Aasta Põllumees 2012 (november 2012)

Tänavune aasta põllumees selgub 6. novembril peetaval konverentsil

Aasta põllu­ mees 2011 AVO SAMARÜÜTEL: Nõudkem Euroopas üheskoos õigust!

Soome farmer TIINA LINNAINMAA: Koos tegutsedes saame mõjutada turuhindu

Lk 3

Lk 12

1. november 2012

Oma kõige esimese laenu väljastasime Norra kaupmehele Evendsenile 1848. a. viinakoorma tagatisel.

Sest me uskusime tema äriplaani.

Ajad on küll edasi läinud, kuid meie suhtumine on jäänud samaks. Nordea on stabiilne finantspartner, kes oskab hinnata Sinu ettevõtte potentsiaalikat äriplaani ning on toeks nii headel kui halbadel aegadel.

Tule meile – arutame koos kõiki võimalusi!

Tutvu tingimustega www.nordea.ee ning vajadusel konsulteeri pangatöötajaga telefonil 1772.

2

AASTA POLLUMEES 2012

agro varustus agro varustus agro varustus agro varustus agrovarustus varustus agro agro varustus

1. november 2012

AASTA POLLUMEES 2012

1. november 2012

3

SVEN ARBET

Tosin aastat parimaid põllumehi

Mullune aasta põllumees Avo Samarüütel tunnistab, et võidetud tiitel on toonud talle nii toonust tõst­ vaid elamusi kui ka uusi kohustusi: “Tundsin, et nüüd on vaja taset hoida, ei tohi latti alla lasta.”

Aasta põllumehe aasta Rõõmu teeb see, et tublisid tegijaid on meie põllumajanduses palju. Aga püssi põõsasse visata veel ei tohi, tuleb nõuda oma õigusi, enne kui Euroopa Liidu uus põllumajanduseelarve 2014–2020 lukku läheb.

Kui ma mullu aasta põllumehe tiitli pälvisin, kaasnes sellega suur tähelepanu, eriti vahetult pärast aunimetuse saamist – ja loomulikult oli palju positiivseid emotsioone. Mäletan, et kui kodukanti tagasi jõudsin, olid sama laine peal ka minu töökaaslased, vallavalitsus. Kogu meie Haaslava vallas oldi elevil – lasteaialapsed käisid mul külas, kohalikus koolis peeti mind meeles. Õnnitlema tulid ka Tartumaa ettevõtjad, maavalitsuse esindajad, lõpuks oli veel presidendi vastuvõtt.

Kõik sellised elamused annavad toonust juurde, kuid samas lisavad kohustusi. Tundsin, et nüüd on vaja taset hoida, ei tohi latti alla lasta. Oleme Tartumaal OÜ Männiku Piimas stabiilsed tootjad. Loomade arv natuke tõusis, laudas on praegu 350 lehma ja koos noorloomadega 670 pead. Nüüd saame oma võimsuste juures kõige efektiivsemalt majandada.

Arvan, et käesolev aasta oli põllumeestele suhteliselt hea. Kui kokkuvõtted on tehtud, võiks öelda, et meie OÜ-le Männiku Piim oli see aasta isegi parim – teravili ja raps on kasvanud väga hästi ning ka pii-

AASTA POLLUMEES 2012

matoodang peaks tõusma viimaste aastate suurimaks.

Kui vaatame riigieelarvet, siis otsetoetuste siseriiklik lisamakse top-up põllumeestele on 100% eraldatud. See on valitsuse poolt hea märk, kuidas põllumeest toetada.

Samas tulevikku vaadates terenduvad ees uued probleemid, eelkõige seoses Euroopa Liidu uue eelarveperioodiga aastateks 2014–2020.

Me tahame olla Euroopa Liidus võrdses peres võrdsetel tingimustel. Tõsi, otsetoetuste maksmisega põllumeestele on juba toimunud väikesed nihked paremuse suunas. Kui seni räägiti toetuste maksmisel Eesti põllumehele 58–59% tasemest, võrreldes vanade ELis olijatega, siis nüüd võibolla saavutame läbirääkimistega 75% taseme. Aga me ei tohi veel püssi põõsasse visata, sest meie eesmärk on 90% toetustest.

Muret teeb ka uus ELi nõue – rohestamine, millega on plaanis algust teha alates 2014. aastast. See tähendab, et osa haritavast maast tuleb tootmisest välja arvata – säilitada rohealadena. Niisugune nõue tundub nii veider meie regioonis. Eestis on ju

haritavat põllumaad isegi vähe, rohkem on metsa ning hooldamata maid. Rohestamine sobib enam sellistele riikidele, kus tootmine on väga intensiivne. Nii et me peame rohestamise vastu kõvasti võitlema.

Tähelepanu juhiksin ka sellele erisusele, et plaanis on maksta võrdset toetust nii sellele, kes lihtsalt maad niidab, kui ka sellele, kes maal toodab. Ei ole ju mõeldav, et see, kes toodab, saab täpselt samasuguse toetuse nagu see, kes niidab.

Praegu on läbirääkimiste aeg, veel saame võidelda, et midagi muuta. Selgus saabub alles aasta lõpuks, kui uus ELi finantsraamistik on kokku pandud.

Peagi valitakse aasta põllumees 2012.

Aasta põllumehe väljaselgitamine pole olnud kerge – nominendid on ju kõik tugevad tegijad, tugevad isiksused, aga paraku on konkursi mõte selline, et valik langeb ühele.

Uuele tiitlikandjale minu parimad soovid. Aasta aega tuleb seda tiitlit kanda ja ega tiitlikandja siis areenilt kuhugi ei kao.

Kui ajas tagasi vaadata, siis kõik need aasta põllumehed, keda on valitud alates 2001. aastast, on väga tegusad inimesed.

Nad on põllumajandusse oma jälje jätnud ja löövad aktiivselt kaasa ka praegu.

Jõudu ja edu uuele aasta põllumehele!

Peatoimetaja AIVAR VIIDIK 661 3300, aivar.viidik@maaleht.ee Toimetaja SILJA LÄTTEMÄE 661 3315, silja.lattemae@maaleht.ee Keeletoimetaja ENE LEIVAK 661 3311, ene.leivak@maaleht.ee Korrektor MERIKE JÄRVLEPP 661 3372, merike.jarvlepp@maaleht.ee Kujundaja MARI PETERSON 661 3326, mari.peterson@maaleht.ee Reklaami projektijuht KAJA PRÜGI 661 3337, 5665 4138, kaja.prygi@lehed.ee

“Aasta põllumehe” konkurss algab ja lõpeb igal aastal sarnaselt. Kevadel, kandidaatide esitamisel, valitseb korraldajate hulgas meeldiv ootusärevus – kes sel aastal konkureerima tulevad, ning ka teatud pingeseisund – kas ikka jagub veel parimaid ja väärikamaid.

Kuid pärast suviseid ringsõite ning kandidaatidega lähemalt tutvumist on žürii kokkuvõtteid tehes positiivselt üksmeelel: Eestis leidub asjatundlikke põllumehi, kes oma majapidamist edukalt majandada suudavad.

Nii ka sel aastal, kus Maalehe ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja ühisel konkursil astus enda tegemisi näitama 16 kandidaati üheksast maakonnast ja kümnelt tegevusalalt.

Kuid iga konkurss on millegi poolest ka eriline. Tänavu nimetaksin kolme läbivamat teemat, mis kandidaatidega tihti jutuks tulid või kandidaate iseloomustasid.

Esiteks tööjõud ja tootmise efektiivsus.

Aasta-aastalt on tööjõu- ja järelkasvuprobleem saanud põllumajanduses läbivaks jututeemaks. Ühest küljest toob see kaasa vajaduse tootmise moderniseerimiseks ja efektiivsemaks muutmiseks, aga teisest küljest tekitab küsimuse jätkusuutlikkusest nii tahtmise kui hariduse mõistes. Aja paratamatus on see, et varumeeste pink põllumajanduses jääb aina lühemaks.

Teiseks nn eurotoetused. Mitmedki kandidaadid ütlesid kibedal toonil, et põllumaa omanik, kes kogu pindalatoetuse maa rendiks küsib, saab tulu mitte midagi tegemise eest. Ebavõrdsus, mis põllumeest kuidagi ei toeta ega stimuleeri. See valdkond vajaks uues Euroopa Liidu eelarveperioodis jaotatavate põllumajandustoetuste osas kindlasti ülevaatamist, et suurenevad toetused mitte ainult rendimaa omanike rahakotti ei kasvataks.

Ning kolmandaks tõi selleaastane konkurss esile ka tendentsi, mis Eesti majandusele üha iseloomulikum. See on väliskapitali sissevool. Nii on väga mitme kandidaadi omanikeringis välismaalasi. Õnneks ei ole kodumaiste tegijate oskusteave põllumajandusest siiski kuhugi kadunud ja nii võib öelda, et kui ka kapital on välismaine, siis nende ettevõtete edu põhineb just kogenud ja teadmistega põllumeestel, kes neid ettevõtteid juhivad ning seetõttu võib tänavusi aasta põllumehe kandidaate julgelt ja jätkuvalt Eesti põllumeesteks pidada.

Aivar Viidik

AVO SAMARÜÜTEL

Maalehe peatoimetaja

aasta põllumees 2011

Väljaandja AS Eesti Ajalehed Trükk AS Kroonpress Ilmub Maalehe vahel www.maaleht.ee

Toimetuse aadress Narva mnt 13, 10151 Tallinn Maalehe tellimine telefonil 680 4444 või e-postil klienditugi@lehed.ee

4

AASTA POLLUMEES 2012

1. november 2012

MADIS AVI tahab põldu harida vaid RAIVO TASSO

Eestis on põllumajandusel tohutu potentsiaal, leiab Tartumaa põllumees Madis Avi, kes on oma matkahobi tõttu näinud elu väga erinevates maades.

“Kui põllumajandusega tegelda, siis mina tahaksin seda teha vaid Eestis,” ütleb Kaarli TÜ juht Madis Avi. Siin on maad inimese kohta palju, pole veepuudust ja ka klimaatiliselt on tingimused enam kui sobivad.

Selle äratundmisega julges Madis Avi juhitud Kaarli TÜ võtta 1990. aastal riski – osta ära Vara kolhoosi varad ja võlad. Osakuid sellel ettevõttel ei olnudki, kuna riigivõlg oli niivõrd suur.

Riik andis Vara kolhoosi 1100 hektarit Kaarli TÜ-le rendile.

“Vara kolhoos oli üks Eesti jubedamaid – keskmised viljasaagid 700–800 kilo hektarilt,” meenutab Avi ettevõtte majandusnäitajaid. “Hakkasime otsima põhjusi, miks see nii on, ja selgus, et asi seisis mõistuse taga.”

Vara kandis on savimullad, mille harimiseks tuleb leida õige aeg. See aeg on väga piiratud, sest muld paakub kiiresti. Ka sobivaid väetisi polnud 1990ndate algul saada.

“Kuue-seitsme aastaga saime külvikorrad paika, mulla parandamiseks hakkasime kasvatama ristikut, põhku sisse kündma. Laenudega ostsime sobiva mullaharimistehnika, aastatega on tulnud ka paremad väetised,” kirjeldab Avi, miks praeguseks on saagid 8–9 korda kõrgemad kui kolhoosiajal.

“Sellist põllumaa raiskamist nagu Eestis, pole ma kusagil mujal näinud,” ütleb kibestunult viljakasvataja, kes ise majandab Eesti keskmisest märksa kehvematel muldadel.

Praegu on vilja ja rapsi järele suur nõudlus, kuid toetuste tõttu seisab meeletu lahmakas siinsest maast kündmata ja seal purustatakse vaid rohtu. Kusjuures söötis maad on rohkem just linnade ümbruses, on Avi tähele pannud. Kaugemad nurgad on kenasti üles haritud.

“Lollimat juttu kui see, et kui maad ei hari, siis see puhkab, annab välja mõelda,” pahandab ta. Kui pikka aega ainult niidetud põld võtta uuesti kasutusse, kulub 4–5 aastat, enne kui see saaki andma hakkab.

Madis Avi on ühe suurema leivavilja­ kasvatajana pälvinud Eesti Rukki Seltsilt rukkirüütli tiitli.

Toetused maaomanikele Kui euroheina niitmise asemel maad vilja kandma panna, võiks põllumajandussaadused Eesti väliskaubanduse bilansist anda praeguse 17 protsendi asemel 25, arvutab põllumees. See looks maale töökohti ja tooks riigile raha.

Selle osa toetustest, mis rendi maksmisest üle jääb, on Kaarli TÜ investeerinud maa ostmiseks. Viimasel ajal on maaga han-

geldamine väga vilkaks muutunud ja maa petetakse välja lausa vanadekodus olevatelt vanuritelt. Tihti saab maad hariv põllumees viimasena teada, et maal on uus omanik.

“Põllumehe amet on nagu sugulise kire rahuldamine ebaloomulikul teel,” muigab Madis Avi mõrult. “Kogu aeg teed nagu vale

asja. On arvamus, et põllumees saab suuri toetusi, aga iga asi on kallis, ikka ei tule omadega välja, lisaks veel sitt haiseb ja nii edasi.”

Avi kummutab oma ettevõtte näitel arvamuse, et noored ei taha põllumajandusse tööle tulla. Tema 14 töötajast jäävad mitu

JAANUS BERKMANN on ratsaspordi SVEN ARBET

Hobusekasvataja Jaanus Berkmann on aastatega edendanud hobumajandust ja ratsasporti Hiiumaal, pälvides Kärdla ratsupäevade korraldamise eest Eesti Kultuurkapitali preemia Kultuuripärl.

“Hobused on suursugused loomad, nad annavad nii palju positiivset energiat,” on Jaanus Berkmann rahul, et vahetas kalanduse hobuste vastu.

“Hobuste juurde jõudsin 12 aastat tagasi oma tütarde Marise ja Maarja kaudu, lapsed käisid siis veel põhikoolis ja hakkasid paluma, et muretseksin neile kas või ühe hobuse, nad nii väga ihkasid ratsutada,” räägib Jaanus Berkmann.

Kärdla lähedal Linnumäel nosivad uhked hobused koplis lakka keerutades rohtu. Berkmanni hobused on aasta ringi vähemalt päeval õues, selleks on neil 16 eri suurusega karjakoplit.

Berkmann on aastatega Linnumäele rajanud kaasaegse ratsakeskuse. Siin on hobuste tall, mille ehitamist alustati 2001. aastal. Selle kõrvale on rajatud maneež, kus korraldatakse nii ratsatreeninguid kui võistlusi.

Ratsatundides treenitakse huvilisi, eelkõige lapsi alates 10. eluaastast. Aastatega on siit koolist läbi käinud 70–80 noort. Juba seitsmendat aastat pakutakse puuetega lastele ratsutamistunde ehk hipoteraapiat.

Kalandusest hobusteni Jaanus Berkmann on töötanud ligi 30 aastat kalanduses. Kunagises Hiiu Kaluris oli ta tootmisosakonna juhataja.

Kui 1991. aastal asutati tolleaegse Hiiu Kaluri osalusel Eesti–Rootsi ühisettevõte Dagöfisk, asus Berkmann ametisse selle juhatajana. Koos rootslastega ehitati üles uus kalatööstus, mis sai 1992. aastal esimesena Eestis eurosertifikaadi ehk õiguse piiranguteta eksportida oma toodangut Euroopa Liitu.

1997 asutas Berkmann oma äriühingu, mis hakkas tegelema oma kalafilee müügiga Lääne-Euroopasse, Ameerikasse ja Kanadasse. Mingil hetkel aga ei osutunud see äri enam perspektiivseks ning tuli lõpetada.

Hakkaja mees ei jäänud niisama, käed rüpes, istuma. Uueks tegevusalaks sai hobusekasvatus ja ratsaspordiklubi rajamine.

“Hobused on suursugused loomad, nad annavad palju positiivset energiat. Kui tulen vaid korrakski talli, saan oma laengu kätte ja rohkem polegi vaja,” räägib peremees.

Aastate jooksul on Jaanus Berkmann edendanud hobumajandust Hiiumaal ning tänu temale korraldatakse seal palju ratsutamisvõistlusi. Tuntuimad on Kärdla ratsupäevad, mis tänavu toimusid 11. korda. See on tõeline ratsaspordi pidupäev, kus aastate jooksul on osalenud üle 700 ratsaniku üle Eesti ja välismaaltki.

Kümnendad Kärdla ratsupäevad tõid Jaanus Berkmannile Hiiumaa Kultuuripärli preemia. See on autasu, millega Eesti Kultuurkapital tunnustab nii kultuuri kui spordi vallas tegutsevate inimeste erialast pühendumist maakondades.

AASTA POLLUMEES 2012

1. november 2012

Eestis noort meest vanusesse 20–25 aastat. “Kui raha makstakse, tulevad noored põllumajandusse,” väidab ta. Kaarli TÜs on keskmine palk poolteist Eesti keskmist.

Ettevõtte juhilt eeldab see sissetulekut andvate tööde-tegemiste leidmist. Firmas on põhiline tööaeg soojadel kuudel. Aga ka talvel tahavad inimesed tööd ja leiba saada.

Nii pakendatakse ümber ning müüakse väetisi ja taimekaitsevahendeid, tehakse metsa, valmistatakse ja müüakse silo, varustatakse Matjama vutifarmi söödaga, kuivatatakse ja ladustatakse vilja ning pakutakse muid teenuseid.

“Meie korjame kõik raha üles ja teeme kõike,” tähendab Avi.

Jääb saagiga rahule Tänavusest aastast rääkides ütleb mees, et 200 ha rukist on ära võetud ja järgmiseks aastaks 230 ha maha külvatud. Avi on ühe suurema leivaviljakasvatajana pälvinud ka Eesti Rukki Seltsilt rukkirüütli tiitli.

Tänavuse saagiga võib rahule jääda – 4,3 tonni rukist, 5,5 talinisu, 4 hernest ja õlleotra ning 5 tonni kaera hektarilt. Tõsi, kaerasaak jääb nende endi nimel olevale rekordile alla. Nimelt õnnestus Kaar­li TÜ-l saada 2008. aastal 7 tonni kaera hektarilt.

“Sel aastal pole eriti väetist pannud,” selgitab ettevõtte juht. Nüüd tundub, et sai õigesti tehtud – vili pole lamandunud. See-

edendaja 2004. aastal asutati Linnumäe tallide läheduses OÜ Linnumäe Puhkekeskus, mis tegeleb toitlustamisega ja pakub forellipüüki.

Söödavilja saab Berkmann kohalikelt põllumeestelt, samuti laseb ta teenustööna niita heina oma karjamaadelt, sest kalleid põllumajandusmasinaid pole väikeste mahtude tõttu mõtet soetada.

Lapsed jätkavad isa jälgedes Jaanus Berkmann on üles kasvatanud neli last. “Pojad veavad surfiklubi, aga tütred on kõvad ratsutajad, nii ongi meie peres kaks kiiksuga surfajat ja kaks kiiksuga ratsutajat,” muheleb pereisa.

Vanem tütar Maris on lõpetanud maaülikooli veterinaarina ja töötab nüüd osa ajaga Soomes loomaarstina. Kodus on vaja tema veterinaarioskusi Linnumäe tallis, kus ta hoiab hobuste tervisel silma peal.

Noorem tütar Maarja õpib Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis terviseedendust ning annab treenerina väikestele hiidlastele ratsatunde. Linnumäele on koondunud ka MTÜ Hiiumaa Ratsaspordiklubi, kus tegutsevad ratsaspordihuvilised. Jaanus Berkmann on üks selle mittetulundusühingu rajajaid ja juhatuse liige.

