Issuu on Google+

MERLE PIHO

MERLE PIHO

Jäljed südames

Jäljed südames


J채ljed s체dames


MERLE PIHO

J채ljed s체dames


ISBN 978-9949-33-793-4 Copyright: Merle Piho


Need salmid, mis on siia kokku toodud on ilusamad hetked minu teel, kõik kes on minu senist elu loonud või hinge läinud vähem-rohkem veel. On inimesi, kes on mulle andnud põhjust kirja panna antud salmiread või mõnel teisel viisil elu on mind kandnud ning vorminud mind säravaks ja heaks. See tee on minu ära käidud rada, mis valdavalt on olnud päikest täis, on olnud kogemuste hankimise jada, teist mõni südamestki läbi käis. Teid kõiki oma hinges hoidnud olen, on olnud igaühel minu elus oma roll, mu südamesse tee küll võimatu ei ole teab hästi see, kes kord sinna jõudnud on. Siin kirjapandud ridadest mu elust saab aimu see, kes tahab aimata, ja need kes tabavad end kirjapandud melust – võin teie muiet näos ma taibata.


I LÄHEDASTELE


KÕIGE LÄHEDASEMATELE

Läbi valu ma sündisin siia, ema mu eest oli andmas elu, taheti meie juurest ta viia – arstid päästsid ja võtsid talt valu. Me lapsepõlv täis oli õnne, kus vennaga kasvasime vanemate armastust tundes, nii suureks koos sirgusime. Ei olnud minu kasvatus kerge, ma alati tegin, mis tahtsin, ei sõna ma kuulanud selgelt, sest maailm mu ees oli lahti. Oli minuga muret ja vaeva – täna adun ma seda nii selgelt, koolis õpetajagi kaebas, ei möödunud sealgi kõik helgelt. Kuid mälestus kodust on soe, kus isa mind hellitas liiga, on vanemad alati toeks, kui elu vahest on kiskunud kiiva. Ma tänan oma isa ja ema ning venda kes kallimast kallim, olen soovinud olla ma kenam ja tegudes alati salliv. Kõik ometi nii pole läinud, olen teinud teil palju valu, elu kui karussellil on käinud – kõik andeks teilt siinkohal palun.

9


VENNAKESELE

Lapsest peale südames sind olen kandnud, sa oled olnud mulle meheideaal. On saatus palju võtnud kui ka andnud, ka palju erimeelsusi on meile osaks saand. Jah, on meil olnud vaikimise aegu, miks või milleks, seda enam ma ei tea. Tean, mida tundnud olen ja tunnen seda praegu – sa mulle venna, keda hinges kalliks pean. Sa tea, et armastan sind nagu õde venda, mis sest, et elu vahel keeruliselt läind. Ma vahest mõtisklen ja küsin endalt miks oleme me erinevaid radu käind? Ei ole vastust saanud ajalt, mis on möödund, kas selget põhjust üldse anda saab... Vaid andeks palun kui su närve olen söönud, eks mõlemad me targemaks ju saand. Parim vennas oled, keda iial tahta, tean, tunned sinagi me lähedust. Ja kui mõnes elus sind ma taas veel kohtan, siis parim õde tahan olla – täna mõistan meie suhte tähendust.

10


TÜTREKESTELE

Minu elu ainus suurim vara on mu plikad, teid elus kõige enam vajan ja mitte ükski hinnaline asi ei kaalu üles armastust, mis ealeski ei väsi. Ja nagu igaüks, kes ema, arvan nii ka mina, et lapsed mulle päikeseks on keset taevasina, kes elus kõige tähtsamad, teid esikohal ’ seades ma teen kõik mis võimalik, et te kätes oleks heades. Kui toetust vaja, teate seda, olemas ma olen, te eluteedelt eemal püüan hoida kõik mis kole, see armastus, mis minu hinges on olnud, nii ka jääb ükskõik mis elus juhtuma peaks, teid armastama jään.

11


12


NELI SÄRAVAT SILMA

Neli säravat silma kes kallimaist kallimad, mu kõrval ka siis kui päevad mul hallimad, kes mind lohutamas ja tegemas pai ka siis kui hing vahest puruks rebitud sai. Neli säravat silma vaid rõõmu mul loovad, igasse päeva nad päikest mul toovad, neid hetki, mis andnud need säravad silmad on parimad üldse, mis kogend siin ilmas. Neid hoida ma tahan ja olla toeks süda neile mul mõeldes on alati soe.

13


MEELISELE

Ootan. Väljas on augustiöö. Ja sametmustas taevas säramas kuu. Ma ootan kedagi kes minust kaugel veel, vaid ainult unelmates seisab minu ees. Ma ootan ja lootus ei kustu, ma usun, et tuleb ta veel. On temasse niipalju usku, kuid kuidagi pikk tundub täna see tee. Ma tean, et üsnagi varsti ta seisab siin minu ees, kuid praegu veel kuulatan vaikust, kuulen vaid südametukseid mu sees. Ma ootan. Kuid siiski ta ei tule. Kas tõesti eksis ta teelt? Kurvalt kustutan laua peal tule. Ma ootan veel ja veel ja veel. (1997)

14


See oli unes p채ris ammu kui sa seisid minu ees, seisid soovis, et sul anduks ja s체da kuumalt tuksles sees. (1997)

15


MEIE ELU

Kui kohtusime, olime nii noored, mis elu ees, ei teadnud seda siis. Meid pimestasid armunute nooled kui tee sind minu kõrvalt sõjaväkke viis. Et saatus meile samal ajal plaanis kingitust, mis elus parim siis. Ei teadnud kumbki meist, et vabaduse raamid nii purustab üks pulmamarsi viis. Ja algas elu, ühiselt mis seatud, kus rõõme palju. Jah, oli seal ka muresid. Kaks tirtsu sündisid, kes veatud ja kodu punusime koos ning nautisime loodud hüvesid. Nii läbi elu plaanisime minna, käest kinni hoida lubasime siis. Kuid elu pillutas meid ikka sinna kust allamäge tee meid lõpuks viis. Ei osanud me kumbki hoida kinni või sisendada toetust teisele. Kui elu lõpuks lahku minna sundis siis jõudis kohale, kus lõpuks seisime. Mis anda, õpetada teineteisel vaja, sai tehtud meil, ma arvan edukalt kui ’s peab. Nüüd kumbki leidnud oma uue raja kus õppida ja lunastada tehtud vead. Sa tähendasid minu elus palju, ma armastasin sind – ehk pisut praegugi... Sind tänan seismast minu eest kui kalju ja tänan armastuse eest – see kõik ei aegugi. 16


HEALE SÕBRALE

Me sõprus kooliajast algas, mis klassist peale hoolisin ma sinust, kes enam mäletab. See kestnud palju aastaid ja ega ma ei salga – üks parim sõber oled olnud. Jah, ma ei valeta. On eluteed meil mõlematel käinud nii alla-üles, me teineteisel olnud toeks. Ei ole sõbrateed meil lahku läinud, mu kõrval oled olnud alati, see palju loeb. Meid lapsemeelsus alati on aitand, su lõbusus on ikka köitnud mind. See ongi sõprus, kui mõttes pead me paitand, ükskõik kas hästi meil või elu allamäge läind. Ma tänan sind, et olemas mul oled, ma tänan hetkede eest, mis oled mulle pühendand. Need vähesed, kuid teadmine, et olemas mul oled, on väärtuslik, meid palju ühendab.

17


18


TIPPIDELE-TÄPPIDELE

Mu elu kirevaks on teinud tipid-täpid, et olemas mu elus olete, ma olen tõesti häpi, neid elu eredamaid hetki, mida oleme me jagand, ei ole meie kolm küll elu maha magand. Ei saa me öelda siiani, et elu, see on igav koos mida teinud oleme, on olnud terve rida ja meenutades möödunut küll naerul läheb suu kõik mida ette võtnud me, on nali vaid, ei muud. Ei hakka ette lugema neid tegusid, mis tehtud ja nalju läbi elatuid või mida ilmas nähtud, see kõik on sama väärtuslik kui meie kolme sõprus, mis kooliajast algas ja lõpeb elu lõpus. Vaid tänan teid, et olete mu eluteele lisand ikka värve erksamaid ja nalju sisse visand, kuid mis veel ees on tulemas, ei seda hetkel tea, kindel on, et tuleb kõik, mis tulema meil peab! Peaksime me hoidma meie lippu ikka kõrgel, ka edaspidist elu vürtsitama kergelt tegude ja naljadega, mida plaaninud me pole – ega ülejäänud elu olnust vaesem kindlalt ole.

