Kõrtsis on suur mantelkorstnaga ahi, mida ammu ei köeta, vaid kasutatakse pigem panipaigana.

Silva arvab, et küllap hakkas kass lõõri mööda üles ronima.

Kui Hanno lõpuks kõrtsi korstnast koju jõudis, oli

ta nii tahmane, et seda mustust jätkus mitmeks nädalaks. “See tahm kulus tal lõpuks maha, sest ega pesema teda keegi siin ei hakanud,” jutustab Silva.

Ei karda rebast ega sokku Päris rebastega on Hannol selged sotid, kange kass ajab nad lihtsalt minema. Ühe korra on muuseumi töötajad isegi pealt näinud, kuidas kõrtsi juurde ilmus reinuvader ning seadis sammud Hanno söögikoha poole. Kassile see plaan muidugi ei meeldinud ning ta näitas rebasele kiiresti õige suuna kätte.

Kui lumi tuleb maha, ilmuvad muuseumi majade lähedale metskitsed. Mitmel pool pannakse neile süüa, näiteks kapsast või muud sobivat. Ühel päeval tuli Kuie kooli juurde sokk. Sõi kõhu täis ja seadis end hoovi männi alla pikutama. “Ma mõtlesin kohe, et mis nüüd saab, kui Hanno läheb välja ja näeb, et võõras on tema territooriumil,” meenutab Silva.

Esimese hooga oli kass läinud aiaposti otsa.

Vaatas sealt sokku ja tuli tuppa tagasi. Käis köögis mitu tiiru, nõudis siis uuesti välja ning sammus otsejoones soku poole. Kahe-kolme meetri kaugusel jäi seisma ning lasi aga sabal käia. “Selle peale tõusis sokk püsti ja asutas end minema,” räägib Silva sellest, kuidas Hanno oma hoovi ja südamerahu tagasi sai.

Vahval kassil on palju sõpru Kui palju Hannol Vabaõhumuuseumis sõpru on?

“Oh, neid on ju palju! Ta käib ju igal pool. No ei ole sellist hoonet, kust ta läbi ei käiks.” Ühel päeval astub turvameeste juurest läbi, öösel aga jalutab kella 3-4 ajal talli ning vaatab seal ringi.

Sõpru on Hannol ka külastajate hulgas. “Tal on omad fännid, kes on aastaid käinud teda vaatamas,” mainib Silva. Need on muuseumi püsikülastajad, kes aastas korra või paar Rocca al Maresse jalutama tulevad. Ja Hanno jaoks on neil lausa toidukotid kaasas.

Hanno on sõber iga toiduga, aga kalast läheb ta lausa pöördesse, räägib Silva. “Siin oli üks filmimine ja oli suitsukala. Jumal hoidku, ta oli juba peadpidi potis sees!”

Elav eksponaat Kuie koolis käib palju lapsi, sest kool toimib muuseumi hariduskeskusena. Aasta jooksul osaleb erinevates muuseumitundides kuni 11 000 last, teistest külastajatest rääkimata. Hannole see sobib, ta on lastega suur sõber.

Talle ei meeldi ainult see, kui palju lapsi ta sisse piirab. Siis lipsab Hanno koolmeistri tuppa, mis on nööri taga ja kuhu inimesed ei pääse. Ehk siis Hannost saab mõneks ajaks elav eksponaat.

“Siis ta istub seal põrandariide peal ja vaatab neid. Või on tooli peal. Ega ta kuskile kaugemale ei lähe,” räägib Silva sellest, kuidas tark kass rahulikult ootab, kuni liigne elevus on vaibunud.

Purina “Käpad tööl” programm toetab lemmikloomade kaasavõtmist kontorisse ja teistesse sobivatesse töökohtadesse. Sellest võidavad nii koerad kui kassid, aga kindlasti ka paljud inimesed, kes loomadega tööpäeva jooksul kohtuvad. Purina alustas “Käpad tööl” lugude avaldamist 2014. aastal.

Teisi “Käpad tööl” lugusid saad lugeda siit: www.lemmikloom.delfi.ee

Klikkeritreening aitab koeral halbadest kommetest vabaneda Klikkeritreening on positiivsel kinnistamisel põhinev treeningu­ meetod. Kui koer tirib rihma või närib ebasobivaid asju, on klikkeri abil võimalik tagada, et loom hakkab käituma teisiti. Õigesti kasutatuna töötab klikker alati!

Mis on klikkeritreening? Kes ja millal klikkeri esimesena kasu­ tusele võttis?

Klikkeritreening on teaduspõhine loomade treenimise meetod, kus rakendatakse teadmisi positiivsest kinnistamisest – soovitud käitumist markeeritakse vahetult ning sellele järgneb kohe preemia.

Klikkeritreeningu tööriist on pisike metallist keelekesega plastkarp, mida vajutades tekib terav metalne heli – klikk. Erinevalt inimeste jutuvadast ja muust mürast on loomadel seda lihtne taustast eristada. Klikiga saab koerale väga lihtsalt märku anda, et just nüüd tegi ta midagi, mida temalt ootasime. Loomulikult on tähtis anda kohe pärast klikki loomale tema jaoks parim preemia.

Treenimismeetod põhineb teadusuuringutel, mida hakati tegema juba eelmise sajandi algupoolel. Koeratreeneriteni jõudis see alles 1980ndate lõpus tänu USA delfiinitreenerile Karen Pryorile.

Hiljem levis meetod USAst mujalegi. Sellest ajast on koeratreenerite kogukond üle maailma tasapisi meetodi omaks võtnud ning kasutab seda kõigis koeratreeningu valdkondades.

Miks on klikkeritreening tõhus?

Mis on selle eelised? Kas ainult hääle kasutamisest ja sõnalisest kiitusest ei piisa?

Treening on kõige tõhusam siis, kui see on vahetu kahepoolne suhtlus treeneri ja treenitava vahel. Kui oleme koeraga kliki tähenduse “kokku leppinud” – nüüd tegi ta hästi ja kohe järgneb ihaldatud preemia –, hakkab loom treenitavat tegevust ikka ja jälle kordama. Kui aga “valetada” ja pärast klikki preemia andmata jätta, siis kliki mõju kaob. Seega peab suhtlus olema vahetu ja aus

ning treeningu nõudmised peavad vastama õppuri oskustele.

Klikk ei ole siiski ainus viis soovitud tegevust ära märkida. Pean alati väga oluliseks rõhutada, et klikkeritreeningus ei ole klikker põhitegija. Peamised on treeneri teadmised positiivse kinnistamise seaduspärasustest ja reeglitest ning mehaanilised oskused, et neid teadmisi praktikas rakendada.

Absoluutselt vältimatuteks komponentideks klikkeritreeningus on looma vabatahtlik osalemine õpiprotsessis, treeneri vahetu ja kiire tagasiside loomale, hästi valitud preemia, asja­kohaselt korraldatud ümbrus ning korrektselt kavandatud treeningud. Klikker on väga terav tööriist, kuid ainult siis, kui seda oskuslikult kasutada.

Iga inimene, kes klikkeriga ringi kõnnib, ei ole veel klikkeritreener.

Omades teadmisi positiivsest kinnistamisest, saab soovitud käitumist ära märkida sama tõhusalt iga muu vahendiga, kasvõi öeldes koerale õigel ajal “tubli”.

Kuid inimene on sõnadega aeglane, nii et klikk aitab paremale ajastusele ja selgemale suhtlusele kaasa.

Samas on näiteks siinkirjutaja koerte hulgas üks helitundlik kuueaastane karjakoer, kelle jaoks ei ole klikkeri klikk üldse meeldiv heli, ning vanadusest kurdiks jäänud terjer, kes ilmselgelt ühegi helisignaali peale ei reageeri.

Ega seepärast veel koerad positiivse kinnistamise meetodil treenimata jää!

Kuigi enam i k ko e r i hakkab klikkeriheli väga armastama (ikka tänu maitsvale tulemuse-

le), esineb ikka ja jälle neidki loomi, kelle jaoks see terav metalne kõla väga meeldiv ei ole.

Siis tuleb kasutada muid variante – miks mitte õigel ajal öeldud kiidusõna või kurdi koera jaoks visuaalne signaal?

