75 SALVEST. Kolmveerand sajandit head maitset.

SALVEST 75

Salvest 75. Kolmveerand sajandit head maitset (2021) Tekst Heidi Vihma Fotod Stina Kase, Liisi Laanemäe (lk 49), rahvusarhiiv, Salvesti arhiiv, erakogud Retseptid Liisi Laanemäe (köögivilja-pastasalat läätsedega, mustikajäätis kookospiimaga, puuviljapüreest kummikommid, seljanka-shakshouka, Smushie-rullid, suvikõrvitsarullid fetaja adžikatäidisega, toorpuder vaarikamoosiga, tortillarullid vorsti ja kapsaga, värske salat sinihallitusjuustu ja marineeritud kõrvitsaga) Ragne Värk (panna cotta mangoga), Köögikontor (vaarika-maapähklikook), Martin Hanson (süteburger) Täname häid partnereid!

Köögiviljakasvatajad Margus Suik, Tarmo Tuvikene, Margus Pau Väljaandja AS Salvest Teostus Menu Meedia Toimetanud Katrin Streimann Keeletoimetanud Helve Hennoste Kujundanud Einike Soosaar Trükk Tallinna Raamatutrükikoda ISBN 978-9949-686-50-6

4

Redelil ülalt alla istumas Triin Kõrgmaa (tegevjuht), Kristel Vilipuu (turundus- ja tootearendusjuht).

Keskmine rida vasakult Marek Viilol (müügijuht), Raili Kiin (personalijuht), Alevtina Tjulkina-Portnova (kvaliteedijuht), Vahur Võsu (tootmisjuht), Veljo Ipits (nõukogu esimees). Esimene rida vasakult Kuldar Timmusk (tehnika-ja haldusjuht), Kristo Raud (ostu- ja logistikajuht).

Ettevõte, mis on tegutsenud 75 aastat, on igati soliidses eas. Erinevalt inimestest ei hakka tehase jõud aga selles vanuses otsa saama, otse vastupidi – saab hoogu juurde, sest staažikate töötajate kõrvale tuleb uusi, kes toetavad vanu ja väärikaid traditsioone noorusliku energiaga.

Sünnipäevaks oleme kokku pannud raamatu, kus meenutame minevikku, räägime olevikust ja kavandame tulevikku. Raamat sündis tehaserahva ühistööna kevadel ja suvel tehtud intervjuude põhjal. Minevikku aitasid süveneda vanad ajaleheartiklid ja tehase arhiiv.

Tunneme uhkust, et kuulume Eesti ühe vanima toiduainetööstus­ettevõtte perre, kus väärtustatakse kohalikku ja tervislikku toitu ning traditsioonid on põimunud innovatsiooniga.

Salvesti pere

6

SISUKORD

7

JUURED 8

Pada, katel, püreemasin ja ämbrid 8

Baltikumi esimene lastetoit 15

Kiire moderniseerimine 1970. aastatel 21

Tippaeg 1980. aastatel 27

Pöördelised 1990. aastad 35 TEHNOLOOGIA 42

Tehnoloogiline areng kui uue ja vana süntees 42

Suur renoveerimine uue aastatuhande alguses 44

Lastetoit – Salvesti nurgakivi 52

Kastmed lähevad plastpakendisse 54

Uuenduslik Smushie 57

Salatid said lisa 58

Pehmes pakendis ökosupid 61

Maitse otsustab 61

Milline on eestlase maitse?

67

Kvaliteedisertifikaat suurendab usaldust 68 TOORAINE 70

Kohalik on au sees olnud läbi aja 70

Uus aeg tõi kaasa kvaliteedi paranemise 74

Kolme mõõtu kurk 76

Salvesti aastaring 76

Ostuosakond kui ettevõtte detektiivid 79

Koostöö läbi aastakümnete 81 MEIE 86

Salvest tänapäeval. Millesse usume? Millest mõtleme?

86

Ainult jätkusuutlikuna oleme edukad 89

Meie visiitkaardid 93

Müügiedendustöö jääb ostja eest varju 94

Jõuluks praekapsas, vastlaks hernesupp 94

Kuvand tugineb traditsioonil ja uuenduslikkusel 98

Suurim väärtus on inimesed 99

Ettevõte on oma juhi nägu 102

Kaks karmi koroona-aastat 107

Pidukõne juubilarile 109

Salvest aastal 2050 111

Auhinnatud tooted 112 Retseptid 115

Pada, katel, püreemasin ja ämbrid Salvesti eelkäija, Tartu puu- ja aedviljatehas alustas tegevust 27. aprillil 1946.

Aasta eest oli lõppenud suur sõda, hoo sai sisse natsionaliseerimine ja peatselt ka kollektiviseerimine, mis tähendas, et senine elukord pöörati pea peale: omanikelt võeti ära maa, vabrikud, tehased, eraomandist sai kui mitte just surmapatt, siis vähemalt piisav põhjus Siberisse saatmiseks.

Tehase varad olid linna peal laiali.

Perekond Laisalt natsionaliseeritud kalja-limonaaditööstus asus Jaama tänav 10, mille teisel korrusel oli 1930. aastatel asunud ka Eesti ohvitseride kasiino. Perekond Kippastolt võõrandati poolvalmis limonaaditehase

hoone, praeguse aadressiga Põllu 2, tollal Niidu 2. Kolm aiandit oli Herne ja Mäe tänaval ning Riia maanteel. Puhjas oli villatööstus. Lisaks kolm aiandus­ sovhoosi. Mäeotsa aiandussovhoos asus Puhja vallas ja kandis tollal nime Siber (alles 1949. aastal nimetati ümber Mäeotsaks). Aastal 1947 lisandus Elva aiandussovhoos ja 1948. aastal Äksi aiandussovhoos. Kui Jaama tänav 10 hoone keldrist viidi ära Saku õlletehase ladu, sai tehas ka need ruumid endale.

Tartu puu- ja aedviljatehasele kuulus ka linna esimene hapendatud köögiviljade tootmise rajatis Raatuse tänaval.

Need olid endise linakaupmehe Muggo laoruumid, praeguse sulgemisohus ööklubi ­Illusion (kunagise kino Komsomol) lähedal. Sinna hangiti suured

JUURED

Oma aiandite saadustest tehtud hoidised ja hapendatud kurgidkapsad viidi Tartu turule hobusega.

puutünnid, kus hapendati kapsast ning kurki ja soolati lillkapsast. Aastal 1950 lisandus Raua tänava kapsahapendamise tsehh kümne betoonbasseiniga, kuhu mahtus 90 tonni kapsast. Basseinid olid ehitatud sõja ajal Saksa armee varustamiseks hapukapsastega. Sama aasta kevadel moodustati Arukülas katsemajand, mille ülesanne oli uurida ettevõttele sobivate aedviljasortide kasvatamist.

Esimesel aastal kasvatati köögivilja, töötati üles küttepuid, valmistati villast lõnga ja heiet. Järgmisel aastal hapendati juba kurke, soolati tomateid, ube ja lillkapsast, tehti tomati- ja porgandipüreed, villiti limonaadi, morssi, mahla.

Aastal 1948 tulid keedised, džemmid, povidlo, tarretis. Tehases oli tollal 26 töölist, tootmisvahendiks pada, katel, püreemasin ning ämbrid. Pajas podises siirup, katlas puuvili ja marjad povidlo jaoks: koos uue korraga tulid vene keelest ka uued tootenimed.

Oma aiandite saadustest tehtud hoidised ja hapendatud kurgid-­kapsad viidi Tartu turule hobusega. Enamik toodangust realiseeriti lahtiselt turuhoones tehase müügipunktis.

Mahla ja limonaadi valmistati alguses Jaama tänava tootmishoones.

Mahlajoogid olid tollal kõrgelt hinnas.

Sõja esimesel aastal alanud suhkrupuudus kestis ikka veel. Suhkrut sai osta vaid talongikaubana ja pikkades järjekordades oodates. Tehasel oli aga oma suhkrulimiit ja siirupijoogid leevendasid magusaisu. Päevas suudeti mahlaks teha tonni ringis õunu või pool tonni marju. Tollal konserve selle sõna praeguses tähenduses ei valmistatud. Ei tuntud ka selliseid kutse­alasid nagu keetjad, kaanetajad, purkijad, pesijad, steriliseerijad. Olid hoopis põllutöölised, karjased, kraasijad, ketrajad, hapendajad, soolajad.

Hooajatööde lõppedes oldi põllul, turba­rabas, metsatööl, villaveskis.

10 JUURED

KUIDAS KÕIK ALGAS Meenutab Eveline Kaljuste, Tartu konservitehase tollane vanemmeister

Oktoobris 1948 tulin tehasesse (Põllu tänav 2) tööle. Tootmis­ ruumiks oli üks alumise korruse ruum, kuhu oli paigaldatud sissemüüritud katel, püreemasin ja veekraani alla suur puutünn.

Teine ruum oli laoks ja seal asus ka väliköögi katel. Kolmandas ruumis asus kontor ja suhkruladu. Sissemüüritud katlas keedeti suhkrusiirupit, mida turustati lahtiselt turuhoones tehase müügipunktis. Selles katlas keedeti ka porgandeid, õunu ja marju povidlo jaoks. Povidlot keedeti väliköögikatlas ja pakiti puukastidesse paberkottidega.

Katlaid köeti puudega, mida tuli igal hommikul valmis saagida. Kui auru oli vaja, lisati puid juurde, kui auru oli palju ja siirup hakkas üle ajama, visati vett tulle. Vee saime õues asuvast pumbakaevust.

Vett pumpasid kaks inimest käsitsi: 960 korda pumpamist andis 200 liitrit vett. Hiljem keedeti jõhvikadžemmi, mida pakiti 0,5–1-liitristesse klaaspurkidesse ja kaeti tsellofaanist ning papist kaantega. Käsitsi pumbati vett kaks aastat, kuni paigaldati elektri jõul töötav pump ja tehti ka muid olulisi ümberehitustöid. Sageli juhtus, et toodang ei saanud tööaja lõpuks valmis, siis tuli kellelgi jääda tsehhi valvesse. Keskkütet polnud, see­tõttu olid ruumid külmad. Tihti roniti sooja saamiseks sissemüüritud katla kaanele.

Aastal 1949 algas tehase rekonstrueerimine. Töötajatel tuli olla abiks ka ehitustöödel (segu segamine ja selle tõstmine ploki abil müüridele, lubja kustutamine jne).

Tartu linna plaan pärast teist maailmasõda. Rahvusarhiiv

12 JUURED

MULGIKAPSAD Laugete küngaste ja viljaka põllumaaga Mulgimaa oli tihe­dalt asustatud ja üks jõukamaid kante Eestis.

Sealsed linakasvatusega rikkaks saanud talupojad ostsid esimestena oma ­talud päriseks, lisaks soetati noorematele poegadele talusid ka naabermaakondades ja mujalgi. Kaugemale elama asudes võeti kaasa kodused toidud. Nii sai tangudega kartulipuder üle Eesti tuntuks mulgipudruna, tangudega kapsad aga mulgi­kapsastena. Mujal Eestis keedeti hapukapsast suppi. Ainult Lõuna-Eestis, eriti Mulgi­maal, hautati hapukapsad koos tangude või kruupidega paksuks pudruks mulgikapsasteks. Vanemas köögikirjanduses tuntakse mulgikapsaid kapsaroa nime all. Roog on vanemas rahvapärases tähenduses igasugune paks toit, meie mõistes puder.

­­ Pärast sõda oli puudus kõigest, nii toidust kui ka toidutööstuse seadmetest. Nende hankimiseks tuli olla leidlik. Nii leiti tehasele keedukatel ühest Tallinna koolist, kus sõja ajal oli olnud sakslaste söökla, povidlo keetmiseks vajalikku auru andis aga rehepeksumasin. Seadmetega hakkas olukord paranema 1950. aastal, kui saadi viis keedu­katelt, kaanetusmasin, püreemasin ja mis kõige olulisem – autoklaav. Konservide tootmine võis alata!

Tootmine kasvas kiiresti: esimesel aastal valmistati konserve 11 000, teisel 20 000, kolmandal 62 000, neljandal 123 000 ja viiendal juba 465 000 tingtoosi. Töötajate arv oli selleks ajaks tõusnud kahekordseks: 26 inimese asemel oli 45. Kõrvalepõikena olgu märgitud, et kuni 1980. aastani kasvas maht sama tempokalt: 1950. aastatel see kümnekordistus, 1960. aastatel viiekordistus, 1970. aastatel kahekordustus.

Toodeti mitmesuguseid konservsuppe, näiteks seeneseljankat, aga ka puuviljakompotte ja õuna-puuviljasegusid. Esialgu müüdi kogu toodang Eesti tarbijale. Tsentraliseeritud korras toodangu realiseerimiseks oli organisatsioon Glavbakaleja (hiljem Estbakaleja). Glavbakaleja otsustas 1957. aastal lepingust hoolimata mitte vastu võtta povidlot ja rabarberitooteid ning kaup jäi lattu seisma. Tehase töötajad hakkasid ise oma toodetele Venemaal turgu otsima ja osa realiseeritigi sel moel. Põhilised ostjad olid Kesk- ja Põhja-Venemaal.

Mis on tingtoos?

Nõukogude Liidus ja ka iseseisvuse taastanud Eesti algaegadel mõõdeti konservitööstuse toodangut tingtoosides.

Tootegrupiti oli see erinev, mistõttu võis tingtoosi netokaal olla 400 või 350 grammi.

13

Tehast hakati 1951. aastal nimetama Tartu konservi­tehaseks ja Põllu tänava tootmishoones alustati õhukindlalt suletud toodete valmistamist. Esimene „päris“ konserv ehk õhukindlalt suletud toode oli Mulgi kapsad, mille valmistamisega kaasnes uus tehnoloogiline operatsioon: steriliseerimine autoklaavis. Esimene autoklaav oli Tartu alumiiniumi­vabriku katelseppade kätetöö.

Veebruaris 1951 tehti esimene steriliseerimisproov kümne hapukapsapurgiga: viskas kaaned pealt. Polnud ju kogemusi steriliseerimiseks klaaspurkides, tuli tükk aega nuputada ja proovida. Nädala pärast masin taltus. Võidi hakata tootma esimesi õhukindlalt suletud konserve, mulgikapsaid. Järgmisel aastal lisandusid puuviljakompotid ja purgisupid. 1956. aastal võttis masin üle purgipesemise töö, mida seni oli tehtud käsitsi. Enam polnud muud vaja, kui ühest otsast purgid masinasse sööta ja teisest otsast puhtad välja võtta. Viiekümnendate aastate keskel saadi ka esimene etiketimasin.

ESIMENE „PÄRIS“ KONSERV OLI MULGI KAPSAD.

14 JUURED Tartu konservitehase töölised S. Püssa ja V. Peterson töötamas, 1953.

G. Paas, rahvusarhiiv

15 Mahla ja limonaadi tootmine koliti 1959. aastal Jaama tänavalt Kvissentali tee äärde. See oli juba tööstuse moodi: suurem mahlapress, kaanetusmasin, õunapesumasin ja etikettimiseks lint­ transportöör. Peatselt selgus, et tehase alla kuuluvad majandid polnud rentaablid ja neelasid ära kogu tootmistulu. Põhjus oli keskvõimu kehtestatud madalad hinnad põllumajandu­ssaadustele. Mõne aasta pärast viidi majandid tehase alluvusest ära, mis oli suur majanduslik kergendus.

Televisioonieelsel ajastul oli ühis­tegevus inimeste elus palju tähtsam kui praegu. Suur osa seltsielust veedeti koos kolleegidega.

Koos tehti isetegevust ja sporti, koos peeti pidusid. Tehasel oli oma võimlemis­ring, mees-, nais- ja sega­ansambel, rahvatantsu­ ring, mõnel aastal ka nais- ja segakoor, tehases toimusid mälumängud.

Aastal 1952 asutati näitering, mille kõrgaeg kestis kümmekond aastat, lavastajate hulgas oli nii asjaarmastajaid kui ka Vanemuise professionaale. Kõrvuti tollal kohustuslike Vene näidenditega mängiti ka Eesti klassikat. Selgeks õpiti Koidula „Kosjaviinad“, Kitzbergi „Libahunt“, Lutsu „Kapsapea“, Andres Särevi dramatiseeringus Tammsaare „Kõrboja peremees“, Vilde „Vigased pruudid“ jne. Külalisetendustel käidi maakultuurimajades, aga ka Tallinnas.

Tehase esimesed peod peeti praeguse raamatupidamise ruumides, hiljem oma klubis, mille ehituspalke tehaserahvas käis metsas ühiselt lõikamas. Peoõhtud olid populaarsed, tulemata jätsid vähesed.

Väga tähtis oli sport. Mida kõike tollases tehases ei harrastatud! Kergejõustik, võrkpall, jalgrattasõit, tõstmine, maadlus, lauatennis, ujumine, laskmine, suusatamine. Võisteldi omavahel ja tehaste teiste meeskondadega, võistlemas käidi ka teistes liiduvabariikides.

Baltikumi esimene lastetoit Salvesti ajaloos erilise tähendusega on 1960. aastad. Just siis pandi alus praeguste retrotoodete tootmisele. Konservitööstust peeti 1950.–1960. aastatel üheks perspektiivikamaks tööstusharuks mitte ainult Eestis ja Nõukogude Liidus, vaid kogu maailmas. Selle arendamisele püüti riiklikult igati kaasa aidata. Kümnendi keskpaik oli tehase elus pöördeline. Põllu tänaval valmisid uus tootmishoone ja abihoone, katlamaja, pumbamaja veehoidlaga ning töökojad.

Lisandus hulganisti uusi seadmeid: koore lahtivõtmiseks aurutamismasinad, juurvilja­ varte rebimise, purkide täitmise, villimis-, koorimis-, kaanetamis-, puhastamis-, tükeldamismasinad, transportöörid, tõstukid ja konteinervedu.

16 JUURED

LAIENES TEHAS, SUURENES SORTIMENT Meenutab Jaan Bergmann, tollane pearaamatupidaja ja arhivaar

Oli 1966. aasta jaanuar, kui võtmed üle anti ja hakati seadmeid tööle rakendama.

Ruumid paistsid vanade kõrval lausa tantsusaalidena. Paraku oli siingi raskusi, tootmisplaanid näisid olevat liiga suured, vilumatus kiskus algul töötasud alla. Paljud lõid käega ja lahkusid.

Uutele töölistele tuli aga kõike otsast peale näidata. Varsti hakkasid töövõtted selgeks saama, asi laabus ja aastaplaan täideti. See oli eelmisest peaaegu kolmandiku võrra suurem.

Tartu konservitehase lastekonservide tsehh, 1965.

E. Norman, rahvusarhiiv

17

Tartu konservitehase lastekonservide tsehh, 1965.

E. Norman, rahvusarhiiv

Meenutab Anna Anissimova, tollane peatehnoloog

Hakkasime tegema seitset toodet, mida Nõukogude Liidus varem ei valmistatud, sealhulgas mitut toorhoidist.

Uudiseks olid konservid lastele: maasikapüree, must­sõstrapüree, õunapüree. /…/ Konserv­ kurkide, marineeritud kõrvitsa, jõhvika-toorhoidise, ja pihlakatoorhoidise jaoks tellisime nüüd juba saksa- ja ingliskeelseid etikette – neid kaupu hakkasime ka eksportima.

18 JUURED Uue tootmishoone välisvaade, 1965.

E. Norman, rahvusarhiiv

Väikeettevõttest oli saanud suurtootja, kus päevas läks lattu üle 5000 kasti valmis­ toodangut. Kuuekümnendate alguses hakati valmistuma lastekonservide tootmiseks. Ungarist saabus 1966. aastal esimene lastetoiduliin ja alustati 11 tootega, millest porgandimehu on uuendatuna tootmises siiani. Need olid esimesed tööstuslikult valmistatud väikelastetoidud Eestis ja mujal Baltikumis.

Märksa suuremat tähelepanu hakati 1960. aastatel pöörama nii kokkuostetud köögivilja kvaliteedile kui ka sortimendile.

Sõjajärgsetel vaestel 1950. aastatel polnud see võimalik. Tollaste uudistoodete hulka kuulusid hapukapsasalat, hautatud lambaliha värske kapsaga, hautatud keel hernestega, aedoad singiga puljongis, põldoasupp

lihaga, hapukapsasupp tangude ja lihaga, kodune põldmarjadžemm, kodune aprikoosi­ džemm, marja-puuviljaassortii siirupis, punasesõstra toorhoidis, kontsentreeritud puljong, rassolnik neerudega, piprakurgid.

Väga nüüdisaegselt mõjuvad tollased kohalikule maitsele kohandatud supid: Tartu supp ja Eesti rassolnik.

Sirvides 1960. aastate etikette, äratab imestust ja imetlust, milliste põnevate toodetega tollase ülimalt normeeritud tootmise ajal välja tuldi. Näiteks prooviti 1963. aastal läbi mitu füüsalikonservi, millest parimaks tunnistati füüsali-pohlakeedis.

Marineeriti kabatšokke, patissone ja rohelisi tomateid, tehti jõhvika-aedviljasalateid ja õuna-­marjasalateid, pruuni kontsentreeritud põhikastet, vitaminiseeritud

19

porgandisiirupit ja keelt hernestega – need on vaid mõned isuäratavamad näited tollasest toodangust. Aastal 1963 hakati tootma Toome ja Tervise salatit, mida tehakse siiani.

Mõlema retseptid on pisut ­muutunud, aga mitte palju. „Tooraine tükeldamise viis on nüüd teistsugune, kurgisordid on teised, enam polegi selliseid jurakaid kurke nagu Nõukogude ajal, ­päevalilleõli asemel kasutame eestimaist rapsiõli, natuke on ka maitset teiseks timmitud,“ räägib peatehnoloog Marika Kramin.

Tartu tehasega ühendati 1963. aastal Viljandi konservitehas, mis jäi paljudeks aastateks Tartu konservitehase Viljandi tsehhiks. Tehas läks 1966. aastal üle viiepäevasele töönädalale. Pöördelised olid aastad 1967–1968 mahlatootmises. See

koliti Kvissentalist Põllu tänava uude hoonesse ja varustati uute seadmetega.

Lisandusid Ungari puuvilja-marjamahla ja mehude tootmise liin, Poola mahlapressid ja uued mahutid.

Uudse pakendi idee 60 aastat tagasi Juba 1967. aastal oli õhus ühekordselt kasutatava pakendi mõte. Ajalehes Edasi ilmunud tehase kvaliteedinõukogu tööd ja tulevikuvisioone käsitlevast artiklist võime lugeda: „Mõtlema kuluks hakata pakkimisele. Purgid pole head: tassi, pese, kipuvad purunema. Supid ja muu, mis korraga ära süüakse, peaksid olema minema visatavas pakendis.“

20 JUURED

Tartu konservitehase võistkond toiduainetetööliste spartakiaadil 1958.

Võidukas võistkond tõi kaasa üldvõitja karika. Salvesti arhiiv

Konservitehase esimene võidukas jalgrattakoondis linna spartakiaadil 1955. aastal. Vasakult T. Agussaar, M. Kangur ja V. Agussaar. Salvesti arhiiv Tollane Tartu ja Lõuna-Eesti elu kajastav ajaleht Edasi hoidis lugejaid konservi­tehase tegemistega pidevalt kursis. Artiklid kajastasid nii uute tootmisliinide avamist kui ka tehaserahva aktiivset seltsielu, tehase juubelite tähistamist, kohtumisi teiste tehaste töötajatega. Ajalehes domineerisid 1950. aastatel pigem ideoloogilised teemad, kuid 1960. aastatel muutusid artiklid rõõmsamaks ja elulisemaks. Erinevalt praegusest ajast polnud tehased tollal konkurendid,

21 vaid sõbrad ja kolleegid. Kujunes välja sõprustehaste ring, kellega sotsialistlikus võistluses võrreldi tootmisnäitajaid, tutvuti tootmisega, võeti mõõtu spordis ja peeti üheskoos pidu.

Tartu konservitehase sõprade hulka kuulusid Räpina tarbijate kooperatiivi Toola­m aa konservitööstus, Valmiera ja Sabile konservitehased Lätis, Kaunase tehas Leedus, Odessa Lenini-nimeline ja Kalinini-nimeline konservitehas Ukrainas, Benderi ja Tiraspoli konservitehased Moldovas. Sõprust arendati tollal ka kalakombinaatide ja õlletehastega. Suurtele tehasejuubelitele kutsuti kõik sõbrad.

Spordis võtsid omavahel mõõtu kõik Tartu tehased. Tehaste spordivõistluste traditsioon püsis elujõuline ka iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis.

Kõige tihedamalt suheldi lähima sõbra ehk ETKVL-i Põltsamaa põllumajandus­ kombinaadi konservitehasega, mille praegune järeltulija on Orkla kontserni kuuluv Põltsamaa tehas. Tutvuti teineteise tööga, külastati vastastikku tehaseid ja aiandeid.

Aastal 1961 võib Edasist lugeda, et Põltsa­ maal meeldis Tartu tehaserahvale kõige enam sealne kõrvitsate lõikamise liin ja sügi­ sesel ekskursioonil sõsartehases käis kogunisti 60 Tartu konservitehase töötajat.

Põltsamaal imestamist jätkus: 1961. aastal hakati seal esimesena Eestis pakkima toiduaineid tuubidesse, 1961 valmis seal esimene Põltsamaa kange sinep, järgmisel aastal lisandus joogiekstrakt Kosmos ja 1964 alustati seal esimese tehasena maailmas kosmosetoitude valmistamist. Tuubidesse villitud mahlu, suppe, pasteete ja isegi piimaga kohvi hindasid kõrgelt toonased kosmoseseiklejad. Tihti­ peale lõppesid vastastikused külastused põltsa­m aalaste puhkekodus Võrtsjärve ääres või tartlaste Pangodi-puhkekodus.

Tehti isetegevust, korraldati viktoriine ja seltskondlikke mänge, küpsetati lõkkel šašlõkki ja keedeti uhhaad.