19


MEIE KOLMIKULE

Koos me mitmeid matkaradu käinud ja piknikuidki pidanud me koos või aru pidand kuidas kellelgi on läinud, rõõmu tundnud oleme ka tantsulusti hoos. Me sõprust kalliks pidanud ma olen, te toetusest ma olen saanud jõu, ei rõõmupisaratestki meil puudust ole, me vajadusel saanud-andnud hüva nõu. Ma tean, et alati ei ole teile aega leidnud, kuid sõbrad olete ja saate aru se ’st, et rännakuid ma samal ajal teinud ja kogemusi hankind teiste eludest. Seda osalt teiega siis olen jälle jagand, ka hingevalus toetust palunud ja abi mulle olete te tagand, ei ole kuhugi mu kõrvalt kadunud. Et kuulute mu ellu, tänulik ma olen, meid liidab piiramatu optimism ja naer, me sõprusel küll mingeid piire pole ja paremaks teeb seda ainult aeg.

20


KURSAKATELE

Kokkusaamispõhjuseks meil oli algne soov tõsta hariduse taset ja teha antud osas proov kas läbime kõik eksamid ajaga mis peab ja pingega, mis kool meil lisab, kas närv meid läbi veab. Meil ühes veedetud on sadu asjalikke tunde kui tuletisi võetud sai või eksamite pingeid me jagasime omavahel ja jagus sõnu häid toetamaks kel raskem oli – nii tehtud kõik meil sai. Sest kooliajast kasvas meie sõprus, mis nii lahe ja seob meid ikka naljade ja seiklemiste tahe või matkarajad, mida plaanimata pikemakski teind, lisaks reisid, spaad ja teatritükid, mida ühiselt me näind. Parimad mul olete, võin öelda seda täna, et mu ellu kuulute, teid kõiki selles tänan ikka soovides, et veedaksime koos me hetki häid ja meenutades kooliaega, mis mööda meist on läind.

21


TÖÖKAALSASTELE

Jagasime koos nii töid kui vahel pingeid, nii aastast-aastasse ja päevast-päeva, ei olnud aega arvata, mis kellelgi on hingel, vaid ühiselt sai veetud meie kirjastuse laeva. See tee, mis käidud, oli pikk ja vahest vaevaline näis, ka rõõme, väljakutseid oli piisavalt seal sees, mis sest, et juhil tuju vahest üles-alla käis, me siiski ühte hoides läbi käisime nii tulest-veest. Ka suve-talvepäevi veedetud sai koos, kus juhtus mõndagi nii naljakat kui head, või kiirustades töö sai sisse hoo, kus vahest ümber trükitud said tehtud vead. See kõik meid siiski liitis aina ühte, ei hätta jätnud kedagi, vaid andes käe me läbisime raskused ja tõkked ja vaatamata kõigele sai üles mindud mäest. Teil ’ kindel olla sain, ükskõik mis ette tuli, me meeskond oli tugevaim, mis hetkel näind, teid tänan aja eest, mil kirjastuses olin, ma puudust tunnen kõigist teist, me paljust läbi käind.

22


KÕIGILE PARIMATELE SÕPRADELE

Sõbrad alati mu jaoks on olemas, ka neil hetkedel kui elu kokku jooksnud, tundub kõige koledam, nad tulevad ja ulatavad abistava käe hea sõnaga nii hajutavad mustemadki muremäed. See naer ja rõõm, mis täidab siis mu hinge on sama väärtuslik kui koorem kullakange, need toetushetked hindamatult kenad, ei oska elu ette kujutada nendeta ma enam. Ja ega peagi, sest sõprus see on püsiv ka siis kui hallid pead ja vanadus me kallal nüsib on ikka naerul suu ja tugev sõbrakäsi, sisendamast toetust nende optimism ei väsi.

23


VENNALE JUUBELIKS

Just täitus 50. aasta tähis sinu pikal eluteel, Neis aastates nii head kui halba, mida näinud, tundnud meel. On raskusi ja kohustusi kantud. Jah, rõõmuhetki rohkem häid. Toetust, mida pere andnud, hindamatu väärtusena näib. Möödund ajast võta kaasa, jäta meelde ainult hea: Mälestused, hobid, sõbrad – kõike mida kalliks pead. Korja rõõmud siia kasti, kõik hetked, mis on ilusad, Siis elu edaspidist lasti vedada sul lõbusam. Jah, igaüks meist ise maalib oma eluteele kaared, Ise valib selles mängus värvid, pintslid, lelud... Kuid siiski, kõige kallim aare, Mida hoia – see on ELU...

24


MARIKALE JUUBELIKS

Õilmerikast õnne-aega, Rõõmusilmi tare ümber! Päikseniite ketra kangail, Lustilaulu veeretelles, Lõbusasti lõõritelles Laulikute lugusida. Tulepaistel pajatelles, Mälestusi mõlgutelles, Hoia ligi armsamad, Mõtisklused hellemad. Siis saab õitsev õnneaega Ägedama hiilgusega Astu ’ Sinu kamberisse, Jäeda Sinu südamesse.

25


26


II ELADES TEADMATUSES

27


Meeletult igatsen ja sinu kaissu tahan! Und ma ei saa ja hing kusagilt ei leia rahu. Nii otsin seintelt sinu varju – sinu huulte järgi meel lausa appi karjub.

29


Miks ajad mind hulluks kas ise ka tead? Miks aitad mind selles, et kaotaksin pea? Kas on see sinule pelgalt vaid mäng ja eesmärgiks seatud aind seks ja säng? Ei sooviks küll olla vaid mängkann sulle – liig sügaval südames on minu tunded.

30


Vist eal ei suudaks lahkuda ma su ’st liig palju armastan su armastust. Sa oled mulle kõige kallim sind kaotada ma kardan kallis. Kardan, et sa ühel hetkel pöördud mu ’st siis murdub süda mul ja meel on must. Armastan, jah armastan liig palju sinu armastust.

31


Sa tule ja jahuta mu kuumi kirgi sa võta mind veel – end sulle ma kingin. Ma vajan su huuli, su soojust, su keha – ma vajan sind meeletult, mis sinna saan teha! Ma põlen kui lõke oleks mu sees mu veri aind möllab, pulbitseb, keeb. Sa tule ja jahuta lõõmavat keha: ainult sina suudad seda mull ’ teha.

32


Mu süda ja hing on igatsusest tulvil, olen justkui eksind ja armastuses hulbin. Otsin sind ma kõikjalt, ma sinu järgi karjun, ei leia aga kusagilt – järel jäänd vaid varjud. Vajan sinu soojust, vajan sinu keha, igatsen vaid korraks sulle kalli teha. Armastus on ilus, igatsus on valus, et minu juures oleksid, ma salamisi palun. Armastuse merel üksi segelda on raske, kisendan, et südametel koos vaid olla laske!

33


Musi, ma armastan su armastust keset kevadet, keset sinililli ja linnulaulu. Ma armastan su silmi, su naeratust, su ilusat häält ja poen su sisse su südame kaudu. Ma vajan su lähedust, su kallistusi ja suudlusi ja üldse enam ei pane tähele su puudusi. Puudusi... sul polegi ju neid, need, mis kunagi ehk leidsin on kadund, haihtund, läind. Nüüd aja möödudes ehk olen natukene targem, ei pööra selga sul nii järsult, ei lahku sõnatult me armuparvelt. Kui parv lä ’eb põhja, mõtleme, et ju siis nõnda minema meil peab. Kuid siiski arvan meil ehk rohkem veab – veab nõndapalju, et meid lahus hoida ei suuda enam miski. Me armastust ei peata keegi, see aastatega paremaks vaid läheb nagu viski. On kõigest sellest möödund valust õppetund vaid see, et elus püsime me kuuludes vaid teineteisele.

34


Igatsusest hing on haige, vajan kõigist enam sind. Südames mul valu vaevab, sest sa oled hüljand mind. Vajan sind ma kõigist enam, palun sinu armastust – palun nagu mahajäätu anub elult halastust. Südames mul aina sajab, süda nutab taga sind, üksi olla ta ei taha kardab üksi jääda hing. Vajan sinu kallistusi, vajan sinu lähedust, sinu suudlusi ma vajan ja iga sinu puudutust. Igatsusest hing on haige – tahan kallis ainult sind, sinu kaisukallistusi... sinu järel karjub hing.

35


36


Sind endas hoidma pean ja armastada saan sind salaja, oled kõige kallim mul, sind kõigist enam vajan ma. Küll tahaks kõigile ma täiel rinnal hõisata, et armastus meil suur ja elada ei suuda teineteiseta. Tead, Musi kallis kuidas kasvab järjest sinu läheduse vajadus – me teineteisel kuulume ja ehk ei olegi see enam mingi saladus? Sind armastan ma meeletult – mis sest, et tegelikult salaja.

37


Meenusid mul juhuslikult – mõte läks mul rändama, kuidas kevadele vastu oled hakand astuma? Kuidas põhjaosriigis linnuränded, lilled, puud? Kas on rõõmus meel ja tuju? Kas on naeratus su suul?

38


Täna palju mootorrattaid liikumas on Tartu teel, linnatänavatel vapraid mootorrattureid on veel. Mina, Reet ja paljud tsiklid, oh mis rõõm ja õnnistus, sulle rõõmust lehvitame tuhat rõõmsat tervitust! Tartu Vaimu nimel võime lubada, et meie ka ühel päeval tsiklitega kimame et must on maa!