Kas klikkeritreeningut saab kasutada iga koeratreener või vajab see spetsiaalset ette­ valmistust? Kas koera­omanik võib klikkeri­treeninguga alus­ tada omal käel?

Nagu eelmise punkti juures mainitud sai, tuleb tunda õppimisega seotud seaduspärasusi ja reegleid, mis on seotud positiivse kinnistamise rakendamisega. Loomulikult on inimesi, kes saavad asjale ruttu pihta vaid meetodi põhimõtteid lugedes ning tasapisi praktilise tööga katsetades.

Loomade treenimine on midagi väga praktilist, meistriks saadakse ikka harjutades ja päriselt praktiseerides. Mehaaniliste oskuste lihvimine ei lõpe kunagi. Aja jooksul areneb võime näha koera käitumises väiksemaidki muutuseid, mida algaja ei suuda veel tähele panna.

Kui endal treenimine ei edene, tuleks otsida kogenud treener,

kelle juhendamisel tööga algust teha. Veel kord: siiailma treenimisoskustega ei sünnita, heaks treeneriks saadakse teadmisi ja praktilisi oskuseid kombineerides.

Kas ja kuidas kasutada klikkeritreeningut, et va­ baneda koera halbadest kommetest?

Klikkeritreeningut saab kindlasti rakendada, kui koerale on vaja õpetada mõnd olukorda sobivamat tegevust. Peab välja mõtlema, kuidas loomal teatud kontekstis käituda tuleks, ja oma soove paika pannes uue käitumise treenimisega pihta hakkama.

Tegelikult ongi koera halvad kombed mingi loomuomane käitumine (haukumine, kaevamine, ringi jooksmine, prügi söömine, tirimine, riiete närimine), mis meile millegipärast ei meeldi. Enamasti seisneb probleem selles, et me pole loomale “öelnud”, mida ta selle asemel tegema peaks. Tihti keskendume “halvale kombele”, mitte tegevusele, mida tegelikult koer teha võiks. Ebaloogiline oleks soovida, et loom ei teeks midagi, sest selline seisund on omane ainult surnud isendile.

Vahel sildistatakse koera stressi­käitumist pahateoks. Tegelikult võib halva käitu-

mise taga peituda mõni tervisehäda või stressiseisund. Igal juhul tuleks alustuseks analüüsida, kuidas tagada looma heaolu, ja eemaldada tugev stress või terviseprobleem. Mõnel juhul kaob meie jaoks sobimatu käitumine juba siis. Kui loomal on jälle hea olla, võime tuua tema ellu veidi positiivset stressi treeningu abil.

Kas klikkeritreeningut saab ka­ sutada ka teiste loomade peal?

Oo jaa. Tegelikult olidki klikkeri­ treeningu esimesed katsealused rotid, tuvid ja delfiinid. Nagu mainitud, levisid koeratreenerite kogu­konda teadmised sellest meetodist alles palju hiljem. Tänapäevalgi lihvib enamik treenimise entusiaste esmalt oma mehaanilisi oskusi kanade peal. Erandiks ei ole ka siinkirjutaja. Kui kedagi huvitab klikkeritreeningu rakendamine inimeste, eriti noorte sportlaste peal, võib panna internetis otsingusse märk­ sõna “TAG teach”. Õppimisega seotud psühholoogilised põhimehhanismid on üldjoontes samad kõigil loomaliikidel, erinev on ainult see, mis motiveerib. Koertele läheb üld­ juhul väga korda hea suhe inimesega, kuldnokal ja kanal on jällegi sügavalt ükskõik, kas me teda kiidame või mitte – peamine on söögipoolis kätte saada. Kui hakkame mingit liiki looma treenima, tuleb kindlasti tundma õppida tema loomupärast käitumist, bioloogiat ja füsioloogilisi piire.

Kas klikkeritreening töötab alati?

Jah, õigesti kasutatuna küll. Kui ei toimi, on midagi puudu treeneri teadmistes ja mehaanilistes oskustes. Klikkeritreening ei pruugi töötada ka psühholoogiliste häiretega inimeste ja loomade peal või siis, kui treenitaval on füüsiliselt halb olla. Kui õppija põhivajadused on katmata ja organismis

valitseb tugev stress, on õppimine on keeruline iga meetodiga.

Mis saab siis, kui koer ei ole maiustega motiveeritav?

Klikkeritreening ei ole seotud ainult maiuste abil premeerimisega. Mõnda tegevust saab muidugi toidu abil treenida, sest koerad ja teisedki loomad peavad päeva jooksul ju midagi sööma. Samas eelistavad reaalseks tööks aretatud koerad premeerimist kindla tegevuse või mänguga. Üks nutikas koeratreener ei piira koera premeerimise viise üksnes toiduga: preemiaks kasutatakse ära koerte instinktiivset kalduvust ajada taga liikuvaid objekte (näiteks palli) ning haarata hammastega eest ära liikuvatest objektidest (näiteks sikutusnööridest, nutsudest, kaltsudest). Mängida võib muidugi ka muudel viisidel.

Premeerimisel saab ära kasutada tegevusi, millest koer just sel ajahetkel huvitatud on – ujumist, karjatamist, teiste koertega suhtlemist, postide nuuskimist ja palju muud. Motiveerimisel on piiravaks teguriks ainult treeneri fantaasia ja treenitava koeraga suhtlemise oskus.

Miks ikkagi valida klikkeri­ treening?

Klikkeritreening kui positiivsel kinnistamisel põhinev treeningu­ meetod on igati sobilik ka algajale koeratreenijale. Isegi kui ta veel väga osav ei ole, ei saa rikkuda peamist – head suhet oma koeraga. Klikkeritreening ei ole midagi, mida treener koerale teeb – see on kahepoolne suhtlus ja tagasiside. Treenitav osaleb alati aktiivselt õpiprotsessis.

Kui koer on omandanud “mängu” põhimõtted, toimub edasine õppimine tunduvalt kiiremini. Ja mis kõige tähtsam: treener teadvustab pidevalt oma vastutust kinnistamisprotsessis ja kohandab oma käitumist koera edusammude järgi. Alustage juba täna! Head treenimist!

Küsimustele vastas koeratreener Lea Tummeleht

6

7

ja lihtsalt on seltsis. Ei ta nuru süüa ega midagi. Kord tuli üks piloot mõttele viia kass talveks Tallinna, aga selle idee laitsime kohe maha. Korsaar kuulub Ridalisse, ta on Ridali maskott. Siin on 40 hektari suurune ala, kus kõndida ja mida valitseda. Söök ja jook tuuakse ette, nädalavahetustel tulevad sügajad ja paitajad, kelle tähelepanu nautida.”

Fotod: Anni Õnneleid

Aktiivne sotsiaalmeediakass Jutustades näitab Alari Facebooki postitatud pilte, kus Korsaar pikutab keset rikkalikult kaetud pidulauda või vaatab terava pilguga kaamerasse ja teatab oma valmisolekust kandideerida presidendiks.

Kuidas sai Korsaarist sotsiaalmeedias terav-kriitiliste sõnavõttudega esinev kass? “Alguses avaldasime temast tehtud fotosid lennuklubi kodulehel, kuid mingil hetkel arvas kass, et võiks hoopis Facebooki ümber kolida. Nõnda algaski tema tähelend,” võtab Alari loo lühidalt kokku.

Kuna lennuklubi satuvad aegajalt külastama ka prominentsemad kujud, kes koos Korsaariga pildile jäävad, oli hea need fotod meenutuseks üles postitada. “Mina ja Gerli Padar”, “Mina ja Jüri Aarma” on vaid mõned näited kuulsate inimeste seeriast, kellega kass isiklikult kohtunud on.

Peagi hakkas kasvama Facebooki-­sõprade arv, kes soovisid Korsaari käekäiguga kursis olla. “Alguses, kui kass endale Facebooki konto sai, mõtlesime, et sõbraks saavad vaid need, kes on talle vähemalt korra pai teinud. Kuid sõbraks soovijate hulk oli suur, seega otsustas Korsaar, et võtab vastu kõik kutsed,” ju-

Kass, kes on tervele lennuväljale käpa peale pannud Põlvamaal tegutsev Ridali lennuklubi saab lisaks purilennukipargile uhkustada päris oma maskotiga, kellest on aastate jook­ sul kujunenud klubi mitteametlik ülemus.