Kiire moderniseerimine 1970. aastatel Nii tootmisbaas kui ka töötingimused paranesid 1970. aastatel. Juba 1970. aastal võeti kasutusele kapsalaadur, mis oli valmistatud naabertehases Võit ja klaastaara hakkas tehasesse saabuma kaubaalustele pakituna.

Uus, iseseisev tootmisüksus pooltoodete tsehh moodustati 1973. aasta alguseks.

Tsehhi töötajate hooleks oli valmistada puuvilja-marjamahlu ja püreesid, soolata kurke ning hapendada kapsast. Aastal 1973 juurutati mahlade aseptilise säilitamise tehnoloogia. Nii sai kuni villimiseni hoida suurtes mahutites tuhandet tonni mahla, mis võimaldas tootmist planeerida varasemast ühtlasemalt.

Konservitehas oli algselt ideelt hooajakäitis ja Nõukogude Liidu lõunapoolsetes piirkondades oli see nii kuni Nõukogude aja lõpuni: kui saak kogutud ja purkidesse-­ pudelitesse pandud, siis pandi töö seisma.

Tartus oli olukord teistsugune: tehases oli töö tagatud aasta ringi. See oli tähtis juba kas või seepärast, et kui tehas vahepeal seisma panna, siis poleks pärast taasavamist olnud tööjõudu kusagilt võtta või oleks see olnud madala kvalifikatsiooniga. Tartus aga jätkus aasta läbi tööd kõigile, nii spetsialistidele kui ka töölistele. Talvel tehti suppi, mahlamahutid võimaldasid ka mahla villida.

Aasta ringi töötavaid konservitehaseid oli 1970. aastate lõpus Nõukogude Liidus väga vähe.

Kõik need muudatused võimaldasid toodangu mahtu suurendada. Tartu konservitehas andis 1979. aastal 70% vabariigis toodetavate konservide kogusest. Sortimendi väljatöötamisel tuli küll lähtuda üleliidulisest nomenklatuurist, kuid see polnud jäik: Tartu konservitehases toodetav erines sellest tunduvalt. Kohalik sortiment oli ­teistsugune, seetõttu oli ka tehasele eraldatud seadmete ja tootmisliinide nomenklatuur osalt teistsugune kui tarvis. See aga

22 JUURED

1974

TEHASE AJALOO TÄHTSAMAD ETAPID

Kasutusele võeti kapsa hapendamise ja säilitamise hooned vastvalminud betoonbasseinidega.

1977 Töötati välja ja kinnitati Tartu konservi­tehase kaubamärk.

1978 Viljandi tsehhis alustati lihakonservide tootmist plekktoosidesse.

1979 Põllumajandusosakonnas kasvatati esimesed maitsetaimed, ühtekokku 12 erinevat, mille kogusaak oli kuivatatuna 320 kilo.

põhjustas käsitsitööd ja nõudis lisatööjõudu. Osa seadmeid kohandati ratsionaliseerimise käigus.

Tehasel oli isegi oma ratsionaliseerimisplaan ja -eesmärgid. Näiteks 1976. aastal oli ülesanne rakendada 120 ratsionaliseerimis­ ettepanekut ja saada sel teel 40 000 rubla säästu. Töötajate tollast arvu arvestades tuli seega üks ette­panek peaaegu iga viie töötaja kohta. Kõige tõhusamaks osutusid neist lukksepp Ivan Bersenjevi moderniseeritud etikettimismasin ja lukksepp Lev Saage karusmarja­sorter. Seni etikettis masin ainult kuni liitriseid purke, nüüdsest aga sai masinal etikette paigaldada ka kolmeliitristele purkidele, mis tollal olid laialt kasutuses ja mida tehaserahvas „balloonideks“ nimetas. Lev Saage karusmarjasorter aga oskas jagada marjad suuruse järgi kolme ossa. Seda tööd tehti varem käsitsi.

Nõukogude ajal oli Tartu konservi­ tehas ainus riikliku alluvusega konservi­ tehas Eestis. Seetõttu olid „ülevalt“ tulnud korraldustega ette nähtud mitte ainult valmistoodangu sortiment, kogus ja hind, vaid ka Eestist varutava tooraine kogus ja hind.

Osa toorainet osteti aga mujalt ja selle hankimisel tuli tollastes tingimustes olla vägagi leidlik. Ajalehes Edasi annab 1977. aastal Moissei Sverdlov (direktor aastatel 1969– 1978) ülevaate tehase tooraine­allikatest: „Põllumajandussaadusi varume nii sovhoosidelt-kolhoosidelt kui ka individuaal­ aiapidajatelt. Pärnu kandist, rannajoont pidi kuni Iklani, toome kurke. Peipsi äärest, Varnja ja Kolkja ümbrusest sibulat ja porgandit. Rabarberiga varustavad meid põhiliselt Tartu linn ja rajoon, Petseri ja Värska mailt ostame aedmaasikat. Peame põhiliselt arvestama oma koduvabariigi võimsusi ja võimalusi. Õunu ja ploome toovad meile küll ka Ukraina, Leedu ja Läti, aga aedmaasika ja kas või kõige tavalisema sibulaga on rohkem raskusi. Sibulat kasvatatakse koduvabariigis küllalt, kuid konservitehasele alati ei jätku,

23

Tartu konservi­tehase kaubamärk kuni 1977. aastani.

Tartu konservi­tehase uus kaubamärk.

24 JUURED sest tihti on kasvatajatel kasulikum mujale turustada.“ Marjad tulid põhiliselt Vasula, Rõhu jt aianditest, samuti osteti neid kokku elanikkonnalt. Eestist saadi marju vähem kui sooviti, kaugelt sisse vedada neid aga ei saanud, sest marjad riknevad kiiresti ja pealegi tuli need tehases veel ka puhastada.

Seitsmekümnendatel aastatel paranes tootmisbaas ja ka töötajate elu läks mõnusamaks. Moissei Sverdlovit mäletatakse tehasetöölistele söökla rajajana. Enne seda keetsid töölised lõunat tsehhis elektri­pliidil.

Sööklas olid soodsad hinnad, head kokad ja omahinnaga värske tooraine, nii et toit oli maitsev ja kõik rahul. Ka praegu on ette­ võttes tagatud oma töötajatele soodsate hindadega toitlustus.

Tehas aitas ka igapäevaste toiduainete hankimisel, Nõukogude ajal polnud ju poest midagi eriti saada. Tollal töödeldi konservidesse ja suppidesse pandav liha tehases kohapeal: sisse tuli terve sea- või veisekere, mis konditustati. Liha läks tootmisse, karkass aga tükeldati ja müüdi soodsa hinnaga oma töötajatele. Sellega sai peret väga hästi toita, sest inimesed olid lihtsate ja säästlike toitude valmistamisel väga osavad.

Ka köögi- ja puuviljad olid tehaserahvale soodus­hinnaga ning pärast puu- ja köögi­ viljabaasiga liitumist müüdi klubi ruumides vahel isegi banaane ja apelsine, millest linna­rahvas võis vaid unistada.

Tollal valitses kõikjal korterikitsikus.

Tehaserahval aitas seda mõnevõrra leevendada asjaolu, et ettevõtted võisid oma töötajate tarbeks ise elamuid ehitada, teised ootasid aastaid ja aastakümneid riiklikus korterijärjekorras. Tehase teine 12 korteriga elamu valmis 1972. aastal, kümnendi teisel poolel lisandus neile veel 36 korteriga maja.

Tehaserahvas hakkas 1970. aastatel ühiselt korraldama ekskursioone Nõukogude Liidus. Mujale sai tollal vaid

Ühisreis. Asta Londoni erakogu

erituusikutega, mida jagati kõige „ustavamatele“. Bussiekskursioonidel käidi Lätis, Leedus, Leningradis, Kroonlinnas, Uuralites, Murmanskis, Musta mere ääres, laevareisil mööda Volgat ja paljudes teistes kohtades. Hiljem hakati lennukiga käima, siis jõuti ka kaugemale: Samarkandi, Jerevani.

Kaasa said kõik soovijad, nii tsehhi­töölised kui ka kontorirahvas. Autosid oli tollal vähe ja töökoha korraldatud ekskursioon olid pea ainus võimalus mõnusalt ilma näha.

25

ELAMISTINGIMUSED MUUTUSID PAREMAKS Meenutab Anne Suvi, tehnoloog, tehases alates aastast 1978

Esimesed kolm aastat elasime koos Astaga (Asta London, hilisem tehase raamatupidaja) tehase kontorihoones. Kui hommikul pesema läksime, piilusime ukse vahelt, ega kontorirahvas veel ei liigu.

Mahlatsehhi hoones ja klubihoone suures saalis elati ka. Ühiselamu ehitamist oodati kaua, aga lõpuks see ei saanudki valmis.

Meenutab Anne Känd, tootmisjaoskonna töödejuhataja, tehases aastast 1981

Anne Suvi.

Alguses elasime klubihoones. Kui me sealt ära kolisime, pandi meid mahlatsehhi hoonesse. Seal sadas vihm sisse. Kui suvepuhkuselt tulime, olid vaibad märjad.

Pärast abiellumist saime esimese korteri Supilinna, minu mees töötas ka tehases.

See oli kööktuba, 16,4 m². Hiljem saime korteri uude, äsja valminud majja.

Meenutab Piibe Arrak, tehase kunstnik 1966–1999

Tehase kortermajade ehitus.

Salvesti arhiiv

Kortereid jagati Nõukogude ajal tasuta, aga jätkus neid vähestele. Tehas ehitas neli maja, viies jäi pooleli. Korterid anti kätte „karpidena“, sisu tuli igaühel ise teha. Mina sain kolmetoalise korteri kolmandasse majja aastal 1976. Enne seda elasime neljakesi 14-ruutmeetrises kitsas külmas ühisköögiga toakeses.

Korterite jagamisel eelistati töölisi või juhtkonda, see, et mina korteri sain, oli suur vedamine. Praeguseks pole tehaseinimesi meie majja kuigi palju järele jäänud, aga mõned ikka on.

26 JUURED

EKSKURSIOON OTSUSTAS TÖÖKOHAVALIKU Meenutab Asta London, raamatupidaja, tehasest aastast 1978

Aastal 1977 olime Tartu konservitehases praktikal, pärast seda olid kõik teed lahti ja oleksin võinud tööle minna kuhu iganes tahtsin. Oli teada, et Tartu tehases korraldatakse suvel ekskursioon Krimmi ja mul oli nii suur tahtmine kaasa minna, et see otsustas mu töökohavaliku.

Ühisreis. Asta Londoni erakogu

Järgmisel aastal läksime Murmanskisse. Juba talvel korjasime suveks konserve, näiteks alakaalulisi suppe ja Mulgi kapsaid, ladusime bussi pagasiruumi konserve täis, telgid võtsime kaasa, mehed tegid õhtuti veel tehases telgivaiu.

Reisil tegime õhtuti lõkkel üheskoos suppi või muud purgisööki, kohapealt ostsime värsket kraami juurde. Hommikuti keetsime üheskoos kohvi või teed, õhtuti olid igasugused üritused, nii et lusti sai kõvasti. Ükskord tuli ka direktor Matti Holter meiega kaasa. Ta oskas laulda, rääkis nalju, mängis pilli – oli hästi vahva. Me olime nii tänulikud, et saime ühiselt bussiga kuhugi minna. Tol ajal oligi kombeks, et kolleegidega veedeti ka vaba aega, võimalusi oli ju vähe.

Matti Holter. Asta Londoni erakogu

27

Ühisreis. Asta Londoni erakogu

Tippaeg 1980. aastatel Tartu konservitehas anti 1981. aastal toiduainetööstuse ministeeriumi alluvusest üle vastasutatud aiandusministeeriumile. Sama aasta augustis liideti tehasega osa seni Tartu kaubandusvalitsusele kuulunud Aardla puuja köögiviljabaasist mahtuvusega 3600 tonni.

Aardla tänava filiaalis valmistati kartulit ja köögivilja ette linna ühiskondliku toitlustuse ettevõtetele, samas toodeti linna sööklatele ja restoranidele hapukapsast ja toorsalateid.

Aardla baas jäi tehase koosseisu kuni 1990. aastani.

Tartus avati kolm aed- ja puuviljale ning neist tehtud konservidele spetsialiseerunud kauplust. Üks oli praeguse Rüütli tänava alguses, teine Tähe ja Pargi nurgal, kolmas Riia mäel.

Kümnendi jooksul tehtud uuendustest on tähtsamad mahlatsehhi rekonstrueerimine 1979/1980. aastal ja taaralao valmimine 1986. aastal. Rekonstrueeritavasse mahlatsehhi paigaldati 1979–1980 ligi sada suurt mahlamahutit. See võimaldas säilitada kuni 2,2 miljonit liitrit maha ehk ligi 2,5 korda varasemast enam. Vähenes hooajalisuse surve, sest mahla saadi villida pikema aja jooksul.

Apelsinid ja banaanid Pärast Aardla puu- ja köögivilja­baasiga liitumist saadi sealt aeg-ajalt apelsine ja banaane, mis olid siis täielik haruldus.

Tehase klubis korraldati nende müük, inimesed olid väga tänulikud.

28 JUURED Anne Känd.

KILLUMERI TAARALAOS Meenutab Anne Känd, tehases aastast 1981

Esimene töökoht oli mul taaralaos. Esimesel tööpäeval küsisime töökitleid, selle peale hakati naerma ja öeldi, et meile on vaja hoopiski puhvaikat, vilte ja kalosse – taaraladu oli lageda taeva all. Võis ka oma jalanõudega minna, aga seal oli killumeri. Purgid olid lageda taeva all, vesi sadas sisse, külm lõi need lõhki ja nii need killud tulid. Tohutud kaod olid.

Enne taaralao valmimist 1986. aastal hoiti taarat lageda taeva all ja taaraosakonda peeti tehase kõige hullemaks kohaks.

Nõukogude ajal toodi purke põhiliselt Venemaalt: veeti vagunitega kohale, tehasel olid nende pesemiseks s­ petsiaalsed masinad.

Tehas võttis ka elanikelt purke vastu. Värava kõrval oli kiosk, kuhu neid võis tuua, sissetegemise ajal käisid inimesed sealt ka purke ostmas. Purgi- ja kastiprobleem oli päevakorral pidevalt. Mure ikka üks ja seesama: ei jätku, ei ole kvaliteetne. Kehv oli olukord ka kastidega. Kaste valmistavat ettevõtet Eestis ei olnud, seepärast tuli ringluses olevaid kaste tehases pidevalt parandada ja ise uusi teha.

Pakendiprobleemid seadsid tootmisele piirid. Ajalehes Edasi 1988. aastal ilmunud artiklis „Omadega purgis“ kurdab peainsener Enn Pehk: „Oleme katsetanud pihlakapüreega, nõgestega. Kaup läheks küll, aga meie pakend on kohutav. See ei konkureeri üheski välisriigis“.

Hiiglaslikele tootmismahtudele vaatamata oli tollal palju käsitsitööd. Mahla­tsehh oli küll automatiseeritud, kuid suppide ja lõunaroogade valmistamisel täideti supipurke käsitsi ja ka kastidele pandi etikette käsitsi. Anne Suvi, tollane tehnoloog meenutab: „Herneid mõõdeti supisegusse mõõdu­nõuga, aga suuresti käis see kogemuse järgi. Eks seda toodangu väljatulekut ikka kontrolliti ja ka laboris tehti pidevalt analüüse, nii et päris huupi me ikkagi ei toimetanud. Supipurgi täitmise liinil oli neli töötajat, seal muutusid justkui liini osaks.“

Vana aja kartulikrõpsud Aastal 1989 hakati tootma kartulivahvleid, mis olid maitselt veidi sarnased praeguste kartulikrõpsudega. Tooraineks polnud aga mitte kohalik kartul, vaid Leedust ja Valgevenest ostetud kartulihelbed. Kartulivahvlite tootmiseks pandi üles suur kaarhall, mis värviti elevandiks: eestpoolt nägu, taga saba. Vahvlitegemist käidi õppimas Lätis.

Tartu konservitehase 29 tootmisosakonna juhataja Katrin Kaasik, 1984.

Rahvusarhiiv

HERNEL EI TULE KEEL VÄLJA Aastad 1986–1988 olid tehase ajaloos kõige suurejoonelisemad: töötajaid oli 900 ja toodangu maht ulatus 50 miljoni ting­ toosini ehk 20 miljoni kilogrammini aastas. Tehase abimajandis kasvatati kartulit, ­p organdit, maitsetaimi, arooniaid, isegi lilli. Tollastest mahtudest annab ettekujutuse fakt, et taime­kasvatusega oli hõivatud üle saja töötaja. Peeti astelpajuistanduse rajamise plaani – 30 aastat enne seda, kui astel­pajust sai restoranide lemmik ja kohalik hõrgutis, millega Eesti kööki turgutada.

Meenutab Marta Tarus, valmistoodangu laohoidja, töötas tehases 1949–1993

Kvaliteediga seoses läks käibele laborijuhataja lause: „Hernel ei tule keel välja!“ Parajasti toodeti Hautatud herneid keelega, kuid keele ettenähtud osamass ei ulatunud selles partiis kehtiva normi näitajani ja toodangule ei saanud anda realiseerimisluba.

30 JUURED

31

PARTEIKOMITEE VÕITLES KÜLMAGA Põhiline osa toorainest tuli aga mujalt.

Praeguse stabiilse olukorrani jõudmiseks, kui tooraine varumisel peetakse kinni nii tarne­graafikutest kui ka kogustest, on Salvest teinud läbi pika arengu täis kriise ja konflikte, uputusi ja ikaldusi. Käsu­ majanduse ajal olid ülevalt poolt kindlaks määratud nii majandite varumisplaanid kui ka konservitehase tootmisplaanid, kuid need ei kõlanud sageli kokku. Majandites köögivilja säilitada ei suudetud, polnud sobivaid tingimusi, tehas aga ei jõudnud alati nii palju vastu võtta, kui heal aastal majanditest tuli. Tooraine tuli töödelda lühikese ajaga, see ei säilinud, sest polnud tingimusi. Heal hooajal oli toor­ainet meeletult. Ladudesse ei mahtunud ära, ka hoovid ja seinaääred olid täis. Olid lausa toorainemäed, meenutavad tollased töötajad.

Praegu mõjub nõukogudeaegne plaani­ majandus naljakalt ja veidralt. Jääb isegi arusaamatuks, kuidas selle kõigega hakkama saadi. Olgu aasta hea või halb, läbib

Meenutab Sirje Põder, sekretär aastatel 1966–2016

Uputuste ajal oli õu kaupa täis, kuid teha polnud midagi, sest hoonetest oli puudu.

Kord oli jälle nii, et õu oli kaupa täis. Parteikomiteest helistati ja noomiti, et ilm läheb külmaks, aga teil on kõik õue peal, võtke midagi ette.

Aga mida me saime ette võtta, pealegi oli tööpäev oli juba läbi ja inimesed suuremalt jaolt koju läinud. Lubasin, et otsin direktori üles ja annan talle teada. Jäädi selleks korraks rahule. Aga mida saimegi ette võtta, kui kaupa polnud kuhugi panna?

32 JUURED

KULUNUD PORTFELLI SALADUS

ŠEFID KÄISID ABIKS Meenutab Piibe Arrak, kunstnik 1966–1999

Kuu lõpus oli vaja plaani täita, siis oli kontorirahvas ka tehases abiks. Isegi direktor – kõik pidid oma ettenähtud tunnid ära tegema. Abiks käisid ka šefid ehk teiste ettevõtete inimesed, isegi Tartu kunstimuuseumi direktor Vaike Tiik saadeti teha­ sesse tööle. Mõni päev tsehhis tööl käia polnud raske, aga neil, kes seal aastaid töö­tasid, oli raske: oli tõstmist ja niiskust, kuumust, külma ja tuuletõmbus. Aga ega sel ajal inimesed väga töökohti vahe­ tatud, ei virisetud ja peeti vastu.

tehase elu kajastavaid artikleid ajalehes Edasi ikka ja jälle kurtmine, et ­kokkulepped ei pea: kord saadetakse midagi liiga palju, kord liiga vähe, kord liiga lühikese aja jooksul, kord siis, kui tehasel pole sellega enam midagi peale hakata. Kõige enam leheruumi pühendati õuntele, aeg-ajalt uppus tehas ka kapsasse, kurki ja kõrvitsasse.

Uputustega hakkama saamiseks rakendati tööle kontorirahvas ja kõrgemad instantsid suunasid tehasesse ka teiste ettevõtete

Meenutab Asta London, kunagine raamatupidaja, tehases aastast 1978

Veel 1980. aastatel käisid toorainet otsimas ja ostmas kokkuostjad, kulunud portfell raha täis. Tulid hommikuti tehasesse, said kassast raha, panid selle suurde portfelli ja läksid kaupa ostma.

Raha maksti kohe kätte. Keegi varuja oli kord unustanud portfelli koos rahaga bussijaama. Hommikul ärkas, ehmus ja hakkas portfelli otsima. Läks bussijaama tagasi ja seal see oligi: portfell oli nii vana ja viletsa väljanägemisega, et keegi polnud seda tahtnud. Kokkuostjad elasid üldiselt hästi, aga portfellid olid küll kõigil väga vanad.

töötajaid, keda nimetati šeffideks. Sageli ei saadud neid nii palju, kui oli lubatud. Siis oli direktor Nikolai Preimanil jälle põhjust aja­ lehes pahandada: „Sangarist on lubatud meile iga päev 40 inimest, käinud on keskmiselt ainult 10. Naha­kombinaadist ei ole ühtegi töötajat näinud, kuigi meile teatati, et saame sealt viis töölist. Almeta ja Kooperaator on inimesi ettenähtud arvul saatnud.“ Hiilgeaegadel oli tehas kui omaette maailm. Peale tootmise hõlmas see ka töötajate

33

Veobaasi laadimisala, 1986.

Salvesti arhiiv

Puhkekodu Pangodi järve ääres, Salvesti arhiiv Tehase tervishoiupunkt, 1982.

Salvesti arhiiv

15 pere elamu Muru tänaval, 1985.

Salvesti arhiiv

vaba aega, harrastusi, tervist jpm. Ühiskondlike ametite nimekirjas olid sellised tegelased nagu kalameeste sektsiooni juht, teatri­volinik, ajakirjanduse volinik, raamatute levitaja. Valitses nii ajalehetellimuste, raamatute kui ka teatripiletite defitsiit, üheskoos oli neid hankida märksa lihtsam.

Tehasel oli oma autopark, kauplus Sügis, hambaravi- ja füsioteraapiakabinet, velskri­ punkt, arst, kes kord nädalas linna polikliinikus tehaserahvast vastu võttis, oma

spordimetoodik, aianduskoperatiiv Elva lähistel, puhkekodu Pangodi järve ääres, söökla, einelaud. Tehase töötajatele oli ehitatud mitu elumaja – elu nagu lill!

Tehase 40. sünnipäevaks 1986. aastal oli sortimendis 134 toodet: salatid, supid, lõuna­road, köögivilja­konservid, kompotid, keedised, džemmid, povidlod, lastetoit, mahlad ja mehud, Viljandi tsehhis valmisid ka lihakonservid. Aastatel 1960–1970 ilma teinud kasemahla ja rabarberihoidiste

34 JUURED

vastu oli huvi vähenenud, u ­ udistoodetena ­lisandusid külmsupp Suvi (tootmises siiani, läbis just hiljuti väikese värskenduskuuri), Turisti eine, marineeritud kaalikad, õuna-­ viinamarjajook. Tartu konservitehase kasvatatud, kuivatatud ja kenasti pakendatud maitseaineid esitleti näitustel ja aeg-ajalt jõudis osa neist ka kauplustesse müüki.

Tollasest majanduspoliitilisest taustast annab ettekujutuse lõik 1987. aastal ajalehes Edasi ilmunud Asta Niinemetsa artiklist: „Kui siinkohal meenutada, et üleliiduline harukondlik instituut ei suuda juba mitmendat aastat otsustada, mida teha, kui arooniakompoti purki mahub 500 g asemel 490 g marju ning kuidas toimida

Naabriks Vene sõjaväelennuväli Tehasest läks üle sõjalennukite lennurada ja lennuväligi oli väga lähedal. Õppuste ajal oli majas nii jube müra ja värin, et kõik tundus kokku varisevat. Kui kõige suurema müra ajal juhtus keegi helistama, paluti sel toru otsas natuke oodata, et lennuk ära lendaks ja saaks edasi rääkida. Lennuväljal mürisesid aga aeg-ajalt tundide kaupa lennukid paigalseisus – räägiti, et kulutavad kütuselimiite, ei viitsi lennata. Tunde kestnud mürin oli õudne.

35 normist peenemate porgandi­kuubikutega, on konservi­tööstuse tegevus­vabadusest selge pilt.“ Isemajandamisele üleminekust hakati rääkima aastal 1987, üleminek pidi toimuma 1. jaanuaril 1988. Riiklike normidega reguleeritud majandus oli sellest veel määratus kauguses. Puu- ja köögivilja kokkuostu ja müügi hinnapoliitika oli lootusetult sassis: põhiliste toiduainete kokkuostu ja müügi vahel olid tohutud käärid. Tehase peaökonomisti Kalle Rannu sõnul oli tollal ligi 70% tootmismahust selline, mille omahind oli jaehinnast kõrgem, aga tehas kahjumiga töötada ei saanud.

Seega maksis riik iga aastaga üha kasvavat dotatsiooni, mis 1989. aastal oli 4,7 miljonit rubla: 3,7 miljonit aedviljakonservide tootmiseks ning üks miljon puu- ja köögivilja hinna­ vahe katmiseks. Tehase võimuses ei olnud hinnakujundust muuta, seda tehti riiklikult, tooraine ja toodangu kogust reguleerisid riiklik tellimus ja fondid.

Pöördelised 1990. aastad Pöördeline oli 1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus mitte ainult Eesti riigile, vaid ka tehasele. Tehase absoluutne tippaeg oli 1988. Töötajaid oli 600–700 ja suurüritused, aastapäevad ning aastavahetusepeod olid võimsad. Neid peeti tehase klubis, aga ka Vanemuise teatris või mõnes restoranis.