Linnumäe tallis majandab ta FIEna, ent plaanib tütardele asutada oma osaühingu OÜ Linnumäe Tallid, et lapsed kord kogu hobumajanduse üle võtaksid.

K A N DIDA AT

Madis Avi

Kaarli TÜ

n Vara vald, Tartumaa. n Maad harib 2200 ha. n 1600 ha-l kasvatab teravilja ja rapsi. n Lisategevuseks on viljakuivatus- ja silo valmistamise teenuse pakkumine, väetiste ja taimekaitsevahendite müük, metsa langeta­ mine. n Investeeringud kaas­ aegsesse põllumajandustehnikasse. n Töötajaid 14.

Esitaja: Tartumaa Põllumeeste Liit

eest oli suure vihmasaju tõttu terade niiskusesisaldus esimestel koristuspäevadel lausa 30%. Lisaks oma viljale võetakse kuivatada ka ümberkaudsete talunike oma. Vili müüakse Tartu Millile ja Baltic Agrole.

Madis Avi ootab viljakoristuse lõppu, et siis lennuki peale istuda ja sõpradega paar nädalat mägedes hulkuda. Mees kahtles kevadel, kas temast on enam minejat, järsku pole vorm piisavalt hea. Prooviks jooksis ta läbi Stockholmi maratoni, mis toimus tänavu eriti rasketes tingimustes, ja sai hakkama.

6. september

K A N DIDA AT

Jaanus Berkmann

FIE Jaanus Berkmann

n Kärdla, Hiiumaa. n Hobusekasvatus, ratsaspordikooli pidamine, ratsavõistluste korraldamine. n 20 hobust, sporthobused, tori ja eesti maa­ tõugu hobused. n Maad kasutatakse 45 ha, sellest 25 ha on omandis. n Kaks palgatöötajat. n Ratsatreeningutel on osalenud ligi 80 last, ratsavõistlustel 700 ratsanikku.

Esitaja: Eesti Ratsaspordi Liit

“Me ei ole mingid tipp-hobusekasvatajad, oleme harrastussportlased. Tahame anda inimestele võimaluse tunda rõõmu ratsutamisest ja hobustest. Püüame õpetada lastele loodusetunnetust ja head suhtumist loomadesse,” ütleb peremees.

Põlise hiidlasena on Berkmann oma saare patrioot, ta tegutseb ka LEADER-programmi kohaliku tegevusgrupi MTÜ Hiidlaste Koostöökogu juhatuse esimehena.

“Kui tahad midagi saavutada, pead ühtmoodi vaeva nägema nii Hiiumaal kui Tallinnas,” arvab Jaanus Berkmann.

13. september

5

6

AASTA POLLUMEES 2012

1. november 2012

MAIE MÖLDER

K A N DIDA AT

Maie Mölder

AS Tartu Agro

armastab oma loomi

n Tähtvere vald, Tartumaa. n Piimakarjakasvatus. n Farmis 650 lehma, lisaks noorkari 900 looma ringis. n Keskmine toodang lehma kohta 2010. aastal 10 908 kg, 2011. aastal 10 665 kg. n 2000. aastast alates osaleb farm vissivõistlustel, saadud 13 vissi- ja kolm reservvissitiitlit. n Aretuspullide kasvatamine ja müük. Tõumullikate ja -pullide müük. n 8 töötajat.

Parima piimakarjakasvataja tiitli pälvinud Maie Mölder peab Vorbuse farmi lehmade hea piimaanni põhjuseks geneetikat, tõuaretust, õiget söödaratsiooni ja korralikke pidamistingimusi.

“Lilled on mu armastus, nende eest hoolitsen siin farmi juures ja koduaias, nende juures unustan kõik mured, see on parim puhkus,” kutsub Vorbuse farmi rõõmsameelne perenaine Maie Mölder Maalehte esimese asjana farmi juures õitsvat uhket lillepeenart vaatama.

Aga sama suur armastus on ka loomad.

Ega muidu ei oleks ta neid Vorbusel kogu oma tööelu poputanud. Nii kui 1971. aastal EPA veterinaarina lõpetas ja sealsetesse lautadesse tööle läks, nii tänaseni välja.

Laudas näitab Maie Mölder esimesena üht Vorbuse farmi uhkust – Jacqueline’i.

Eesti rekordlehma.

“Ta on hollandi pulli Jaco tütar, neljandal laktatsioonil lüpsis 18 935 kilo piima, see rekord 2008. aastast püsib siiani,” rää-

gib Mölder ja paitab looma. Loom on rahu ise. Pikutab oma asemel, teda ei häiri ka fotograaf. Et palju piima anda, ei tohi ju energiat asjatult kulutada.

Geenid määravad Märtsis poegis Jacqueline seitsmendat korda. Annab praegugi päevas 65–66 kilo piima. Vanim karjasolija tuleb Vorbusel peatselt 11. korda lüpsma. Mölder loodab, et ka rekordiomanik veel mitu aastat karjas vastu peab.

Maie Mölder on aretustööle kulutanud palju aastaid ja energiat. 650pealine piimakari lüpsab viimastel aastatel stabiilselt üle 10 tonni lehma kohta. Esimest korda ületati maagiline 10 tonni piir 2007. a. Kui RAIVO TASSO

parimal, 2010. aastal jäi laeks 10 908 kg, siis mullu vaid veidi vähem, 10 665 kg. Tulemus on seda hinnatavam, et karjast on pooled punased lehmad, kuid Vorbusel ei jää nad mustakirjudele palju alla.

Mölder ütleb, et kuigi karjas on üle poole­ saja selliseid lehmi, kes lüpsavad aastas 15 000–17 000 kilo piima, ei aja ta taga kogu karjaga sellisele tasemele jõudmist.

“Vaatamata sellele, et praegune 10 000– 11 000 karja keskmisena on normaalne, olen seadnud eesmärgiks jõuda 12 000ni, geneetiliselt on see tase meil olemas,” arutleb ta.

See on kogus, mida kari oleks võimeline lüpsma ja seejuures ka tervis korras püsiks.

Kõige suuremaks takistuseks, mis sel teel ületada tuleb, peab Mölder tippkarja vajadustele alla jäävat söödabaasi. Sest lehm lüpsab endiselt suust.

“Oleks tähtis, et põhisööda, korraliku silo, saaksime tehtud kahest esimesest niitest, aga alati see ei õnnestu,” teab ta.

Siiani külmlaudausku

Maie Mölder hoolitseb, et lehmad tublisti piima annaksid.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda

Piimafoorum Tartus Dorpati konverentsikeskuses 14. novembril 2012 kell 10.30–16.00

2012

Foorumil osalemine on põllumajandustootjatele, toidutööstustele ja EPKK liikmetele tasuta. Osalemiseks tuleb ennast kuni 9. novembrini registreerida kodulehel www.epkk.ee.

Lisainfo: Roomet sõrmus, tel 600 9349, www.epkk.ee Foorumi korraldamist toetab Euroopa Liit.

Kui Maie Mölder EPA lõpetamise järel Tartu näidissovhoosi veterinaararstiks tuli, lüpsid lehmad 3000 kilo, ja 4000 oli juba hea toodang.

“2003 saime vanast laudast 8000 kilo kätte, pidasime seda toona imeks,” võrdleb Mölder suuri muutusi, milles ta ise osaline olnud. Kui valmis uus külmlaut, tõusis toodang veelgi.

Mölder on külmlaudausku siiani, peab seda õigeks sammuks, mis näitas, et uuendusi ei tasu karta. Vorbuse oli kolmas paik Eestis, kuhu vabapidamisega külmlaut ehitati – Torma ja Põlva järel.

Praeguses vabapidamislaudas korraldab Maie Mölder aretustöö kõrvalt paljudele toimetustele lisaks ka tõuloomade müüki.

2010. aastal müüdi Vorbuselt 60 tiinet mullikat Türki ja Maltale, läinud aastal juba 71.

• Eesti piimasektori valikud

Jaanus Murakas, EPKK piimatoimkonna esimees

• Maaelu arengukava 2014–2020 võimalused Eesti piimanduse toetamiseks Helir-Valdor seeder, põllumajandusminister

• Suundumused piimatoodete turul

Bart Van BellegHeM, Euroopa piimakaubandus­ organisatsiooni Eucolait peasekretär

• Piimakarjakasvatus põllumajandusloenduse valguses eVe ValdVee, Statistikaamet

• Piimandusstatistika olulisemad näitajad ja tulemused Helina uku, Statistikaamet

• Eesti piimandussektori konkurentsivõime võrreldes Läänemere riikidega CsaBa Jansik, Soome Põllumajandus­ ja Toiduteaduse Instituut MTT

Esitaja: Tartumaa Põllumeeste Liit

Farmi perenaisena ei väsi ta töötajatele kordamast, et nood ei elaks loomade peal välja oma paha tuju, ei ütleks kõva sõna, löömisest rääkimata. Sest loomad, kes iga päev kolm korda lüpsiplatsile lähevad, teavad isegi, mida nad peavad tegema.

“Ma olen siin farmis kõige suurem loomade heaolu eest võitleja,” naerab ta.

Iseäranis tunneb Mölder heameelt Vorbuse farmi tulnud 13 vissitiitlist, sest pea kõik punase karja vissi tiitlid on neile tulnud, 2005 saadi uuest laudast ka esimene mustakirju karja vissi tiitel.

Mölder valib farmist loomad välja ja juhib nende valmistumist etteasteks. “Mulle meeldib ilusaid asju vaadata, ilusaid loomi ja inimesi ka,” räägib ta.

Vissivõistlused näitavad Eesti loomade taset. “Häbeneda pole meil midagi, võime aretusega täiesti rahul olla, sest meil on maailma geneetika sees – Kanada, USA, Holland, Saksamaa,” loetleb ta.

Eesti karjakasvatuse murelapseks peab Mölder veterinaaride nappust. Kuigi neil endal on loomaarstid olemas, siis igasse suuremasse farmi neid Eestis ei jätku.

Maaülikoolis veterinaaria lõpetajad on suurloomade asemel kahjuks üha enam huvitatud väikeloomade ravimisest. Möldri meelest piisaks paljudes farmides ka tehnikumi haridusega veterinaarvelskritest, aga neid ei õpetatagi enam kusagil.

17. mai

• Lautadesse tehtud investeeringute mõju piimatootjate majandus­ näitajatele ants-Hannes Viira, Eesti Maaülikool

• Hinnamarginaalide analüüs piima­ toodete väärtusahelas aiVar Voog, TNS Emor

• Lisandväärtuse andmisest piimandus­ sektoris tiina saron, Eesti Piimaliit

• Mikromeierei võimalused teadus­ ja arendustöös Väino Poikalainen, Eesti Maaülikool

• Olustvere minimeierei võimalused

tootjatele

arnold Pastak, Olustvere Teenindus­ ja Maamajanduskool

AASTA POLLUMEES 2012

1. november 2012

JARNO HERMET:

7

RAIVO TASSO

ajalehepoisist miljonäriks

OÜ Linnu Talu Valgamaal täitis Euroopa Liidu karmistunud nõuded ja asendas vanad kanapuurid uutega juba 2010. aastal, paar aastat enne nõutud tähtaega.

“Nüüd on tükiks ajaks rahu majas ega pea Euroopa Liidu nõudmiste täitmiseks enam suurt raha välja käima,” hingab OÜ Linnu Talu ärijuht Jarno Hermet kergendatult.

Hermet teab, mida räägib. Ta on üksipulgi kursis Euroopa ja isegi kogu maailma munasektori olukorra ning arengutega.

Võib arvata, et temast informeeritumat sel alal Eestis polegi.

Juba kümmekond aastat on ta Euroopa Komisjoni nõuandva komitee liige, samuti Brüsselis tegutseva ühendorgani COPA/ COGECA (professionaalsete põllumajandusorganisatsioonide komitee ja põllumajandusühistute konföderatsioon – toim) munade ja linnuliha töögrupis Eesti eestkõneleja. Seal kuuldut ei hoia Linnu talu ärijuht kiivalt üksnes enda teada.

K A N DIDA AT

Jarno Hermet

OÜ Linnu Talu

n Tõlliste vald, Valgamaa. n 100% majandustegevusest kanakasvatus: munad, kanaliha. n 45 000 munejat kana. n 2011. a ca 11 miljonit muna. n Aastakäive 912 000 eurot. n Kasum 11 266 eurot. n 10 töötajat.

Esitaja: Eesti PõllumajandusKaubanduskoda

OÜ Linnu Talu ärijuhi Jarno Hermeti karjääri kohta võib klišeed kasutades öelda, et see on kulge­ nud ajalehepoisist miljonäriks.

Nende kahe seisuse vahele jääb hulk muid tegemisi.

Valgamaal Tõlliste vallas asuvas Linnu talus võeti puuride vahetus enam kui 40 000 kanale ette krooniajal. Siis läks see maksma 7,4 miljonit krooni, mis teeb praeguses vääringus laias laastus 473 000 eurot.

Kanadele parem elu Varem olid talu munejad neljas kanalas, nüüd mahuvad nad kahte. Ühes on 22 000 ja teises 24 000 lindu.”Kuigi hulga sekka satub ka nii-öelda kanadest riiukukki, siis ometigi on nad uutes puurides rahulikumad, neil on rohkem ruumi, ka õhuvahetus on parem,” hindab Hermet uute puuride kasutuselevõttu positiivseks sammuks, vaatamata siin-seal riikides kostunud pahameelele.

Uutes puurides on kanadele isegi õrred ja siblimismatt, samuti kaldpind küünte kulutamiseks. Kõik see vähendab kanade stressi ning tänu sellele peaks munatoodang tervislikum tulema.

Hermet möönab, et puuride vahetus ei olnud ei temale ega firmale kerge aeg. PRIA vahendusel saadi küll toetust, aga kuna investeeringud olid suured, kasvas laenukoormus topelt. “Masuaeg oli just alanud ja pangad ei tahtnud kuigi meelsasti laenu anda,” meenutab ta.

Lisaks n-ö Euroopast peale sunnitud väljaminekutele on Linnu talu teinud hulganisti teisigi mahukaid investeeringuid.

2006. aastal pandi püsti täisautomaatne söödaveski, mis läks maksma 4,2 miljonit krooni. Kuna 2007. aastani linnukasvatusele toetusi ei antud, tuli toetuda üksnes laenule ja liisingule. Selle tagasimaksetest saadi priiks tänavu kevadel. Söödaveskit oli aga karjuvalt vaja: ostusööt ei olnud ala-

ti hea, kippus vahel kanade tervisele häda kaela tooma. “Ise tehes saame parema sööda, aeg on näidanud, et see on kaasa aidanud kanade munemisele ja tervisele, odavam tuleb ka,” märgib ta.

Alustas leti taga Praeguses vääringus hoiab ettevõte oma söödaveskiga iga kilo pealt kokku 6 senti.

Aastas kulub jõusööta paar tuhat tonni. Nii teenib toogi investeering end tasapisi, kuid jõudsalt tagasi. Kasu on ka ümbruskonna viljakasvatajatel, kes saavad oma nisu ja otra kanakasvatajale müüa.

Tulu on toonud ka oma tapamaja rajamine, mille ööpäevane võimsus on kanapartiide väljavahetamisel kuni 2500 lindu.

Hy-Line’i tõugu tibud ostetakse kõik Soomest ühepäevastena, munema hakkavad nad viiekuusena. 95% kanadest muneb pruune mune.

Omajagu uhke on ärijuht muu hulgas ka Linnu talu seleenimunade üle, mida on müüdud juba aastaid. Seleen jõuab munadesse kanasöödaga, kuhu on seda lisatud.

Selliseid mune süües tugevneb teadlaste hinnangul inimeste immuunsüsteem ning haigusedki kimbutavad siis vähem.

39aastane Hermet tunnistab, et Linnu taluga sidus teda õnnelik saatus. Ta abiellus Linnu talu tulevase omaniku ja tegevjuhi Astre Jaaganti tütrega. Aastast 1993, mil ämm sovhoosiaegse kanala ostis, käis ta algusaastatel tihti kooli kõrvalt ka ise mune Tartu turul leti taga müümas. Tol ajal õppis ta Tartu kunstikoolis mööbli restaureerimist ja kujundust, pärast kooli aga teenis raha ajalehemonteerijana Postimehe toimetuses.

“Ajalehepoiss olen küll olnud, kui selleks võib nimetada lehe kokkukleepimist, aga miljonär...” jääb ta mõtlema. Kui arvestada, et Linnu talust tuleb aastas üle kümne miljoni muna, pole tema miljonärikski nimetamine liiast.

Aastaks 1998, kui noormehel töö Postimehes otsa sai, oli Astre Jaagant märganud väimehe äri- ja turundusesoont ning võttis ta oma firmasse müügijuhiks. Samal aastal läks Hermet Tartu Ülikooli avatud ülikooli juurat õppima. Pere ja töö kõrvalt bakalaureusekraadini läks kümme aastat. “Seda läheb ikka vaja, diplomit mitte, aga teadmisi,” ütleb ta veendunult. Aastast 2003 on ta Linnu talus täistöökohaga. Koostööd ämmaga peab hästi sujuvaks.

28. juuni

Ökonoomseima mootoriga traktorid!

Tule Maaritsasse traktoritega tutvuma või küsi lisa!

MÜÜK: Peep Orlovski, tel 553 4033

Indrek Pungar, tel 504 1986 Urmas Pungar, tel 526 6103

HOOLDUS JA VARUOSAD: Marko Saksjaak, tel 5665 5533

www.talutehnika.ee

8

AASTA POLLUMEES 2012

1. november 2012

JAAN KIISK rajas

SVEN ARBET

eduka perefirma Jaan Kiisk on oskusliku majandamisega arendanud JK Otsa talu kaasaegse tehnoloogiaga põllumajandusettevõtteks, kuhu ka noored meelsasti tööle tulevad.

“Töökäsi maal jätkub, aga puudus on oskustega ja motiveeritud tööjõust,” räägib Jaan Kiisk, kes pakub oma töötajatele korralikku palka ja töötingimusi.

Aastatega on Tamsalu valda rajatud eeskujulik perefirma, kus poeg Jaanus töötab tegevjuhina, Madis juhatuse liikmena, tütar Kadi Lood on raamatupidaja ja väimees Tarmo juhib masinate hooldust ning remonti.

Oskuslikult majandades on Jaan Kiisk koos poegadega Tamsalu piirkonna elu edendanud, harides mitu tuhat hektarit maid ja andes inimestele tööd.

Oma sõnul teeb ta kõike seda missioonitundest.

“Siin oli minu vanaisa talu, meie pere elab selles juba seitsmendat põlve. Alustasime tagastatud talumaast, mida oli 45 ha, ning hakkasime vähehaaval haritavat pinda laiendama. Olime siinkandis esimeste talutaastajate seas ning kui talu mõiste ära K A N DIDA AT

Jaan Kiisk

JK Otsa Talu OÜ

n Tamsalu vald, Lääne-Virumaa. n 412 lüpsilehma aastalüpsiga 9300 kg lehma kohta, noorkari 460 pead. n Maaharimine 2000 ha-l, sellest omandis 226 ha. n Teraviljatoodang 4200 t, raps 900 t. n Perefirma, 27 töötajat. n 2010. a ehitatud farmikompleks. Kaasaegne tehnoloogia põldudel.

Keskkonnasäästlik majandamine.