Kass Korsaar tõesti teab, kuidas valitse­ da ja end kuuldavaks teha.

Korsaar ei vaata esialgu meie poolegi, kui talle külla jõuame. Päeva­ kangelane põõnab mugavalt lennuklubi köögimajakese ukse ette asetatud vanal toolil ja kissitab aeg-ajalt päikese poole oma rohekaid silmi. See-eest võtavad lennu­klubi juhataja Einar Viin ning klubi liige ja instruktor Alari Õun meid lahkelt vastu ning tõttavad abivalmilt Korsaari äratama, et saaksime kohe alguses temast mõne foto teha.

Kui avaldan kahtlust, kas kassi on ikka võimalik oma tahtmise järgi soovitud kohta istuma panna, ütleb Alari, et Korsaar poseerib meelsasti, aga tal on vaja ülessoojenemiseks aega. Selleks et looma pildistamismeeleollu viia, on vaja teda süles hoida ning kõrva tagant ja kurgu alt üsna pikalt sügada.

Ime küll, aga taktika toimib. Saamegi fotod mudellennuki ninal rahulikult istuvast kassist.

Lennuväljapealik, kes lendamist ei armasta Korsaaril, kes sai oma nime täiesti juhuslikult ühe Teise maailmasõja aegse lennuki järgi, täitus

tänavu juba 12. eluaasta. Täies elujõus ja toimekal loomal tegemisi jagub – lindude ja näriliste eest on tema valvata 40 hektari suurune lennu­väli, ning kui lennuklubis midagi huvitavat toimub, teavitab ta sellest Facebooki kaudu oma üsna suurt sõprade ringi. Tegelikult tegid Korsaarile Facebooki-­lehe muidugi lennu­ klubi liikmed, aga tore on mõelda, et Korsaar on üks üdini taibukas kass, kelle käpad kibelevad arvutiklahve vajutama, kui midagi meelel ja keelel on.

Korsaari Facebooki-lehel olevast tutvustusest saab lugeda, et kass töötab Ridali lennuklubis ja elas 2004. aastal üle merekooli.

Alari, kes teab looma kohta pikalt jutustada, räägib, et tegelikult see päris nõnda siiski ei olnud. “Facebookis küsitakse ju hariduskäiku, midagi tuli sinna kirjutada. Tegelikult on Korsaar pärit siitsamast Ridalist. Lennuvälja valvuri Marguse vanemad elavad siinsamas lähedal, sealt me ta pojana tõimegi. Enne Korsaari elas siin samuti üks kass – pan Kass.

Just selle poolakeelse viisakuse-

Ridali lennuvälja kass Korsaar.

ga, millega härrade poole pöördutakse, teda kutsusimegi. Tema oli väga isepäine, käis palju ära, lennuvälja juhi ametit omaks ei võtnudki ja lõpuks kadus. Tema asemele tuligi Korsaar ja sai kümme korda kuulsamaks. Korsaar on koha omaks võtnud ja inimestele ta meeldib. Valvur toidab teda, nii et kass tunneb end siin tõesti koduselt. Korsaar on meie klubi maskott.”

Tundub, et Korsaar on saatuse tahtel õigesse ametisse sattunud, sest rahvamassid ja tehnika teda ei heiduta. Klubi liikmeid, kes käivad hobi- ja purilende tegemas, on kokku 30–35, klubi tegevust vedav tuumik on aga kümne­liikmeline. Nädala sees on inimesi vähem, aga nädalavahetused on see-eest rahvarohked.

Suvel, kui piloodid põhitööst puhkavad, käiakse iga päev lendamas, talvel pigem korrapäraselt lennuparki hooldamas. Lisaks toimuvad klubis aeg-ajalt ekskursioonid, ning kuna lennurada kuulub Eesti Kaitseliidule, välja arvatud lennuraja äärde jääv hoonestatud ala ja hooned, mis on lennuklubi omanduses, korraldatakse paar korda aastas ka sõjaväelisi õppusi.

Alari oskabki siinkohal pajatada ühe naljaka loo sellest, kuidas Korsaarist saadi õppuste ajal legendaarne foto, millel on näha sõna otseses mõttes kassi lendamas, sest kassil oli pildistamise hetkel kõik neli käppa õhus. “Kord

peeti maakaitse päeval maha üks näidislahing. Kaitseliitlased pidid separatistidele, kes olid Ridalis platsi hõivanud, koha kätte näitama. Lahingu alguses, kui lihtsalt automaate ja püsse paugutati, oli Korsaar köögis plate peal ja vaatas mängu pealt. Mingi hetk otsustas ta jalutama minna, kuid just sel hetkel muutus lahing väga ägedaks. Kahelt poolt anti kuuli­pildujavalanguid ja see oli eriti vali. Korsaarile, kes oli jäänud keset lahingumöllu, müra ei sobinud. Saamata aru, kust suunast lärm täpselt tuleb, pani Korsaar pikkade hüpetega minema. Pildile jäädes oli ta umbes 40 cm kõrgusel maast, esi­käpad ette ja tagakäpad taha sirutatud, ning nägi välja nagu hõljukkass.”

Kuna Korsaarile müra meeltmööda ei ole, eelistab ta juhtida lennuvälja asju maa pealt, lendama loom ei kipu. “Kunagi võtsime ta lennuki käivitamisele kaasa, aga ta tundis end üsna häirituna, müra talle ei sobi,” jutustab Alari samal ajal Korsaari kõhualust sügades. Ka maandumisrajast hoiab loomake päevasel ajal targu eemale ning käib lennukite tarvis niidetud platsil vaid öösiti hiiri jahtimas.

“Korsaarile meeldib inimeste juures olla. Meil on välibaar, mida isekeskis nutumüüriks kutsume. Seal istutakse, süüakse ja jutustatakse päeva sündmusi põleva kamina taustal. Korsaar sätib end inimeste vahele, kuulab

tustab Alari ja näitab järgmist pilti, kus loom poseerib Metsatöllu laulja ja trummari Atsoga.

“Metsatöllu kontsert toimus siin kolm aastat tagasi, kui pidasime klubi 50. aastapäeva ja korraldasime Laheda vallavalitsusega ürituse “Lahedalt lendama”. Sellel ajal kui lava üles pandi ja heli­ proovi tehti, patseeris Korsaar laval. Ehkki õhtul oli kontserti tul-

teemad, ent ta on kutsunud kevadel ka konni üle tee aitama.”

Paneb isegi karmid mehed naeratama Alari näitab, et Korsaaril on peas juba natuke halli ja nina peal mõni kärn, aga need ongi ainsad märgid lisanduvast vanusest. Muidu on tegu igati kõbusa kassihärraga, kes muudab lennuklu-

Korsaar kuulub Ridalisse, ta on Ridali maskott. Siin on 40 hektari suurune ala, kus kõndida ja mida valitseda. nud kuulama 500 inimest, tundis kass end suurepäraselt, kõndis inimeste vahel ringi, istus pingil ja nautis muusikat. Rahvamassid meeldivad talle.”

Oleme jõudnud pildini, kus Korsaar poseerib valimisplakatil.

Loosungit “Vali mind!” täiendavad lubadused “Ei liiguta lillegi” ja “Investeerin teie raha konservidesse”. “Ausad lubadused olid,” kommenteerib Alari pilti. “Panime plakati Facebooki üles kohaliku valla­volikogu valimiste ajal.

Korsaari kandidatuur sai ligi 300 meeldimist ja jagamist, mida oli kokku isegi rohkem, kui kolme esimese kandidaadi häältesaak. Naersime, et kass oleks vabalt võinud isegi vallavoli­kogu valimised ära võita. Korsaariga on see lugu, et ta võib öelda, mida tahab. Ta on nagu kojanarr, kelle peale ei saa pahandada. Kui mõni­kord on vaja kedagi või midagi kritiseerida, on Korsaar hea abimees, kelle kaudu seda teha. Näiteks on talle väga hingelähedased just lennundus-

Meie külaskäigu auks seadis Korsaar ette isegi kikilipsu.

bi argi­päevad kahtlemata värvikamaks. “Paar päeva tagasi jäi Korsaar ööseks angaari kinni. Olin viimane, kes ära läks, teadmata, et Korsaar veel sees on. Hommikul tuli kass väga vihaselt ja häälekalt vastu ning ütles, mida ta minust arvab. Eks ta keeras öösel lennukiistmele magama, aga küll ta oli solvunud!” räägib Alari.