Kümnendi lõpus, 1990. aastate alguses tuli tootmises järsk langus. Meeskond jäi väikeseks, aga õlatunne kasvas suuremaks. Isemajandava Eesti ehk IME printsiip, perestroika, avalikustamine, demokratiseerimine ja muud riiklikud tormilised liikumised jätsid tootmisele oma jälje. Viimastel päevadel 1989 kinnitas ENSV ülemnõukogu vabariigi 1990. aasta eelarve ning selle 8. paragrahv kõlas nii: „Lõpetada hinna­ vahede hüvitamine naha- ja karusnahatööstusele ning Eesti NSV Agrotööstuskomiteele

KONDITUSTAJAD PANDI LUKU TAHA Meenutab Ilona Leosk, ostuspetsialist tehases aastast 1988, ostuosakonnas alates 1997. aastast

Liha tellisin tervete rümpadena veel 1990. aastate lõpuski. Konditus­ tajad töötasid seal, kus praegu on ostulao kontor.

Töötajad pandi luku taha, et nad liha minema ei tassiks – kõigest oli puudus ja vargused olid sagedased.

36 JUURED

ja ETKVL-ile nende poolt varutud kartuli ja köögivilja, samuti konservide ja tärklise osas.“ Tehases hakkasid 1990. aastast käima väliskonsultandid, kes tööd analüüsides püüdsid leida selle ümberkorraldamise võimalusi kasumlikuks. „Tähtis pole toota ainult tootmise pärast, tähtis on anda sellist kaupa, mida nõutakse“ ja „tuleb tõsta rentaablust, pooled töölistest ja pooled ametnikest ei tee pool tööaega tööd“. Konsultantide nõu­ anded, mis praegu kõlavad aabitsatõdedena, tähistasid uue ajastu algust.

Aastakümneid oli konservitsehhis töötatud kahes vahetuses, vahel isegi kolmes.

Pärast Eesti iseseisvumist vähenes tootmine drastiliselt. Endised müügi- ja hankekanalid

enam ei toiminud. Nõukogude Liidu suur ja täitmatu turg langes ära, meie kauplused aga täitusid lääneriikide kaupadega. Mahlatsehh pandi seisma, kartulivahvlite tootmine peatati ja konservitsehh läks üle ühe vahetusega tööle. Isegi üks vahetus ei töötanud pidevalt, vahepeal oli tööd ja siis jälle polnud.

Oli ka selline aeg, kui Salvesti töötajad käisid teistes tehastes tööjõuna abiks: kalatööstuses, Vasula põllul maasikaid korjamas.

Tehasest lahkusid head spetsialistid. Olukord muutus paremaks 1996. aastal ja tulid ka uued inimesed. Tööd jätkus küll veel ebaühtlaselt, kuid tööpausid jäid järjest lühemaks ja harvemaks. Puhkus oli 1997. aastal küll veel paar nädalat tavalisest pikem, kuid töö enam-vähem pidev.

37

HIILGUST JA JÄRGNEVAID VILETSUSAASTAID KAJASTAVAD TOODANGU KOGUNÄITAJAD

1966 8

1976 16,1

miljonit miljonit kilogrammi kilogrammi

1980 18,2

miljonit kilogrammi

1985 19,6

miljonit kilogrammi

1988 20,2

miljonit kilogrammi

1990 16,8

1995 2

miljonit miljonit kilogrammi kilogrammi

KESKMINE TÖÖTAJATE ARV Nüüdseks on töötajate arv tõhusama tegevuse tõttu veelgi vähenenud.

VIIMASE KÜMNENDI TÖÖTAJATE ARV (taandatuna täistööajale)

1988 1989 1990 1991 1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 823 802 586 575 512 322 235 234 203 184 175

2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020 134 134 133 127 132 133 157 175 191 188 174

Plekktoosid ei toonud edu Klaaspurkides suppe ja lõunaroogasid tuntakse ainult Ida-Euroopas ja endise Nõukogude Liidu aladel, Euroopas neid peaaegu pole. Salvestis hakati 1990. aastate keskel teiste riikide eeskujul pakendama lõunaroogasid ja suppe plekk­toosidesse. Tehti valmis mitu partiid, aga edu ei tulnud: Eesti inimene on klaaspurgiga harjunud ja tahab näha, mida ta sööma hakkab.

Plekktoosidesse tootmine lõpetati ära, ainult Viljandi tsehhis tehti edasi lihakonserve.

38 JUURED

Marika Kramin.

NII PEABKI OLEMA Meenutab Marika Kramin, peatehnoloog, tehases aastast 1981

Suur osa personalist vahetus 1990. aastate keskel. Uued spetsialistid ei osanud seadmetega esialgu toime tulla. Oli vaja seadistada püree valmistamise liin.

Tulid lihakombinaadi mehaanikud, panid püreemasinad tööle, aga ploomikivid välja ei tulnud – tuli ainult mõni üksik. Mehhaanikud probleemi ei näinud ja kinnitasid, et kõik on korras, nii peabki olema.

No peab, siis peab. Sai ploomi­ koorem läbi, tiguaurutajamasin tehti pesuks lahti ja äkitselt oli terve põrand ploomikive täis – tigu oli tagurpidi käima pandud. Viga sai parandatud, aga ütlus „nii peabki olema“ on käibel siiani.

Kasutame seda siis, kui keegi kahtleb, kas asjad ikka peavad olema just nii nagu nad on.

Erastamise järel alustati tööd imago ja kvaliteedi parandamiseks. Vahetati välja kaaned, etiketid ja uuendati retseptid.

Osteti uusi seadmeid, saadi kvaliteet paremaks. Uue aastatuhande alguses võeti ette suurem rekonstrueerimine, mille käigus uuendati nii ruumid kui ka seadmed. Tollal soetatud vaakumsegamisaparaat Koruma 1 ja 2016. aastal ostetud Koruma 2 tõid kaasa uue tehnoloogia ja uued tooterühmad, nende hulgas pehmes pakendis lastetoit, mis on praegu kõige olulisem ekspordikaup.

Tehase 75 aasta pikkune ajalugu on kirju: järkjärgulise arenguga tõusude vahel on olnud ka järsk langus, mis kaasnes ühiskondlike muutustega Eesti iseseisvumisel. Koos kogu toiduainetööstusega pandi 1990. aastatel alus uuele arengule, mille käigus on kunagisest kohaliku tähtsusega väikesest konservitehasest kasvanud välja mitmekülgne toiduainete tootmise ettevõte, mis suudab edukalt konkureerida ka välisturgudel.

MIS ON NORMAALNE? Meenutab Marta Tarus, tehases 1949–1993

Minu arvates on tootmistegevus just nüüd normaalne. Nüüd (aastal 1996, kui toodang on tippajaga võrreldes langenud enam kui kümme korda – toimetaja täpsustus) toodetakse vaid seda, mida müüa saab, s.t mida vajatakse, tahetakse. Varem oli tihtipeale üks arutu mahu tagaajamine. Ükskõik, kas kellelegi oli vaja seda toodangut või ei.

39

ERASTAMISE KROONIKA 1991 Tartu konservitehase baasil moodustati riiklik aktsiaselts ehk RAS Säilis. Tartu maakonnavalitsuses registreeriti nn teist tüüpi RAS Säilis ja RAS-i Säilis allüksus Tartu Konservitehas. Sama aasta juulis moodustas RAS Säilis Viljandi konservitehase eraldi juriidilise üksuse, mis registreeriti 10. septembril 1991 kui RAS Säilis Viljandi Konservitehas.

1993 AS-i Salvest asutasid 8 juriidilist ja 42 eraisikut.

1994 Erastamisagentuur müüs 17. märtsil RAS-i Säilis Tartu Konservitehase aktsiad 100% AS-ile Salvest ja 1995. aastal RAS-i Säilis Viljandi Konservitehase AS-ile Alviko.

1996 Moodustati AS Salvest Tartu Konservitehas.

Tehase uueks ärinimeks sai 2000. aastal AS Salvest.

40 JUURED

ERASTAMINE JA ESIMESED ERASTAMISJÄRGSED AASTAD Meenutab Veljo Ipits, omanik

Julgen ennast arvata Eesti ettevõtluse pioneeride hulka. Eraettevõtlust hakati lubama 1. juulist 1987 ja sellest ajast alates olengi selles tegev olnud. Alustasin kaubanduses, olen väljaõppinud kaupmees: lõpetanud ülikoolis kaubandusökonoomika ja selles valdkonnas ka töötasin. Lihtne see aeg ei olnud, aga küllap oli siis omajagu uljust, julgust ja tahtmist.

Siis tuli Eesti Vabariik ja erastamine. Erastama hakati kõigepealt ettevõtteid, mis polnud kuigi heas seisus ja vajasid kordategemist. Konservitehas otsustati maha müüa esimeses voorus. Tudengina olin sattunud korra sinna isegi tööle: tõstsin autoklaavist kolmeliitrisi mahlapurke välja – palav, aurune, raske. „Siia ma enam kunagi ei tule,“ mõtlesin tollal, aga läks teisiti.

Erastamiseks panime kokku investorite grupi ja aktsiaid ostsid ka tehase töötajad. Peale meie teisi pakkujaid ei olnudki. Esimesed 10–15 aastat ei võtnud ma tehasest dividendi, mul olid ka mõned muud ettevõtted, kust sain tulu. Lõputult see muidugi ei võinud kesta, aga tasapisi oleme majandusliku poole paika saanud. Olen ikka öelnud, et tehasel on vedanud, et tal on üksainus omanik.

Oleks neid viis või kuus, tahaksid ju kõik tulu saada.

41

Veljo Ipits.

Tehnoloogiline areng kui uue ja vana süntees Tehnoloogiline areng on pidev uue ja vana süntees, kus tehnoloogilised uuendused saavad tuge nii traditsioonilt kui ka intuitsioonilt. Esimene suurem murrang tehnoloogias tuli 1990. aastate keskpaigas, kui enam-vähem olid möödas kriisid Eesti iseseisvumise ja Nõukogude Liidu suure turu ära­ langemise tõttu. Iseseisvuse alguses 1994. aastal müüdi Tartu konservi­ tehase baasil asutatud riiklik aktsiaselts Säilis aktsiaseltsile Salvest. Senini oli suur osa toodangust valminud Moskvas kinnitatud üleliiduliste retseptide järgi.

Nüüd hakati neid üle vaatama ja Eesti tarbija maitsetele kohandama, lähtudes siinsest toidutraditsioonist ja harjumuspärasest maitsest. Üheksakümnendate keskpaigast hakati rohkem tähelepanu pöörama ka tooraine kvaliteedile.

Kuigi enamik seadmeid uuendati alles järgmise aastakümne alguses, viidi juba siis ellu mõningad põhimõttelised muudatused. Suvel 1995 hangiti Saksa­maalt kaks kasutatud moodsamat horisontaalrotatsioon autoklaavi konservide steriliseerimise nüüdisajastamiseks. Soomest õnnestus hankida twist-off-tüüpi ehk keeratava kaanega klaastaara kaanetamisseade. Suuremate

TEHNOLOOGIA

Esimene suurem murrang tehnoloogias tuli 1990. aastate keskpaigas, kui enam-vähem olid möödas kriisid Eesti iseseisvumise ja Nõukogude Liidu suure turu äralangemise tõttu.

t­ ehnoloogiliste pööreteni veel ei jõutud, aga tehnoloogiline protsess, temperatuur, aeg jm vaadati üle. Näiteks muudeti autoklaavide režiimi: toitainete säilivuse tagamiseks ja parema maitse saavutamiseks vähendati kuumtöötluse aega. Vähendati ka toodete happelisust ja soolasisaldust. Paljusid tollaseid tooteid tehakse siiani, näiteks on tollest ajast püsinud sortimendis seljanka, millega oldi Eesti turul esimesed ja mis siiani on üks müüdumaid tooteid.

Salvesti üheski tootes ei olnud säilitusaineid 1995.–1996. aastani. Sel ajal aga hakkasid meie kauplustesse importkaubana ilmuma säilitusainetega valmistatud „igisäilivad“ keeksid

ja rullbiskviidid, plastpudelis ketšupid ning kastmed. Nende eeskujul valmistati senise klaaspurgis säilitusaineteta terava tomatikastme kõrvale ka plastpudelis ja säilitusainetega variant: esimene säilitusainetega toode Salvesti ajaloos! Plastpudelis tomatikastme tootmiseks sobivad seadmed ehitati ise: torustik, viie kraaniga täitmisseade.

Korgid keerati peale käsitsi. Plast­ pudelis säilitus­ainega tomatikastet valmistati väikeste pausidega kuni 2000. aastate keskpaigani. Uuesti hakati ketšupit tootma aastatel 2016–2017, kui tulid vaakumsegamisaparaat Koruma 2, uus villimisliin ja uus täitmisseade.

Nüüd oli see juba ilma säilitusaineteta.

44 TEHNOLOOGIA

Suur renoveerimine uue aastatuhande alguses

SÄILITUSAINETE AEG JÄI LÜHIKESEKS Meenutab Marika Kramin, peatehnoloog

Üheksakümnendate lõpus, kui olin juba peatehnoloog, kutsus tollane direktor Matti Holter mind kaasa ühele Jurmalas toimunud seminarile, mille teema oli säilitusaineteta tootmine. Kuidas toota nii, et säilitusaineid poleks vaja? Esinejad olid põhiliselt Euroopast, kõige sagedamini Soomest ja Saksamaalt.

Seal otsiti tollal võimalusi säilitusaineteta tootmiseks, Salvest aga polnud neid õieti kasutama jõudnud hakatagi, meil oli vaid paar sellist toodet.

Säilitusaineteta tootmise võti on tehnoloogia – kuumtöötlus autoklaavis. Meil kasutati seda juba 1950. aastatest, kuid see tehnoloogia on kallis: kallid on nii seadmed kui ka nende töös hoidmine, mis on väga energiamahukas.

Ettevõttes toimus suur renoveerimine 2000. aastate alguses. Uuendustele pandi alus juba direktor Matti Holteri ajal, nende elluviimisel juhtisid Salvestit Robert Jaani ja Tamara Gubenko. Uute seadmetega oli võimalik tehnoloogilist protsessi kiirendada ja parandada toiduhügieeni. Supi segamise seadmed, vaakumaparaadid, tükeldus­ masinad ja tooraine eeltöötlusseadmed tõid kaasa mitte ainult tehnoloogilisi täiendusi, vaid ka lihtsustasid tööd. Vähenes käsitsi­ töö, eriti ettevalmistusel ja tükeldamisel, konteinerite uued kallutusseadmed ja kergesti liigutatavad kärud lihtsustasid senist füüsiliselt rasket tõstmistööd.

Tulid ka uued autoklaavid, mis muutsid steriliseerimise ja pastöriseerimise palju täpsemaks, lühendasid protsessi ja tegid võimalikuks täpse kajastamise: igast keedusest jääb maha protokoll. Autoklaave ehk kuumutusaparaate on praegu kaheksa ja need on ettevõtte süda: teevad toote kulinaarselt lõplikult valmis, annavad säilivusaja ja tagavad, et tooteid ei pea säilitamiseks hoidma jahedas.

KUMMIKINDAD JA MÜTS Meenutab Anne Suvi, ettevõttes aastast 1978

Olime väga uhked, kui saime ühekordselt kasutatavad mütsid ja värvilised kummikindad – ei pidanud enam rätikuid pähe siduma.

45

Töö autoklaavidega 2021.

Steriliseerija Maia Mälberg töö juures, 1975.

I. Prooso Rahvusarhiiv

46 TEHNOLOOGIA

TOOTE VALMISTAMIST JUHIB PROGRAMM Marika Kramin, peatehnoloog

Siiamaani kiidan iga sammu, mida need seadmed on juurde andnud nii tehnoloogiale kui ka kogu tootmisele. Kui toote valmistamist juhib programm, siis on kindel, et kõik tooted valmistatakse kogu aeg ühtmoodi.

S­ uurim uuendus oli aga töörežiimide eelneva programmeerimise võimalus. Operaator valib tootele programmi ja edasi teeb masin kõik ise, vaja on ainult ettenähtud ajal õiged koostisosad sisestada. Samasuguse muutuse tõid kaasa ka uued vaakum­segamisaparaadid

Rühmapakendi liin.

ja supi valmistamise seadmed: kui varem juhiti neid käsitsi, kella pealt aega vaadates, siis nüüdsest olid protsessid eelprogrammeeritud. Uute seadmete saabudes tuli ühe hooaja jooksul üle vaadata kõigi toodete tehnoloogiline protsess: ajad, temperatuurid jm. Tehno­ loogia jäi samaks, aga need tuli kohandada uutele seadmetele ja vormistada programmideks. Varem olid tööprotsesside kirjeldused paberil, nüüd on kõik arvutis: uute programmide koostamine, seadistamine, protsessi jälgimine, toote jälgitavuse materjalid ja muu.

Alates 2002. aastast paikneb kogu tootmine ühel tasapinnal. Enne seda keedeti moosi ja tehti kastmeid praeguse kontorhoone teisel korrusel, kust need isevooluteel torustikku pidi allkorrusele

47

IGAL TOOTEL OMA LUGU Majoneesi taastulemine Meenutab Marika Kramin, peatehnoloog

Aastal 2005 hakkasime taas tootma klaaspurgis majoneesi.

Tahtsime, et meie majonees oleks selline, nagu see oli olnud 1970. aastatel: ilma säilitusaineteta.

Eeskujuks oli Hellmans oma pika säilivusajaga. Sellist majoneesi Eestis keegi ei teinud. Tootearendus sai müügiosakonnalt ülesande, et see peab säilima ühe aasta – see on pikk aeg, plastpudelis majoneesid säilisid tollal kolm-neli kuud. Tehnoloogiat me teadsime, samuti seda, et vaakumsegistiga Koruma on võimalik majoneesi toota, aga ülejäänu käis katse-eksituse meetodil.

Vaakumsegajad.

liikusid. Ühel tasapinnal tootmisel tulid mängu torustikud, pumbad ja klapid.

Kogu tööstus sai nüüdisaegse ilme: varem olid seadmed eri metallidest ja värvitud, uued aga kõik roostevabast terasest. Uute seadmetega muutus kaalumine palju täpsemaks. Senini pidid näiteks supisegamismasina töötaja ise kaaluma kõik ained kartulist ja köögiviljast maitseaineteni, nüüd saadi uued kaalud ning seati sisse eraldi ette­valmitusruumid maitse- ja lõhna­a inete ning muude koostisosade ettevalmistamiseks. Kõik väljastati täpselt kaalutud kogustes. Varem tuli ühel ja samal kaalul kaaluda 1000 kilo ja 20 kilo – täpsusest võis vaid unistada. Päris umbes kogustega siiski ei töötatud, mõningate

Tootearendus kestis terve aasta, aga majonees sai väga hea.

Sellega tegeles tootearendaja Regina Jürson, kes on ka praegu meil tootearendusmeeskonnas.

Saksamaalt oli abiks tehnoloog, kes nõustas ja aitas majoneesi kuumtehnoloogia juurutamisel.

Hinnaklassilt oli meie majonees keskmisest kallim, kuid tarbija võttis selle kenasti vastu.

koostisosade jaoks olid mõõdunõud, kasti- ja kärutäite kaupa lisatavad tooted kaaluti ära protsessi alguses. Pealegi kehtisid kindlad näitajad, millele valmistooted pidid vastama. Neid kontrolliti iga päev ja iga partii korral.

48 TEHNOLOOGIA

Saleda Müügi- ja turundusosakonnal tekkis 2000. aastate esimesel poolel soov valmistada midagi kaalujälgijatele ja nii sündis tootesari Saleda. Tehnoloogidele anti ette, kui palju võib toodetes olla rasva ja milline peab olema toiteväärtus. Maitsete ja koosluste arendamisel tehti kaalujälgijatega pidevalt koostööd, kas sobib, kas maitseb. Sarja kuulusid supid, valmistoit ja magustoiduks oli marjatarretis purgis. Tehnoloogias midagi uut ei olnud ja kõik läks kenasti, kuid alt vedasid kaaned – need tulid alles alustanud ettevõttelt, kel kogemusi nappis. Esimesed partiid ebaõnnestusid, purgid ei olnud hermeetilised, mis põhjustas väga palju ebameeldivusi. Koostöös kaanetootjaga saime nendest siiski üle ja nad on siiani tänulikud, et Salvestil jätkus nende jaoks nii palju kannatust.

49

Tootearenduse uued katsetused.

Aastal 2002 soetatud vaakumsegamis­ aparaadi Koruma 1 ja 2016. aastal ostetud Koruma 2 abil valmivad lastetoidud, moosid, majoneesid, tomatikastmed, klaas­pudelis Smushied ehk ökoloogilised smuutid ja Mahlaka-sarja tooted. Vaakumsegamis­aparaat võimaldab moose jm tooteid keeta madalal temperatuuril. Koduköögis keeb moos 100 °C juures, vaakumseadmes saab moosi keeta 80 °C juures, mis säilitab parema lõhna, värvuse ja maitseomadused. Seade võimaldab ka deaereerimist ehk õhu eemaldamist, mis parandab kvaliteeti: mida vähem puutub toode õhuga kokku, seda paremate omadustega (värvus, lõhn) see on.

Seadmete uuendamisega samal ajal uuenes ka turundusmeeskond, kes asus välja töötama uusi tooteid. Olemasolevad

jäid alles, aga kõigis tooterühmades alustati sortimendi uuendamist. Uuendusideid koguti ka toitlustusest: käidi restoranides uudistamas ja erinevaid toite maitsmas. Kui midagi tundus olevat perspektiivikas, siis hakati tootmisse kohandama.

Toiduainetööstuses on väga tähtis ajaga kaasas käia ja tooteid pidevalt täiendada ning uuendada. Nüüdseks on majoneesid läbinud veel kaks korraliku uuenduskuuri.

Viimati tuli turule näiteks Vegan majonees, mille valmistamisel kasutatakse kodumaist rapsiõli, et tulemus oleks sama kreemine nagu tavapärasel majoneesil. Tarbijad on uue toote suurepäraselt vastu võtnud.

Lisaks valmistatakse ülejäänud uue sarja majoneesid kõik kodumaisest rapsiõlist ning vabalt peetavate kanade munadest.

50 TEHNOLOOGIA

Rühmapakendi liin.

51

TOORAINE JA MATERJALIDE VASTUVÕTT

EELTÖÖTLUS koorimine pesemine sulatamine kuubistamine viilutamine

RETSEPTI JÄRGI VALMISTAMINE KOKKU SEGAMINE

VILLIMINE klaaspurk tuub pouch pudel (plast või klaas)

JÄRELPAKKIMINE etikett hulgipakend

LADUSTAMINE

KUUMTÖÖTLUS pastöriseerimine steriliseerimine

52 TEHNOLOOGIA

Lastetoit – Salvesti nurgakivi Oma supiliinidega on Salvest maailmas küllaltki ainulaadne. Eestis ollakse nendega harjunud, kuid mujal Euroopas on purgi­ suppide valik peaaegu olematu. Seetõttu ei saa purgitoitu eksportida: pole harjumust seda süüa. Toidu valikutes on inimesed kõikjal väga konservatiivsed, igal maal on omad toidud ja omad maitsed. Isegi naaberrahvastel on erinev maitse: eestlaste ja soomlaste ketšup maitsevad isemoodi. Ainult lastetoit on universaalne ja selles vallas suudab ­Salvest pakkuda konkurentsi ka teiste riikide tootjatele. Tootearenduse ja tootmise kvaliteet on maailmatasemel.

Aastal 2013 sai Salvesti juhiks Lauri Betlem, kes tõi Salvestile kaasa pöördelised ajad ja käivitas mitu uuendust. Eriti suure arenguhüppe tegi lastetoit. Uue juhi esimesi ettevõtmisi oli pakendiuuendus. Lastetoitu hakati 2013.–2014. aastal pakendama uudsesse doy-pakendisse ehk tuubi. Samal ajal lisandus uudse

Meenutab Karin Vahtre, tootejuht

Küllap sai lastetoidu uuendamine alguse Lauri kodust: tal olid väiksed lapsed ja lastetoidu asi väga südamelähedane. Kõik käis väga kiiresti, vahepeal oli tunne, et istume ralliautos. Lauri oli heas mõttes ahne. Ta tahtis Salvestiga edukaks saada, unistas, et kümne aasta pärast oleme Eesti suurim toiduainetootja ja pani kõik pingutama. Tulemused väärisid seda.

nüansina lastetoitudesse ka ökoloogiline tooraine. Üks eesmärk oli hakata uudses pakendis lastetoitu eksportima. Tollal oli ekspordi osa Salvesti müügist umbes 5%, seda taheti paari-kolme aastaga vähemalt kolmekordistada. Sihikule võeti Venemaa, Läti, Leedu, Soome ning koguni Austraalia turg. Nüüdseks on eesmärk täidetud: 20% Salvesti toodangust läheb ekspordiks ja sihtriikide arv järjest suureneb.

Pehme doy-pakend oli midagi päris uut, tõi kaasa uue tehnoloogia ja muutis kogu lastetoidu tootmist. Senised muudatused olid olnud baastehnoloogia parandamine ja täiustamine, doy-pakenditega aga alustasid kõik tühjalt kohalt, polnud millelegi toetuda. Algus oli kõigile keeruline ja nõudis tohutut pingutust, aga tulemused saabusid õige pea. Praegu on Salvest konkurentsitult turuliider.

Nii tarbijad kui ka kaubandus võtsid uue pakendi väga hästi vastu, see oli mugav ja käepärane. Ka ajastus oli õige: Eestis polnud seda veel kellelgi teisel. Esimesed tooted olid mangopüree, mustika-õunapüree, pirni­ püree ja kõrvitsa-kartulipüree. Mangosse suhtuti ettevõttes alguses väga kahtlevalt: kui hästi tarbijad selle eksootilise maitse vastu võtavad? Lõpuks kujunes sellest hitt. Müük suurenes nii kiiresti, et aeg-ajalt ei jõudnud tootmine järele. Kohe tuli ka tunnustus.