Esitaja: Virumaa Põllumeeste Liit

kadus, läksime osaühinguks,” teatab peremees. Ta toob esile, et iga maaomanik peaks südamega hoidma ja harima esiisade maad, et lastel oleks koht, kus elu ja tegevust jätkata.

Edukas raskuste kiuste Vabapidamisega piimaveisefarm renoveeriti 2004. aastal kunagisest Põdrangu sovhoosi laudast. Nüüd lüpstakse seal 412 lüpsilehma Westfalia 2 x 12 paralleellüpsi­ platsil.

2010. aastal ehitati uus kinnislehmade ja noorloomade laut 370 loomakohaga, kus eraldi hooneosad on vasikatele ja mullikatele.

Farmikompleksi juurde rajati ka silohoidla ja kuivati. Ehitiste maksumus oli 20 mln krooni ja selleks võeti pangalaenu.

“Perefirma on koondanud nüüdseks kogu karja Loksakülla ja piimatootmine on muutunud ökonoomsemaks, sest hoiame kulusid kokku logistika, tööjõu ja muu pealt, ka lauda ehitamine oli 2010. aastal odavam,” selgitab peremees.

Ta selgitab, et vasikad kasvavad vanuse ning söötmisgruppide kaupa ja grupid liiguvad laudas edasi, kuni jõuavad poegimis­ eani. Eraldi peetakse ka kinnisloomi. Söödaratsioon jõusööda ja siloga on arvestatud loomagruppide vajaduse järgi.

Ometi pole Otsa talul kogu aeg nii hästi läinud. Esialgu alustati teraviljakasvatusega, loomakasvatus võeti juurde hiljem.

Maareformi käigus ostis Kiisk järelmaksuga Põdrangu farmikompleksi 86 lehmaga, nende järglastest ongi aretatud praegune kari aastalüpsiga 9300 kg lehma kohta.

Tasapisi laienes ka teraviljapind. Talu tänased põllumaad asuvad nitraaditundlikul alal, nii et seal tuleb arvestada suuremate keskkonnapiirangutega. Põldudel vurab nüüdisaegne tehnika – Fendti ja John Deere’i traktorid ning Claasi kombainid.

“Perefirma on koondanud nüüdseks kogu karja Loksakülla ja piimatootmine on muutunud ökonoomsemaks,” räägib JK Otsa Talu juhataja Jaan Kiisk uues noorkarjalaudas.

“Olen juba loomult ühistegevuse poolt – teraviljakasvatajatena kuulume Kevilisse, sinna müüme ka teravilja. Piimatootjatena oleme E-Piima liikmed,” teatab Otsa talu juhataja.

Ärge müüge oma maad!

“2006. aastal oli meil tõsine põud. Porkuni järv siin lähedal oli seitse kuud täiesti tilgatu. Kutsusime toonase põllumajandusministri siia, et tunnistada see Pandivere kõrgustiku piirkond ikalduse alaks, aga mitte mingisugust tuge me riigilt ei saanud,” meenutab Jaan Kiisk, kuidas toona neile öeldi, et tõstetakse riigipoolset tuge top-up’i ja see korvab ka nende puudujäägi. Aga ei korvanud: sel aastal sai JK Otsa Talu OÜ teravilja saagiks alla tonni hektarilt ja rapsi veelgi vähem, silo aga oma vajadustest ainult veerandi.

“Et oma karja üldse ületalve pidada, ostsime heina kokku 50 km raadiuses, söödaks läks ka põhk, meie puudujääk oli 3,7 mln krooni, koos intressidega üle 5 miljoni.”

Jaan Kiisk ei kannata ebaõiglust. Tema hinge ei mahu kuidagi see, miks Eesti põllumees peab kogu aeg ebavõrdses konkurentsis majandama ning seda justkui ei märgatagi.

Elu näinud mees hoiatab, et maid ei tohi müüa nii kergekäeliselt välismaalastele, ta peab seda meie põllumajanduspoliitika lühinägelikkuseks. “Eurotoetused meile on alamõõdulised, seetõttu ei jaksa me ise müügis maid osta. Viimane aeg on kehtestada moratoorium põllumaa ostmiseks neile, kes pole Eesti kodanikud, ning mis kehtiks veel kolm aastat pärast ELi toetuste võrdsustamist,” teeb ta ettepaneku.

“Ma tahan, et inimesed hakkaksid üha rohkem mõtlema sellele, mis saab tulevikus Eesti maast. Me ei taha ehitada siia Singapuri, seetõttu peame hakkama üldrahvalikult arutama selle üle, kui palju maast võime müüa välismaalastele ja palju peaks jääma eestlastele, et olla omanikud oma maal,” ütleb Jaan Kiisk.

30. august

AASTA POLLUMEES 2012

1. november 2012

KOIT KULL

9

SVEN ARBET

kasvatab Saaremaal lambaid Saaremaa Ökoküla ASi tegevjuht Koit Kull kasvatab rannaaladel ja Vilsandil 1600 lammast, hooldades rannakarjamaid ja kasutades lambakasvatuses uusimat tehnoloogiat.

Lahetaguse külas ürgse looduse rüpes avaneb idülliline vaatepilt – taamal loksuv meri, kaldajoonel kivimürakate vahel nosib rohtu lambakari.

“Kui ostsime 1999. aastal rannapiirkonda 40 hektarit maad, oli siin kinnikasvanud vana rannakarjamaa. Siis tekkiski idee, et jaotame maa ära – ühelt poolt söövad lambad selle rannaala puhtaks, teisele poole rajame Lääne-Saaremaale arhitektuuriliselt omase vana rannaküla,” räägib Koit Kull, kes juhib Saaremaa suurimat lambakasvatusettevõtet.

Nii ongi Lahetaguse külas praegu lammaste karjamaa, sinna kõrvale metsastunud alale aga on rajatud ökoküla, kus Saaremaa Ökoküla AS on omavahenditega ehitanud välja taristu ja paar arhailist rookatusega palkmaja.

Suviti üüritakse siin turistidele Niidi, Väe ja Koogu talu. Osa krunte ja maju on müüdud ka omanikele suvekodudeks.

Kinnisvarast saadud raha on investeeritud põllumajandusse.

Aretab tumedapealist karja Saaremaa Ökoküla AS asutati 1999. aastal.

Juba enne seda oli Koit Kull proovinud kätt lambakasvatusega.

Esimesed 25 utte ostis ta kohaliku tuntud lambakasvataja Leida Krummi käest.

Siis omandati rannakarjamaad Lõmala ja Lahetaguse külas. Hiljem hakati karjamaid ka kokku ostma ning rentima.

“Meilt soovis üks Saksamaa lihatööstus talleliha, et saatku neile korraga 3000 talle – nii palju ei suuda ju anda,” teatab Koit Kull, tunnistades, et oma 1600 lambaga jäävad nemadki Euroopa mastaabis väikesteks.

Lambafarmi keskus on Lümandal, kunagise sovhoosi piimafarmis. Praeguseks on hooned renoveeritud lambalautadeks. Siin ladustatakse ka lambavilla.

Lambakarjad on suviti laiali rannaaladel, samuti Vilsandil. Juba üle kümne aasta on Saaremaa Ökokülas aretatud eesti tumedapealist lambakarja. Praegu on põhikarja suurus ligi 1000 utte, koos noorkarjaga KANDIDAAT

Koit Kull

Saaremaa Ökoküla AS

n Salme vald, Saaremaa. n Lambakasvatus, eesti tumedapealine lambakari. n Põhikari ligi 1000 utte, koos noorkarjaga üle 1600 lamba. n Sertifitseeritud mahe­ põllumajanduslik tootja. n Maad kasutatakse 1003 ha, sh rendimaa 797 ha. n Lammaste karjatamisega rannaalade keskkonna taastamine. Tallede ja lammaste müük tõuloomadena ja lihaks, villa müük. Ökoturism. n 7 töötajat.

Esitaja: Maaleht

ca 1600 lammast. Tõukarja aretuseks on ostetud suffolki tõujäärasid ja uttesid Taanist.

Alates 2001. aastast on firma sertifitseeritud mahepõllumajanduslik tootja. Mahevilja ostetakse lambakarjale Lõuna-Eestist Valgjärvelt.

Koit Kull võtab firma arendamisel eeskuju taanlastelt. Sealsetes farmides õppides sai ta innustust nii tõuaretuseks kui uusima tehnoloogia kasutuselevõtuks. Ka söödaratsioonid on koostatud koostöös Taani kolleegidega. Nende kontaktide läbi on Saaremaa Ökoküla AS Eesti tõusnud Baltimaade juhtivaks lambakasvatustehnoloogia tutvustajaks.

Liha Eestisse, vill Hiinasse Saaremaa Ökoküla kasutab ise ja müüb ka huvilistele Uus-Meremaa tootja Prattley kogumisaedu, lambakaale, jagajaid, samuti TrueTesti kaalusüsteeme ja Inglismaa tootja Rappa mobiilseid aiasüsteeme. Ilma kaasaegse tehnoloogiata Kulli meelest nii suurt lambakarja majandada ei saakski.

Oma tegevusega kummutab Saaremaa Ökoküla lambakasvatus väite, justkui oleks lambakasvatus Eestis kängunud majandusharu. Siin firmas on ülima täpsuse, tõuaretuse ja söödaratsioonidega parandatud loomade lihaomadusi nii, et selle firma maitsvat mahetalleliha nõutakse võrdselt nii Saksamaal kui Eestis.

“Meilt soovis üks Saksamaa lihatööstus talleliha – saatku me neile korraga 3000 tal-

le. Nii palju ei suuda ju anda,” nendib tegevjuht. Väiksemates kogustes on Saksamaale tallesid lihaks läinud küll.

Saaremaa Ökoküla müüb oma lambaid ja tallesid elusloomadena. Enamik läheb müüki TÜ Eesti Mahe kaudu, osa lambaid müüakse lihaks Saaremaa lihakombinaati.

“Meie lihaletis on lambaliha siiani nišitoode, sest Eesti inimesed pole eriti harjunud lambaliha sööma, enamik lambalihast läheb Eestist välja,” nendib ettevõtja.

Samas möönab ta, et ka eestlaste huvi talleliha vastu suureneb. Nii on Rakvere Lihatööstus tänavu alustanud koostöös tulundusühistuga Eesti Mahe talleliha mahekäitlemist. Osa mahetallelihast ongi Saaremaa Ökokülast. Nimelt hinnatakse selle firma lambaliha kvaliteeti väga heaks. Mahe-talleliha on müügil oma brändi all tallepraest kaelakarbonaadini. Ökoküla lambaid pügavad kohalikud lambapügajad ja aastas saadakse umbes kolm tonni villa. “Villa müüme kokkuostjatele, meie vill läheb praegu läbi Iirimaa Hiinasse,” ütleb tegevjuht. Tema sõnul nõutakse Hiina tekstiilitööstuses Euroopa villa seetõttu, et Austraalia lambakasvatus väheneb.

“Oleme õige tunde kätte saanud, kuidas ökomajandust arendada. Tahame jõuda tulevikus 2000–2500 lambani, hooldada üha rohkem rannaalasid ja anda ka turistidele elamuse oma rannaküla taludes,” ütleb Koit Kull.

11. oktoober

10

AASTA POLLUMEES 2012

1. november 2012

MATI KIVIPALU

RAIVO TASSO

vili ja raps kasvab mühinal “Siiani on väga soodsad ilmad olnud ja saak tõotab tulla korralik,” räägib ASi Alovili tegevjuht Mati Kivipalu, kes peab teravilja ja rapsi tootmist kartulikasvatusest tunduvalt tulusamaks.

“Olen viimasel ajal ainult põllule pühendunud, varem laulsin ka laulukooris ja puhusin puhkpilliorkestris pasunat,” teatab ASi Alovili tegevjuht Mati Kivipalu.

Kõige kodusemalt tunnebki mees end viljapõldude keskel. On ta ju eluaegse agronoomina töötanud aastakümneid kunagise Laatre sovhoosi põldudel.

Valgamaa mullad, kus Alovili majandab, pole teravilja kasvatamiseks sugugi kõige paremad. Siin peab ikka tunduvalt rohkem vaeva nägema kui näiteks rammusamatel Kesk-Eesti muldadel.

“Meil on küllalt savikad maad, mõnel põllul lisaks veel liiva ja turvast. Ole siis mees ja katsu kõrget saaki saada,” ütleb Kivipalu. Ometi on Antsla sovhoostehnikumis agronoomiks õppinud mees suutnud nendelt maadelt korralikke saake välja meelitada. Seda tänu kaasaegsele tehnikale, heale vaistule ja töökusele. Abiks on kogenud töötajad, kes on siinmail töid teinud juba sovhoosiaegadest.

“Tuleb töödega hästi varakult peale hakata ja pikad tööpäevad teha, muidu saaki ei saa,” on Kivipalu põllumehetarkus.

Kartulist on raske lahti saada KANDIDAAT

Mati Kivipalu

AS Alovili

n Tõlliste vald, Valgamaa. n Teravilja- ja rapsi­ kasvatus. n Maid haritakse 504 ha-l, sellest omandis 199 ha. n Teravili kasvab 280 ha-l, möödunud aasta keskmine saagikus 3,8 t/ha. n Rapsi kasvupind 110 ha, kartulil 3 ha. n Mullaviljakuse tõstmiseks ja keskkonnanõuete täitmiseks kasvatatakse ristikut 89 ha-l. n 7 töötajat. n Kaasaegne põllutehnika.

Esitaja: Valgamaa Põllumeeste Liit

AS Alovili harib üle 500 ha maid nii Tõlliste kui Õru vallas. Enamik põlde on teravilja ja rapsi all, kuigipalju kasvatatakse ka kartulit. Kui varem oli ASil Alovili maas 15 ha kartulit, siis aasta-aastalt on pind vähenenud. Nüüd kasvab kartul vaid 3 ha-l.

“Kartuliga pole meil midagi peale hakata, suur probleem on turustamisega,” kurdab agronoomist tegevjuht Mati Kivipalu.

AS Alovili on vedanud oma kartulit Valga koolidesse ja sööklatesse, ent rahvusvaheline köögiviljatootja Bambona tõrjub neid turult odavama hinnaga kõrvale.

Tegevjuht selgitab, et kuhugi kaugemale nad kõrge transpordihinna tõttu ka kartulit vedada ei saa. Nii tuligi osa ületalve peetud kartulit oma hoidlatest lihtsalt naabrile – Laatre Piimale – loomasöödaks müüa.

Aastakümneid Laatre põldudel agronoomina töötanud mees jätaks hea meelega kartulikasvatuse katki. Samas aga on tehnika ja kogemused olemas, mistõttu jätkatakse väiksemas mahus ka kartulikasvatusega.

“Kes oleks seda teadnud, et vilja- ja rapsihinnad nii kõrgele tõusevad!

Mul on juba pool saagist lepingutega madalama hinnaga fikseeritud,” räägib Mati Kivipalu oma rapsipõllu keskel.

Nii saab tööjõudu kasutada kartulihoidlas, mis annab talvekuudekski tegevust.

“Siiani on väga soodsad ilmad olnud ja saak tõotab tulla korralik,” räägib firma tegevjuht oma vilja- ja rapsipõldude keskel.

Ka tõusevad USA põllumehi tabanud põua tõttu börsil mühinal teraviljahinnad.

Alovilja tegevjuht on fikseerinud lepingutega kindla vilja- ja rapsihinna pea poolele oma saagile.

Küsimus, mis hinnaga ja kuhu Alovili oma vilja müüb, tabab põllumeest kõige valusamasse kohta. “Kes oleks seda teadnud, et vilja- ja rapsihinnad nüüd nii kõrgele tõusevad! Mul on juba pool saagist lepingutega madalama hinnaga fikseeritud, nüüd peangi selle hinnaga müüma,” nuriseb Mati Kivipalu.

Pool saagist fikseeritud – liiga odavalt Hetkeseisuga peab ta tänavu müüma fikseeritud hinnaga 600 tonni teravilja ja rapsi. See on umbes pool Alovilja saagist.

100 tonni rapsi müüb Alovili tänavu fikseeritud hinnaga TÜ Kevili kaudu. Ülejäänud rapsi ja teravilja osas on firmajuhil vabad käed.

“Viimase osa mullusest nisust ja odrast viisin äsja naabrile Linnu talust, teraviljast saab alati lahti!” selgitab Kivipalu. Mullu

sai ta ühelt põllult rapsi ligi 2,5 t/ha, teiselt põllult aga vaid 1,2 t/ha, sest saagikoristuse nurjas kõva torm.

“See oli õudne tuul, mis minu rapsipõldu räsis. Nii valus oli kuulata, milline sahin oli – kogu vili pudenes maha,” meenutab Kivipalu ja usub, et tänavu läheb saagikoristusega paremini.

Oma põlde harib Mati Kivipalu ülima hoolega, sest neid maid tunneb ta läbi ja lõhki. Põldude vähemaks tallamiseks kasutab Kivipalu traktoritel topeltrattaid ja minimeerib põldudel sõitmist.

Seemne- ja väetisenormi täpsemaks määramiseks soetati uus Horschi kombikülvik, mille üle Kivipalu suurt rõõmu tunneb.

“Selle külvikuga olen ma väga rahul, külvi sügavus tuleb millimeetri täpsusega, read on ühtlased ja töökiirus suur,” kiidab Kivipalu. Soetamisel on ka uus Amazone taimekaitseprits, mis on varustatud GPS-seadmega ja tuulepihustitega.

Murelikuks teeb mehe see, et AS Alovili pole saanud juba aastaid investeeringutoetusi, kuna firma pole siiani suutnud läbida kõiki toetuste saamise tingimusi. Nii ongi Alovilja tootmishooned sovhoosiaegsed ja tehnoloogia on soetatud omavahendite arvel.

26. juuli

Uus T-seeria –

Uus N93 ja N103 –

midagi enamat kui lihtsalt uued sõidutuled

kõik algab suhtumisest

Uute mudelitega saate tutvuda: www.valtra.ee Tehnika 8, 72213 Türi tel 384 6671, faks 384 6670

MüüK: Toomas Jürgen, 504 8564 MüüK: Janek Rannama, 5302 4858 VArUOSAD: Vello Ohu, 509 7584

Tartu mnt 56, ülenUrMe tel 736 7720, faks 735 2222

MüüK: Andres Kontse, 515 4355 MüüK: Urmas Sarja, 514 3163 MüüK: Tarmo Toover, 5333 5170

KONVERENTS “Aasta POllumees 2012”

Konverentsi toetab Euroopa Liit

Põllumehed kogunevad Toompeale “Aasta põllumehe” konverentsile “Aasta põllumehe” konkursi tippsündmuseks saab 6. novembril toimuv konverents, kus kuulutatakse välja tiitlivõitja. Sel päeval arutatakse Riigikogu konverentsisaalis Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika oluliste probleemide üle. Eelkõige kütab kirgi uus ELi finantsraamistik aastateks 2014–2020. Nii ongi Maalehe ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja korraldatud konverentsi läbivaks teemaks ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) reformi sõlmküsimused ja põllumeeste ootused reformile.

Konverentsil esineb tervitusega Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Sõna võtavad põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja Euroopa Parlamendi liige Ivari Padar. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda on väliskülalistest kutsunud ELi põllumajanduspoliitikat arutama Pellervo asepresidendi Tiina Linnainmaa Soomest, COPA asepresidendi John Bryani Iirimaalt ja Läti põllumeeste parlamendi asepresidendi Maira Dzelzkaleja.