39


Püss ja Maasikas ja Pallas... mõtteist neid ma välja ei saa. Ühendab neid sõnu lisaks pidu, sõbrad, Sa ja Ma... Sa ja Ma – kes need on meile? Kas on neil mingi tähendus? Kas on nad võõrad või on omad? Kas ühendab neid lähedus? Vahest enda mõtetega üksi olles rännates, salamisi soovin soove, unelmates uidates. Nii ma mõtlen endamisi tegelastest Sa ja Ma, kuigi aiman, et see unelm reaalseks kunagi ei saa.

40


Elama peaks nii, et elu oleks hea, Et oleks rõõmus meel ja tarkust oleks peas. Et oleks seltsiks keegi, kes särama lööb silma, Ka sõpru oleks vaja – ei elada saaks ilma!

41


Kas elu tõesti nõnda paha? Jäta stressamine maha! Ei see anna jõudu miskit, muuta elu, võtta riski. Ehkki mina seda ei tea, miks sul stressist paks on pea Aga tean, et asjad head selgena sul hoidvad pea. Igal halval küljel hea – leidma üles selle pead. Positiivsust ära kaota, elule sa muidu kaotad. Muresid meil kõigil hinges, elama peab edasi! Ole rõõmus, jäta pinged! – mõtlema pead sedasi. Leia enda päiksekiir, kes hoiab naeratuse suul, Kes mured minema sult viib – siis stress on läinud nagu tuul.

42


Raba pidu oli lahe ehkki päikest oli vähe, kuid nalja, naeru, musa head saime küll ja see on hea! Suveootuses nüüd elan, päikest ootan, sooja ka, Jaaniõhtu sõnajalad õide puhkevad ka pea. Neid siis otsima ma lähen – kuid kellega, ma veel ei tea.

43


Jaaniõhtu hämaruses lõkke ääres seistes mõte äkitse sinule pidama jäi. Tuleleekide mängleval paistel mu silme ees seisaks justkui su vaim. Ma sirutan käe, et püüda su sära, samal hetkel sa viipad ja lähedki ära.

44


Sa ilmud ja kaod kui unenägu mu viimaste aegade muinasloos. Tuled kui igavust tunned või vaheldust vajad, et püsida elus, et hoida end koos. Oled mõistatus, millel lahendust vaevalt et leidub, ilmselt ei tea sa isegi mida sa tahad ja teed. Muinasjutt on kordumatu ja seda unenägu tahaks näha veel ja veel...

45


Muinasjuttude reaalsus on väike, kuid ometi aegajalt päriselust kõrvale kaldudes sinna me satume otsides teadmata mida ja suundudes teadmata kuhu. Õnnelikud on need, kes muinasjututeele eksides osa saavad selle imelistest võludest, aduvad selle erilist tähendust ja suudavad taaskord sealt väljuda vajumata teadmatusse ja sohu.

46


Alati ei ole nii, et elu ilus, lihtne, prii. Ise enda elu sead, saad ise teha, mis on hea. On palju enda teha siin, et elu poleks ainult piin. Ei elada saa teistele, vaid ainult iseendale. See toobki rahu hingesse ja nägu läheb naerule. Nii paistad välja palju noorem kui õlult kaotatud on koorem... Tean ma seda omastkäest, nii üle saand ma igast mäest.

47


48


Tähtede peegeldusest helkival järveveel on muinasjutuline värvide võlu. Mõtted lennates ringi rändavad ja peatuvad seal kus on elu. Üks nimi mul meenus ja tundsin ma vajadust saata üks tervitus teele. Tähtede helkival, mängleval taustal nii tuletan taas ennast meelde.

49


Mina kaasa vanast aastast võtangi vaid ainult hea, samme sellel aastal ainult headel radadel ma sean. Kurbusest ma sellel aastal luban, hästi vähe tean, ainult rõõmust, naerust lustist elegantselt lugu pean. Seda sama sulle soovin – ainult mõtteid, mis on head, ela elu, mis sind toidab, tee mis tegema sa pead.

50


Vaba käega joonistasin südame me sõpruse tähiseks, kirjutasin sisse su nime, et see ei ununeks, täitsin armastuse ja igatsusega.... Seejärel saatsin sulle ta teele lootuses, et see ei purune.

51


Kaunid kaared otsast seotud ümbritsetud merega, ühel sellisel ma viibin praegu täitsa üksinda. Leidsin unistuste merest saare, millel hetkel peatun ma, ehkki tuleb tunnistada – kõle on siin üksinda.

52


Lumelilled joonistan ümber su maja ja soovidepuu maalin nii nagu vaja. Jäälilli noppida aknalt saad lisaks – see täiuslik kooslus su päeva vaid lisab ilu nii habrast ja soove vaid häid, nii sünnipäev rõõmsam ja ilusam näib.

53


Võta vastu õnnesoovid parimatest parimad ja et kõik mis elus proovid korda läheks ladusalt. Et kõik unistused täituks, et süda leiaks õige tee, et jaguks õnne, tervist, vaprust – minu õnnesoov on see.

54


Sünnipäevad meelde toovad vanad sõbrad head, kellele sai kirjutatud paljud luuleread. Mõte rändas endamisi aega milles käinud, meelde tulid hetked armsad, mis igavikku läinud. Soovin sulle sünnipäevaks imelisi hetki, unustada nii ei lase me luuletustest retki. Neist vahest tunnen puudust, kuid aru annan veel, et see mis olnud ammu, on igaviku teel. Õnnesoovid siiski on Tartust sulle teel.

55


Miks mõni kohtumine elus suudab jätta jälje? Miks ikka jälle unistades käidud radu käime? Miks mõnda inimest me elus ei suuda unustada? Miks vahest tahaks mõnda veel korraks kallistada? Miks elus on küll nõnda, et tahad ainult seda kes on juba kinni oma suhetega? Miks elu annab ette vaid raskusi ja tõkkeid? Miks raske leida õnne ja teha kokkuleppeid? Miks mõni kohtumine elus jätab endast jälje? Miks ikka ainult unistades vanu radu käime?

56


Õhtu saabudes meenud mul ikka ja jälle, siis üksi ja mõtetes sinuga aegajalt käin. Oled tahtmatult jätnud mu hinge sa väikese jälje ja selle jäljena mööda mu hinge sa ringi nüüd käid. Tunda sind enda kõrval veel tahaksin nii nagu oli see hetkeks, tol korral kui saatus tahes-tahtmata kokku meid viis. Küll teadsin sind varem, kuid polnud valmis ma selliseks retkeks, poleks osanud arvata, mida kaasa toob üksainus koosoldud viiv. See ainuke kord... ja röövisid hingest mul rahu, ometi teadsin end olevat üdini tugev kui raud. Sa tulid ja olid ja kadusid ning see mulle pähe ei mahu, et nüüd oled kadund ja valdavalt vaikid kui haud. Sa tulid mu ellu ja röövisid hingest mul rahu, palun anna see tagasi kui vähegi suudad, kui võid. Ei selline elu ei anna mul kusagil asu – parem tule ja ole ja naudime elu ja meid!

57


Väsinud päevast diivanil lebades ma taban end mõtlemast sulle, mu kujutlus sinust on meeldivalt hea ja mu hing pisut ärevust tunneb. Sellist olekut ammu, ma mäletan, tundsin, kuid aega sest palju küll mööda on läind... Sellist rada ma teadsin, seda mööda ma käinud, kuid rohtunud ammu ja meelestki läind. Üks õhtu nii armas mul tuletas meelde, need tunded, mis ajaga vajunud liiva. Ja rada mul meenus, seda käia taas tahaks ja valmis ehk oleksin asuma teele. See õhtu... see lähedus... ei lähe mul meelest, see ikka ja jälle sind kannab mu juurde. Kuid mõtted need ainult nii süütud ja siirad ja samas nii kiirelt võivad lennata tuulde. Siiski... Tahaks loota, et midagi tuulde ei lenda, tahaks sinuga koos end otsida-leida.

58


Sa oled mõistatus mu antud eluhetkel, ei oska leida ega tea ma õiget lahendust. Mu hinges alustanud oled salaretke ja kuhu suundub see, on minul teadmatus. Sa ilmutad end harva kui on tuju või tahad suhelda või tunned igavust. Kuid minu hinge mööda kõndides sa ei taju kui ’s kasvatab see sinuigatsust. Nii mõistatust ma püüan lahendada... Kust tuled, kuhu suundub sinu tee? Kas on sel siht, kas annad endal aru või Nipernaadina sa kulgemas sel teel? Miks tundub mul, et ootamas sa miskit... Kuid mida? Ei taluda ma suuda teadmatust. Kas kardad võtta elu antud riski või kasvatad sa endas kannatust? Miks peidad end, miks ilmutad end harva? Kas vajad aega enda leidmiseks? Kui tahad teada mida mina arvan – sa anna võimalus mul enda tundmiseks.