Tuubis mangopüree tunnistati 2015. aastal parima toiduaine konkursil köögi- ja puuviljakategoorias Eesti parimaks. Aastal 2015 oli lastetoidu osa kogutoodangust vaid 8%, nüüdseks on see kolmekordistunud.

Uute maitsekoosluste väljatöötamisel tuubipakendisse olid abiks Soome partnerid, kellele hakati tootma Pirkka kaubamärgi all müüdavat lastetoitu. Soomlased tundsid lastetoiduturgu ja neil olid koostisele kindlad soovid. Pirkka tootearendusega samal ajal arendati tooteid ka kohalikule turule. Soomlastega koostöös saadud kogemustele tuginedes töötati Eesti lastele välja analoogseid tooteid nende maitse-­eelistuse järgi. Uued

53

lastetoiduretseptid valmisid ja valmivad siiani koostöös lastearst Reet Raukasega, kes annab nõu, millise energiavajaduse ja konsistentsiga toidud on parimad ning millised on imikutele sobivad kogused lisatoiduga alustamisel. Uute toodete väljatöötamisel osalevad ka titad ise: degusteerijad leitakse Facebooki-rühmade abil vanuse alusel.

Degusteerijad annavad alati tagasisidet, mille põhjal selgub, kas toodet on vaja veel arenda või on see turuletoomiseks valmis.

Alati ei saa ettevõtte enda maitsmis­ rühmalt-konsiiliumilt lastetoitude kohta õiget tagasisidet. Tihtipeale ei kattu täiskasvanute maitse titade omaga. Ploomi­ püreed peeti näiteks liiga hapuks, aga lapsed olid rahul. Ka konsistentsi asjus

polnud alati üksmeelt: kord oli üks püree suurte meelest liiga tükiline, emade sõnul aga leidsid lapsed, et tükke võiks olla veelgi rohkem. Muidugi tuleb ka negatiivset tagasi­sidet, eriti kalatoodete kohta, mille lõhn ja maitse on väga erilised nii lapse kui ka täiskasvanu jaoks. Väikelapsed on kõige ausamad kriitikud. Kui toit ikka ei maitse, siis ei maitse ja lusikas lendab kõrge kaarega.

Just seepärast on nad tehasele kõige hinnatumad degusteerijad.

Klaaspurgis lastetoidusari Põnn toodi taas müügile 2015. aastal. Muutusid koostis­osad, lisandus uusi tooteid ja kõik purgid said uue, kerge ning heleda kujunduse. Köögiviljad ja liha otsustati jätta täielikult kodumaiseks. Olemasolevatest

54 TEHNOLOOGIA

OLI ÄGE AEG – SAI KATSETADA JA OTSIDA! Meenutab Kadri Ilves, tootearendaja

Oli väga äge aeg, sai katsetada ja otsida! Kõige raskemad tooted olid riisipuding pirni ja mustikaga ning hirsiga dessert. Riisipudingule sai tehtud kümneid ja kümneid potiproove, see oli tollal üks paremini müüdavaid tooteid ja tulemus pidi sarnanema eelmise, suhkruga pudinguga. Õige konsistentsi saavutamine oli keeruline: küll tuli purgist välja kissell, küll tarretis. Piimaga putrudele pidime lisaks tegema ka ühe piimavaba pudru, see oli neljaviljapuder vaarikaga. Noored emad on laste toitumisest väga teadlikud ja suhtuvad piima vahel skeptiliselt. Tootearendusega samal ajal sihtrühm degusteeris ja võib-olla seetõttu võetigi need tooted väga hästi omaks.

Uuendus oli väga hästi läbi mõeldud ja kui tooted valmis, siis paistsid need poes silma ning panid konkurendid värisema!

toodetest jäi alles ainult aedvilja-­nuudliroog kalkunilihaga, päris uuena toodi välja peedi-­kuskussiroog veiselihaga. Kuskuss oli tollal väga uuenduslik. Mehude uuendamisel prooviti isegi vahtrasiirupit ja meepulbreid. Jäädi mahlakontsentraatide juurde (viinamari, õun), sest need andsid soovitud tulemuse ja sobisid imikutoidu jaoks. Kogu projekt oli ääretult mahukas kiire. Taas nõudis kogu arendus kõigilt suurt pingutust, kuid päädis suurepäraste müügitulemustega.

Kastmed lähevad plastpakendisse Lauri Betlem oli ettevõtte juht 2013–2018.

See aeg tõi lisaks lastetoidu uuendamisele kaasa ka teisi uudseid lahendusi: plast­pudelis ketšupi tootmine, Smushied, idanema pandi ka pouch-pakendi mõte.

Kolleegid meenutavad, et Lauri Betlemi üks põhimõtteid oli visata vette korraga kümme õnge. Üks ikka näkkab, heal juhul ka kaks!

Salvesti tehnoloogiline baas täienes 2016. aastal uue vaakumsegamisaparaadiga Koruma. Soetati ka uus plastpudeli villimisliin ja oldi valmis tooma turule uusi tooteid.

Esimene oli ketšup, järgnesid majonees ja majoneesipõhised kastmed. Tehnoloogia nägi ette säilitusaineteta tootmist. Taas oldi uue pakendiga stardijoonel, kus varasemad

Lastetoit trendituultes Kõigist tooterühmadest mõjutavad trendid kõige rohkem lastetoitu ja tootearendus peab kiiresti reageerima. Lastetoidu sihtrühm vahetub kiiresti, igal aastal on uued tarbijad, mis tähendab, et kaubamärk peab olema nii tugev, et ka kõik uued tarbijad selle üles leiavad ja usaldavad.

Turundusele tähendab see aga vajadust olla pidevalt väga aktiivne.

55

TURUNDAJA ÕUDUSUNENÄGU Meenutab Karin Vahtre, tootejuht

Mul hakkavad siiani liblikad kõhus lendama, kui mõtlen tagasi plastpudelis ketšupi väljatoomisele 2017. aastal. Nimelt oli meil enda arvates geniaalne mõte jagada kauplustes kingituseks väikeses tuubis ketšupit, et tõsta esmatarbijate arvu. Kõik sujus kenasti, kuni sotsiaalmeediasse ilmus video, kus tarbija kallas tuubist ketšupi asemel välja puhast vett. Video pealkiri oli midagi sellist: „Aitäh, Salvest, päeva nalja eest.“ Tegemist oli meedias tuntud inimesega, video levis kulutulena. Selveri turundusjuht helistas ja oli pehmelt öeldes kuri. Selline asi on turundaja õudusunenägu. Tellisime kiirkulleri ja saatsime video postitanud inimesele paki meie toodetega ning armsa vabanduskirja. Õhtul postitas ta kingituseks saadud pakist juba uue video ja tunnustas Salvesti turundustiimi, kes kastanid kiiresti tulest välja tõi.

56 TEHNOLOOGIA

Rühmapakendi liin.

TAGASISIDE KUJUNDAS MAITSE Meenutab Karin Vahtre, tootejuht

Smuutidele töötasime välja algsed maitsed, mis meile endale juba meeldisid. Tagasiside oli aga selline, et on küll head, aga võiksid olla julgelt maitsekamad.

Siis tabasime ära, et oleme liialt palju lastetoidus kinni olnud ja keerasime vunki juurde.

kogemused puudusid. Ekspordilepingud tulid kohe taha, seetõttu oli vastutus suurem kui muidu. Kui midagi juhtub, siis koduturult korjad toote tagasi ja vabandad, aga ekspordil on vastutus suurem. Kõik oli justkui hästi, aga juurutusprotsessis selgus, et foolium korgi all ei jäänud korralikult kinni ja korgid läksid viltu peale. Nii et esimeste partiidega tuli teha topelttööd: kõik pudelid vaadati üle ja korke kontrolliti.

Tegevjuht Lauri Betlem oli ambitsioonikas ja eesmärgid olid väga suured. Ketšupiga mindi püüdma – projektiga tegelenud töötajate praegusel hinnangul – täiesti ebareaalset tulemust: Põltsamaale kuulus tollal 60% ketšupiturust, Salvesti eesmärk oli kohe 25%.

Praeguseks on jõutud 12 protsendini, mis on nõudnud suuri pingutusi ja investeeringuid.

57

Uuenduslik Smushie Lastetoit pole ainus kategooria, milles viimastel aastatel on tehtud arendusrevolutsiooni. Ka smuutide arendus on olnud pikk ja kohati konarlik teekond. 2017. aasta algul astus Salvest uuenduste vallas veel ühe suure sammu edasi: turule toodi Smushie kaubamärgi all doy-pakis smuutid. ­Smushie jaoks tehti väga palju eeltööd, sest tegemist oli kogu maailmas uuendusliku tootega, mis äratas isegi messidel palju tähelepanu. Tuubis oli senini ju ainult lastetoit, täiskasvanud polnud sellega harjunud, ainult sportlased tundsid tuubis toitu.

Hoiakute väljaselgitamiseks korraldati koos reklaamiagentuuriga põhjalik

Rohelise smuuti lugu Uue tootesarja arendamist alustati n-ö rohelisest smuutist, mille põhikoostisosaks pidi saama just trendikaks muutunud avokaado.

Katsetusteks leiti suurepärase kvaliteediga sügavkülmutatud avokaado ja kõik paistis edenevat. Kui aga toode esimesest tootmisproovist väljus, selgus, et avokaado on liiga suure rasvasisaldusega, et säilitada kuumutamisel maitse ja konsistents.

Lõpuks tuli esimesena välja hoopis mango-apelsinismuuti, aga valmis sai ka roheline smuuti, koostises pirn, kiivi ja spirulina. Tulemust kroonis 2018. aastal Eesti parima toiduaine kuldmärk.

58 TEHNOLOOGIA

Salvesti kontor 2021.

sihtrühmauuring ja selgus, et kiire elustiiliga inimestele tundus uudne lahendus vastu­ võetav. Tollal oli väga uudne ka koostises kasutatav superfood. Seda mõistet polnud Salvest varem kasutanud ja tuli alustada seaduste uurimisest. Praegu on igale smuutile lisatud oma supertoidu­element: lina- ja kanepiseemned, chia-seemned, datlid ja kinoahelbed.

Praeguseks on tooterühma veelgi arendatud ja turule on toodud ka klaaspudelis ökoloogilisest toorainest smuutid. Pidev panustamine nii turunduslikus kui ka tootearenduslikus plaanis on kaasa toonud suurepärased tulemused ja praeguseks on Salvest Eesti smuutiturul teine.

Salatid said lisa Lisaks uutele kategooriatele on pidevalt tähelepanu all hoitud ka Salvesti põhiportfelli ehk suppide, salatite ja lõuna­ roogade arendamist. Senistele salatitele

on lisandunud magusvürtsikas köögivilja­ salat, suvikõrvitsasalat ja uued kurgitooted.

Magus-vürtsikas salat oli midagi täiesti uut, sisaldades aasiapäraseid maitseid, nagu kalakaste ja seesamiseemned, mõnusalt krõmpse porgandiribasid. See salat on aasta-­aastalt üha populaarsem.

Suvikõrvitsasalati tootmiseks leiti kohalik põllumees, kes oli valmis kasvatama ilusaid väikseid ja prinke suvikõrvitsaid. Salvesti pere oli salatiga väga rahul ja ka degusteerimistelt saadi head tagasisidet, inimestele see meeldis. Millegipärast seda aga eriti ei osteta ja peagi läheb see tootmisest maha.

Mõnikord võid küll oma toote üle uhke olla ja arvata, et see saab kõrge lennu, kuid läheb hoopis teisiti. Teinekord võid edus vägagi kahelda, kuid siis selgub ootamatult, et tegemist on hitiga. Taolisi ootamatusi ei aita ära hoida tarbijauuringud, degustatsioonid ega turunduse tugi. On mingid tegurid, mida on eelnevalt võimatu välja selgitada.

59

60 TEHNOLOOGIA

61

Pehmes pakendis ökosupid

Maitse otsustab

Salvest investeeris 2018. aastal uude pouch-pakiliini, mis võimaldas turule tuua uudses pehmes pakendis supid. Alguse sai see soovist hakata suurtarbijatele mõeldud tooteid pakkima plekkpurkide asemel pehmesse pakendisse. Arendus kestis terve aasta, prooviti läbi kõik olemasolevad horeca-tooted ehk hotellide, restoranide, kohvikute valik, kuid neile see tehnoloogia ei sobinud: säilivusaeg oleks muutunud lühemaks ja tooted oleks pidanud täielikult ümber tegema. Ei sobinud ka kurkidele, mida samuti sooviti samasse pakendisse panna. Pouch-pakend osutus aga väga sobivaks uusimale toodangule, ökoloogilisest toorainest püreesuppidele, mida praegu on sortimendis kuus. Nende suppidega ollakse Eestis suunanäitaja.

Tootmisettevõtte kasvuks ja arenguks on vaja luua uusi tooteid. Kuidas need sünnivad? Kõik algab ideest ja esmase idee generaatorid on enamasti tooterühma­juhid, kes ammutavad inspiratsiooni rahvusvahelistelt messidelt, igapäevastelt poeskäikudelt, konkurendiuuringutest ja toiduajakirjadest, kodusest kokkamiskogemusest ning olemas­olevast tooteportfellist. Kui uue toote esmane visioon on olemas ja esitatud, liigub see tootearendajate kätte. Ühelt poolt on toote arendamine loominguline protsess, kus on võimalik mängida erinevate koostisosadega ja luua uusi põnevaid kooslusi. Teiselt poolt tuleb teada ja tunda tehnoloogilisi võimalusi, mida siis omakorda on võimalik veel edasi arendada ja uusi lähenemisviise avastada. Omajagu

62 TEHNOLOOGIA Meenutab Kristel Vilipuu, turundus- ja tootearendusjuht, ettevõttes alates 2018

Minu otsene kokkupuude Salvestiga algas 2018. aasta sügisel, kui asusin tööle turundus- ja tootearendusjuhina.

Salvest võttis mind kohe väga koduselt ja sõbralikult vastu ja tundsin end siin alates esimesest päevast väga hästi. Teatav ettekujutus tootearendusest oli mul joogitööstuse varasemast töökogemusest. Mul polnud aga õrna aimugi, kui palju nüansirohkem ja keerukam on toidutööstus ning kui paljude lisateguritega tuleb siin arvestada.

Esimesed kuud olid väga rasked. Uut infot oli tohutult.

Enne Salvestisse jõudmist olin end proovile pannud hoopis metalli- ja masinatööstuses ning nüüd tuli lühikese ajaga täiesti uus valdkond arusaadavaks teha. Õnneks sain paari kuuga aru, et toidutemaatika on mulle hingelähedane ja see on valdkond, mis mulle meeldib ja mind innustab. Juhuse tahtel sattus see just ajale, kui Triinust oli saamas Salvesti uus juhataja ning tema senine ametikoht turundus- ja tootearendusjuhina jäi vabaks. Salvestis töötatud kolme aasta jooksul olen õppinud nii mõndagi toodete arendamisest, aga õppida on veel oi, kui palju veel ...

nüansse lisab tootearendusse ka asjaolu, et looduslik lähtematerjal pole alati täpselt ühesuguste maitseomadustega. Kui saagi küpsemise ajal on näiteks päikest olnud tavapärasest vähem, siis mõjutab see kohe viljade magusust. Samal põllul kasvanud maasikad võivad ühel aastal olla mesimagusad, järgmisel aga hapud nagu pohlad.

Tõuke uue toote sünniks annab küll tooterühmajuht ja tooteks vormistab toote­arendaja, kuid tegelikult on tegemist siiski suuresti kollektiivse projektiga,

Kristel Vilipuu.

63

kus igal osalejal on oma vastutusrikas roll.

Arendusetapis käib toode korduvalt läbi degusteerimispaneelide laualt. Algul, kui tootearenduse köögis on tehtud alles esimesed katsetused, korraldatakse degusteerimisi väiksemas ringis, vaid tootearendajate, tooterühmajuhi ning turundusja tootearendusjuhi osalusel. Sellisel ringil võib toode käia mitu ja mitu korda. Mängitakse läbi koostisosade erinevaid sisaldusi, maitsekooslusi jne. Lõpuks jõutakse versioonini, mis on valmis minema suurema degusteerimisrühma kätte hindamisele.

Oma hinnangu annavad peatehnoloog, kvaliteedijuht, müügijuhid, teiste kategooriate tooterühmajuhid, ostuosakonna esindaja, tootmisjuht jne.

Degusteerimispaneel otsustab, kas toode on piisavalt valmis või on seda veel vaja arenda. Degusteerimispaneeli üks keerulisemaid ülesandeid on mõelda ennast tarbija kingadesse: lastetoidu degusteerimisel lähtuda naturaalsetest maitsetest, teistel mitte sisse tuua isiklikke eelistusi (näiteks

ei söö peeti või sibulat) jne. Kui leitakse, et toode on valmis, lubatakse see tootmislikku katsesse. Kõik tooted läbivad tootmisliku katse ehk proovitootmise, mille eesmärk on veenduda, et olemasoleva tehnoloogiaga on võimalik toota ja tagatud on toiduohutus. Mõne toote korral võib olla vaja teha ka täiendav tootmiskatse. Aastas tehakse umbes 70–100 tootmiskatset.

Poes riiulilt kaupa ostukorvi tõstes eeldab tarbija, et saab alati ühesuguse toote, mis vastab tema ootustele: on sama värvuse, lõhna, maitse, tekstuuriga. Selle tagamiseks korraldatakse iga nädal tavatoodete degusteerimisi. Kaks korda nädalas maitstakse läbi kõik parajasti tootmises olevad tooted, igast partiist üks. Iga päev valmistatakse viit-kuut erinevat toodet, mis teeb nädalas kokku 30–40. Kõiki neid korraga maitsta on raske, seepärast ongi maitsmiskoosolekuid kaks: 10–15 nimetust on aktsepteeritava hinnangu saamiseks jõukohane.

Degusteerijad on eri osakondadest: tooterühmade juhid, toote­a rendusest,

64 TEHNOLOOGIA

PAREM KUI KODUS

Alevtina Tjulkina-Portnova.

Alevtina Tjulkina-Portnova, kvaliteedijuht

Parim hinnang, mida olen meie toodete kohta kuulnud, on ühe perenaise kiitus meie praekapsaste kohta. Meie omad olevat paremad kui tema enda tehtud, seetõttu on ta loobunud kodus kapsaste valmistamisest ja ostab ainult meie omi.

ostuosakonnast, tootmisest. Hinnatakse mitte seda, kas toode parajasti maitseb või mitte, vaid seda, kas toode vastab nõuetele, milline peab olema. Etalon on välja töötatud toode, mida kõik tunnevad. Sellest lähtuvalt antakse maitstavale tootele organoleptiline hinnang lõhna, välimuse, konsistentsi, maitse, tekstuuri, pakendi kohta. Degusteerijad on hästi treenitud ja märkavad väiksematki kõrvalekallet, mis võib tavatarbijale jääda m ­ ärkamatuks. On ka erandeid.

On selliseid tarbijaid, kes on aasta­kümneid mõnd toodet tarbinud ja märkavad kohe väiksemaitki muudatust. Salvest kasutab looduslikku toorainet, seetõttu on väike kõikumine loomulik. Ühel aastal on viljad

65 hapumad, teisel magusamad. Ühes aias kasvavad need ühe maitsega, teises veidi teistmoodi. Maitsmis­koosolekutel hinnatakse, kas kõikumine jääb standardite piiridesse.

Kõige halvem, mis võib juhtuda, on toote tagasikutsumine, kui kvaliteedinõuetele mitte vastav toode jõuab kliendini. Selle vältimiseks on ehitatud kogu süsteem nii, et vajadusel jõuaks tegutseda enne, kui toode ettevõttest välja läheb. Kõik Salvesti valmis­tooted seisavad enne väljaminekut kaks nädalat laos „­karantiinis“. Selle ajaga käivad need läbi maitsmiskoosolekutelt, selguvad tooteanalüüsid ja tulevad ilmsiks muud võimalikud defektid. Näiteks võib juhtuda, et mõni kaas lööb lahti. Kui ilmneb vale maitse või on proovides mõni näitaja vale, saab tootel veel sabast kinni.

Meie Mari moosid Erinevalt kodusest moosivalmistamisest pastöriseeritakse tööstuslikud moosid pärast keetmist autoklaavis. Põhjus on säilivusaeg. Kodune moos süüakse ära järgmiseks kevadeks, tehasemoosi säilivusaeg on mitu aastat. Meie Mari moose on ümber tehtud mitu korda.

Kui nendega 2002. aastal välja tuldi, oli moosis suhkrut ja marju võrdselt ja midagi muud ei lisatud. Euroopa Liiduga ühinedes suhkru hind tõusis ja retseptid tehti ümber: vähendati mitte ainult suhkru, vaid ka marjade kogust. Praegustes moosides on marju rohkem ja suhkrut vähem.

66 TEHNOLOOGIA

67

Milline on eestlase maitse?

Marika Kramin, peatehnoloog: „Vahel mulle tundub, et oleme väga traditsioonis kinni.

Maitse peaks olema justkui ümmargune, kus midagi ei domineeri: ei tohi olla eriti vürtsikas, ei tohi olla hapu ega soolane. Salvest on proovinud valmistada eri maade rahvustoite, vürtsikaid roogasid, on olnud põnevaid suppe. Hartšool on olnud kolm või neli tulemist, oleme proovinud nii seeneseljankat kui ka kalasuppi, aga jääb ikka see, millega oleme harjunud: borš, frikadellisupp, pilaff, makaronid hakklihaga, ühepajatoit.

Tahame küll kogu aeg midagi uut pakkuda, aga Eesti toidutraditsioon jääb peale. Varasemaga võrreldes oleme vähendanud soola­ sisaldust ja hapet, nende muutustega on inimesed meelsasti kaasa tulnud. Kõik meie kapsa- ja kurgitooted ning salatid on varasemast vähem hapud, soola vähendamine algas juba 1990. aastatel ja oli ka 2010. aastatel päevakorral. Nüüd on päevakorras suhkur. Vaatame kõik retseptid selle pilguga üle, kas saab suhkru hulka vähendada.“ Alevtina Tjulkina-Portnova, kvaliteedijuht: „Loomulikult peab toode olema kvaliteetne ja vastama toiduohutuse eeskirjadele, aga kõige tähtsam on ikka maitse. Meie tooted on kodutoidu alternatiiv ja tarbija ootab sellelt kodust harjumuspärast maitset. Eelistatakse lihtsaid maitseid, tugevalt maitsestatud ja eksootilisi asju praegu ei taheta, aga mingi huvitav nüanss peab ikka olema. Oluline on ka tarbimismugavus, seda nii toodete kui ka pakendi korral. Mulle meeldivad kõige rohkem meie lõunatoidud ning kastmed ja uued Prestó sarja püreesupid: klassikalised tooted ja maitsed.“ Elen Pilve, müügiedendusjuht: „Alati ei ole asi ainult maitses. Ka uue toote ülesleidmine ja sellega harjumine võtab aega.

Peaaegu alati on nii, et pärast mingi toote tootmisest eemaldamist ilmuvad mõned kurtjad, kes pahandavad, et just see oli nende lemmik ja miks see maha võeti.“

Triin Kõrgmaa.

Triin Kõrgmaa, tegevjuht

Eestlane tahab pidevalt uusi tooteid, aga samal ajal ka seda, et kodune seljanka maitseks alati ühtmoodi.

See tähendab, et jaeturule ilmub meeletult uusi tooteid.

Eestlased on katsetajad, aga mingid asjad peavad olema traditsioonilised.

68 TEHNOLOOGIA

Kvaliteedisertifikaat suurendab usaldust Toiduainetööstuses on kvaliteet ja toidu­ ohutus on üliolulised. Salvesti kvaliteeditaset kinnitavad ISO 9001:2008 kvaliteedisertifikaat, ISO 22000 toidu­ ohutuse juhtimissüsteemi sertifikaat ja International Featured Standard (IFS Food) – toiduohutuse sertifikaat. ISO on rohkem suunatud kvaliteedijuhtimisele, kliendikesksusele ja tarbijate tagasisidele, IFS toiduohutusele. Need täiendavad üksteist. Igal standardil on oma kindlad kriteeriumid ja sertifikaat kinnitab, et ettevõte vastab neile nõuetele.

Kvaliteedisertifikaate on vaja nii ette­ võttele kui ka koostööpartneritele. Kui ettevõte otsustab rakendada sertifitseerimist, lihtsustab see kõigi protsesside jälgimist ja ühtlustab need. Sertifikaat annab ettevõttele süsteemsuse, kõiki protsesse on kirjeldatud ühtselt, vastutusvaldkonnad on sarnaselt määratud. Koostööpartneritele annab sertifikaat aga kindlustunde. IFS on eriti oluline ekspordipartneritele, sest on aktsepteeritud kogu maailmas ja kinnitab, et tegemist on tõsiseltvõetava koostööpartneriga. ISO 9001 sertifikaat on Salvestil 2000. aastate algusest, IFS saadi esimest korda 2017. aastal. ISO 9001 antakse kolmeks aastaks, igal aastal toimub järel­audit.

IFS väljastatakse aastaks ja siis tehakse taas täismahus audit: viis päeva hommikust õhtuni kontrollib audiitor kogu süsteemi ja kogu dokumentatsiooni. Ükskõik millise tegevuse või materjali dokumentatsioon peab olema paigas viimse detailini, kõik peab olema jälgitav: jälgitavus on kvaliteedi põhialus. Iga toote märgistuse järgi peab olema võimalik kirjeldada kõiki protsesse, mida see on läbinud:

mis toorainet on kasutatud, millal see sisse tuli, kui palju sellest on alles; mitu toodet on valmistatud, kas see partii on veel laos või on juba väljastatud; kui on väljastatud, siis millistes kogustes ja kuidas see on markeeritud.

