olnud võimalik eristada ühte mängu tüüpi kahest, seega tekitati kolm kombinatsiooni, kus domineerisid korraga kaks mängu tüüpi – kognitiivne ja sotsiaalne mäng (KS), motoorne ja sotsiaalne mäng (MS), motoorne ja kognitiivne mäng (MK). Analüüsi tulemusena ilmnes, et motoorset mängu esineb kahe tüübina, ühel juhul on tegemist aktiivse liikumisega ning füüsise arendamisega. Teisel juhul seisneb füüsiline tegevus peenmotoorikas, kus tegemist on rahuliku, tasakaaluka ja loomingulise toiminguga, mis põhineb silmade ja käte koostööl (MK). Kõige enam esineb füüsilist liikumist kehalise kasvatuse ja rütmika tundides ning hooldusõppes motoorsete oskuste arendamisel. Käteosavust ning loomingilist mängu viiakse läbi eelkõige elu- ja toimetulekuõppes, tööõppes, kunsti aines ja mingil määral hooldusõppe motoorika valdkonnas. Motoorse mängu siseselt esineb eelkõige funktsionaalset ja konstruktiivset mängu. Laps tutvub elementide ning ruumiga, millega ja kus ta mängib, ning seejärel uurib, kuidas miski töötab. Näiteks, ebastabiilse pinna peal on keeruline liikuda, kuid aja jooksul õpib laps hoidma tasakaalu ning omandatud teadmised talletuvad. Teise näitena võib tuua lillede korjamise. Kui varem piirdus toiming lihtsalt peenrast lillede noppimisega, siis mängu arenedes seab laps need ilusaks kimbuks. Lisaks võib motoorne mäng sisaldada mitmesuguseid reegleid, kuna näiteks kehalise kasvatuse tundides viiakse läbi erinevaid meeskonnamänge, mis vajavad teatavat organiseeritust (MS). Inimese sotsiaalsus oleneb tema vaimsest suutlikkusest – kas ta soovib teistega kontakteeruda või eelistab pigem olla iseenda mõtetes (Stigsdotter, Grahn, 2002). Sotsiaalsel mängul on kuus erinevat taset suhtlemiseks, mis hõlmavad suhtlust ja tegelemist iseendaga, teiste vaatlemist, kui ka otseselt teistega seltsimist ning tegevuste ühendamist. Igas õppeaines on võimalik arendada lapse sotsiaalsust, kuid kõige tendeeritumalt esineb see eesti keele tundides ning hooldusõppe sotsiaalsete ja kommunikatiivsete oskuste arendamisel. Suhtlemisega kaasnevad ka täiuslikumad mänguvormid, mis võivad esindada sümboolset, rolli-, reeglitega ning kooperatiivset mängu. Erinevate seltskonna-, liikumis- ja spordimängude abil on võimalik soodustada lastevahelist suhtlust, mis toob endaga kaasa nii füüsilist kui ka emotsionaalset, vaimset ja sotsiaalset arengut (MS). Kujunevad välja laste omavahelised suhted, mis võivad tekitada nii positiivseid kui negatiivseid tundeelamusi – sõprusetunnet, frustratsiooni, kiindumust, häbi jne (KS). Suhelda on võimalik ka rahulikuma tegevuse juures, näiteks looduse vaatlemisel, jagades oma emotsioone ning nägemusi ümbritsevast. Suhtlus ei pea väljenduma ka alati sõnades, võimalik on avaldada oma mõtteid ja tundeid läbi žestide, näoilmete, kunstilise tegevuse – joonistamise, komponeerimise jne. Võib öelda, et antud õppekavasid analüüsides esines kõige enam kognitiivset mängu, mida võib lugeda ka loogiliseks tulemuseks, kuna tegemist on kooli ning õppimisega. Oluline on ka ära märkida, et vaimupuudega laste harimise juures etendab taju väga tähtsat rolli, kuna kõige optimaalsem õppemetoodika on rajatud just tunnete ja meelte arendamisele (Känd, 2010). Seega võib kognitiivse mänguga puutuda kokku igas aines, kuid käesolevas töös on rõhutatud just looduskeskkonna tunnetamist. Sellest lähtudes võib välja tuua elu- ja toimetulekuõppe, kus õpitakse tundma elus ja eluta loodust ning
38