59


Oleks võinud olla hea – koos meil veeta aega, Oleks võinud tulla hea suhtlemine päevast päeva. Oleks suutnud õnnelikuks teha kumbki teineteist, Oleks elu lillelisem ja päike paitaks rõõmsalt meid. Aga paraku on nii, tee erinev meid lahku viib.

60


Palavik ja haigus taband peale Rabarocki pidu mind. End üksikuna tunnen ja voodis elu üle mõeldes tühi tundub hing. Vaja oleks sädet, mis tõmbaks elu käima, et oleks mõte asjades, mis hetkel mõtetuna näivad. Tahaks tunda tunnet, mis ärevaks teeb hinge, et oleks suvel mõte ja elu pakuks pinget. Et oleks keegi kelle peale mõeldes sära tuleb silma, kes tulekuga minu ellu toob päikse minu maailma. Küll tahaks hoida käest ma kellelegi kes tahab olla minu kallis, ei ole siis mu päevad enam nii tühised ja hallid.

61


Jaaniõhtu sõnajalaõie otsides soovin kõikide murede trotsides leida see õis, mis täidaks mu lootused, et täituksid soovid ja kõik minu ootused. Et valgustaks õis veel pikalt mu hinge, et armastus varjutaks mured ja pinged.

62


Küsimustemere lainetel ma üksi hulbin sihituna, Teadmatuse tuuled mind arutult kannavad ringi. Mida otsima tulin, miks tunnen end aegajalt üksikuna? Kas loodan leida kaaslaseks teisi kaotatud hingi? Sa ilmutad end ainult viivu, tuues hetkeks kaasa päikesesära, Siis korraga lootuskiirt paitamas tunnen mu põski. Sama ruttu kui ilmud kaod aga jälle sa ära – Nii küsimärkide keskele seiklema jätad mind üksi. Kuid ellu pean jääma võideldes tuuletormidega, Püüdes leida mõnd sihti või vähemalt suundagi uut. Samapalju oma sisimas võitlust pean tunnetega – Miks peab sel merel puhuma vaid vastutuul? ...

63


Mõtetes rännates jõuan su juurde kuulen su valu, mis sosistad tuulde. Su varjatud pisaraid märgata püüan, su appikutseid ma kuulen, mis hüüad. Ma tulen ja olen ja püüan sind kaitsta ehkki tean, et mitte miski ei aita. Olen kui ingel kes ilmub kui vaja ja lahkub kui leiad sa taas oma raja. Olen siin tasa seni kui saan niikaua kuni kasvab kinni su haav.

64


Salajastes unistustes seiklen üksinda oma muinasjutus otsides sind kõikjalt ja oodates sind truult. Ma ekslen püüdes leida oma rada, mida mööda sina samas ootuses oma rännakul kulged. Kui teaksin kus oled ja mis teid oma rännakuteks valid, tuleksin vastu – jookseksin nii kiiresti kui suudaksin, et hingetuna langeda su käte vahele, kallistada sind nõrkemiseni ja öelda kui väga ma sind oodanud olen. Olen siis meeletult õnnelik, et viimaks ometi su leidsin.

65


Sulen silmad ja sa oled mu lähedal, mul lausud sõnu häälel vaiksel ja natuke kähedal. Mind embad ja tunnen su soojust – sellest unistusest ma ei loobu.

66


Külma talve päiksetõusul päev kui murrab läbi ööst unistades mõtteid mõtlen, ainult sinust, mitte tööst. Lume sätendaval pinnal tundub, et su varju näen, kujutan ma ette kuidas tulles tõstad oma käed, et emmata ja hoida oma kaitsvas kaisus mind – ning sa mõistad kogu aja oodanud vaid olen Sind.

67


Kas kuuled mu nuukseid läbi talvise saju, kui tuiskab ja väljas nii külm on ja raju? Kas kuuled kuis hing karjub appi ses tormis – ma su armastust vajan ses maailmas karmis. Sind oodates jääaknale kraabin su nime, ise lootes, et juhtub veel meiega ime, et ristuvad teed meil mis risti ja rästi, sest koos olles saab meil kõik olema hästi. Sa tähtede järgi leiad mu üles, lumehelveste langevas helklevas süles saad aimu kus olen ja oodates sind ma su tuleku lootuses veel ainult hingan.

68


Mis toimub sinu elus antud ajahetkel, kas ise seda päriselt veel tead? Sa sügistormi vallutaval retkel kahe käega kinni hoiad pead. Kas sügistuulte pillutavas marus sa suudad kindlana veel seista sellel teel ja adekvaatselt anda endal aru, mis tahad saada oma elult veel? Vaid iseennast kaotad kui sa ei suuda loobuda sest elust, mis hetkel sinu teel, sest vaevalt keegi ennast väga palju muudab ja elu paremaks sul läheb veel. Sa kallis sõber, kokku võta ennast ja ole valmis elu muutmiseks, aeg linnutiivul meist nii mööda lendab ta väljakutseid seab vaid meile suutmiseks.

69


Vist pole olnud ammu sellist tunnet ja mõeldes sinule mul tekib igatsus veel praegugi mis sest et sind ei tunne, mis sest et päevagi me pole veetnud koos. Kuid ometigi sinu järgi karjub kõik minu sees – see hirmutab vaid mind, sest teadmata kes oled, miks tulid minu ellu... Ja miks su järgi igatseb mu hing?

70


Muinasjutulised härmatises puud mu akna taga romantilist ja igatsevat meeleolu loovad. Nii mälestustest meenud ja hetked sinuga need meelde toovad. Sinu lähedus, see joovastus, see tunne – see oli ammu, kuid haihtuda ei saa, ei kaduda ei saa see lumme... Nii kaasas kannan armsaid mälestusi sinust ja salamisi loodan, et vahest hetki meenutad ka minust. Me kohtumise kordumist ma loodan, hing ärevil sind enda juurde ootan.

71


Ma unes nägin kuidas tuled sa minu juurde läbi sätendava lume, ise naeratades ütlesid, et tulid ja jätsid maha ülejäänud lülid. Ma tean sind õnnelikuks teha suudan, seepärast oma senist elu muuda sel juhul kui sa ise rahul pole, sest armastuseta elada on kole. Ootan sind, kuid seda tea, et otsustama ise pead kas jätkad vana rada või tahad olla sellest vaba ... andes võimaluse meile...

72


Lume krudiseval häälel kõnnin mööda talveteed, muinasjutuliselt kaunis loodus on ja loodan veel, et ilu mis õrn ja nii valge kaunistab nii maad kui hinge veel need kuud mis meil on talve – ainus kaunis lootus see...

73


Tervitused helevalgel sätendaval lumel sinu ukse taga hanges luba tuppa tulla küsivad. Võta vastu nad ja ole nende vastu lahke, küll siis viisakad nad on ja vagusi ka püsivad. Vaata, männi otsas lumemütsi alt veel mõni tervitus sulle rõõmsalt lehvitab... ja mõni seismas veel hanges ümber maja... Nad sinu juurde saatsin, sest tundsin – nii on vaja.

74


Me varjatud tunded, need ajavad hulluks, ei tea mis ajast need muutusid, kuid adume mõlemad meeletut hullust, küll meenub hetk kui korraks mind puutusid. See oli vaid viivuks, kuid meelde jäi siiski nii süütu ja sõbralik patsutus, vahest süütu pilk mõistuse minema viibki aru andmata, mis on tegelik vastutus. Ma ootan neid hommikuid, et näha sind jälle see säde me vahel mind lummab, keegi taibata ei oska, mis mängud meil tallel, see meidki võtnud vahel on tummaks. Kas kustub see kunagi, aeg näitab meile või edasi areneb kireks, võib pööraseks muutuda maailm, mis eilne see hullus võib pöörduda mureks. Me sõnatult aimame, mis teine tunneb meie pilkudest lahvataks leek, loodan, et kõik see ei suigu meil unne, et see tunnetemöll meis veel keeks.

75


76


III ARMASTUSE ÕPPETUNNID

77


IGATSUS

Sügistuuled öises õhtus, mõtted lä ’evad teele... Sinu läheduse puudus haarand kõik mu meeled. Igatsuse öine valu võtab minu kaasa, armastus, mis sees mul põleb, on kui hinge laastav. Valu teeb, sest sinust eemal on mu leekiv keha, vajan sind, su lähedus saab rõõmsamaks mind teha. Hing meil üks ja koos vaid olles leiame me rahu, mitte keegi meie kahe hinge vahele ei mahu.

79


MÄLESTUSED

Truuduse tamme ma mäletan selgelt, hetki mis koos oldud – rõõmsad ja helged. Mäletan päevi mil mägedest üles me käsikäes läksime lootuste süles. Mil naresime rõõmust ja nutsime vahel kui aru ei saanud, mis viga meil kahel, et rõõmu, mis antud, miks vastu ei võta, miks aegajalt püüame teineteist jätta. Mäletan sädet, mis nägin su silmis neil kohtumishetkeil, mis olid kui filmis, kus ihas me üksteise järele hullud, mil tegime asju mis ajas meid hulluks. Neid metsateid ja kooskäidud radu ma mäletan hästi – see polegi kaduv. Tähistaevast ja lumiseid mägede tippe sult omandatud matkanippe – ei kustuta miski mälust neid hetki, vaid igatsen aina meie ühiseid retki kus käsikäes lummatult kogeme uut kus trotsides väsimust, vihma ja tuult me astume kindlalt ja sammume üles, hoides me armastust kindlana süles.