“Aeg-ajalt tulevad Korsaarile naljakad tuurid peale, näiteks jookseb ta suure hooga puu otsa, aga sinna jõudnult mõtleb, pagan, miks ma tulin, ja ronib vaikselt alla tagasi.”

Alari meenutab, kuidas Korsaar tänavusel Kevadtormi lõpetamisel sõdurite näo naerule ajas. “Kui õppustest väsinud, metsas habetunud higised sõdurid oma relvad ja kompsud maha olid pannud, käis Korsaar esialgu nende vahel ülbelt ringi. Sõdurid vaid naersid, eks nad paitasid kassi ja viskasid tema üle nalja.” Eesti kaitseväe juhatajale Riho Terrasele jättis Korsaar aga käe peale väikese mäles-

tuse, mille peale Terras ütles vaid: “Iseloomuga kass!”

Iseloomu ja söakust Korsaaril jagub, sest aeg-ajalt tuleb koht kätte näidata mõnele uudis­himulikule koerale, kes koos klubiliikmega on sattunud lennuväljalt läbi astuma. Kass on isegi taksile ja kurjale hundikoerale selgeks teinud, kes siin peremees on. Korsaar tolereerib vaid kahte haskit, kes aegajalt tema kausist üle jäänud toitu söömas käivad. Alguses madistas ta ka nendega, aga nüüd kannatab koerad vaikides välja.

Kui suvi on aeg, mil tõmbab rohkem õue, siis külmad talved veedab kassihärra meelsamini köögis sooja ahju ääres või valvurimajakeses. “Köögis on Bullerjani ahi, mille peale on laotud telliskivid. Mõni aasta tagasi jäi Korsaar tellistele niimoodi tukkuma, et kõrvetas ühe näopoole vurrud ära – need olid täitsa krussis! Eks ta käiski paar kuud niimoodi, krussis vurrudega ringi.”

Külmal ajal on Korsaari jaoks köögitrepile tehtud väike soojustatud kuut – igaks juhuks, kui mingil põhjusel ei peaks loom sooja tuppa pääsema. Klubi liikmed aga muretsevad, et Korsaari kere mõõtu auk jääb talvel liiga kitsaks, sest kass suudab end siis korralikult paksuks süüa.

Alates 2004. aastast lennuvälja oma valvsa pilgu all hoidnud kassil õnneks jõudu ja visadust veel jagub. Alari ohkab, sest ei taha mõeldagi sellele, et Korsaargi pole igavene, kuid avaldab rõõmsamal toonil lootust, et küllap on loomakesel ees veel palju aastaid.

Seda loodame meiegi, kui Korsaar meist pärast pildistamist ja süles hoidmist sinna­samasse, päikesest soojendatud toolile istuma jääb.

Mariann Prooses

8

9

Appi, minu kass kratsib end liiga palju!

Eri loomaliikidel ja isenditel liigi sees aval­ dub sügelus erinevalt. Sügelev kass lakub end rohkem kui tavaliselt. “Aga mis on tavaline?” küsivad paljud loomaomanikud.

Kassid pesevad end ju niikuinii hoolikalt.

Sageli poeb sügelev kass voodi taha pimedasse nurka ja lakub end seal ennastunustavalt.

Omanik seda ei näe ja arvab, et karv langeb lihtsalt ise välja – tuleb loomaarsti juurde ja ütleb, et kass kaotab karva. Küsimuse peale, kas lemmik sügeleb, vastab kindlalt ei.

Vahel võib edasise detektiivitöö tulemusel selguda, et kass ei süga end tõesti, aga lakub siiski tavapärasest rohkem. Sageli ei saa sellestki omaniku jutu põhjal sotti.

Kui tegu on väga tugeva kihelusega, hakkavad kassid end omaniku nähes kraapima ning võivad oma teravate küüntega põhjustada sügavaid ja üsna tugevalt veritsevaid nahakahjustusi. Sügeluse märgiks võib olla seegi, kui kass hakkab silitamise peale nahka väristama.

Sügeluse põhjuseid võib olla palju Sügeluse tekkemehhanism on üsna keeruline. Selles osalevad muu hulgas närvisüsteemi eri osad, naha ja nahaaluse koe rakud (keratinotsüüdid, lümfo­tsüüdid, nuumrakud, eosino­fiilid) ning paljud rakkude­ vahelised virgats­ained (histamiin, prostaglan­diinid, interleukiinid).

Kui sügelus ning sellega kaasnev lakkumine ja kraapimine jätkub pikka aega, tekivad nahamuutused, näiteks punetus, koorikud ja haavad, kroonilistel juhtudel nahk pakseneb ja tumeneb.

Sügeluse tekitaja on peamiselt põletik, mille põhjustena märgitakse välisparasiite, toiduallergiat ja atoopiat (tolmuallergiat).

Mikroobidest (bakterist või pärm­ seenest) põhjustatud põletik on enamasti sekundaarne ning vallandub mõne esmase põhjuse (parasiitide ja allergia) pikaaegsel esinemisel.

Palju harvem kohtab sügeluse põhjusena ravimireaksioone, kontaktallergiat (nikkel, pesu­ vahendid), putukahammustusi,

Foto: Shutterstock

närvi- ja maksahaigusi ning käitumishäireid. Kasside seenhaigus (pügaraig, kassihaigus) reeglina ei sügele, erandiks on pikakarvalised kassid (pärsia kass).

Kuidas ravida?

Raviks tuleb kindlaks teha haiguse algpõhjus ja see kõrvaldada. Kui see võimalik pole (näiteks tolmuallergia puhul), tuleb sügelust leevendada ja kindlasti võidelda teiseste infektsioonidega (bakterite ja pärmseentega).

Kõigepealt peab välistama parasiidid. Kirbud, sügelislestad, kõõmalestad, täid – kõik põhjustavad sügelust ega ole alati esmavaatlusel tuvastatavad.

Sageli tehakse katseline ravi, et enne diagnostilisi lisauuringuid olla kindel, et tegu pole

parasitaarhaigusega. Kirbutõrje­ malt lakkuma (võib kõigele li- gelus kaob, oli n-ö süüdi toit, ja tevahendid (täpilahused) on aptee- saks mürgistuse saada), ning hakse provokatsioon: nädala kaukides ja loomakliinikutes vaba- enamasti ei võitle lokaalsed va- pa tuuakse tagasi varem söödud toidu komponente (provotseerimüügil ning alati võib esimeste hendid haiguse algpõhjusega.

Kõige lihtsam on võidelda pa- takse uut allergiapuhangut), ja sügelusmärkide ilmnemisel kasutada neid. Tuleb olla tähele- rasitaarset päritolu sügeluse vas- kui jõutakse “süüdlaseni”, hakkab panelik, et ostate kassile mõel- tu: loom peab saama regulaar- kass end nädala jooksul uuesti südud preparaadi, sest paljud koer- selt ja korrektses doosis parasiidi­ gama või lakkuma. Nõnda jõuabte antiparasitaarsed vahendid on vastaseid ravimeid. Neid on täna­ ki diagnoosini, et loom on allerkassidele surmavalt mürgised. päeval müügil turjale tilgutata- giline konkreetse toidukomponendi suhtes. SelliKindlasti tuleb paraseid allergiat tekisiiditõrjet teha kõigitavaid komponenle pere lemmikloomaSügeluse tekitaja on peamiselt te võib ühel loodele, mitte ainult sügelevale kassile. põletik, mille põhjustena märgi- mal olla mitu ja enamasti on need Kihelust põhjustakse välisparasiite, toiduallervalgud (kana, katavad nahahaigused giat ja atoopiat (tolmuallergiat). la, piim). Edaspiei ole otseselt eluohtdi toidetakse kaslikud, aga halvendavad si sellise toiduga, looma elukvaliteeti. Vahel püütakse sügelust “ravida” va täpilahusena, kaelarihmana mis “süüdlasi” ei sisalda.