Kvaliteedijuhi Alevtina Tjulkina-­­­Port­nova sõnul ühendasid pingutused IFS-­sertifikaadi saamiseks kogu ettevõtet. Kui sertifikaat käes, siis oli rõõm üleüldine. Selleks nägid palju vaeva nii kontorirahvas kui ka tootmistöölised. Juurutamisprotsess oli pingeline, tuli teha palju muudatusi ja nagu enamasti, tõid need kaasa eriarvamusi. Igas osakonnas, igas valdkonnas oli midagi, mis korraldati ümber, koos sellega tuli juurde ka töö­ ülesandeid. Lisandus ka paberimajandust, selle haldamiseks võeti kvaliteedi­osakonda tööle kvaliteedispetsialist. Kui lõpuks tulemus käes, oli see tunnustus kõigile.

Sertifitseerimise süsteem pole jäik, ettevõte areneb ja liigub edasi, koos sellega ajakohastatakse pidevalt dokumentatsiooni. Midagi ei tehta ainult paberi pärast.

Kui mõni dokument ei vasta tegelikkusele, siis vaadatakse protsessid üle ja pannakse selle järgi ka kirja. IFS-audiitor käib korra aastas, vahepeal aga korraldatakse oma inimestega ettevõttesisene auditeerimine.

Koolituse läbinud töötajad käivad auditeerimas teistes osakondades. Näiteks müügi­ inimesed auditeerivad tootmisosakonda, turundustöötajad kvaliteediosakonda jne.

Auditeerijad saavad juhendid, mille järgi nad toimivad. Auditeerimiskohustust ei võeta alati just rõõmuga vastu, see nõuab aega ja ettevalmistust, kuid selle abil õpitakse ettevõtet süvitsi tundma. Pärast mitmes osakonnas käimist kujuneb tootmisest terviklik ülevaade.

69

Sertifitseerimisel kohe tippu IFS-sertifikaadi auditis saadi esimesel korral kohe ülihea A-tulemus. Selle käigus hinnatakse iga etappi, iga valdkonda eraldi, lõpuks tulemused summeeritakse ja esitatakse protsendina.

Salvest sai 96%, mis konsultandi sõnul on esimese korra kohta ülimalt haruldane.

Loorberitele puhkama aga jääda ei saa ja ilmselt oldi kõrge tasemega liiga rahul, nii et järgmisel aastal langeti B-tasemele.

Aga siis pingutati jälle ja järgneval aastal saadi veel parem tulemus.

Kohalik on au sees olnud läbi aja Toorainel on toiduainetetööstuses väga suur roll. Ettevõte võib teha kõik, mis suudab: töötab välja head tooted, kasutab nüüdisaegseid seadmeid, tootmistehnoloogia on väga hea, kuid kõige alus on ikkagi tooraine. Tooraine valikul hoiab Salvest kinni traditsioonidest, olles avatud ka uutele maitsetele. Kui vähegi võimalik, eelistatakse eestimaist toorainet, kaugemalt on pärit vaid eksootiline kraam.

Köögivili tuleb valdavalt Eesti talunikelt, kellest mõned on teinud ettevõttega koostööd juba ligi kolm aastakümmet. Kodumaise tootjana soovib Salvest aidata kaasa kohaliku põllumajanduse arengule. Selleks sõlmitakse põllumeestega lepinguid ka väiksematele kogustele, nii et ajaga on nende toel nii mõnestki potipõllu­ mehest saanud suurtootja. Ka piimatooted ja liha tulevad Eestist. Liha

ostes nõuab Salvest, et tegemist peab olema mitte ainult Eesti lihatööstusega, vaid ka liha peab olema pärit Eestist. Ettevõtte 75 aasta pikkuse ajaloo jooksul on tooraine hankimine ja sellega seotud probleemid olnud pidevalt päevakorral. Igal ajal oma mured, aga ka oma rõõmud.

Kohalikku toorainet on ettevõttes alati hinnatud, nii praegu kui ka Nõukogude ajal, kui suurem osa sellest tuli Lõuna-Eesti aiandussovhoosidelt ja kolhoosidelt. Ettevõtte ajaloo alguses, kui verivärsked aiandussovhoosid ja abimajand alles rajasid istandikke, hakati toorainet kokku ostma ka elanikelt. Direktor Evald Kaldalu juhtis tehas aastatel 1948–1957. Tema ajal saadi nõnda kogunisti 90% toor­ ainest. Päris alguses olid kokkuostjad kohalikud inimesed oma isiklikes ruumides, kes said töötasuks 5% varutud tooraine hinnast. Paari aastaga loodi

TOORAINE

Köögivili tuleb valdavalt Eesti talunikelt, kellest mõned on teinud ettevõttega koostööd juba ligi kolm aastakümmet.

varumispunktide võrgustik, kuhu viisid oma saadusi nii kolhoosid-sovhoosid kui ka eraisikud. Algul hõlmas see põhiliselt Lõuna-Eestit, 1953. aastaks oli see 32 kokkuostupunktiga laienenud juba üle kogu Eesti. Tippajal, 1980. aastatel oli 77 kokkuostupunkti, lisaks veel liikuvad kokkuostupunktid.

Osa toorainest saadi ettevõtte aianditest ja abimajanditest.

Anne Känd, kes on töötanud ettevõttes aastast 1981, meenutab: „Olid oma arooniapõllud, mustsõstrad, traktorid ja traktoristid. Kasvatati tilli ja teisi maitseaineid, kuivatati ja pakendati. Tilli kasvatasime veel 1990. aastatel, põllud olid otse nõlva all praeguse bensiinijaama taga, kus nüüd on majad.“ Kokku osteti mitte ainult puuvilju ja aiamarju, vaid ka metsasaadusi: seeni, jõhvikaid, kasemahla. Metsamarjad, eriti jõhvikad, olid kunagi väga tähtis tooraine. Neid osteti kokku inimestelt, kuid tehasele oli kasutada antud ka oma sajahektariline jõhvikasoo. Et saagid oleks suuremad, hakati soid väetama. Tollasest ajalehest Edasi võib lugeda: „Tartu Konservitehas

hakkas realiseerima Eesti NSV Toidu­ aineministeeriumi ideed – väetada jõhvikasoid. Lennukiga külvatakse superfosfaati 100 ha suurusele maaalale. Seda tehakse katse korras, väetamise tulemusena peaks saama rohkem ja suuremaid marju“.

Jõhvikaid varuti nii Emajõe suursoost kui ka mujalt. Tartu konservitehas ehitas 1960. aastate lõpus Narva veehoidla äärde paadisadamasse nägusa vastuvõtupaviljoni. Aastas varuti ainuüksi Narva kandist 250 tonni jõhvikaid.

Kokkuostetavate metsamarjade kogused hakkasid 1970. aastate keskel vähenema: inimesed olid juba veidi jõukamad ega tahtnud rasket marjakorjamistööd madalate kokkuostuhindade pärast ette võtta. Aastal 1974 osteti mustikaid, pohli, jõhvikaid ja pihlakaid kokku 630 tonni, kuid 1980. aastaks oli neist ainsana jäänud arvestatavaks pihlakas, mida koguti 135 tonni.

Aastal 1972 hakati varuma kasemahla ja valmistama sellest jooke: suhkruga kasemahla, suhkruga kase-õunamahla. Kasemahla saadi Lõuna-Eesti metsamajanditelt.

72 TEHNOLOOGIA

Margus Pau töötajatega.

74 TOORAINE

SEENED, JÕHVIKAD JA KASEMAHL Meenutab Eve Tuvi, tehases aastast 1958

Omapärane oli suunamine seeni korjama Oravale Soe metsadesse. Tehasele oli hädasti vaja kvaliteetseid seeni. Nende hankimiseks moodustati noortest ja valla­ listest inimestest kahe vahe­ tuse peale rühm. Metsas oldi vaid nädal, sest algas pidev vihmasadu. Ööbiti talu­küünide lakas. Korjatud seened soolati kaasavõetud tünnidesse kohe.

Viimane korvitäis seeni lubati endale jätta.

Uus aeg tõi kaasa kvaliteedi paranemise Toorainele esitatavad nõudmised hakkasid muutuma 1990. aastate teisel poolel koos tehnoloogiliste protsesside ülevaatamiste ja muutmistega. Ettevõtte hooneid laiendati ja saadi juurde laopinda. Määrati kindlaks köögivilja suurused ja sordid, hakati sõlmima lepinguid köögiviljakasvatajatega, kes hakkasid toorainet ka säilitama ja saatsid seda korraga täpselt nii palju, kui lepingus ette

nähtud ehk nii palju, kui parajasti vaja. Et saada täpselt seda, mida vaja, ostis Salvest vahepeal ise seemned ja andis kasvatajatele, aitas kattelooride ja muu vajalikuga.

Praegu on ostetavale toorainele esitatavad nõuded kõigis tooterühmades täpselt määratud. Suurim muudatus varasemaga võrreldes on võimalus planeerida tooraine sisseostu. Kui põllumees hakkas oma toodangut ise säilitama ja saatma Salvestile graafiku järgi, siis avanes võimalus pöörata senisest rohkem tähelepanu toodete kvaliteedile.

See on muutnud tootmise operatiivsemaks ja tõhusamaks. Kvaliteedi paranemisele on kaasa aidanud ka tootmismahtude muutus.

Praegused kogused pole ettevõtte tippaja, 1980. aastate omaga võrreldavad. Tollased olid palju suuremad.

75

Kapsahapendus enne ja nüüd Varem olid kapsa hapendamiseks suured majad, millest igaüks mahutas 30 tonni.

Need olid küll osaliselt maa sees, kuid siiski välistemperatuurist mõjutatud.

Kapsamajadesse oli vaja palju tööjõudu, lisaks oma inimestele toodi hommikuti Tartu turu juurest turuvarblasi ehk juhutöölisi.

Kapsast sai teha külmade tulekuni. Nüüd varustavad põllumehed Salvestit kapsaga sügisest kevadeni ja kapsast hapendatakse 500-kilostes konteinerites nii palju, kui tootmises parajasti vaja. Praegu hapneb kapsas täielikult kontrollitud keskkonnas: viis–seitse päeva 18–22 °C juures, siis kolm-neli nädalat jahelaos, kuni maitse on kõige parem.

Aastail 2007–2008 hakati sisse ostma eksootilisi püreesid ning lastetoitudes kasutama virsiku-, aprikoosi- ja banaani­p üreed. Need tulevad ettevõttesse 200-kilostes aseptilistes tünnides, mistõttu pole vaja eeltöötlust. Sortimendi kujundamisel lähtutakse tarbija vajadustest ja soovidest. Algselt oli ettevõte konservitehas sõna otseses mõttes – konserveeriti kohalikke aia- ja põllusaadusi –, praegu hoitakse kaht suunda. Üks neist, kõige tähtsam, on endiselt kodumaise köögivilja töötlemine ja pakendamine, teine aga maitsete täiendamine kaugemalt pärit viljadega.

Maailm on muutunud avatumaks ja huvi teiste maade maitsete ning viljade vastu suurenenud. Kodumaise tootjana tunneb Salvest kohaliku tarbija maitset ja suudab

panna eksootilised viljad purki nõnda, et Eesti elanikule maitseb.

Kunagistest toorainega varustamise „uputustest“ pole enam suurt midagi järel.

Ainult kurk ja kõrvits on jäänud hooajaliseks. Mõiste „kurgihullus“ on veel käibel, kuid „uputused“ on varasemaga võrreldes olematud. Kõik teavad, et juuli ja august on kurgihooaeg ja siis midagi muud ei tehtagi.

Lihtne ei ole kurgihooaeg ettevõttele ega kasvatajatele, loodust juhtida pole veel inimese võimuses. Kui loodus annab kurgile head kasvutingimused, siis see lihtsalt kasvab ja kasvab kiiremini, kui korjata jõutakse.

Salvesti lepingulised kurgikasvatajad on põhiliselt Lõuna-Eestis, üks ka Pärnumaal.

Kurgitoodete maht suureneb iga aastaga, ulatudes parimatel ­kurgiaastatel 1100 ja

76 TOORAINE

PIPART PIPRAKURGILE! Piprakurgile õiget piprasust saada polnud lihtne.

Alguses pandi igasse purki üks tšillikaun, sellest aga ei jätkunud, õiget piprast maitset ei tulnud. Hakati otsima teravamaid ja tulisemaid tšillipipraid, kuid nagu loodusliku tootega ikka – sort võib olla küll sama, aga maitse mitte. Järgmisele partiile pandi kaks pisikest kauna, tulemus sai aga liiga piprane. Mitte küll kõigile. On ostjaid, kes tavalisest kurgist ei hooli, kuid piprakurki ostavad plokkide kaupa.

horeca-tooteid. C-kurk on jäänud põllule oma korjejärge ootama pisut kauemaks ja seetõttu sobib hästi tükilistesse toodetesse, nagu salatikurk, või ka soolamiseks, et seejärel kasutada seljanka või rassolniku tootmiseks.

Kõige kapriissem on võileivakurk. Kurk peab olema millimeetri pealt mõõdus, et kenasti purki ära mahuks, aga ei tohi olla liiga väike, vaid peaks ulatuma purgi ääreni. Lisaks peab see olema sirge ja õige jämedusega. Kui kõik pole õige, siis vajuvad viilud lössi ja toode ei näe hea välja. „Võileivakurk peaks olema nagu lauavabrikust tulnud või kasvanud korvi või karbi sees, et saaks õige kuju,“ unistavad ostuspetsialistid.

Võileivakurki laotakse purki käsitsi: kurgiviilud seatakse alul pihu vahel pakki, siis pannakse purki. See on väga töö­ mahukas ja kõigist kurgitoodetest kõige nõudlikum. Võileivakurgi maitse aga on julgem, nüansirohkem ja kurgiviil näeb ilus välja. Sellele lisatakse ilusat kollakat varjundit andvat kurkumit. Võileivakurki hakati tootma 2016. aastal ja iga aastaga on tootmis­maht märgatavalt suurenenud.

Salvesti aastaring isegi 1300 tonnini. Konserveeritud kurkide nõudluse iga-aastane kasv annab tunnistust, et marineeritud kurgid on eestlaste toidulaual endiselt au sees, aga ka seda, et hoidistamine kodumajapidamistes väheneb.

Kolme mõõtu kurk Salvest ostab sisse kolmes mõõdus kurki.

A-kurk on ilus väike, mis sobib kõigisse nendesse toodetesse, kus hoidistatakse tervet kurki, näiteks talukurk ja marineeritud kurk.

B-kurk on juba suurem ja sobib hästi viilutamiseks. Sellest tehakse võileivakurki ning

Salvesti aastaring on seotud eelkõige tooraine valmimise ehk hooajalisusega. Väga palju kasutatakse kodumaist toorainet, seetõttu ollakse seotud kohalike ilmaoludega.

Sellest tulenevalt peab olema pidevalt valmis plaane muutma ja korrigeerima. Ühelt poolt on see kõigile väljakutse, teiselt poolt annab võimaluse kasutada hea kvaliteediga ja maitselt sobivat kodumaist toorainet. Uus tootmishooaeg algab juulis, enne seda saab suurem osa töötajatest, tootmis­osakond, korraks hinge tõmmata ja suve algust nautida.

Juuni on tootmistsehhis kõige vaiksem aeg. Tootmisosakond on kollektiiv­puhkusel,

77

tehnikaosakond vaatab üle ja seab uuesti töökorda kõik tootmisseadmed, samuti installeeritakse juunis uusi seadmeid.

Müügi- ja turundusosakonnal on see aga üks kiiremaid ja töörohkemaid kuid aastas: valmistutakse jaanipäevaks ja sellega kaasnevaks suuremaks tarbimiseks. Samuti on juuni tavaliselt aeg, kui hakatakse järg­mis(t)e aasta(te) plaane tegema.

Juuli–august. Kogu Salvest on valdavalt kurgilainel. Kahe kuuga on vaja purki saada aastaga müüdavad tooted. Tegemata ei saa jätta aga ka lühikese säilivusajaga tooteid ja eksporditellimusi.

September. Kõikjal ostulaos kõrguvad kollased kuhilad, algab kõrvitsate hoidistamine. Põldudelt on koristatud esimesed

köögiviljad ning saab hakata suppe ja lõuna­toitusid tootma. Hapnema pannakse esimesed kapsad.

Oktoober–november. Purki jõuavad kapsad ja salatid, samuti supid ning lõuna­ toidud. Kõik jõuludeks kauplusesse jõudvad tooted peavad olema väljastamiseks valmis hiljemalt oktoobri keskpaigaks. Sel ajal külastavad Salvestit tavapäraselt ka välis­ audiitorid, kes hindavad protsesse.

Detsember. Turundus-, müügi- ja logistika­ osakonnale teine kõige kiirem kuu aastas.

Nähakse vaeva, et jõulukaup jõuaks õigel ajal lettidele. Tootmises on pisut rahulikum, saab tavapäraselt ka väikese puhkuse lubada.

Jaanuar. Uuel aastal algab uue hooga ettevalmistus suvehooaja müükideks ehk

78 TOORAINE Ostu- ja logistikajuht Kristo Raud.

79 nende valmistoodete varude kasvatamine, mille tooraine on kodumaine. Hapnema pannakse hooaja viimased kapsad.

Veebruar. Viimased kapsad saavad purki ja kord on hooaja viimaste p ­ eeditoodete käes.

Veebruari lõpuks on purki saanud kuni sügiseni ehk uue saagini vajalik kogus kapsaid ja suppe. Veebruar on kõige kiirem aeg ostuosakonnale: sõlmida tuleb tooraine hooajalised varumislepingud, millega peaks olema kaetud aasta-poolteise vajadus. Lisaks on veebruaris vabariigi aastapäev ja tihti langeb siia ka vastlapäev. Just nendel tähtpäevadel on turundus-, müügi- ja logistikaosakonnal kiire aeg, et tagada suurte müügikoguste väljastamine ning silmapaistev väljapanek kauplustes.

Märts. Viimased köögivilju sisaldavad tooted saavad purki. Keskendutakse külmutatud toorainest valmistatud toodetele, nagu moosid, smuutid ja lastetoidud.

Aprill–mai. Valmistutakse suveks ja tehakse tooteid, mida saab purki panna aasta läbi. Samuti algab kurgihooaja aktiivne planeerimine. Kui palju ja mis vahenditega kavatsetakse toota? Mai lõpus tehakse endale pai ja tähistatakse hooaja lõppu ühise peoga.

ÖKOLIHA OTSINGUD Praeguse ostuosakonna töötajatele oli kõige pingelisem aeg 2013–2014, kui Salvest alustas doy-pakendis lastetoidu tootmist. See tõi kaasa uusi nõudeid tooraine kvaliteedile.

Masin ja pakid olid juba tellitud, poole aasta pärast pidi algama tootmine, kuid toorainet veel ei olnud, see tuli alles leida. „See oli õudne, otsisime ja otsisime.

Oli vaja leida ökokana ja -kala ja ökosealiha, lisaks tuli ka igasuguseid analüüse teha ja see kõik võttis aega,“ meenutavad ostuspetsialistid.

Ostuosakond kui ettevõtte detektiivid Aastas läheb Salvestil vaja kümme miljonit purki ja sama palju kaasi, 1000–1200 tonni kapsast, 1000 tonni kurki, 360 tonni liha, 20–25 tonni põlduba, 3500 tonni teisi köögi­vilju. Kui etiketid välja jätta, siis on ostuosakonnal üle 400 nimetuse, millega vaja tegeleda.

Töötatakse loodusliku toor­a inega, seega on sisseostjate töö märksa keerukam kui mõnes muus ettevõttes. Tuleb olla operatiivne ja kui midagi ei klapi, siis leida kiiresti asendus. Lisaks tuleb ka erinevate toodete tellimine omavahel klappima saada.

Kui ühte tootesse lähevad liha ja köögivili, aga lihaga ilmneb probleeme, siis laieneb see kohe ka tellitud köögiviljale. Mida sellega teha? Kooritud köögivili ju ei säili. Seepärast peabki ostuosakond oma töös kõige tähtsamaks kauba õigeaegset kättesaamist ja seda, et kaup saabuks täpselt sellisena, nagu vaja.

80 TOORAINE Tooraine leidmisel on tekitanud kõige suuremaid raskusi lastesertifikaadiga tooted, vajalikku üles leida pole alati lihtne. Ökoloogiline peab lastetoidu tooraine olema nagunii, aga lisaks on veel palju erinõudeid, millele vastavust peavad kinnitama mitmesugused analüüsid. Väikeste koguste korral ei taheta neid teha, sest analüüsid on kallid.

Mõnikord võib otsimine ja analüüside tegemine võtta kaua aega. Alles siis, kui Eestist vajalikku ei leia, hakatakse otsima mujalt.

Kahjuks ei suuda ükski kodumaine ettevõte varustada Salvestit vajaliku koguse lastetetoidusertifikaadi nõuetele vastavate puuvilja- ja marjapüreedega. Seepärast ostetakse neid sisse mujalt Euroopast. Mõnikord on vaja läbida uskumatuid keerdkäike ka pealtnäha lihtsa asja leidmiseks. Ühe keerukama „detektiivitööna“ meenutatakse pohlapüree otsimist. Tarnija küll alguses lubas, kuid siis ütles, et vajalikku kogust neil siiski ei ole. Tegemist oli ühe kliendi uue tootega, mistõttu oli vaja see kindlasti valmis teha. Lõpuks leiti Eestist korjatud pohlad, saadeti need Soome, et seal püreeks teha ja seejärel juba püreena tagasi saada. Nii on ka teiste püreedega, näiteks ostetakse astelpajupüreed ­Hollandist, marjad aga on pärit aga Eestist või Baltikumist.

Ostuosakonna töö pole ainult tooraine otsimine ja sisseostmine, vaid selle juurde kuuluvad ka kvaliteedinõuete jälgimine, spetsifikatsioonid, sertifikaadid, küsimustikud, näidised. Tooraine valikul arvestatakse eelkõige kvaliteeti ja hinda, kuid lõplik otsus tehakse nii mõnigi kord maitse põhjal. Vahel tuuakse maitsmiseks kohale kümme erinevat näidist ja pärast kõiki maitsmisi valitakse ikka esimene.

Juhtub ka nii, et alles tootmisproovis ilmneb, et suure vaevaga otsitud tooraine sellisel kujul ikkagi ei sobi, mängu tulevad üliväikesed nüansid. Siis võidakse tootjale anda üks näitaja juurde, mida peaks veel arvestama, ja kõik algab uuesti. Võib aga minna veelgi

Ostuspetsialistid Piia Rebane ja Agne Luts.

kehvemini: ökoriisimannat otsiti ligi aasta, viimaks leiti Prantsusmaalt, telliti alusetäis kohale, aga lõpuks see ei läinudki tootmisse, sest arendus ei tulnud välja. Ökoriisimanna jagati põllumeestele loomasöödaks. Ökoloogiliselt ja tavameetoditel kasvatud köögi-, tera- ja puuviljad erinevad keemilis-füüsikaliste ja organoleptiliste näitajate poolest ning võivad seetõttu käituda termotöötlusprotsessis erinevalt. Nii juhtus ka ökoriisimannaga, millele Salvesti kasutatav termotöötlus ei sobinud. Toiduohutuse poolest oli küll kõik korras, kuid toote konsistents muutus märgatavalt. Asemele tuli leida uus sobiv tooraine.

Hea koostöö hoidmisel on väga vajalikud isiklikud kontaktid. Peaaegu kõigi

81 tarnijatega on ostuspetsialistid isiklikult kokku saanud: kohtutakse põllumeestega, vaadatakse üle põllud, käiakse tehaseid auditeerimas või probleeme lahendamas.

Kord oli raskusi ühe Belgia külmutatud köögivilja tootjaga. Mindi kohale ja tutvuti külmutatud spinati tootmisega alates kombainiga koristamisest kuni pakendamiseni.

Küsitleti, kontrolliti tootmise vastavust Salvesti nõuetega ja probleemid lahendati.

Ostuosakond ei tegele mitte ainult toorainega, vaid ka pakendiga: etiketid, pehmed pakendid, klaaspurgid ja -pudelid, kaaned.

Pakendite vallas on Salvesti partner maailma suurim pouch-pakendi tootja, samuti kuulub Inglismaal asuv plastpudelite tootja maailma suurimate hulka.

Kasutatakse ka Eestis toodetud pakendit: suur osa klaastaarast tuleb Järvakandi

Pikaajaline partner Margus Suik.

tehasest. Möödas on aeg, kui elanikelt osteti klaastaarat tagasi, et seda korduvkasutada.

Praegu tarvitatakse ainult uusi purke-­pudeleid, sest üksnes nii saab tagada toodete kvaliteedi ja toidu­ohutuse. Tähtis on ka, et klaaspurk on üks kõige keskkonnasäästlikumaid pakendeid: seda töötatakse ümber Eestis ja töötlemisse on seda võimalik suunata mitu korda ning väga erinevate saaduste tootmiseks (uued purgid, ehitusmaterjal jms).

Koostöö läbi aastakümnete MARGUS SUIK Salvesti lepinguline partner aastast 1997, kartulikasvataja, viiendat põlve põllu­mees Miko talu Sudaste külas Kastre vallas Olen maal üles kasvanud ja meie talus on alati kapsast, kartulit ning vilja kasvatatud. Minu vana-vana-vanaisa ostis Miko talu 1906. aastal tsaari kuldrublade eest pärast 25-aastast sõjaväeteenistust. Pärast Olustvere kõrgema põllumajanduskooli lõpetamist oli mul kaks valikut: kas hakata sõjaväelaseks või põllu­ meheks. Et ma siiani olen põllumeheks jäänud, on oma osa ka Salvestil.

Noor ja uljas, nagu ma siis olin, helistasin tollasele ostujuhile Vambola Aldile ja küsisin, kas oleks võimalik sõlmida Salvestiga lepingud kapsa ja punapeedi kasvatamiseks. See oli 1997. aasta märtsis. Alt kutsus vestlusele ja küsis muidugi ka kogemuste kohta, aga neid mul tollal ei olnud. Oli vaid suur tahtmine ja soov, aga sellest tol korral piisas. Sõlmisime esimese lepingu.