80


KOHTUMINE

Sa astusid mu teele klubis trepi peal siis veel ei teadnud, et mu ellu saabus midagi nii head! Ei osanud ma aimata kui ’s muutub minu elu, kui ’s muudad mind ja tood mu ellu uue perekonna melu. Et täidad armastusega mu südame ja hinge, et rõõmuhetki jagame ja ühtlasi ka pingeid. Sa oled parim mis mu elus juhtuda veel võis ma sinu kõrval õnnest säran nagu päikses lilleõis!

81


ARMASTA MIND!

Armastust helget, nii siirast ja puhast ma sinuga tunnen kui oleme koos. Ma õnnelik olen, et olen su leidnud, soovin sinuga jääda ses armuloos. Soovin olla su kõrval kui vajad sa tuge, soovin hoida su käest kui rõõm täidab sind, et jagaksid seda mida isegi koged, et õnne koos minuga tunneks su hing. Ainus mida ma palun – palun armasta mind!

82


MIKS NII ON?

Sügismärgade õhtute süles ma meenutan aega mis oli nii ülev mil õnnest ma naersin ja südames rahu... Nüüd mulle see kuidagi pähe ei mahu: Kuidas tekkis see pinge, mis lahku viis hinged? Miks haiget me teeme? Ja õnnetust loome? Miks tülid meil käivad mis tühised näivad? Miks õnne ei tunne me ennem ära kui lahkumisvalust on tuhmumas sära?

83


ÜHEKS KASVAMINE

Meie suhte kasvamise valu näitab teed, mis viib mind aina lähemale sulle. Mitte et ma poleks varem lähemale jõudnud – see tee on pikk, mis tuleb läbida, et lõpuks saavutada püsiv õnnetunne. Sel rajal takistusi palju, pisaraid ja valu, samas rõõmu, päikest, hingerahu ka. Jah, haigetsaamist rohkem me ei talu, kuid õppust võtame vaid ainult pisaratega. On armastus me vahel, mis ei lase teineteisest jäädavana minna, on õnnehetki kogeda veel tahe, on tahe käsikäes meil läbi elu minna.

84


VABANDUS

Sa vabanda mu arutuna tehtud otsuseid, sa vabanda, et lahkusin su elust. Ei tea miks võtan riske vastu selliseid, ei tea miks lähen ära arust. Tean üht mis kindel – armastan vaid sind, tean seda, et sind vajan oma ellu. Soovin olla sulle ainus hing, jagamas sull ’ armastust ja hellust. Sa vabanda mu arutuna tehtud otsuseid ja palun: lase tagasi mind oma ellu.

85


TALUMATU TUNNE

Igatsus hinges ja südames valu, sinust lahusolekut ma enam ei talu. On armastus rinnas, mis kisab su järgi, kõik mõtetu tundub, hing valust lööb lärmi. Sa tule ja ole ja püüa mind mõista, anna käsi, et suudaksin maast jälle tõusta. Et naeraksin r��õmust ja oleksin sinu – nii täna kui homme – ja nii kogu elu...

86


VALU

Valu on valus kui sind mul ei ole, on valusam kõigist valudest. Sind mul ei ole – on hingevalu ja silmad pisaraist janused. Sa tule ja võta mult valu, see piinab ja murrab mu maha. Nii valusat valu ma ei talu, sind hoida oma südames tahan.

87


SOOVID

Öises pimeduses mõtteis tulen sinu juurde. Istun aknal, vaatan taevast, armastusesoovid sosistan ma tuulde. Mu sõnum jõuab läbi sügise su akna taha, tähistaevast lugeda saad kuiväga sinu juurde tahan!

88


SINUTA

Igatsus su järele on tappev. Süda lööke jätab vahele. Arvasin, et olen vapper. Eksisin. Ma soovin elada vaid meile kahele. Üksi olla enam ma ei taha. Ilma sinuta on tõesti väga paha.

89


90


KAKS SÜDANT

Mu süda su südame kõrval läbi elu nii tahan ma minna, läbi rõõmudest vikerkaare õnnetunne täitmas me rinda. Päiksekilde sinuga korjata tahan ja neid põimida igasse päeva, käia vikerkaarevärvidest rajal nii et kõik seda sära näevad. Mu süda su südame kõrval nii käsikäes soovin ma minna, armastus ning tunded kõik õrnad – et me iial ei laseks neil minna.

91


LÄBI ELU

Elujõgi võtnud meid on kanda, me sihituna kaasa triivime seni kuni jõuame me randa, kus elu lõpuni me õnnes viibime. Et oleks torme vähem sellel teel, et hoiaksime neid, kes meile kallid, et oleks armastust ja sõprust veel ka siis kui juuksed peas meil juba hallid. Et kauneid sõnu lausume ka siis, kui keha väsinud sest eluteest, et süda laulaks armunute viit, ja rahu täidaks hinge kui ka meelt.

92


RAHU SÕLMIDES

Pärast tumedaid pilvi on alati päike kui õhk pingest puhastub vaevaga, pärast lahinguid ja meeletuid sõjakäike rahu saabub kui valge laevaga. Nii ka suhetes kärgatab mõnikord äike ja peetakse sõnade lahinguid. Kuid milleks neid tohutuid võidukäike? Miks toome aegajalt pisaraid? Me tunded kord keerlevad alla ja üles – ei suuda neid käike me aduda. Ilusaid hoidma peab enda süles, et need viimaks meist välja ei jaluta. Tuleb hoida neid tundeid, mis annavad jõudu ja lasta minna mis kurnavad keha. Ei vaja meist keegi sõdade õudu, helge tulevik on me enda teha.

93


HINGERAHU

Ere päike on taas ses suhete taevas, on rahu meil hinges ja südameis rõõm. Meile saadetud on siiraste tunnete laegas, et kogeda iha ses elus... meil ’ määratud meeletu armulõõm. Arm see on elu – ja elu on ilus kui on armsam, kes õlale toetab sull ’ pea. Kui säravad silmad ka siis kui on vilu, kõik päevad kui võluväel muutuvad heaks. Tahan hoida sind kallis, tahan õnne sul anda nii päeval kui öösel olla sul toeks. Tahan jõuda hingerahude randa, et elu meid mureta ühte seoks.

94


ARMASTUSE KIIRTEEL

Me elu on kui Ameerika mäed kus rool on alati saatuse käes. Suurtel kiirustel kimame üles ja alla pidureid pole kui pedaale tallad. See väsitab vaimu ja räsib me hinge, kord paistmas on päike ja siis jälle pinged. Miks roolist ei haara kinni me ise, et päästa me armastust räsimisest? Miks vaatame pealt kui kõik kisub kiiva? Kas me tunded vaid väärt on jooksmast liiva? Miks rooli ei keera me õigele teele veel enne kui kõik viimaks kraavi veereb?

95


96


KILDE KORJATES

Olen katki, olen täitsa pooleks, hing räsituna ühel, keha teisel poolel lebades kilde kokku korjates seal sedasi – vaid mõsitus pärib – kuidas minna katkisena edasi? Aeg terveks teeb kõik haavad ja vaigistab me valu ehkki vahel tundub, et rohkem me ei talu neid piinu, mida elu paiskab meie teele, ei suuda vastu seista emotsioonidele. Aeg tugevdab me tundeid ja seob meid enam ühte, ta selgelt annab mõista me teineteise tahtest ja vajadusest olla teineteise ligi – miks me ei taha mõista seda ükskord ometigi.

97


KUHU KADUS ARMASTUS?

Ükskõiksus on me vahel mis laastab hinge nagu sügisene tuul. Arusaamatused on meil kahel. Kui ’s lahendada neid? Kas saabki? – on küsimus mu suul. Ei ole sära meie suhtes on kaotsi läinud usaldus. Elame vaid haiget tehes. KUHU kadus armastus?

98


KAS MINNA?

Elus ilmselt rohkem sära kui sust lahkun. Lähen ära. Raske olla sinu kõrval oled külm ja eemal ’ hoiad. Parem elan endamisi. Armastan sind salamisi. Raske olla sinu kõrval kui sa minust eemal ’ hoiad.

99


LAHKUMINEK

Tahtsid et lähen. Läksingi ära. Hing valust veel karjuma jäi. Me armastus tuhmus, ei mingitki sära nii hetkega purunes kõik. Tuhandeks killuks purunes süda su enese silmade ees. On valu, on tühjus ja tunnetesõda viis kaasa kõik. Nüüd silmad on vees. On tühi see elu kui sind mul ei ole, valu mu sees on mõõtmatu. Elu mõtetu tundub, on ärgata kole, olen su lõplikult kaotanud. Tahtsid et lähen. Läksingi ära. Silmad valupisaraid täis. Ma surin sel hetkel ja tuhmus mu sära – sind igatsema ma jäin...