Kui toidukatse tulemusi ei kraega, et lihtsalt mehaaniliselt või tabletina. Loomaarstiga koos enesevigastust takistada, kuid see leiate täpselt oma lemmikule so- anna (komponentide vahetusaab olla ainult ajutine abinõu biva vahendi. Veel kord meelde- sest hoolimata kass ikkagi süenne arstiga konsulteerimist. Sa- tuletuseks: kasutama peab ainult geleb), on tegu tolmuallergia ehk atoopiaga, mille allergeemuti ei ole efektiivsed määrded ja kassidele mõeldud preparaate!

Toiduallergia kahtluse korral nide väljaselgitamiseks võib tesalvid, sest kass hakkab salvitatud kohta endiselt tehakse kassile eliminatsiooni- ha allergiatesti ja alustada imhoogsa- dieet, mis tähendab kassi menüü munoteraapiat (organismi tunväljavahetamist selliselt, et loom detuks muutmist kindla allergeehakkab saama toitu, milles ni suhtes). Sügelust võib prooon vaid üks ja talle võõ- vida leevendada ning seda raras valk – selline, mi- vimite ja toidu­lisanditega kontda ta pole kunagi rolli all hoida. Koerte puhul toienne söönud. mib hästi ka sage pesemine, aga Kui 6–8 nä- vähe on kasse, kes sellega tindala jook- gimusteta nõustuksid.

Atoopiat päriselt välja ravida sul süei saa, sageli vajab haige kass regulaarset veterinaarset kontrolli, et ära hoida kraapimisest tekitatud ulatuslikku enesevigastust ning sekundaarsete tegurite põhjustatud lisapõletikku.

Peamised allergeenid on kodutolm ja mitmesugused õietolmud. Kodutolm kiusab tubast kassi aasta ringi ning õietolmuallergia algab tavaliselt varakevadel ja kestab hilis­ sügiseni. Selge on see, et kodutolmuallergik tunneb end suvel maakodus tunduvalt paremini kui talv läbi korteris. Samas on õietolmuallergia all kannatavat kassi parem pidada siseruumis terve aasta, kuigi seegi ei anna täielikku garantiid, et kõik

kogu aeg hästi oleks, sest õietolmul on oskus tungida tuppa ka läbi pisikeste pragude.

Praegu, nende ridade kirjutamise ajal, on Eestis igal pool palju männi õietolmu (seda on ka näha), kask ja tamm hakkavad juba taanduma. Seega oleks kodutolmuallergia all kannatava kassi pererahval mõistlik mõelda immunoteraapiale (eriti juhul, kui kass üldse välja ei saa).

Samas, õietolm kiusab enamasti vaid lühikest aega ning allergilise kassi olukorda saab leevendada muude vahenditega, näiteks ravimitega (hormoonpreparaadid loomaarsti range kontrolli all), toidulisanditega (asendamatud rasvhapped) ja naha vastupanuvõimet tõstvate täpilahustega.

Alati peab nahahaigetel olema tehtud korrektne parasiiditõrje (kirp, puuk).

Sügeluse põhjus võib olla ka psühholoogiline Vahel ei ole sügeleva kassi lakkumise ja kraapimise põhjus nahas, vaid n-ö kõrvade vahel. Sellist seisundit nimetatakse neuro­ dermatiidiks (psühhogeenseks alopeetsiaks). Kass peseb end ülemäärase agarusega, mis on obsessiiv-­kompulsiivne häire (esineb sügeluse kujul ka inimestel) ja kujutab endast asendustegevust.

Seda esineb igavlevatel, stressis ja hirmunud kassidel. Mõni tõug saab selle ka kergemini (siiam ja siiami segud). Ravi alustamiseks peab esmalt välistama kõik muud põhjused.

Selleks et oma lemmikut aida­ta, peab püüdma kõrvaldada stressi­allikad ning pakkuma loomale rohkelt asendustegevust (ronimine, hüppamine, toidu­pall).

Sageli on abi feromoonidest (Feli­ way), kuid vahel peab kasutama ärevust ja stressi vähendavaid ravimeid.

Sügeleva kassi omanikul tasuks meelde jätta, et kõige sagedasem kraapimise, sügamise

Foto: Shutterstock

Kassidel esineva sügeluse põhjus võib olla ka psühholoogiline.

ja lakkumise põhjus on parasiit (kirp), isegi siis, kui looma kasukas kedagi näha ei ole. Seega korralik parasiiditõrje kõigile pere loomadele peaks olema esimene samm sügeleva kassi ravis. Kui sellest abi ei ole, tuleb pöördu-

ma loomaarsti poole, sest ülejäänud põhjuste (toiduallergia, atoopia, seenhaiguse, sekundaarsete infektsioonide ja muude haruldaste haiguste) väljaselgitamine vajab looma põhjalikku ülevaatust, lisauuringuid ja kõiki-

de asjaolude analüüsi. Stressist tingitud dermatiit on võimalik, aga seda saab väita vaid kõigi eespool nimetatud asjaolude välistamisel.

Kasside sügelusega kulgevad haigused pole reeglina nakkavad,

v.a dermatofütoos (kassihaigus), mis võib minna kassilt kassile, aga ka koerale ja inimesele. Parasiidid võivad peremehi vahetada: kirbule meeldib ühtviisi nii koer kui ka kass (inimene palju vähem), kõõma­lestale ja täile samu-

ti. Kirpudest põhjustatud allergilist naha­põletikku kohtab rohkem suvel ja vara­sügisel.

Tiina Toomet loomaarst

10

11

Kollane lint koera kaelarihmal kannab tähtsat sõnumit

Kollane lint kaelarihmal ei tähenda, et koer on agressiivne, ta võib olla ka pelglik ja vähesotsiaalne.

Inimene kodustas koera juba ammusel ajal selleks, et tal oleks abiline ja valvur. Kodustamise käigus muutus nii koera välimus kui ka iseloom. Tänapäevaks on aretuse teel saadud üle 500 keha­ehituselt ja värvuselt erineva koeratõu. Umbmäärased arvutused näitavad, et väikeses Eestis võib elada üle 100 000 koera. Koeri on küll palju, aga kui palju me õigupoolest nende vajadusi arvesse võtame? Kollase koera projekt on algatus, mis kutsub inimesi üles märkama koeri, kes võõrastega kontakti luua ei soovi, ja jätma nende ümber rohkem ruumi.

Koeraomanikuna olen päris tihti sattunud olukorda, kus inimesed tulevad mu koera paitama või lasevad oma lemmikul minu oma juurde joosta, küsimata selleks luba. Paljud koeraomanikud on kogenud, kuidas nende väikese koera poole tormab suur võõras koer, aga eemalt kostab vaid peremehe hõige: “Ta ei ole kuri!”

Aga võib-olla minu koer üldse ei soovi võõraste inimeste paid ja tundmatu koeraga suhtlemist?

Loomaarstina kuulen kahjuks sageli lugusid, kuidas üks koer ründas teist, kuigi omanik oli kindel, et loom on sõbralik.

Pureda saanul läheb palju aega, et saaks taastuda tema füüsiline, aga veel rohkem vaimne tervis. Ta vajab aega, et uuesti teiste koertega normaalselt suhtlema hakata. Üks halb kogemus võib mõnel koeral põhjustada hirmu teiste koerte ja ka inimeste ees isegi aastateks.

Kohalikust algatusest kiiresti üleilmseks projektiks Aastal 2012 pandi alus ülemaailmsele algatusele “Kollase koera projekt” (The Yellow Dog Project, TYDP), mis on nüüdseks jõudnud

ka Eestisse. Projekti algajata on Kanada koeratreener Tara Palardy, kes hakkas õpetama koeraomanikke kartliku koeraga toime tulema. Taral on kodulinnas Red Deeris koerte päevahoid ja vabatahtlike grupp Central Alberta Junior K9 klubis, lisaks osutab ta koerte jalutamise teenust.

Tara on tõdenud, et tal polnud aimugi, et tema projektiga liituvad tuhanded inimesed. “Arvestasin vaid mõne sõbraga ja teiste treeneritega, kuid juhtus hoopis midagi globaalset.” Esimese kuue kuu jooksul ühines projektiga üle 12 000 järgija kogu maailmast.

Kontseptsioon on lihtne: kui koer ei taha suhelda, tuleb tema kaela- või jalutusrihma külge panna kollane lint. See on inimestele signaaliks, et enne loomale lähenemist tuleb omanikult luba küsida.