Salvest on olnud kindel partner. Kui Salvestit poleks olnud, võib-olla poleks ma üldse põllumeheks hakanudki: 1990. aastate lõpp oli väga ebastabiilne aeg ja kindel partner oli tootmise alustamisel suureks toeks. Kui leping on olemas, siis on hea kindel tunne ja rahavoog, millega arvestada.

Alguses ei läinud kõik sugugi sujuvalt. Ka Salvestil oli tollal probleeme, stabiilsus tuli

82 TOORAINE

alles hiljem, aga kui oligi vaja lepingumahte vähendada, siis on seda tehtud leebelt ja pole kunagi ühelt kasvatajalt kogu mahtu ära võetud.

Alguses jagas Salvest kasvatajatele ise seemned kätte, et saaks kindlat sorti toodangut. Sellega juhtus nii, et olime just oma seemned Salvestist kätte saanud, aga otsustasime enne kojusõitu veel turul käia.

Kui meie turul toimetasime, murti meie autosse sisse ja varastati seemned ära – see oli ainuke asi, mis vargaid oli köitnud, küllap ilusa värvilise pakendi pärast. Seemneid oli kolme-nelja hektari jagu ehk kõik, mis tol aastal kavatsesime maha panna. Tegin politseisse avalduse, aga Salvestile ei julgenud öelda, ostsin uue seemne. Sama sorti küll ei saanud, aga saime hakkama.

83 Kapsa ja punapeedi kasvatamise oleme nüüdseks lõpetanud, on kartul ja teravili. Kartulit oleme viimastel aastatel kasvatanud 200 tonni ringis, Salvesti jaoks kasvatame pudru­ kartulit, nii et olen pudrukartuli­kuningas.

Midagi jõuab ringiga ka tallu tagasi, Salvesti kaupadest satuvad meie koju kõige sagedamini borš ja seljanka ning Smushied.

Salvest on olnud hea partner. Kui ongi probleeme, oleme alati saanud läbi rääkida ja kompromisse otsida. Toimetulekuks peavad kõik osalised olema ausad ja hästi läbi saama. Tänu Salvestile on nii mõnigi väike­tootja ellu jäänud, aga eks ole ka neid põllu­m ehi, kes on koostööd proovinud, kuid pole toime tulnud. Salvestil on oma kindlad nõudmised, kui aga oled tegija, siis saad nende kõigiga hakkama. Muidugi on selleks tulnud investeeringuid teha ja nii mõnigi asi on toonud halle karvu juurde.

Euroopa Liidu nõuetele vastamiseks oli vaja nii palju investeerida, et mingil ajal olid kõik masinad ja asjad panga omad. Pangad võivad põllu­mehele küll öelda, et „tuleme vastu“, aga ei tule nad midagi. Kui vihma taevast kallab, pead ikka ise oma asjadega hakkama saama. Paar-kolm aastat oligi niimoodi, et kõik mis sisse tuli, see kohe ka välja läks. Oleks siis midagi juhtunud, ei tea, mis oleks saanud.

Kindel rahavoog laseb rahulikult tegutseda ja investeerida. Kogu selle aja, mis mina olen toimetanud, on Salvest maksnud keskmisest turuhinnast kõrgemat hinda.

Muidugi on olnud aastaid, kui Salvesti hind on olnud madalam, aga selle järel tulid jälle head aastad, kui Salvest maksis keskmisest kõrgemat hinda. Olgu turuhind kui tahes madal, Salvest pole lepingus kindlaks määratud hinnast kunagi taganenud.

Selle rohkem kui 20 aasta jooksul, mis me oleme Salvestiga koostööd teinud, on kõige rohkem muutunud tootmise planeerimine. Veel 2000. aastate alguses võis ostujuht pühapäeva õhtul helistada ja paluda esmaspäevaks uut kaupa. Viisingi.

Aga teiselt poolt tulid ka nemad mulle vastu, pigistati silm kinni, kui kõik ei läinud plaanitult. Nüüd aga muutub kokkulepitud kuupäev haruharva. Hakkan Salvestile kartulit viima augusti lõpus ja septembri alguses, kui nad kurgi ja kõrvitsaga on lõpetanud.

Varustan neid kevadeni. Graafik on kindlalt paigas ja oleme kuupäevadega toime tulnud. Muidugi tuleb hoida ka kvaliteeti. Iga tooraine kasvataja ja tarnija peab täitma küsitluslehe, mis on sisuliselt kvaliteedinõuete nimekiri: milliseid taimekaitsevahendeid ja milliseid väetisi kasutab, kas vastab Euroopa Liidu nõuetele, kuidas säilitab, kuidas transpordib jne. Asi on läinud väga süsteemseks, mis on väga hea, see arendab ka kasvatajaid.

Põllumehena pead riskide hajutamiseks olema omamoodi hiromant. Mul on üks põld metsa ääres, seal võttis kevadine niiskus kartuli ära. Teine on mäe otsas, seal aga on põud. Suuri põllumassiive mul ei ole ja kui koristamine on läbi mõeldud, saab mingi saagi ikka kätte. Pealegi on kartul turvaline vili, seda süüakse igal ajal. Koroona ajastul kannatasid eelkõige need põllumehed, kes kasvatasid midagi restoranide tarbeks: restoranid olid pikalt kinni ja keegi nende toodangut ei vajanud. Meil olid aga koroona aja alguses kartuliostjad autodega tee­veerel järjekorras, meie isaga pakkisime, vend ja tütar müüsid.

Põllumees pole amet, millega rikkaks saab, see on pigem elustiil. Sellel, kes maal toimetab, peab ka maaverd sees olema.

Oleme püüdnud oma perega toime tulla, sisse ostame ainult mõningaid tehnilisi asju ja kiiretel aegadel kutsume naabrimehed abiks. Mina vastutan tootmise eest, vennas töötab taimekatisevahendite riikitoojana ja käib kiirel ajal abiks, isa on samuti abiks.

Kasutame ka lapstööjõudu. Kui vaja, tulevad appi nii minu kui ka venna lapsed. Minul on üks, vennal kolm last. Lapsed saavad sel moel maaelust pildi ette ja oskavad juba ise otsustada, mida elus ette võtta.

84 TOORAINE

Pikaajaline partner Tarmo Tuvikene.

TARMO TUVIKENE Salvesti lepinguline partner 1990. aastate algusest, kapsa-, kurgi- ja kõrvitsakasvataja, Väike-Taavi talu, Suure-Rakke küla, Elva vald Salvestiga olen koostööd teinud krooni algusaastatest saadik. Paar aastat kasvatasin porgandit, siis tuli kapsas. Alguses olid lepingud väikesed, isegi ainult viis ja kümme tonni. Kasvatasin köögivilja muu töö kõrvalt, aga 2004. aastal tulin töölt ära ja pühendusin täielikult köögi- ja teraviljakasvatusele.

Salvestiga on tänavu lepingud 35 tonni kõrvitsa, 25 tonni kurgi ja 350 tonni kapsa kasvatamiseks. Salvest annab soovitud sordid ette nii kapsale, kõrvitsale kui kurgile, aga

seemneid enam ei jaga. Kunagi jagas, aga nüüd on see usalduse ja aususe küsimus.

Nad on paindlikud: kui ma mõnikord mõnd uut sorti proovin, võetakse ka see vastu. Salvestiga koostöö annab kindlust: iga aasta sõlmime lepingu, kus hind ja kogused kirjas. Mõnel aastal võib turuhind ju kõrgem olla, aga siis on jälle vastupidi. Mina ei taha tõmmelda, mulle meeldib nii. Eks ma ürita põllumehe au kõrgel hoida ja latti alla ei lase. Minu kurk ja kõrvits peavad olema kõige paremad! Seni, kuni kestavad Salvest ja Felix (Orkla Eesti AS), kellega meil samuti on lepingud, tahaks ikka köögivilja kasvatada, ma ei oskagi muud teha.

Kõrvitsaga pole sellel aastal (2021) probleemi, küll aga kurgi ja kapsaga. Kurki tuleb

85 tohutult, A-kurki pole üldse võimalik kasvatada, ühe ööga kasvab B-ks. Tavaliselt tuleb meil 25-tonnisest lepingust 20 tonni A-kurki, aga nüüd on B-d ja C-d kokku sama palju kui A-d. Kurki me kastame, selleks on põllul tilkkastmissüsteem, kuhu ma traktoriga vett vean. Ülepäeviti olen kastnud, vett vean tiigist. Kapsapõllul niisutussüsteemi ei ole ja see on tänavuse põua ja kuumusega läinud üleni siniseks. Tavaliselt on eri sordid erinevat tooni, nüüd aga on kuivus ja kuumus kõik ühtmoodi siniseks värvinud. Kui vihma ei tule, kuivab täielikult ära. Pealegi ründab kapsakoi nii kõvasti, et ainult imetle auklikuks söödud kapsalehti.

Kui kapsast ei tule, siis on lepingu järgi ette nähtud trahv, aga Salvest pole kunagi trahvi teinud. Nad teevad vahet, kas põllu­ mees on ise süüdi, jätnud näiteks põllu umbrohu kätte, või on põhjuseks ilm. Juba paar nädalat tagasi helistasin ostuspetsialist Piiale ja rääkisin, mis olukord on ja et kapsast ei tule. Piia lohutas, et mis mina muretsen, minul kasvab kõik. Kapsas hakkab Salvestisse minema augusti lõpus ja septembri keskpaigas. Kui nüüd vihma tuleks, saaks saagist veel asja.

Kõrvitsad on meil sügiseks vähemalt sajakilosed, enamik isegi 120–140 kilo.

Nende puhastamine on Salvestis suuremalt osalt käsitsitöö ja väiksemaid nad ei tahagi.

Vahepeal võitsime oma kõrvitsatega mitu aastat järjest Paunvere nunnukonkursi ära.

Veeretame kõrvitsad traktori kopa peale, see tõstab need autole. Kui saak suurem, kui lepingus kirjas, siis on Salvest alati vastu tulnud ja saab ka ülejäänust lahti. Teise lepingulise partneritega see nii pole.

Lepingutes on kirjas kvaliteedinõuded, aga tähtsad on ka suhted inimeste vahel.

Mulle meeldib, et Salvesti inimestega saab suhelda, igasugused meilid ja kirjakastid mulle ei meeldi, olen vana aja inimene.

Nende ostujuht käib enne kurgihooaega kõik põllud läbi, ka temal on vaja kindlust, et kurki ikka tuleb. Lepingus on küll kirjas,

et peame teatama, kui on ikaldus või muid probleeme, aga sellele vaatamata käib ostujuht ise kohal – oma silm on kuningas.

Muud suhtlemist on Salvestiga aga vähemaks jäänud. Sellest on kahju. Veel 10–15 aastat tagasi oli Salvestis naistepäev au sees ja tähistati sünnipäevi. Laud oli kaetud ja peeti pidu, nii et oli põhjust läbi astuda. Nüüd on inimesed vahetunud, vanemast generatsioonist on vähe alles jäänud.

Meil on perefirma, kaks poega on koos minuga hommikust õhtuni rakkes. Lisaks mõned aastaringsed ja mõned hooajatöölised. Ka abikaasa käib kiirel ajal abiks, tänagi käis kurki sorteerimas. Kümmekonna aasta eest hakkasime abikaasaga arutama, kelle jaoks me rabame, ja kui vanem poeg lõpetas ülikooli, siis kinkisin firma talle. Nüüd on tema omanik. Elame poja perega kõrvuti, lastelastel hea kahe maja vahel joosta. Abikaasa on lasteaiakasvataja ja klapib lastega hästi, nii et lapsed ongi rohkem tema juures.

Salvesti kraami me ei osta, oleme vanaaegsed ja paneme oma kurgid ja kõrvitsad ise purki. Noorem poeg küll ostab – piprakurki ja kapsaid.

AUTOVÕTI KÕRVITSAPÕLLUL Tarmo Tuvikene tunneb oma põlde nii põhjalikult, et leiaks ilmselt isegi nõela heinakuhjast üles. Salvesti juubeliraamatu projektijuht avastas pärast ringkäiku kõrvitsa-, kurgi- ja kapsapõllul, et tema autovõti on kadunud. Peremees viis ta täpselt õige kõrvitsavao otsa juurde, kus natukese aja eest peatuti, ja seal see kadunud võti oligi!

Salvest tänapäeval Millesse usume? Millest mõtleme?

Läbi aegade on Salvest olnud tuntud kui köögiviljakonservide tootja. See on meie tugev külg: 75 aasta pikkune kogemus ja ajalooliselt sisse kodeeritud maitsed, mida mäletatakse juba lapsepõlvest. Kuue-seitsme aasta eest käivitatud protsessi käigus on ettevõte aga märgatavalt uuenenud. Varem oli tegemist konservivabrikuga kõige otsesemas mõttes, praegune Salvest on innovaatiline toidutootja, oma valdkonna liider ja suunanäitaja, kes toodab valmistoitu ka uutele põlvkondadele.

Uuendusmeelsus on olnud Salvesti DNA-sse sisse kirjutatud läbi aegade, spinatipüreed, astelpajumahla ja paljusid teisi uudseid tooteid valmistati juba aastakümnete eest. Ettevõtte innovaatiline kuvand kajastub ka käibe­ numbrites. Varem püsis käive aastaid

MEIE

9,5–10 miljoni euro juures, nüüdseks on jõudnud 20 miljoni euroni. Märgatavalt on suurenenud eksport, põhilised ekspordiriigid on Soome, Läti, Leedu, Saksamaa, Poola, Valgevene ja Tšehhi.

Viimasel kahel aastal on käibe kasv peatunud. Koroona pani kogu maailma pausile. Eelmise strateegiaperioodi alguses tehti ambitsioonikaid plaane kasvatada eksporti sel määral, et see moodustaks 50% kogukäibest – tol ajal oli see 20% –, muutunud oludes aga on strateegia üle vaadatud. Reaalne on jõuda ekspordiga kolmandikuni kogukäibest.

Valdava osa ekspordist moodustab lastetoit. Selles valdkonnas on Salvest unikaalne: teist sellist 60-aastase kogemusega ettevõtet pole mitte ainult Balti riikides, vaid ka Põhjamaades. Praegu moodustab lastetoit Salvesti tooteportfellist kolmandiku.

Lastetoit on rahvusvaheline toode.

Lisaks maitsele kehtivad ka teised

Kas tead, et EMOR-i uuringu järgi kuulub Salvest Eesti tarbijate lemmikkaubamärkide esikümnesse?

kriteeriumid, nagu kõrge kvaliteediga puhas tooraine, lisaainete puudumine, sobiv pakendilahendus.

Salvest on Eesti suurim mahetöötleja, kolmandik toodetest valmib mahetoorainest. Salvest on esimene tööstuslik toidutooja Eestis, kes sai mahesertifikaadi. Alates 2021. aasta sügisest valmib kogu lastetoit ainult ökoloogiliselt kasvatatud toorainest.

Innovatsiooni kõrval hoitakse elus ka traditsioone. Salvesti road valmivad enam-vähem samade retseptide järgi nagu kodutoit. Kodusuppi keedetakse kõige enam kolme-neljaliitristes pottides, kuid tehases on need 600–800-liitrised. Selle toidu valmistajad on seda teinud juba kaua ja südamega, tunnevad tooteid ning ettevõtet: keskmine tööstaaž on seitse aastat.

Niisuguseid kohalikke ette­võtteid nagu Salvest jääb maailmas järjest vähemaks ja see on meie üks tugevaid külgi. Erinevalt suurte kontsernide ettevõtetest on siin täpselt teada, kust tuleb tooraine. Mitu põllumeest on Salvestile köögivilja kasvatanud juba paarkümmend või rohkemgi aastat. Ka tootearendajad on maailmatasemel, seda

kinnitavad nii Eestis saadud tunnustus kui ka tagasiside välismessidelt.

Väikese, kohaliku omanikuga ettevõtte eelis on samuti asjaolu, et kõik otsused langetatakse kohapeal.

Käibenumbrite kahekordistumine lühikese ajaga on olnud ülimalt kiire areng, millele iga tegevus pole järele jõudnud. Seepärast on hea, et enne järgmist kasvu on saanud veidi hinge tõmmata. Viimasel kahel aastal, kui välissuhtlus on olnud piiratud, on tegeldud ettevõtte siseprotsessidega. Toimus digirevolutsioon, mille käigus võeti kasutusele uued digilahendused. See on osa laiemast eesmärgist vähendada rutiinseid ja lihtsaid töid ning suunata inimesi tegema „tarka tööd“ ehk viia miinimumini protsessid, kus inimene ei saa omalt poolt midagi juurde anda. Tasapisi liigutakse selle poole, et kunagi võiks kogu raske ja rutiinse töö ära teha masinad. „Kaks koroona-aastat on olnud küll rasked, kuid andnud võimaluse kodu korda teha ja sättida paika arengu fookuse,“ võtab viimase aja tegemised kokku tegevjuht Triin Kõrgmaa. Salvestis on meeletult potentsiaali ja inimesed teevad tööd väga pühendunult.

88 MEIE

Salvesti kontor 2021.

89

Ainult jätkusuutlikuna oleme edukad Aegade jooksul on Salvesti ökoloogilist jalajälge mõjutanud põhimõte kasutada nii palju kui vähegi võimalik kohalikku toorainet.

Enamik köögiviljast on pärit ­Lõuna-Eestist saja kilomeetri raadiusest. Nõnda suudetakse säilitada kvaliteet ja maitsed, mida tarbijad hindavad, samuti hoida ökoloogiline jalajälg võimalikult väike. Jätkusuutlikkuse nimel on oluline ka säästmine. Kokku kogutakse autoklaavide jääksoojus, mida kasutatakse hoonete kütmiseks ja vee soojendamiseks, samuti autoklaavides kasutatav vesi, mis puhastatakse ja sellega tehakse liinide esmane pesu.

Aastast 2020 hakati väärindama biojäätmeid, mida aastas tekib ligi 700 tonni: kartuli­koored, kapsalehed, kurgiotsad. Need viiakse Tartu biogaasitehasesse, kus valmistatakse biometaani. Piltlikult öeldes aitab jäätmetest tehtud produkt töötajatel tööle jõuda: Tartu bussid liiguvad bio­metaaniga.

Taaskasutuse idee oli õhus juba pool sajandit tagasi Jäätmete taaskasutamisest hakati rääkima juba Nõukogude ajal. Veel 1977. aastal läksid kõik tehase biojäätmed prügimäele.

Ainuüksi õunte töötlemisel tekkis jäätmeid aastas 800 tonni. „Jäätmed on kvaliteetne loomasööt, aga majandid ei hooli selle muretsemisest, tulevad harva,“ kurdab direktor Moissei Sverdlov. Pektiinhape oli siis väga nõutud preparaat, õunajääkidest oleks seda saanud teha. Tehtigi, aga kaugel Moldaavias. Sinna jäätmeid transportida ei saanud, sest neid oli vaja enne kuivatada, tehasel sellist võimalust aga ei olnud. „Kui uus Bulgaaria mahlaliin käiku läheb, siis küll, sest sellel liinil on jäätmete kuivatamise sõlm. Seni aga sõidame läbi linna prügimäele,“ nendib direktor kahetsusega.

SALVEST ARVUDES Salvest puhaskasum • AS-i suurenes 2020. aastal 4,7 korda ligi 1,4 miljoni euroni, käive kasvas 1,0 protsenti 20,7 miljoni euroni. Ekspordi suurimad sihtriigid olid Soome, Läti, Venemaa ja Saksamaa. Uue sihtturuna lisandus 2020. aasta teises pooles Tšehhi. teenis ettevõte 84,3 • Käibest protsenti ehk ligi 17,4 miljonit eurot Eestist, 13,8 protsenti ehk üle 2,8 miljoni euro teistest Euroopa Liidu (EL) riikidest ning 1,9 protsenti ehk ligi 0,4 miljonit eurot EL-i välistest riikidest. moodustas • Omatoodang ettevõtte müügitulust 97,8 protsenti ehk ligi 20,2 miljonit eurot. Lisaks teenis ettevõte muudest allikatest müügitulu ligikaudu 0,5 miljonit eurot.

töötas mullu • Firmas täistööajale taandatuna

keskmiselt 174 inimest, kelle palgakulu oli üle 2,75 miljoni euro.

on 2014. aastast • Salvestil mahetunnustus. Ligemale 70 protsenti toorainest kogub Salvest Tartust saja kilomeetri raadiusest.

on ligikaudu 300 • Salvestil erinevat toodet.

90 MEIE

Autoklaav.

91

hoonete kütmine vee soojendamine

AUTOKLAAVIDE JÄÄKSOOJUS

liinide eelpesu

puhastamine

L P

PÄIKESEPARK

BIOJÄÄTMED

päikeseenergia

biogaasitehas

biometaan

92 MEIE

TURUNDUSOSAKONNA ALGUSAASTAD Meenutab Elen Pilve, müügiedendusjuht

Tulin Salvestisse esimest korda 2008. aasta novembris, põhimõtteliselt otse Texasest ja punaste kauboisaabastega.

Siiani imestan, et tööle sain.

Minu ametinimetus oli tooteja reklaamijuht. Rohkem n-ö turundusosakonnas inimesi ei olnud ja mingit praeguses mõttes turundustegevustki ei olnud. Müügitiimis olid vanad kalad, testisid mind korralikult, aga sain hakkama.

Aastal 2011. tegime uuenduskuuri: uuendasime Salvesti kuvandit ja tegime etikettidele facelift’i ehk iluravi, mis oli muutumatult püsinud kaheksa aastat. Suurim muutus oli, et hakkasime etiketil valmistoidu pildi asemel kasutama koostisosade pilte.

Sellisena on see püsinud siiani, ka 2016. aastal tehtud ja praegu kavandatav uuendus hoiavad sama joont.

Elen Pilv.e

93

2% KETŠUPID 2% TOMATIKASTMED 3% KAPSAD 4% SMUUTID

2% MAJONEESID 1% JOOGID

KOGU ETTEVÕTTE TOOTEGRUPPIDE JAGUNEMINE September 2021

1% TOOTEPROOVID

4% HORECA-TOOTED 5% MOOSID 5% SALATID 8% KURGID 8% VALMISTOIDUD

Keskkonnamõju silmas pidades on ehitatud oma territooriumil välja päikese­park, mille toodang annab täisvõimsusel ligikaudu 10% ettevõtte energiavajadusest. See tähendab, et laupäeval-pühapäeval, kui päike paistab ja tootmist ei ole, töötab ettevõte ainult päikese­energia abil.

Meie visiitkaardid Salvesti pere püüab olla maksimaalselt edukas kõigis kategooriates, kus tegutsetakse. See nõuab palju nii tootmis-, müügikui ka turundusosakonnalt. Kauplustes on Salvesti tooteid peaaegu igas riiulivahes.

Tooterühmi on nii palju, et kogu inimese elukaar on kaetud. Igal tooterühmal on oma

30% LASTETOIDUD Viimaste aastatega on tooteportfellis palju muutunud. Salvest ei pane enam ammu suppi purki, vaid on mitmekülgne ja innovaatiline toidutootja.

25% SUPID

tarbija oma eriliste soovidega ja temaga tuleb selle järgi suhelda. Suppe eelistavad enamasti traditsiooniliste ja •kiiresti valmivate toitude austajad, kes on nende maitsetega harjunud. Smuutid on trendikad ja noortepärased.

Kuue-seitsme aasta eest alanud uuenemises on ka turundustöö saanud uue hingamise. Kasvanud on turundusmeeskond, muutunud nii ettevõtte enda kui ka toodete kuvand. Turundamine on aastatega muutunud keerukamaks, turunduskanaleid on palju, info hulk, mis inimesteni jõuab, on tohutu. Järjest rohkem tuleb pingutada, et olla märgatud ja nähtav. Seda tuleb teha läbimõeldumalt ja nutikamalt. Kõik asjad ei pruugigi õnnestuda, paberil on plaanid mõnikord palju ilusamad kui tegelikkus.

94 MEIE Viimasel paaril aastal, kui koroona sulges inimesed kodudesse, kus hakati märksa rohkem ise süüa valmistama, on julgustatud ka traditsiooniliste toodete tarbijaid fantaasiat lendu laskma. Miks mitte kasutada lemmiktooteid tavapärasest teistmoodi?

Prae­kapsast saab teha suurepäraseid kapsa­pirukaid, boršist võib teha kasukasalati või panna selle koos terava vorstiga pitsakatteks. Nii saab lihtsalt ja mugavalt pakkuda perele vaheldust. Mugavusest rääkimiseks on andnud uut hoogu ka uued pouch-pakendis supid, mille soojendamiseks piisab mikrolaineahjust või veevannist. Ühe tähtsama tooterühma – lastetoidu – kommunikatsiooni eripära on sihtrühma kiire vaheldumine. Salvest on teinud lastetoiduga Eestis tohutu töö, olles selle kategooria lipulaev ja hoides kindlalt turuliidri kohta.

Müügiedendustöö jääb ostja eest varju Kõige otsesemalt kohtutakse ostjatega kaupluses. Pakendid, etiketid ja toodete väljapanek on üks tähtsamaid visiitkaarte.

Müügiedendusosakond teab, et head müüki soovides ei saa loota ainult kaupluse­kettidele.

Väljapanekute eest peavad hoolt kandma oma inimesed, eriti aktiivsemal müügi­ajal. Ühiste eesmärkide nimel tegutsevad müügi­ juhid, turundus- ja müügiedendusosakond: müügijuhid tegelevad kauplustesse sisse­ müügi sortimendiga, turundusosakond kampaaniatega, müügiedendusmeeskond aga viib kõik selle ellu.

