Page 20

20 AASTA PÕLLUMEES 2013

17. oktoober 2013

Maire Valtin

pakub meesegusid

Lääne-Virumaa mesinik Maire Valtin hakkas esimesena Eestis valmistama ja müüma meesegusid. Kõige tuntum neist on TÕMS, mis sisaldab ka taruvaiku, õietolmu ja suira. Väikses Inju külas püüab tee ääres pilku suur maakividest hoone Meemaja sildiga. Siin on Valtinite perefirma Artocarpus OÜ tootmishoone ja müügikoht. “Mina olen siin firmas mesinik, aga teen ka mänedžeri ja müügitööd – kõike mida vaja,” ütleb Maire Valtin. Meemajas käib kibekiire töö, tegemist on nii pereisa Igoril kui perepoeg Martinil. Tä­ navu saadi korralik meesaak, mis on vaja vurritada ja retsepti järgi segudeks segada. Enamik mesinikke müüb tavamett, kuid Maire Valtini innustusel on Artocarpus põ­ hiliselt meesegude müüja. Samas nõuab se­ gude valmistamine euronõuetele vastavaid käitlemisruume ja lisatööd, sest vaja on kor­ jata ka ravimtaimi, marju, neid kuivatada ja KANDIDAAT

Maire Valtin

Artocarpus OÜ

n Vinni vald, Lääne-Virumaa. n Mesindus, 80 mesitaru. n Meetoodete valmista­ mine ja müük. n Ligi 30 eri toodet. n Pereettevõte. n Nüüdisaegne tootmishoone ja tehnoloogia. Esitaja: Eesti PõllumajandusKaubanduskoda

jahvatada. Valtinite pere on kõigi töödega hakkama saanud ja peab mee väärindamist segudeks õigeks valikuks, sest selliste lisa­ väärtusega meesegude järele nõudlust on.

Mesilased tulid ise kohale “Me polnud kunagi mesindusega tegelnud, aga ühel päeval tulid mesilased ise meie aeda – järsku oli aias puude otsas mitu suurt sülemit,” meenutab Maire Valtin, kuidas nad 1996. aastal mesindusega alustasid. “Meie elus oli toona selline hetk, et me ei teadnud, kuidas jätkata, kolhoosid olid la­ gunenud, talupidamise ja kauplustega oli­ me lõpetanud. Nii võtsimegi mesilasi nagu märki, et sellest saab meile uus elukutse.” Valtinite pere oli tulnud Lääne-Viru­ maale elama Tallinnast, kuna kolmelapse­ lise pere üks lastest vajas astmaatilise bron­ hiidi tõttu teist kliimat. Toonane talukoht oli mahajäetud ja räämas, pere ehitas sel­ le uuesti üles. Valtinid olid ka Lääne-Viru­ maal esimesed, kes hakkasid talupidajaks – peeti lüpsilehmi, sigu, kanu, parte, hanesid ja jäneseid. Maire on EPA lõpetanud agronoomina ja töötas varem lillekasvatusagronoomi­ na. Nii ei olnud üleminek mesindusele talle väga võõras. Tasapisi tulid kogemused. Al­ gul müüdi tavamett Jõhvi ja Narva turgu­ del, hiljem mindi üle meesegudele. Perenaine meenutab, et kui veel talu peeti, lubanud lapsed koguni maalt linna kergema ameti peale põgeneda, aga nüüd on kaks last maal tagasi: tütar väimehega

“Kõik ravimtaimed, mis mee sisse panna, säilivad ega rikne, mesi on looduslik konservant,” selgitab Maire Valtin. Tagaplaanil on tööhoos Martin Valtin, Mihkel Vadi ja Igor Valtin.

tegeleb ka mesindusega, elavad Pärnumaal, aga mesilasi peavad Lääne-Virumaal. Noorem poeg Martin on samuti läinud vanemate jälgedes ja saanud mesiniku kutse. Hiljuti andsid vanemad osaühingu Artocar­ pus pojale üle. Ettevõtte mesitarud on grup­ pidena laiali 17 km raadiuses, vahel tuleb mesilasi hooldades päevas läbi sõita 70 km.

