Pikk tee düünides ehk lugu sellest kuidas eestlane hirvepeibutamise Euroopa meistriks tuli

Eesti võistkond Budapesti EM-il. Vasakult Mait Mägi, Andres Maripuu, Innar Uus, Eesti esindaja rahvusvahelises žüriis Jaan Ärmus ja Eesti delegatsiooni juht Andres Lillemäe.

Hirvepeibutamise kunsti valdavad jahimehed juba sajandeid, võib-olla ka aastatuhandeid. Hirv on olnud ka meie laiuskraadidel kunagi elanud ulukiliik, aga see oli juba väga-väga ammu.

TEKST ANDRES LILLEMÄE, Eesti delegatsiooni juht FOTO IVE KUNINGAS

Peibutamisoskus, mis suudab looma ära petta, näitab jahimehe väga head oskust. Kõik seda ei suuda: ei ole muusikalist kuulmist, ei tunta metsaelanike eluviise või ei ole lihtsalt sellist kõri (hirve jaoks), mis sellise jörina välja kannatab.

Hiljem juba, kui toidu hankimine ei olnud enam eluliselt nii vajalik ega kütitud kõike, mis ette sattus, hakkas jahindus kujunema jahikultuuriks ja peibutamisest sai valiklaskmise tähtis osa. Valikuta küttimine on tapmine, valikuline küttimine jahipidamine.

Tähtis on näha ulukit täpselt ja määrata tema vanus. Kütitakse mitte sarvede suuruse, vaid nende arengu ja uluki vanuse järgi. Nõrgad ja perspektiivitud isendid kütitakse ära, tegijad jäetakse kasvama. Samuti peab silmas pidama karja õiget soolist ja vanuselist struktuuri. Aastatega on hirve peibutamine muutunud spordialaks, nagu on laskmine, odavise vms.

Hirve peibutamise Euroopa meistrivõistlusi on korraldatud 22 korda. Esimene võistlus toimus 1999. aastal Saksamaal Dortmundis jahimessil. Meie Innar Uus tuligi 22. korral Budapestis Euroopa meistriks. Meeskondlikult olime kolmandad. Kõva sõna!

Kuidas kõik algas

Leedus Kaunases toimub juba aastaid suur jahindusmess „Spendrum ratas“. Aastal 2014 helistas mulle tolleaegne Leedu jahi- ja kalameeste seltsi tegevjuht Eugenijus Tijushas ja pakkus välja, et nendel toimuvad jahimessi ajal hirve peibutamise meistrivõistlused, kas me ei tahaks osa võtta. Ma ei osanud kohe midagi vastata. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Helistasin Jaan Ärmusele, et saarlased ikka sellest asjast midagi teavad. Tuli välja, et asi oli ikka lapsekingades, aga vaikselt neil juba susises. Otsus oli lühike: on mis on, aga osa me võtame. Jaan haaras Saaremaalt kaasa veel Priit Karu ja Leetu me sõitsime.

Kokku tulnud seltskond algul muidugi hämmastas: nahkriided, põlvpüksid, uhked kaabud, mitmesugused tutid. Sarved, millega puhuti, olid kõik kallid ja väga kallid.

Meil ei olnud kolme peibutajat ehk täisvõistkonda välja panna, sestap ühines meiega Valgevene jahi- ja kalameeste seltsi tolleaegne tegevjuht Juri Shumski. Moodustasimegi liitmeeskonna, aga jäime viimaseks. Algajate kohta väga hea tulemus seegi. Kindlasti tekitasime furoori, kui Jaan Ärmus oma kokakoolapudeli välja võttis ja häält tegema hakkas. Auditoorium vakatas.

Sedaviisi me tasapisi jõudu, teadmisi ja mehi korjama hakkasime. Meiega liitusid Endrik Raun, Andres Maripuu, Airek Kolju, Innar Uus. Jaan Ärmus sai hakata tegema kohtunikutööd ega pidanud rahvast oma pasunaga enam „hirmutama“. Võistlesime, mis me võistlesime, aga tagant otsast kuidagi kõrgemale ei saanud.

Tšehhid tulid õpetama

Midagi peab muutma. Tšehhidega oleme kogu aeg väga hästi läbi saanud ja nii võtsingi nende esipeibutajal Jan Kupkal (nüüd juba parimatel jahimaadel) nööbist kinni ning palusin tulla Eestisse meid õpetama. Ei läinudki kaua, kui mehed olid kohal: Jan Kupka, Tomas Tresky ja kolmanda nime on aeg meelest pühkinud. Koolitus toimus Nasval. Etteruttavalt pean mainima, et Budapestis olid pjedestaalil koos nii õpetaja kui ka õpilane: Innar Uus esimene, Tomas Tresky kolmas. Eks see nii peabki olema, et õpilased on paremad kui õpetajad.

Nii hakkasime siis tasapisi tõusma. Osa sai võtta võistlustest Ungaris, Valgevenes, Slovakkias, Prantsusmaal. Andres Maripuu oli meie esinumber, kes küündis juba parimate hulka. Ei saa mainimata jätta Endrik Rauna visa ja väsimatut tööd meeskonna koolitamisel.

Hakkasime kokkutulekutel peibutusvõistlusi korraldama ja eks see andis samuti kindlust juurde.

Budapesti EM

Budapesti lähedal Gödöllös toimusid 1.–4. oktoobrini 22. meistrivõistlused hirve peibutamises. Osalesid 13 riigi võistkonnad. Eelvõistlus toimus Gödöllö kuningalossis 2. oktoobril.

Võistlusdistsipliine oli neli. Meeskonnas olid Mait Mägi, Andres Maripuu ja Innar Uus. Pärast esimest kahte häält juhtis Innar Uus 34 punktiga. Andres Maripuu käis ringi juba rõõmsa näoga, et võit tuleb meile.

Põhivõistlus toimus Budapestis jahinduse maailmanäitusel 3. oktoobril. Esitati veel kaks distsipliini. Jaan Ärmus oli kohtunike hulgas. Pinge oli üleval viimase hetkeni. Ja siis see tuli – võitja Innar Uus, Eesti!

Uskumatu, uskumatu, et väike Eesti oli kõigile põlistele peibutajatele näidanud tagatulesid. Finaali pääses väga tubli tulemusega ka Mait Mägi.

EDETABEL

1. Innar Uus, Eesti 2. Kasper Mate, Ungari 3. Tomas Tresky, Tšehhi

MEESKONDLIK ARVESTUS

1. Ungari 2. Sloveenia 3. Eesti

Võistkondlik kolmas koht ainult kahe mehega oli kadestamist väärt. Teistel kõigil oli kolm esindajat.

Tänan kõiki osavõtjaid ja kaasa aitajaid, sest selline tulemus oli kahtlemata meeskonnatöö, milles igaüks andis oma väikese killu.

Nagu ütles ajakirja peatoimetaja Jaanus Vaiksoo: „Eesti võit tuli sama ootamatult nagu omal ajal Eurovisioonil!“

Parim rajakaamera on see, mis töötab! Parim rajakaamera on see, mis töötab!

Rajakaamera Willfine 4.0CG Rajakaamera Willfine 4.0CG a al. l. 19199 9€ €

Eestikeelne menüü! Saada endale pilt või video 2 antenni tagab tugeva levi Eestikeelne menüü! Saada endale pilt või video 2 antenni tagab tugeva levi

Kiire tarne Kogu kaup kohapeal olemas Rohkem infot meie veebilehel www.rajakaameramüük.ee Kiire tarne Kogu kaup kohapeal olemas Rohkem infot meie veebilehel www.rajakaameramüük.ee