Konverentsil kuulutatakse välja aasta põllumees 2012, kellele traditsiooniliselt antakse üle “Külvaja” kuju vähendatud koopia (pildil).

Skulptor Ferdi Sannamehe 1927. aastal valminud pronksist skulptuuri võitis 1928 tollane Piistaoja talu pe­re­ mees Theodor Pool kui Eesti parima talu omanik.

Euroopa Liidu eelarvekõnelused määravad meie tuleviku

KARIN KALJULÄTE

Teeme kõik selleks, et Balti riikide põllumeeste hääl ja nõudmised oleks Brüsselis kuulda.

Nüüdseks on juba üle aasta möödunud ajast, mil Euroopa Komisjon tegi formaal­ sed ettepanekud ELi mitmeaastase eelarveraamistiku 2014–2020 ja ühise põllumajanduspoliitika reformimise kohta.

Mäletatavasti on komisjon teinud ettepaneku, et Eesti otsetoetused peaks uuel perioodil jõudma 58% tasemele ELi keskmisest. Europarlament tegi suve alguses omalt poolt ettepaneku, et Baltikumi toetuste tase peaks tõusma 65% keskmisest.

Käesoleva aasta lõpp või uue aasta algus peaks tooma lõplikud otsused mõlemas küsimuses, mistõttu konverents “Aasta põllumees 2012” on õige koht viimaste arengute analüüsimiseks.

Loodame, et see konverents aitab avada ühise põllumajanduspoliitika reformimise ja rahastamise laiemat konteksti. Oleme esinema kutsunud mõlema eelnõu läbirääkimistega tihedalt seotud inimesed Eestist, kuid otsuste vastuvõtmise keerukus ilmneb ka meie välisesinejate ettekannetest.

Põllumees on kriitiline Teatavasti on Eesti põllumajandusorganisatsioonid komisjoni ettepanekutesse suhtunud kriitiliselt. Me ei küsi rohkem ega vähem kui võrdseid konkurentsitingimusi kõikidele ELi tootjatele. Maaülikooli teadlaste analüüsid on näidanud, et senine toetuste süsteem on ajale jalgu jäänud ega arvesta praegust tegelikku olukorda.

Oleme palju tähelepanu pööranud toetuste suurusele, kuid käesolev reform toob kaasa ka mitmeid muutusi, mis tekitavad põllumajandustootjatele lisakulusid.

Selle valguses teeb meid murelikuks, et Eesti põllumajandustoetused tõotavad uue perioodi alguses pigem väheneda kui suureneda. Riikliku lisamakse kadumisel on erilise surve all just need tootjad, kes kindlustavad meie toidulaua piima, teravilja ja lihaga.

Viimase aasta jooksul oleme koos oma Läti ja Leedu kolleegidega teinud aktiivset

Roomet Sõrmus tuletab meelde, et Baltimaades koguti suvel ligi 64 000 allkirja põllumeeste toetuseks.

tööd Balti põllumeeste olukorra selgitamiseks. Arvukad kohtumised europarlamendis ja komisjonis on näidanud, et otsustajad ei ole just liiga hästi informeeritud meie põllumajanduse valulikest muutustest viimase kahekümne aasta jooksul ning selle tagajärjel tekkinud olukorrast. Kohtumistel näidatud andmed meie maakasutuse ja tootmismahtude drastilise vähenemise kohta on olnud nii kõnekad, et vähemalt mõistmist oleme oma vestluspartneritelt tunnetanud. Loodame, et mõistmise pinnalt sünnivad ka vajalikud otsused.

25 000 toetusallkirja Siiras heameel on selle üle, et Eesti inimesed ja toidutarbijad on meie põllumeeste püüdlusi mõistnud. Suvel andis ju üle 25 000 eestimaalase oma allkirja põllumeeste toetuseks.

Usume, et need ligi 64 000 Baltimaades kogutud allkirja, mille Euroopa Parlamendi presidendile Martin Schulzile üle andsime, on olnud üks lüli ketis, mis ajendas

härra Schulzi hiljutisel kohtumisel peaminister Andrus Ansipiga meie põllumeeste püüdlusi toetama.

Arusaadavalt pole meie võitlus veel läbi. Otsused ELi eelarve ja Eesti põllumajandustoetuste üle on jõudmas otsustavasse faasi. Nii kogunevad ELi riigijuhid 22. novembril Brüsselisse, et püüda kokku leppida järgmise seitsme aasta finantsraamistikus. Eesti, Läti ja Leedu põllumajandusorganisatsioonid teevad jõupingutusi, et ka selle ülemkogu ajal oleks Balti riikide põllumeeste hääl ja nõudmised Brüsselis kuulda.

Kavandame meeleavaldust, mis oleks siis juba kolmas omataoliste reas. Usume, et kuigi meie demonstratsioonid on olnud Brüsseli bürokraatide kõikenäinud silmade jaoks rahumeelsed ja väikesed, annab meie järjekindlus selge sõnumi, et Balti põllumajandustoetuste küsimus peab saama mõistuspärase lahenduse.

ROOMET SÕRMUS Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja

12

KONVERENTS “AASTA POLLUMEES 2012”

Konverents

“Aasta põllumees 2012” Teisipäeval, 6. novembril algusega kell 10 Riigikogu konverentsisaalis Tallinnas Lossi plats 1a

PÄEVAKAVA Alates 9.15 osavõtjate registreerimine 10.00 Avasõnad

Aivar Viidik, Maalehe peatoimetaja

Roomet Sõrmus, Eesti PõllumajandusKaubanduskoja juhataja

10.15 Ühise põllumajanduspoliitika reform: arengud ministrite nõukogus

Helir-Valdor Seeder, EV põllumajandusminister

10.35 Eesti valikud ühises põllumajanduspoliitikas

Kalvi Kõva, EV Riigikogu maaelukomisjoni esimees

10.50 Ühise põllumajanduspoliitika reformi sõlmküsimused Euroopa põllumeestele

John Bryan, COPA asepresident, Iirimaa Põllumeeste Assotsiatsiooni president

11.20 Otsetoetuste mõju Eesti tootjate konkurentsivõimele

Rando Värnik, Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi professor

11.40 Eesti põllumajanduse konkurentsi­ võime panga silmade läbi

Silver Kuus, Nordea Pank Eesti liisingu üksuse juht

11.50 Põllumeeste ootused põllumajanduspoliitika reformile

Maira Dzelzkaleja, Läti Põllumeeste Parlamendi asepresident

12.10 12.30

13.00

Kohvipaus Arutelud Euroopa Parlamendis Ivari Padar, Euroopa Parlamendi liige

Soome põllumeeste ja ühistute ootused ühisele põllumajanduspoliitikale Tiina Linnainmaa, Soome ühistute liidu Pellervo asepresident

13.30 ELi eelarveläbirääkimiste üldine kontekst ja peamised valikud

Klen Jäärats, Riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktori asetäitja

13.50 Aasta põllumehe rõõmud ja mured

Avo Samarüütel, aasta põllumees 2011

14.05 Väike paus 14.15 Põllumehe aasta 2012

EV presidendi Toomas Hendrik Ilvese tervitus 14.35 Ülevaade tiitli nominentide tegevusest 15.05 Aasta põllumees 2012 pidulik väljakuulutamine 15.30 Vastuvõtt Riigikogu kohvikus

1. november 2012

Tiina Linnainmaa: Soome trumbiks on ühistegevus

Soome ühistute liidu Pellervo asepresident Tiina Linnainmaa kinnitab, et meie põhjanaabritest põllumehed on vägagi altid koostööd tegema, sest ühistegevus on Soomes arvestatav jõud.

Palun rääkige, millega Pellervo tegeleb?

Pellervo kui ühistute liit on katusorganisatsiooniks paljudele Soome ühistulistele ettevõtetele. Meie mõjukamad ja suuremad liikmed ongi põllumajandusühistud.

Pellervosse kuuluvad suured piimaühistud, loomakasvatuse ja tõuaretuse ühistud, lihaühistud. Siia kuuluvad ka ühistulised pangad ja kindlustusseltsid. Viimasel ajal sünnivadki uued ühistud väiksemate ettevõtjate initsiatiivil ka sellistes valdkondades nagu kultuur, tervis, energia.

Praegu arutatakse Soome valitsuses ühistute seaduse üle, seadus peaks valmima mõne kuu pärast. Pellervo on korraldanud oma liikmetele ja töötajatele koolitusi, et põhjalikult tunda seadusandluse aluseid.

Meie organisatsioon annab välja ka mitut ajakirja: Maatilan Pellervo on mõeldud farmeritele ja metsaomanikele, Kodin Pellervo on aga kogupereväljaanne. Eraldi ajakiri on ka ühistulistele ettevõtjatele.

Kui tähtis on Soome farmeritele ühistöö? Ühisöö on neile parim viis saada oma toodetud toidu eest head hinda. Isegi kui ettevõtja ei ole mõne ühistu liige, on ta omanikuna vägagi huvitatud sellest, mis toimub turul ja kui edukas on tema firma. See on üks põhjusi, miks ollakse koostööst huvitatud. Raha tuleb ju turgudelt tagasi otse omanikule, samuti farmeritele.

Meie eesmärk on edendada ühistulist liikumist ning aidata kaasa sellele, et inimesed saavutaksid koos-

NB! Riigikogusse konverentsile pääsevad ainult kutsutud ja eelregistreeritud külalised isikut tõendava dokumendi ettenäitamisel.

Osavõtuks registreerimine 1. novembrini Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojas.

Konverentsi toetab Euroopa Liit

ERAKOGU

tööd tehes edu. Ühistöö on meie farmeritele parim, see on meie trump. Pakume põllumeestele õigusabi teenuseid, korraldame koolitusi, seminare, avaldame publikatsioone, uurimistöid.

Meil on head kontaktid Soome valitsusega, samuti mitme rahvusvahelise organisatsiooniga nagu COGECA ja WFO (World Farmers Organisation). WFO on uus maailma farmerite organisatsioon, kuhu kuuluvad ka ühistud.

Mida arvate Eesti põllumajandusest?

Eestis on farmid suuremad ja põllumajandusmaa parem. Teil on palju võimalusi toota väga häid põllumajandustooteid.

Samas pole eestlased eriti valmis koostööks. Teil ei ole nii palju ühistulisi ettevõtteid kui Soomes. Ka pole eriti palju selliseid põllumajandusfirmasid, mis oleksid teie omandis. Eesti toiduainetööstuses puudub väga tuntud Eesti bränd, mis tooks rohkem raha turgudelt.

Teisalt – olete iseseisev riik olnud vaid paarkümmend aastat, siiski olete jõudnud väga kõrgele tasemele ja võtnud maamajanduses kasutusele palju uusi moodsaid tehnoloogiaid. Ja alati peab meeles pidama, et nii nagu Soome on ka Eesti väga suure toiduturu – Venemaa turu kõrval. Selline asend annab väga häid võimalusi ja me peame seda ära kasutama.

Mida arvate uuest Euroopa Lii­ du põllumajanduspoliitikast (ÜPP) aastateks 2014−2020?

Me tegeleme põllumajandusega kogu Euroopas ja ÜPP annab meile selleks vahendid. Vajame piisavat eelarvet põllumajanduse jaoks, seetõttu olen ma pahane, et seda ELi eelarvet püütakse kärpida.

Praegu räägitak se väga palju ka rohestamisest.

Rohestamine ei ole Soome ühistute liidu Pellervo ase­ president Tiina Linnainmaa talitab iga päev oma kodu­ talus 65pealise piimakarja juures.

KONVERENTSI VÄLISKÜLALINE

Tiina Linnainmaa n Soome ühistute liidu Pellervo asepresident. n Soome põllumajandustootjate ja metsaomanike keskorganisatsiooni MTK juhatuse esimehe asetäitja. n Talupidaja ja piimakarjakasvataja peretalus Lõuna-Soomes. n Piimandusühistu Länsi-Maito juhatuse liige, samuti metsaühistu Metsäliitto, tõuaretusühistu Faba, lihaühistu LSO jmt ühistute liige. n Konverentsil esineb ta ettekandega “Soome põllumeeste ja ühistute ootused ja vajadused ühisele põllumajanduspoliitikale”.

parim vastus klimaatilistele muutustele, sest tulevikus me vajame üha rohkem toitu.

Seetõttu on meil toidutootmiseks vaja kõiki põlde, mitte siilutada neid rohealade jaoks.

Samuti pole vahendid rohestamiseks head Soome jaoks, nii oleks farmeril tarvis külvivahelduseks kolm põldu farmi kohta.

Pealegi ei ole me veel näinud täielikku loetelu, kus, kuidas ja mismoodi peab farmer rohestama.

Palun kirjeldage Soome praegust põlluma­ jandust.

Meie farmid muutuvad üha suuremaks, nii loomade kui pindade poolest. Kõik need, kes tahavad tootmist jätkata, peavad suurenema. Väiksemad farmerid on kas oma tegevust lõpetamas või plaanivad lõpetada lähiaastate jooksul.

Samas on metsal meie maapiirkondades väga suur roll, me toodame puitu, paberit ja bioenergiat. Püüame leida uusi innovaatilisi lahendusi, kuidas kasutada metsa ja saada paremat hinda puidu eest.

Praegu räägitakse Soomes väga palju kohaliku toidu tähtsusest ja see annab rohkesti uusi võimalusi farmeritele. Aga kõik sõltub rahast ja praegu on meil tootjahinnad väga madalad, sest jaekaubandus võtab suure osa toiduainete hinnast endale.

Püüame leida Soomes sellistele probleemidele lahendusi.

Millised on Soome kogemused, millest meie – eestlased − võiks eeskuju võtta?

Te peaksite enam tegema ühistööd ning ühistegevuse abil hoidma turud ja turuhinnad enda kätes.

Millega tegelete oma kodutalus?

Olen Lõuna-Soomes Hämeenkyrös piimatootja. Minu kodutalu asub umbes 200 km kaugusel Helsingist loode suunas.

Meil on 65pealine piimakari ja umbes sama palju on ka noorloomi. Nii et kogu kari on veidi üle saja looma.

Oma lehmi lüpsame Lely robotiga ja see robot on uusim masin meie farmis. Maad on 77 ha, enamik on rohumaad, samuti kasvatame kaera ja otra. Talul on ka 50 ha metsa. Nii et oleme väga tüüpiline Soome perefarm – töötame koos abikaasa Ristoga.

Suvisel ajal on meil talus abiks praktikandid, samuti löövad talutöödes kaasa meie lapsed. Lapsi on neli − vanim õpib ülikoolis, järgmine on Soome sõjaväes ja kaks nooremat on veel kodus

SILJA LÄTTEMÄE

KONVERENTS “AASTA POLLUMEES 2012”

1. november 2012

John Bryan: Põllumajandus

on maamajanduse mootor Iirimaa põllumeeste juht arvab, et arvestades toidujulgeolekut, ei tohi põllumajanduseks sobivat maad põhjendamatute lisanõud­ mistega tootmisest välja jätta.

Kui vaadata teie kodumaa Iirimaa põllu­ majanduse viimaste aastate arengut, siis mis valmistab teile kõige rohkem rõõmu, mis teeb muret või koguni ärritab?

Iirimaal on tähelepanu koondunud nendele kohalikele tööstusharudele, mis näitavad üles jätkusuutlikkust ja kasvu. Mitmel viimasel aastal on Iiri põllumajandus ja toidutööstus arenenud vastavalt sellele, mida nõuab turg, aidates kaasa meie majanduse taastumisele, seda suurenevate sissetulekute ja töökohtade loomise kaudu.

Iiri põllumajandus põhineb rohumaaviljelusele tugineval tootmissüsteemil.

Maailmas suureneb nõudlus toiduainete järele ja Iiri põllumajandus saab selle võimaluse enda kasuks pöörata.

Iirimaal on põllumajandus endiselt madala tulukusega majandusharu ning ühelt poolt tõusvad sisendite hinnad, teisalt võetud rahalised kohustused jäävad sektori kasumlikkuse saavutamisel peamisteks väljakutseteks.

Peale selle on kokkuostuhinnad endiselt pideva surve all, mis tuleb domineerivate Iiri ja Euroopa Liidu supermarketite käitumisest.

Põllumehed peavad saama oma toodangu eest õiglast hinda. On äärmiselt oluline, et põllumajandussektori arengut toetab tugev ja korralikult rahastatud ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP).

Mis te arvate, kas ÜPP on ennekõike põl­ lumajandus- või maaelupoliitika? Tih­

ERAKOGU

Eesti põllumehed ja nende organisat­ sioonid ei ole ÜPP tuleva eelarveperioodi (2014–2020) kavaga rahul, sest selle jär­ gi säilib liikmesriikide põllumeeste vahel ebavõrdsus, otsetoetused on liiga erine­ vad. On see rahulolematus põhjendatud ja mida arvavad toetuste võrdsustamisest Iiri põllumehed?

Otsetoetused, mida saavad Iiri põllumehed, on ELi keskmisel tasemel. Toetuste ümberjagamine liikmesriikide vahel tuleb Euroopa Komisjoni praegustest ettepanekutest välja. Igasugune otsetoetuste märgatav muutus võib Iirimaal hävitada tootmist ja kümnete tuhandete perefarmide elujõulisuse.

John Byani arvates on äärmiselt oluline, et põllumajan­ duse arengut toetab tugev ja korralikult rahastatud ühine põllu­ majandus­ poliitika.

ti jääb kõlama, et tänapäeva maaelu on kaugelt enamat kui põllumajandus.

Põllumajandus on integreeritud ELi ühtsesse süsteemi rohkem kui mis tahes teine majandusharu. See on ainus ühise poliitikaga reguleeritud oluline majandussektor, mis on keskselt rahastatud ELi eelarvest. ÜPP on alates jõustumisest läbi teinud mitmeid olulisi reforme, reageerides Euroopa tarbijate nõudmistele kõrge kvaliteedi ja keskkonna aspektist jätkusuutliku toidutootmise suhtes.

Põllumajandus jääb maamajanduse peamiseks tegevusalaks, mis toetab maakogukondi seeläbi, et hoolitseb keskkonna eest, annab töökohti ja toetab ettevõtlust ning hoiab looduslikku pärandit, aga ka kultuuri ja piirkondlikku turismi­ majandust.

Suured erinevused otsetoetuste tasemete vahel võib olla peamine põhjus, miks sõl­ tub Eesti endiselt põllumajandustoodan­ gu ja toiduainete sisseveost. Kui oluliseks peate üksikute riikide isevarustatust täna­ päeva ELi ühisturul ja WTO tingimustes?

Toidujulgeolek on praegu maailmas põhiline küsimus. Seetõttu on väga oluline, et ÜPP kaudu hoitakse põllumajandusettevõtete sissetulekud piisaval tasemel ning toetatakse põllumajandustootmist, loomade heaolu, keskkonnanõuete täitmist, samuti maaelu arengut ja perefarmide püsimajäämist ning põllumajanduse jätkumist kõikjal ELis. Nn vanades ELi liikmesriikides moodusta­ vad ühisest eelarvest makstavad otsetoe­ tused umbes 90% kogu ÜPP toetustest.

Eestis tuleb umbes pool raha otsetoetus­ test ja teine pool makstakse maaelu aren­ gukava ehk teise samba toetustena. Milline on teie arvates õiglane raha jagunemine ot­ setoetuste ja investeeringutoetuste vahel?

13

KONVERENTSI VÄLISKÜLALINE

John Bryan n Euroopa suurima põllumajanduse esindusorganisatsiooni COPA (Professionaalsete Põllumajandusorganisatsioonide Komitee) asepresident. n Iirimaa Põllumeeste Assotsiatsiooni president. n Konverentsil esineb ta ettekandega “Ühise põllumajanduspoliitika reformi sõlmküsimused Euroopa põllumeestele”.