Projekti abil loodetakse harida avalikkust ja koeraomanikke, et ära tunda neid koeri, kes võõrastega suhelda ei taha ja parema meelega üldse kontakti väldiksid. Need koerad ei ole tavaliselt agressiivsed, kuid on mingil põhjusel hirmul ja kartlikud.

Kuid võõral ei maksa kontakti otsima minna ka koeraga, kes töö-

tab päästekoerana, elab varjupaigas või kes ei ole veel piisavalt koolitatud ja kuulekust õppinud.

Projekti eesmärk on harida inimesi asjakohaste lähenemisviiside leidmisel, et nad teaksid, et koeraga võib kontakteeruda ainult omanikult luba küsides. Projekt püüab innustada loomaomanikke kasutama oma kartliku koera jalutusrihmal kollast paela, et neid teistest liigikaaslastest eristada.

Nagu öeldud, mitte kõik “kollased” koerad ei ole agressiivsed.

Mõned vajavad ruumi pärast operatsiooni, vanaduse tõttu või lihtsalt iseloomust tingitult – nad ei ole kiired ja aktiivsed suhtlejad.

Oma koertega jalutades kulub mul üsna palju aega, et viisakalt inimestele seletada: “Minu koerad ei taha suhelda teiste koertega, hea meelega ei lase ma ka võõrastel neile pai teha. Nad ei ole üldse agressiivsed, aga lihtsalt vajavad isiklikku ruumi, et võõrastega harjuda. Hea uudis on see, et nüüd on olemas projekt, mis on pühendatud just sellistele koertele ja nende vajadustele. Kui näed avalikus ruumis kollase lindiga koera, siis tea, et see koer on õnnelikum, kui saab olla omaette.”

Inessa Zaitseva, loomaarst

Nuputa

Foto: Shutterstock

12

13

Foto: Shutterstock

Viirpapagoide eluiga võib hoolivas peres olla 10–15 aastat.

Tagaaias siblivad

linnakanad toovad rõõmu MIDA ESIMEST KORDA VIIRPAPAGOID OSTES SILMAS PIDADA?

Viirpapagoid – kirevasulised ja lõbusad lemmikud Pisikesed ja värvikirevad säutsujad on paljudes peredes armastatud lemmikud.

Viirpapagoid võivad elada kodustes tingi­ mustes üsna pika elu, kuid selleks vajavad nad õiget hoolitsust.

Viirpapagoid elavad looduses Austraalia mandriosas väiksemate parvedena ning nende tavapärane värvus on roheline, nägu kollane ja sabasuled tumesinised. Kuna viirpapagoid on ühed armastatuimad puurilinnud, on inimesed neist aretanud tuhandeid värvikombinatsioone lumivalgetest siniste, kollaste ja tumelillani.

Viirpapagoide eluiga võib puuri­tingimustes olla 10–15 aastat, kuid teadaolevalt vanim lind on elanud isegi 29aastaseks. Pikema eluea puuris tagab kvaliteetne sööt, värske vesi, stressivaba elu ja võimalus lennata ka puurist välja. Lendamine hoiab linnu südame ja lihased toonuses, annab tegevust, pakub suuremat suhtlusvõimalust omanikuga ning maandab stressi.

Hoolitsemine Ühe viirpapagoi pidamisel peaks puuri minimaalsed mõõtmed olema 45 x 70 cm ja kõrgus vähemalt 60 cm. Kuna viirpapagoid on parve­linnud, soovitatakse neid pidada mitmekesi. Sel juhul peaks iga lisanduva linnu kohta puuri pindala suurenema 0,04 m2 võrra.

Puuris peaks olema vähemalt kolm eri jämedusega lehtpuust õrt, millel linnud istuda saaks, ning

mõned mänguasjad, mida on soovitatav aeg-ajalt vahetada, et pakkuda linnule vaheldust. Lehtpuuokste lisamine hoiab linnul korras nii noka kui ka jalad. Oksi võib lisada istumise või ka lihtsalt nokkimise eesmärgil. Parim on õuna­ puu oks, okaspuu ei sobi üldse.

Puuri seinad ei tohiks olla püstistest varbadest, sest see ei paku linnu jalale piisavalt tuge. Kindlasti ei tohiks linde pidada ümmarguses puuris. Puuri põhja tuleb puhastada vajadusel, tavaliselt umbes kord nädalas. Põhja pannakse spetsiaalset puuripõhja­ liiva, liivapaberit, valge paberi või lehtpuu graanuleid.

Puuri paigutamisel ruumi peab arvestama, et linnud ei satuks tõmbetuule kätte. Elukohana tuleb vältida ka kööki sealsete toidulõhnade tõttu. Puuri üks sein peab asetsema vastu seina, et pakkuda linnule turvatunnet.

Kõrgus maast ei ole tähtis, ent kui peres on kass, tuleks vaadata, et loom ei pääseks puuri peale ega saaks puuri maha ajada.

Kindlasti ei tohiks linnuga ühes ruumis suitsetada ning kasutada muid teravalõhnalisi aineid, näiteks juukselakki ja deodoranti.

Puuris saab edukalt koos pidada mitut isalindu, kuid kahte

Foto: Shutterstock

Papagoile võib närimiseks anda oksi, kuid okstest saab neile valmistada ka toreda mänguasja igavuse peletamiseks.

emast samasse puuri panna ei soovitata, sest nemad on agressiivsed ja kaklused on garanteeritud. Emased viirpapagoid valivad kaaslase ja pesakoha ning kaklevad oma paarilise eest.

Mida viirpapagoi sööb?

Toiduks sobib viirpapagoidele spetsiaalne viirpapagoide toidusegu erinevatest seemnetest; värsked, puhtas kohas kasvanud lehed (võilill, vesihein, ristik); puu- ja köögiviljad; lehtsalat. Lindudele ei tohi anda tsitruselisi, ettevaatust ka kapsa ja õuntega, sest need võivad põhjustada kõhugaase.

Söötma peab linde kord päevas, umbes kaks teelusikatäit teri linnu kohta. Sulgede vahetuse ajal võib joogiveele lisada spetsiaalseid vitamiine, sest sulgimine kulutab palju energiat ja lind vajab sulgede moodustamiseks lisaaineid.

Kindlasti peab papagoidele olema kättesaadav puhas joogivesi,

mida tuleb vahetada iga päev või üle päeva. Iga päev peaks andma vitamiinilisandiga vett ning kaltsiumi saamiseks seepialuu ja muude mineraalide allikana mineraalkivi.

Kuna lindudel ei ole hambaid, on seedimiseks ääretult vajalik lemmikloomapoodides müüdav puguliiv. Vajadusel papagoi sööb seda ja korjab spetsiaalsesse lihas­ makku, kus liiva abil seemneid peenestab.

Paljunemine Viirpapagoisid ei soovitata paljundada enne aastaseks ja pärast viieaastaseks saamist. Looduses võib neil olla aastas kuni kolm pesakonda. Kodustes tingimustes nii palju järglasi ei soovitata lasta saada, sest pesitsemine on lindude jaoks kurnav. Iga lemmiku omanik soovib ju, et lind rõõmustaks teda pikki aastaid.

Viirpapagoi võib, kuid ei pea saama järglasi – linnu seisukohalt

selleks vajadust ei ole. Kui on siiski näha, et linnud soovivad pesitseda, tuleb neile osta lemmikloomapoest linnu suurusele vastav pesakast. Keskmiselt munetakse 5–6 muna, kuid pesas võib olla ka kümme muna.

Emalind asub hauduma juba pärast teise muna munemist ning see võtab aega 18–23 päeva. Tibud kaaluvad koorudes vaid 2 g ning on paljad ja pimedad. Esimesed päevad toidab emalind poegi spetsiaalse nn pugupiimaga. Isalind hakkab poegi toitma alles nädala möödudes. Pesitsemise ajal tuleb lindudele antavat toidukogust suurendada, lisaks anda keedetud muna hakitult või munapulbrit.

Pojad saavad lennuvõimeliseks ning lahkuvad pesakastist umbes kuu vanustena. 40–45 päeva möödumisel, kui linnupojad on vähemalt kolm päeva ise söönud, võib nad vanematest eraldada.