100


IGATSEDES SIND

Neid ühiseid radu, mida oleme käinud, hetki mis kogenud, koos mida teinud neist puudust ma tunnen .... Ma vajan neid hetki. Su puudutust õrna. Me ühiseid retki. Kui naersime õnnest nii päikses kui sajus, ei uskund siis kumbki, et kõik on nii kaduv ... Miks oleme lahus? Kas armastus väsis? Ma puudust sust tunnen ja vajan su käsi hoidmas mul ümbert ja tegemas pai – miks küll see kõik korraga otsa sai?

101


SINUTA RASKE

Hing nutab ja karjub ja laamendab aga – tal raske on sinuta, nutab sind taga. Kisab, et vajab sind enda ligi, ei sinuta suuda ma eladagi! Parem surra ma soovin kui olla sust eemal, seda valu ei suuda ma taluda. See teadmine piinavalt valus mu sees on, et sa mind enam ei armasta... Hing nutab ja karjub ja laamendab aga... Mul raske on sinuta. Ma nutan sind taga.

102


JÕULUSOOV

Jõuluvanalt ei soovi ma palju: ei vaja ma liialt ei naeru ei nalju, mu unelm on lihtne ja ainus mul soov, et sinu mu ellu ta tagasi tooks. Koos sinuga olla saan jälle ma ise, mu elu taas muutub ja tegemised saavad taas mõtte ja päikesesära ei suuda anda sind enda käest ära.

103


PURUKS REBITUD

Valu suurust, mis tunnen, seda keegi ei tea, pole ravimeid leitud, et hakkaks mul hea. Süda lõhki mul rebiti tuhandeks tükiks naelsaabastes tallati tunnetel tammuvas rütmis. Järel jäänud vaid valus ja piinades keha – nii suudab vaid kaotatud armastus teha.

104


ÜKSINDA EDASI

Mina ühes ja sina teises linnas – nii elame elusid eraldi. Miks tahtsid, et lähen? Miks lasid mul minna? Ei oska elada sinuta edasi. Kõik mõtetu tundub ja elu on tühi, oli armastus, mis lõpuks sai reedetud. Olen tänulik üldse, et olemas olid, et olid hetkedes, mis koos said veedetud. Seda lähedustunnet ei unusta iial sinu kõrval kui vaikides lebasin. Nüüd vaid mu mõtetes rändad veel siia – ma üksi pean minema edasi....

105


PETTUMUS

Sa palusid, et usuksin kuis armastad sa mind, kuis tunded sul on puhtad ja nii siirad. Ma lõpuks uskusin. Sel hetkel hülgasid sa mind. Nüüd oleme me teineteisel võõrad. Mis mõte on öelda neid sõnu, panna uskuma tundeid mis nõrgad? Armastus ju kestma peaks terve elu soovis olla teineteise kõrval.

106


VAADATES ENDA SISSE

Me süüdistame aina teisi tehtud valus – see olla ei saa ju armastava suhte alus kui otsime ja näeme vigu üksnes teises enda kaitseks alatasa õigustusi leides. Vaatama peaks rohkem enda sisse ning suutma vahel teha kompromisse, et anda armastusele ja suhtele see sära – nii väsida ei saa ka teineteisest ära. Ei saa ju olla pikal suhtel alust kui hing aina karjub talle tehtud valust ja süüdistustest mis kõik tegemata – ei saa me tunded jääda selles osas vakka. Rohkem mõistmist, usaldust on vaja hoidmaks seda, keda enda kõrval vajad ja soovid näha naeratavaid silmi, mitte kurjakuulutavaid murepilvi. Andmisrõõmu rohkem tundma peame, mitte ootama vaid mida ise saame ja mitte otsima teises üksnes vigu vaid suutma näha ühe armastuse võlu.

107


VAHEAEG

Aja võtsime me maha, et mõelda mida sa tahad ja mis on mu enda soovid – neis selgust saada ma proovin. Aeg näitab meil suuna sinna, kas suhtega edasi minna on mõistlik või laguneb koost ja lõpp saab me muinaslool. See lugu mis algas meil õnnes ja siirast armastust tundes me veetsime päevi nii palju, kui viimaks meil ees seisis kalju. Ei osanud edasi minna, ka ühtki teed ei viind sinna kus rõõmude rand ja päike, vaid kärgatas pidevalt äike. Valu rõõmu lämmatas kehas, ei leidnud teed, ei teadnud mis teha, mis aitaks päästa meid kriisist ja hirmude paradiisist. Ei saa teise hinges tallata ringi kandes naeltallaga roomikkingi ja lootes, et armastus püsib ka siis, kui valu meid nüsib. Rõõm sünnib vaid teisele andes, kõike head ümber meil tundes ja hoides armastust hinges – nii kaovad kõik mured ja pinged. Mu kallis sind hoida ma soovin, su lähedust vajan ja hoolin nii suhtest kui sinust ja meist, ei vaja ma kedagi teist. Ma jõudu veel leian et minna edasi lootuste linna kus ees meid ootamas siis on elu kui õnneparadiis. See kõik on me enda teha mis tundeid valdab me keha ja mis mõtteid me laseme pähe – seda rada me elu siis läheb.

108


KAASAVÕETUD KOGEMUSED

Mööduv aasta palju andis, kogemusi juurde kandis. Rõõmud, naerud, hetked kurvad ridamisi nagu urvad pajuokstel rida-reas – ma meenutan vaid kõike head. Kaasa võtan kogemused õnnehetked erilised, õppetunnid kiidan heaks, eemaldada püüan vead – kõik negatiivse, kurva meele jätan mineviku teele. Aastas järgmises mu silmad säravad kui päiksest ilmad, naeratab mu hing ja suu, ei ole tähtis miski muu kui positiivsus täidab meeled, hing laulab armastuse keeles. Ei saa mult keegi võtta sära siis mingi väega minult ära. Nii alustan ma aastat uut – ei vajagi ma miskit muud kui jagad minuga neid rõõme ja rüüpad armujoogist sõõme, mis koos me kokku segame ja teineteisel ’ jagame.

109


TÜHJAD SÕNAD

Saingi teada, et ma sulle midagi ei tähenda, need hetkedki on ununend, mis meid kord lähendas. Sa jätsid kõik ja lahkusid mu elust, sai minust sinu järjekodne kasutatud lelu. Jah, lahkusid vaid öeldes kõik on läbi, nii tunda pole vaja ka edaspidi häbi, et peaksid olema sa minu elu osaks – kõik hetkega vaid põles kiirelt tuhaks. Ei usu mitte ühtki sõna enam ka siis kui armuavaldustes kestma jääb kõik kenam, tean pole sõnadel, mis ütled, mingit alust, mu keha üleni vaid piinleb sinu tehtud valust.

110


KOGU MAAILMA KEEGI OMADA EI SAA

Kogu maailma valu me endasse võtta ei saa – see lihtsalt ei mahu ära. Meil tegemist ka iseenese valuga niipalju et tuhmumas sära. Ja aegajalt kaotame endagi ära. Kogu maailma armastust me tunda ei saa – vaid ühte me hoiame hingele ligi. Kellele avame südame, sest tahame seda – mitte et pidi. Uskuda soovime sellessegi. Kogu maailma õnne omada üksi ei saa – seda hinnata siis me ei oska. Läbi raskuste selgineb teadmine kui kogetud palju on tuska – et õnne polegi võimalik osta. Kogu maailma keegi omada ei saa – see kõik on meis peidus endis, mida kanname kaasas endaga see meiega siia ju sündis. Hoidkem seda, mis meile ta andis.

111


112


LÕPP

Lõppude lõpp ja südames rahu, rõõmusid siiski veel hingegi mahub. Läksid lahku me teed, kuid pisaraid pole, pole kurbus nii suur, elu ei tundugi kole. Vist väsisin minagi ära sest saagast, jõud lõppes mul otsa kaasaskantavast taagast, mis väsitas enam nii südant kui hinge nüüd päevadest puuduvad liigsedki pinged. Ma tänan et tulid ja olid mu elus. Sa andsid mull ’ palju, sa hoidsid mind elus. Armastust tunda me saime vaid viivu kuni lahkus ta meist kui linnutiivul.