Kui arvestada maaelu arengukava meetmete puhul liikmesriigi kaasrahastamist, moodustab ühtne otsemakse umbes 65% kogu Iirimaa iga-aastastest ÜPP toetustest.

Arvame, et see on õige vahekord, arvestades, et otsetoetusi saavad põllumehed põllumajandustootmise eest ja nendele lisanduvad maaelu arengu meetmed, mis aitavad hoida korras keskkonda, leevendavad keskkonnatingimustest tulenevaid puudusi, korvavad kohustusi ning aitavad kaasa investeeringutele ja farmide uuendamisele. ÜPP järgmine eelarveperiood toob komis­ joni ettepanekute järgi põllumeestele kaa­ sa uusi väljakutseid – karmimaid keskkon­ nanõudeid, nn rohestamise jm, mis tähen­ davad tegelikult uusi lisaväljaminekuid.

On need uued nõudmised teie hinnangul põhjendatud?

Iirimaa ja ELi põllumehed panustavad juba niigi − nõuetele vastavuse ning kohustuslike majandamisnõuete, heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste täitmise kaudu − keskkonnahoidu mitmel moel.

Rohestamise nõuded ei tohi põllumeestele kaasa tuua ebavajalikke kulutusi ja bürokraatiat. Arvestades toidujulgeolekut, ei tohi põllumajanduseks sobivat maad põhjendamatult tootmisest välja jätta.

HEIKI RAUDLA

Seeder: Oleme end Euroopas hästi kuuldavaks teinud SVEN ARBET

“On tõenäoline, et meie põllumeeste otsetoetuste tõus järgmisel eelarveperioodil on suurem komisjoni esialgu välja pakutud 58 protsendist, kuid peame Balti riikidega ühiselt jätkama liitlaste leidmist,” rõhutab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

“Läbirääkimised saavad aga täpsemaks minna siis, kui on selgunud Euroopa Liidu järgmise finantsperioodi kogueelarve,” toob esile minister.

Helir-Valdor Seeder kinnitab, et Balti riigid on oma positsioonide selgitamiseks palju vaeva näinud. Eesti põllumajandusminister on kohtunud Euroopa Komisjoni (EK) põllumajandusvoliniku Dacian Ciolosega, lisaks korduvalt ka paljude ELi riikide põllumajandusministritega, Euroopa Parlamendi liikmete ning europarlamendi põllumajanduse ja maaelukomisjoni esimehe Di Castroga.

Septembris kohtus Seeder Eestis oma Iiri­maa kolleegi Simon Coveneyga.

Helir-Valdor Seeder.

“Te otsite kvaliteeti ja see on õige tee. Ma usun, et Eesti teeb kindlasti edusamme, võrreldes Euroopa Komisjoni esialgse pakkumisega,” sõnas Coveney poolteise kuu eest.

Kohtumise olulisus seisneb selles, et just Iirimaa on ELi eesistuja 2013. aasta esimeses pooles ning nende kanda jäävad ÜPP reformi kokkulepped.

Viimati kohtus Seeder ELi põllumajandus- ja kalandusnõukogu raames ka Itaalia põllumajandusministri Mario Catania ja

Hispaania ministri Arias Canetega, et selgitada Eesti positsiooni otsetoetuste kiirema võrdsustamise vajaduse osas.

“Itaalia ja Hispaania kolleegid mõistavad Balti erisust, kuid nende lõplik otsus meie toetamise osas selgub koos Euroopa Liidu uue finantsraamistiku kokkulepetega,” toob esile Seeder.

“Aasta põllumehe” konverentsil avab põllumajandusminister Helir- Valdor Seeder ühise põllumajanduspoliitika reformi ja arenguid ELi ministrite nõukogus. Ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) kogueelarve on osa mitmeaastasest finantsraamistikust 2014−2020. Finantsraamistik kiidetakse heaks Euroopa Nõukogu ülemkogus ning vormistatakse ELi nõukogu otsusena. Samas peab Euroopa Parlament (EP) samuti finantsraamistiku heaks kiitma ja selleks on vajalik EP liikmete enamuse nõusolek.

Euroopa Komisjon on praegu aastateks 2014−2020 finantsraamistikus jaotatava summa suuruseks pakkunud 1033 miljardit eurot.

Konverentsil avab Seeder ka tausta, kuidas vaieldakse põllumajanduspoliitika üle Brüsselis. Nii on EK teinud ettepaneku maksta aastateks 2014−2020 täiendavaid otsetoetusi 891 mln eurot, EP põllumajanduskomisjoni ettepanek on 972 mln eurot.

Eesti viimane positsioon on saada vähemalt 90% keskmisest toetusest ja selleks kuluks 1461 mln eurot.

Peamine arutelu käib praegu siiski Balti riikide erisuse üle, mis tähendaks, et otsetoetuste kogusumma oleks 1247 mln eurot.

ML

Konverentsi toetab Euroopa Liit

14

KONVERENTS “AASTA POLLUMEES 2012”

1. november 2012

Põllumajandusest saab Eesti majanduse tugisammas Piisab vaid pilgust ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni toiduhinnaindeksile, et veenduda: põllumajandus on in ja vägagi perspektiivne majandusharu.

Alates 2000. aastast on hinnad kahekordistunud. Hoolimata viimasel kümnendil maailma majandust räsinud kriisidest, on toiduainete hinnad kasvu jätkanud ning piiri ei paista tulevat. Üha suurem osa sissetulekutest kulub maailmas toidu peale ning vaesusest välja rabelemisele.

Selle laiema trendi taga on maailma rahvastiku ja üldise elatustaseme kasv, aga ka pakkumise poolsed piirangud, nt külvipinna tagasihoidlik kasv ning kliimamuutused.

Väga suur mõju on Aasia riikide majanduste rikkuse kasvul ja toitumisharjumuste muutumisel, mis toetab näiteks liha ja söödahindade tõusu. Lisaks avaldavad hinnasurvet kerkivad energia- ja kemikaalide hinnad.

Eesti põllumajandus on hoolimata ebavõrdsest konkurentsiolukorrast vana Euroopaga – madalamad toetused, väiksem ajalooline kapitalipagas, piiratud laenutagatiste hulk – jäänud püsima. Ja mitte ainult püsima, vaid edukad ettevõtjad on märkimisväärselt laiendanud haaret ning toodangu eksporti. Eks järgitud on Pearu ja

Andrese visadust ning võitlushimu, püüdlemaks paremat ja hoidmaks elu maal.

Ka finantssektori poolelt näeme põllumajandustootjate huvi ja võimaluste kasvu investeerida uude tehnoloogiasse ja tootmisvõimsustesse. Paljuski on see ellujäämise küsimus üleilmastuvas maailmas. Märkimisväärne on, et investeeringute maht põllu- ja metsamajanduses kokku praegu ületab kriisieelset taset. Kui enne 2008. aasta kriisi läks palju auru investeeringute mõttes ehitustesse ja nende restruktureerimisse, siis nüüd on kosunud eelkõige panustamine masinatesse ning seadmetesse ja transpordivahenditesse.

Suur osa kasvust on tulnud ka osapoolte tihedamast läbikäimisest ja laienemisest.

Sarnaselt Euroopa partneritega tehakse

Edu toob piisav annus ambitsiooni, uudishimu ja pealehakkamist.

Eestis üha rohkem omavahel koostööd, et ühiselt esindada Eesti tootjaid ning tootegruppe. Heaks eeskujuks on Prantsuse veini- või juustutootjad. Kvaliteedile ja ühtsetele standarditele rõhumine lubab põllumehel küsida kõrgemat hinda. Ühiselt majandades on võimalik hoida kokku ka kuludes.

On selge, et pelgalt mahuäris konkureerimiseks, näiteks Ameerika mastaapi tootjatega, on Eesti tootjate võimalused piiratud. Seega loeb oskus toodangut väärindada, brändida ja turustada. Kuigi eksport on kahtlemata oluline, ei ole tootjate sõnul veel ammendunud ka võimalused koduturgu arendada.

Hea näide on kasvav veisekasvatus, mahepõllumajandus, kodumaised mahlad jne. Mida kõrgem on elatustase ja teadlikkus, seda rohkem eelistatakse kodumaiseid brände. Ka teadlik turist otsib just kohalikku, värsket ja kvaliteetset toitu. Nii nagu Hispaania rannikul ootab turisti taldrikul mereandidest valmistatud paella de mare, võiks Eesti restoranide menüüs leiduda kohalikust toorainest valmistatud tapas.

Ka põllumajanduses toob edu piisav annus ambitsiooni, uudishimu ja pealehakkamist. Praegune finantskeskkond kahtle-

ERAKOGU

Silver Kuus.

mata soosib investeerimist, intressid jäävad madalaks pikemaks ajaks. Samal ajal on finantssektoril omad piirangud ja laenuandmine mõnevõrra keerukam kui buumi ajal, mis tähendab, et üha rohkem mängib rolli kvaliteetse ja põhjalikult läbi mõeldud äriidee ning laienemisplaanide olemasolu. Kindlasti on pankadel soov leida headele projektidele rahastust, sest ühine huvi on kasvada.

SILVER KUUS Nordea Liisingu juhatuse esimees

Otsetoetused ja tootjate konkurentsivõime Balti riikide keskmine otsetoetuste tase on ebaõiglaselt madal, kuna see lähtub 1990ndate keskpaiga tootmistasemetest, mis ei peegelda siinse põllumajanduse tegelikku tootmispotentsiaali.

Madalad otsetoetused seavad meie põllumajandustootjad, võrreldes Kesk-Euroopa kolleegidega, ühisel turul ebavõrdsetesse konkurentsitingimustesse. Kui eri riikide keskmist otsetoetuste taset on lihtne mõõta ja võrrelda, siis otsetoetuste mõju konkurentsitingimustele on keerulisem hinnata.

Teame ju, et praegused tootmisest lahti seotud otsetoetused sõltuvad sellest, kas põllumajandusmaad on hoitud heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes, mitte sellest, mida põllumees sellel maal kasvatas. Seega ei mõjuta otsetoetused otseselt sisendite hindu ega põllumajandustoodete hindu. Samas mõjutavad need oluliselt põllumajandustootjate sissetulekut.

Mõju konkurentsivõimele Põllumajandustootja võime teha tootmissisendite ostmiseks kulutusi sõltub tema sissetulekutest. Kuna otsetoetused moodustavad suhteliselt suure osa põllumajandustootjate sissetulekutest, võimaldavad kõr-

Konverentsi toetab Euroopa Liit

gemad otsetoetused teha ka sisendite ostmiseks suuremaid kulutusi.

Lühiajalises plaanis tähendab see, et põllumajandustootja suudab osta suhteliselt enam muutuvsisendeid, näiteks väetisi ja taimekaitsevahendeid. Kasutades enam väetisi ja taimekaitsevahendeid, saadakse üldiselt kõrgemaid saake. Kõrgema saagikusega kaasneb aga toodetava majandusliku lisandväärtuse suurenemine. Lisandväärtust võib käsitleda kui ühte konkurentsivõime mõõdikut, järelikult kasvab koos sellega ka konkurentsivõime.

Kuna otsetoetuste määrad lepitakse üldjuhul kokku pikemaks ajaks (seitse aastat), on neil põllumajandustootmise konkurentsivõimele ka pikemaajaline mõju.

Pikaajaline stabiilne rahavoog otsetoetuste näol suurendab põllumajandustootjate usaldusväärsust ja atraktiivsust laenuandjate silmis ning võimaldab põllumajandustootjatel kaasata rohkem võõrkapitali (laen ja liising), tänu millele saavad tootjad teha suuremaid investeeringuid tootmistehnoloogiasse.

Kaasaegsem tootmistehnoloogia on enamasti kõrgema jõudlusega, s.t ühe ühiku toodangu tootmiseks kulutatakse vähem sisendeid. Seega, toodetav majanduslik lisandväärtus ning konkurentsivõime suurenevad. Neid lühiajalisi ja pikaajalisi seoseid kinnitab ka ELi riikide põllumajandustootjate majandusnäitajate statistika (FADN).

Otsetoetuste üle käivas diskussioonis on palju räägitud ka sellest, et kuigi Balti

riikides on toetused väiksemad, on siin ka odavamad tootmissisendid – maa, tööjõud ja muutuvsisendid. On fakt, et maa ja tööjõud on Balti riikides, võrreldes Kesk-Euroopaga, tõesti odavad, kuid väetiste, taimekaitsevahendite, loomasööda ja muude muutuvsisendite hinnad ei erine Kesk-Euroopa omadest.

Tuleb arvestada ka seda, et ELis keskmiselt moodustavad tööjõukulud 10% ning maa rentimise kulud 5% põllumajandustootjate kuludest. Seega moodustavad need meie piirkonnas odavamad ning Kesk-Euroopas kallimad sisendid suhteliselt väikese osa tootjate kogukuludest.

Maa hind Maa hinnast rääkides väidetakse tihti, et toetustasemete kasv toob kaasa maa hinna kasvu. See on osaliselt nii. Kui vaadata Euroopat tervikuna, sõltub maa hind kõige enam majanduse intensiivsusest ning elanike asustustihedusest. Mida suurem on riikide keskmine SKT ühe ruutkilomeetri kohta ning mida enam on riigis elanikke ühe ruutkilomeetri kohta, seda kallim on seal ka maa. Põllumajandustoetuste mõju maa hinnale on sellistes tihedalt asustatud piirkondades marginaalne.

Teisalt, marginaalsetes piirkondades, kus on peale põllumajanduse teiste majandusharude osatähtsus väike, asustus hõre ning maa ei ole väga viljakas, on põllumajandustoetuste mõju maa hinnale väga suur. Eesti puhul tuleks meil seega arvestada, et toetuste kasvades põllumajandusmaa hind tõenäoliselt kasvab. See on kasulik põllumajandusmaa omanikele ning

kasvatab põllumajandusmaad rentivate tootjate kulusid.

Samuti tuleb arvestada sellega, et kasvavad toetused ja saagid suurendavad põllumajandusmaa kui ressursi tootlikkust. Kuna kapital otsib tootlikkust, kasvab ka tulevikus nii välis- kui kohalike investorite huvi põllumajandusmaasse investeerimise vastu. Selleks et vähendada põllumajandusmaa turul spekulatiivsete investorite huvi ning turumoonutusi, tuleks otsetoetuste saamine siduda maa põllumajandustootmises kasutamise tingimusega.

Seega on võitlus võrdsemate konkurentsitingimuste eest igati õigustatud, seda enam et praegused otsetoetuste tasemed põhinevad Eesti ja teiste Balti riikide puhul 1990ndate keskpaiga tootmistasemetel.

Võrreldes 1990ndate keskpaigaga on aga siinne põllumajandustoodang tõusnud, samuti on otsetoetuste maksmise eesmärgid 20 aastaga muutunud ning muutuvad ka järgmisel ELi eelarveperioodil.

Seetõttu ei ole võimalik leida sisulist põhjendust, miks uute eesmärkidega otsetoetuste maksmisel peaks lähtuma sellest, milline oli riikide põllumajandustootmise maht 20 aastat tagasi. Rääkides põllumajandustootjate konkurentsivõimest, tuleb lisaks otsetoetustele kindlasti tähtsustada ka investeeringutoetusi ning teisi maaelu arengukava meetmeid. Otsetoetuste võimalik kasv tulevikus ei tohiks tulla maaelu arengukava vahendite arvelt.

ANTS-HANNES VIIRA EMÜ majandus- ja sotsiaalinstituudi teadur

RANDO VÄRNIK EMÜ majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor

1. november 2012

TEET KALLAKMAA

AASTA POLLUMEES 2012

K A N DIDA AT

Teet Kallakmaa

Metstaguse Agro OÜ

suurendas piimakarja SVEN ARBET

Järvamaal tegutsev Metstaguse Agro OÜ on paari aastaga suurendanud piimakarja paarisaja lehma võrra ja jõudnud ettevõtmistega kasumisse.

Otse Järva-Jaani külje all endistel kolhoosimaadel juhib põllumajandusfirmat neljakümnendates eluaastates Teet Kallakmaa.

Tänaseks on ta ettevõtte juhataja ametit pidanud juba paarkümmend aastat.

EPAst omal ajal agronoomidiplomi saanud, tuli Kallakmaa noore mehena kodukanti tööle tagasi. 1993. aasta reformide käigus moodustas ta kunagise kolhoosi osakonna baasil koos töötajatega oma firma, mis tegutseb praeguseni.

n Järva-Jaani vald, Järvamaa. n Piimatootmine.

500 piimalehma, 400 noorlooma. n Aastalüps 8800 kg lehma kohta. n 2005. aastal ehitatud vabapidamisega laut 500 lehmale. n Maad haritakse 1656 ha, sh 1000 ha rendimaad. n Teravilja- ja rapsikasvatus. n Keskmine saagikus 4 t/ha, rapsil 3 t/ha. n 29 töötajat.

Esitaja: Järvamaa Põllumeeste Liit

Uus laut tõi uue hingamise Firmas ongi kõrvuti vanad hooned uutega. Üks uuemaid on 2005. aastal ehitatud moodne vabapidamisega laut 400 lehmale.

Sinine hoone paistab üle väljade kaugele ja sellest ongi saanud kogu tootmise süda.

Hiiglaslikes vanades küünides puhub aga tuul kohati katuseräästast läbi. Firmajuhi sõnul pole veel jõutud nendega tegelda, sest on kiiremaid asju, mis vaja renoveerida.

Firma juhataja Teet Kallakmaa on ise ka kiire mees – nii sammult kui mõttelennult.

Lendab ühelt objektilt teisele, loetleb vanade hoonete puudused ja uute voorused, lisab arve ja majandusnäitajaid ning sõnastab kohe ka kogu ettevõtte visiooni – loomade koondamine ühte farmikompleksi, vana ja uue tehnoloogia ühitamine.

“Tahtsin juba aastaid jõuda sinna, et kõik meie loomad on ühes kompleksis. Ja nüüd ongi 900 looma koos, neist piimalehmi 500. Varem olid meil loomad mööda territooriumi laiali,” ütleb ta.

Kallakmaa rõhutab, et logistika korrastamine on andnud tuntavat kokkuhoidu nii inimeste liikumise kui söödaveo pealt. Ühes kompleksis kulub vähem kütust, elektrit, tööjõudu jne. Nüüd toimib kogu kompleks tehnoloogiliselt nii nagu peaks.

Kogu tegevus käib siin firmas täpsete kalkulatsioonide kohaselt. Seda kinnitavad ka aukirjad kontori seinal: 2011. aasta

15

“Meil on kokku üle 900 looma – vasikad on vabalt karjamaadel ja lehmad vabapidamislaudas,” räägib Metstaguse Agro juhataja Teet Kallakmaa, kes eduka ettevõtjana on pälvinud Järva-Jaani valla teenetemärgi.

Järvamaa väikeettevõtete 2. koht või kõrge koht Äripäeva edetabelis.

“Neid top’e tehakse töötajate arvu, käibe ja rentaabluse järgi, ju siis meie majandamine on olnud efektiivne,” kommenteerib firmajuht lühidalt aukirju seintel.

“Suured asjad koosnevad paljudest väikestest,” räägib Teet Kallakmaa. Ta meenutab, et kui uus laut valmis sai, ei läinud alguses majandamine nii hästi, nagu nad lootsid – uus tehnoloogia tõi uued probleemid.