Viirpapagoi laul on meloodiline sidin ja seotud oma territooriumi märgistamisega. Mõni isend on väga vaikne, mõni jälle väga lärmakas. Kui linde on rohkem kui kolm, võivad nad olla tõesti lärmakad. Kui kõik korraga laulma peaksid hakkama, võib see inimese taluvuspiire isegi ületada. Kui majapidamises on linnud, tähendab see palju tolmu, lisaks võib avalduda allergia. Astma või mõne muu allergia alla kannatajad peaksid tõsiselt kaaluma, kas linde võtta või mitte.

Allikas: www.loomakaitse.eu

Papagoi Keskuse omanik ja linnutreener Katarina Kadi Vanker soovitab esimest korda viirpapagoid ostes kindlasti uurida linnumüüja tausta. Ehkki linnu võib en­ dale soetada isegi kuulutu­ se kaudu, ei tohiks teda osta vaid telefoni või kirja teel saadud info põhjal. Kindlasti tuleks enne müüjaga kohtu­ da ja lindu näha.

“Tähtis on jälgida, kuidas lind peremehega läbi saab ja mismoodi uude omanikku suhtub: kas tuleb käele, la­ seb teha pai, võtab käest toi­ tu; milline on tema tervislik seisund, puuri olukord jms.”

Kui kohapeale ei ole tõesti võimalik minna, võib äärmisel juhul leppida linnuost kokku video või Skype’i vahendusel, aga sel juhul ärge pettasaa­ mise vältimiseks enne linnu kättesaamist raha makske.

Katharina paneb papagoi­ soovijatele südamele, et kui piisavalt vaba aega ei ole, on parem jätta lind võtmata. Üks viirpapagoi vajab päevas vähemalt 45 minutit kuni 3 tundi tegelemist.

Kui linnusoov on olemas, ent ostuotsuses pole veel täit kindlust, soovitab Kata­ rina enne mõnele papagoi­ omanikule külla minna või külastada Papagoi Keskust ning uurida linnu kohta kõi­ ke. Siis tekib õige arusaam, mida papagoide pidamine endast tegelikult kujutab ja kas ollakse ikka linnuinime­ ne või mitte.

Kui soov sulelist koju võt­ ta on raudne, ei tohi iialgi tel­ lida lindu otse loodusest, sest papagoi püüdmine loodusest on seadusevastane ja karis­ tatav. Pealegi mäletab loodu­ sest püütud lind oma kodu ja lähedasi ega pruugi inimese­ ga iialgi sõbraks saada. Koju võib võtta vaid vangistuses koorunud linnu. Sedagi ot­ sust peaks väga hoolega kaa­ luma, sest lind vajab tõesti armastust, hoolt, tähelepanu ja aega.

Fotod: Karin Kaljuläte

Ehkki kodulindude pidamist linnas on vii­ mastel aastakümnetel pigem taunitud, on üha suuremat toetuspinda koguv suund tervislikkusele ja looduslähedusele pannud inimesi otsima alternatiive tööstuslikule masstoodangule toidulaual. Üks Tallinna pere on avastanud kodulindude pidamise võlu otse kesklinna külje all ning kinnitab, et kanad on vähenõudlikud, ent seltsivad linnud. Peale selle on hommikuti hea tun­ ne oma tagaaiast korjatud värsketest munadest toitu valmistada.

Tallinna kesklinnast umbes kümne­ minutise autosõidu kaugusel asub Kopli asum, kus peale üksluiste paneelelamute paiknevad ka rohelusse uppuvad aiad. Ühe kõrge värava taga elabki Veronika Vallimäe-­ Tiiduse pere ning nende viis kana ja üks kukk.

Veronika naerab, et kogenud kodu­linnupidajaks teda veel pidada ei saa, kuid elu kanadega on põnev ja avastusterohke. Ta näitab musta ja valge kana poole, kes koos aedikus siblivad. “Need kaks hoiavad omaette, kolm pruuni on samuti omaette kamp. Kukest ma veel aru ei saagi. Tema tuli meie juurde alles eile, aga paistab, et on juba hästi sisse elanud.” Ärahellitatud sulelised Mõte võtta kanad tekkis naisel umbes kolm aastat tagasi, kui kuulis pärast praegusesse maja kolimist hommikul kukke kiremas. Tuli välja, et paar maja edasi peetakse kodu­linde ning sellest kujunes end läbi ja lõhki linnainimeseks pidaval Veronikal soov aianurka kanala üles seada.

“Lastel on tore ja endalgi vahva mune korjata. Munad on hästi kollase rebuga ja suured, ei mahu külmkapi standardsele restile äragi. Ka oma kanamunadest valmistatud söögid maitsevad kuidagi paremini. Eks ma ise olen juba sellega harjunud, aga sõbrad, kes külla tulevad, kiidavad väga.”

Kanad on vähenõudlikud, ent see-eest üsna uudishimulikud. Nad näevad juba eemalt, kui neile tullakse toitu tooma, ning kogunevad aianurka, et kähku paremaid palasid ampsata. “Igal hommikul peab lindudel värske vesi olema.

Söögiks anname toidujäänuseid, ka pitsat, pastat ja kaerahelbeid.

Eks nad olegi meil juba veidi ära hellitatud. Kanatoidu peale vaatavad vahel, et mis terad need siis on,” naerab Veronika.

Kodukanad.

Pildil Veronika Vallimäe-Tiidus.

Üllatavalt võivad kanad olla inimese suured sõbrad. Kui linnud vahel aedikust välja lasta, on nad peagi terrassil või tulevad isegi tuppa uudistama. Veronika räägib, kuidas kanad hommikuti tervitavad, ja kui nende juurde istuma minna ja nendega rääkida, tahavad isegi sülle. “Ma söön liha küll, aga kana­ liha enam süüa ei suuda. Minust saab niimoodi veel taimetoitlane.”

Kanaga lavale Veronika kanad on lausa nõnda sotsiaalsed, et on koguni etendusel lava­debüüdi teinud. “Kui Kanuti Gildi saalis etendati Nero Urke ja Riina Maidre lavastust “Skaala surm”, kirjutati sinna sisse stseen, kus mul tuli kanaga lavale astuda.

Saime isegi mitu korda aplausi osaliseks.” Lady Gagad, nagu Veronika oma suliseid lemmikuid kutsub, on osalenud veel päris mitmel pildistamisel.

Mitu aastat järjest suviti kanu pidanud naine nõustub arvamusega, et kanad sobivad linnainimesele tegelikult väga hästi. Täiesti piisab sellest, kui anda neile korra­ päraselt värsket vett ja toitu. “Jalutamas ei pea nendega käima. Soomes ehitatakse isegi ökomaju spetsiaalse puuriga kanade jaoks. See, et noortel peredel on linnas kanad, on naaberriigis populaarne.”

Tänavugi elavad linnud pere juures vaid suvel, talveks lähevad Veronika ämma juurde maale, kus on nende ületalve pidamiseks palju paremad tingimused. Ent kui kanala heasse korda saab, on plaanis kodu­ linde hakata pidama aasta ringi.

“Edaspidi võiks meil olla veel tiik ja haned, aga endal on praegu tööd nii palju, et ei jõua sellega veel tegelda, võib-olla kunagi…” on linna­ inimesest linnukasvatajaks hakanud Veronikal tulevikuks suured plaanid.

Mariann Prooses

14

15

Valmista ise oma neljajalgsele sõbrale lihtne magamisase Oma neljajalgsele sõbrale magamisaseme hankimiseks ei peal alati poodi minema.

Pehme aseme saab valmistada kodus olevatest käepärastest vahenditest, näi­ teks vanadest teksapükstest, mida enam ei kanta, ja kasutult seisma jäänud patja­ dest. Mis peamine – lemmiku ase valmib vaid paari tunniga!

Hästi kasvatatud korterikoera viis mõttetera

Fotod: Ilmar Saabas

Selleks et meisterdada magamisase suuremat kasvu koerale, lä­ heb vaja: • 3 paari teksapükse • 2 patja Õmblustarvikud: takjapael või tõmblukk (meie kasutame takjapaela), õmblusniit, käärid, mõõdulint, nööpnõelad ja marker kangale lõikekohtade märkimiseks.

kui minu koerasüda ihaldab. Kaotasin ajapikku muude esemete vastu lihtsalt huvi – ja kingi pole ma kunagi söönud.

Kuulekust omandame treeningul.

Kui olin veel noor ja rumal, nagu öeldakse, viis perenaine mind kõigepealt kutsikakooli. Pärast seda käisime koos sõnakuulelikkuse trennis.