Kuni 2017. aastani Salvestil oma müügi­ edendusmeeskonda ei olnud, teenust osteti sisse. Siis sai müügiedendus­juhi kohale asunud Elen Pilve volituse kokku panna oma meeskond. Nüüdseks on tiimis viis töötajat, kes katavad suure osa Eestist. Müügiedendus­m eeskond on väike, aga tubli. Kvaliteet ja väärtus, mida nad

koostööpartnerite juures loovad, on müügi­ numbrite kasvuks hädavajalik. Lisaks on nad ettevõtte silmad ja kõrvad ning toovad ringkäikudelt kaasa teavet nii müügi kui ka konkurentide kohta. „Salvesti müügiedendaja on hea olla, meie turuosa on korralik ja seda on lihtne edendada,“ kiidab Elen Pilve. Käive on kiire ja töö ei lõpe kunagi otsa. Müügiedendaja tööülesanne ei peaks olema hoida riiuleid täis, ta peaks olema kauplusele turundustuge pakkuv partner, kes tunneb toodet ja kellel on ka teadmised numbritest. Tegelikkus aga on teistsugune: kiirematel aegadel otsitakse kaupluste ladudest oma kaupa ja täidetakse tühje riiuleid. Heal juhul on toode laos olemas, aga alati ei ole.

Jõuluhooajal teeb kontorirahvas „põllu­päevi“: võtab päeva või paar oma tööst vabaks ja läheb müügiedendajatele appi. Nõnda saab süveneda nüanssidesse, mida kontorilaua tagant ei märka. Ainult kaupluse­kette külastades saab teada, millised võiksid olla reklaammaterjalide sobivaimad kinnitused, parimad suurused jms.

Näiteks on mõnes kaupluses smuutid nii jaheletis kui ka tavariiulil, tavariiulisse sobivad reklaammaterjalid aga muutuvad jaheletis niiskusega koledaks.

Jõuluks praekapsas, vastlaks hernesupp Aastaring ei tähenda Salvesti jaoks ainult seda, millal midagi toodetakse, tähtis on ka müügi hooajalisus. Tippajad on jõulud, jaanipäev ja vastlad ning vabariigi aastapäev. Suurem osa kapsa aastatoodangust müüakse just jõulu ajal, konkurentsitult populaarseim on porgandiga praekapsas.

Siis läheb hästi ka pohla-õunasalatil, mille­ sarnast pole ühelgi konkurendil.

Jaanipäevamüük oleneb ilmast. Tava­ pärased jaanitooted on kurk, salatid ja salatimaterjal, ketšup ning kastmed. ­Külmal

95

96 MEIE

97 suvel lähevad jaaniku ajal ka kapsas ja supid, soojal suvel mitte.

Vastlapäevahitid on herne- ja oasupp.

Muu oleneb ilmast, kas lumi on või ei ole maas. Kui vastlad on vabariigi aastapäevaga lähestikku, ostetakse ka pidulikuma toidulaua koostisosi.

Hooajalise müügi hea näide on muraka­ moosi lugu. Detsembris 2016 tegi Meie Mari murakamoos eriliselt suure müügi.

Meenutab müügijuht Kristo Eisenberg: „Murakamoosile polnud me varem jõulude ajal kauplustes väga suuri väljapanekuid teinud ega kampaaniakohti ostnud. Aastal 2016 otsustasime proovida, kuidas see toode otsariiulis müüb ja pakkusime ka head kampaaniahinda. Meie üllatuseks tegi Selver sellele ise veel lisaallahindluse ja pani toote ka telereklaami. Tulemus oli suurepärane!

Müüsime 2016. aasta detsembris murakamoosi rohkem kui 2015. aastal kokku. Ka Selver jäi tulemusega rahule ja oleme siiani igal jõuluajal murakamoosile suuremat tähele­panu pööranud.“

SOE MUHU LEIB Meenutab Elen Pilve, müügiedendusjuht

Meil Saaremaal esindajat ei ole, seega otsustasime kogu tiimiga kahe päeva jooksul saarele tiiru peale teha. Tutvustasime uusi tooteid, vaatasime, kuidas meie tooted kauplustes saadaval on. Kui vaja, aitasime kauplusel mõned planogrammid korda teha.

Moodustasime kaks naiskonda ja jagasime Saaremaa pooleks.

Meie tiimi esimene kauplus oli Liiva Konsum Muhus, ilus, uhke ja imetoredate inimestega.

Tundsime, et oleme oodatud ja meie professionaalsust hinnati.

Kohe oli selge, et meie kui „supiriiuli kunnid“ võiksime aidata selle ebaloogilise riiuli korda teha.

Kauplus oli sellele ise ka mõelnud, aga ajanappusel oli see tegemata.

Loa pidi andma ühistu. Kaupluse juhataja helistas ühistusse ja oodatud „jah“ oligi käes … käed juba sügelesid. Olime kaupluses neli tundi ja tänutäheks tehtud töö eest sai igaüks sooja Muhu leiva – mis sa hing veel oskad tahta! Kui oled midagi päriselt ära teinud ja seda hinnatakse, siis teeb sooja ja helge tunde.

98 MEIE

Kuvand tugineb traditsioonil ja uuenduslikkusel Salvesti kuvand tugineb traditsioonidel ja innovatsioonil: pika ajalooga ettevõte on läbi aegade paistnud silma uuenduslike ideedega. Salvesti praegusest ja eilsest „näost“ räägivad praegune koostööpartner, reklaamiagentuuri Division juht Aigi Sool ja Piibe Arrak, kes oli tehase kunstnik aastatel 1966–1999.

küllaltki alalhoidlik, kuid oleme julgustanud nägema ja proovima uusi vaatenurki. Salvest on nõudlik. Selle tulemusena sünnivad meil koos parimad lahendused. Nagu Salvest, on ka Division Eesti ettevõte. Meie klientide hulgas on palju Eesti ettevõtteid. Oleme uhked, et saame kaasa aidata meie äride ja majanduse edendamisele.

Salvest käib ajaga kaasas Divisioni juht Aigi Sool

Hakkasin tehasele looma oma nägu Piibe Arrak, ettevõtte kunstnik 30 aastat

Reklaamiagentuur Division on teinud Salvestiga koostööd aastast 2014. Salvestil on väga hästi õnnestunud ajaga kaasas käia: pakkunud uuenduslikke ja põnevaid tooteid, toonud turule uusi tootesarju ja maksimeerinud mahetooraine osa toodetes.

Kliendina on Salvest väga koostöövalmis ja hea kuulaja, ambitsioonikas, innovaatiline.

Inimesed on toredad ja mõistlikud, nendega on võimatu tülli minna ja koostöös leiame alati lahenduse. Salvest on heas mõttes nagu Eesti pruunkaru, kes mõtleb kaua, olles vahepeal talve­unes. Kui aga ärkab, siis on aktiivne ja kõik läheb lepase reega!

Et hoida visuaalne keel nüüdisaegne, moodne ja eristuv, jäädes samal ajal eesti­ päraseks, oleme koostööaastate jooksul juba kaks korda muutnud põhitoodete pakendeid. Lisaks uute pakendite ja reklaamide loomisele ning strateegia välja­ töötamisele näeme alati ka suurt pilti, nõnda aitame kliendil saavutada seatud eesmärgid. Igapäevase töö lahutamatu osa on digiturundus, mis on muutunud ajas aina tähtsamaks.

Salvest on olnud eeskujuks Eesti maitsete tutvustamisel maailmas, eksportides edukalt ka välisturgudele. Toiduaine­tööstusele omaselt on Salvest eksperimenteerimisel

Alustasin 1966. aastal sellest, et hakkasin tehasele looma „oma nägu“. Senini oli nii etikettide kui ka muu materjali kujundus olnud juhuslik. Esmane eesmärk oli vormistada samalaadsed tooted seeriateks. Tollal joonistasid kunstnikud etikette käsitsi ja ka tekstid tehti käsitsi. Pildid maalisin akvarellidega. Praegustega võrreldes olid kirjad etikettidel väga suured. Kuigi tekstid pidid olema nii eesti kui ka vene keeles, oli kohustuslikku infot palju vähem. Paber oli kehv ja muutis värvid kahvatuks. Ajapikku läks see natuke paremaks ja lõpuks olid ekspordietiketid lausa kriitpaberil. Nüüd me kirume kriitpaberit, aga tollal hinnati seda kõrgelt.

Iga etikett tuli Tallinnas kõrges komisjonis kinnitada. Enamasti läksid kujundused läbi, mõnikord tuli aga ümber teha ja uuesti komisjoni ette minna. Üheksakümnendate alguses hakati etikette kujundama arvutiga, kuid neid oli siis vähe ja mulle seda ei antud.

Arvati, et pole vaja! Mul oli sellest hea meel, ma poleks arvutit kuigi ruttu selgeks saanud. Käisin siis käsitsi tehtud kujundustega reklaamibüroos, istusin juures, kui kujundaja selle arvutis valmis tegi.

Etikettide tegemine oli ainult osa minu tööst. Tegin ka tootetutvustusi, juubeli­-

99 trükiseid, kaarte ja auaadresse, tänu- ja aukirju, mida tähtpäevade puhul töötajatele jagati. Andis neid ikka käsitsi kirjutada!

Nõukogude ideoloogia etikettidele ei jõudnud, küll aga seinalehtedesse, loosungitele, stendidele, mida mul tuli samuti kujundada.

Stendidele pandi välja igasugused teated, kahes keeles ja ilukirjas, see oli sisekommunikatsiooni kõige tähtsam kanal. Visuaalset ideoloogilist müra oli tollal väga palju.

Nõukogude ajal läks müügiks kõik, mis valmis tehti, siiski leiti ühel hetkel, et ikkagi on vaja ka reklaami teha. Minu töö oli ka kontori sisekujundus, kuigi see piirdus tollal enamasti värvivalikuga, võimalused olid napid. Pühadeks dekoreerisin klubiruume.

Juhatasin veel laste kunstiringi, aeg-ajalt korraldasime sööklas laste joonistuste ja maalide näitusi. Aeg-ajalt korraldasime klubis tehaserahva käsitöönäitusi, tollal tegelesid sellega väga paljud. Naised tõid kudumeid, tikandeid ja kõike muud, mehed panid välja puutööd. Minu töösuhe lõppes 2000. aastal.

Suurim väärtus on inimesed Salvesti peahoone vestibüülis ripub seinal kümme kaunis raamis käejälge. Alates 2015. aastast valitakse kümnes kategoorias ettevõtte parimaid, kellele jagatakse tänutäheks aukirju ja tavapäraste portreefotode asemel pannakse seinale käejälje pildid: parim uustulnuk, parim kolleeg jne. Üheksal juhul teeb inimeste esitatud kandidaatide hulgast lõpliku valiku komisjon, aasta kolleegi aunimetuse andmisel aga saavad kaasa rääkida kõik: see pannakse üldhääletusele.

Salvesti aasta inimesed said enne koroonaaega lisaks tunnustusele ka reisi­ agentuuri kinkekaardid, mis anti üle ettevõtte jõulupeol.

Teine suur ja kõiki töötajaid ühendav üritus on hooaja lõpupidu, mida tavaliselt peetakse vabamas õhkkonnas kusagil majast väljas.

Parima toiduaine konkursilt saadud tunnustusi tähistatakse ühise tordisöömisega. See on nii rõõmus ja tähtis sündmus, et nimetatakse ka Salvesti Eurovisioniks või Oscarite jagamiseks.

100 MEIE

Meenutab Elen Pilve, müügiedendusjuht

Mul väga vedanud, et olen saanud Eesti ühes suuremas toiduainetööstuses teha tööd, mis mulle meeldib.

Mind võlub pidev areng ja lõputud väljakutsed, heas mõttes ootamatused. Salvesti suurimaks väärtuseks pean inimesi, kellega iga päev koos töötan, ühisüritusi ja ettevõtmisi, mälestusi, mida oleme koos loonud. Olen alati püüdnud olla aktiivne, nii osaleja kui ka korraldajana ja usun, et kokku hoides saame alati hakkama.

Jõulupidu 2019. Salvesti arhiiv

101 Meenutab Marika Kramin, peatehnoloog, ettevõttes aastast 1981

„Õisu maffia“ Palju hinnatud spetsialiste on tulnud Salvestisse pärast Õisu toiduainetööstuse tehnikumi lõpetamist. Seal õpetati konserveerimise tehnoloogiat. Ettevõtte juht Matti Holter hakkas neid kutsuma „Õisu maffiaks“ ja hindas neid kõrgelt, sest neil oli „sõna ja tegu“. Tema ajal oli „maffia“ veel päris arvukas, kuid aastatega on see kokku kuivanud ja praeguseks on alles vaid mõned üksikud, kõigil staaži 40 aastat või rohkemgi: Anne Suvi, Marika Kramin, Anne Känd, Helve Vaht, Lilian Rõõmusoks, Benno Vaard.

Olin tehases töötanud paar aastat, kui ühel peol pärast paari tervitusnapsi küsis direktor Matti Holter minult: „Tüdruk, miks sa tulid siia raskesse tööstusesse tööle?“ Mina ei saanud siis sellest küsimusest aru, mul ei olnud veel mingeid raskusi. Läks mööda paarkümmend aastat ja alles siis hakkasin mõistma, mis ta selle küsimusega oli mõelnud. Tootmine on väga konkreetne tegevus, värske tooraine rikneb kiiresti, kõik protsessid on kiired ja eksida ei tohi. Ka praegu peame toimetama kiiresti, aga tehnilisi võimalusi on rohkem ja sellevõrra on tehnoloogilised protsessid lihtsamad.

Vasakult Anne Känd, Marika Kramin, Anne Suvi, Eevi Post.

102 MEIE

Ettevõte on oma juhi nägu Ettevõtte ajalugu võib jagada etappideks mitmel moel. Raamatu esimeses, juurte otsimise peatükis vaadeldi arengut aasta­ kümnete kaupa, tehnoloogia peatükis tehnoloogiliste muudatuste põhjal. Väga tähtsad etapitähised on olnud aga ka inimesed, eelkõige juhid, sest eks ole iga ettevõte veidi oma juhi nägu. Töötajate meenutustest kuuleb alatasa, et „see oli Tamara ajal“, „see oli veel Holteri ajal“ või „see hakkas peale Lauri ajal“. Mälestused varasematest juhtidest on tuhmunud, seepärast tuli pöörduda arhiiivimaterjalide poole, viimaseid

HOLTER SAI OMA TAHTMISE Asta London, kauaaegne raamatupidaja, meenutab, kuidas Holter tegi talle ettepaneku tehnoloogiks hakata: „Mind pole keegi kunagi hüpnotiseerinud, aga mul on siiani tunne, et Matti Holter ükskord seda tegi. Ta kutsus mind oma kabinetti ja tegi ettepaneku hakata tehnoloogiks. Mulle see ei istunud, kontor sobis paremini, aga tema muudkui rääkis ja rääkis ja ma tundsin, kuidas ma vajun põrandasse ja siis tõusen jälle lakke ja nii ta mu ära rääkis.

Mattil oli seda võimekust, et vajutas õige nupu peale ja pani inimesed tegutsema.“

mäletavad aga staažikamad töötajad veel väga hästi.

Esimestel aastatel vahetusid direktorid väga kiirelt. Esimesed kaks olid ametis vaid aasta: Vassili Skalov 1946–1947, Kalju Jäär 1947–1948. Pikemalt jäi pidama Evald ­Kaldalu, kes juhtis ettevõtet 1948–1957.

Temast on teada, et haridus oli parteikoolist ja konservidega oli enne direktoriks hakkamist olnud kokkupuuteid vaid nii palju, et ta oli näinud Ameerika Ühendriikide lihakonserve, sõja ajal neid liikus. Tollasel vaesel sõjajärgsel ajal oligi vaja rohkem ettevõtlikkust kui teadmisi. Seda Kaldalul jätkus.

Vaesed ajad jätkusid ka järgmiste juhtide ajal. Feodora Vassiltsenko (1957–1959) aega meenutab kunagine töötaja tehase 50. aastapäeva trükises: „Sellest ajast, kui direktoriks oli Feodora Vassiltsenko, on meeles klubi ehitusmaterjali ülestöötamine Puurmani metskonnas. Käisime seal oma majandi hobuste, regede ja vankritega. Tehasel oli siis 14 hobust.“ Järgmised direktorid olid Mihkel Tuhkru (1959–1965), kelle juhtimisel alustati lastetoidu valmistamiseks tootmisbaasi rajamist, ja Olev Paal (1965–1969), kelle ajal lastetoitu tootma hakati – esimesena kogu tollases Nõukogude Liidus.

Moissei Sverdlov (1969–1978) on meelde jäänud hea nõuandja ja innustajana, samuti ettevõtliku mehena, kes otsis uusi tootmisvõimalusi: küll üritati kompvekke toota, küll villiti veini. Nikolai Preiman (1978–1980) on ajalukku läinud pigem omaaegse linnapeana: tema ajal sai Tartu uue, Eesti pikima, Sõpruse silla, mille rahvasuu Preimani purdeks ristis. „Preiman oli linnavalitsuses ilusate asjadega harjunud, meil tehases aga ilusaid nõusid ei olnud ja lähemal elanud naised pidid neid kodust tooma,“ meenutab direktori tollane sekretär Sirje Põder.

Kõige kauem, ligi 20 aastat oli juht Matti Holter (1980–1999). Tema triivis ettevõtte läbi 1980. aastate hiilguse ja viletsuse, läbi taaserastamise ja sellele järgnenud majanduslanguse ning jõudis panna aluse

103

Salvesti tootmishooned. Droonifoto, Salvesti arhiiv

uuenemisele. Holter oli väga karismaatiline isiksus, meenutavad kolleegid. Ta julges langetada otsuseid ja teha struktuurimuutusi, oskas näha inimestes peituvat potentsiaali.

Robert Jaani (1999–2000) oli juht väga lühikest aega, kuid sellele vaatamata jõudis teha uuendusi nii tootmises kui ka oma­ vahelises suhtluses. Näiteks juurutas ta ühise kohvijoomise kombe, mis veidi teisenenud kujul kestab siiani. Alguses tundus see imelik, aga siis harjuti ära ja oldi väga rahul.

See ongi aeg, kui saab suhelda nendega, kellega töiselt eriti kokku ei puutu. Tema ajal valmis rekonstrueerimisplaan, mida hakati ellu viima järgmise juhi ajal.

Tamara Gubenko oli juht aastatel 2000– 2013. Edukalt juhtis ta ettevõtte läbi 2008. aastal alanud majanduslanguse, hoidis inimesi ja kedagi lahti ei lasknud. Eriti hoidis ta tootmisöölisi. „Need on meie inimesed ja nendega tuleb tööd teha,“ oli tema veendumus. Gubenko ajal tehti tootmine korda, paranes toodang, paranes kvaliteet ja väljanägemine, hakkas tööle turundus. „Oli majandusliku tõusu aeg, majandusel läks hästi ja ettevõttel ka. Kuni ükskord hakkasin aru saama, et seisame paigal. Tammusime kümnemiljonilise käibe juures mitu

aastat, aga edasi ei liikunud. Otsisin uut juhti hulka aega, kuni sõprade abil leidsin Lauri Betlemi, kellele tundus see piisava välja­kutsena,“ meenutab juhi vahetust omanik Veljo Ipits.

Lauri Betlem oli tegevjuht 2013–2018.

Ta tõi kaasa pöördelised ajad ja tegi suuri muudatusi nii tootmises kui ka personalis. „Pööras nii, et oli pööratud,“ meenutavad kolleegid. Tartust Tallinna minnakse sageli, vastupidist liikumist on vähe. Lauri Betlem seadis end koos perega Tartus sisse ja viie aastaga käibenumbrid kahekordistusid.

Juhina oli ta nõudlik, kuid sõbralik.

Kolleegid meenutavad: „Alati küsis teiste arvamust, isegi siis, kui tegelikult otsustas teisiti.“ – „Ühegi plaani või mõtte kohta ei öelnud, et see ei sobi või me ei tee seda, kuulas alati ettepanekud ära.“ – „Ta ootas töötajatelt initsiatiivi, tahtis, et neil oleks ka endal mingi plaan olemas.“ – „Üritustel segas rahva ära, pani suhtlema ka nendega, kes töös iga päev kokku ei puutunud.“ – „Eelmiste juhtidega sõudsime justkui mugavas vankris: maha ei kukkunud, aga edasi ka eriti ei liikunud. Lauri Betlem nägi uut potentsiaali ja pani kõik meeletus tempos liikuma.“

104 MEIE

Lauri Betlem, 2015. Salvesti arhiiv

Meenutab Lauri Betlem, tegevjuht 2013–2018

Veljoga läbirääkimisi alustasime tegelikult päris pikalt enne seda, kui augustis majja jõudsin. Minu jaoks oli see samm päris suure riskiga ja kaalusin pikalt. Ma tegelikult ei olnud üldse kindel, kas see kapsa hapendamise värk mulle ikka istub. Samuti ei olnud ma ju varem ettevõtet juhtinud. Olin küll erinevaid tiime juhtinud ja valdkondade eest vastutanud, kuid terviku eest oli ikka keegi teine vastutanud.

Lisaks tähendas see elukoha vahetust mitte ainult mulle, vaid kogu perele. Ja kõige lõpuks oli meie teise lapse sünnitähtaeg täpselt augusti alguses.

Ega see otsustamine Veljol vist lihtsam olnud. Kui me juba käed lõime, siis otsustasin, et tagasiteed ei ole. Nüüd lihtsalt pean hakkama saama!

Ettevõtte kujundamine selliseks, et see mulle meeldiks, oli ju tegelikult minu enda teha. Nii me siis kogu perega, kaasa arvatud üheksapäevane Lukas, Supilinna üürikasse tulime. Edasine ongi tegelikult kõik selle tulemus, et tahtsin nii endale, perele kui ka kõigile teistele tõestada, et saan hakkama. Olen juba lapsest peale tahtnud teha asju paremini kui teised, olla parem kui eeldatakse. Veljo andis vabad käed ja nii me tasapisi toimetama hakkasime.

See vist oli esimesel nädalal, kui vanemad olijad mulle ütlesid, et ega suurt laeva kiiresti pööra. Mina mõtlesin, et Salvest on ju pisike ettevõte, mis suurest laevast me räägime. Seda mentaliteeti proovisin

105

President Kersti Kaljulaid ja Lauri Betlem 2016. aastal visiidil Salvestisse, Salvesti arhiiv

kuni lõpuni hoida. Salvest on piisavalt väike ja otsustusahel nii lühike, kui üldse saab olla. See andis võimaluse olla kiire, paindlik ja julge.

Mu isa ütleb ikka, et tegijal juhtub nii mõndagi, magajal mitte essugi.

Langetasime otsuseid kiiresti ja üsna ruttu jõudsime selleni, et ligi 20% käibest tegid tooted, mis olid turul olnud vähem kui kaks aastat ja eksport muudkui kasvas.

Mul oli suur õnn töötada koos fantastiliste inimestega, kes kõik sarnaselt minuga tahtsid teha uusi ja ägedaid asju. Teha asju paremini kui kõik teised. Muuta maailma! Lähtusime sellest, et absoluutselt kõike saab teha, küsimus on vaid selles, kui palju see maksab, kas ära tasub ning kas me ise sellesse 100% usume. Kui analüüs näitas, et tasub, otsustasime kiiresti ja panustasime kõik täiega, et tulemus tuleks selline, nagu eesmärgistasime.

Juhtus nii, et enamik uusi tooteid ja investeeringuid osutusidki edukaks. Palju läks muidugi ka aia taha. Aga kui viie aastaga ligi kaks korda suuremaks kasvasime, oli see kinnitus, et valitud juhtimisstiil, mentaliteet ja väljakujunenud kultuur on ilmselgelt olnud omas ajas õiged. Tagasi vaadates on viieaastane aeg Salvestis olnud päris kindlasti minu karjääris kõige ägedam. Sai teha ja me tegimegi.

Inimesed minu ümber tegid, mul lihtsalt vedas, et ma nad oma meeskonda sain. Olen kõigile südamest tänulik.

106 MEIE

TÖÖTAJAD ON ETTEVÕTTE SUURIM VÄÄRTUS Veljo Ipits, omanik

Omanikuna ei saa ma võtta endale töötajatele ülesannete jagamise rolli, et tehke seda või tootke toda, aga keegi ei saa minult võtta õigust töötajatega rääkida, hoolitseda sisekliima eest. Kui tundub, et midagi on korrast ära, siis räägin inimestega. Kui ma midagi kuulen, siis ei saa ma ju otseselt sekkuda, asju tuleb ajada nii, et keegi ei satuks löögi alla ja kui vaja, võtan löögi enda peale.

Minu ja kogu seltskonna heaolu sõltub sellest, kuidas inimesed ennast tunnevad. Nii kodus kui ka tööl juhtub, et unustame need, kes on kõige lähedasemad. Omadele „aitäh“ ütlemata jätmine on aga kõige suurem viga, mida teha võib. Inimestele tähelepanu pööramine on väga tähtis, isegi lihtne kaart ja lilled teevad rõõmu.

Selleks tuleb aega leida! Inimene on rõõmus ja lõpuks on ka endal hea meel, et saab kedagi rõõmustada.

Ettevõtte edukusest sõltub töötajate heaolu. Kui läheb kehvasti, pole ka palga maksmiseks raha. Kui ettevõte on jõudnud olukorda, millega me pole rahul ja seda on vaja parandada, tuleb minul kui omanikul võtta vastu kardinaalseid otsuseid. Üks tähtsamaid on leida õige juht ja see, et juhil endal oleks initsiatiivi. Kui peaksin juhile kõik ette ütlema, mida on vaja teha, siis võiksin parem juba ise juhatajaks hakata. Ka nendega, kellega teed on lahku viinud, saame väga hästi läbi. Nad saavad aru, et muutused on olnud vajalikud.

Müügiplaane mul ei ole, kuigi kosilasi on käinud peaaegu igal aastal.

Suuri kasumeid pole toidutööstusettevõttest loota, aga see ei käi ka kunagi päris põhjas ära, see on stabiilne äri. Koduturul suudame samamoodi edasi toimetada ja mida rohkem suudame eksportida, seda rohkem kasumit saame.

107

Nõukogu esimees Veljo Ipits.