Tõmbenumbriks sai TÕMS “Üritame kõik kasulikud ained, mis on tai­ medes, segada mee sisse nii, et need ei kao­ taks oma väärtust,” selgitab Maire Valtin. Artocarpus valmistab ja müüb praegu üle 20 erineva meesegu, mis on tehtud kumme­ li, saialille, musta sõstra, kadakamarjade jt taimede-marjade baasil. Kõige populaarsemaks on tarbijate sil­ mis tõusnud aga meesegu TÕMS, mida Artocarpus on valmistanud juba viisteist aastat. TÕMS on oma nime saanud koos­ tisosade järgi: t − taruvaik, õ − õietolm, m − mesi, s − suir. Maire sõnul on segu väga hea maksale, hoiab vere vedela ja tugevdab veresooni, samuti kogu immuunsüsteemi. Valtinid meenutavad, kuidas nad müü­ sid aastaid tagasi TÕMSi Tallinna Lillepavil­

jonis meepäevadel ja nende juurde tuli Pär­ nus tegutsev südamearst doktor Enn Lõuk, et kiita neid sellise tervistava segu eest. Artocarpus on soetanud taimede kuiva­ tamiseks kuivatuskapi ja veski, et segudesse vajalikud taimed kuivatada ja tolmuks jah­ vatada. Investeeringutoetusega on soetatud meesegajad, mida kasutatakse toidutööstu­ seses tainasegajatena. Omal ajal iseõppijana alustanud Mai­ re Valtin koolitab nüüd teisi. Eesti Mesini­ ke Liidu aktiivse liikmena on Valtin aastate­ ga läbinud kõik mesinikele mõeldud kursu­ sed. Nüüd korraldab ta ise koolitusi ja õp­ pepäevi. “Kõik meesegude retseptid oleme ise väl­ ja töötanud, meid on aidanud ka proviisor Kaljo Mandre,” teatab kogenud mesinik. Maire on ka Meemaja uuele elule ärata­ nud. Endisel maakaupluse hoonel ei lastud lihtsalt laguneda, vaid pere erastas selle, re­ noveeris ning hoonele leiti originaalne ra­ kendus. “Meemüük kohapealt on meil vaid kor­ ra nädalas, aga tagasi ei saada me kedagi. Kes tuleb, saab meie käest alati mett,” üt­ leb Maire Valtin. (Maaleht, 12. september)

Lihaveise­kasvatus on Leino Vessart Raplamaalt on paarikümne aastaga pannud aluse Eesti kaasaegsele lihaveisekasvatusele.

“Olin esimene, kes limusiinid Eestisse tõi, nüüd on see tõug kasvatajate seas üsna levinud,” ütleb Leino Vessart oma limusiinikarja keskel.

Vessart oli esimene talumees, kes 1990. aastate algul uskus, et lihaveiste kasvata­ misel on siinmail tulevikku. Toona, kolhoo­ side lagunemise aegu, kasvatati Eesti üksi­ kutes lihakarjades ainult hereforde. Kaas­ aegsest tõuaretusest ei teatud suurt mida­ gi ning uute tõugude Eestisse toomine oli ennekuulmatu. Kui aga väiksemad lehmapidajad olid sa­ jandivahetuse majandusraskuste tõttu sun­ nitud piimakarjakasvatusega lõpetama, tekkis paljudel võimalus minna üle lihavei­ sekasvatusele, sest tänu Vessartile ja tema mõttekaaslastele oli Eestis juba tekkinud põllumeeste seltskond, kes innukalt seda ala edasi arendas. Nii on Vessart oma tegevusega kaasa ai­ danud maaelu säilimisele, sest paljud talud võtsid uue suuna ega pidanud lõpetama, kui viimase piima pukile viisid. Kui poleks

seda Kaiu meest, kes väsimatult kuulutas, et Eestis on võimalik eri tõugu lihaveiseid kas­ vatada ning jõuda selles valdkonnas võrd­ väärsele tasemele Soome, Rootsi ja Norra talumeestega, siis kes teab, kui palju meil maal üldse talupidamisi alles oleks. Praegu on Eestimaal lüpsilehmi umbes 100 000, samas on PRIAs arvel 1572 liha­ veisekasvatajat ja lihaveiseid ligi 60 000. Nii võimsaks on tõusnud kunagine põllumajan­ duse kõrvalharu.

Rajas Karitsu Rantšo Kui Kaiu kolhoos lagunes, otsustas Vessart alustada lihaveisekasvatusega. Ta rajas Ka­ ritsu õppetalu, põllumajandusreformiga õnnestus saada vana karjalaut ja Vessart tõi Eestisse esimesed puhtatõulised limusiini li­ haveised. Paraku oli algus raske. “Tegime

AASTA PÕLLUMEES (oktoober 2013)  

MAALEHE erinumber AASTA PÕLLUMEES (17. oktoober 2013)

AASTA PÕLLUMEES (oktoober 2013)  

MAALEHE erinumber AASTA PÕLLUMEES (17. oktoober 2013)

Advertisement