MEIE ELU
Kui kohtusime, olime nii noored, mis elu ees, ei teadnud seda siis. Meid pimestasid armunute nooled kui tee sind minu kõrvalt sõjaväkke viis. Et saatus meile samal ajal plaanis kingitust, mis elus parim siis. Ei teadnud kumbki meist, et vabaduse raamid nii purustab üks pulmamarsi viis. Ja algas elu, ühiselt mis seatud, kus rõõme palju. Jah, oli seal ka muresid. Kaks tirtsu sündisid, kes veatud ja kodu punusime koos ning nautisime loodud hüvesid. Nii läbi elu plaanisime minna, käest kinni hoida lubasime siis. Kuid elu pillutas meid ikka sinna kust allamäge tee meid lõpuks viis. Ei osanud me kumbki hoida kinni või sisendada toetust teisele. Kui elu lõpuks lahku minna sundis siis jõudis kohale, kus lõpuks seisime. Mis anda, õpetada teineteisel vaja, sai tehtud meil, ma arvan edukalt kui ’s peab. Nüüd kumbki leidnud oma uue raja kus õppida ja lunastada tehtud vead. Sa tähendasid minu elus palju, ma armastasin sind – ehk pisut praegugi... Sind tänan seismast minu eest kui kalju ja tänan armastuse eest – see kõik ei aegugi. 16