113


KADUNUD LOOTUSED

Mus viimasema lootuse sa tapsid kui läksid öeldes oled paremat sa väärt. Mu armastuse viimasegi tapsid, nüüd silitad ehk juba uuel säärt. Vaid vigu nägid, nägid kõike halba, mis ma ei tee või tegema veel peaks. Head minus enam näha sa ei maldand, mis varem hea – nüüd pidasid sa veaks. Ei uskuda ma suutnud sindki enam, sest haiget tegemised olid võtnud jõu. Jah, üksi olla tundus palju kenam, hea sõnaga mul oli tekkind põud. Just püsti olin tõusmas valust, mis mind tabas, kui ütlesid, et lahkuma ma pean. Veel olin valust nõrk kui šokk mind jälle rabas põhjuseks: et pole piisavalt ma hea. Sa mängid tunnetel, mis olin sulle andud, ei hooli sa, mis mina tundma pean. Ei hinnata sa oska sulle antut, sa mõtled vaid kui ’s sinul oleks hea. Me saatus armastust ei näinud andmas, seepärast ilma jäeti meid vist paljust heast. On elulained lahku meid nüüd kandmas, me ette näitasime teineteisel ’ vead. Jah, oli meil ka ilusamaid aegu ning hetki mida meenutama jään. Küll hiljem – seda raske mõelda praegu ma hetkel tunnen end kui oleksin ma jääst. 114


KÖIDAN SU LAHTI

Andestan sulle ja köidan su lahti oma hingest ning lasen sul minna. Ei hoia sind kinni, sest minna ju tahtsid juba ammu oma lootuste linna, kus rohkem on sära ja muretut elu, kus ootamas ees on uuemad lelud, kus võite on enam ja vallutusradu, kus kõik on vaid jääv ja pole nii kaduv kui meie väikeses kuningriigis, mis kitsaks jäi sulle, seal olid ju piirid. Su hing on nüüd vabaks minu poolt antud sinust mälestused saavad südames kantud. Lõpuks selgeks sai see, et me polegi „need” elu lahku viis meid, viis lahku me teed.

115


SÜNNIPÄEVAKS

Õnne ja rahu ma hinge sul soovin, et õnnestuks kõik mida iganes proovid. Et armastus täidaks kõik sinu päevad, mured su juurest las minema lä ’evad. Päevades olgu sul päikest ja sära ning öödes kirge, mis ei jahtu ära. Et hoiaksid seda, mis sulle on antud hindaksid neid, kes elu poolt ette sull ’ kantud. Et püsivust oleks nii suhtes kui töös ja armastuse ees ära kartma sa löö. Soovin kõike vaid head ja hinge sul rahu – niipalju kui sinusse ära mahub.

116


PALUTUD SÕPRUS

Sa pakud sõprust peale tehtud talumatut valu, püüdes haarata veel viimasest kui sügislehed puust. Kui kaua hing mu sees su tulekuid veel talub? Ma ei tea, sest iga valu lõikab läbi lihast, luust. Nii pillutame armastust, mis kord oli meile antud – niisugust tunda vähesed vaid suudavad. Kord võtame ta vastu, siis taas meeltest saab see kantud sinna kuhu hetkel tujud tuulesuunda muudavad. Ei ole jõudu enam tõusta ega mingit lootust peale kukkumisi, mis kõik haiget teind. Ei ole suhtele mul enam mingit ootust, mis oli hea, see mööda meist on läind. Ei saa sul lubada, et anda suudan sõprust ma sulle selliselt kuis ootama sa jääd. Me suhtlemine nõuab minult vaprust, sest endast lahti lasin su – las nii ka jääb.

117


118


IV UUED ALGUSED

119


Korrastanud olen mõtted, eemaldanud paljud tõkked, mis on elu keelanud, tundeid alla neelanud. Sobranud ka enda sees, sealt valu leides silmad vees nii järeldusi olen teinud, mis muuta vaja, seda leidnud. Nüüd aeg on tõusta jalule ja aidata end elule, et tooks ta ette tundeid suuri ja vähendaks mu hirmuloori. Mis elult soovin, seda tean – veel kindlamalt ma meeles pean, et armastus on elu alus, ei hirmud löö mind enam jalust. See inimene kes mull ’ loodud saab minu ellu peagi toodud, nii täidan tema säraga ja suure armastusega.

121


Kus oled see KEEGI kes tulema pead mu ellu, et muutuda saaksin ma heaks? Et armastust jagada sinuga koos, et kohtuda saame me muinasloos. Sel lool praegu algust ja lõppu ei ole, kuid kindlasti olema ei saa see ka kole, vaid päevad täis kirge, mõistmist ja rõõmu kus jagada meeletut armulõõmu. Kus oled see keegi kes tulema pead? Miks lased end oodata vaid sammud sa sea mu suunas, nii tulla saan sinule vastu su kõrval läbi elu nii tahan ma astu ’.

122


Elu on põnev ja õpetab palju, aegajalt ees ka seisavad kaljud kust üle peab minema või hoopis ringi, mõnikord haiget teeb pitsitav kingki. Õpime siiski vaid läbi valu – on hetki kui tunneme, et enam ei talu neid piinu, mis elu seab meie ette, mil kõik tundub vaid kui üks silmapete. Pilt selgineb taas, siis saame me aru, et kasvanud oleme parasjagu, nii paremaks elame edasist elu, häid ikka ja alati saatmas on edu.

123


Ma tänan kogemusi, mida elu mulle andnud, et tormis pillutand ta mind, siis taaskord kätel kandnud. Tänu olnule ma olen see kes olen praegu, ei taga nuta ammu enam mööda läinud aegu. Ma kukkund olen kõvasti, kuid jalgadele jäänud, on ette tulnud eluteid, kus kurvid kui ka käänud. Pikk sirge tee üksluine on, seal mul hakkaks igav, ääristama seda peaks ka põnevuste rida. On olnud armastust ja kirge, mis nähtud ainult filmis, mu elu kirevust on täis ja seda täitsa ilmsi. Jah kogetud on rõõmsamaid kui ka raskeid aegu, just möödunule tänu olen see kes olen praegu. Tean, mida tahan ja mis on mu elu sihid, veel kindlamini kõike saavutada rihin. Ei alla anda saa sel eluteel mis särav ning see, mis elus õppida – ma õpingi kõik ära.

124


Keha piinleb ja näljas on ihadest, vajab lähedust, mis luust on ja lihasest, kui janune kes vajab juua mu keha soovib lähedust luua vaid sellega kes kallis ja hea, kes armastust hinnata teab, et jagada kirge ja hellust ning tuua kõik ilus me ellu. Tahaks armastust võtta ja anda ning lasta sel kõigel end kanda sinna kus paradiis meile, unustada mured, mis elised. Tunda rõõmu ilusast elust, mis armastust täis ja melu, on me ümber ka sõprade ring – siis rahu leiab mu hing.

125


Kevad sulatas kui lume minu südamest viimasedki sügavamad tunded, mida olin kui hinnalisi pärleid hoidnud hingele lähedal. Päiksekiired äratasid mu taas elule, mis väärib elamist ja armastamast elu ning lähedasi enda ümber ning lasen taas inimesi oma ellu kes lahedad. Rõõm mu hinges kuivatas pisarad, mil adusin kui palju lähedasi ja sõpru on mu ümber ulatamas abikätt või toetavaid sõnu. See on kui tuul kõrbes, mis puhub mahedalt.

126


On palju pärleid minu elu kaelakees, mõni silmapaistvam neist ning mõni eredam. Rõõmupärleidki seal palju sees ja mõni hindamatuks jääb, on olnud kõige ehedam. Ma ajas hoolikalt neid olen kokku korjand, nii ise mustrit loonud selles kees. Ei ole pärleid, mida peitnud või ehk tooni varjand, on värvid erksad peamiselt seal sees. On igal pärlil oma kindel koht ja aeg, mil paigutunud on ta minu keesse. On minust isiksuse loonud iga pärli rõõm ja naer, ka valu mida mõned neist on toonud südamesse. Mul meeldib kee, mis ise olen loonud, ei ära võtta taha ühtki lüli neist. Sest kõik, mis on mu elu mulle toonud, on olnud vajalik ja õpetand üht-teist.

127


Õnnesoovideks ma soovin sulle päevi häid, edu, armastust ja rõõmu, las päike sinu teedel käib. Öödes hoia salapära, millest loovust saad, päevadest sa korja sära, hing siis sul rahu saab. Et oleks sõbrad sinu ligi nii seigeldes kui tehes tööd ei miski pöördu pahupidi, siis kuumad on su päevad, ööd. Ajahetked, mis on möödund hoia alles südames ja kui vahest oled löödud saad jõudu kodust hubasest.

128


Ühele toredale koolivennale...

Sa meenusid mul veiniõhtu käigus ja sõnumi sul otsustasin saata. Küll valesti, sest õige number mälust oli läinud, me suhelnud ei olnud mõned aastad. See kiri siiski sinuni ka jõudis, ju pidi siis ja saatus tahtis nii. Nii kohtumispäev meie juurde sõudis kus õhtu ilus veedetud sai siis. Mul oli lõbus, tõesti hästi ennast tundsin, ju vajasin ma seda hetkel sel. Koidik teineteisest lahkuma meid sundis nii pidu läbi sai, hing mälestusest hell...