See kogemus on minu isepäist loomust üsna palju distsiplineerinud.

Ehkki tõupuhta Westie’na ehk West Highland’i terjerina kipungi tegelikult veidi isepäisem olema, mistõttu perenaine pargis mind rihma otsast lahti, päris omapäi toimetama ei luba, sest ma tõesti ei lase end kellestki segada ja võin ära unustada, et olen üldse kellegagi koos jalutama tulnud. Ent isegi distsiplineeritud ja tublil korterikoeral peab ju mõni pahe ka olema, eks?

Kannatlikkus on voorus Kutsikana on meie jaoks maailm üks imepärane paik. Nii palju uut ja huvitavat on avastada, kuid samal ajal on vaja õppida inimeste reeglite järgi nende katuse all elama. Alati ei tule õppimine kergelt ega üleöö, seetõttu ei maksa kohe arvata, et kutsikas on rumal, või

mis veel hullem – kaotada kannatus ja oma lemmik üldse ära anda.

Minul kulus näiteks mõistmiseks, et häda on alati parem õue, mitte vannituppa teha, kokku neli kuud!

Tegelikult õppisin väga kiiresti ära selle, et vannituba on koht, kus võin oma koeraasju toimetada. Perenaine pidi tööl käima ega jõudnud mind alati õue viia, kui mul pissihäda peale juhtus tulema. Selleks puhuks oli ta vannitoapõranda vooderdanud pehme ja imava materjaliga, mida mina WC-na kasutasin. Ühel päeval tuli muutus. Perenaine, kes arvas, et olen juba piisavalt suur, pani vannitoaukse lihtsalt kinni! No mis mul muud üle jäi, kui oma asjad jalutuskäigu ajal õues ära toimetada.

Me ei ole siiski unustanud, kuidas koer olla Mulle meeldivad eriti need nädalavahetused, kui perega koos maale sõidame. Seal saan nautida koeraelu täiel rinnal. Isegi sellised tublid korterikoerad nagu mina vajavad akude laadimist, nagu räägivad inimesed, kes otsivad nädalavahetuse peokohta, et puhata väsitavast viiest tööpäevast.

Tunnen end maal kui ema valvsa pilgu alt pääsenud linnalaps. Käin

Kolmas samm Õmble tükid omavahel kokku, arvestades valmistatava padjakoti mõõte. Selleks et õmblused otsast hargnema ei hakkaks, õmble otsad masinaga paar korda edasi-tagasi ja seejärel triigi õmblused lahku. Õmblemise lihtsustamiseks triigi kangatükid enne üle.

Kokku õmmeldud tükkidel triigi õmblus lahku ja tee kanga paremalt poolt teping.

Selleks et valmis suurusega kangatükk lõbusam jääks, võid värvilise niidiga õmmelda peale lihtsaid mustreid. Ka tepingu võid teha erksavärvilise niidiga. NB! Jälgi, et padjakoti alumine osa oleks lõppmõõtmetelt takjapaela-laiuse võrra suurem.





Esimene samm Lõika teksapükstelt maha sääred, seejärel lõika sisemisest õmblusest sääreosad lahti ja eemalda püksisäärtelt alumised õmblused.

Nüüd saad kuus kangatükki – kolm padjakoti kummalegi poolele.



Kindlasti on palju neid, kes tahaksid endale neljajalgset lem­ mikut, aga pelgavad korterisse koera võtta, sest on kuulnud hirmujutte, kuidas loom sööb ära kingad, närib auguliseks diivani käsitoed ning haugub nõnda valjusti, et seda kuulevad nii kõrvalkorteri elanikud kui ka ülemised ja alumised naabrid. Ko­ genud korterikoer Iti teab aga rääkida, et tegelikult võib koer vägagi hästi korterieluga kohaneda – vaja on vaid kannatlikku ja mõistvat peremeest.

Heaks korterikoeraks me ei sünni, vaid kasvame Iga kutsika sees on väike pättusepisik, mis aeg-ajalt välja tahab tulla.

Selleks et kutsikas teaks, millal ja milliste asjade peal võib pättusehoo valla päästa, on vaja pererahva abi.

Kui minu perenaine Berit märkas, et kippusin meie eelmises korteris saja aasta vanuste palkseinte vahel olevat takku närima, tuli ta kohe minu lemmikmänguasjaga minu tähelepanu eemale suunama. Aga teate, kui raske mul oli!

Seinast väljaturritavad takuribad vaatasid mind nii ahvatlevalt, ja eks vahel käisin neid ka meelega sikutamas, ise samal ajal ühest silmanurgast perenaist kelmikalt piieldes, kas ta ikka näeb, millega ma just siin ja praegu ametis olen. Nägi küll, aga alati oli ta mõne piiksuva leluga valmis mind mängima kutsuma.

Sama lugu oli teiste asjadega. Mulle meeldisid kutsikana väga pappkastid ja muud sarnased esemed, mida ma tegelikult närida ei tohtinud. Aga niipea, kui hambad kusagile sisse lõin, oli perenaine piiksuva leluga kohal. Hakkasin mõistma, et just seda mänguasja võin närida täpselt niipalju,





Neljas samm Takjapael õmmeldakse padjakoti alumisele poolele ja soovitavalt keskele, et koer ei saaks hakata seda lahti sikutama. Ära õmble alumist tükki kohe lõppmõõtu valmis, vaid jäta takjapaela kinnitamiseks üks õmblus kokku õmblemata. Üks takjapaela osa (tugevam) õmble ühe tüki külge, tüki serva, töö paremale poole. Teine (pehmem) takjapaela osa õmble teise tüki serva, samuti kanga õige­ le poole. Seejärel keera pehme takjapael alla ja õmble pealtpoolt läbi. Võid kasutada jälle rõõmsavärvilist niiti.

 alati kontrollimas oma salajasi urge, kus saan nägu- ja ninapidi aega veeta niipalju, kui ise tahan. Keegi ei tõmba rihmast, kui parajasti teiste koerte jäetud visiitkaarte nuusutan; keegi ei ütle, et lähme nüüd koju.

Sellised nädalavahetused on enese­ laadimiseks, et järgnev nädal või paar taas korralik korterikoer olla.

Hindame väikeseid rõõme igas päevas Kui mu pere on tööl, siis mina tavaliselt magan. Minu lemmikkohaks on aknalaud, millel tukkudes ühe silmaga laisalt vareseid ja möödakäivaid inimesi mõõdan. Väike kasv on pannud mind kõrgust hindama – ka diivanil kuhjuva padjavirna otsast võib mind aeg-ajalt lesimas leida.

Perenaine hoolitseb selle eest, et minu toidulaud oleks hea ja paremaga kaetud. Isegi ilusa toidualuse meisterdas ta mulle ise. Nii väga armastab ta mind! Miks peaksin siis kingi või mööblit sööma? Pigem pikutan ja vaatan vareseid. Kui igav hakkab, piiksutan mõne korra oma mänguelevanti. Nii ootangi, kuni pererahvas töölt naaseb, et koos midagi toredat ette võtta. Selle nimel tasub olla igati korralik ja eeskujulik korterikoer.

Mariann Prooses





Teine samm Mõõda patjade pikkus ja laius, saamaks teada valmistatava padjakoti lõplikku suurust. Juhul kui teksad on tagumiku-poolsest osast väga välja veninud, lõika lahti ka välimised õmblused. Sel juhul on sul 12 teksariide tükki, mida omavahel uuesti kokku õmmelda.



Viies samm Pane takjapaelad omavahel kokku. Nüüd peaks sul olema kaks võrdse suurusega kangatükki: padjakoti pealmine ja alumine tükk.

Kontrolli mõõdud üle. Õmble kaks tükki pahemalt poolt omavahel kokku, nurkades võid teha diagonaalselt paar-kolm pistet, et padja­ kotti ümber pöörates ei jääks teravaid nurki. Ava takjapael ja keera kott õiget pidi. Umbes 1 cm kauguselt äärest tee veel ümberringi õmblus – see annab padjakotile konkreetsema kuju.

Neljajalgse sõbra aset aitasid meisterdada Ele-Mall Vainomäe ja tiigerbokser Ability Groove von Glehn.



Fotod: Tiit Blaat

16