“Loomade arv alguses vähenes. Võtsime asja tõsiselt käsile. Tellisime sigivusauditi, tõime probleemsete loomade paaritamiseks pulli, ja lõpuks kõige tähtsam – vahetasime loomaarst-seemendaja välja. Põhiliselt nende ümberkorralduste tulemusena suut-

sime paari aastaga jõuda oma karja baasil 320 lehmalt 500ni,” toob Kallakmaa esile.

Suurt tähelepanu pöörati ka tõuaretusele ja õigele söötmisele. Selle tulemusel on toodang aastatega kõvasti kasvanud. Praegu lüpsavad Metstaguse Agro lehmad ligi 9000 kg piima lehma kohta aastas.

Suutis rasked ajad üle elada “Saime lauda 2005. aastal küll valmis, aga algul oli meie tegevus kui kännu taga kinni. Küll püüdsime igas suunas, lisaks karjaaretusele investeerisime ka tehnikasse ja tehnoloogiasse. Viimase kolme-nelja aasta jooksul on aga kõik meie teod hakanud vilja kandma,” räägib Kallakmaa.

Piimatoodangu suurenemine ja piimahinna tõus on aidanud vee peale jääda. Ka teravilja ja rapsi müügist on hakanud rohkem raha tulema.

Samamoodi nagu karjaaretuse, on Kallakmaa võtnud tähelepanu alla ka silokultuurid, et saada loomadele kvaliteetsemat ninaesist. Nii on suurendatud valgurikaste kultuuride (ristik, lutsern, hernerikas teravili) kasvatamist siloks.

“Oleme söödaratsiooni suhteliselt odavana hoidnud, äriinimesena püüan saada võimalikult väikeste vahenditega head tulemit,” selgitab Kallakmaa.

Tema sõnul on nad kokku hoidnud pea igal sammul. Ka lauda ehitusega pole suurt priisatud, näiteks laudaesine asfalt on veel kolhoosiaegne, sest peab vastu küll.

Kõige suuremat heameelt tunnebki Teet Kallakmaa selle üle, et Metstaguse Agro suutis majanduslikult kõige raskemad ajad aastatel 2007–2009 üle elada ja ligi 30 töötajaga firma on ellu jäänud.

Ehkki uue lauda ehituse ja eri tootmissuundade koondumise tulemusel muutus majandamine efektiivsemaks, tuli kogu aeg vanu võlgu maksta.

Ometi otsustas Kallakmaa kõigest hoolimata investeerida igal aastal uude tehnikasse. Tänavu osteti uus kuuemeetrine Väderstadi külvik, lisaks taimekaitseprits. “Kogu tehnika on meil välja vahetatud, raskustest hoolimata pürime edasi,” ütleb Kallakmaa.

21. juuni

16

AASTA POLLUMEES 2012

1. november 2012

KALEV NURK: maaparandaja hingega Karksi mulk Kalev Nurk on tüürinud OÜ Karpo läbi raskete aegade jonni, kavalate trikkide ja kustumatu missioonitundega.

RAIVO TASSO

Küla pealt kokku ostetud karjast hakkab saama hea holsteini kari.

OÜ Karpo juhataja Kalev Nurk on rahul nii oma hoolealuste kui kaadriga.

Mõne aasta eest astus Võrtsjärve ääres tegutseva OÜ Karpo juhataja Kalev Nurk sisse ühe põllumajandust varustava firma kontoriuksest. Koht oli Tallinna eeslinn ja kell näitas 8 hommikul. “Enne ma siit ära ei lähe, kui oma 200 000 krooni kätte saan,” ütles ta. Kella kaheks oli raha käes.

Siis kasvatas OÜ Karpo veel seemnevilja. Alguse sai ettevõte omaaegsest tugevast Vambola kolhoosist, mis muudeti 1993. aastal põllumajandusreformiga 15 osaks.

“Kampaania korras,” ütleb Nurk selle kohta.

Osast kolhoosist sai kartulihoidla ja sellest kasvas välja firma nimega Karpo (lühend esitähtedest kartul–potato). 1995. aasta aprillis osteti erastamisagentuurilt Tarvastu jõe kaldal asuv tärklisevabrik.

“Meil jäi palju praakkartulit üle ja otsustasime tärklisetehase ära osta,” selgitab Nurk.

Osalema kutsuti teda ka Lekto ja Pepsico Eesti projektis. See ettevõte pidi hakkama tootma krõpsukartulit. Ettevõtjad lubasid kõik kartuli kokku osta, ent kadusid peagi ära ja seetõttu lõpetas nii mõnigi kartulikasvataja pankrotiga. Siis lõppes ka Karpos kartulikasvatus.

Tärklise tootmisele tegi lõpu 1997. aasta rikkalik kartulisaak Euroopa Liidus, kui endise Ida-Saksamaa tehased ujutasid Eesti üle odava tärklisega, lüües hinnad alla. “Kiristasime hambaid, sest 1999. aastani tuli erastamisagentuurile maksta,” on Nurgal siiani okas hinges.

Praegu on peasuund piimatootmine.

“Arengut näen piimatootmises, sest Eestis kasvab kõige paremini rohusööt,” arvab Nurk. “Piimatootmises võime Euroopaga võistelda, aga kuidas sa võistled viljatootmises Saksamaaga, kus maa boniteet on 98?”

Laut vähempakkumisega Piimatootmisega alustati Karpos 2000. aastal, kui osaühing võttis üle Vardja farmi.

“1993 oli seal 550 lehma ja 250 mullikat.

Kui meie Vardja farmi kätte saime, oli järele jäänud 90 lehma ja need olid sellised, mis ka Valga lihakombinaadile ei kõlvanud.”

Kõige hullem oli Nurga meelest see, et töörahvas oli laiali jooksnud. Esimeste kuulutuste peale tulid vaid läbirändajad. Siis hakkas Nurk Soe külas kortereid kokku ostma, sest kuidas sa kutsud inimesi tööle, kui pole elamispinda pakkuda. Nüüd on neil kaheksa korterit.

Praeguseks on kaader paika saanud, enim kiidab boss farmijuhataja Ülle Ajat, kellega koos hakati mõtlema, milline võiks olla OÜ Karpo uus laut. Leiti, et see peab olema puitsarikatega soojustatud laut, sest külmlauda koht pole Nurga meelest Eestis.

Uus lüpsikarjalaut valmis mullu oktoobris, see on vanaga kokku ehitatud. Ettevõtte 380 lüpsilehma on vabapidamisel.

Vardja farmi juures on rajatud ja veel pooleliolevaid lillepeenraid igal pool, lil-

EINAR JAKOBI arendab seakasvatust “Konkurentsis püsimiseks peame kasvatama üha rohkem sigu, kasutama rohkem automaatikat ja võimalikult vähe tööjõudu,” räägib OÜ Kõpsta Seafarmi juhataja Einar Jakobi, kes saadab aastas lihatööstustesse üle 10 000 sea.

Einar Jakobi on Lääne-Virumaa põllumajanduses tegutsenud üle kümne aasta. Õppinud on ta EPAs piimatehnoloogia inseneriks ja töötas algul Rakvere Piimakombinaadis. Kui inglasest ärimees Nevil Hewitt ostis Rakvere piimatööstuse ning lüpsifarmid ja seafarmi, pakuti juhatuses tööd ka Jakobile.

Nüüdseks on piimatööstus müüdud Maagile, aga farmimajandus jäänud inglasele.

“Mulle pakuti kohe tööd farmide juhatustes, sest võõramaalasel on raske Eestis majandada. Nii hakkasin juhtima ka seafarmi ja nüüd ongi see jäänud põhitegevuseks,” räägib Einar Jakobi. Lisaks juhib ta ka Hewitti pojale Davidile kuuluvat Rahkla farmi, kus kasvatatakse lihaveiseid.

Rahvusvaheline kogemus Hea keeleoskusega mees on aastaid olnud ka COPA-COGECA sealiha nõuandva komitee Eesti esindaja Brüsselis. See rahvusvaheline kogemus on andnud Jakobile indu ja julgust arendada seakasvatust Kõpsta farmis. Viru Lihaühistu juhatuse esimehena üritab ta seakasvatuse valdkonda ka laiemalt edendada.

SVEN ARBET

“Loodame, et ka seakasvataja jaoks hind tõuseb, me ei saa kahju­ miga toota,” rõhutab OÜ Kõpsta Seafarmi juhataja Einar Jakobi.

Ta rõhutab, et praegu on seakasvatuses järjekordselt rasked ajad: tuleb kasvatada aina rohkem sigu, kasutada rohkem automaatikat ja võimalikult vähe tööjõudu, et liha omahinda madalal hoida. “Seda su-

rub meile peale üha kallinev teraviljahind,” nendib Jakobi.

Kõpsta seafarm asub Piibe külas kunagise majandi lüpsifarmis, kus kompleksis on koos ligi kümme hoonet. Osa hooneid on

renoveeritud moodsaks sigalaks. “Oleme jõudnud korda teha juba kuus hoonet, osa veel tehakse. Rajasime uutesse lautadesse automaatse söötmissüsteemi, mida söödaköögist juhitakse arvutite abil, automatiseeritud on ventilatsioon ja ruumide siseküte.

Kütmiseks kasutatakse uudset lahendust – maasoojuspumpasid, mis saavad vajaliku energia lägakanalitest,” räägib Jakobi.

Sead on vanusegruppide kaupa eri aladel. Restpõrandate alla on rajatud lägakanalid, kust isevoolu ja pumpla abiga pumbatakse läga farmi kõrval asuvasse hoidlasse.

“Hoonete rekonstrueerimisel jäetakse vanast ehitisest alles vaid seinad ja katus, kogu sisseseade aga ehitatakse kaasaegseks nagu Euroopa parimates farmides,” selgitab Jakobi.

Kõpsta seafarmi on investeeritud juba mitu miljonit eurot. Kõik investeeringud pole tehtud PRIA abiga, raha on tulnud välja käia ka omavahenditest ja küsida pangast.

4000 tonni läga mahutav hoidla on ehitatud sõnnikuhoidla toetuse abiga, teine samasugune ehitatakse veel juurde. Läga läheb ümberkaudsetele põldudele, sest naabruses on palju teraviljakasvatajaid.

“Ehituse lõppedes peab hakkama tegelema ka haljastusega, sest praegu on igal pool ehitusjäätmete ja mullahunnikud. Tulevikus on siin ka ümbrus korras,” rõhutab Jakobi.

AASTA POLLUMEES 2012

1. november 2012

agronoom lepotid on ka postamentidel farmi ukse ees, siseõue aga kaunistavad amplid.

Kõik see on farmijuhataja ja laudanaiste kätetöö.

Uus laut ehitati laenu ja investeeringutoetuse abiga. Kuna mullu oli põllumajandusele hea aasta, julges Nurk teha veel ühe triki. Ta kutsus vähempakkumisele neli panka – Swedbanki, Nordea, SEBi ja DNB. “SEB ja DNB võitlesid kõige visamalt, lõpuks jäi DNB peale,” on Nurk rahul. Laut läks maksma ligi miljon eurot, millest PRIA toetus on 361 163 eurot.

Investeering on tehtud, nüüd peaks hakkama tõusma ka piimatoodang. Praegu on see veidi üle 7000 kg lehma kohta.

Kraavid korda Karpo lehmad püsivad karjas keskmiselt viis laktatsiooni ja praegu läheb Valiosse 7500 liitrit päevas. Aga trend on tõusule.

Oma teraviljast valmistatakse ise jahu.

Tänavu on Karpos esimest aastat maas ka 34 ha maisi, kõik ikka piimatoodangu tõusu nimel.

Kuigi Kalev Nurk on õppinud agronoomiat, ei jää tema teadmised alla neile, kes on lõpetanud maaparanduse. Sest suur osa tema põllu- ja rohumaast asub Võrtsjärve kaldal Tarvastu poldril.

Mullu sai MPÜ Tarvastu Polder PRIA kaudu maaparandustoetust, et rajada uus

K A N DIDA AT

Kalev Nurk

OÜ Karpo

n Tarvastu vald, Viljandimaa. n Piima toodetakse aastas 2000 tonni. n Maad 1650 ha. n Teravilja 900 ha, rapsi 300 ha. n Teravilja aastatoodang 4000 tonni. n 30 töötajat. n Piim turustatakse Tartumaa Piimatootjate Ühistu kaudu.

Esitaja: Tartumaa Põllumeeste Liit

peakraav, mis viib liigniiskelt maalt vee ära Võrtsjärve.

Praegu töötab Nurk uue projekti kallal.

Nimelt oli Võrtsjärve ääres kunagi ka liigvee kogumise bassein ja pumbajaam. Järveäärse tee alt läheb aga automaatklapiga toru järve. Klapp peaks avanema siis, kui kogumisvee tase ületab Võrtsjärve oma.

Et omal ajal vee kogumisbasseini toonud kraavid on täis kasvanud ja pumpla ei tööta, ei muutu kevadel ka veetase. See on tekitanud hulganisti võsastunud heinamaid.

“Tahaks kraavid ja tiigi korda saada,” võtab Kalev Nurk plaanid kokku. “Nii saaksin sadakond hektarit maad juurde.”

5. juuli

Lääne-Virumaal Kõpsta seafarmis peetakse praegu korraga umbes 7000 siga, taanlaste pakutud arvutuste kohaselt oleks võimalik sellises farmikompleksis korraga pidada aga umbes 10 000 siga.

Teraviljahind lööb tasku pihta Kõrged teraviljahinnad teevad seakasvatajaid murelikuks, sest söödavilja eest tuleb tunduvalt rohkem raha välja käia kui mullu.

“Katastroofi veel ei ole, aga viljahind tõusis 30–40 eurot tonni kohta. Söötmata me sigu jätta ei saa, tootmistsükkel on taga ja lihtsalt peame kallimat söödavilja ostma,” räägib Einar Jakobi.

Kui mullu said loomapidajad viljatonni kätte umbes 180 euroga, siis tänavu tuleb juba välja käia 200–220 eurot tonnist.

Seakasvatajale on praegu sealiha eluskaalu hind keskmiselt 1.40 eurot/kg.

Kõpsta sigalal on pikaajalised lepingud Saaremaa lihatööstusega, nii et Saaremaale saadetakse iga nädal suur autotäis sigu.

Veel müüakse Lääne-Virumaa kohalikele tööstustele nagu OG Elektra, suvel müüdi ka Rakvere kombinaati. Vähesel määral veetakse elussigu Leetu, sest sealt saab paremat hinda: Leedu hind sõltub Saksamaa kõrgematest lihahindadest.

Kuna Venemaale on sealiha müük peatatud, tuleb tänavu seakasvatajatel kõvasti rihma pingutada, et ka kallima söödaviljaga ots otsaga kokku tulla.

K A N DIDA AT

Einar Jakobi

OÜ Kõpsta Seafarm

n Rakke vald, Lääne-Virumaa. n Seakasvatus, aastane müük 10 000 siga. n Maad omandis umbes 100 ha, renditud teraviljakasvatajatele. n Lihaveisekasvatus Rahkla farmis, 86 lihaveist, 700 ha maad. n Seafarm renoveerimisel. n Kaasaegne tehnoloogia. n 10 töötajat.

Esitajad: Viru Lihaühistu, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Sealihatootjate MTÜ

“Loodame, et ka kasvataja jaoks hind tõuseb, me ei saa kahjumiga toota. Muidu hakkab Eesti inimene jälle ostma odavat importliha Brasiiliast või Ameerikast,” räägib Jakobi. “Olen siiamaani arvamusel, et meie tarbija vajab toidulauale kodumaist sealiha ning teen pigem kohalike tööstustega stabiilsed lepingud, kui et loodan välisturule.”

25. oktoober

17

18

AASTA POLLUMEES 2012

1. november 2012

RAIVO KÜLASEPP juhib

KANDIDAAT

Raivo Külasepp Grüne Fee Eesti AS

kodumaist kurgikasvatust RAIVO TASSO

Luunja kurk on meie poelettidel alati müügil.

Suuresti on selle eduloo taga Grüne Fee Eesti ASi tegevjuhi Raivo Külasepa oskuslik töö.

Grüne Fee Eesti laiub Tartu külje all Eesti suurimal katmikalal. Aasta ringi köetavaid kasvuhooneid on ligi 6 ha. Kasvatatakse mitu tuhat tonni värsket kurki ja mitukümmend liiki salateid ning maitserohelist. Luunja ettevõte pakub rohelist värskust aasta läbi.

Esimesena Baltikumis võttis Grüne Fee Eesti kasutusele uudse lisavalgustusega tehnoloogia, mis võimaldab toota kogu aasta. Kasvuhoonetes hävitavad kahjureid kemikaalide asemel röövputukad. Kogu tootmine on automatiseeritud nii, et taimedel oleks kasvuks ideaalsed tingimused. Reguleeritakse filigraanselt temperatuuri ning doseeritakse milligrammi täpsusega toitaineid.

30 aastat kurgikasvatust Energeetiku kõrgharidusega Raivo Külasepp on töötanud Luunjas kolmkümmend aastat. 1982 alustas ta toonases Luunja sovhoosis elektriinsenerina ja on nüüdseks tõusnud Grüne Fee Eesti ASi tegevjuhiks.

1990. aastate algul, kui maagaasi hind järsult tõusis, oli ettevõte pankroti äärel. Et ellu jääda, asutati 1993 Grüne Fee Eesti AS – Eesti–Soome ühisfirma, kus Soome kapitali osalus on 75%.

“Esimestel aastatel saime 60 kilo kurki ruutmeetri pealt, nüüd saame 125,” toob Külasepp esile.

Raivo Külasepp on suurte kogemustega innovaatiline juht. Ta on osanud arendada kasvuhoonemajanduse Luunjas tipptehnoloogiaga ettevõtteks.

Sellel mehel jagub nii võitlusvaimu kui sportlase võhma. Lisaks Tartu Neliküritusele on ta läbinud ka Vasaloppeti, Finlandiahiihto ja Dolomitenlaufi suusamaratonid.

“Omanikud meie tootmisprotsessi otseselt ei sekku, meil tuleb ikka ise hakkama saada,” ütleb Külasepp.

Esitaja: Eesti Aiandusliit

Grüne Fee Eesti ASi kauaaegne tegevjuht Raivo Külasepp leiab, et kodumaist kurki peab saama poodidest aasta läbi.

Eelmise aasta lõpul valmis ainulaadne poole hektari suurune kasvumaja, mida katab seestpoolt spetsiaalne valgust ja soojust peegeldav võrkkangas.

“Selles kasvuhoones on palju panustatud energiasäästule. Taimed on tõstetud kõrgemale kasvama ja nende jaoks on valgustus paigutatud nii lakke kui reavahedesse, et maksimaalselt toodangut välja pigistada,” räägib Külasepp. Ta ütleb, et kui eelmises kasvuhoones saadi 125 kg kurke ruutmeetrilt, siis uues on eesmärgiks 200 kg ruutmeetrilt.

“Praegu on kurgikasv nii intensiivne, et kahte päeva korjamisega vahele jätta ei saa. Uus kasvumaja annab juurde 900 kuni 1000 tonni kurke,” märgib ta. Kui uus tehnoloogia osutub majanduslikult tasuvaks,

vahetavad nad ajapikku välja teisedki katmikalad.

Salati- ja maitserohelise kasvatus laiub 3–4 hektaril. Seemned saadakse Hollandist, Saksamaalt ja Soomest. Masinate abil külvatakse pottidesse till, lehtsalat ja jääsalat, osa seemneid pannakse mulda käsitsi. Siin on spinateid, basiilikuid, oblikaid. Müüki lähevad nii salatid kui kurgid läbi hulgifirmade. Osa toodangust eksporditakse.