129


Kerge ärevus on hinges sinu peale mõeldes, kuid miks või milleks, aru ma ei saa. Üks õhtu ilus mööda sai ja omavahel öeldes, see hinge pisut läks, ei rahu leia ma. Me käinud eri teid ja kulgend omi radu, teadmatuses teineteisest elu elanud. Paar korda teed meil ristunud, siis taas need uttu kadund, ei ole palju koos neil teedel seilatud. Need mõned hetked jätnud siiski oma jälje, ju vajasin sel ajal sinu hinge puudutust. Need kohtumised meie ajateljel on olnud kõike muud kui lihtsalt siivutud.

130


Kevadet ma südamesse ootan, armuda nii tahaks veel ja veel, et teed meil kohtuks, salamisi loodan, veelkord sind kohata ma soovin oma teel. Veel tantsida ma tahan hommikuni ning naerda õnnest sinu kõrval nii, et ei kurbus minu hinge luba luni, su kõrval tundub elu murest prii. Ma vajan sind vist antud ajahetkel, seepärast loodan, vastad samaga, et kohtuksime veel sel salaretkel – tean, rohkemat ei saa mull ’ lubada.

131


Su tulekud mu päeva päikest toovad, need hetked ilusad, mis veedetud meil koos, kõik korraks vaid, kuid meeleolu loovad need vähesedki tunnid selles loos. Sa ilmusid just siis kui oli vaja mul sinu sõbralikku toetust hingele, mu päevades ei enam vihma saja, sa äratasid taas mu elule. Meil varastatud kohtumise hetked, ehk see need nõnda eriliseks teeb ja lisaks mõtteis unistusteretked – nii magusvalus igatsus m ’us keeb. Neid kohtumisi ootama jään siiski, ka siis kui tulla mingil põhjusel sa ei saa ja kui ühel hetkel saatus lahku viibki, tean, erilisena jääd minu hinge sa.

132


Õnne kulla koolivend, las kõrgelt käib su iga lend, et tiivad kannaksid vaid sinna kus ise tahad, plaanid minna. Et ei puhuks elus vastutuul ja rõõm su hinges, naer su suul jääks ikka nii kuis olnud seni, ei nägu siis ka morniks veni. Las paista päevades sul päike ja eemal hoia torm ning äike, ma soovin rõõmu, hingerahu – niipalju kui sul põue mahub! Ka tervist juba selles eas peab nimetama soovireas, veel ettevõtlikkust ja edu, finantsidega ainult vedu! Nüüd said vist kirja kõik mu soovid, sa ise katsetad ja proovid näidendit, mil nimeks „Elu” kus valid näitlejad ja melu, kuid žanri osa soovitan draamat mitte proovida. Nii soovin ikka kõrget lendu ja „Elu” näidendisse indu!

133


Ühele parimale Leedu sõbrale... Kaks hinge teineteist leidsid, vaid viivuks sa tulid mu ellu, see hetk, mis mu kõrval sa seisid jääb alatiseks mu mällu. Sa andsid mul tagasi usu teadmata isegi kui palju see aitas mul tõusta sest elust, mis rusus nüüd päike taas põski mul paitab. Su nooruse lõbusus lummas su kõrval mul ununes vanus, meis mõlemas lapsemeel hullas, pöörased naljad rabasid jalust. Ei seganud see, et me rahvus on erinev, kuid samas ka ühtne, kui hinged tabavad vahvust ei loe miski, nad hoiavad ühte. Meil mõlemal oma rada on käia ja kulgeda eluteel, ei ole sa otsustes vaba, ehkki su süda jääks Eestisse veel. On kindel, et lahkudes valus on me hinged, mis tundsid kui ligi nad olid – ei enam lahkumist talu, kuid elu karmim on ometigi. Sa küsisid kus olin varem, miks ei kohtunud enne me rajad. Ma vastan: vist nii ongi parem, meil teineteist vaid sel hetkel oli vaja. 134


Kui vanad sõbrad, kes ammu polnud näinud me kohtumise järel nõnda tundsime, nüüd oled mulle palju korda läinud – kuu ajaga me palju jõudsime. Nii pidutseda kui avastada teadust või loodusilu nautisime koos, me teineteises nägime vaid headust, ei puudund kirehetkedki me muinasloos. Kui lahkud, jään sind igatsema siiski nii nagu sinagi, sest lõbus oli koos, sind meenutama jääb üks kindel viiski, su pilk, su naer, su piiramatu hool. Ehk elu annab kohtumise lootust, ei tea me seda täna mingil väel, kui mitte, jääb magusvalus ootus, et kunagi sind korrakski veel näen.

135


Ma naudin, et oled mul olemas, Su tähelepanu mind köidab, ei mõtle mis läinud, mis tulemas, Su rõõm mind eluga täidab. Su hoolivus on läinud mul hinge, on me naljadest ühine rõõm, Su kõrval on kadund kõik pinged, on kirgedest lahvatand lõõm. Me kohtumisärevuses ootus on nii meeldiv ja hea on see tunne, lahkumishetkedest algust saav lootus ei lase meil suiguda unne. Jah oleme hullud, nii ütlesid ma olen sinuga täiesti päri, kuu aega mil sinuga seiklesin, me vahel oli meeletu särin.

136


Sa siiralt ütlesid, et oled leidnud oma hinge teise poole, ei suutnud uskuda neid sõnu hetkel sel, kuid vaadates nüüd tagasi me loole mõistan sinu siirust „meie” hetkedel. Sa andsid tagasi mull ’ lootuse ja usu ja näitasid mul kätte õige tee, sa lihtsalt välja tõmbasid mu vanast rusust ei teadnud isegi, mis teene mulle tegelikult teed. Ma tänan sind, et saabusid mu ellu just siis kui kõige rohkem seda vajasin ja jagasid nii sõprust kui ka hellust ning naljadega tee mu hinge rajasid. Su noorushullus hullutas ka mindki kui lapsetempe tegime me koos naer, rõõm meil vahest keeras üle vindi, kuid see kõik on lahe meie seiklusloos.

137


On sinuga mul olnud imelisi hetki, neid tundeid kirjeldada pole võimalik, kui koos me ette võtnud erinevaid retki, see olnud aeg on lihtsalt jumalik. Ei mõtle sellele, et varsti ära lähed, ma lihtsalt naudin aega, mis meil veel ees, see kõik on olnud ootamatult lahe ei mälestused sinust kustu minu sees. Üks säravamaid tähti oled taevas, kes valgustanud minu eluteed, küll hetkeks vaid, kuid rikkad on need päevad, su naer ja rõõm mind õnnelikuks teeb.

138


Üks tunne on mul hinge pugend, mis vahel rohkem vaevab, sinu kirjad mida lugend, need päikest toovad päeva. Kaugus, mis on meie vahel, see täna lõputuna näib, kuid tean, et tunded mis meil kahel, ei ole tuulde läind. Ma puudust tunnen sellest elust, kui veetsime me päevi koos, kui osa saime kõigest melust meie oma muinasloos. Tean, tunned sina seda sama – me hinged ühte põimunud, mõtteis sinu kõrval laman käed kaela ümber lõimunud.

139


140


Kevad. Igatsus. Armastus. Hing kerge ja avatud meeled, on tunded, mis viivad meid teele kus kohtuvad hinged meil sala ’ ja lahkudes pisaraid valab me süda, sest tahavad koos nad olla ses kaunis loos, mis loonud me endale ise ja teinud me olemise teineteisest piinavaks valus kus kohtumisrõõm meid niidab kui jalust. Sind vajan. Igatsen. Loodan. Su tulekuid siiski veel ootan.

141


Ööbikute laul mul ära ajas une, nad akna taga valjult kisavad. Nii unisena rännakutes sinu juurde tulen, need unistused päeva erksust lisavad. Romantiliste mõtetega olles ma oma päevi mõttes alustan. Ja unelmates sinu juurde tulles su südamesse sisse jalutan. Me kohtumistel unenäos või ilmsi me teineteisel ulatame käe. Koos olles rõõmusäde silmis, seda igaüks ka kõrvalt hästi näeb. Ja lahkudes meil pisarsilmil süda vaid palub: oota – ära mine veel! Ei ole siiski selles osas vabad me otsustama oma eluteed. Ka unelmates sinu kõrval olles ma olen tänulik, et olen leidnud su. Nii unistustes sinu juurde tulles mind saadab päiksetõus ja vahel kuu.

142


LÕPETUSEKS

Elu kulgenud on oma rada, imelisi hetki olen teiega ka jagand. Need mõned olen kirja pannud siia, ei lase nõnda igavikuteele mälestusi viia. Vaid mõned hetked olen siia kokku toonud kui päiksekillud, millest ise elu endal loonud. Ka tundeid kirjutades juurde lisand – nii sai sest kõigest minu esimene visand. Kas sai ka hea – ei hinnata ma oska, see minu elu, kus palju rõõme, kuid ka pisut tuska. Need jäetud jäljed minu südames on tänu teile – TEID TÄNAN SÜDAMEST!

143


MERLE PIHO

MERLE PIHO

Jäljed südames

Jäljed südames


Merlele