Alates 2018. aastast on tegevjuht Triin Kõrgmaa. Kolmest juhina töötatud aastast kaks on olnud koroonaaeg. Vaatamata kriisile pole kedagi koondatud ja pole ka palka vähendatud. Keerulistel aegadel on Triin Kõrgmaa pidanud vajalikuks jagada töötajatega võimalikult palju infot. Ühelt poolt selleks, et peegeldada, miks mingid otsused on tehtud, teiselt poolt aga seetõttu, et inimesed tunneksid seotust ettevõttega. Ennast peab ta nõudlikuks juhiks: „Esitan suuri nõudmisi nii endale kui ka teistele. Tehes oma tööd pühendunult ja eesmärgistatult, saame olla kindlad, et oleme valmis pöörama praeguse ajutise stabiilsuse kasvuks edukalt ja ettevalmistatult.“

Tegevjuht Triin Kõrgmaa.

Kaks karmi koroona-aastat Salvesti tegevust on viimasel kahel aastal kõige enam mõjutanud koroonakriis, mille tõttu tuli ümber kujundada nii koduturu kui ka ekspordi tegevusplaan. Kriisiajast peab tegevjuht Triin Kõrgmaa kõige tähtsamaks oma inimeste hoidmist: et töökohal oleksid rakendatud ohutusmeetmed, töötajate lapsed oleksid lasteaias hoitud, inimesi tooks tööle suuremad bussid, kus nakkusoht on väiksem jms.

Inimeste hoidmise üks osa on ettevõtte sisekommunikatsioon. Kohe koroonakriisi alguses seati sisse regulaarne infovahetus, et hoida kõiki uudiste ja muudatustega kursis. See on õppetund, mida soovitakse

108 MEIE Töötajate keskmine vanus 44,5 vähemalt 50-aastaseid 79 kuni 50-aastaseid 114 sh kuni 30-aastaseid 10

30% MEHED

49 POISSI

Salvesti

töötajaskond

Töötajatel on alla 18-aastaseid lapsi

70% NAISED

95

Tööstaaž

vähemalt

10 tööaastat 11

46 TÜDRUKUT

vähemalt

15 tööaastat 22

vähemalt

20 tööaastat 12

vähemalt

30 tööaastat 8

ka tulevikus meeles pidada. Ühelt poolt murendas koroona ühistunnet: jäid ära ühised peod ja ettevõtmised, teiselt poolt aga tugevdas, sest inimesed teadsid, et üheskoos saame kõigega hakkama. Kõik mõistsid: toidutööstus on eesliinini nii-öelda tagaliin ehk tuleb on hoolitseda, et inimesed saaks ka keerulisel ajal leida lohutust tuttavatest toodetest ja maitsetest.

Salvestile saabus koroonakriis „heal“ ajal: laod olid kaupa täis. Koroona alguses, kui inimesi haaras ostupaanika, tuli jaekaubandusest tellimusi tavalisest mitu korda rohkem, aga kõik suudeti edukalt ära tarnida.

Tehasepoes seisid inimesed järjekorras ka paduvihmas, kaupa ei jõutud väljagi panna, enne oli see kärudesse laotud. Ka kontori­ rahvas tegi 15–16-tunniseid tööpäevi ja

vähemalt

35 tööaastat 1

vähemalt

40 tööaastat 5

vähemalt

45 tööaastat 1

vähemalt

51 1

tööaastat

kellelgi polnud probleeme, kui pidi mõnda osakonda või poodi appi minema. Märtsis sai ladu suveks toodetud varudest ühekahe nädalaga tühjaks. Eelnev oli olnud hea köögivilja-aasta ja toorainet jätkus, seega oli kevadel veel võimalik varusid taastada.

Euroopa riikidesse loodud „roheliste koridoride“ kaudu saadi kätte ka pakendid. Samal ajal tuli tegeleda pideva infovahetusega erinevate riiklike institutsioonide vahel ja olla kursis iga uue muudatusega ning arvestada neid ettevõtte tegevuses.

Need nädalad olid kogu ettevõttele väga pingutavad, aga üheskoos saadi hästi hakkama. Tuli pikalt ette mõelda, kuid see oli kasulik, sest raputas rutiinist välja ja tõi fookusesse selle, mis peaks üle vaatama, kuhu peaks vahendeid suunama.

109

Pidukõne juubilarile Mu armas Salvest!

Niimoodi võivad pöörduda Su poole vaid tõeliselt head sõbrad.

Ja nagu Sa tead, ei ole olnud kellelgi teisel mu elus nii suurt rolli nagu Sinul, Salvest. Tänavu kevadel sai meie tutvusest 40 aastat.

Sel puhul tahan meenutada, millise tee me selle aja jooksul koos oleme läbi käinud. Üks on kindel – oleme mõlemad kõvasti kasvanud. Endast ma ei räägi, aga Sinu kasvu üle on mul tõeliselt hea meel. Kui Sa sündisid, olin mina veel sündimata. Minu sünniaastal olid Sina juba 16-aastane. Meie teed ristusid siis, kui Sa pidasid oma 35 aasta juubelit ja rakendamist ootas eriala, mis ma olin tehnikumis omandanud – konserveerimise tehnoloogia. Ei osanud ma tollal uskuda, et üks tehas linna servas võib mulle ja paljudele teistele nii tähtsaks kujuneda. Olen uhke, et tuhanded töötajad on aastakümnete jooksul andnud siia oma panuse. Kas Sa ise üldse tead, et sul on nii palju seda, mis on kõige-kõige parem: Sul on parimad supid, parimad kapsad, kurgid ja kõige väiksematele parimad imikutoidud.

Läbi aastakümnete oled vahetanud direktoreid ja tegevjuhte, töötanud välja kaubamärke ja turundusstrateegiaid, korraldanud reklaamikampaaniaid, võitnud läbi aastakümnete oma kõrgelt hinnatud toodetega auhindu, medaleid, kuld- ja hõbemärke. Oma 75 aasta juubelil oled Sa elukogenud, kuid endiselt nooruslik.

Aastal 2046 täitub Sinul, armas Salvest, 100 aastat. Ela igavesti!

Marika Kramin, ettevõttes aastast 1981

110 MEIE

111

Salvest aastal 2050 Kõlab ulmeliselt kauge tulevikuna, kuid juba praegu tuleks mõelda, milline on Salvest ligi 30 aasta pärast. Mida tarbijad ootavad ja mida siis valmistatakse?

Aastal 2050 võib öelda, et purgisupp ja konserveeritud köögiviljad on minevik ning tarbitakse peamiselt kuivatatud või laborist tulnud kunstlikku toidukraami. Lastetoitu sellisel kujul nagu praegu enam ei tarbita, sest kliimamuutusest tingituna on põllumajandustoodete kasvupinnad asendunud kuivanud kõnnumaaga ning titade peamine toit on teadlaste loodud puu- ja köögivilja­ laadsetest alternatiividest kunstlikud püreed. Mineraalid ja igapäevaseks eluks vajalikud vitamiinid saadakse lisanditest ja toidu maitsed on kõik vägagi igavavõitu.

Kõlab päris hirmutavalt? Ilmselgelt on eelnev ulmekirjanduse valdkonnast ja teeme kõik endast oleneva, et seda mitte kunagi päriselt läbi elama ei peaks. Õigupoolest on Salvest aastal 2050 ainus ettevõte Eestis, mis suures mahus väärindab kohalikku puu- ja köögivilja­ toodangut. Lisaks klassikalisele purgisupile ja kurgihoidistele on valikus nii sügavkülmutatud kui ka külmkuivatatud valmistoidud ja supid, mille pikk säilivusaeg võimaldab neid müüa peaaegu igal kontinendil. Kasuks tulevad enam kui sajandi vanused traditsioonid, kogemused, nüüdisaegne tehnoloogia ja parimad töötajad. Asume põllumajandustoodete kasvatamiseks soodsas kliimavööndis, seega on meil piisavalt toorainet, millest valmistada parima kvaliteediga lõpptooteid. See kõik on meie eelis.

Restoranides pakutakse Salvesti toitu, mida vajadusel poshitakse (ingl posh – uhke, peen). Koolilapsed, sõdurid, haiglapatsiendid, vanurid ja kinnipidamisasutuste elanikud teavad kõik, kui hästi maitseb Salvestis valmistatud toit. Lapsed saavad lisaks emapiimale esimese päris toiduna just Salvestis valmistatut. Tipptehnoloogiaga töötavas lastetoidutehases valmivad parimad palad

Marek Viilol. sadadele miljonitele tulevastele Põnnidele kogu maailmas. Meie ettevõtte käigushoidmiseks vajalik energia tuleb nii päikesest, toidujäätmete kasutamisest kütuseks kui ka tootmisliinide energia taaskasutamisest. Liinidel on kogu füüsiliselt raske töö asendunud robotitega, keda juhivad meie inimesed, kes vahetevahel vanu fotosid ja filmilõike vaadates imestavad, kuidas küll kaheksa miljonit kilogrammi toodangut aastal 2020 inimkäte vahelt läbi sai käia.

Oleme hea tööandja oma töötajaile ja suurepärane koostööpartner oma klientidele.

Marek Viilol, müügi- ja ekspordijuht

112 MEIE

Auhinnatud tooted Salvest on pälvinud tehtud töö ja nähtud vaeva eest mitmesugust tunnustust. Edukas esinemine ja auhinnad Eesti toiduainetööstuse liidu eestvedamisel korraldatud Eesti parima toiduaine konkursil innustavad ja inspireerivad jätkama uute toodete

arendamist. Samuti kinnitavad auhinnad, et ollakse õigel teel ja Salvestil on oma suur roll eesti elanike toidulaua kujundamisel ning toidukultuuri edasikandmisel. Auhinnalisi kohti pälvitud on ka teistelt konkurssidelt.

2021 Vegan majonees (420 g) – ajakirja Oma Maitse lemmik ja parim kaste Ökoloogiline mangopüree (450 g) – ajakirja Oma Maitse lemmik, parim puu- ja köögiviljatoode, rahva lemmik Mahlakas tomatimehu (480 ml) – ajakirja Oma Maitse lemmik, parim külm jook Smushie ökoloogiline aprikoosi-ananassipüree linaseemnetega (170 g) – Eesti parim lisandväärtusega toiduaine

MUUTI ökoloogiline pohla-mustika-­rukkipuder (110 g) – Eesti parim puu- ja köögiviljatoode Ökoloogiline ketšup (530 g) – Eesti parim kaste

113

2020 Põnni ökoloogiline ploomipüree 4+ (130 g) – Nilesen IQ / edukaim uus toode beebitoitude kategoorias Prestó ökoloogiline hernepüreesupp mündiga (600 g) – Eesti parim lisandväärtusega toiduaine Vegan majonees (420 g) – Eesti parim kaste MUUTI ökoloogiline õuna-mango-­peedimustasõstrapüree (110 g) – Eesti parim puu- ja köögiviljatoode 2019 Smushie ökoloogiline pirni-kiivipüree spirulinaga (170 g) – Eesti parim lisandväärtusega toiduaine Põnni ökoloogiline puuvilja-jogurtismuuti küpsistega 6+ (110 g) – Eesti parim lastetoit 2018 Smushie ökoloogiline mango-apelsinipüree datlitega (170 g) – Eesti parim puu- ja köögiviljatoode Põnni ökoloogiline puuviljasmuuti (110 g) – Eesti parim toit lastele 2017 Põnni ökoloogiline maasikasmuuti (110 g) – Eesti parim toit lastele 2016 Põnni ökoloogiline neljaviljapuder banaani ja mustikaga (110 g) – Eesti parim toit lastele

2015 Põnni ökoloogiline köögiviljapüree veiselihaga (110 g) – AC Nilesen / edukaim uus toode lastetoitude kategoorias Põnni ökoloogiline mangopüree (100 g) – Eesti parim köögiviljatoode Põnni ökoloogiline mangopüree (100 g) – AC Nilesen / parim uus toode lastetoitude kategoorias Suitsuribilihaga seljanka (530 g) – AC Nielsen / parim uus toode valmistoitude kategoorias Varem on tunnistatud Eesti parimaks puu- ja köögiviljatooteks Salvesti pohla­ salat (1996), seljanka (1997), Saleda sari (2001), õlleuba singiga (2007), salat Gemüse (2008), küüslaugukurk (2010).

Parima kastme tunnustuse on saanud terav tomatikaste (1997), Itaalia kaste (1999), mädarõikamaitseline majonees (2008), sinepikaste (2011). Parimaks mitte­alkohoolseks joogiks on tunnistatud tootesari Mahlakas (2007), parimaks valmis­toiduks (kategooria lisati 2007. aastal) suitsuribilihaga hernesupp (2011).

Lisaks on mitut toodet peetud Eesti parima toiduaine konkursil äramärkimise vääriliseks: 1998. aastal seenesupp, 2000. aastal imikutoitude sari, 2001. aastal Meie Mari moosid, 2003. aastal sealihaga hapukapsasupp, 2004. aastal marjatarretis, 2009. aastal kartuli-hernepuder singiga ja Riia hernepada, 2011. aastal mädarõikakaste ja 2013. aastal Põnni pirnipüree.

114 MEIE

115

Retseptid Salvesti tooteportfell on väga eriilmeline ja seetõttu on tarbijaskond väga suur. Eestis teatakse ja tuntakse nii Salvesti nime kui ka tooteid. Endiselt on meie kultuuriruumis au sees supi söömise tava ja traditsioonilised köögiviljahoidised, moosid, lastetoidud.

Aga tähelepanu tuleb äratada ka noorema põlvkonna tarbijates, et traditsioonid võiksid edasi kanduda.

Paljud juba tuttavad ja innovaatilised tooted, näiteks smuutid, lastetoidud, püreesupid, vegantooted, on leidnud koha tarbija ostukorvis. Klassikute esiletoomiseks ja uute ideede pakkumiseks on Salvesti inimesed viimastel aastatel koostöös toiduajakirjanike, -fotograafide ja -blogijatega koostanud uudseid retsepte.

SELJANKA-SHAKSHOUKA (kahele)

Shakshouka on Lähis-Idast pärit traditsiooniline hommikusöök. Siin on mugandatud versioon meile tuttavast seljankast ja idamaisest hittroast, mis sobib nii lõuna- kui ka õhtusöögiks. Kõrvale paku pehmet saia või kukleid.

530 g Salvesti seljankat soovi korral Cayenne’i pipart 2 muna musta pipart 30 g fetajuustu värsket peterselli

Vala seljanka pannile ja kuumuta mõni minut.

Soovi korral maitsesta Cayenne’i pipraga.

Tee seljanka keskele lusikaga kaks süvendit, löö kummassegi muna, kata pann kaanega ja kuumuta tasasel tulel 7–8 minutit, kuni muna on hüübinud. Serveerimisel puista peale värskelt jahvatatud pipart, fetat ja värsket peterselli.

116 MEIE

117

SÜTEBURGER (kolm burgerit)

Mahlane, värviküllane ja põnev burger, mille valmistamine grillipeol on suurepärane ühistegevus.

500 g delikatess-veisehakkliha 4 suuremat muna 2 keskmist punast sibulat 2 küüslauguküünt Sriracha tšillikastet Cheddari juustu purk Salvesti suitsuribiga seljankat 100 g Salvesti salatikurki 100 g Salvesti letšot 50 g Salvesti Smushie ökoloogilist peedi-vaarikasmuutit 50 g maisihelbepuru 50 g Salvesti veganmajoneesi 3 suuremat burgerisaia (brioche) palsamiäädikat musta pipart meresoola oliiviõli

Sega suuremas kausis kokku toatemperatuuril hakkliha, maisihelbepuru, üks munakollane, riivitud küüslauk, üks peeneks hakitud sibul, peedi-vaarikasmuuti.

Maitsesta meresoola ja pipraga ning jäta seisma. Sega keskmise suurusega potis kokku seljankapõhi, salatikurk ja hakitud letšo, kuumuta veidi grillil ja maitsesta tšillikastmega. Pane grillile pann, prae hakitud sibul oliiviõlis pehmeks ja maitsesta palsamäädikaga – tulemus peaks olema mõnusalt kreemine ja kleepuv sibulasegu. Teisel pannil prae kolm muna härjasilmadeks.

Roobitse hõõguvad söed kokku, nii et need moodustavad plaadi. Jaga veiseliha kolme ossa, veereta neist pallid, seejärel pressi sentimeetripaksusteks pihvideks ja pane otse sütele. Kata grill kaanega, nii valmib liha kiiremini. Lihas on suhkruid, mis kuumuses kristalliseeruvad, seega laseb pihv mingil hetkel end süte küljest lahti ja liha saab teisele küljele keerata. Kui see tehtud, siis tõsta pihvile viil Cheddari juustu ja lase sellel kaane all sulada. Lõika kuklid pooleks ja pane kuklipoolikud korraks grillile pihvide kõrvale.

Burgereid kokku pannes määri kukli alumisele poolele kuuma seljankasegu, tõsta sellele sulanud juustuga burger, praetud sibulaid ja praemuna. Nüüd on juba igaühe enda valik, kas katta burger ka teise kuklipoolikuga. Enne burgerile tõstmist määri teisele kuklipoolikule vegan­majoneesi ja lisa paar kurgiviilu.

118 MEIE

TORTILJARULLID VORSTI JA KAPSAGA (kuus rulli)

Tortiljarulli täidiseks on tomatikastmes kapsas ja lihakas grillvorst – praekapsa kasutamise põnev viis.

1 punane paprika 1 punane sibul 300 g Salvesti praekapsast porgandiga 1 sl Salvesti tomatipastat 1 sl palsamiäädikakastet 1 tl magusat sinepit soola 6 pikka grillvorsti 6 tortiljat

Puhasta ja tükelda paprika ning sibul. Kuumuta paksu põhjaga potis õli, prae paprikat ja sibulat mõni minut. Lisa kapsas, tomatipasta, palsamiäädikakaste, sinep, maitsesta soolaga.

Küpseta valmis grillvorstid. Soojenda tortiljad. Tõsta soojendatud tortiljale kapsasegu, aseta peale grillvorst ja keera rulli.

Serveeri kohe.

119

KÖÖGIVILJA-PASTA­SALAT LÄÄTSEDEGA (kolmele-neljale)

Koorega veganpastasalat köögiviljade ja läätsedega sobib nii lõunasöögiks, kergemaks õhtueineks kui ka piknikule karbiga kaasa võtta.

200 g teokarbikujulisi makarone 100 g Salvesti Vegan majoneesi veidi sidrunimahla 1 sl värsket hakitud peterselli 100 g rohelisi Türgi ube peotäis kirsstomateid 1 kollane paprika 100 g konservmaisi 100 g aurutatud konservläätsi

Keeda pasta õpetuse järgi soolases vees al dente. Kalla keedetud pasta sõelale ja loputa külma veega, nõruta ning tõsta kaussi. Sega juurde majonees, veidi ­sidrunimahla ja hakitud petersell.

Aja uuesti vesi potis keema, maitsesta soolaga ja lisa Türgi oad. Keeda neli minutit, nõruta ja loputa külma vee all.

Lisa pastale oad, poolitatud kirsstomatid, tükeldatud paprika, mais ja läätsed. Vajadusel maitsesta soolaga. Sega kergelt läbi ja serveeri.

120 MEIE

VÄRSKE SALAT SINIHALLITUSJUUSTU JA MARINEERITUD KÕRVITSAGA (kahele)

Tõeline peolaua ehe. Rikkalikus salatis on maitset ja värvi. Sinihallitusjuustu ja marineeritud kõrvitsa salatit sobib pakkuda nii eraldi toiduna kui ka pearoa kõrvale lisandiks.

100 g salatilehti 100 g Salvesti kõrvitsasalatit 1 õun 1 väike punane sibul 100 g sinihallitusjuustu peotäis pekaanipähkleid 1 granaatõun

Kaste 4 sl oliiviõli 2 sl sidrunimahla 1 tl vedelat mett soola musta pipart Viiluta õun ja sibul, puhasta granaatõun.

Laota salatilehed serveerimisalusele. Tõsta salatilehtedele kõrvitsatükid, õunaviilud, sibulaviilud, murenda sinihallitusjuustu.

Kastmeks sega kõik komponendid kokku ja nirista salatile. Puista peale pekaanipähklid ja granaatõunaseemned

121

SUVIKÕRVITSA­RULLID FETAJA ADŽIKATÄIDISEGA Tore suvine suupiste grillipidudeks, kus maheda suvikõrvitsarulli sees üllatab tuline maitseelamus. Suvikõrvits jääb eriti maitsev grillil küpsetades, aga võib praadida ka pliidil panni peal.

2 keskmise suurusega suvikõrvitsat 100 g Salvesti adžikakastet 150 g fetajuustu praadimiseks õli soola ja musta pipart

Lõika suvikõrvits pikkupidi õhukesteks viiludeks. Määri viilud kergelt õliga ja grilli 1–2 minutit mõlemalt poolt. Tõsta grillitud suvikõrvitsaviilu ühele otsale lusikatäis adžikat ja määri veidi laiali. Aseta sama otsa peale tükk fetat ja keera suvikõrvits rulli, vajadusel kinnita puutikuga. Jahvata peale veidi meresoola ja musta pipart.

122 MEIE

123

VAARIKAMAAPÄHKLIKOOK Kerge ja tervislik vegankook, mis sobib kaunistama iga pidupäeva.

Põhi 100 g kuivatatud datleid 75 g maapähkleid 50 g kaerahelbeid 3 sl kookosõli Kate 250 g India pähkleid 200 g maitsestamata tofut 350 g Salvesti vaarikapüreed 3 sl agaavisiirupit 1 tl vanilliekstrakti 100 ml kookospiima 75 g kookosõli Kaunistamiseks värskeid vaarikaid maapähkleid söödavaid lilli Pane India pähklid 3–4 tunniks vette likku.

Põhja valmistamiseks leota datleid kümme minutit soojas vees, seejärel kurna ja haki väikesteks tükkideks. Töötle kaerahelbed ja maapähklid kannmikseris või köögikombainis peenemaks puruks. Lisa hulka datlid ja kookosõli. Suru saadud segu vormi põhja ja aseta külma.

Kurna pähklid veest ja vala kannmikserisse.

Lisa tofu, kookospiim, siirup, vanill ja 200 g vaarikapüreed ja töötle ühtlaseks massiks.

Lisa veel 100 g vaarikapüreed ja sega tasakesi mõned korrad lusika või spaatliga läbi nii, et segu jääb kergelt siiruviiruline. Vala kate põhjale ja tee nüüd ka koogi pealispind ülejäänud 50 g püreega siiruviiruliseks.

124 MEIE

SMUSHIE-RULLID Tervislike marjarullide valmistamine on väga lihtne ja need sisaldavad vaid orgaanilisi puhtaid koostisaineid, ei mingeid lisatud suhkruid. Marjarullid on maitsev vahepala söögikordade vahel, eriti mõnus maius lastele.

170 g peedi-vaarika Smushiet Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga. Pigista Smushie küpsetuspaberile ja aja ühtlaselt laiali 15 × 24 cm ristkülikuks. Kuivata ahjus 100 ºC juures 3–4 tundi, kuni püree pealis­ pind sõrmega katsudes enam ei kleebi.

Lõika tahenenud smuuti koos küpsetus­ paberiga ribadeks, seejärel eemalda ettevaatlikult küpsetuspaber ja keera rulli. Säilita õhukindlalt.

TOORPUDER VAARIKAMOOSIGA (kahele)

Valmista toorpuder eelmisel õhtul ja naudi toitvat hommikueinet! Soovi korral võid lehmapiima asendada taimse piimaga.

2 dl kaerahelbeid 1,5 dl piima veidi kaneeli 2 sl vedelat mett näpuotsatäis soola serveerimiseks Salvesti vaarikamoosi Sega purgis kaerahelbed ja piim, maitsesta kaneeli, mee ning veidikese soolaga. Keera purgile kaas peale ja tõsta külmkappi üleöö tahenema. Kui puder on paksenenud, sega läbi ja serveeri vaarikamoosiga.

125

PUUVILJAPÜREEST KUMMIKOMMID Puuviljapüreest kummikommid on naturaalsed, ei sisalda suhkrut ja sobivad näpu­ toiduks. Külmkapis säilivad need kuni nädal.

130 g Põnni õuna-, ploomi- või porgandipüreed 1 tl sidrunimahla 2 tl naturaalset vanilliessentsi (suhkruvaba) 0,5–1 tl agar-agarit* * õuna- ja ploomipüreele 1 tl, porgandipüreele 0,5 tl agar-agarit Sega potis püree, sidrunimahl, vanilliessents ning vastav kogus agar-agarit ja keeda madalal kuumusel pidevalt segades 5–8 minutit, kuni segu muutub paksemaks. Vala silikoonvormidesse ja lase jahtuda toa­temperatuurile, see­järel tõsta külmkappi. Kui kommid on tahenenud, kummuta need vormist välja ja säilita külmkapis õhukindlas karbis.

MUSTIKAJÄÄTIS KOOKOSPIIMAGA Lihtne tervislik jäätis maiustamiseks pere pisematele. Laktoosi- ja suhkruvaba.

240 ml Põnni mustikamehu 100 g kookospiima 2 banaani soovi korral 1 tl kookoshelbeid Pane kõik ained peale kookoshelveste kannmikserisse ja mikserda ühtlaseks. Soovi korral sega juurde kookoshelbed. Vala segu jäätisevormidesse ja tõsta neljaks tunniks sügavkülma.

126 MEIE

127

KÕIGE LIHTSAM PANNA COTTA MANGOGA (kuus-seitse pisikest magustoitu)

Hõrk ja õrn maius, mis paitab iga gurmaani maitse- ja ilumeelt.

100 g Salvesti mangopüreed 0,5 sidrunist pressitud mahl ja koor 2 dl 35% rõõska koort 2 dl piima 60 g tarretisesuhkrut Sega mangopüree sidrunimahla ja -koorega. Pane koor ja piim potti ning kuumuta keemiseni, kuid ära keema lase. Lisa tarretisesuhkur ja kuumuta keskmisel kuumusel pidevalt segades 3–4 minutit, kuni suhkur sulab ja segu pisut pakseneb. Lisa mangosegu ja kuumuta segades veel umbes minut.

Tõsta magustoit pisikestesse tassidesse või klaasidesse ja tõsta külmkappi vähemalt paariks tunniks tahenema. Enne serveerimist kaunista.

9 789949 686506