Kahjumiga toota ei saa “Viimased paar aastat oleme olnud küll plussis, aga kogu teenitud raha on läinud energia eest maksmiseks nii elektri- kui gaasimüüjatele,” räägib Külasepp. Uue kasvumaja ehitus koos liitumistega läks maks-

KASVU EDENDAJAD

KINDEL PARTNER www.schetelig.ee 6 512 950

n Luunja vald, Tartumaa. n Aiandus: värske kurgi, salatite ja maitserohelise kasvatus. n Aastas toodetakse värsket kurki 2500 t, salateid ja maitserohelist 8,55 mln tk. n Kasvuhooneid ligi 6 ha. n Maad omandis 22,4 ha. n Tootmine automatiseeritud, uudne tehnoloogia, bioloogiline kahjuritõrje. n Elektri ja soojuse koostootmine oma katlamajas. n 100 palgatöötajat.

BIOTÕRJE

ma ligi kaks miljonit eurot ja see raha on nüüd vaja tagasi teenida.

Praegu köetakse Grüne Fee katmikala maagaasiga. Põhiline osa elektrist tuleb omast käest – koostootmise tulemusel saadakse 41% energiast elektri ja 59% soojusena. Soojusenergia tootmisel tekkiv CO2 kasutatakse fotosünteesiks kasvuhoonetes.

Soojust kasutatakse kütteks, aga probleem on selles, et elektrit tuleb juurde osta, samas liigset soojust pole kuhugi panna.

Kõiki kasvuhooneid koos lisavalgusega köetakse aasta ringi, nii tarbivad kasvuhooned 6,5–7 mln kantmeetrit gaasi aastas. “See kuni 40protsendiline gaasihinna tõus lööb küll väga valusalt meie rahakoti pihta,” räägib tegevjuht.

“Igal tootel on omahind. Kui tarbija ei ole nõus kallimalt ostma, siis keegi ei saa kahjumiga töötada,” toob Raivo Külasepp esile katmikala köögiviljakasvatajate raske seisu.

Grüne Fee tegevjuhi sõnul on meie köögiviljakasvatajate kõige suurem häda selles, et kogu aeg tuleb konkureerida mujalt Euroopast tulevate toodetega.

Köögiviljakasvatajad, et katmikalal tootvatele aednikele hakkab ka Eesti riik tähelepanu osutama, nii nagu kõik naaberriigid seda teevad.

“Anname tööd sajale inimesele. Me ei taha, et inimeste töökohad kaoksid ning et värske kodumaine roheline poeletilt puuduks,” ütleb Raivo Külasepp.

4. oktoober

VÄETISED

KASVUTURVAS

TOOTMISTEHNIKA

TOOTMISTARVIKUD

AUTOMAATIKA

SEEMNED

SPETSIALISTID

HOIUSTAMINE

KASVUHOONED

TAIMMATERJAL

19

AASTA POLLUMEES 2012

1. november 2012

LEONID LINKOV

SVEN ARBET

avas Aravetel biojaama

Leonid Linkovi juhitaval Aravete Agro OÜ-l on suurim lüpsirobotitega farm, kus suvel avati ka biogaasijaam.

See hakkab ümber töötama 100 000 tonni sõnnikut aastas.

Oleme Aravetel, kus otse Mägise suurfarmi kõrvale on kerkinud biogaasijaam. Hiigelmõõtmetes mahutid mõjuvad alt üles vaadates otsekui startivad kosmoselaevad.

Sealsamas kõrval laudas aga surisevad tasakesi kaheksa Lely Astronaudi lüpsirobotit, maheda muusika saatel lüpstakse siin laudas 500 lehma.

Mõlema suurejoonelise projektiga – nii lüpsirobotite soetamise kui biogaasijaama ehitamisega – on seotud Aravete Agro kauaaegne juhataja Leonid Linkov, kes on tõstnud oma lüpsifarmi Euroopa paremate sekka.

Linkov ei pea Mägise farmikompleksi ise kohale minema, sest oma kontori arvutist lüpsiprotsessi jälgides on tal täielik ülevaade, mis laudas toimub.

Firmajuht selgitab, et sel suvel avatud biojaam pole ainuüksi nende ettevõtmine, biogaasijaama rajas OÜ Aravete Biogaas, mille võrdsed osanikud on Aravete Agro OÜ ning energiaettevõte Baltic Biogas OÜ.

Veab piima Leetu Mägise robotlüpsilaudas lüpsavad lehmad umbes 10 000 kg aastas lehma kohta. Roosna farmis, kus 400 lehma lüpsmiseks kasutatakse torusselüpsi seadet, on väljalüps väiksem.

“Torusselüps on eilne päev, platsilüps tänane päev, aga robotlüps on meie lähitulevik,” räägib Leonid Linkov ja lubab suurendada oma lautades robotite arvu veelgi – kas kümnele või paarikümnele lüpsirobotile, selle jätab firmajuht esialgu saladuseks.

Praegu on Aravete Agro päevane piimakogus 36–38 t ja sellest 95% saadetak-

KANDIDAAT

Leonid Linkov

Aravete Agro OÜ

n Ambla vald, Järvamaa. n Piimakari koos noor­ loomadega 4000, piima aastatoodang üle 8000 kg, robotlaudas 10 000 kg lehma kohta. n Maad haritakse 4500 ha, omandis 2000 ha. Teravilja saagikus 4–5 t/ha. n 125 töötajat. n 2008. a valmis kaheksa Lely Astronaut A3 robotiga laut 560 lehmale. n 2012. a valmis Eesti esimene biogaasijaam, mis toodab 2 MW elektrit ja soojusenergiat lehma­ lägast ja sõnnikust. n Nüüdisaegne tehnoloogia, keskkonnasäästlik majandamine.

Esitaja: Ambla vallavalitsus

se piimaautodega Leetu Rokiškise piimakombinaati.

Küsimusele, miks ta kogu piima Leetu veab, vastab Linkov lühidalt: “Keegi peab ju oma piima Eestist välja vedama! Muidu istuvad kohalikud piimatööstused meile hinnaga pähe.” Sest Eestis toodetakse piima 45% rohkem, kui ära tarbitakse.

Linkov toob esile, et Eestis suudetakse päevas töödelda 1500 t piima, samas kui

Leonid Linkov lubab, et robotite arv tema lautades suureneb veelgi – kas kümnele või paarikümnele lüpsirobotile, selle jätab firmajuht esialgu saladuseks.

ainuüksi Leedu Rokiškise tehase päevane vastuvõtukogus on 1800 t. Viimase viie kuu keskmisena on ta saanud leedukatelt piimahinnaks 32 eurosenti/kg.

Kääritusjääk jõuab põllule Uusim saavutus, mis meelitab Aravetele hulgaliselt huvilisi, on äsja valminud, biojäätmetel põhinev soojus- ja elektrienergia koostootmisjaam, mille tootmisvõimsus on 2 MW elektrienergiat ja 2 MW soojusenergiat. Põhitegevuseks on elektri ja sooja tootmine. Protsessi vahesaadus on biogaas, toormena kasutatakse eelkõige veise vedel- ja tahkesõnnkut, samuti muid biolagunevaid jäätmeid.

Linkov rõhutab, et koostootmisjaama eesmärk on jäätmete koguse vähendamine ja keskkonnast kõrvaldamine. Nii veetaksegi Mägise farmi juurde kokku 3800 lehma ning noorlooma sõnnik ja läga neljast farmist. Sõnniku ümbertöötamisel tekib kääritusjääk, mida kasutatakse põlluväetisena.

“Kääritusprotsessi käigus hävinevad sõnnikus ja lägas umbrohud, sellise kääritusjäägi laotamine põllule on hoopis tulusam.

Asume ju Pandivere kõrgustiku jalamil nitraaditundlikul alal, me ei saa panna väetisi nii palju kui tahaks,” räägib Linkov.

Saadud soojusenergiaga hakatakse juba sellest sügisest kütma Aravete korterma-

ju. Soojustrass on veetud nii, et see läheb kuivati juurest läbi, nõnda köetakse praegu sama soojusenergiaga ka viljakuivatit.

“Kõik kulutused, mis biojaama ehitusega kaasnesid, loodame tasa teenida kaheksa aastaga,” ütleb Linkov. Biogaasijaam läks maksma 6 mln eurot, millest 1,5 mln eurot on eurofondi raha.

Aravete Agros on Linkov töötanud juba 25 aastat, ta on keskeriharidusega ja alustas 1987 aseesimehena varustuse alal, nüüdseks on jõudnud juhatuse esimehe kohale.

Aastatega on see mees loonud Järvamaale Eesti ühe moodsama põllumajandusettevõtte, kuhu voorivad huvilised UusMeremaalt Türgi ja Maltani välja, lähinaabritest Soome, Rootsi põllumajandustudengitest ja turistidest rääkimata.

Ka noorte seas on see uudse tehnoloogiaga põllumajandusettevõte nii populaarne, et siia kipuvad maaülikooli tudengid nii praktikale kui tööle. Sealsete tööde ja tegemiste põhjal valmivad tudengite kursuse- ja magistritööd.

Leonid Linkov on osanud oskuslikult juhtida investeeringuid oma piirkonna põllumajandusettevõtte edendamiseks. Praegu annab Aravete Agro tööd enam kui sajale inimesele ja Euroopa üks moodsamaid farme tegutseb just Eestis, mitte välismaal.

„AASTA PÕLLUMEHE” KONKURSIL ON VÄLJA ANTUD 13 AASTA PÕLLUMEHE TIITLIT JA 2 ELUTÖÖ PREEMIAT. 10 laureaati on Eesti Põllumeeste Keskliidu maakonnaliitude liikmed.

Edu Raivo Mustingule, Peeter Kibele, Jaak Hinrikusele, Jaak Läänemetsale, Johannes Valgule, Andres Härmile, Aavo Möldrile, Madis Ajaotsale, Avo Samarüütlile, Eino Härmile ja teistele selle austava tiitli kandjatele!

Meie keskliidu tunnuslause on „EestiMaa heaks!”.

Astu liikmeks! www.eptk.ee

2. august

20

AASTA POLLUMEES 2012

1. november 2012

JÜRI SIMOVART

KANDIDAAT

Jüri Simovart

Palu talu

hoiab maatõugu lehmi Jüri ja Maarja Simovart Harjumaalt Palu talust on juba aastakümneid innustunud maakarja kasvatajad, aretajad ja säilitajad.

Palu talu Nissi vallas Jaanika külas on suurest teest parasjagu nii kaugel, et pere saab siin omasoodu toimetada. Taluni viiva tee ääred on kenasti lagedaks niidetud, andes aimu, et siin toimetab töökas ja korralik rahvas. Jüri ja Maarja Simovart on siin elanud juba paarkümmend aastat ning oma elukorraldusega igati rahul.

Vahetasid pealinnaelu talu vastu Simovartid on ühed tunnustatumad maakarja kasvatajad Eestis. 1990. aastate algusest on see talupere aretanud ja säilitanud ohustatud eesti maatõugu.

Jüri ja Maarja Simovart tunnistati esimesena parimaks maatõu aretajaks, neile anti ka Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi rändhõbekarikas 2009. aastal. Lisaks on talu töötoas seinad täis aukirju ja Luige näitustelt saadud medaleid ehk rosette – tunnustuseks parimate maatõugu lehmade eest.

“Olime perega juba ammu Tallinna kolinud, mina töötasin Dvigatelis, naine oli Kirovi kolhoosis arvutioperaator, aga kui tuli talude tagastamine, ei kõhelnud me sugugi, tulime kohe minu kodutallu tagasi,” räägib Jüri Simovart. Ta meenutab, et kui nad esimest korda üle pika aja oma talumaadele jõudsid, oli koht juba 15 aastat tühjana SVEN ARBET

seisnud, maad võsastunud ja kohati soised.

Vesi tuli üle saapasääre.

Nüüd on Simovartid koos kahe poja – Jaani ja Priidu abiga maid kuivendanud, teid rajanud ja majaümbruse võsast lagedaks raiunud. Kunagise lääpavajunud talumaja asemele on kerkinud mitmekorruseline elamu kõrge torniga.

Majaesisel on kena pügatud muru lilleklumpidega. Maja tagant läheb karjatee, kus pererahvas ajab hommikuti lehmad karjamaale ja lüpsi ajaks koju.

Suure maja ühes osas elab üks poegadest perega, Jüri ja Maarja on teises osas. Pererahva sõnul on tütre peregi mõelnud, et kunagi võiks tallu tagasi pöörduda.

“Taluliidu kaudu käis vanem poeg Jaan Soomes talupraktikal, nüüd on ta soetanud liikuva saekaatri, millega osutab teenust.

Priit peab põhiliselt traktoristi ametit, tal on kuldsed käed,” kiidab peremees oma poegi.

Piimalehmad kui pereliikmed

Maarja ja Jüri Simovart on ohustatud maatõugu lehmi pidanud hoole ja armastusega juba paarkümmend aastat koos mustakirju karjaga.

Talu uhkuseks on piimakari – 12 maakarja lehma, 10 mustakirjut holsteini tõugu ja kaks džörsi tõugu lehma.

“Oleme siin pidanud kalkuneid, muskusparte ja kanu, samuti lambaid ja sigu, aga nüüd oleme jäänud ainult piimakarja peale, sest ühes suunas on lihtsam tegutseda,” räägib perenaine Maarja.

Ehkki “Aasta põllumehe” konkursile kandideerima esitati peremees Jüri Simovart, ei taha peremees karjapidamise au ainuüksi endale võtta. “Meie kari on nii priske ja terve eelkõige tänu perenaisele,” räägib Jüri.

Perenaine Maarja kinnitab, et tema on tõepoolest pühendunud oma punastele lehmadele. Ta ei tee vahet, kes vähem või rohkem piima annab, eraldi poputab vaid džörsi tõugu lehmi. Loomad on suvel ööpäev läbi karjakoplites, lauta lüpsile aetakse neid kaks korda päevas.

Laudas on torusselüps ja lüpsitööd teeb praegu peamiselt perenaine. Vahel tulevad ka pojad appi. “Mulle meeldib see töö, mu

Keegi parteitegelastest oli välja lugenud, et viisteist pissipotti pildil tähistavad 15 liiduvabariiki. Küsimus oli, miks üks pott on teistest eraldunud.

19. novembril 1992 hakkas ilmuma Ants Kasesalu koomiks „Oskar r(m)uigab”.

Jüri Leesment, Maalehe arvamustoimetaja 2000–2004

ema oli ka omal ajal kolhoosis lüpsja,” naeratab Maarja.

Esimesed maatõugu mullikad tõi Simo­ vart tallu 1990. aastate algul. “Lugesin Maalehest Ain-Ilmar Leesmenti artiklit, kus ta kiitis, kui vähenõudlik on maatõugu lehm. Et on tore tõug – ei söö suurt midagi, ainult lüpsab,” meenutab peremees. Kuna karjamaad on kesised, sobis maatõug nende tallu suurepäraselt. Paari mullikaga pandi karjale alus.

Palu talu astus ka Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi. Sealt sai alguse koostöö maatõu säilitamiseks ja aretamiseks. Nii Maarja kui Jüri kiidavad EK Seltsi esimeest Käde Kalameest, kes peab maatõugu lehmade tõuraamatut ja on valinud nende karjale sobiva pulli spermat. “Oleme täpselt järginud kõiki Käde soovitusi, pullide spermajaotuskava järgi oleme lehmi seemendanud, järglased on tublid ja tugevad,” kiidab Maarja.

Simovartide maatõugu lehmad lüpsavad aastas umbes 7000 kg lehma kohta, mis on maakarja jaoks suur toodang.

“Heina ja silo aitavad pojad teha, laudatöödel on abiks sulane,” kiidab perenaine.

Küsimuse peale, kas pere kahetseb, et hõlpsamast linnaelust loobus, raputavad mõlemad pead. “See on ju minu lapsepõlvekodu, elasin siin kuni 6. klassini. Mul on hea olla omas kodus peremees,” ütleb Jüri.

“Mina võtsin linnast ennast päevapealt töölt lahti, sest nii uhke tunne on olla taluperenaine,” räägib ka Maarja Simovart.

Nii ongi Palu talu pererahvas mitukümmend aastat sihikindlalt oma talumajandamist edendanud. Nad usuvad, et küllap keegi lastest kunagi selles talus jätkab.

7. juuni

Telli nüüd sünnipäevahinnaga Maalehe juubeliraamat ja saad kingituseks vahva 2013. aasta reisikalendri!

Lembit Peegel, Maalehe fotograaf 1987–1989

Ükskord juhtus, et minu külgedel ilmunu kohta avaldas protesti Venemaa saatkond, teine kord, et USA saatkond...

Mõtlesin, et ju siis on õige eesti leht.

Esitaja: Eesti Maakarja Kasvatajate Selts

Juubelda koos Maalehega!

Katkendeid raamatust:

Maalehe kaks legendi. Ülo Russak (vasakul), kellele esimesena usaldati Maalehe juhtimine, ja Olev Anton, kes pälvis lugejate ääretu usalduse.

n Nissi vald, Harjumaa. n Piimakarjakasvatus, 27 lüpsilehma, neist 12 maatõugu. n Maad omandis 40,6 ha, rendimaad 30 ha. n Karja- ja heinamaad, silo ja heina varumine. n Palgatööjõud – 0,5 kohaga sulane. n Toorpiima ja liha müük.

Tellimiseks helista telefonil 680 4444 või Lehetellijale saada e-kiri klienditugi@lehed.ee. sünnipäevahinnaga

5,95 € Hind poes 8,95 €.

1. november 2012

MEELIS KOKKMAA

AASTA POLLUMEES 2012

hakkab rapsist õli pressima Põlvamaa teraviljakasvataja Meelis Kokkmaa on soetanud Saksamaalt õlipressi ja hakkab oma tänavusest rapsisaagist ise õli pressima.

“Praegu võtan talinisu, aga talirüps on juba võetud ja mahagi müüdud,” räägib Meelis Kokkmaa kombainimüra saatel, sest kibekiirel viljakoristuse ajal on teraviljakasvataja ikka põllu peal.

Oma koju Adiste külla viljakuivati juurde jõuab ta alles hilisõhtuks.

Kokkmaad on Adistesse Kooskora oja kaldale ehitanud uhke elamu, õues jooksevad ringi 7aastane Mariliis ja 5aastane Maar­ja, nende kannul 3aastane pere pesamuna Markkus Meelis. Ema Mirja tuleb toast ja isa Meelis kuivati juurest, vanem poeg Mikko on naabritel töödega abiks.

“Kui ma selle koha 1995. aastal ostsin, oli praeguse elumaja asemel üks suur rehielamu,” räägib Kokkmaa kohast, millel puudub ajalooline talunimi. Kuna praegu tegutsev pereettevõtmine asub otse Meelise lapsepõlvekodu kõrval, kasutaski ta algul ema maad.

“Olen olnud aastaid metsaveo autojuht, nii et oma töö kõrvalt alustasin tasapisi teraviljakasvatusega, algul pidasime lisaks ka noorloomi, siis loobusime,” meenutab Meelis Kokkmaa oma põllupidamise algust, kui ta paarikümne hektariga alustas.

Nüüd harib ta ümberkaudseid maid üle 730 ha, alustas oma sõnul tasapisi – vaikselt ja väikselt. Hiljem, kui pinnad suurenesid, tuli tal autojuhi tööst loobuda – nüüd tegutsebki ta oma talus abikaasaga kahekesi.

Majandab peretaluna “Meil ongi siin rohkem perefirma, otsekui peretalu. Abikaasa Mirja teeb raamatupidamist, minu vanemad elavad ka siin kõrval – kui on tippaeg, siis ema ja kasuisa tulevad ka meile appi,” räägib Meelis Kokkmaa.

Abikaasa Mirja toob esile, et kui vaja, on ta nii viljaauto roolis kui koos vanema pojaga kuivati juures vilja vastu võtmas.

FIEndusest ei taha ta kuidagi loobuda, ehkki aastatega Kokkmaade ettevõtlus üha laieneb – nii võib ta ennast üheks Eesti suuremaks FIEks pidada.

21

RAIVO TASSO

Meelis ja Mirja Kokkmaa koos pesamuna Markkus Meelise, vanima poja Mikko ning tütarde Mariliisi ja Maarjaga (paremal).

Selle peretalu puhul tuleb üllatuseks ettevõtmise mastaapsus. Avar õu meenutab suurt põllumajandusettevõtet – tootmishoonete ees on reas traktorid, kombain, külvik – enamasti kõik tehnika viimane sõna. Kaugemal uhkeldab mitu võimsat teraviljakuivatit, kõik tootmishooned moodustavad otsekui avara siseõue, kus oma pere saab segamatult tegutseda.

KANDIDAAT

Meelis Kokkmaa

FIE Meelis Kokkmaa

n Põlva vald, Põlvamaa. n Teravilja- ja rapsikasvatus. n Maad haritakse 730 ha-l, sellest omandis 64 ha.

Kasutusvalduses 120 ha, ülejäänu on rendimaa. n Nisu, odra keskmine saagikus 4 t/ha, suvirapsil 2 t/ha. n 1 palgatöötaja. n Kaks teraviljakuivatit, nüüdisaegne põllutehnika.

Esitaja: Põlvamaa Põllumeeste Liit

Väiketalunikuna ehk elatustaluga alustades on Kokkmaa vaid mõne aastaga tõusnud arvestatavaks põlluharijaks – maad harib ta 700 ha-l ja vilja koristab poja ja naise abiga. “Üks palgatööline on mul ka kiirel ajal,” räägib peremees.

Talul on mitu kuivatit. Esimese PRIA toetusega investeeriti kuivatisse, mis pandi üles seitse aastat tagasi. Teise kuivati soetas peremees alles eelmisel aastal. “Siia kuivatisse panen kuivama ka rapsiseemne,” räägib Kokkmaa.

Ta lisab, et investeeringutoetuste abiga on soetatud ka kombain ja taimekaitseprits.

Õlipress on juba olemas Maid harib mees nii Põlva kui Mooste vallas ning tänavust aastat peab ta teraviljakasvatajale heaks. Tänavu kasvab tal suviraps 160 ha-l ja seda hakatakse koristama alles septembris.

Endine laudahoone on renoveeritud ja sinna on mees üles pannud moodsa õlipressi, et hakata ise rapsist õli pressima, mida peamiselt tarvitab ise kütteks.

Laudahoone ühte ossa pannakse punker üles, sealt hakkab raps automaatselt masinasse voolama. Tootmisprotsessi käigus eralduvad õli ja rapsikook. Õli pressimi-

se saab pererahvas ette võtta alles siis, kui põllud on koristatud ja taliviljad külvatud.

Ehkki tänavu on rapsi ja teravilja hinnad tõusnud, nii et oleks tulusam lihtsalt saak maha müüa, ei saa Kokkmaa sõnul teha ühe aasta hinnatõusust järeldusi, sest varasematel aastatel oli hind all. “Õli ja eriti kütteõli järele on väga palju nõudlust, õli vajavad nii jõusööda tegijad kui kanakasvatajad,” räägib Kokkmaa.

Tema talus õli seisma ei jää, samuti on karjakasvatajate seas nõudlust ka rapsikoogile.

Kokkmaade pere majandab Adiste külas ostetud kohal, mitte suguvõsa maadel, sest pererahvas peab Adistet väga mõnusaks ja elamisväärseks paigaks. Peremees ja perenaine on löönud aktiivselt kaasa ka külaelus. Just Kokkmaadele kuuluva tehnikaga aidati rajada kohalik külaplats.

“Adiste on rahulik koht elamiseks, käime naabritega läbi, aitame üksteist. Et mul on tehnika, lükkan talvel ka teistel tee lahti,” räägib Meelis Kokkmaa.

Ka on peremehel kindel nägemus tulevikust, nimelt plaanib tema vanem poeg Mikko pärast gümnaasiumi lõpetamist minna õppima maaülikooli, nii et järelkasvu pereettevõttes on.

9. august

– puulõhkujad – palgihaaratsid – liivapuisturidd – Esi- ja lumEsahad – v-sahad, lumEkopad – hooldusniidukid jne MÜÜK, HOOLDUS, VARUOSAD • Harjumaa, Saue, Tule 20 • tel 670 9040, müügijuht 528 2732

www.sami.ee

22

AASTA POLLUMEES 2012

1. november 2012

TONIS JA AILI TAAL

on tuntud mahemesinikud Mahemesinikud Tõnis ja Aili Taal peavad mahemesilasi Lääne-Virumaa metsamaadel, kus aeg-ajalt ka karud tarusid rüüstamas käivad.

“Peamine mesitarude rüüstaja ongi karu!” räägivad Tõnis ja Aili Taal oma taluõuel Roelas. Keset hoovi on vana 300aastase männi otsa pandud ronima suur puust karukuju. Veel mõnisada aastat tagasi elasidki mesilased vanades õõnsates puudes, sinna ronisid nii mesinikud mett võtma kui ka karud maiustama.

“Kui karu tuleb mesitarude kallale, siis madistab ta liiga palju: ühe käpaga lükkab tarud ümber, teisega haarab raamid kaasa, siis silkab metsa alla, istub seal ja sööb,” kirjeldab perenaine Aili. Metsaoti magusaisu on nii suur, et mesilaste torkimine teda ei häiri. Peremees Tõnis lisab, et karu on õnneks harv külaline: “40 aasta jooksul on karud meil umbes sadakond taru pilbastanud.”

Kolmandat põlve mesinikud Tõnis oli üheksa-aastane poisike, kui tema isa asus tööle Rakvere metsamajandi mesilasse, võttes üle saja mesitaru.

Sellest sai Tõnis eeskuju kogu eluks, sest nägi, milliseid võimalusi annab tõe-

K A N DIDA AT

Tõnis ja Aili Taal

line pühendumus. “Kogu mu teadlik elu ongi mesilaste ja metsaga seotud,” räägib ta. Pärast kooli lõpetamist sai temast Roela metskonna, hiljem RMK Triigi metskonna metsnik. Tolleaegne töökorraldus riigimetsas võimaldas ka mesilasi pidada.

2008. aastal asutas pere OÜ Taali Mesila, keskendudes ainult mesindusele.

Abikaasa Aili oli aastaid puudega lapsega kodune, nüüd töötab aga mesinduse kõrval Roela raamatukogus. Mesinduses on abiks ka Taalide lapsed Ott ja Aita, nõnda et pere saab end lugeda kolmandat põlve mesinikeks.

Nii on igati loogiline, et just Taalidest said Eesti esimesed mahemesinikud. Nüüdseks on nad rajanud Eesti suurima mahemesila ja nende eeskuju järgides on ainuüksi Roela kanti viimastel aastatel juurde tulnud 10 mahetootjat.

“Paljud arvavad, et mesilaste pidamine ongi mahe, aga see ei ole nii – tuleb täita hulk nõudeid nii, et ka inspektorid rahule jääksid,” teatab Aili. Korjealad peavad ole-

OÜ Taali Mesila

n Vinni vald, Lääne-Virumaa. n Mahemesindus, 100 mesilasperet LääneVirumaa metsades. n Aastas toodetakse 5 t mett. Mahemesindussaaduste müük. n Tunnustatud mahemesila.

Nüüdisaegsed tootmishooned ja tehnoloogia. n Kaks palgatöötajat.

Esitaja: Eesti Mesinike Liit

ma mahedad ja ka kärjed tuleb ise ökovahast valmistada.

“Kasvage, kaduge või eristuge – see on üks põhitõdedest ettevõtluses. Nii otsustasimegi eristuda sellega, et läksime mahemesindusele,” ütleb Tõnis Taal.

2000. aastate algul ei teadnud keegi täpselt, mismoodi mahemesindus käib. Taali-

del oli ka kartus, et järsku ei suuda nad kõikidele rangetele nõuetele vastata. Pikapeale sai neile selgeks, et siin pole midagi keerulist – kõik nõuded on suunatud mesilaste heaolule.

Mesilased on justkui lindpriid Mesilased on tekitanud Tõnis Taalis üsna vastakaid tundeid. “Ühelt poolt on see sügav imetlus, aga veel sügavam on kaastunne. Mesilased on justkui lindpriid. Kultuurmaastikul on nad kaitsetud põllumajanduskeemia vastu. Üle maailma surevad mesilaspered miljonite kaupa ja keegi täpselt ei tea, miks,” räägib Tõnis Taal.

Taalide tarud on ringiratast laiali peamiselt endistes metsavahikordonites. Pered on paigutatud metsamaadele seitsmesse grup-

KALMER VISNAPUU peab lihaveiseid Tänavu parima lihaveisekasvataja tiitli pälvinud Kalmer Visnapuu peab kolmes farmis eri tõugu lihaveiseid ja aitab kaasa lihaveisekasvatuse väärtustamisele Eestimaal.

SVEN ARBET

“Miks ei koolitata maaülikoolis ega kutsekoolides lihaveisekasvatajaid? Oleme kõik iseõppijad, ometi on Eesti karjades juba üle 47 000 lihaveise ja karjakasvatajaid tuleb üha juurde,” küsib Piira talu peremees Kalmer Visnapuu.

Ta rõhutab: “Eestis on 50 protsenti põllumajanduslikust maast rohumaa, mida saab ja peab väärindama lihaks läbi veise.”

Visnapuu on lihaveisekasvatajate seltsi aseesimees ja seisab igal sammul selle valdkonna mõjukuse tõstmise eest.

Tõi esimesed lihaveised Karulasse

“Üha rohkem hakkavad meie poollooduslikud kooslused – puisniidud, rannakarjamaad ja kuppelmaastikud – võtma hooldatud ilmet, seda eelkõige tänu lihaveistele,” toob esile Kalmer Visnapuu Piira talust.

Visnapuul on puhtatõuline simmentali kari ja nuumafam Piira talus. Põhiliselt simmentali ja herefordi ristandeid peab ta aga Kadrina vallas asuvas Pariisi farmis, kus on umbes 200pealine kari. Kui vasikad võõrutatakse, tuuakse need nuumafarmi Piirale.

Lisaks tegutseb FIE Kalmer Visnapuu ettevõte Valgamaal Karula vallas Taropedaja talus. Seal asub 30pealine herefordi ja 30pealine simmentali aretuskari.

Kokku hooldavad Visnapuu lihaveised 1000 ha karja- ja heinamaid. Lisaks kasvatab mees teravilja umbes 600 hektaril Lääne-Virumaal. Söödavili kasutatakse peamiselt oma nuumafarmis, toiduvili ja raps eksporditakse Kevili vahendusel.

OÜ Piira Talu keskus – masinakeskus, kontor ja nuumafarm – on koondunud Lääne-Virumaale Vinni valda Piira külla.

“Piira talu on keskne majandusüksus, siit käib kogu taime- ja loomakasvatuse juhtimine ning planeerimine,” räägib Kalmer Visnapuu.

Ta on EPAs õppinud hoopis metsandust.

Pärast EPA lõpetamist töötas ta algul Taheva metskonnas, pärast Vinni sovhoosis metsaülemana.

Lihakarjaga alustas Visnapuu oma kodutalu maadel, mis on suguvõsale kuulunud juba kaheksa põlve. Kuna Karula rahvuspargis asuvaid talumaid oli vaja hooldada, tõi ta esimesed herefordid kuppelmaastikule eelkõige keskkonnahoiu eesmärgil.

Välisreisidel nii Soomes kui Šveitsis äratasid Visnapuus huvi suurekasvulised rahulikud simmentalid. Nii tõigi Visnapuu esimese partii simmentale Valgamaale Karula rahvusparki juba 2003. aastal, kui ostis Rootsist kümme puhtatõulist mullikat, kellest sai alguse simmentali aretuskari.

Nüüdseks on tal 70 aretuses kasutatavat simmentali ammlehma, keda seemendatakse ETKÜst ostetud tippspermaga. Tõuloomi müüb ta üle Eesti.

“Tõuloomad jäävad kõik Eestisse, aga lihaloomi müüme ka Türki,” selgitab Visnapuu. Samas märgib ta, et kui tänavu sünnib Eestimaa karjades 20 000 vasikat, siis neist ainult 2000 suudab eestimaalane ära süüa, nii et 80% veiselihast tuleb eksportida.

“Möödunud aastal eksportisime 50 protsenti lihast, sel aastal loodame eksportida juba 80 protsenti. Loodan, et tulevikus vä-

SVEN ARBET

AASTA PÕLLUMEHED 2001

“Karu on õnneks üsna harv külaline, 40 aasta jooksul on karud meil umbes sadakond taru pilbastanud,” teatavad mahemesinikud Tõnis ja Aili Taal.

pi, igas 10–20 taru. Korjealad kaardistatakse, nii saavad inspektorid hinnata, kas tegu on mahemesinduseks sobilike aladega.

Aastast 2001 on Taali Mesila tunnustatud mahemesila. Igal aastal korraldab pererahvas siin talupäevi, kus jagatakse õpetusi mahemesindusest kõigile huvilistele ja tutvustatakse mahetootmist laiemalt.

Talus on ka väike meetööstus. Siin on mesilasemade kasvatamise ruum, eraldi ruumid vurritamiseks, ladustamiseks, mee käitlemiseks, vaha sulatamiseks, väike puutöökoda.

Kogu inventar valmistatakse ise. Eraldi meeliigid pannakse purkidesse ja kaanetatakse. Sealt jõuab Taali Mesila toodang TÜ Eesti Mahe kaudu Eesti 40sse öko- ja loodustoodete poodi. Samuti on Taali mesi müügis Selveri ja Prisma kettides.

23

AASTA POLLUMEES 2012

1. november 2012

Pererahvas müüb aastas umbes 5 t mahemesindussaadusi. Müügis on erinevad meeliigid, meesegud, õietolm, taruvaik, mesilasvahast küünlad, kärjemesi.

“Praegu tuuakse Euroopasse mahemett suurtes kogustes sisse Lõuna-Ameerikast,” toob esile Tõnis Taal, kui suured võimalused oleksid mahetootjatel. Ka Taalidelt on soovitud ekspordiks mahemett, aga nõutavad kogused on liiga suured.

Aili ja Tõnis Taal kuuluvad mesindusorganisatsioonidesse ja on rahul sellega, et 20aastase vaheaja järel alustati jälle mesinduse õpetamist Olustveres. Nende mesindusinventari soetamise projekt tunnistati aga mullu parimaks LEADERi põllumajandusprojektiks.

Raivo Musting

2004

Andres Härm

2008

Mati Nurm

2009

Peeter Kibe

Aavo Mölder

elutöö preemia

2005

2002

Mart Timmi

2010

12. juuli Arvo Kuutok Jaak Hinrikus

üle Eesti heneb elusveiste väljavedu ja suureneb kvaliteetsete lihatoodete eksport,” räägib Visnapuu.

Konkureerivad Lõuna-Ameerikaga Tänavu käivitus kolme Balti riigi veisekasvatajate ühine turuarendusprojekt “Baltic Grassland-Beef”. “Koostöös Šveitsi partneritega kavatseme asendada osa Argentina– Brasiilia veiselihast Baltikumi omaga. Lihatooted jõuavad Šveitsi ja euroliidu turule farmeritele kuuluva kaubamärgi “Baltic Grassland-Beef” all,” toob Visnapuu esile meie loomakasvatajate uue võimaluse. Ta loodab, et euroliidu turul hakatakse Baltikumi veiseliha ostma üha rohkem kui Brasiilia või Argentina oma.

Viimaste aastatega on veiseliha tarbimine tunduvalt kasvanud ka Eestis. Nii kasutatakse heas restoranis kvaliteetset kodumaist lihaveiseliha. Ometi tuleks veiseliha tarbimise kultuuri tunduvalt tõsta. “Kõik, mida oleme saavutanud nii toote- kui turu­ arenduses, on karjakasvatajate endi visa töö.

Oleme loonud ise turu, kasvatanud tarbijat, harinud töötlejat, riigi tugi on väga napp olnud,” kritiseerib parim lihaveisekasvataja.

Ta rõhutab, et ühistegevus on ka nende valdkonnas möödapääsmatu. “Parim näide lihaveisekasvatajate koostööst on see, et kaubamärgid Eesti Lihaveis, Liivimaa Lihaveis ja Eesti Mahe kuuluvad farmeritele,” loetleb Piira talu peremees.

2006

K A N DIDA AT

Madis Ajaots

2011

Kalmer Visnapuu

OÜ Piira Talu

n Vinni vald, LääneVirumaa. n Lihaveisekasvatus, teraviljakasvatus. n Kolmes farmis kokku üle 500 lihaveise: simmentalid, herefordid ja ristandveised. n Lihaveistest müüakse 1/3 tõuloomadena, 2/3 lihaloomadena. n Vilja- ja rapsimüük 2000 t aastas. n 1000 ha-l hooldatakse rohumaid, 600 ha-l teraviljakasvatus. n Omandis 700 ha maad. n 8 töötajat.

Jaak Läänemets Kalle Reiter

2003

2007

Avo Samarüütel

Eino Härm Esitaja: Maaelu Edendamise Sihtasutus

Suurt rõõmu tunneb ta selle üle, et esimene põlvkond noori on juba lihaveisekasvatajate peredes üles kasvamas.

“Loodan, et noorte hulgast tuleb meile juurde pühendunud ja haritud lihaveisekasvatajaid,” unistab Kalmer Visnapuu.

3. mai Tekstid:

Silja Lättemäe, Heli Raamets, Rein Raudvere, Lii Sammler

Johannes Valk

Ermo Sepp

elutöö preemia

Aasta põllumehe 2012 valib žürii: Are Selge (Eesti Maaülikool), Raul Rosenberg (Maaelu Edendamise Sihtasutus), Kalvi Kõva (Riigikogu), Andres Luus (Põllumajandusministeerium), Jaan Sõrra (Eesti Põllumeeste Keskliit), Ivo Eenpalu (Eestimaa Talupidajate Keskliit), Kalle Reiter (Eesti Aiandusliit), Avo Samarüütel (aasta põllumees 2011), Roomet Sõrmus (Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda), Aivar Viidik, Silja Lättemäe (Maaleht).

VALIME KA RAHVAPÕLLUMEHE n Rahvas saab valida kandidaatide seast oma lemmiku Maalehe veebileheküljel. n Oma soosiku poolt saab aadressil www.maaleht.ee/lemmikAP hääletada kuni 4. novembri hilisõhtuni. n Hääletuse tulemused avalikustame ja rahvapõllumehe kuulutame välja “Aasta põllumehe” konverentsil.

24

AASTA POLLUMEES 2012

1. november 2012

S채rav toode kannab kvaliteedim채rki!

Eesti P천llumajandus-Kaubanduskoda, tel 600 9349, www.epkk.ee